KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-07-6789 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiit Kollom (eesistuja), Margo Klaar ja Mare Merimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 21.05.2010 Ta
§ 1045
lg 1 p-ile 7 ja §-le 1050 kostjate suhtes rahuldamisele juhul, kui oleks tõendatud, et kostja on rikkunud hagejat kui võlausaldajat kaitsvat ÄS § 180 lg-s 51 sätestatud osaühingu juhatuse pankrotiavalduse esitamise kohustust, mille tagajärjel tekkis hagejal kahju, kostja teo ja kahju vahel on põhjuslik seos ning tegu on õigusvastane. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et OÜ IL Kinnisvara ainukeseks märkimisväärseks varaks oli Pärnu Kinnistusosakonna Pärnu kinnistusjaoskonna kinnistusregistri ossa nr 1888066 kantud Malda külas, Audru vallas Pärnu maakonnas asuv Hendriku kinnistu ja ainukeseks kohustuseks hagejale tagastatav laenusumma. Asjaolu, et OÜ IL Kinnisvara põhiliseks varaks oli Hendriku kinnistu, kinnitab ka ajutise pankrotihalduri aruandes märgitu, et nimetatud kinnistu müümisel muutus OÜ IL Kinnisvara varatuks. Hageja pidi seega tõendama, et OÜ-le IL Kinnisvara kuulunud kinnistu väärtus oli ajal, mil tulnuks hageja arvates esitada kostja poolt osaühingu pankrotiavaldus, väiksem kui temale võlgnetava laenu summa. OÜ Maivi Kinnisvara (uus ärinimi OÜ IL Kinnisvara) müüs Hendriku kinnistu hagejale 240 000 krooniga, millest võib järeldada, et hageja hinnangul oligi see kinnistu turuväärusteks. OÜ IL Kinnisvara ja Maivi Investeeringute Grupp OÜ vahel 14.12.2006 sõlmitud notariaalselt tõestatud kinnistu müügi- ja asjaõiguslepinguga ei saa lugeda tõendatuks, et Hendriku kinnistu turuväärtus oli 31.01.2006, s.t ajal, mil kostjal tulnuks hageja arvates esitada osaühingu pankrotiavaldus, 240 000 krooni. Nimelt on osundatud müügileping sõlmitud võlgniku ja võlausaldaja vahel, ning tegemist võib olla huvide konfliktis tehtud tehinguga. Seega ei ole antud tõend, et kinnistu turuväärtus 31.01.2006 oli 5
(8)240 000 krooni, usaldusväärne. Antud seisukohta toetab ka Harju Maakohtu 17.01.2008 määrusega tsiviilasjas nr 2-07-60038 OÜ IL Kinnisvara suhtes võlgniku enda avalduse alusel algatatud pankrotimenetluses kohtule esitatud 11.02.2008 ajutise halduri aruandes märgitu. Nimelt on ajutise halduri arvamusel vara tagasivõitmise- ja nõudmise kohta antud hinnangu kohaselt tagasivõitmise võimalus teoreetiliselt olemas, sest OÜ IL Kinnisvara ja Maivi Investeeringute Grupp vahel 14.12.2006 Hendriku kinnistu müügileping on ilmselgelt sõlmitud hinnaga, mis ei vasta turuväärtusele. Ajutise halduri hinnangul puudus praktiline otstarve tehingu tagasivõtmiseks seetõttu, et kinnistu ostja on samas pankrotimenetluses võlausaldaja, kel oleks õigus tasaarvestuseks. Vaidlusaluse kinnistu turuväärust ei saa hinnata ka OÜ IL Kinnisvara raamatupidamisbilansis seisuga 01.01.2006 kajastatud maksumusega 155 000 krooni. Raamatupidamisbilansis on kajastatud vara väärtus nn soetamishinnaga, mis ei näita vara turuväärtust, sest turg on teatavasti pidevas muutumises. Seega ei ole tõendatud, et OÜ IL Kinnisvara kohustused ületasid osaühingu vara. Ainuüksi asjaolud, et osaühingul puudusid rahavood või majandustegevus oli seiskunud, ei võimalda teha järeldust, et ühing on maksejõuetu, kui tema kohustused ei ületa vara. Hageja väitel oli OÜ IL Kinnisvara bilanss juba 2005 keskpaigas miinuses. Kuna hageja arvates oli kostja kohustatud osaühingu pankrotiavalduse esitama 31.01.2006, siis omab tähendust äriühingu finantsseis sellel ajal. OÜ IL Kinnisvara raamatupidamisbilansist nähtuvalt oli osaühingu omakapital (netovara) seisuga 01.01.2006 kokku 43 569 krooni, millega oli täidetud ÄS §-is 136 osakapitali suurusele sätestatud nõue ning puudus vajadus ka ÄS § 176 sätestatud meetmete tarvitusele võtmiseks. Seega ei ole leidnud tõendamist, et kostja oleks pankrotiavalduse esitamata jätmisega 31.01.2006 põhjustanud kahju, mille hüvitamist hageja nõuab. Hageja leidis, et kostja on tekitanud talle kahju ka OÜ IL Kinnisvara arvelduskontodelt sularaha väljavõtmisega ja seda mitte osaühingu ettevõtluse huvides kasutades, ta on jätnud esitamata raamatupidamise kuludokumendid ning tegutsenud osaühingut juhtides majanduslikult ebaefektiivselt. Nimetatud kohustuste rikkumise puhul võib olla tegemist äriühingu juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumise juhtumitega. Äriühingu juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumine äriühingu ees ei too kaasa juhatuse liikme isiklikku deliktiõiguslikku vastutust ühingu võlausaldaja ees. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et kostjal oli õigus OÜ IL Kinnisvara arvelduskontosid käsutada, st kostjal ei olnud seadusest, osaühingu põhikirjas või muust osaühingu juhatuse liikme tegevust sätestavast regulatsioonist keeldu ühingu arvelduskontodelt raha välja võtta. Seega ei ole kostja osaühingu arvelduskontodelt raha väljavõtmise puhul tegemist iseenesest mingi seadusest või muust osaühingu juhatuse liikme tegevust reguleerivast aktist tuleneva kohustuse rikkumisega. Hageja on avaldanud veendumust, et kostja kasutas IL Kinnisvara OÜ vara isiklikuks otstarbeks, makstes enda kinnistu liisingmakseid ja väärtustades seda. Seega viitab hageja väidetu võimalikule karistusõiguslikule varguse või omastamise kuriteokoosseisule (KarS § 199 ja § 201). Varavastaste süütegude kuriteokoosseisude poolt kaitstavaks õigushüveks on omand. Seega kaitsevad osundatud sätted omandi koosseisus oleva asja omanikku, st esitatud asjaoludel OÜ IL Kinnisvara, ning tegemist ei ole
§ 1045lg 3 tähenduses normidega, mille eesmärgiks on kaitsta hagejat.
Seega puudub alus nõude rahuldamiseks vastavalt
§ 1045lg 1 p 7 ja § 1050.
Isegi juhul kui kostja oleks tema poolt juhitud osaühingu arvelduskontodelt raha väljavõtmisega alusetult rikastunud, oleks õigus alusetult saadut välja nõuda vaid isikul, kelle arvelt alusetult rikastuti, s.o OÜ-l IL Kinnisvara. 6
(8)Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus on rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldanud ebaõigest materiaalõigust. Maakohus on otsuses väljendanud seisukohta, et võlasuhte pool saab rikkuda oma ametikohustusi üksnes teise poole suhtes, st juhtorgani liige saab rikkuda oma ametikohustusi vaid juriidilise isiku, mitte aga juriidilise isiku võlausaldaja ees. ÄS §187 lg 4 annab kahju hüvitamise nõudeõiguse ka osaühingu võlausaldajale, kuid kuna sisuliselt kujutaks selline nõue endast äriühingu enda nõuet juhtorgani liikme vastu, siis saab võlausaldaja ÄS §187 lg 4 alusel nõuda kahju hüvitamist äriühingule, mitte aga endale. Kohus ei ole andnud hinnangut hageja väitele, et kuna pankrotimenetlus rauges, siis kuidas saanuks hageja oma õigusi kaitsta raugetatud äriühingule raha nõudes. Maakohus märgib otsuses, et pankrotiavaldus oleks hageja arvates tulnud esitada 31.01.2006 ning seega pidi hageja tõendama, et OÜ-le IL Kinnisvara kuulunud kinnistu väärtus oli ajal, mil tulnuks hageja arvates esitada kostja poolt pankrotiavaldus, väiksem kui temale võlgnetava laenu summa. Maksejõuetuse tekkimise aeg oli juba 2005 lõpus 2006 alguses, seega jääb arusaamatuks, millist tähendust omab kinnistu kui sellise väärtus, millise väärtus on ju tõendatud vähemalt soetusmaksumuse ulatuses. Maakohus märgib otsuses, et vara väärtus raamatupidamisbilansis oli kajastatud soetamishinnaga, mis ei näita turu väärtust, sest turg on pidevas muutumises. Kohtu selline järeldus on vastuolus osas, mis puudutab hageja nõude täies ulatuses rahuldamata jätmist. Kui kahju on ligilähedaselt määratletav, siis on kohtul õigus ise kahjusumma suurus määrata. Kahju tekitamise faktis kui sellises on kohus leidnud, et juhatuse liige on hilinenud pankrotiavalduse esitamisega, mis on kooskõlas faktilistest asjaoludest nähtuva IL Kinnisvara ajutise halduri 11.02.2008 aruandega ja IL Kinnisvara OÜ likvideerimisaruandega, mille järgi 2006 käive puudus. IL Kinnisvara OÜ kohustus laenu tagastama hiljemalt 31.12.2004. 31.12.2004 vormistati laenulepingule nr 9-2003 laenulepingu lisa nr 1 ja pikendati hagejale laenu tagastamise tähtaega kuni 31.12.2005. Ka selleks kuupäevaks ei suutnud IL Kinnisvara OÜ hagejale võlgnevust tasuda. Seega oli 2005 lõpus – 2006 alguses IL Kinnisvara OÜ-l maksejõuetus juba tekkinud. IL Kinnisvara OÜ arveldusarve nr 221022828735 perioodi 01.01.2005 – 13.12.2006 väljavõttest nähtub, et 2006 äriühingul enam majandustegevusest laekumisi ei olnud. Samas on kostja perioodi jooksul sularahas äriühingu arveldusarvelt võtnud välja 545 500 krooni. 11.01.2006 oli äriühingu arveldusarvel järel vaid 84,57 krooni. Ainsate laekumistena 2006 kajastub arveldusarve väljavõttel vaid Maksu- ja Tolliameti tehtud käibemaksu tagastus. Seega on vastuoluline kohtu järeldus nagu ei oleks tõendamist leidnud asjaolu, et kostja oleks pankrotiavalduse esitamata jätmisega 31.01.2006 põhjustanud kahju, mille hüvitamist hageja nõuab. Kohus leiab, et juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumine äriühingu ees arvelduskontodelt sularaha väljavõtmisega, seda mitte osaühingu ettevõtluse huvides kasutades ja raamatupidamise kuludokumentide esitamata jätmise näol ei too kaasa juhatuse liikme isiklikku deliktiõiguslikku vastutust ühingu võlausaldaja ees. Selline järeldus on ebaõige.
§ 1045
lg 1 p 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega; lg 1 p 8 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane ka siis, kui see tekitati heade kommete vastase tahtliku 7
(8)käitumisega.
§ 1043
sätestab, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Eeltoodud õigusaktidele ja Riigikohtu praktikale tuginedes saab hageja esitada kahju hüvitamise nõude otse kostja vastu.
§ 128
lg 3 sätestab, et otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata ning kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg.6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Hageja on ise lugenud kostja poolt pankrotiavalduse esitamise kohustuse tekkimise ajaks „20 päeva peale hagejale laenu tagastamise tähtaja 31.12.2005 + 20 päeva“ II kd. lk.151). Maakohus on õigesti lähtunud mõttest (kuigi ei ole seda sõnaselgelt otsuses väljendanud), et kuna Maivi Kinnisvara OÜ-l oli selle hetkel olemas kinnisvara, millest oleks saanud rahuldada nõuded (hagejale tagastamata laen) osaühingu vastu, siis ei ole kostja 2006.a. alguses pankrotiavalduse esitamata jätmine põhjustanud hagejale kahju. Kolleegium märgib, et pankrotiavalduse oleks võinud esitada ka võlausaldaja ise, arvestades eriti seda, et hageja pidi olema Maivi Kinnisvara OÜ majandusliku olukorraga kursis seeläbi, et hageja seadusliku esindaja abikaasa Ivi Maarend oli Maivi Kinnisvara OÜ osanik ja juhatuse liige. Maakohus ei ole asunud seisukohale, et kostja on hilinenud pankrotiavalduse esitamisega, nagu väidetakse apellatsioonkaebuses. Margo Klaar Tiit Kollom Mare Merimaa 8
(8)