← Eesti

3-09-1662/48

Obsah (6)§ 53§ 54§ 46§ 92§ 93§ 95

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 8. juuni 2010, Tallinn Haldus

§ 53lg 1).

Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle läbivaatamist Riigikohtu istungil, võib Riigikohus lahendada kassatsioonkaebuse kirjalikus menetluses (

§ 54lg 2, § 61 lg 1).

3-09-1662 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tallinna Vangla direktor karistas 07.07.2009 käskkirjaga nr 419-p Harju kriminaalhooldusosakonna kriminaalhooldusametnik S. T. teenistuskohustuste jämeda rikkumise eest teenistusest vabastamisega avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 84 p 1 ja § 118 lg 2 alusel. Käskkirja kohaselt jättis S. T. järgimata vajalikud juhendid ning seadusest tulenevad nõuded oma tööülesannete kohaseks täitmiseks, mis on kvalifitseeritav jämeda teenistusdistsipliini rikkumisena. Käskkirjas toodi kokkuvõtlikult välja järgmine loetelu teenistuskohustuste rikkumistest: S. T. jättis M. L. andmata vastuse, kas viimane tohib või ei tohi suhelda kriminaalkorras karistatud isikuga (p 1) ja saades teada, et hooldusalune isik suhtleb kriminaalkorras karistatud isikuga, ei sekkunud ning jättis sotsiaalset kohanemist takistava asjaolu kõrvaldamata (p 2); jättis korduvalt kasutamata võimaluse koguda informatsiooni riigiasutustelt ja esitada päringuid (p 3); samuti jättis korduvalt esitamata erakorralise ettekande kriminaalhooldusnõuete rikkumise kohta (p 4) ning hooldusaluse isiku käitumise analüüsimata (p 5).
  2. S. T. palus halduskohtule 31.07.2009 esitatud kaebuses tunnistada Tallinna Vangla direktori 07.07.2009 käskkiri seadusevastaseks, ennistada ta teenistusse ja mõista talle välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Käskkirjas on õigusliku alusena viidatud justiitsministri 06.05.1998 määrusega kinnitatud „Kriminaalhoolduse juhendile“, mis on kehtetu alates 17.03.2003 (RTL 2003, 34, 508). Tuginemine kehtetule õigusaktile on niivõrd oluline viga, et toob iseenesest vältimatult kaasa käskkirja õigusvastasuse. Käskkirjas on kaebajale ette heidetud viie erineva ametikohustuse täitmata jätmist, mis peavad kõik olema tõendatud, et käskkiri saaks olla õiguspärane. Kohtulahendiga oli kriminaalhooldusalusele määratud kohustus, et isik peab osalema sotsiaalprogrammis, juhul kui hooldaja pakub. Ametnikupoolseks rikkumiseks ei saa pidada sotsiaalabiprogrammis osalemise pakkumata jätmist, kui hooldajal puudus selleks võimalus või hooldusalusel vajadus. Välja pole toodud ühtegi sobivat sotsiaalprogrammi, millesse S. T. oleks olnud võimalik konkreetset hooldusalust suunata. Ametikohustuste rikkumist saab ametnikule ette heita üksnes juhul, kui ametiasutus on teinud nende täitmise reaalselt võimalikuks. Hooldusalusel puudus kohtulahendi alusel kohustus psühholoogi poole pöördumiseks, mistõttu on asjakohatu ametniku süüdistamine selles, et ta ei teostanud järelevalvet hooldusaluse poolt reaalselt psühholoogil juures käimise järele. Samuti on meelevaldne seostada psühholoogi poole pöördumist või selles osas järelevalve teostamist otseselt uute kuritegude toimepanemise või selle vältimisega. S. T. keelas hooldusalusel (M. L.) sõnaselgelt suhelda teiste kriminaalkorras karistatud isikutega, sh A. K.. Asjaolu, et tööpäevikus ei ole seda sõnaselgelt fikseeritud, ei anna alust heita ametnikule ette teenistuskohustuste täitmata jätmist. Ükski õigusakt ei reguleeri, mida ja kuidas tööpäevikus tuleb kajastada. Alusetu on väita, et hooldaja ei sekkunud hooldusaluse suhtlemisse teiste süüdimõistetud isikutega, kuna hooldusalune vahetas sageli telefoninumbreid, et vältida kontakte kriminaalsete isikutega. Seega on kriminaalhoolduse positiivne mõju nähtav. Sellises situatsioonis ei olnud erakorralise ettekande koostamine kooskõlas seaduse mõttega, kuivõrd hooldusalune ise on üritanud koostöös S. T. leida võimalusi mitte suhelda edasi konkreetse süüdimõistetud isiku A. K.. Kuna distsiplinaarkaristuse võib määrata ühe aasta jooksul süüteo toimepanemise päevast arvates ning kolme kuu jooksul süüteo toimepanemisest teadasaamise päevast arvates (VangS § 149 lg 1 ls 2), siis ei saa S. T. ette heita tegusid, mis on toime pandud enne 07.07.
  3. 2

(13)3-09-1662 Käskkirjas on viidatud KHIS 15.10.2007, 14.01.2008, 30.01.2008 kannetele ja 13.03.2008 riskihindamise ankeedile, mis on kõik varasemad. Lisaks laienesid kriminaalhooldusametnikele VangS-s kehtestatud distsiplinaarsüüteo aegumise tähtajad alates 01.06.2008, varem kehtis nende suhtes töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 6 lg-s 1 sätestatud 6-kuuline tähtaeg. Pärast A. K. karistuse täitmisele pööramist
  1. a alguses ei ole M. L. olnud probleeme teiste süüdimõistetutega suhtlemisel ning puudus vajadus kriminaalhooldusametniku sekkumiseks. Seega on viiest vangla poolt S. T. etteheidetud rikkumisest kaks aegunud. Osaliselt on aegunud ka etteheide, et kaebaja jättis kohtule korduvalt esitamata erakorralise ettekande kriminaalhooldusnõuete mitte suhelda kriminaalkorras karistatud isikutega ja mitte tarvitada alkoholi rikkumiste kohta, sest enne 07.07.2008 toimunud episoodid, mille osas on võimalik distsiplinaarsüütegu aegunud, ei saa tekitada ka korduvust. Kriminaalhooldusstandardite lisa 9 kohaselt oli ettekande tegemiseks sätestatud ühekuuline tähtaeg alates info saamisest. Kriminaalhooldust reguleerivad õigusaktid ei näe ette erakorralise ettekande esitamist seoses uue kuriteo sooritamisega. Väärteo toimepanemine katseajal ei moodusta katseaja tingimuste rikkumist ning väärteo eest määratud karistus kuulub iseseisvale täitmisele. Tõsi on see, et alkoholi tarvitamise keelamise kohustust on keeruline muul viisil tõestada kui väärteoprotokolliga, kuid sarnaselt kuriteo faktist teada saamisele, ei ole ka väärteo puhul õigusaktiga reguleeritud, kui palju ja millist infot peab hooldaja selle teo kohta hankima. Ametniku jaoks lõppes kohustus ja võimalus teostada kriminaalhooldust isiku suhtes mõistetud reaalse vangistusega, mis mõisteti 16.03.2009 ning otsus jõustus 24.03.
  2. Seejuures ei oma tähtsust, kas ametnik teadis või mitte, millal hooldusalune vanglasse peab ilmuma. Uus raske kuritegu on toime pandud 05.04.2009, s.o 12 päeva pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist, mis lõpetas kriminaalhoolduse. See, et kriminaalhoolaja kirjutas infoks päevikusse sündmustest, mis tema hooldusalust puudutavad ka pärast hoolduse lõppemist, ei tähenda iseenesest seda, et ta teostas või oleks pidanud teostama hooldust. Ametnikule ei saa ette heita asjaolu, et tema tegevusetus oleks olnud põhjuslikus seoses hooldusaluse poolt toime pandud uue kuriteoga. Erakorralise ettekande tegemine seoses alkoholi tarvitamisega ei oleks iseenesest vältimatult tähendanud seda, et kohus oleks karistuse täitmisele pööranud. Käskkirjast ei nähtu, et ametiasutus oleks karistust määrates arvestanud S. T. eelneva laitmatu teenistuskohustuste täitmisega. Karistust määrates tulnuks arvestada, et kaebajal puudusid distsiplinaarkaristused, ta on olnud kriminaalhooldajana teenistuses juba üle kümne aasta ning tema tööle on avaldatud korduvalt tunnustust. Käskkirjas kirjeldatava süüteo kvalifitseerimine teenistuskohustuste jämeda rikkumisena ei pea endaga igal juhul kaasa tooma rangeima karistuse määramist, kuigi seadus seda võimaldab.
  3. Tallinna Vangla vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. M. L. määrati 09.07.2007 kriminaalhooldaja S. T. hooldusaluseks. Kuigi vaidlustatud käskkirjas on kajastatud kehtetut kriminaalhoolduse juhendit, tuleb siiski lähtuda sisulistest nõuetest. Kaebajale ei ole kehtetu juhendi põhjal omistatud töökohustusi, mida ametnik poleks kehtiva õiguse kohaselt pidanud järgima. Juhendit asendavad kinnitatud kriminaalhooldusstandardid ja kehtivast õigusest tulenesid S. T. samasugused kohustused. Tallinna Vangla ei ole S. T. ette heitnud M. L.i poolt põhjustatud teise isiku surma, vaid karistuse määramisel on arvestatud üksnes surmajuhtumit kui faktilist asjaolu. Samuti on vastustaja hinnanud asjaolu, et S. T. on pikaajalise kogemusega kriminaalhooldaja ning teda ei olnud eelnevalt distsiplinaarkorras karistatud. 3
(13)3-09-1662 S. T. märkis 17.06.2009 seletuskirjas, et suunas M. L.i korduvalt psühholoogi vastuvõtule. Mõistlik on järeldada, et ametnik pidas seda hooldusalusele ka vajalikuks. M. L.i poolse tegevuse üle järelevalve teostamisel saanuks S. T. hinnata edaspidiseid samme konkreetse hooldusaluse sotsiaalse kohanemise soodustamiseks ja edaspidise tegevuse üle järelevalve korraldamiseks, vältimaks uute kuritegude toimepanemist. S. T. on läbinud pereteraapia koolituse ja tal oli võimalik teha hooldusalusega tööd vägivalla ja peresuhete teemal. Päevikukannetest ei nähtu ametniku kaalutlemist kliendi vajaduste üle. Kaebaja oli staažikas kriminaalhooldusametnik, kes oli vastava valdkonna regulatsioonidest teadlik, kuigi püüab jätta muljet, et kriminaalhoolduse töö ei ole õigusaktides reguleeritud ning seega kaebaja töökohustused vaieldavad. KHIS 15.10.2007 päevikukande kohaselt palus M. L. S. T.t luba suhtlemiseks endise kambrikaaslase A. K.. Sissekande kohaselt tuletas kriminaalhooldaja hooldusalusele meelde lisakohustust mitte suhelda kriminaalkorras karistatud isikutega. Sissekandest ei nähtu ametniku konkreetset seisukohta esitatud taotluse suhtes. S. T. 17.06.2009 seletuskirja kohaselt ei olnud ta aga üldse teadlik M. L.i suhtlemisest kriminaalkorras karistatud isikutega. Ainuüksi tööpäevikusse kõigi asjassepuutuvate kannete tegemise korral saab rääkida kohasest teenistuskohustuste täitmisest. S. T. tööpäeviku kannetega ja asjaoluga, et hooldusalune suhtles edasi A. K., on tõendatud, et S. T. ei ole reageerinud kohaselt. Klienditööpäeviku näol on tegemist dokumendiga, mis kajastab kriminaalhooldusametniku tehtavat klienditööd. Sissekannete puudumisel ja olulise informatsiooni talletamiseta ei ole võimalik tagada kvaliteetset ja kohast järelevalvet hooldusaluse üle. Kaebaja väited distsiplinaarsüütegude aegumise kohta on põhjendamatud. Distsiplinaarmenetluse käigus on kirjeldatud sündmusi, mille fikseerimine on vajalik järgnevate sündmuste kajastamiseks, nende mõistmiseks ning analüüsi teostamiseks. Oluline on tuvastada asjaolud, nende sisu ning nendest tulenev kohane käitumine. Asjakohatud on kaebaja väited, et kriminaalhooldust reguleerivad õigusaktid ei näe ette erakorralise ettekande esitamist seoses uue kuriteo sooritamisega, sest käesoleval juhul oli erakorralise ettekande esitamise aluseks kohtumäärusest tuleneva kohustuste rikkumine hooldusaluse poolt. Väärtegu, millega on rikutud kohtu määratud lisakohustust, mõjutab katseaja kulgu. Ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga, et erakorralise ettekande tegemine seoses alkoholi tarvitamisega ei oleks iseenesest vältimatult tähendanud seda, et kohus oleks karistuse täitmisele pööranud. Kriminaalhooldusametnikul lasub kohustus anda kohtule teada hooldusaluse poolsetest kohtunõuete rikkumisest. Teavitamiskohustus ei sõltu ametniku subjektiivsest arvamusest, kas kohus ettekande alusel karistuse täitmisele pöörab või mitte. Tallinna Vangla direktor kui distsiplinaarkaristuse määramise õigust omav isik on temale antud kaalutlusõigust teostanud kooskõlas seadusega. 4. Tallinna Halduskohus rahuldas 04.02.2010 otsusega S. T. kaebuse ja tunnistas Tallinna Vangla direktori 07.07.2009 käskkirja nr 419-p seadusevastaseks ning ennistas S. T. viivitamatult teenistusse Tallinna Vangla Harju kriminaalhooldusosakonna kriminaalhooldaja ametikohale. Samuti mõistis halduskohus Tallinna Vanglalt S. T. kasuks välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest ja tegi vastustajale ettekirjutuse määrata kindlaks S. T. väljamaksmisele kuuluv summa, kusjuures kahe kuu palga osas kuulus otsus viivitamata täitmisele. Halduskohus määras otsusega kindlaks ka S. T.t riigi õigusabi korras esindanud advokaadi tasu ja kulud summas 6288 krooni ning mõistis Tallinna Vanglalt riigi õigusabi tasu ja kuludena riigituludesse 12 108 krooni (sh Tallinna Halduskohtu 22.12.2009 määrusega kindlaksmääratud 5820 krooni). 4
(13)3-09-1662 Vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt heidetakse kaebajale ette ennetähtaegselt vanglast vabastatud kriminaalhooldusaluse isiku (M. L.) suhtes teostatud puudulikku järelevalve alast tegevust, kusjuures distsiplinaarmenetlus algatati (osaliselt) seetõttu, et (endine) hooldusalune pani toime uue kuriteo. Käskkirjast nähtuvalt on distsiplinaarkaristus sisuliselt määratud rikkumiste kogumi eest. Kaebajaga tuleb nõustuda selles, et enne 07.07.2008 aset leidnud tegevuse või tegevusetuse pinnalt ei saanud distsiplinaarkaristust selle aegumise tõttu määrata. Tallinna Vangla direktori 07.07.2009 käskkirjas toodud loetelu esimeses punktis sisalduv etteheide, mille kohaselt avaldaja jättis hooldusalusele isikule andmata vastuse selle kohta, kas viimane tohtis või ei tohtinud kriminaalkorras karistatud isikuga suhelda, on ka sisuliselt põhjendamatu. M. L. vabastati Murru Vanglast ennetähtaegselt Harju Maakohtu 05.07.2007 määrusega ning tema suhtes kohaldati muu hulgas kohustust mitte suhelda kriminaalkorras karistatud isikutega kriminaalhooldajalt luba taotlemata. Seega tulenes kriminaalkorras karistatud isikutega suhtlemise keeld maakohtu määrusest ning selles osas ei olnud vaja mingisugust täiendavat vastust anda. Haldusasja materjalist ei nähtu, et S. T. oleks hooldusalusele vastavat luba andnud. Vastustaja ei ole täpsemalt selgitanud, kuidas S. T. oleks pidanud kõrvaldama hooldusaluse sotsiaalset kohanemist takistava asjaolu (suhtlemine kriminaalkorras karistatud isikuga). Kaudselt võib järeldada, et kaebajale heidetakse ette maakohtule kriminaalhooldusnõuete rikkumise kohta erakorralise ettekande esitamata jätmist. Tallinna Ringkonnakohtu määrusest kriminaalhooldusasjas 1-08-16556 järeldub, et kriminaalhooldajal on ettekande koostamise või koostamata jätmise osas teatav kaalutlusruum ning seetõttu ei ole põhjendatud vastustaja etteheide, mis põhineb eeldusel, et ettekanne oleks tulnud ilmtingimata esitada. Erakorralise ettekande koostamine ametniku poolt ei pea toimuma igal juhul ning ilma maakohtu võimaliku seisukoha prognoosimiseta. Käskkirjast ei nähtu, millisel hetkel oleks kriminaalhooldaja pidanud sellise ettekande kõige hiljemalt koostama, kuid KHIS päeviku 15.10.2007, 14.01.2008 ja 31.01.2008 ning 12.03.2008 riskihindamise pinnalt tehtavad etteheited oleksid distsiplinaarkaristuse määramise mõttes ka aegunud. Nõustuda tuleb kaebajaga, et rikkumiseks ei saa lugeda sotsiaalabiprogrammis osalemise võimaluse pakkumata jätmist, kui sellist võimalust tegelikkuses ei olnud. Olukorras, kus vastustaja ei ole mingisuguseid väidetavalt sobivaid sotsiaalabiprogramme välja toonud, ei ole võimalik ka hinnata, kas väljapakutava võimaluse kõrvalejätmine oleks võinud olla põhjendatud või mitte. Haldusasja materjalist nähtub, et kaebaja pidas võimalikuks suunata hooldusalune psühholoogi vastuvõtule ning seda tegevust talle nähtavasti ette heita ei saa. Riigiasutustelt vajaliku informatsiooni kogumata jätmine või ebapiisav kogumine ning hooldusaluse isiku käitumise ebapiisav analüüsimine on vastustaja hinnata, kuid selliste võimalike rikkumiste või ka KHIS päeviku võimalike ebapiisavate sissekannete pinnalt ei oleks antud juhul kõige rangema distsiplinaarkaristuse valik enam põhjendatud. Kuna käskkirjas on viidatud pikale perioodile (16.07.2007–24.03.2009), ei saa iseenesest välistada kriminaalhoolduse käigus vigade tegemist. Riigiasutustele pöördumiste tegemata jätmise etteheide eeldab viiteid vastavale juhendmaterjalile, mida kaebaja on eiranud. Kokkuvõttes on vastustaja distsiplinaarkaristust määrates teinud olulisi kaalutlusvigu, osaliselt on tegemist aegumisega ning sellest tulenevalt omakorda rangeima distsiplinaarkaristusekaristuse ilmselge ebaproportsionaalsusega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5
(13)3-09-1662 5. Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Apellandi hinnangul on halduskohus vääralt tõlgendanud ATS § 84 p 1 ning vääralt hinnanud asjas kogutud tõendeid. Vaidlustatud käskkirjas on S. T. tegevusetus avatud palju laiemas plaanis kui halduskohtu poolt käsitletud juhtumid. Käskkirjas on kirjeldatud S. T. tegevust / tegevusetust kriminaalhooldusaluse M. L.i üle järelevalve teostamisel ajavahemikus 09.07.2007 kuni 09.04.2009. Käskkirjast ei tulene, et karistatud oleks rikkumiste kogumi eest, vaid iga tegevusetuses seisnev süütegu on hinnatud igakordselt jämedaks teenistuskohustuste rikkumiseks, mis annab aluse kohaldada kõige rangemat distsiplinaarkaristust. Käskkirjast nähtuvad järgmised teenistuskohustuste rikkumised:
  1. a)kriminaalhooldusametnik ei pidanud vajalikuks kriminaalhooldusaluse sotsiaalabiprogrammi suunamist – KHIS-s puuduvad sissekanded sotsiaalset kohanemist soodustava töö kohta, hooldusalune palus ise psühholoogi andmeid, mitte ei pakkunud seda võimalust talle kriminaalhooldaja;
  2. b)kriminaalhooldajale tuli informatsioon M. L.i suhtlemisest A. K. 15.10.2007, 14.01.2008 ja 30.01.2008, kuid kriminaalhooldaja ei keelanud nimetatud suhtlust selgesõnaliselt ega selgitanud välja, milleks oli hooldusalusel vaja endise vanglakaaslasega suhelda. Halduskohtuga võib nõustuda, et A. K. suhtlemiseks loa mitteandmist ning suhtluse sõnaselget keelamata jätmist ei ole põhjust käsitada süüteona, mis tõi kaasa ametniku teenistusest vabastamise. Halduskohtu järeldus, et tugineda ei saa 12.03.2008 riskihindamise ankeedile ja selle alusel väljatöötatud hoolduskavale, on alusetu, sest hoolduskava oli täitmiseks kohustuslik aasta vältel (kuni 2009. a märtsini);
  3. c)S. T. jättis välja selgitamata M. L.i ja tema abikaasa vahel toimunud konfliktide asjaolud (eelkõige hooldusaluse poolt alkoholi tarvitamise osas), mille toimumise kohta laekus talle informatsioon 08.07.2008, 04.08.2008 ja 27.08.2008 ning talle oli teada ka nimetatud asju menetlevad uurijad;
  4. d)S. T. ei ole sisuliselt huvitunud ka hooldusaluse poolt temale teada antud muudest sündmustest ja tema suhtes algatatud väärteo- ja kriminaalmenetlustest (sh 03.08.2008 alkoholijoobes Haapsalu arestimaja kambri WC-poti lõhkumine) ning asjaolust, kas üheks põhjuseks ei võinud olla M. L.i poolt alkoholi tarvitamine. Halduskohus järeldas õigesti, et vajaliku informatsiooni kogumata jätmine või ebapiisav kogumine ning hooldusaluse isiku käitumise ebapiisav analüüsimine on vastustaja hinnata, kuid leidis ebaõigesti, et ka selliste rikkumiste tuvastamisel ei oleks põhjendatud kõige rangema distsiplinaarkaristuse valik. S. T. tegevusetus näitab, et kriminaalhoolduse teostamine oli formaalne ning ta ei tundnud sisulist huvi hooldusaluse probleemidega tegelemise ja nende lahendamise vastu. Kriminaalhooldaja ei teostanud hooldusaluse üle kontrolli muul viisil peale kohtumiste, kuigi oli teadlik kriminogeensetest riskidest, mis võisid tuua kaasa korduvkuriteo. S. T. oli kohustus selgitada välja Haapsalu arestimajas 03.08.2008 alkoholijoobes toime pandud väärteo asjaolud ning esitada ajavahemikul 03.03.2009 kuni 03.04.2009 kohtule erakorraline ettekanne, mida ta aga ei teinud. Halduskohus on vääralt tõlgendanud kriminaalhooldusseaduse (KrHS) § 1 ja § 26 ning pole mõistnud kriminaalhooldaja teenistuskohustusi. Kriminaalhooldaja tegevused ning nende talletamine ja fikseerimine on reguleeritud piisava põhjalikkusega ning põhjendamatud on väited juhendmaterjalide puudumisest või ebaselgusest. M. L.i jaoks olid olemas sobivad sotsiaalprogrammid („Viha juhtimine“ Tallinnas ja sõltuvusvaba eluviisi individuaalprogramm Keilas, neid nimetas S. T. oma 13.05.2009 seletuses), kuid jääb arusaamatuks, miks S. T. neid hooldusalusele ei pakkunud. Kohus on rikkunud uurimispõhimõtet, nõustudes üksnes kaebaja väitega, et sobivad programmid puudusid. 6
(13)3-09-1662 Harju Maakohtu 05.07.2007 määruse nr 1-07-8297 kohaselt oli M. L. kohustatud mitte suhtlema kriminaalkorras karistatud isikutega kriminaalhooldajalt luba taotlemata. KHIS-st ei selgu S. T. poolt M. L.e sellise loa andmine või selle andmisest keeldumine. A. K. karistus pöörati täitmisele S. T. erakorralise ettekande alusel
  1. a, kusjuures nimetatud asjas pidas S. T. vajalikuks välja selgitada, kas hooldusalune oli rikkumise toimepanemise ajal tarvitanud alkoholi ja rikkunud kohtu määratud kohustus, samas M. L.i asjas leidis kriminaalhooldaja, et see tema teenistuskohustuste hulka ei kuulu. Väär on ka väide, et koostöö politseiga reguleeriti esmakordselt alles juunis 2009, sest kriminaalhoolduse standardite lisa 6 kohaselt on õigusrikkumiste kohta päringute tegemine üks kriminaalhooldaja kohustustest ning neid ei saa teha mujalt kui politseist. Selliseid päringuid on regulaarselt iga poole aasta järel tehtud kogu kriminaalhoolduse eksisteerimise ajal ilma selleks eraldi juhendmaterjale vajamata. Kohus tõlgendas vääralt karistusseadustiku (KarS) § 74 lg-t 4 ja KrHS §
  2. Tallinna Ringkonnakohtu 12.10.2009 määrusest kriminaalasjas nr 1-08-16556 ei nähtu, et kriminaalhooldajal oleks õigus kaaluda, kas esitada kohtule erakorraline ettekanne või mitte. Kriminaalhooldaja ei prognoosi maakohtu võimalikku seisukohta, vaid ta on seaduse alusel kohustatud esitama erakorralise ettekande iga tuvastatud rikkumise korral. Ainuüksi selle kohustuse täitmata jätmine on sedavõrd jäme teenistuskohustuste rikkumine, mis võimaldab karistada teenistusest vabastamisega. S. T. oli olemas vajalik informatsioon kõigi M. L.i suhtes alustatud uurimiste kohta, kuid see teave jäi tema igapäevatöös kasutamata ning seetõttu ka täitmata kohustus esitada erakorraline ettekanne kohtu poolt kehtestatud kohustuste rikkumise kohta. Halduskohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta kõik alkoholi tarvitamise keelu rikkumise juhud ning möönnud erakorralise ettekande esitamata jätmist üksnes kriminaalkorras karistatud isikutega suhtlemise keelu rikkumisega seoses. Standardite lisa 9 kohaselt tuleb ettekanne esitada rikkumise kohta informatsiooni saamisest ühe kuu jooksul. Kriminaalhooldaja jättis tähelepanuta hooldusaluse poolt enam kui pool aastat kestnud vägivallatsemise oma abikaasa kallal. Halduskohtu seisukoht, et juhul, kui üks süütegu ametniku süütegude jadas ei ole tõendatud, on distsiplinaarkorras karistamine muutunud võimatuks, kuivõrd kaalutlusotsus on muutunud õigusvastaseks, ei ole kooskõlas seadusega. Kui ametnik on pannud toime süüteo, mis leiab tõendamist, siis peab ametnikku saama ka selle eest distsiplinaarkorras karistada sõltuvalt süüteo iseloomust, rikkumise raskusest ja varasemast teenistusest. Käesolevas asjas on kõik S. T. süüks arvatud teenistuskohustuste rikkumised tõendamist leidnud, kuid mõnede tegude osas on möödunud karistuse määramise tähtaeg. See asjaolu ei muuda aga neid tegusid olematuks, mistõttu ei saa ka väita nende kaebajale alusetut omistamist. Antud juhul on tegemist sedavõrd jämedate ja oluliste teenistuskohustuste rikkumistega (millega kaasnes ka raske tagajärg – kriminaalhooldusalune pani toime uue raske isikuvastase kuriteo), et kogenud kriminaalhooldusametniku teenistusest vabastamiseks piisab juba ühe sellise rikkumise tuvastamisest.
  3. S. T. vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata. Tallinna Vangla on apellatsioonkaebuses sisuliselt möönnud osade S. T. ette heidetud rikkumiste aegumist. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et juba ainuüksi ühe süüteo kaebajale alusetu omistamine võis mõjutada distsiplinaarkaristuse raskust ning seega on käskkirjas langetatud kaalumisotsus õigusvastane. Käskkirjas ei ole igat etteheidetavat eraldiseisvat süütegu käsitatud jämeda rikkumisena. Sellekohaseid põhjendusi halduskohtus enam esitada ei saa. Kui haldusorgan on otsuse tegemisel kaalunud rikkumisi, mis on aegunud, ei saaks isegi vaatamata sellele, et osa jämedaid rikkumisi jätkusid ja on tõendatud, lugeda tehtud kaalutlusotsust õiguspäraseks. Samas ei olnud ametiasutuse etteheited S. T. põhjendatud ka sisuliselt ja ta ei ole 7
(13)3-09-1662 distsiplinaarüleastumisi toime pannud. Kaebaja jääb oma esialgses kaebuses esitatud sellekohaste põhjenduste juurde. S. T. keelas M. L. suhelda A. K.. Asjaolu, et see ei nähtu üheselt KHIS tööpäeviku kannetest, ei anna alust süüdistada teda distsiplinaarsüüteo toimepanemises, sest puudub kohustus kajastada tööpäeviku kannetes üksikasjalikult kõigi vestluste sisu. Arusaamatu on kuidas oleks kaebajal olnud võimalik erakorralist ettekannet esitades soodustada hooldusaluse sotsiaalset kohanemist. Väär on Tallinna Vangla viide KarS § 74 lg-le 4, kuivõrd M. L.i näol oli tegemist ennetähtaegselt vabastatuga ning temale laienes KarS § 76 lg 5 regulatsioon, seega puudus temale lisakohustuste määramise võimalus. S. T. ei saanud 07.07.2008 enam ette heita, et ta jättis esitamata erakorralise ettekande põhjusel, et hooldusalune suhtles kriminaalkorras karistatud isikutega, mis välistab iseenesest ka nimetatud rikkumise korduvuse. Aegunud distsiplinaarsüüteo episood korduvust tekitada ei saa. Kuivõrd M. L.i karistus pöörati Pärnu Maakohtu 16.03.2009 otsusega kriminaalasjas nr 1-08-17159 täitmisele ning otsus jõustus 24.03.2009, on alusetu apellandi etteheide, et kaebaja pidanuks 03.03.2009–03.04.2009 esitama kohtule erakorralise ettekande. Karistuse täitmisele pööramise tõttu ei olnud ettekande esitamine otstarbekas ning see koormanuks põhjendamatult kohtusüsteemi. Tähtsust ei oma, et S. T. sai Pärnu Maakohtu otsuse paberkandjal alles 07.04.2009, sest ta oli sellest teadlik juba varem. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
  2. ATS § 84 p 1 kohaselt on ametniku distsiplinaarsüüteoks teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine. VangS § 150 p 3 kohaselt võib distsiplinaarsüüteo toime pannud vanglaametnikule distsiplinaarkaristusena määrata muu hulgas teenistusest vabastamise ATS § 118 alusel. ATS § 118 lg 2 kohaselt võib teenistuskohustuste rikkumise (ATS § 84 p 1) eest üldjuhul vabastada üksnes ametniku, kellel on kehtiv distsiplinaarkaristus, kuid teenistuskohustuste jämeda rikkumise eest võib ametniku vabastada ka siis, kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et S. T. varasem distsiplinaarkaristus puudus, mistõttu oli ta võimalik ATS § 84 p-s 1 nimetatud distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest ametist vabastada üksnes juhul, kui tegemist oli teenistuskohustuste jämeda rikkumisega.
  3. Tallinna Vangla direktori 07.07.2009 käskkirjaga nr 419-p (tl 9-12) on kriminaalhooldusametnik S. T. määratud distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamine teenistuskohustuste jämeda rikkumise tõttu. Käskkirja p-s 2 „Distsiplinaarsüüteo kvalifikatsioon“ sisaldub 5-punktiline loetelu teenistusülesannetest, mille S. T. on oma tegevusetusega väidetavalt täitmata jätnud (vt käesoleva otsuse p 1). Nimetatud loetelule järgnevalt sedastatakse käskkirjas, et S. T. pani oma hooletu käitumisega toime teenistuskohustuste jämeda rikkumise. Tallinna Vangla direktor ei ole vaidlustatud haldusaktis võtnud seisukohta selle osas, kas ja milliseid käskkirjas kirjeldatud konkreetsete tööülesannete täitmata jätmise episoode saab pidada ka iseseisvalt teenistuskohustuste jämedaks rikkumiseks, vaid jämeda rikkumisena on kvalifitseeritud S. T. üldine hooletu suhtumine kriminaalhooldusaluse M. L.i suhtes järelevalve teostamisse. Kuivõrd teenistuskohustuste rikkumine saab olla üksnes konkreetse iseloomuga tegu (nii tegevus kui ka tegevusetus), siis ei ole võimalik teenistuskohustuste rikkumisena vaadelda ametniku üldist hooletut suhtumist, vaid selline hooletus peab väljenduma konkreetsetes tegudes. 8
(13)3-09-1662 Käesoleval juhul on nimetatud teod käskkirjas ka välja toodud, kuid ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et karistus on käskkirjast nähtuvalt määratud rikkumiste kogumi eest. Kuigi Tallinna Vangla on apellatsioonkaebuses leidnud, et iga konkreetses tegevusetuses seisnevat süütegu on ka eraldi peetud jämedaks teenistuskohustuste rikkumiseks, käskkirja põhjal sellist järeldust siiski teha ei saa. Vaidlustatud aktis on jämedaks rikkumiseks peetud ametniku hooletut käitumist tervikuna ehk sisuliselt kõigi üksikute käskkirjas kirjeldatud rikkumiste kogumit. Halduskohus kontrollib kaebuse alusel üksnes vaidlustatud haldusakti õiguspärasust ega saa hakata haldusorgani asemel ise hindama, kas käskkirjas kirjeldatud teod oleksid ka üksikult või väiksemates rühmades käsitatavad teenistuskohustuste jämeda rikkumisena ning võiksid kaasa tuua konkreetsel juhul määratud distsiplinaarkaristuse kohaldamise. Distsiplinaarkaristuse määramise õigus on ATS § 86 isikul või ametiasutusel, kellel on antud ametniku ametisse nimetamise õigus. VangS § 148 näeb ette, et vanglaametnikule määrab distsiplinaarkaristuse ametiisik, kellel on selle vanglaametniku ametisse nimetamise õigus, ning justiitsministril või tema poolt volitatud ametiisikul on õigus määrata distsiplinaarkaristus igale vanglaametnikule. Ühelgi juhul ei ole ametnikule distsiplinaarkaristuse määramise õigust halduskohtul. Halduskohus üksnes kontrollib isiku kaebuse alusel, kas distsiplinaarkaristus on määratud õiguspäraselt, st kas on järgitud materiaal- ja menetlusõiguse norme ning pole tehtud kaalutlusvigu. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et Tallinna Vangla direktor oli KrHS § 14 kohaselt pädev S. T. distsiplinaarkaristust määrama.
  1. Riigikohtu halduskolleegium märkis 17.11.2003 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-74-03 (p 11), et iga süütegu tuleb käsitleda unikaalsena ning seejuures arvestada selle toime pannud isikut ja tema käitumist iseloomustavat informatsiooni. Ka mitme süüteo üheaegsel esinemisel tuleb iga süütegu hinnata eraldi ja otsustada iga konkreetse teo asjaolude pinnalt selle kvalifitseerimise küsimus. Distsiplinaarsüütegude kogum ei ole iseenesest asjaoluks, mis võimaldaks tegusid käsitleda jämeda rikkumisena. Karistuse määramise käigus iga teo eraldi hindamine on oluline ka seetõttu, et distsiplinaarkaristuse määramise kohtuliku kontrolli tulemusena võib selguda, et osa distsiplinaarmenetluses süüks arvatud tegudest ei ole tegelikult tõendamist leidnud või mõne teo osas on möödunud karistuse määramise tähtaeg (vt otsuse p 16). Samas otsuses (p 10) rõhutati veel, et tulenevalt TDVS § 8 lg-st 1 on karistuse määramise õigust omav ametiisik kohustatud igal üksikjuhtumil arvestama rikkumisega seonduvaid asjaolusid ja neid vajalikul määral kaaluma ning alles seejärel langetama otsustuse. Erilise hoolikusega tuleb TDVS § 8 lg 1 nõudeid järgida siis, kui otsustatakse valida teenistusest vabastamine kui rangeim distsiplinaarkaristus. Riigikohtu halduskolleegium asus 30.04.2009 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-10-09 (p 9) seisukohale, et kui ametnikku on distsiplinaarkorras karistatud süütegude kogumi eest, siis juba ühe süüteo alusetu omistamine võis mõjutada ametnikule määratud distsiplinaarkaristuse raskust ning ka ainuüksi sel põhjusel, sõltumata muude süütegude tõendatusest, on kaalumisotsus õigusvastane ja tuleb tühistada. See seisukoht lähtub asjaolust, et isegi süüteo või süütegude kogumi kvalifitseerimine teenistuskohustuste jämeda rikkumisena ei pea endaga igal juhul kaasa tooma rangeima karistuse määramist, kuigi seadus seda võimaldab (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 13.06.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-35-02, p 13).
  2. Viidatud kohtupraktikast saab järeldada, et kui vaidlustatud käskkirjast ei nähtu, et iga ametnikule etteheidetud süütegu (teenistuskohustuste täitmata jätmise episoodi) oleks eraldi hinnatud teenistuskohustuste jämedaks rikkumiseks, siis juhul, kui mõni rikkumiste 9
(13)3-09-1662 kogumisse kuuluvatest tegudest ei leia kohtumenetluse käigus tõendamist või tuleb muul põhjusel jätta karistuse määramisel arvestamata (nt karistuse määramise tähtaja möödumise tõttu), peab halduskohus vaidlustatud haldusakti igal juhul tühistama, sest kohtumenetluse käigus ei ole enam võimalik asuda kaalutlusotsust tagantjärele põhjendama ning kohtul puudub võimalus hinnata, kas haldusorgan oleks jõudnud samale tulemusele ka juhul, kui karistuse määramine oleks otsustatud teistsuguse rikkumiste kogumi põhjal. Ka Tallinna Vangla ise on apellatsioonkaebuses möönnud, et karistuse määramisel võeti aluseks S. T. tegevus ajavahemikul 09.07.2007 kuni 09.04.2009 (st kogu periood, mil S. T. oli määratud M. L.i kriminaalhooldajaks) ning osade episoodide eest (s.o enne 07.07.2008 toimunud rikkumised, mille puhul oli distsiplinaarkaristuse määramise ajaks juba möödunud VangS § 149 lg 1 kolmandas lauses sätestatud üheaastane tähtaeg) ei oleks talle enam aegumise tõttu olnud võimalik distsiplinaarkaristust määrata. Ringkonnakohus rõhutab, et kui toimepandud süüteo eest ei saa ametnikule enam seaduse kohaselt määrata distsiplinaarkaristust, siis ei saa seda tegu võtta hiljem arvesse ka sisuliselt raskendava asjaoluna muude tegude eest rangema karistuse määramisel. Kuigi apellant on viidanud, et varasemaid süütegusid ei olegi põhjust käsitada süütegudena, mis tõid kaasa ametniku teenistusest vabastamise, vaid tema vabastamise tõid kaasa süüteod, mille eest karistuse määramine toimus tähtaegselt, ei võimalda vaidlustatud käskkiri siiski sellist järeldust teha. Vaidlusaluses haldusaktis pole osade S. T. süüks arvatud tegude eest distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja möödumisele üldse tähelepanu pööratud. Seetõttu isegi vaatamata asjaolule, et enamik S. T. etteheidetud tegevusetuse juhtudest, mis lõppastmes oleksid võinud aidata kaasa M. L.i poolt uue raske isikuvastase kuriteo toimepanemise ärahoidmisele, toimusid pärast 07.07.2008, ei ole halduskohtul võimalik asuda seisukohale, et vaidlustatud käskkiri on õiguspärane, sest Tallinna Vangla direktor on selle andmisel võtnud arvesse ka asjassepuutumatuid asjaolusid (s.o arvestanud karistuse määramisel ka enne 07.07.2008 toimepandud rikkumisi) ja seega teinud olulise kaalutlusvea.
  1. Kuna halduskohus on eeltoodut arvestades S. T. kaebuse õigesti rahuldanud ja tühistanud Tallinna Vangla direktori 07.07.2009 käskkirja, ei pea ringkonnakohus vajalikuks hakata üksikasjalikult analüüsima S. T. ette heidetud süütegusid sisuliselt. Vastuseks apellatsioonkaebuses viidatud menetlusnormide rikkumisele halduskohtu poolt märgib ringkonnakohus järgmist. Väide, et M. L.i jaoks sobivad sotsiaalprogrammid puudusid, sest ta käis vahetustega tööl ja sotsiaalprogrammid toimusid enamasti õhtusel ajal Tallinnas, esitati juba algses kaebuses (lk 2 – tl 2), kuid Tallinna Vangla oma 13.10.2009 kirjalikus vastuses (tl 53-57) sellele väitele vastu ei vaielnud, korrates üksnes käskkirjas märgitut, et KHIS päevikukannetes ei kajastu sotsiaalprogrammidesse suunamist ega vastavaid põhjendusi. Ka apellatsioonkaebuse p-s 2.2.5 (tl 187) esitatud vastuväitest ei nähtu, et vastustaja oleks pööranud tähelepanu S. T. põhjendusele, et sotsiaalprogrammid ei sobinud M. L.e tema tööaja tõttu. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, millisel ajal vastustaja viidatud sotsiaalprogramme läbi viidi ning seega pole ka Tallinna Vangla tõendanud oma väidet, et M. L.e sobivad sotsiaalprogrammid olid olemas. Nõustuda tuleb apellandiga, et halduskohus järeldas ebaõigesti, et kriminaalhooldusametnike koostöö politseiga reguleeriti alles
  2. aasta juunis. Kuivõrd Justiitsministri 04.03.2003 käskkirjaga nr 76 kinnitatud „Eesti Vabariigi kriminaalhoolduse standardid“ (http://www.vangla.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=10359/krimh_standardid.pdf), sh lisa 6 „Järelevalve korraldamine“, nägid ette päringute tegemise mh politseisse, siis on ilmne, et koostöö õiguskaitseorganite vahel pidi toimuma ja toimus juba ammu enne juunit
  3. 10
(13)3-09-1662 Kuivõrd S. T. töötab kriminaalhooldaja juba alates
  1. aastast, ei ole tõsiseltvõetav tema väide, et ta ei olnud teadlik politseisse päringute tegemise korrast. Halduskohtu viidatud 18.06.2009 elektronkirjast (tl 30) saab küll järeldada, et kriminaalhoolduse praktika ühtlustamiseks esines vajadus täpsustada või üle korrata koostööküsimusi politseiga, kuid mitte seda, et nt kontaktisikud poleks olnud varem kindlaks määratud ja teada. Liiati ei eelda päringute tegemine üksnes vastava menetluskorra olemasolu, vaid seda on võimalik teha üldise ametiabi korras. Päringute tegemise kohustus kui selline on samas kriminaalhooldusstandardite lisas 6 selgesõnaliselt ette nähtud. Kriminaalhoolduse ajal koostöö tegemine kriminaalhooldusaluse elukohajärgse konstaabliga oli ette nähtud ka kuni 16.03.2003 kehtinud „Kriminaalhoolduse juhendi“ (kinnitatud justiitsministri 06.05.1998 määrusega nr 21) p-s
  2. Maakohtule erakorraliste ettekannete esitamata jätmise osas tuleb nõustuda apellandiga, et halduskohus on käsitlenud nimetatud rikkumisi üksnes seoses kriminaalkorras karistatud isikutega suhtlemist puudutavas osas, jättes kõrvale alkoholi tarvitamise keelu rikkumise juhtumid. Samuti on iseenesest õige Tallinna Vangla seisukoht, et tingimisi karistusest vabastatud süüdimõistetu karistuse täitmisele pööramise põhjendatuse üle otsustab kohus, mitte kriminaalhooldaja. Samas tuleb nõustuda halduskohtuga, et kuigi Tallinna Ringkonnakohtu 12.10.2009 määrus kriminaalasjas nr 1-08-16556 käsitleb üksnes kohtu tegevust kriminaalhooldaja esitatud erakorralise ettekande alusel karistuse täitmisele pööramise küsimuse otsustamisel, on selles väljendatud seisukohad olulised ka kriminaalhooldajate tegevust silmas pidades. Õigusnormide eesmärgipärane tõlgendamine ei ole üksnes kohtu õigus ja kohustus, vaid sellest peab lähtuma iga seaduse kohaldaja, sealhulgas kriminaalhooldaja. Seetõttu peab ka kriminaalhooldusametnik igal üksikjuhtumil hindama, kas hooldusalune isik on sisuliselt, mitte pelgalt formaalselt rikkunud kohtulahendiga pandud kohustusi ja seega tuleb tal KrHS § 31 lg 1 ja KarS § 74 lg 4 alusel esitada maakohtule erakorraline ettekanne, et katseajal oma kohtusi mitte täitnud süüdimõistetule määrata täiendavaid kohustusi, pikendada tema katseaega või pöörata karistus täitmisele, või mitte. See ei tähenda, et kriminaalhooldajal oleks kaalutlusruum otsustamaks, kas rikkumise tuvastamise korral ettekanne esitada või mitte, vaid rikkumise tuvastamisel peab kriminaalhooldaja lähtuma normi eesmärgist ja sündmuse asjaoludest. Haldusasja materjalide põhjal on ilmne, et käesoleval juhul M. L. rikkus nii keeldu suhelda kriminaalkorras karistatud isikuga (A. K.) kui ka hoiduda alkoholi tarvitamisest, mistõttu oli S. T. kohustus sündmuse ilmnemisel erakorraline ettekanne esitada. Samas isegi juhul, kui nimetatud ettekannete esitamata jätmist pidada teenistuskohustuste jämedaks rikkumiseks, ei anna see eespool toodud põhjustel alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks, sest vaidlustatud haldusakt tuli halduskohtul igal juhul tühistada, kuivõrd pole võimalik kontrollida, kas Tallinna Vangla direktor oleks teistsuguse rikkumiste kogumi puhul määranud sama distsiplinaarkaristuse ja tehtud kaalutlusviga ei ole võimalik kõrvaldada hilisemas kohtumenetluses.
  3. Eelneva põhjal ja

§ 46

lg 1 p 1 alusel jääb Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 04.02.2010 otsus muutmata. 14.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna Tallinna Vangla apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning jõusse jääb halduskohtu otsus, millega S. T. kaebus rahuldati, jäävad Tallinna Vangla menetluskulud (riigilõiv apellatsioonkaebuselt 250 krooni – tl 193) tema enda kanda. Tallinna Halduskohtu 20.10.2009 määrusega on S. T. antud riigi õigusabi esindamiseks halduskohtumenetluses ning riigi õigusabi osutajaks on määratud advokaat Anti Aasmaa. 11

(13)3-09-1662 Kaebajale anti riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud.

§ 93

lg 3 näeb ette, et kohus mõistab menetlusabikulud Eesti Vabariigi kasuks välja poolelt, kelle kanda jäävad menetluskulud. Ka

§ 95

lg 2 kohaselt juhul, kui kaebajale anti riigi õigusabi, mõistab kohus kaebuse rahuldamise korral vastustajalt riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud riigituludesse. Halduskohus mõistis otsuses Tallinna Vanglalt riigi õigusabi tasu ja kuludena riigituludesse kokku 12 108 krooni. Apellatsiooniastmes on riigi õigusabi osutaja esitanud taotluse riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks kogusummas 4044 krooni koos käibemaksuga (sh riigi õigusabi tasu 3540 krooni ja riigi õigusabi kulud 504 krooni). Tallinna Vangla ei ole taotluse suhtes vastuväiteid esitanud. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lg-te 1, 2, 4 ja 5 kohaselt esitab riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks advokaat kohtule advokatuuri juhatuse kehtestatud vormi kohase taotluse ja vajaduse korral kulude kandmist tõendavad dokumendid. Taotlus tuleb esitada elektrooniliselt. RÕS § 23 lg 1 sätestab, et kohtumenetluse käigus riigi õigusabi andmisel määrab asja menetlev kohus riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud kindlaks asjas tehtud kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. RÕS § 22 lg 6 näeb ette, et riigi õigusabi tasu suurus ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus määratakse kindlaks RÕS § 21 lg 3 alusel kehtestatud korra alusel, mis kehtis vastava tasu maksmise või kulu hüvitamise aluseks oleva toimingu tegemise ajal, kui advokatuuri juhatus ei ole kehtestanud teisiti. Kohtulahendi alusel riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude väljamaksmist riigi õigusabi osutanud advokaadile korraldab advokatuur (RÕS § 24 lg 1). RÕS § 21 lg 3 kohaselt kehtestab riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise korra ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra advokatuuri juhatus. Eesti Advokatuuri juhatuse 15.12.2009 otsusega kinnitatud ja 09.02.2010 otsusega muudetud korra p-dest 42, 43 ja 46 tulenevalt on haldusasja kohtulikus menetluses ettevalmistamise ja osalemise eest isiku esindaja tasu 150 krooni iga poole tunni kohta. Korra p 45 näeb ette, et riigi õigusabi osutanud advokaat märgib pärast õigusteenuse osutamise lõpetamist esitatavale taotlusele kellaajaliselt õigusabi osutamiseks kulunud aja ning võtab taotlusele märgitud ajakulu kohta riigi õigusabi saajalt allkirjastatud arvamuse. S. T. arvamus, mille kohaselt on riigi õigusabi tasu ja kulud kogusummas 4044 krooni põhjendatud, laekus Tallinna Ringkonnakohtusse alles 08.06.2010, kuid kohtul on siiski võimalik seda asja lahendamisel arvestada ning see ei põhjusta kohtuotsuse teatavakstegemise edasilükkamist. Käesoleval juhul on riigi õigusabi osutanud advokaat esitanud vormikohase taotluse ning järginud ka taotluse esitamise korda. Ringkonnakohtu hinnangul on taotluses märgitud arvutuskäigud õiged, kuid riigi õigusabi osutamiseks tehtud toimingud ja nende tegemiseks kulutatud aeg kohtuasja materjalidega põhjendatud üksnes osaliselt. A. Aasmaa on taotluses muu hulgas välja toonud 05.02.2010 telefonivestluse S. T. seoses kohtuotsuse mittetäitmisega (15 minutit), Tallinna Vanglale kohtuotsuse viivitamatu täitmise taotluse vormistamise 05.02.2010 (80 minutit) ning vangla vastusega tutvumise ja S. T. sellest informeerimise (20 minutit). Samas ei ole ka Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele esitatud vastusele taotluses viidatud kohtuotsuse viivitamatu täitmise taotlust lisatud ja kohtul puudub seetõttu võimalus hinnata tehtud toimingu ja selleks kulutatud aja põhjendatust. Iseenesest möönab ringkonnakohus, et kuivõrd RÕS § 17 lg 3 kohaselt laieneb kohtumenetluses menetlusosalisena riigi õigusabi saanud isiku õigus riigi õigusabile ka samas asjas tehtud kohtulahendi edasikaebamise või sundtäitmise menetlusele, oleks nimetatud toimingute eest 12

(13)3-09-1662 riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamine võimalik. Kuivõrd S. T. on samas kinnitanud vestlusi advokaadiga seoses kohtuotsuse mittetäitmisega ja vastava taotluse Tallinna Vanglale esitamist ning vastuväiteid pole olnud ka Tallinna Vanglal endal, tuleb ringkonnakohtu hinnangul viidatud kulusid vähemalt osaliselt pidada põhjendatuks. Taotlusega tutvumata saab ringkonnakohus aga lähtuda üksnes Tallinna Vanglale esitatud taotluse vormistamisele kuluvast vähimast võimalikust ajast (ca 20 minutit) ning seega tuleb riigi õigusabi tasu vähendada kahe pooltunni eest ettenähtu võrra. Kokkuvõtlikult tuleb S. T. riigi õigusabi osutanud vandeadvokaat A. Aasmaale mõista käesoleva haldusasja apellatsioonimenetluses osalemise eest riigi õigusabi tasu ja kulud välja summas 3684 krooni (s.o vähendada taotluses märgitud summat 300 krooni + KM võrra ehk kokku 360 krooni ulatuses). Nimetatud summa tuleb Tallinna Vanglalt mõista välja riigituludesse (

§ 95lg 2).

Tallinna Vangla peab väljamõistetud riigi õigusabi tasu ja kulud tasuma ühele järgmistest Rahandusministeeriumi arveldusarvetest: arveldusarve nr 10220034800017 SEB pangas; arveldusarve nr 221023778606 Swedbank pangas; arveldusarve nr 333416110002 Danske Bank AS Eesti Filiaalis. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus, millise haldusasjaga seotud (s.o haldusasi nr 3-091662) riigi õigusabi tasu ja kulud tasutakse. Väljamõistetud summa tuleb tasuda 15 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates (RÕS § 26 lg 2, TsMS § 179). Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Virgo Saarmets 13

(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.