KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Viive Ligi, Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 17.05.2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-1550 Haldusas
) § 32 lõikest 1 ja § 33 lõikest 1, kasutades otsemeetodit põhivara, hoolduskulude ning 18%-lise müügikäibe tekitanud kulude suhtes, mille puhul oli olemasoleva teabe pinnalt võimalik otseselt siduda kulud 18% määraga maksustatava käibega. Muude kulude puhul kasutas maksuhaldur otsearvestuse ja proportsionaalse mahaarvamise segameetodit. 2. U.S. Invest AS taotles Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses vaidlustatud maksuotsuse tühistamist. Kaebaja leidis, et maksuhaldur ei arvestanud sisendkäibemaksu mahaarvamise õigsuse hindamisel ettevõtte tegevuse eripära, milleks on raha paigutamine pikaajalistesse investeeringutesse, nende haldamine ja juhtimine. U.S. Invest AS on strateegiline investor, kelle eesmärgiks on muuta tütarühingute tegevus maksimaalselt kasumlikuks. U.S. Invest AS töötajad on seotud investeeringute analüüsimise ja strateegilise juhtimisega, mis seisneb tütarühingute juhtimises osalemises, eelarve koostamise ja täitmise protsessi suunamises ja täitmises, aruandluse analüüsis, olulisemate tehingute tegemise tingimuste otsustusprotsessi suunamises jne.
§ 32
lg 1 kohaselt ei saa laenude andmist tütarettevõtetele võtta arvesse maksustatava käibe ja kogu käibe suhte arvutamisel, kuna tegemist ei ole kaebaja põhitegevusega. Laenutehingutelt intressitulu saamine ei ole tegevuse eesmärk, vaid intresside lisamine on tingitud tulumaksuseaduse (edaspidi TuMS) § 50 lg-st 4, mille kohaselt äriühingu poolt ilma intressita laenu andmine võib kaasa tuua kohustuse tasuda tulumaksu saamata jäänud intressisummalt. Sisendkäibemaksu mahaarvamine peaks toimuma kauba või teenuse kasutusotstarbe, mitte ettevõtja tulude struktuuri alusel. Maksuhaldur on määranud vale proportsiooniprotsendi ning etteheited kaebajapoolsete ettepanekute puudumise osas on alusetud, kuna kaebaja raamatupidaja andis maksumenetluse käigus korduvalt seletusi ning esitas suulisi ja kirjalikke seisukohti koos asjakohaste dokumentidega. Kaebaja esitas 31.12.2008 selgitava tabeli, millest nähtub äriühingu kulubaas. Laenude andmise kulud moodustasid kontrolliperioodi ärikuludest protsentuaalselt 1,03%. Tulude struktuuri kasutamine käesolevas asjas ei ole mõistlik ja õige, kuivõrd laenuintressid ja juhtimis- ning investeerimistegevus ei ole omavahel sarnased tegevused. Teatud kulude puhul ei ole tõepoolest võimalik üheselt määratleda nende jagunemist maksustatava ja maksuvaba käibe tarbeks. Kaebaja ei nõustu, et sellisteks kuludeks tuleb lugeda kõik kulutused, mis on toodud maksuotsuses ja selle lisas 3. Kaebaja hinnangul on 100%-liselt maksustatava käibega seotud nõukogu esimehe Urmas Sõõrumaaga seotud kulud (mobiil, autokulud jm), reklaamiteenuste arved, õigusabiteenuste arved, konsultatsiooniteenuste arved ja raamatupidamisega seotud kulud. 2
(7)3-09-1550
- PMTK vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist.
- Tallinna Halduskohtu 30.12.2009 otsusega jäeti U.S. Invest AS kaebus rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kohtu põhjendused olid alljärgnevad. Kaebuse esitajal ei ole õigust arvata maha sisendkäibemaksu tütarühingutest dividenditulu saamiseks tehtud kulutustelt põhjusel, et dividenditulu ei ole maksustatav käive. Dividenditulu saamise korral lõpptarbija puudub. Tütarfirmade majanduse turgutamiseks tehtavate kulutuste näol on tegemist ettevõtlusega. Tütarettevõtetele laenude andmise regulaarsusest tulenevalt ei ole alust lugeda nende intressidest tekkinud käivet juhuslikuks käibeks
§ 32
lg 2 tähenduses ega isegi mitte kõrvaltegevuseks, kuna see on otseselt seotud kaebuse esitaja peamise majandusliku eesmärgiga – tütarfirmadest dividenditulu saamisega. Kohus ei nõustunud kaebuse esitajaga selles, et laenutehingutelt arvestatud intress on juhuslik käive seetõttu, et intressi on arvestatud vaid tulumaksukohustuse vältimiseks ja mitte intressitulu saamise eesmärgil. Laenuintressi tulude arvestamine kaebaja maksustatava ja maksuvaba käibe suhte kindlaksmääramisel on asjakohane, kuna saab eeldada, et samas proportsioonis on tehtud ka kulutusi käibe tekkimiseks. Laenulepingute sõlmimise ja nende täitmise jälgimisega seotud kulutused (eelkõige kõikvõimalikud bürookulud) oleksid kaebuse esitajal olnud samas mahus ka siis, kui ta ei oleks oma tütarfirmale antud laenult intresse arvestanud. Asjaolu, et kaebaja näol on tegemist pikaajalise investoriga, ei muuda käesoleval juhul kaebaja käibemaksuarvestust. Vastustaja andis maksumenetluses kaebuse esitajale võimaluse esitada selgitusi iga vaidlusaluse kuluarvega seoses mitte ainult juba tekkinud, vaid ka tulevikus eelduslikult tekkiva maksustatava käibe osas. Kaebuse esitaja selliseid konkreetseid selgitusi maksu- ja kohtumenetluses esitanud ei ole. Puudub alus nõukogu esimehe kulude eristamiseks kaebuse esitaja muudest kuludest, kuna nõukogu esimehe eesmärgid ühtivad äriühingu enda eesmärkidega – saada dividenditulu tütarfirmadest. Seetõttu tuleb ka nõukogu esimehe kulutustelt arvestada sisendkäibemaksu sama proportsiooniga nagu äriühingu muudelt sellistelt kulutustelt. Samadel põhjendustel tuleb arvestada üldise proportsiooni järgi ka büroo pinna rendiga, raamatupidamise ja konsultatsioonide andmisega ning büroomööbli soetamisega seotud kulusid ning õigusabikulusid. Käesolevas asjas ei saa täiel määral kohaldada sisendkäibemaksu mahaarvamist kauba või teenuse kasutusotstarbe struktuuri alusel. Põhivara, hoolduskulude ning 18% müügikäibe tekitanud kulude suhtes rakendati maksuotsuses otsearvestuse meetodit ning ülejäänud kulude osas otsearvestuse ja proportsionaalse mahaarvamise segameetodit. Otsearvestuse meetodit kasutades lähtus vastustaja kauba või teenuse kasutusotstarbest. Otsearvestuse meetodit rakendati, kuna sel juhul on võimalik otseselt ära siduda kulud 18% määraga maksustatava käibega. Ülejäänud maksuotsuses kajastatud kulude osas rakendas vastustaja segameetodit, kuna vastavate kulude osas ei olnud võimalik tuvastada, kas need on tehtud vaid maksustatava või maksuvaba käibe tarbeks. Kohtu hinnangul ei olnud maksukohustuslase vastused ammendavad ning kulude iseloomust tulenevalt (peamiselt büroo üldkulud) ei saanud nende kasutusotstarvet 100%-liselt ühe või teise käibeliigi jaoks määrata. Riigikohus on lahendis asjas nr 3-3-1-74-04 leidnud, et kõikide maksumaksjate puhul ei ole õigustatud tulude struktuurist lähtuva meetodi kasutamine, eelistada tuleb kulutuste kasutusotstarbe järgi (otsearvestuse meetodiga) sisendkäibemaksu mahaavamise piiramise proportsiooni arvestamist, kuid kui see ei ole võimalik või otstarbekas, on tuludest lähtuv 3
(7)3-09-1550 arvestus täiesti lubatav. Kuna käesoleval juhul ei ole maksukohuslane täiel määral oma kaasaaitamiskohustust täitnud (vastustaja järelpärimistele anda selgitusi konkreetsete arvete lõikes ei vastatud, siis anti selgitusi ühe arvega seoses ja esitati mittetäielik kulutuste koondtabel koos selgitustega, kuid siiski mitte arvete lõikes). Samuti võib kaebaja tegevusvaldkondi lugeda sarnasteks. Vaja ei olegi seda, et tegemist oleks täpselt sama tegevusalaga. Oluline on eelkõige, et omavahel ei saa võrrelda nt tootmist kui toorainet, seadmeid, ladu jm tootmissisendeid nõudvat tegevust ja teenuste osutamist, kus kulukaid tootmissisendeid vaja ei ole. Büroopinna väljarentimine on oma olemuselt seotud pigem veel väiksemate käibemaksuga maksustatavate kulutustega kui juhtimisja finantseerimiskonsultatsioonide osutamine, seega ei saanud käesoleval juhul tulude struktuurist lähtuva meetodi kasutamine kahjustada kuidagi kaebuse esitaja õigusi. Ka laenude andmist tütarühingutele tuleb lugeda investeerimisalaseks tegevuseks ning need tehingud ei olnud harvad ja juhuslikud. Kuna on põhjust eeldada, et tulude ja kulude struktuur on kaebaja tegevusvaldkondades enam-vähem sarnased, ei ole vastustaja rikkunud tulude struktuurist lähtuva meetodi valikul kaebuse esitaja õigusi. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. U.S. Invest AS apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu 30.12.2009 otsus tühistada ja teha uus otsus, millega tühistada PMTK 18.06.2009 maksuotsus nr 12-5/244, teha vastustajale ettekirjutus U.S. Invest AS poolt tasutud maksusumma tagastamiseks ning määrata kindlaks menetluskulud ja mõista need välja vastustajalt.
§ 32
lg 2 eesmärk on välistada sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramisest ja proportsiooni arvestusest need tehingud, mis ei ole maksukohustuslase põhitegevuseks. Kuivõrd tütarühingutele laenu andmine on üksnes põhitegevust toetavaks tegevuseks, tuleb käesoleval juhul asuda seisukohale, et nimetatud sätte kohaselt ei ole õigustatud kaebaja sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse piiramine. Vastustaja ja halduskohus on valesti sisustanud mõiste „juhuslikud tehingud“ sisu. Kaebaja on seisukohal, et juhuslikeks tehinguteks
§ 32lg 2 mõttes on tehingud, mis ei ole ettevõtja põhitegevus.
Laenu andmist piiratud isikute ringile ei saa käsitleda kaebaja põhitegevusena. Laenuandmine oleks isiku põhitegevus siis, kui laenu pakutaks avalikult piiramata isikute ringile. Halduskohtu seisukoht, et tütarühingutes saadud dividenditulu ei ole maksustatav käive, ei ole kooskõlas käibemaksuseaduse põhimõtetega. Käibemaksuseadusest tulenevalt ei ole dividenditulu üleüldse käsitletav käibena käibemaksuseaduse tähenduses. Euroopa Kohus leidis lahendis nr C-77/01, et ei ole põhjendatud kõigi finantstehingute lisamine sisendkäibemaksu mahaarvamise proportsiooni, kuna see moonutaks oluliselt käibemaksu arvutusi. Asjaolu, et finantstehingutest teenitav tulu on suurem kui põhitegevusest teenitav tulu, ei välista, et tegemist võib olla juhuslike tehingutega. Halduskohus ei ole otsuses nimetatud Euroopa Kohtu seisukohtadega arvestanud. Kaebaja on lisanud laenude andmisel laenusummale intressi, vältides seeläbi võimaliku tulumaksukohustuse tekkimist laenude andmisel, mitte aga eesmärgiga laenutegevusest tulu saada. Kaebajale jääb arusaamatuks, millistele faktilistele asjaoludele või tõenditele tugineb kohtu eeldus, et laenuintresside tuludele samas proportsioonis on tehtud ka kulutusi. Kaebaja nõustub kohtu viitega selles, et laenulepingute sõlmimine ja nende täitmisega ja jälgimisega seotud kulutused oleksid kaebajal olnud samas mahus ka siis, kui ta ei oleks oma tütarfirmadele antud laenult intresse arvestanud. Juhul, kui kaebaja ei oleks andnud ühtegi laenu ning omanud üksnes paari osalust 4
(7)3-09-1550 või mitte ühtegi osalust, oleks tema poolt esitatud arvetele vastavate teenuste osutamiseks ja üürilepingute sõlmimiseks ning nende täitmise jälgimiseks olnud vajalikud enam-vähem täpselt samad kulud. Kaebaja laenudega seonduv tegevus moodustas minimaalse osa töötajate ajast ja kõigist kuludest, mis kinnitab veelkord, et laenutegevus oli pigem põhitegevust toetav tegevus. Vastustaja poolt määratud proportsioon on ebaõige. Tallinna Halduskohus on jätnud arvestamata kaebaja poolt käesolevas asjas esitatud seisukohad ning tõendid. Kaebaja on seisukohal, et sisendkäibemaksu mahaarvamine peab toimuma eelkõige kauba või teenuse kasutusotstarbe, mitte ettevõtja tulude struktuuri alusel. Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-74-04 (p-d 11 ja 12) tuleneb seisukoht, et tulude meetodist lähtuvat metoodikat on lubatud kasutada üksnes erijuhtudel siis, kui muude meetodite kasutamine oleks liialt keerukas. Ka Euroopa Kohus on kohtuasjas nr C-437/06 märkinud, et liikmesriigid on kohustatud teostama sisendkäibemaksu mahaarvamise proportsionaalsuse nõude kehtestamisel kaalutlusõigust nii, et suhtarvu arvutamine peegeldaks objektiivselt kummagi tegevuse peale tehtud tegelike kulutuste osa. Ebaõige on kohtu viide, nagu oleks kaebaja rikkunud kaasaitamiskohustust maksumenetluses. Kaebaja esindajad on maksumenetluse käigus korduvalt andnud omapoolsed selgitused ja põhjendused vastustajale, kuid vastustaja ei ole nendega arvestanud ning ei ole ka põhjendanud, miks ta esitatud arvestustega ei nõustu. Halduskohus heidab kaebajale ette, et viimane ei ole maksumenetluse käigus esitanud arvestust ja selgitusi iga konkreetse arve lõikes, mis võiks olla seotud maksustatava või maksuvaba käibega. Sellist arvestust ei olegi käesolevas asjas võimalik esitada, kuna kõikide arvete puhul ei ole võimalik selgelt eristada nende seotust maksustatava käibe ja maksuvaba käibega. Kui kaebaja oleks pidanud hakkama seostama kõiki ostuarveid müügiarvetega, oleks sellise arvestuse tegemiseks olnud vajalik täiendava tööjõu palkamine, mis aga läheks vastuollu maksuõiguse üldpõhimõtetega, mille kohaselt ei tohi maksumenetlus ega maksustamine olla maksukohustuslasele ebaproportsionaalselt koormav. Sellist nõuet pidada arvestust iga kuluarve kohta eraldi, ei sätesta ka käibemaksuseadus, nähes ette sisendkäibemaksu mahaarvamisel kahe erineva meetodi: proportsionaalse meetodi ning proportsionaalse ja otsearvestuse segameetodi rakendamise. Käibemaksuseadus ei näe ette võimalust kasutada sisendkäibemaksu arvestamisel üksnes otsearvestuse meetodit. Laenude andmisega seotud tegevuste maht on äärmiselt väike ning kaebaja töötajad tegelevad igapäevaselt investeeringutega seotud juhtimis-, konsultatsiooni jm teenuste osutamisega, mistõttu tuleks proportsiooniarvestusest täielikult välistada bürooruumide soetamisel tasutud sisendkäibemaks. Isegi kui nõustuda, et kontrollitaval perioodil kasutas kaebaja teatud osas bürooruume maksuvaba käibega seotud tegevuseks, ei välista see, et tulevikus ei hakataks ruume kasutama täies ulatuses maksustatava käibe tarbeks. 01.06.2009 vastustajale esitatud vastuväites esitas kaebaja omapoolsed selgitused kulude osas, mis tuleb proportsiooniarvestusest välistada (kasutades proportsionaalse ja otsearvestuse segameetodit). Vastuväites esitati ka tabel nendest kuludest, mis kaebaja hinnangul 100%-liselt on seostatavad maksustatava käibega ning mille puhul ei tuleks seega sisendkäibemaksu mahaarvamisel kasutada proportsiooni. Maksuhaldur ja halduskohus on põhjendamatult jätnud kaebaja vastavasisulised selgitused arvestamata. Halduskohus on otsuses täiesti analüüsimata jätnud kaebaja argumendi, et tegelikult ei ole kaebaja kontrollitaval perioodil laenuintressidest üleüldse niisuguses ulatuses tulu saanud, nagu väidab vastustaja maksuotsuses. Erinevus intresside tegeliku laekumise ning käibedeklaratsioonides kajastatud maksuvaba käibe osas tuleneb sellest, et kaebuse esitaja kajastas intressid oma käibedeklaratsioonis tekkepõhiselt (st perioodil, millal intressid arvestati), mitte kassapõhiselt (s.t perioodil, mil intressid tegelikult laekusid). 5
(7)3-09-1550 6. PMTK palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, kohtuotsuse tühistamata ja menetlusega seotud kulud apellandi kanda. Juhuslik on tehing vastustaja hinnangul siis, kui see ei ole äriühingu igapäevases tegevuses tavaline, plaanipärane ning toimub näiteks paaril korral aastas. Riigikohus on lahendis 3-3-1-74-04 nentinud, et “abistav on tegevus sellisel juhul, kui põhitegevuse puudumisel oleks abistav tegevus ja sellest tekkinud tulud ära jäänud.” Kõnealuses asjas on aga tegemist vastupidise olukorraga. Kui tegevus, mida kaebaja püüab esitada kui abistavat tegevust, ära jääks, ei eksisteeriks ka põhitegevust. Tulu, mida kasutatakse palkade väljamaksmiseks, tekib laenuintressidest ning juba seetõttu ei saa laenude andmist pidada põhitegevust toetavaks tegevuseks, vaid tegemist on kaebaja põhitegevusega. Tulude struktuurist lähtuva metoodika kasutamine on põhjendatud, kuna enamus kaebaja kulusid on seotud maksuvaba käibega või tütarühingute tegevusega, millest ei ole tekkinud ega teki kaebajal maksustatavat käivet. Kuna kaebaja enda kaasaaitamiskohustust täies ulatuses ei täitnud, jättes esitamata selgitused kulude lõikes, ei olnud vastustajal võimalik tuvastada, kui suure osakaalu moodustasid sisendkäibemaksus maksuvaba käibe jaoks soetatud kulud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7.
§ 32
lg 1 sätestab, et kui maksukohustuslane kasutab kaupu ja teenuseid nii maksustatava kui ka maksuvaba käibe tarbeks, arvatakse sisendkäibemaks arvestatud käibemaksust maha osaliselt. Antud juhul on kaebaja arvanud sisendkäibemaksu maha täies ulatuses ning vaidlus taandub esmalt küsimusele, kas laenude andmine tütarettevõtetele on seotud kaebaja põhitegevusega või mitte. Kui lugeda laenude andmine põhitegevuseks, siis on
§ 16
kohaselt tegemist maksuvaba käibega ning laenude andmisega seotud kulutusi ei saa sisendkäibemaksu arvestuses arvestada. Kui laenude andmise näol oleks tegemist juhusliku, so ettevõtluseks mittekvalifitseeruva tegevusega, ei oma selleks tehtud kulutused sisendkäibemaksu arvestuses tähtsust. Ringkonnakohus nõustub maksuhalduriga ja halduskohtuga, et antud juhul tuleb laenude andmist pidada kaebaja põhitegevuseks. Haldusasjas 3-3-1-74-04 on Riigikohus pidanud ettevõtlusena mittekvalifitseeruvaks ettevõtlust abistavaks tegevuseks sellist tegevust, mis oleks põhitegevuse puudumisel ära jäänud. Käesolevas asjas võib küll väita, et investeerimistegevuse lõpetamisel lõpetaks kaebaja ka laenutegevuse, kuid samas on kaebaja oma äritegevust kirjeldanud selliselt, et laenude andmine on investeerimistegevuse oluline osa: kuna tütarettevõtted saaksid laenu oluliselt halvematel tingimustel, võtab krediidiasutustelt laenu kaebaja ning laenab selle edasi tütarettevõtetele. Ringkonnakohtu hinnangul moodustab laenutegevus seega olulise osa kaebaja investeerimistegevusest ning laenu andmist üksnes abistavaks tegevuseks lugeda pole alust. 8.
§ 33
paneb paika sisendkäibemaksu osalise mahaarvamise meetodid: proportsionaalse mahaarvamise meetod (maksustatava käibe ja kogu käibe suhe) ning otsearvestuse ja proportsionaalse mahaarvamise segameetod (käibemaksust arvestatakse maha maksustatava käibe tarbeks soetatud kauba või saadud teenuse sisendkäibemaks ning samaaegselt nii maksustatava kui ka maksuvaba käibe tarbeks soetatud kauba või saadud teenuse sisendkäibemaks arvatakse maha vastavalt maksustatava käibe ja kogu käibe suhtele). 6
(7)3-09-1550 Maksuotsuses on proportsiooni määramisel arvestatud otsearvestuse ja proportsionaalse mahaarvamise segameetodit, tehes seda suures osas maksustatava käibe ja kogu käibe suhte määratlemise teel. Riigikohus on haldusasjas 3-3-1-74-04 väljendanud põhimõtet, et proportsionaalse mahaarvamise meetodit võib kasutada juhul, kui maksustatavad ja mittemaksustatavad tulud tekivad sarnastes tegevusvaldkondades, mistõttu võib eeldada, et tulude ja kulude struktuur on nendes tegevusvaldkondades enam-vähem sarnased. Maksuhaldur peab valima meetodi, mis annab mõistliku tulemuse. Kui metoodika on ilmselges vastuolus lisandunud väärtuse maksu üldpõhimõttega, siis ei saa taolise metoodika kasutamist õigustada kaasaaitamiskohustuse rikkumisega. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kaasaaitamiskohustuse rikkumist kaebajale ette heita ei ole põhjendatud. Maksuhaldur on kaebaja poolt esitatud vastuväidete põhjal maksumenetluses oluliselt vähendanud maksustamisele kuuluvat summat. Kaebaja esitas viimase vastuväite 01.06.
- Maksuotsuses on leitud, et kaebaja jättis oma kaasaaitamiskohustuse täitmata seeläbi, et ei esitanud arvete lõikes kõikide sisendkäibemaksus kajastatud kulude kohta selgitust. Samas lisas kaebaja 01.06.2009 vastuväitele nimekirja kuludest, mis on täies mahus seotud kaebaja maksustatava käibega. Pidades seda ebapiisavaks, oleks maksuhaldur saanud esitada täpsustavaid nõudeid. Kaebaja oli maksuhaldurile selgitusi esitatud ka varasemalt. Nt esitas kaebaja 31.12.2008 tabeli, mis selgitas äriühingu tulubaasi ning mille kohaselt moodustasid laenu andmise kulud kogu ärikuludest 1,03%. Saadud teabe väidetav ebapiisavus ei ole üldjuhul aluseks, et teha maksuotsus maksukohustuslase jaoks ebasoodsamatel alustel. Maksuhaldurile pidi olema äratuntav, et proportsionaalse mahaarvamise meetodi kasutamine ei saa käesolevas asjas viia mõistliku tulemuseni. Investeerimistegevus, ettevõtete juhtimine ja haldamine ja sellega kaasnev laenude andmine ei pruugi kulubaasi mõttes olla sarnased tegevusvaldkonnad. Kaebaja on selgitanud: aastatel 2002-2008 on laenulepinguid sõlmitud aasta kohta 6 kuni 29, kusjuures alates
- aastast on tegemist varasematel aastatel sõlmitud laenulepingute muutmisega; laenude andmisega tegeleb üks juhatuse liige ja pearaamatupidaja, kusjuures laenude andmine moodustas vaid osa nende tööülesannetest; ülejäänud osas on kaebaja äritegevus seotud investeeringute haldamisega. Nimetatud väiteid ei ole maksuhaldur ümber lükanud. Maksuhalduri poolt saadud tulemus, mille kohaselt üle poole kuludest oli tehtud maksuvaba käibe (laenutehingud) tarbeks, ei ole seetõttu usutav. Kohtul ei ole võimalik maksuotsuse puudusi kohtumenetluses kõrvaldada, mistõttu tuleb maksuotsus tühistada.
- Kaebaja on taotlenud menetluskulude hüvitamist. Kaebaja on kandnud menetluskulusid halduskohtus 80 589,60 krooni ja ringkonnakohtus 47 911,20 krooni. Summad sisaldavad riigilõivu kokku 30 000 krooni. Ringkonnakohtu hinnangul on menetluskulud kohased ning tuleb vastustajalt välja mõista. Viive Ligi Oliver Kask Kaire Pikamäe 7
(7)