) § 28 p-ga 3, § 29 p-ga 1, § 41 p-ga 1, postiseaduse § 4 p-dega 1 ja 2 ning Riigikohtu otsusega põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-3-
lg 4 kohaselt võib vanglateenistus keelata täiendavalt aineid või esemeid, mis ei ole keelatud ainete loetelus, kuid vastavad § 15 lg-s 2 sätestatud tingimustele ehk mis ohustavad inimese julgeolekut, sobivad vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut. Viide Riigikohtu otsusele nr 3-4-1-3-09 ei ole asjakohane. Vaidlustatud käskkirjaga ei keelata kinnipeetavatele maksikirjade saatmist, vaid kehtestatakse üldise julgeoleku tagamiseks vanglas täiendavalt keelatud ainete ja esemete loetelu. Täiendavate piirangute kehtestamine on vajalik, sest sellega keelatud esemete läbiotsimine on raskendatud või teatud juhtudel isegi teostamatu (nt tavasigarettidesse keeratud kanepitubakas, läbipaistmatus vedelikku sisaldavas pudelis kileümbrisega alkohol, narkootikumid vm keelatud esemed või ained). Toiduainete, vedelike ja tubakatoodete seest ei ole võimalik kiiresti ega operatiivselt keelatud aineid ja esemeid avastada ning samuti võivad edastatud toiduained rikneda, kuivõrd justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSE) § 50 lg 1 kohaselt edastatakse kinni peetavale isikule saadetud kiri seitsme tööpäeva jooksul. Teenistuskoeral ei ole erinevate tugevate lõhnade segunemise korral võimalik alati tuvastada vorsti vm toiduaine sisse peidetud narkootilist ainet. Vanglasse saadetavad postisaadetised on praktikas üks levinumaid viise kinnipeetavatele keelatud ainete ja esemete toimetamiseks. 2
lg 4 ja VSE § 11 annavad vangla direktorile pädevuse ja volituse keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad
Vaidlustatud haldusakt vastab ka vorminõuetele. Käskkirjas esitatud põhjendused on asjakohased ning õigustavad ettenähtud piirangute kehtestamist vangla julgeoleku tagamiseks, kuivõrd selliste toodete läbiotsimine on raskendatud või mõnel juhul teostamatu. Käskkirjast nähtub üheselt, et vangla julgeolekut ohustada võivateks ei loeta mitte neid esemeid ja aineid iseenesest, vaid asjaolu, et need saabuvad väljastpoolt vanglat ning koos nendega võib vanglasse sattuda muid, kinni peetavatele isikutele keelatud esemeid ja aineid. Kohtu hinnangul on käskkirja põhjendused adekvaatsed ja usutavad ning kaebaja vastuväidete pinnalt ei saa asuda seisukohale, et käskkirjaga kehtestatud piirang oleks ebaproportsionaalne. Usutav on vastustaja selgitus, et kinni peetavatele isikutele pakkidega asjade saatmine on olnud peamine viis vanglasse keelatud esemete toimetamiseks. Ka kaebaja ei välista maksikirjades toiduainete ja vedelike saatmisega seonduvate julgeolekuriskide olemasolu, vaid leiab üksnes, et neid riske on võimalik piisavalt maandada, kui vanglateenistus saadetud esemed ja ained enne nende kinni peetavale isikule kätteandmist korralikult üle kontrolliks ja läbi vaataks ning vajadusel ümber pakendaks. Vanglateenistuse suutlikkust saadetisi kontrollida ja neisse peidetud keelatud esemeid ja aineid leida, oskab kõige paremini hinnata vangla direktor. Isegi kui teoreetiliselt oleks erinevate vahenditega (sh saadetiste füüsiline läbivaatamine, röntgenläbivaatus, narkokoera kasutamine) võimalik suurem osa keelatud ainetest avastada, siis praktikas tuleb lähtuda vangla direktori seisukohast, et vanglateenistus sellega piisaval määral toime ei tule. Usutav on ka see, et paljudel juhtudel on võimalik keelatud aineid teiste ainetega segada või keelatud esemeid teiste sisse tõhusalt peita, mis muudab nende avastamise raskeks. Ka nõuab kõigi selliste täiendavate kontrollimeetmete rakendamine vanglateenistuselt täiendavate ressursside (nt tööjõu) kasutamist, mis omakorda tähendab täiendavaid kulusid või vajadust panna need ülesanded ametnikele, kes muidu saaksid tegeleda vangla julgeoleku tagamisega seotud muude ülesannetega. Neil põhjustel ei kahjusta käskkirjaga kehtestatud piirangud kinni peetavate isikute huve ja õigusi sedavõrd intensiivselt, et vangla siiski peaks ühelt poolt kulutama ressurssi sellele, et kõiki saadetisi põhjalikult kontrollida ning samas siiski riskima sellega, et kõiki vangla julgeolekut ohustavaid esemeid või aineid ei leita ning need satuvad kinni peetavate isikute käsutusse. Teatud toituainete või esemete puhul on küll oht suurem ja teiste puhul väiksem, kuid täiesti välistatud ei ole sellesse keelatud aine või eseme peitmine ilmselt ühegi toiduaine ega vedeliku puhul. Kohtul ei ole põhjust uskuda, et vangla kartus oleks aluseta või riskid, mille maandamiseks on vaidlustatud käskkiri antud, oleksid ebareaalsed. Asjakohane on ka põhjendus, et mõned toiduained on kiiresti riknevad ning selliste toiduainete kontrollimine ja kinni peetavale isikule üle andmine ei pruugi olla võimalik nii, et need veel tarbimiskõlbulikud on. Samuti võib toiduainete läbiotsimine tekitada küsimusi seoses hügieeni- ja sanitaarnõuete täitmisega. 3
Kaebaja viide postiseadusele ei ole asjakohane, sest see seadus ei reguleeri küsimust, millised esemed ja ained on kinnipeetavale vanglas lubatud ja millised mitte ega saa kuidagi laiendada lubatud esemete ja ainete ringi võrreldes vangistust reguleerivates normides sätestatuga. Käskkiri ei riku ka kaebaja õigust kirjavahetusele, sest nimetatud õigus ei ole piiramatu ega tähenda, et kirjas võiks kinnipeetavale saata esemeid või aineid, mille omamine on kinnipeetavale keelatud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6. Andrei Grišin palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Kui vanglateenistus ei saa piisavalt hästi hakkama pakkides keelatud esemete tuvastamisega, kerkib küsimus julgeolekuteenistuse töö otstarbekusest tervikuna. Vanglal on olemas töötajad ja erivahendid keelatud esemete tuvastamiseks. Tegelikkusele ei vasta väited, et peidetud keelatud esemete ja ainete tuvastamine on raske. Väide, et vangla peab selleks tegema täiendavaid kulutusi, on asjakohatu, sest julgeoleku tagamine ongi vanglaametnike põhitööks, mille eest nad palka saavad. Sellega ei saa õigustada kinni peetavate isikute õiguste rikkumist. Vangla poolt toitlustamise tagamisega ei saa õigustada lisatoiduainete keelamist, sest iga inimese vajadused on individuaalsed. Kuna kaebajal puuduvad mistahes sissetulekud, ei ole tal võimalust teha sisseoste ka vangla kaupluses. Kuna lähedaste saadetud rahast arvatakse maha kokku 70%, ei saaks kaebaja järelejäänud raha eest vangla kauplusest ikkagi vajalikke asju osta, seda enam, et tema vanemate rahalised võimalused on väga piiratud. Samuti on vangla kaupluses hinnad ebamõistlikult kõrged. Riigikohtu otsusest nr 3-4-1-3-09 (p-d 20, 22) tuleneb, et justiitsminister ei saa kuidagi piirata posti vahendusel pakkide saamist ning justiitsministril puudub õigus piirata või keelata kinnipeetavatele postiga asjade saatmist. Vaidlusalused asjad ei ole vanglas keelatud ja on vangla kaupluses vabalt müügil, mistõttu need ei saa ohustada vangla julgeolekut. Tee, kohv, šokolaad, tubakas pole kergesti riknevad ning need on võimalik vanglas üle kontrollida ja ümber pakendada, mõjutamata nende maitseomadusi või säilivust. Hügieeninõudeid ei rikuta, kui käitlemisel kasutatakse kummikindaid. Paljasõnaline ja ebausutav on vangla väide, et õpetatud teenistuskoer ei suuda haista nt vorstis narkootilisi aineid. Toiduaineid on olemas viilutatud ja tehases vaakumpakendatud kujul, mille avamisel hermeetilisus kaob ja seega pole seda võimalik 4
lg 4 ja VSE § 11 kohaselt on vangla direktori pädevuses keelata täiendavalt aineid või esemeid, mis ei ole justiitsministri poolt kehtestatud keelatud esemete ja ainete loetelus, kuid vastavad
lg 2 tingimustele.
ei tee vahet, kas ja milliseid aineid kumbki haldusorgan keelata võib. Halduskohus on õigesti leidnud, et piirangute asemel ei peaks vangla kulutama täiendavat ressurssi maksikirjas saabunud esemete läbiotsimiseks, kusjuures samas ei pruugi ka asjade läbiotsimine tagada, et vanglasse ei satuks keelatud aineid ja esemeid. Käskkiri on antud nimelt vangla julgeoleku tagamiseks, sest selles märgitud ainete ja esemete läbiotsimine on kas raskendatud või teatud juhtudel isegi teostamatu. Kehtestatud piirangud ei kahjusta kinni peetavate isikute õigusi ülemäära intensiivselt võrreldes taotletava eesmärgi ja selle tähtsusega. Vanglal ei ole muu meetmega võimalik niisama tõhusalt keelatud esemete ja ainete vanglasse sattumist vältida, piirang on sobiv, vajalik ja mõõdukas. Julgeolekuosakonna töötajatel on tarvis peale keelatud esemete ja ainete otsimise täita ka muid julgeoleku tagamiseks vajalikke tööülesandeid. Vastustaja nõustub halduskohtuga, et kinni peetava isiku lähedastel on võimalik posti teel esemete ja ainete saatmise asemel kanda raha kinni peetava isiku vanglasisesele isikuarvele ning hoiustatud raha eest saab kinni peetav isik teha sisseoste vangla kaupluses. Isegi juhul, kui lähedastel ei ole võimalik raha saata, on oluline, et vanglas on kolm korda päevas tagatud soe toit, mis vastab optimaalsetele vajadustele. Põhjendamatu on apellandi etteheide, et vanglasiseselt isikuarvelt arvestatakse maha summad hagide katteks ning vabanemisfondi, sest sisuliselt leiab apellant seega, et kinnipeetav ei pea kannatanule kuriteoga tekitatud kahju hüvitama. Vangla kaupluse mõnevõrra kõrgem hinnatase ei ole piisav argument, miks tuleks kinni peetavatele isikutele igal juhul lubada saada väljastpoolt vanglat kirjaga esemeid, mille vanglasse saabumise viis võib seada ohtu nii kinni peetavate isikute kui vangla julgeoleku. Vaidlustatud käskkiri ei ole vastuolus ka Riigikohtu 25.06.2009 otsusega asjas nr 3-4-1-3-09, sest selles ei ole vangla sätestanud kirisaadetise mõistet. Arusaamatud on apellandi väited vaidlustatud käskkirja vastuolust postiseadusega, ka ei ole tegemist kirjavahetuse õiguse piiramisega, vaid üksnes kirjas esemete ja ainete saatmise piiramisega. Kõigile kinnipeetavatele, kellel puuduvad vanglasisesel isikuarvel rahalised vahendid ning kellel ei ole seega võimalik vangla kauplusest hügieenivahendeid osta, väljastatakse vangla poolt kord kvartalis hügieenitarvete pakk. Kuna vanglal on kinnipeetavale kirja edastamiseks aega seitse tööpäeva, ei pruugi vangla selle aja jooksul teada, mis maksikirjas sisaldub (st kui pikk on saadetud kauba säilivusaeg) ja kui tegemist on kiiresti rikneva kaubaga, siis võib selle hoidmine seada ohtu kõigi vangla territooriumil olevate inimeste tervise. Vanglal puuduvad sobivad tingimused maksikirjades saadetavate toiduainete säilitamiseks (külmhoone). Apellant ei ole pädev andma vanglale soovitusi vanglateenistujate töö tõhustamiseks. Vaidlustatud käskkirja põhjendustest nähtub üheselt, kuidas ohustaks käskkirjas nimetatud esemete ja ainete posti teel saatmise võimaldamine vangla julgeolekut. 5
lg 2 kohaselt on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut, sobivad eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut. Vanglas kinnipeetavale keelatud asjade loetelu on
lg 3 alusel kehtestatud justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSE) §-s 641.
lg 4 näeb ette, et vanglateenistus võib keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad
VSE § 11 kohaselt on
10. Käesolevas asjas vaidlustatud haldusakti (Tallinna Vangla direktori 24.08.2009 käskkiri nr 60) on seega andnud seadusest tuleneva volitusnormi alusel selleks pädev haldusorgan. Käskkiri vastab ka haldusaktile esitatavatele vorminõuetele ning selle üle pole asjas olnud vaidlust. Küll aga on kaebaja pidanud käskkirja sisuliselt õigusvastaseks ja ebaproportsionaalseks.
lg 4 võimaldab vanglateenistusel täiendavalt keelata neid aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid mis ohustavad inimese julgeolekut, sobivad eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut. Käesoleval juhul on kaebaja rõhutanud, et käskkirjaga on põhjendamatult keelatud selliste esemete ja ainete omamine, mis on samal ajal vangla kaupluses müügil ning mis seega iseenesest on vanglas lubatud. Ringkonnakohus märgib, et vaidlust ei ole selles, et käskkirja p-s 1.1 loetletud esemed ja ained, mille omamise vanglas direktor keelas (v.a juhul, kui need on väljastatud vanglateenistuse poolt või ostetud vanglas olevast kauplusest), see tähendab toidu- ja maitseained, taimsed tooted, vedelad ja pulbrilised ained ning tubakatooted, on liigitunnuste poolest iseenesest vanglas lubatud esemed ja ained. Käskkirjaga ei ole keelatud nende esemete ja ainete omamist kui sellist, vaid sisuliselt nende omandamine muul viisil kui vanglateenistuse kontrolli all. Käskkirja põhjendustest nähtuvalt on nimetatud keelu eesmärk tagada vangla julgeolek ja kaitsta vangla territooriumil viibivate isikute tervist. Nimetatud ohud lähtuvad vaidlustatud haldusakti kohaselt peamiselt kahest aspektist: 1) vaidlusaluste esemete ja ainetega koos (neisse või pakenditesse peidetuna või muul viisil varjatuna) võib vanglasse sattuda VSE § 641 loetletud ja vanglas täielikult keelatud esemeid ja aineid; 2) kergesti riknevate loomse või taimse päritoluga toodete käitlemisega võib kaasneda inimeste tervisele ohtlike bakterite levik vangla territooriumil jms. Seega on vangla ning vanglas töötavate, viibivate või kinni peetavate isikute julgeoleku suhtes ohuteguriks põhimõtteliselt kõik vanglasse saabuvad kirjad ja pakid. 11. Kahtlust ei ole selles, et Tallinna Vangla direktori 24.08.2009 käskkiri nr 60 piirab muu hulgas A. Grišini kui Tallinna Vanglas viibiva kinnipeetava õigusi. Samas ei tähenda isiku õiguste igasugune piiramine veel nende õiguste rikkumist. Piirangud on lubatud, kui õiguste piiramiseks esineb legitiimne eesmärk ja piiramine on proportsionaalne. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul vaidlustatud käskkirja p-s 1.1 toodud ainete ja esemete keelamine on olnud proportsionaalne. Vaidlust ei ole selle üle, et vangla direktori käskkirjaga keelatud ainete ja esemete kontrollimine ning neist vangla julgeolekule ohtlike ainete ja esemete avastamine ja 6
lg 1 ja VSE § 50 lg 1 kohaselt seitsme tööpäeva jooksul üle kontrollima (v.a
lg-s 4 sätestatud juhud), et vältida nende kaudu keelatud esemete ja ainete vanglasse sattumist. Vangla on kohustatud tema käsutuses olevaid ressursse (nii tööjõud kui ka finantsvahendid) kasutama otstarbekalt ja säästlikult ning arvestada tuleb sellega, et vanglateenistus ei saa jätta täitmata ka muid temale seadusega pandud kohustusi (nt kinnipeetavate järelevalve jms). Ka Riigikohus on eespool viidatud otsuses märkinud, et rakendatud piirangute vajalikkuse hindamisel saab ja tuleb arvesse võtta ka eeldatavaid kulutusi võimalike alternatiivsete meetmete rakendamisele. Käesoleval juhul on ilmne, et vaidlusaluse käskkirjaga keelatud ainete ja esemete lubamise korral nende suhtes põhjaliku lauskontrolli läbiviimisele tehtavad kulutused ületavad oluliselt praegu valitud abinõuga seotud kulutusi. Samuti tuleks vanglal kanda suuri kulutusi läbivaatamata postisaadetiste ladustamiseks neis sisalduvate võimalike toodete säilivust tagavates tingimustes. Seega on konkreetsel juhul valitud abinõu ringkonnakohtu hinnangul vajalik. Vangla direktori rakendatud abinõu on ka mõõdukas, sest kinni peetavate isikute põhiõigustesse ei sekkuta suuremas ulatuses ega suurema intensiivsusega kui seda õigustab taotletava eesmärgi tähtsus. Kinnipeetavatele on vanglas tagatud toitlustamine (
) ja hädapärased hügieenitarbed ning vajalikud ravimid, samuti võimalus teha vajaduse korral sisseoste vangla kaupluses (
). Kuigi vangla kaupluse hinnad on kinnipidamiskoha erandlikest tingimustest tulenevalt mõnevõrra tavapärasest kõrgemad (
lg 1 kohaselt kuni 20% sisseostuhinnast kõrgemad), ei tähenda see sisseostude tegemise võimaluse puudumist, sest hinnad ei ole sedavõrd kõrged, et muudaksid sisseostude tegemise sisuliselt võimatuks. Määravat tähtsust ei oma ka apellandi viide, et tal puudub sissetulek ning lähedaste poolt tema vanglasisesele isikuarvele kantavast rahast tehtaks
lg 2 kohaselt mahaarvamisi kokku 70% ulatuses (50% jäetakse rahaliste nõuete täitmiseks ja 20% hoiustatakse vabanemistoetusena) ja kuivõrd tema vanemate võimalused raha saatmisel on piiratud, siis ei ole apellandile reaalselt kaupluses sisseostude tegemise võimalus tagatud. Vaidlust ei ole selles, et A. Grišin on hetkel maksejõuetu. Samas on tal siiski olemas lähedased, kes saavad tema isikuarvele kanda raha vähemalt hädavajalike kulutuste tegemiseks. Ringkonnakohus leiab, et isegi tingimustes, kus kaebajale jääb vanglas kasutamiseks üksnes 30% temale laekuvast rahast, on tal võimalik seda kasutada soovitavate lisavahendite (nt toiduained ja isikliku hügieeni tarbed) ostmiseks vangla kauplusest. Tallinna Vangla esindaja kinnitas muu hulgas ringkonnakohtu istungil, et kinnipeetaval on võimalik vajaduse korral taotleda ka lisahügieenipaki andmist. Järelikult tuleb rakendatud abinõu pidada ka mõõdukaks, sest see ei piira isiku õigusi ülemäära. 14. Apellandi viited Riigikohtu 25.06.2009 otsusele nr 3-4-1-3-09 (p-d 20, 22) ei ole asjakohased ja A. Grišini tõlgendus sellele lahendile ekslik, sest vaidlustatud käskkirjaga ei ole piiratud kinnipeetavate kirjavahetuse õigust, vaid üksnes posti teel saadetavate esemete ja ainete ringi.
sätestab kinnipeetava õiguse kirjavahetusele, kuid see ei tähenda, et lubatud peaks olema kõikvõimalike esemete ja ainete posti teel saamine. 15. Eelneva põhjal ja HKMS § 46 lg 1 p 1 alusel jääb A. Grišini apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 09.02.2010 otsus muutmata. Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Virgo Saarmets 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.