KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Oliver Kask, Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht 30.04.2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-950 Haldusasi

) § 116 lg 1 alusel teenistusest seoses ametikohtade arvu vähendamise ja teenistuse ümberkorraldamisega.

1. E. H. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes Maardu Linnavalitsuse 26.03.2009 käskkirja nr 16.1-1/5 seadusevastaseks tunnistamist ning ebaseaduslikult teenistusest vabastamise eest kuue kuu hüvitise väljamõistmist. Kaebuse seisukohad: 1) koondamisel on eelisõigus jääda teenistusse ametnikul, kellel on paremad teenistusalased näitajad, kõrgem kvalifikatsioon, pikem teenistusstaaž või kellel on ülalpeetavaid. Kaebaja töötas linnavalitsuses
2. aastast, tal on kõrgem haridus, pikem tööstaaž ning kolm ülalpeetavat. Teenistusse jäetud ametnikul on seevastu keskharidus, tal ei ole ülalpeetavaid ning staaž on lühem; 2) ametnikku ei vabastata teenistusest, kui teda on võimalik tema nõusolekul nimetada teisele ametikohale. Kuigi linna arengu- ja majandusosakonna tehnilises grupis loodi üks täiendav spetsialisti ametikoht, seda kaebajale ei pakutud. Ebaselge on, millist kvalifikatsiooni loodud spetsialisti ametikoht nõuab.
3. Maardu Linnavalitsus palus jätta kaebuse rahuldamata, leides järgmist: 1) enne linnavalitsuse teenistuse ümberkorraldamist oli linnavalitsuse struktuuris eraldi osakondadena linnamajanduse osakond (11 ametikohta) ja planeerimise ja maakorralduse osakond (5 ametikohta). Viimases töötas ka kaebaja. Maardu Linnavolikogu 17.02.2009 määrusega nr 178 liideti kaks osakonda kokku linna arengu- ja majandusosakonnaks, moodustati kaks talitust ning ametikohtade arvu vähendati ühe võrra planeerimise ja maakorralduse talituses. Seoses omandireformi lõpulejõudmisega ning ehitus- ja planeerimistegevuse järsu vähenemisega langes selles valdkonnas oluliselt ka töömaht, mis võimaldas ametnike arvu vähendada ja ühe spetsialisti tööülesanded erinevate ametnike vahel ära jagada. Vähemate tööülesannetega koormatud spetsialistiks osutus kaebaja ning ta koondati, sest seoses teenistuse ümberkorraldamisega osutus tema ametikoht üleliigseks; 2) täiendav spetsialisti ametikoht moodustati linnamajanduse ja infrastruktuuri talituse tehnilises grupis ning selle tingis suurte Euroopa Liidu struktuurifondidest finantseeritavate infrastruktuuri projektide rakendumine. Nende projektide üle järelevalve teostamiseks oli linna huvide piisavaks esindatuseks vajalik uue spetsialisti koha loomine. Kaebajal puudub nõutav inseneriharidus ja varasem vastav töökogemus. Vastustaja ei pidanud Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-37-09 tulenevalt põhjendama, miks ta ei pakkunud kaebajale tehnilise grupi spetsialisti vaba ametikohta; 3) kuigi planeerimis- ja maakorralduse osakonnas töötanud spetsialistidel oli mõlemal sama ametinimetus, olid nende ametikohustused erinevad, samuti olid erinevad palgaastmed. Ametnike töötulemusi oleks võimalik võrrelda, kui nad täidaksid samu tööülesandeid. Käesoleval juhul oli võimalik võrrelda vaid töökoormust ning just kaebaja oli selgelt alakoormatud; 4) kaebaja oli eiranud töödistsipliini, lahkudes korduvalt töölt varem. Kuigi sedalaadi juhtumite kohta ei ole algatatud distsiplinaarmenetlust, on ka töödistsipliinist kinnipidamine ja suhtumine oma teenistuskohustuste täitmisesse käsitletav teenistusalase näitajana.
4. Tallinna Halduskohtu 20.01.2010 otsusega kaebus rahuldati, kaebaja teenistusest vabastamine tunnistati seadusevastaseks ning vastustajalt mõisteti kaebaja kasuks välja kuue kuu ametipalga suurune hüvitis. Kohtuotsuse põhjendused: 2

§ 116

lg-st 2, mis sätestab teenistusse jäämise eelisõiguse tekkimise kriteeriumid; 2) eelisõiguse otsustamisel oleks tulnud võrrelda mõlema spetsialisti teenistusalaseid näitajaid. Vastustaja seda ei teinud, vaid võrdles hoopis töökoormust. Asjaolu, et kaebajal oli väidetavalt teistest ametnikest vähem tööülesandeid ja tal oli tööülesannete kõrvalt aega tegeleda kõrvaliste asjadega, ei saa ametnikule tuua kaasa ebasoodsaid tagajärgi tema teenistusse jätmise otsustamisel. Vastustaja ei ole tõendanud, et spetsialistid ei saanud oma tööülesannetega võrdselt korralikult hakkama. Seega oleks tulnud võrrelda nende teenistusstaaži pikkust ja ülalpeetavate arvu. Arvestades, et kaebaja staaž oli pikem ning tal oli kolm ülalpeetavat, oleks tulnud teenistusse jäämisel eelis anda kaebajale; 3) vastustajal tuli arvestada ka

§ 116

lg-s 3 sätestatuga, et ametnikku ei vabastata, kui teda on võimalik nimetada tema nõusolekul teisele ametikohale. Arvestades, et tehnilises grupis moodustati täiendavalt spetsialisti ametikoht, oleks tulnud seda kaebajale pakkuda. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. Maardu Linnavalitsuse apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta E. H. kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) kui kohus asus seisukohale, et tegemist oli täiesti uue ametikohaga, siis ei saa lähtuda

§ 116lg-s 2 sätestatust.

Nimetatud norm oleks kohaldatav, kui tegemist oleks võrdväärsete ametikohtadega, millest osa koondatakse. Uue ametikoha pakkumist reguleerib hoopis

§ 116

lg 3; 2)

§ 116

lg-st 3 ei tulene kohustust pakkuda koondatavale kõiki olemasolevaid vabu ametikohti. Pakkumine peab vastama ametniku võimetele ja olema võimalikult soodne. Uus moodustatud spetsialisti ametikoht ei eeldanud kõrghariduse olemasolu ning sellele ametikohale vastav palgaaste oli oluliselt madalam kui kaebuse esitajal. Ametiasutusel on õigus hinnaga, kumb ametnikest uuele pakutavale ametikohale paremini sobib ja kellele see on võimetekohasem. Kui ametikoht eeldab täpsust, korrektsust, püsivust ning head rutiinitaluvust ning üks ametnik on oma omaduste poolest sellele sobivam, siis tuleb kohta pakkuda talle; 3) ametikoha pakkumisel tuleb võtta arvesse ka ametniku soovi. Kaebaja ei ole pärast koondamisteate kättesaamist avaldanud soovi asuda tööle Maardu Linnavalitsuse mõnel teisel ametikohal. Ka kohtusse pöördumisel ei ole ta taotlenud enda teenistusse ennistamist. Kaebaja töötas koondamise ajal teisel töökohal väljaspool linnavalitsust; 4) vastustaja ei pidanud põhjendama, miks ta ei pakkunud kaebajale tehnilise grupi spetsialisti vaba ametikohta. Kohus ei arvestanud vastustaja selgitustega seoses eelnimetatud spetsialisti koha loomisega; 5) kohus ei arvestanud ka vastustaja poolt esitatud tõendeid, et kaebaja lahkus omavoliliselt suvalisel hetkel isiklikes huvides töölt. 6. E. H. palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäädes halduskohtus esitatud seisukohtade juurde. 3

§ 116

lg-s 2 sätestatud eelisõigust tuleb üldjuhul arvestada siis, kui on tegemist koosseisude koondamisega, so mitmest samalaadsest ametikohast vähemalt üks jääb alles. Samas on ringkonnakohus seisukohal, et säte on kohaldatav ka juhtumil, kui struktuurimuudatuse käigus luuakse varasemaga võrreldes sarnaste funktsioonidega ning koondatavale ametnikule seniste ametiülesannete tõttu sobiv ametikoht. Ringkonnakohtu hinnangul on käesoleval juhul tegemist just sellise olukorraga. Halduskohtule on vastustaja selgitanud, et lähtus koondamisel eelkõige spetsialistide töökoormusest, sest töötulemusi ei olnud võimalik võrrelda. Ringkonnakohus vastustaja selle väitega ei nõustu, märkides, et ametnike võrdlemiseks ei pea nende teenistusülesanded täpselt kokku langema. Vaidlust ei ole, et kaebajal oli R. V. võrreldes pikem teenistusstaaž ning tal oli rohkem ülalpeetavaid. Vastustaja on esitanud vastuväited seoses teenistusalaste näitajatega, leides, et kaebajal oli töödistsipliiniga probleeme. Ringkonnakohus nõustub, et töödistsipliin on üks osa teenistusalastest näitajatest ning sõltumata asjaolust, kas isik täitis oma tööülesandeid korrektselt, võib

§ 116

lg 2 kohaldamisel otsustavaks olla töödistsipliinist, sh tööajast kinnipidamine.

§ 116

lg 2 kohaselt on vastustajal kohustus enne teenistuja koondamist võrrelda teenistujate teenistusalaseid näitajaid ja teostada kaalutud valik. Alles pärast sellise valiku tegemist oleks vastustaja saanud teavitada kaebajat tema koondamisest. Koondamisteatest ei nähtu, mis põhjustel otsustati koondada just kaebaja. Ning kuna kohtumenetluses on selgunud, et vastustaja lähtus kaebaja koondamisel suuresti asjakohatust kaalutlusest (võrdles töökoormust), pole ta

§ 116

lg-s 2 sätestatud nõuetekohast võrdlemist üldse läbi viinud, rikkudes sellega oma seadusest tulenevat kohustust, mistõttu oli kaebaja koondamine õigusvastane. Vastav kaalumine ei saa toimuda alles kohtumenetluses. Riigikohus on sellist tagant järele põhjendamist lubatavaks pidanud üksnes

§ 116

lg 3 puhul (3-3-1-37-09), mis ei ole ringkonnakohtu hinnangul käesolevas vaidluses asjakohaseks normiks. 10. Apellatsioonkaebuses on veel märgitud, et kaebaja ei ole ise näidanud üles initsiatiivi linnavalitsuses teenistuse jätkamiseks. Ringkonnakohus märgib, et kaebaja tegevus pärast koondamisteate saamist ning koondamist ei saa mõjutada vaidlustatud käskkirja õiguspärasust. 4