) § 67 p 4 ja Tartu Vangla Kodukorra p 7.1.
lg 1 kohaselt võib kinnipeetava suhtes, kes kahjustab oma tervist, kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid, lõike 2 p 5 kohaselt on üheks julgeolekuabinõuks ohjeldusmeetmete kasutamine.
lg 1 kohaselt võib ohjeldusmeetmena kasutada fikseerimist ja lõike 2 kohaselt ei tohi ohjeldusmeetme kasutamine kesta üle 12 tunni. Isiku enda ja seeläbi ka vangla üldise julgeoleku tagamise huvides isiku suhtes ohjeldusmeetmete kasutamine ei saa olla iseenesest isiku eneseväärikust alandav, samuti ei ole seda kinnipeetava distsiplinaarkorras karistamise süüliselt toimepandud teo eest. Vangla ei saa jätta reageerimata kinnipeetava käitumisele, mis on ilmselgelt vastuolus vanglas kehtestatud distsipliini ja korra tagamiseks mõeldud normidega. Arvestades, et distsiplinaarkaristusena kartseri määramine on vangistusseaduses väljatoodud üks võimalikke kinnipeetava distsiplinaarkorras karistamise viise, ei saa kartseri karistus olla täiendavalt isiku vabadusi piirav ega ka õigusvastane. Nii ohjeldusmeetmete kasutamine, kui ka kartseri karistuse kohaldamine on tagajärjed, mis saabuvad kinnipeetava enda käitumisele ning võimalused nende vältimiseks on kõik kinnipeetava enda käes. Vastustaja on seisukohal, et Tartu Vangla direktori 20.02.2009 tühistamiseks puudub alus. Kõik kaebaja poolt toodu põhjendused, miks tuleb käskkiri tühistada on toodud ennastõigustavalt eesmärgiga vabaneda vastutusest toime pandud teo eest. Kohtu põhjendused ja otsus Kohus jätab kaebuse rahuldamata. 2 Kaebuse esitajat on Tartu Vangla direktori käskkirjaga karistatud
p 4 ja Tartu Vangla kodukorra p 7.1.1 nõuete rikkumise eest kartserisse paigutamisega 15 ööpäevaks selle eest, et ta 06.02.2009 kell 13.40 ei suhtunud heaperemehelikult vangla varasse, lõhkudes ära rahustusvoodi kinnitusrihmad.
p 4 sätestab, et kinnipeetav peab julgeoleku tagamiseks vanglas suhtuma heaperemehelikult talle usaldatud esemetesse ja pidama korras tema kasutuses olevad elu- ja olmeruumid. Tartu Vangla kodukorra p 7.1.1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud täitma vangistusseadust, vangla sisekorraeeskirja, kodukorda ja muid õigusakte. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitaja distsipliini rikkumine on tõendatud kaebuse esitaja enda seletuse, distsiplinaarmenetluse protokolli ja valvurite ettekannetega. Kaebuse esitaja on ise nii distsiplinaarmenetluse käigus kui kohtumenetluse käigus antud seletustes tunnistanud, et ta lõhkus kinnitusrihmad ning et tegi seda tahtlikult. Distsiplinaarmenetluse käigus antud seletuses on S.Räägel märkinud, et kuna teda oli ilma mõjuva põhjuseta paigutatud rahustuskambrisse ning et talle ei võimaldatud meditsiinilist ülevaatust peale jõu kasutamist ning et ei antud lõunasööki, siis rebis ta ahelad, millesse ta oli seotud, lihtsalt katki. Seega vaidlust vangla vara tahtlikus rikkumises ei ole. Vanglaametnike A.Pärna ja S.Savi poolt 06.02.2009 koostatud ettekannetes on märgitud, et 06.02.2009 kell 13.40 paiku purustas kinnipeetav Suurap Räägel kambris 1001 rahustusvoodi fikseerimisrihmad ja vigastas enda mõlemat kätt, põhjustades verejooksu. Kaebuse esitaja põhjendab vara lõhkumist asjaoluga, et teda seoti seadusevastaselt ja ilma põhjuseta kinni. VanS § 69 lg 1 kohaselt on vanglal õigus kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Sama paragrahvi lõikes 2 on loetletud abinõud, mida võib täiendavate julgeolekuabinõudena kasutada. Üheks täiendavaks julgeolekuabinõuks on ka ohjeldusmeetmete kasutamine. Ohjeldusmeetmena võib kasutada fikseerimist, käeraudu, jalaraudu või rahustussärki. Kohus ei pea tõepäraseks kaebaja väidet, et teda paigutati rahustuskambrisse ilma põhjuseta, kuna ta ei olevat eelnevalt mingit enesevigastamise ähvardust teinud. Kohtul ei ole põhjust pidada vanglaametniku vastavat ettekannet ebausaldusväärseks (tlk.23). Kohtuistungil väitis kaebaja, et ta ei ole enne vaidlusalust intsidenti end vigastanud ja lõiganud. Vastustaja on esitanud väljavõtte kaebaja osalustest intsidentides, millest nähtub, et kaebaja on ajavahemikul september 2008 kuni august 2009 vigastanud end 22 korral ning lõhkunud või rikkunud vangla vara 9 korral. Enne 06.02.2009 on kaebaja enda vigastanud 10 korral, kaasa arvatud vaidlusalusele intsidendile eelnevatel kahel päeval (tlk.35). Seega on tegemist isikuga, kes süstemaatiliselt rikub oma tervist ning kelle suhtes on ohjeldusmeetmete kasutamine seadusega lubatud. Kinnipeetaval on kohustus täita vanglaametnike korraldusi, kaasa arvatud alluma ohjeldusmeetme kohaldamisele. Asjaolu, et kaebajale ei antud ettenähtud kellaajal lõunasööki või et kaebaja arvas, et teda oli eelnevalt vajalik arsti poolt läbi vaadata, ei anna õigust vanglaametniku korraldust eirata ja mitte alluda täiendavale julgeolekuabinõule. Asjaolu, et S.Räägel lõhkus rahustusrihmad ning vigastas end selle käigus või selle tulemusena, näitab, et kaebuse esitaja enesevigastamise ähvardus oli reaalne ning et kaebaja tegi kõik, et oma ähvardust täide viia. 3 Kohus nõustub vaideotsuses märgituga, et kinni peetav isik ei saa enda tahtlikku distsipliinirikkumist õigustada väidetava vangla õigusvastase tegevusega. Juhul kui isik leiab, et vangla on toiminud õigusvastaselt, on isikul õigus hiljem vaidlustada vangla vastavat toimingut ja kasutada teisi õiguspäraseid meetmeid õiguste taastamiseks. Riigikohtu halduskolleegium on 01.märtsi 2007 lahendis nr 3-1-103-06 märkinud, et kinnipeetava arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusevastasusest ei anna kinnipeetavale õigust korralduse täitmisest keelduda, vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Arvestades eeltoodut ning tuginedes HKMS § 26 lg 1 p-le 6 jätab kohus Suurap Räägeli kaebuse rahuldamata. Eda Muts kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.