) §-le 178), sest lepingu preambulas on tekst „ostja Vaike Libert“. Viivis on igalt arvelt arvutatud samas summas kui arve ise ehk 200 päeva eest, kuigi kõikide arvete tasumine toimus oluliselt hiljem kui 200 päeva tasumise tähtpäevast. Kuigi lepingu punktis 5.4 on pooled kokku leppinud limiidi, mille ületamisel kaupa ei väljastata (3000 krooni), ei ole see välistav tingimus ning poolte tahe kaupade müümise ja ostmisel on määrav. Kostja I on arvetel nimetatud kauba kätte saanud, kuid ei tasunud selle eest õigeaegselt ning limiidi ületamine ei mõjuta kostja I kohustust tasuda arve-saatelehtedel märgitud summat. Eelneva põhjal palub hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista 24 036.70 krooni ning jätta menetluskulud kostjate kanda. Kostjate seisukohad, vastuväited ja tõendid Kostja I maksekäsu kiirmenetluses vastuväidet ei esitanud, küll aga esitas selle kostja II (tl 5253). Hagimenetluses on kostjad esitanud kohtule menetlusdokumente ühiselt. Maksekäsu kiirmenetluse vastuväite ning hagimenetluses esitatud menetlusdokumentide (tl 8283, 96 ja 104) kohaselt on kostja I tegevus lõppenud alates 2008.a augustist ning nõutud summade tasumine ei ole võimalik. Arve nr 4194 on tasutud hagejale sularahas, kuid kahjuks ei ole selle kohta säilinud kviitungit. Kõigil arvetel on märge „maksmata“, kuigi nende eest on tasutud ning arvele on hageja uuesti alla kirjutanud. Poolte vahel on välja kujunenud praktika, 2
RakS) § 11 kohaselt kohaldada selles osas lepingu tõlgendamisele sel ajal sellele võlasuhtele (käendusele) kehtinud seadust. Sel ajal kehtinud TsK § 165 lg 1 kohaselt loeti leping sõlmituks, kui poolte vahel – vastavatel juhtudel ka nõutavas vormis – on saavutatud kokkulepe kõigis selle olulistes punktides. TsK § 206 lg 1 sätestas käenduse sisu lepingu järgi kohustub käendaja teise isiku kreeditori ees vastutama selle eest, et see teine isik täidab oma kohustise kas täielikult või osaliselt. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt pidi käendusleping olema sõlmitud kirjalikus vormis ning selle nõude järgimata jätmine tõi endaga kaasa käenduslepingu kehtetuse. V. Libert ei ole kõnealuses lepingus ega eraldi muus dokumendis kinnitanud oma käenduskohustust ning on ilmne, et tema nimi on hagejapoolsesse lepingu eksemplari punkti 8.4 juurde kirjutatud. Kohus nõustub kostjaga, et lepingu preambulas on selgelt väljendatud lepingu pooled – müüja AS Timmon ja ostja OÜ Olva - ning preambula ei anna alust lepingu pooleks lugeda V. Libertit. Samuti on V. Libert andnud lepingu lõpus ning esimesel lehel allkirja kui OÜ Olva ehk ostja juhatuse liige ja seaduslik esindaja ja teinud seda ainult OÜ Olva nimel. Kui nõustuda hageja konstruktsiooniga, et V. Liberti allkiri lepingul toob kaasa käenduskohustuse ainuüksi sellepärast, et lepingul on tema allkiri (lepingu p 8.4 teise lause kohaselt kinnitab käendaja käenduskohustust allkirjaga lepingul), siis pidanuks vastutama suvaline OÜ Olva nimel lepingule allakirjutanud isik käendajana. Kohus juhib tähelepanu ka sellele, et ainuüksi allkirja olemasolust lähtudes vastutab käendajana lisaks teistele hageja enda nimel allakirjutanud isik, sest lepingul on ka tema allkiri, kuid see ei olnud kindlasti lepingu sõlmimisel poolte tahteks. Ettevalmistatud trükitud tekstiga lepingu (nagu selleks on käesolev leping) puhul on käendus antud juhul võimalik vaid selleks eraldi ettenähtud punktis (antud juhul 8.4) punktiirile nime ja muude oluliste andmete märkimisega ning käenduse kehtimiseks peaks lepingul olema kaks V. Liberti allkirja – nii OÜ Olva nimel kui seaduslik esindaja kui enda nimel kui füüsiline isik. Hageja viited lepingu sõlmimisele majandustegevuse käigus, vastuväite esitamata jätmine maksekäsu kiirmenetluses vms ei ole asjakohased ega tõenda kostja II käenduskohustust. Omaksvõttu TsMS § 231 lg 4 mõttes või õigeksvõttu TsMS § 440 sätete kohaselt ei ole V. Libert esitatud nõude suhtes avaldanud ei maksekäsu kiirmenetluses ega hagimenetluses. Hageja viidatud Riigikohtu erinevad lahendid räägivad üksnes lepingu tõlgendamisest ja selle puhul tehingupoolte tegelikust tahtest lähtumisest, mida kohus aga antud juhul teebki. Seega on kohus seisukohal, et ükski hageja esitatud väidetest ei anna alust nõude esitamiseks Vaike Liberti vastu ning selles osas tuleb hagi jätta rahuldamata. 3. Viivise nõue. Kuivõrd haginõude, sh viivise nõude, aluseks on kestvusleping – s.t leping sõlmiti tähtajatult kostjale I kaupade müümiseks hageja poolt n.-ö. arvete esitamise aluse raamlepinguna ning arved esitati 2005- 2006.aastal, siis tuleb
RakS § 12 lg 1 alusel viivise määra ja selle võimaliku vähendamise osas kohaldada sel ajal kehtinud seadust.
lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt
§ 162 lg 1 järgi võib kohus viivise ebamõistliku suuruse puhul tasumisele kuuluvat viivist vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus leiab, et nõutavat viivist tuleb vähendada järgmistel kaalutlustel: - viivise kokkulepe 0,5% päevas on sisuliselt tüüptingimus (sellele viitavad ka kostjad), kuivõrd see on sätestatud trükitud lepingu punktis 8.1. Seadus (
lause) ei keela kokku leppimast viivisemäära mistahes ulatuses, kuigi antud juhul on tegemist paarkümmend korda suurema viivisega kui seadusjärgne (
ja § 113 lg 1) viivisemäär.
lg 2 p 5 lubaks käsitleda sellist tingimust ebamõistlikult kahjustavana, sest tegemist on kohtu arvates ebamõistlikult suure viivisemääraga. Samas ei ole kostjad vaidlustanud mitte viivisemäära, vaid pelgalt viitanud tüüptingimusele ja sellele, et viivisena nõutav summa on liiga suur. Samas võib kohus tüüptingimuste puhul ise seaduse vastavat regulatsiooni kohaldada, mida on rõhutatud mitmetes Riigikohtu lahendites; 4
Kohus leiab eelneva põhjal, et õiglane on vähendada viivist järgmiselt: mõista välja viivis kaupade limiidi ulatuses ehk 3000 krooni, lähtudes lepingujärgsest viivisemäärast. Seda ületavas osas kohaldada tüüptingimuste regulatsiooni, lugeda mitukümmend korda seadusjärgset viivisemäära ületav kokkulepe tühiseks ning mõista viivis ca 3 aasta eest (keskmine võlgnevuse periood kuni 03.03.2009.a maksekorralduse tegemiseni) välja summas 7000 krooni. Summa on saadud keskmise
ja § 113 lg 1 aastaintressi kohaldamisega (iga-aastaselt on olnud muutuv, keskmiselt 2005-2009 10% aastas ehk kokku 30%) 3000 krooni ületavale arvete summale ehk esialgsele 20 622.60 kroonile. Kokku mõistab kohus OÜlt Olva seega välja viivise 10 000 krooni, mis arvestab ka tema poolt senist kohustuse täitmise ulatust (ühtki arvet ei tasutud). Arvestades kostja esitatud tõendeid tema majandusliku seisundi kohta, tuleb lugeda põhjendatuks kohtuotsusega TsMS § 445 lg 1 alusel tasutava viivise summa ajatamiseks 2000-krooniste kuumaksetega. Seni võlguolev põhivõlg tuleb tasuda koheselt otsuse jõustumise järgselt. Menetluskulud Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt ja seda ühe kostja suhtes, siis on TsMS § 163 lg 1 sätetele tuginedes õiglane jaotada menetluskulu võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi (kohus arvestab siin ka maksekäsu kiirmenetluses esitatut) rahuldati kostja I suhtes 71,17% ulatuses (47 245.20 : 33 622.60 x 100), seega jääb kostja I kanda 71,17% menetluskuludest ja hageja kanda 28,83% menetluskuludest. Kostja II vastu esitatud nõude jättis kohus rahuldamata ning selles osas jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt hageja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lg 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduvate kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Täiendavalt märgib kohus, et kuivõrd tegemist on lihtmenetluse korras lahendatava asjaga, ei näe kohus antud juhul põhjust loa andmiseks apellatsioonkaebuse esitamiseks. See ei välista kaebuse esitamist ja selle menetlusse võtmist TsMS § 637 lg 21 alusel, kui maakohus on kaebuse esitaja arvates selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi või on selgelt rikkunud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Toomas Talviste Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.