← Eesti

3-08-2465/87

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Ruth Virkus, Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. mai 2010, Tallinn Haldusasja number 3-08-2465 Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend FIE Aivo Rebane Miku Talu kaebus põllumajandusministri
  2. novembri
  3. a käskkirja nr 206 ja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti peadirektori
  4. novembri
  5. a käskkirja nr 13.2/30 tühistamiseks ning uute haldusaktide andmiseks kohustamiseks Tallinna Halduskohtu
  6. märtsi
  7. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik FIE Aivo Rebane Miku Talu apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja – FIE Aivo Rebane Miku Talu Vastustaja – põllumajandusminister Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet RESOLUTSIOON
  8. Rahuldada FIE Aivo Rebane Miku Talu apellatsioonkaebus osaliselt.
  9. Tühistada Tallinna Halduskohtu
  10. märtsi
  11. a otsus.
  12. Teha asjas uus otsus, millega tühistada põllumajandusministri
  13. novembri
  14. a käskkiri nr 206 ja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti peadirektori
  15. novembri
  16. a käskkiri nr 1-3.2/
  18. Teha põllumajandusministrile ettekirjutus
  19. detsembri
  20. a käskkirja nr 284 punkti 1 Riigikohtu halduskolleegiumi
  21. jaanuari
  22. otsusega nr 3-3-1-62-07 tühistatud osas uue käskkirja andmiseks, milles hinnata Järvamaa põllumajandustootjate toetuskõlbulikkust
  23. a kartulikasvatuse looduskahju osas.
  24. Kohustada Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametit uuesti läbi vaatama FIE Aivo Rebane Miku Talu
  25. jaanuari
  26. a taotlus looduskahjutoetuse saamiseks.
  27. Mõista FIE Aivo Rebane Miku Talu kasuks välja tema poolt kantud menetluskulud järgmiselt: Põllumajandusministeeriumilt 45 000 (nelikümmend viis tuhat) krooni ja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametilt 5 000 (viis tuhat) krooni. EDASIKAEBAMISE KORD 3-08-2465 Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt
  28. juunil
  29. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole halduskohtumenetluse seadustiku § 54 lg 2 ja § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  30. Põllumajandusministri 02.11.2005 määrusega nr 108 „Looduskahju toetuse andmise tingimused ning toetuste taotlemise ja taotluse menetlemise kord” nähti ette looduskahju toetuste taotlemise ja maksmise menetlus ning selle kohaselt võttis taotlusi looduskahju toetuse maksmiseks vastu ja otsustas looduskahjutoetuse väljamaksmise või sellest keeldumise Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA).
  31. Põllumajandusministri 02.12.2005 käskkirja nr 284 „
  32. aasta looduskahjutoetuste andmine” punktiga 1 määrati
  33. a loodusõnnetusest või ebasoodsatest ilmastikutingimustest tekkinud kartuli- ja köögiviljakasvatuses tekkinud kahju piirkondadeks Harjumaa, Hiiumaa, Ida-Virumaa, Jõgevamaa, Raplamaa ja Tartumaa.
  34. 25.01.2006 edastas FIE Aivo Rebane Miku talu PRIA-le taotluse looduskahjutoetuse saamiseks. PRIA peadirektori 10.03.2006 käskkirjaga nr 1-3.2/6 jäeti taotlus rahuldamata põhjusel, et Järvamaa ei kuulu põllumajandusministri 02.12.2005 käskkirja nr 284 kohaselt toetusõiguslikku piirkonda. FIE Aivo Rebane Miku Talu esitas halduskohtule 10.04.2006 kaebuse, milles taotles põllumajandusministri 02.12.2005 käskkirja nr 284 punkti 1 ning PRIA peadirektori 10.03.2006 käskkirja nr 1-3.2/6 tühistamist ja uue haldusakti väljaandmiseks kohustamist. Tallinna Halduskohtu 30.11.2006 otsusega haldusasjas nr 3-06-711 jäeti kaebus rahuldamata ning Tallinna Ringkonnakohtu 06.07.2007 otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata. Riigikohtu 24.01.2008 otsusega haldusasjas nr 3-3-1-6207 rahuldati kaebaja kassatsioonkaebus, tühistati Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsused ja tehti asjas uus otsus, millega tühistati vaidlustatud PRIA peadirektori käskkiri ning põllumajandusministri käskkiri nr 284 p 1 osas, millega määrati 2004.a. kartulikasvatuse looduskahju piirkonnad, jättes motiveerimatult välja Järvamaa. Lisaks tegi Riigikohus põllumajandusministrile ettekirjutuse 02.12.2005 käskkirja nr 284 p 1 tühistatud osas uue käskkirja andmiseks, milles hinnata Järvamaa põllumajandustootjate toetuskõlbulikkust
  35. a kartulikasvatuse looduskahju osas. PRIA-t kohustati pärast põllumajandusministri uue käskkirja andmist vaatama kaebaja taotlust
  36. a suhtes looduskahjutoetuse saamiseks uuesti läbi.
  37. 25.02.2008 andis põllumajandusminister käskkirja nr 47, millega tehti käskkirja nr 284 p 1 juurde täiendus ning jätkuvalt ei käsitatud Järvamaad
  38. a kartulikasvatuse looduskahju osas toetuskõlbuliku piirkonnana. PRIA peadirektori 26.03.2008 käskkirjaga nr 1-3.2/2 jäeti kaebaja taotlus
  39. a suhtes looduskahjutoetuse saamiseks rahuldamata, kuna Järvamaa ei ole toetusõiguslik looduskahju piirkond. FIE Aivo Rebane Miku Talu vaidlustas põllumajandusministri 25.02.2008 käskkirja nr 47 ja PRIA peadirektori 26.03.2008 käskkirja nr 1-3.2/2 halduskohtus. Tallinna Halduskohtu 05.09.2008 otsusega asjas nr 3-08587 rahuldati kaebus ning tühistati vaidlustatud käskkirjad. Kohus kohustas mõlemaid vastustajad viivituseta vastu võtma uued haldusaktid.
  40. Põllumajandusministri 05.11.2008 käskkirjaga nr 206 ei arvatud Järvamaad
  41. a kartulikasvatuse looduskahju osas toetuseõiguslikuks looduskahju piirkonnaks. PRIA peadirektor andis 14.11.2008 uue käskkirja nr 1-3.2/30 kaebaja
  42. a osas edastatud toetuse taotluse rahuldamata jätmise kohta põhjusel, et Järva maakond ei ole toetusõiguslik piirkond. 2

(13)3-08-2465
  1. FIE Aivo Rebane Miku Talu kaebuses halduskohtule taotleti põllumajandusministri 05.11.2008 käskkirja nr 206 ning PRIA peadirektori 14.11.2008 käskkirja nr 1-3.2/30 tühistamist ja põllumajandusministrile ettekirjutuse tegemist uue haldusakti andmiseks, millega arvata Järvamaa
  2. a kartulikasvatuse looduskahju osas toetuskõlbulikuks looduskahju piirkonnaks, samuti PRIA-le ettekirjutuse tegemist, millega kohustada PRIA-t vaatama kaebaja taotlust
  3. a osas looduskahjutoetuse saamiseks uuesti läbi. Kaebuse põhjendused: Vastustajad on jätnud täitmata Riigikohtu poolt antud suunised ning lähtunud asjakohatutest ja lubamatutest põhjendustest ning kaalutlustest. Riigikohus leidis, et looduskahju hüvitamine haldusterritoriaalsel jaotusel põhineval piirkondlikul alusel võib luua konkurentsimoonutuste ohu ja riivata võrdse kohtlemise põhimõtet. Vaidlustatud käskkirja nr 206 motiivid on meelevaldsed, sisult ebaõiged ja seetõttu lubamatud. Looduskahju hüvitamise haldusterritoriaalsel määramisel lähtuti ebaolulisest asjaolust, kas tegemist on ebasoodsate ilmastikutingimuste tagajärjel tekkinud tootmise langusega või mitte. Oluline on kas konkreetses maakonnas tekkis tootjatel kahju või mitte. Meelevaldne on järeldus, et kuna teatisi esitati vähe, siis kahju ei olnud Järvamaal piirkondlikult ulatuslik, vaatamata sellele, et kahju ulatus moodustas 80% kultuuri pindalast, mille tulemusena jäi koristamata 35% kartulisaagist. Looduskahju hindamise komisjoni 05.11.2004 koosoleku nr 3 protokolli lisast nr 1 nähtub, et Järvamaal oli 166-st hektarist kartuli kasvupinnast kahjustatud 132,5 ha, seega oli kahjustatud hektarite protsent 80 maakondade lõikes kõige kõrgem, samuti oli esitatud teatisi kõigist 14 Järvamaa vallast. Meteoroloogilised näitajad ei tõenda ilmastiku erakordsust. Viide maaparandussüsteemide hooldamatusele on kohatu ja lubamatu, mistõttu tuleb seda hinnata oluliseks teguriks tekkinud looduskahju hüvitamisel, kuid see ei pruugi puudutada kõiki Järvamaa tootjad. Vastustaja ei ole arvestanud käskkirja andmisel asjaoluga, et maaparandussüsteem ei ole ilmtingimata vajalik rajatis ning selle ehitamine eeldab väga põhjalikke geoloogilisi uuringuid, mille tulemusena selgitatakse ka süsteemi olemasolu vajadus. PRIA peadirektori käskkirja nr 1-3.2/30 põhjendustest nähtuvalt langevad selle andmise aluseks olnud asjaolud kokku põllumajandusministri käskkirja nr 206 andmise aluseks olnud asjaoludega. Kuna juhtumi asjaolude tõttu on ilmselge, milline otsus on õiguspärane, on võimalik kohustada põllumajandusministrit tegema kohtu poolt kindlaks määratud diskretsiooniotsust.
  4. Vastustaja põllumajandusminister vaidleb kaebusele vastu, leides, et kaebaja ei ole mõistnud
  5. a looduskahju toetuse andmise põhimõtteid ning tõlgendab põllumajandusministri 02.11.2005 määruse nr 108 „Looduskahjutoetuse andmise tingimused ning toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise kord“ enda suvast lähtuvalt. Kahju hindamise komisjon hindab põllumajanduskultuuridele tekkinud kahju maakondade kaupa, võttes aluseks Statistikaameti andmed maakondliku aastase saagikuse kohta ja meteoroloogilise teabe. Kohapealse kontrolli käigus tuvastatakse kahju tekkimise põhjused ning muud tegurid, mis on mõjutanud põllumajandustootmist. Kui ebasoodsate ilmastikutingimuste tagajärjel on põllumajanduskultuuri saagikus vähenenud, teeb kahju hindamise komisjon ettepaneku määrata kahju piirkond ja põllumajandustootmise valdkonnad liikide kaupa ning esitab kahju hüvitamiseks vajaliku summa arvestuse. 3
(13)3-08-2465 EÜ põllumajandusliku riigiabi suunistes 2000/C 28/02 sätestatud aluste ja tingimuste kohaselt ei peeta liigniiskuse ja vihma tõttu aset leidnud saagikadu, mis ületab 30% kolme viimase normaalse aasta saagiga võrreldes, konkurentsi rikkuvaks.
  1. a looduskahju hüvitamise haldusterritoriaalsel jaotusel põhineval piirkondade määramisel lähtuti alljärgnevatest üheaegselt esinevatest kriteeriumidest: 1) tegu on ebasoodsate ilmastikutingimuste tagajärjel tekkinud tootmiskaoga, mis arvestatuna kolme eelneva aasta keskmise toodanguga võrreldes on vähenenud enam kui 30% ulatuses; 2) põllumajandustootja poolt on maakondlikule ekspertkomisjonile esitatud looduskahjuteatis, milles esitatud kahju ilming on ekspertide poolt kohapeal kontrollitud ning tuvastatud on põllumajandustootja poolt tarvitusele võetud agrotehniliste võtete ja maaparandussüsteemide olemasolu ning korrashoid; 3) ilmastiku erakorralisust tõendavad meteoroloogilised näitajad. Riigiabi andmise õiguslikust raamistikust nähtub, et looduskahjutoetuse maksmine ei saa toimuda liikmesriigi suva järgi. Euroopa Liidu õigusaktides ja EÜ põllumajandusliku riigiabi suunistes sätestatakse riigiabi andmise põhimõtted ja eesmärgid. Liikmesriigi pädevuses on kehtestada looduskahju hüvitamise alused, tingimused ja täpsem kord, mis peavad olema kooskõlas Euroopa Liidu põllumajandusliku riigiabi reeglitega. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et siseriiklikul kohtul puudub pädevus otsustada riigiabi kokkusobivuse üle ühisturuga. Vastustaja leiab, et kohus peaks kaaluma vajadust pöörduda Euroopa Kohtu poole eelotsuse taotlusega vastavalt asutamislepingu artiklile 234, et tagada asutamislepingu artikli 87 lõikes 1 sätestatud abi mõiste ühesugune ühenduse sisene tõlgendamine ja kohaldamine. Käskkirja nr 206 andmisel on põllumajandusminister võtnud arvesse mõlemates jõustunud kohtuotsustes toodud seisukohtasid, mis puudutasid vorminõuete rikkumisi haldusaktide andmisel. Väited, et kahju oli ebaoluline või maaparandussüsteemid olid hooldamata, ei olnud asjakohased eelmises kohtumenetluses põhjusel, et nendega ei olnud vaidlustatud haldusakti motiveeritud. Riigikohus rõhutas otsuse nr 3-3-1-62-07 p-s 16 vajadust kajastada looduskahju piirkondade hindamisel vajaliku põhjalikkusega kõiki hindamiskriteeriumeid, et tagada konkurentsimoonutuse ohu tingimustes kaalutlusotsuste formaalse õiguspärasuse kontrollimine. Tõlgendus, mille kohaselt tuleks Järvamaa põllumajandustootjate toetuskõlbulikkuse otsustamisel lähtuda vaid tekkinud looduskahjust, on vastuolus võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõttega ning vastuolus Euroopa Liidu riigiabi põhimõtetega. Kohustamiskaebuses toodud seisukohad on meelevaldsed ning ilma igasuguse õigusliku põhjenduseta. Looduskahjutoetuse hindamiskriteeriumid peavad olema samad kõigi toetust taotlenud tootjate jaoks ning nende üle kaalutlusotsuse tegemine kuulub haldusorgani pädevusse. Kohus ei saa halduse otsuseid enda omadega asendada. Kaebaja võib kohtult taotleda üksnes vastustaja kohustamist vaadata asi uuesti läbi, s.t viia läbi uus kaalumine. Kohus saab kontrollida üksnes olemasolevate kaalutluste õiguspärasust.
  2. Vastustaja PRIA leiab, et
  3. a looduskahju toetuste menetlemisel lähtuti põllumajandusministri 02.11.2005 määruse nr 108 sätetest ning neid rakendati ka kaebuse esitaja suhtes ning taotlus jäeti rahuldamata põhjusel, et Järvamaad ei arvatud kartulikasvatuse looduskahju piirkonnaks
  4. aastal. PRIA peadirektori käskkirja andmisel eeldab PRIA, et haldusakti andmise aluseks olnud õigusnormid ja haldusaktid on kehtivad ja õiguspärased ning põllumajandusministri käskkiri on vastu võetud vastavalt talle antud volitustele kaalutlusõiguse piires ja piisavalt motiveeritud. 4
(13)3-08-2465
  1. Tallinna Halduskohtu 24.03.2009 otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste kanda. Kohtuotsuse põhjendused: Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et eksperttöörühma seisukoha kohaselt oli kogu Järvamaa
  2. a looduskahju piirkond. Riigikohtu otsusest nr 3-3-1-62-07 tulenevalt pidi põllumajandusminister kajastama põhjalikult haldusaktis looduskahju piirkondade hindamisel kõiki hindamiskriteeriume. Kohus nõustub põllumajandusministriga selles, et Järvamaa põllumajandustootjate toetuskõlbulikkuse otsustamisel ainuüksi tekkinud looduskahjust lähtumine oleks vastuolus ka Euroopa Liidu riigiabi põhimõtetega. Vaidlust ei ole selles, et põllumajandusministrile antud õigus otsustada selle üle, kas määrata kahju piirkonnad ja põllumajandustootmise valdkondade liigid ning millised on konkreetsed kahjupiirkonnad, on ulatusliku kaalutlusruumiga otsusteks. Põllumajandusministri käskkirjas on selgelt esitatud kaalutluskriteeriumid, millele tuginevalt on hinnatud Järvamaa põllumajandustootjate toetuskõlbulikkust
  3. a kartulikasvatusele tekkinud looduskahju alusel. Ekslik on kaebaja seisukoht, et Järvamaa tootjate toetuskõlbulikkuse üle otsustamisel tuleb arvestada iga sealse tootjaga. Iga tootjaga arvestatakse maakondade lõikes kahjupiirkondade üle otsustamisel sel viisil, et maakonda keskmiselt iseloomustavad andmed saadakse selle maakonna üksikute tootjate kohta kogutud andmete põhjal. Põllumajandusminister arvestas Järvamaa kahjupiirkonnana määramise üle otsustamisel ühe kriteeriumina sellega, kas tegemist oli ebasoodsate ilmastikutingimuste tagajärjel tekkinud tootmise langusega, mis arvestatuna 3 eelneva aasta keskmise toodanguga võrreldes on vähenenud enam kui 30 %, samuti arvestati kahjupiirkonna määramisel asjaoluga, kas kahju oli vastavas piirkonnas ulatuslik. Kohus nõustus põllumajandusministriga selles, et tegemist ei olnud meelevaldse määratlusega, vaid taoline kohustus tulenes Euroopa Ühenduse põllumajandusliku riigiabi suunistest, samuti eespool viidatud määrusega nr 108 kehtestatud korrast. Kartulikasvatuse kohta esitatud looduskahjuteatiste alusel ületas saagikuse langus kogu riigi territooriumil sätestatud piirmäära looduskahju määratlemiseks 30 %. Seega saagikuse vähenemise kriteeriumi alusel vastas Järvamaa esitatud tingimustele, sellest aga looduskahju piirkonnana Järvamaa määramiseks ei piisanud. Ainuüksi toetust taotlenud tootjate arvu järgi otsustamine on ebapiisav järelduste tegemiseks, kas kahju oli piirkondlikult ulatuslik või mitte. Käskkirjast ei nähtu, milliseid järeldusi tehti või kas hinnati või arvestati asjaoluga, millise osa moodustasid kahjustused kogu kartulikasvatuse all olevast pinnast vastavas maakonnas, samuti puuduvad andmed või kaalutlused, mille põhjal saaks teha järeldusi, kui suur osa vastava maakonna kartulikasvatajatest toetuse saamiseks pöördus. Ka kahjustatud hektarite arvu poolest oli Järvamaa maakondade lõikes viies. Vaidlustatud käskkirjast ei nähtu, et põllumajandusminister oleks neid asjaolusid arvestanud, ega nähtu ka kaalutlusi, miks ülaltoodud asjaolusid arvestades siiski leiti, et Järvamaal kahjustused olulised ei olnud. Toetust taotlenud tootjate arvuga arvestamine looduskahju piirkondliku ulatuse üle otsustamisel ei ole iseenesest asjakohatu, ent ainuüksi nimetatud näitaja alusel järelduse tegemine kahju ebaolulisuse kohta Järvamaal, kusjuures ei nähtu, et arvestatud oleks teisi eespool loetletud asjaolusid, on käsitletav diskretsiooniveana. Looduskahju piirkondi määrates oli igati asjakohane põllumajandusministril muu hulgas arvestada meteoroloogiliste näitajatega ning tegemist ei ole n-ö otsitud põhjendustega. Nimetatud kriteeriumiga arvestamine tuleneb Euroopa Ühenduse põllumajandusliku riigiabi suunistest (EÜT C 028, 01.02.2000, lk 2–22; suuniste p 11.3.1). Looduskahju 5
(13)3-08-2465 piirkonnaks määrati eelistatult need piirkonnad, kus ebasoodsad ilmastikuolud mõjutasid nii vegetatsiooniperioodi kui ka koristusperioodi ning vaid äärmiselt erakordsete ilmastikutingimuste puhul ühel neist perioodidest määrati maakond looduskahju piirkonnaks. Nimetatud asjaoludega arvestamine on asjakohane tulenevalt põllumajandustootja jaoks olulistest perioodidest. Meteoroloogilisi andmeid ei ole lokaalselt esinevate looduskahjude osas üle tähtsustatud. Töörühm selgitas välja, kas tegemist oli sisuliselt ilmastikutingimuste tõttu tekkinud kahjuga, mida hoolsuskohustuse järgimisel oleks võimalik vältida, või kahjuga, mille põhjustasid ilmastikutingimused koosmõjus põllumajandustootja tegevusest (hoolsuskohustuse täitmata jätmisest) tingitud teguritega. Seega arvestati kahjupiirkondade kindlaksmääramisel meteoroloogilisi tingimusi koos põllumajandustootjate tegevusega. Järvamaa eksperttöörühma hinnangul oli põhjuseks maaparandussüsteemide puudumine või hooldamatus. Kuna põllumajandusminister oli õigustatud kahjupiirkonnad määrama maakondade lõikes, siis on ilmne, et maakonna looduskahjupiirkonnaks määramisel või mittemääramisel arvestati eespool nimetatud kolme kriteeriumi üheaegset esinemist maakonna kui terviku suhtes. Kohtu hinnangul esinesid kaalutlusvead kahju olulisuse määramisel, ent need ei tingi vaidlustatud käskkirja tühistamist, kuna teise kahe kriteeriumi puhul ei ole tuvastatud lähtumist asjakohatutest kaalutlustest või muud kaalutlusviga. Seega ka juhul, kui kahju ulatuse osas jõutaks asja uuesti läbivaatamisel teistsugusele järeldusele, ei mõjutaks see käesoleval juhul vaidlustatud käskkirjaga tehtud otsust Järvamaa mittetoetusõiguslikuks piirkonnaks määramise kohta, mistõttu tühistamisnõue rahuldamisele ei kuulu. Kuna täitmata on tühistamisnõude rahuldamise üks eeldustest, ei kuulu rahuldamisele ka kohustamisnõue. Vaidlus puudutab
  1. a looduskahju piirkondade määramisel õigusliku aluse olemasolu Järvamaa väljajätmiseks piirkondadest, arvestades vaidlustatud käskkirjas nr 206 toodud põhjendusi. Vaidluse all ei ole Euroopa Ühenduse asutamislepingu art 87 lg 1 sisu. Kohus märgib seoses kaebusega PRIA peadirektori käskkirjale, et PRIA-l puudus FIE Aivo Rebane Miku talu
  2. a kahjutaotluse lahendamisel kaalutlusruum. Samasugusele järeldusele konkreetse taotluse lahendamisel PRIA-l kaalutlusruumi puudumisest on jõudnud ka Riigikohus haldusasjas nr 3-3-1-62-
  3. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  4. FIE Aivo Rebane Miku Talu apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus täies ulatuses, tühistada põllumajandusministri 05.11.2008 käskkiri nr 206 ja teha ettekirjutus uue käskkirja andmiseks, millega arvata Järva maakond
  5. a kartulikasvatuse looduskahju osas toetuskõlbulikuks looduskahju piirkonnaks ning tühistada PRIA peadirektori 14.11.2008 käskkiri nr 1-3.2/30 ja kohustada PRIA-t vaatama FIE Aivo Rebane Miku Talu 25.01.2006 esitatud taotluse
  6. a kohta looduskahjutoetuse saamiseks uuesti läbi ning mõista välja vastustajatelt kaebaja poolt kantud menetluskulud halduskohtus summas 47 870 kr ja ringkonnakohtus summas 22 038,70 kr. Apellatsioonkaebuse põhjendused: Kohus ega põllumajandusminister ei võtnud arvesse Riigikohtu poolt antud suuniseid Järvamaa tootjate toetuskõlbulikkuse üle otsustamisel, millega kaebaja kordab oma halduskohtus edastatud seisukohti. Seega Järva tootjate toetuskõlbulikkuse otsustamisel tuleb arvestada iga sealse tootjaga ning asjaolu, et paljudel võisid olla teatud tingimused täitmata, ei õigusta käskkirjaga nr 206 nende tootjate õiguste piiramist, kel olid tingimused täidetud (maaparandussüsteemid hooldatud). 6
(13)3-08-2465 Riigikohus selgitas, et lähtumine territooriumi haldusjaotusest ei tähenda veel, et põllumajandusministril avanes võimalus eristada erinevate maakondade kartulikasvatajate olukorda kahjutoetuse saamisel üksnes selle n-ö elulise paratamatuse kriteeriumi alusel, millises maakonnas keegi tegutseb. Kuivõrd põllumajandusministrile ei ole antud seaduslikku alust õiguste piiramiseks, siis ei või käskkirjaga nr 206 maakondade lõikes kahjupiirkondade määramisel ühegi tootja õigusi kitsendada, et tagada täies ulatuses tootjate õigused ühetaolisele kohtlemisele ning välistada konkurentsimoonutuse ohtu. Käskkirjade nr 284 ja 206 aluseks olnud määruse nr 108 § 4 lg-s 4 sisalduv kaalutlusnorm on põllumajandusministri enese poolt loodud. See aga on vastuolus HMS § 4 lõikega 1, mis näeb ette kaalutlusõiguse andmise üksnes seadusega. Pelgalt asjaolust, et maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse (MPKS) § 50 lg 3 delegeeris põllumajandusministrile tingimuste kehtestamise, ei tulenenud talle õigust näha ette kaalutlusõiguse alusel looduskahju piirkonnad. Seega ei ole määrus nr 108 § 4 lg 4 kooskõlas PS § 3 lg 1 lausest 1 tuleneva nõudega, mistõttu palub kaebaja ringkonnakohtul kaaluda, kas määruse nr 108 § 4 lg 4 on põhiseadusega kooskõlas, ning vajadusel algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus, jättes määruse nr 108 § 4 lg 4 kui põllumajandusministri poolt enesele seadusandja kaalutlusõigusnormi kehtestamise pädevust eirates loodud kaalutlusõiguse normi käesolevas asjas kohaldamata. Kaebajale jääb mõistmatuks kohtu seisukoht, et toetuskõlbulikkuse üle otsustamisel lähtumine ainult tekkinud looduskahjust oleks vastuolus Euroopa Liidu riigiabi põhimõtetega. Kohus ei osutanud ühelegi Euroopa Liidu õigusakti normile. Euroopa Liidu riigiabi suunised ei ole õigusakt, vaid täitmiseks mittekohustav juhend, mille p 11.
  1. alapunktid reguleerivad üksnes kahju ning selle lävede arvutamist. Kohus on otsuses ebaõigesti tõlgendatud Riigikohtu otsuse p
  2. Õige ei ole väide, et asjas nr 3-3-1-62-07 hinnatigi üksnes kaebaja vastavust toetuse saamiseks kehtestatud tingimustele. Asjaolus, et kaebaja
  3. a kartulipinnalt saadud looduskahju oli 50% ja see ületas määrusega nr 108 ettenähtud kahju läve, pole kunagi vaidlust olnud. Põllumajandusministri põhiliseks vastuväiteks oli, et enamik Järvamaa maaparandussüsteeme oli hooldamata, seetõttu loeti taotlus toetuskõlblikkuse tingimustele mittevastavaks. Ekslikud on kohtu seisukohad, et kahju piirkondade määratlemisel on lubatud lähtuda maakonda keskmiselt iseloomustavatest andmetest, jättes kõrvale konkreetse tootjaga seotud tingimused ja tema kui üksikisiku õigused. Käskkirja nr 206 kaalutluskriteeriumid pole selged ja üheselt mõistetavad ning esitatud kaalutlemise käik pole loogiline, mõistlikult jälgitav ega kontrollitav. Põllumajandusminister on arvestanud asjakohatuid kaalutlusi. Kohus ei pööranud nendele asjaoludele tähelepanu. Kahju hüvitamisel ei peaks olema oluline, kas eelnevatel aastatel on esinenud tootmises langusi või mitte. Oluline on see, kas tootjatel tekkis kahju või mitte. Määruse nr 108 § 1 lg 2 p 2 kohaselt on nõutav, et ebasoodsate ilmastikutingimuste tõttu oleks kaasnenud toodangu vähenemine enam kui 30% võrreldes kolme eelneva aasta keskmise toodanguga, mitte tootmislanguse vähenemine, nagu on kirjas käskkirjas nr
  4. Ebaselge on, mida kujutab endast nn ilmastiku erakorralisus ja kuidas seda kontrollitavalt mõõta ning mõiste on jäetud selgitamata nii kohtu kui põllumajandusministri poolt, kes on loonud selle kriteeriumi ise, põhjendades seda (nagu kõiki muid kriteeriume) Euroopa põllumajandusliku riigiabi suunistega. Ilmastiku erakorralisuse või muu sellise kohta ei ole suunistes midagi mainitud. Suuniste järgi on oluline kahju tekkimine kindlas ulatuses. 7
(13)3-08-2465 Meteoroloogilise informatsiooni arvestamine on lubatav, kui see toetab kahju tekkimist, kuid pole enam primaarne vähemalt nendes maakondades, kus kahju on juba eksperttöörühma poolt kindlaks tehtud. Ilmavaatlusvõrk Eestis on hõre ja ilmastikuandmetega võib arvestada, kuid ei tohi neid andmeid üle tähtsustada. Järva maakonna väljajätmine ilmastiku erakorralisuse kriteeriumi täitmata jätmise tõttu oli meelevaldne ega põhinenud selgetel, üheselt mõistetavatel ja usaldusväärselt kontrollitavatel kaalutlustel. Ilmastiku erakorralisuse nõue tervikuna on otsitud argument, et vältida taotluse rahuldamist. Kahjustatud hektarite ulatused olid Järvamaal ja Pärnumaal üle Eesti kõige kõrgemad (Järvamaal 80% ja Pärnumaal 78%). Jääb arusaamatuks, miks jäid kaks enim kahjustatud maakonda kahju piirkonnana määramata ning kahju piirkonnana määrati maakonnad, kus kahju oli peaaegu olematu. Iseenesestmõistetavalt avaldas ulatuslik sademete kasv Järvamaa kartulitootmisele laastavat mõju, mida tõendab mh saagi hävimine 80% ulatuses (seda tunnistab ka kohus). Kohus märgib otsuses asjakohaselt, et meteoroloogilistest näitajatest tuleneb
  1. a suvel valitsenud ilmastikuolude erakorralisus iga piirkonna jaoks. Jääb mõistmatuks, miks hakkas kohus seejärel seda seisukohta Järvamaa osas ümber lükkama. Kohus tunnistab, et Järvamaal oli
  2. a kartulikasvatuse looduskahju ulatuslik. Kui kõrvutada seda seisukohta kohtu järeldusega, et Järvamaa
  3. a vegetatsiooni- ja koristusperioodi ilmastik ei olnud erakordselt sademeterikas, saab teha absurdse järelduse, et igal tavalisel aastal, kus ei esine olulist sademetehulga kasvu, kaasnebki Järvamaa kartulikasvatajatele ulatuslik looduskahju. Kaebaja on seisukohal, et ka käesoleval juhul kajastuvad käskkirja nr 206 õigusvastasuse mõjud PRIA peadirektori käskkirjas. Seetõttu tühistamiskaebuse rahuldamise korral esineb põllumajandusministril endiselt kohustus käskkirja nr 284 p 1 tühistatud osas uue käskkirja andmiseks, mille juures tuleb hinnata Järvamaa põllumajandustootjate toetuskõlbulikkust
  4. a kartulikasvatuse looduskahju osas (Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-62-07 resolutsiooni p 3). Põllumajandusministri käitumist tuleb pidada pahatahtlikuks, mis ei lähe kokku hea halduse põhimõttega. Kaebaja ei soovi saada pärast antud kohtuasja lõppemist järjekordset negatiivset haldusakti, mis sunniks taas kohtusse pöörduma. Käskkirjas nr 206 toodud põhjendused on otsitud, sest on juba olemuslikult säärased, et nendega ei saadud arvestada ka toetusõiguslikeks piirkondadeks arvatud maakondade määratlemisel (näiteks pole võimalik see, et ühes maakonnas on kõikidel taotlejatel maaparandussüsteemid hooldatud ja teises maakonnas mitte). Kaebaja leiab, et ka halduse kaalutlusõigusega seotud asjades on võimalik kohustada haldusorganit tegema kohtu kindlaks määratud diskretsiooniotsust. See on võimalik, kui juhtumi asjaolude tõttu on ilmselge, milline otsus oleks õiguspärane (vt Riigikohtu üldkogu 25.02.2004 otsuse nr 3-3-1-60-03 p 38). Kaebuses on esitatud põhjendused ja tõendid, mis ei jäta Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-62-07 valguses kahtlust asjaolus, et Järva maakond tuleb arvata
  5. a kartulikasvatuse looduskahju suhtes toetusõiguslikuks looduskahju piirkonnaks. Kaebaja peab Põllumajandusministeeriumi taotlust menetluskulude väljamõistmiseks põhjendamatuks. Nagu märkis juba esimese astme kohus, ei peeta kohtupraktikas vajalikuks ja põhjendatud kuluks haldusorgani poolt välise õigusabi sisseostmist küsimustes, mis ei välju haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest. Käesolev kohtuvaidlus ei välju Põllumajandusministeeriumi igapäevase põhitegevuse raamidest. 8
(13)3-08-2465
  1. Põllumajandusminister palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata ning mõista kaebajalt välja Põllumajandusministeeriumi menetluskulud (õigusabi eest) summas 40 804,40 kr. Vastuväited: Halduskohus märkis õigesti, et kogu Eesti, sh Järvamaa oli
  2. aastal looduskahju piirkond, mistõttu vastustaja pidi juhinduma selgetest ja õiguspärastest kaalutluskriteeriumidest, mille all pidas Riigikohus lubatavaks ja isegi vajalikuks arvestada ka muude kaalutluskriteeriumidega peale looduskahju. Kaebaja ei ole muude kaalutluskriteeriumide (maaparandussüsteemide puudulikkuse arvestamine ja meteorooligiste andmetega arvestamise lubatavus) küsimuses järjekindel. Kõik kolm kaalutluskriteeriumi on kooskõlas Riigikohtu juhisega hinnata Järvamaa toetuskõlbulikkust kartulikasvatusele tekkinud looduskahju alusel, kuna need koosmõjus mõjutavad looduskahju tekkimist ja ulatust. Vastustaja arvates võib vaidlustatud käskkirja aluseks olevast kolmest kaalutluskriteeriumist tegelikult sõltudagi, kas kartulikasvatusele tekkinud kahju on põhjust nimetada looduskahjuks, s.o looduslikest tingimustest tingitud kahjuks, või on tegemist põllumajandustootjatele tekkinud muu kahjuga. Looduskahju on tekkinud põhjuslikus seoses looduslike tingimustega. Nõuetekohaste maaparandussüsteemide puudumise korral sellist põhjuslikku seost ei eksisteeri, kuna ei saa välistada, et nõuetekohaste maaparandussüsteemide olemasolul poleks kahju tekkinud või poleks seda tekkinud sellises ulatuses. Maaparandussüsteemide puudulikkuse kui kaalutluskriteeriumiga arvestamata jätmine tähendanuks seega, et toetuskõlbulikuks oleks tunnistatud ka need maakonnad, mis kandsid küll kahju, ent mitte looduskahju. Halduskohus tegi õigesti, kui ei nõustunud kaebaja märgitud väitega, mille kohaselt ei tohtinud maaparandussüsteemide puudulikkust kaalutluskriteeriumina arvestada seetõttu, et see ei puudutanud kõiki Järvamaa põllumajandustootjaid. Kaebaja väide, mille kohaselt rikub iga konkreetse põllumajandustootja maaparandussüsteemide seisukorra arvestamata jätmine võrdse kohtlemise põhimõtet, ei ole käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt asjakohane. Kaebaja on kinnitanud oma allkirjaga looduskahju ja selle ulatuse kindlakstegemise teatisel, et tema enda maaparandussüsteemid olid puudulikud. Järvamaa looduskahjusid hinnanud eksperttöörühma kinnitusel oli maaparandussüsteemide puudulikkus kartulikasvatajatele kahju tekkimise peamine põhjus ning selle asjaoluga sai ja pidi arvestama kogu maakonna tasandil. Väär on kaebaja väide, mille kohaselt maaparandussüsteemide puudulikkuse kaalutluskriteeriumina kehtestamine seadusest alamalseisva aktiga on vastuolus HMS § 4 lõikega 1 ja seeläbi põhiseadusega. Kohustus arvestada looduskahju hüvitamisel taotleja poolt kahju leevendamiseks võetud meetmetega tulenes Euroopa Ühenduse põllumajandusliku riigiabi suuniste 2000/C28/02 punktidest 3.5, 3.6 ja 11.3.
  3. Viidatud suunised olid vastustajale toetuskõlbulikkuse hindamisel kohustuslikud nii tulenevalt MPKS § 50 lõikest 2 kui ka suuniste endi kohaselt – suuniste punkti 23.4 viimase lõigu järgi järgneb nendes sätestatud meetmete rakendamata jätmisele Euroopa Komisjoni poolse ametliku uurimismenetluse algatamine liikmesriigi suhtes. Kohustus maaparandussüsteemide olemasoluga arvestada tulenes ka põllumajandusministri 02.11.2005 määruse nr 108 „Looduskahjutoetuse andmise tingimused ning toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise kord“ § 3 lõikest 3 ja lisa 2 punktist
  4. Samas, sõltumata vastava kaalutluskriteeriumi kehtestamisest oleks vastustaja tulenevalt HMS § 56 lõikest 3 pidanud maaparandussüsteemide puudulikkusega niikuinii 9
(13)3-08-2465 arvestama. Ilma maaparandussüsteemide seisukorda arvesse võtmata ei oleks vastustaja saanud anda hinnangut selle kohta, kas hüvitatava kahju näol on tegemist looduskahjuga või mitte. Õige on halduskohtu järeldus, et meteoroloogiliste näitajate arvestamine oli asjassepuutuv kaalutlus ning et vastustaja ei ole selle kaalutluse kohaldamisel teinud kaalutlusvigu. Sarnaselt maaparandussüsteemi puudulikkuse kriteeriumiga tulenes meteoroloogiliste näitajatega arvestamise kohustus nii suunistest (punkt 11.3.1) kui ka määrusest nr
  1. Seejuures ei olnud meteoroloogiliste näitajate arvestamine suuniste kohaselt mitte soovituslik, nagu on märkinud kaebaja, vaid kohustuslik. Suunistest tuleneb selgelt ka see, et toetuse andmist saab õigustada vaid erakorraliste ilmastikutingimustega. Meteoroloogilistest andmetest nähtub, kuivõrd erakorralised
  2. aasta suvel valitsenud ilmastikuolud erinevate piirkondade jaoks olid. Neid näitajaid arvestamata jättes poleks vastustaja eksinud mitte üksnes suuniste ja määruse nr 108, vaid ka HMS § 56 lõikest 3 tuleneva kohustuse vastu kaaluda kõiki olulisi asjaolusid. Kuna looduskahju piirkonnaks määramine otsustati maakondade kaupa, ei välistanud meteoroloogiliste näitajate arvestamist ka apellandi viidatud ilmavaatlusvõrgu väidetav hõredus. Kartulikasvatusele tekkinud looduskahju puhul seisnes ilmastiku erakorralisus üksnes ja ainult sademete suures hulgas, mis on kahtlemata objektiivselt mõõdetav suurus. Halduskohus pidas kahju väikest piirkondlikku ulatust õigesti asjakohaseks kriteeriumiks. Halduskohtu ebaõige seisukoht vea esinemisest selle kaalutluse kohaldamisel ei mõjuta otsuse lõppjäreldusi. Sõltumata apellatsioonkaebuse väidetest kahju väikese piirkondliku ulatuse kui kaalutluskriteeriumi kohta ei nõustu vastustaja halduskohtu seisukohaga, et vastustaja on Järvamaa looduskahju ulatust ebaoluliseks pidades teinud diskretsioonivea. Vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt arvestas vastustaja Järvamaa looduskahju ebaoluliseks pidades nii Järvamaalt laekunud kartulikasvatajate taotluste väikest hulka, selliste taotluste hulka võrdluses teiste sarnaste taotluste koguhulgaga maakondadega ning Järvamaalt laekunud kartulikasvatajate taotluste suhet kartulikasvatajate taotluste koguarvu. Vastustaja arvates andsid need asjaolud talle piisava aluse järeldada, et kartulikasvatusele tekitatud looduskahju ei olnud Järvamaal ulatuslik. Maaparandussüsteemide puudulikkuse tõttu oli kahjustatud pind hektarites Järvamaal kindlasti suurem, kui see oleks olnud nõuetekohaste maaparandussüsteemide korral. Kahjustatud hektarite arv ei oleks Järvamaa puhul seega andnud looduskahju tegelikust ulatusest adekvaatset pilti. Kuigi eelkirjeldatud põhjustel on halduskohtu järeldus diskretsioonivea esinemisest looduskahju ulatuslikkuse hindamisel ebaõige, ei mõjuta see halduskohtu otsuse lõppjärelduste õigsust. Vaidlusaluse käskkirja kohaselt oli maakonna looduskahju piirkonnaks määramise puhul oluline, et kõik käskkirjas käsitletud kaalutluskriteeriumid esineksid üheaegselt. See tähendab, et kasvõi ühele kaalutluskriteeriumile mittevastavus tähendas automaatselt looduskahju piirkonnaks määramata jätmist.
  3. PRIA vastuses apellatsioonkaebusele leitakse, et PRIA peadirektoril puudus kaalutlusõigus vaidlustatud haldusakti andmisel ning tal ei olnud alust teistsuguse haldusakti andmiseks. Seetõttu tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10
(13)3-08-2465
  1. Kaalutlusõigus looduskahjutoetuse maksmiseks oli kehtestatud MPKS §-ga 50, jättes põllumajandusministri otsustada toetuse maksmise tingimused. Põllumajandusministri määruse nr 108 § 4 lg 4, sätestades kahju piirkondade määratlemise ministri enda üldkorraldusega, ei andnud ulatuslikumat kaalutlusõigust kui seadusega juba kehtestatud. Seetõttu on asjakohatu apellandi väide, et määrusega ei saanud minister anda endale kaalutlusõigust. Lubatud on toetuste maksmisel ministri poolt üldkorralduse andmine, mis määrab kindlaks toetuse andmise tingimused konkreetselt piiritletud juhtudel.
  2. Sellise kaalutlusõiguse teostamisel tuleb juhinduda, nagu Riigikohus kohtuotsuses nr 33-1-62-07 selgitas, objektiivsetest ja selgetest kriteeriumidest, et ära hoida konkurentsi kahjustamine ja sellega toetuse taotlejate ettevõtlusvabaduse rikkumine ja ebavõrdne kohtlemine. Kui ühele ettevõtjale antakse looduskahjutoetust, tuleb konkurentsi tagamiseks ja ebavõrdse kohtlemise vältimiseks anda ka teistele samaväärses olukorras olevatele ettevõtjatele nende taotluse korral samadel tingimustel toetust, et ei leiaks aset konkurentsi õigusvastane kahjustamine. Seetõttu tuleb põllumajandusministri vaidlustatud käskkirja õiguspärasuse hindamiseks kontrollida, kas maakondade jaotamine toetuskõlbulikeks ja -kõlbmatuteks on toimunud lähtudes objektiivsetest kriteeriumidest. Kaalutlus, kas Järvamaa kartulikasvatajatele toetust maksta või mitte, peab tuginema võrreldavatel andmetel kõigi teiste maakondadega, mitte üksnes nendega, kus ilmastikutingimused olid kõige ebasoodsamad. Käskkirjast peab nähtuma piir, millest alates maakond loetakse kas toetuskõlbulikuks või -kõlbmatuks.
  3. Apellant leiab, et vastustaja seisukohtadest ei saa üheselt järeldada, et põllumajandusminister on pidanud vajalikuks kõigi käskkirjas nr 206 nimetatud kolme kriteeriumi – tootmise langus on vähenenud varasema kolme aastaga võrreldes enam kui 30 %, ilmastiku erakorralisust tõendavad meteoroloogilised andmed ning tuvastatud on agrotehniliste võtete ja maaparandussüsteemide olemasolu ja korrashoid – üheaegset esinemist. Ringkonnakohus apellandiga ei nõustu. Kuigi vastustaja on kohtumenetluse ajal, nagu apellant õigesti viitab, asunud ka seisukohale, et neid kriteeriume arvestati omavahelises koosmõjus – sellisel juhul tuleks kaalutlusvea tegemisel ühe kriteeriumi arvessevõtmisel põllumajandusministri käskkiri tühistada –, ei nähtu selline mõne kriteeriumi eiramise korral maakonna toetusõiguslikuks piirkonnaks määramine käskkirjast endast. Ringkonnakohus lähtub seetõttu käskkirjas esitatud põhjendustest ja hindab seal arvesse võetud kaalutluste lubatavust, objektiivsust ja selgust ning kaalutlusvigade tegemist nende kriteeriumide arvessevõtmisel.
  4. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et põllumajandusminister on rikkunud kaalutlusõiguse norme, kui ta põhjendas Järvamaa lisamata jätmist looduskahju piirkondade nimekirja kahju vähese ulatuse tõttu selles maakonnas. Kartulikasvatajate väike osakaal Järvamaalt esitatud taotlustest võrrelduna Harjumaa, Raplamaa ja Tartumaaga ning Järvamaalt esitatud väike taotluste arv kartulikasvatusele tekkinud kahju hüvitamiseks ei näita ka ringkonnakohtu hinnangul, miks on kahju ulatus Järvamaal tegutsevatele kartulikasvatajatele väiksem võrreldes teiste samal kaubaturul konkureerivate tootjatega muudes maakondades. Halduskohus märkis õigesti, et taotluste vähese arvu põhjuseks võivad olla muud asjaolud peale kahju vähese ulatuse. Nimetatud argumenti saab peamiselt arvesse võtta ringkonnakohtu hinnangul konkreetse taotluse lahendamisel, eriti olukorras, kus saagikuse vähenemise kriteerium on selles maakonnas vähemalt mõne kartulikasvataja puhul täidetud. Halduskohus asus õigesti seisukohale – selles puudub poolte vahel ka vaidlus –, et saagikuse vähenemise kriteerium (langus varasemate aastate keskmisega võrreldes enam kui 30 %) on Järvamaa puhul täidetud. 11
(13)3-08-2465
  1. Halduskohus nõustus vastustajaga, et lubatud argument vaidlustatud haldusakti andmisel oli see, et Järvamaal oli enamik maaparandussüsteeme hooldamata. Ringkonnakohus halduskohtuga ei nõustu. Kartulikasvatajatele tekkinud kahju hüvitamisest keeldumisel kogu maakonna ulatuses ei saa tugineda sellisele argumendile, kui maaparandussüsteemide hooldamata jätmine ei saanud mõjutada kõigile kartulikasvatajatele kahju tekkimist. Selline vastustaja poolt arvesse võetud kaalutlus tooks kaasa selle Järvamaal tegutseva kartulikasvataja, kes maaparandussüsteeme hooldavad, halvemasse konkurentsiolukorda panemise võrreldes teiste maakondade kartulikasvatajatega, kes samuti oma maaparandussüsteeme hooldavad. Vastustaja väidab, et maaparandussüsteemide hooldamata jätmine tingib ka teiste ümberkaudsete alade liigniiskuse ning see, et mõnel kartulikasvatajal olid maaparandussüsteemid hooldatud, ei tähenda, et neil tekkinud kahju oleks looduskahju. Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu. Esiteks ei ole vastustaja kuidagi põhistanud, kuidas saab mõne põllumajandustootja maaparandussüsteemide olemasolu või seisund mõjutada teiste, selliste põldudega mittepiirnevate alade niiskusseisundit, eriti olukorras, kus maaparandussüsteemide töökorda võetakse aluseks kogu maakonna ulatuses kahju hüvitamise otsustamisel. Teistes valdades või ka külades põllumajanduse olukord ei saa ringkonnakohtu arvates mõjutada kuidagi põllu niiskust.
  2. Käesoleva asja lahendamisel ei ole seetõttu vajalik välja selgitada, kas kaebaja oma maaparandussüsteeme piisaval määral hooldas või kas talle sellise nõude esitamine kahju hüvitamise eeldusena oli põhjendatud, s.t. kas ulatuslikuma maaparandussüsteemide hooldamise korral oleks kaasnenud muud negatiivsed tagajärjed, näiteks muudel, tavapäraste sademetega aastatel saagikuse vähenemine. EÜ põllumajandusliku riigiabi suunistest ega ministri määrusest nr 108 ei tulene, et kahju hüvitamiseks kõlbulike maakondade määramisel tuleks maaparandussüsteemide hooldamise või muude agrotehniliste nõuete järgimist arvesse võtta üksiku kahju saaja tegevust arvesse võtmata. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks märkida, et maaparandussüsteemide kasutusele mittevõtmine või nende hooldamata jätmine võivad olla aluseks üksikul juhul – seega PRIA poolt – toetuse maksmisest keeldumisele, arvestades, et kartulikasvatajad, kes neid abinõusid kasutavad ja selleks kulutusi teevad, vältides sellega looduskahju tekkimist, jääksid võrreldes nende ettevõtjatega, kes selliseid abinõusid ei kasuta ja väldivad kahju saamist kulutuste tegemise asemel riigilt toetuse saamisega, halvemasse konkurentsiolukorda. Hinnang agrotehniliste võtete kasutamise ja maaparandussüsteemide korrashoiu vajadusele ning selliste meetmete tegelikule tarvitamisele saab aga olla vaid üksikjuhtumi põhine.
  3. Vastustajal on õigus, kui ta märgib, et viidatud EÜ suuniste p 11.3.
  4. nõuab meteoroloogiliste andmete lisamist ja arvesse võtmist looduskahju hüvitamiseks põllumajandustoetuse maksmisel ning selle asjaolu arvessevõtmine on tulenevalt MPKS § 50 lõikest 2 õigesti nõutav ka ministri määruse nr 108 kohaselt. Selline kaalutlus on lubatav ning nõutav, et vältida olukorda, kus hüvitamisele kuuluks kahju, mis ei ole põhjustatud ilmastiku erakorralisusest. Sademete hulga arvestamine maakondade lõikes kahju hüvitamise piirkondade määratlemisel on ratsionaalne. Halduskohus märkis õigesti, et sademete hulga kohta piirkonniti täpsemate andmete saamine ei ole võimalik ning seetõttu tuleb lähtuda maakonna täpsusega andmetest.
  5. Põllumajandusministri käskkirja nr 206 põhjendused ei kinnita siiski, et seda iseenesest objektiivset kriteeriumi oleks õigesti kaalutud. Käskkirja põhjendustest nähtub, et Raplamaal ja Järvamaal on juuli pikaajaline keskmine sademete hulk ligilähedaselt samasugune (Raplamaal 90 mm ja Järvamaal 85 mm) ning
  6. a juulis oli sademeid Raplamaal vaid paiguti rohkem (Järvamaal 100-150 mm, Raplamaal 100-250 mm), ent leitakse, et Raplamaal hävis saak juulis, ent Järvamaal oli sademete hulk juulis võrreldes pikaajalise keskmisega oluliselt väiksem; seejuures koristusperioodil ei ole Raplamaal
  7. 12
(13)3-08-2465 a sademete hulk tavapärasest suurem, Järvamaal kohati aga on. Sademete hulga võrdluses ei ole aga sootuks näidatud samu andmeid Hiiumaa, Ida-Virumaa ja Jõgevamaa kohta, mis arvati samuti 02.12.2005 käskkirjaga kartulikasvatuses tekkinud kahju piirkondadeks. Vähemalt juulikuu sademete hulka kajastavad toimikus sisalduvad kaardid ei näita, et Järvamaa erineks neist maakondadest oluliselt saju hulgalt võrrelduna tavapärasega. Sademete hulga järgi ei saa ka koristusperioodil Järvamaad sademete hulka näitavate kaartide põhjal pidada vähemalt Hiiumaaga võrreldes soodsamas olukorras olevaks ning kui Jõgevamaal on
  1. a sademete hulk kõikjal suurem kui tavapäraselt (220-240 mm asemel 240-320 mm), siis Järvamaal on tavapärase 220-260 mm sademete asemel
  2. a sademeid olnud 200-280 mm, seega samuti vähemalt piirkonniti üle tavapärase keskmise. Erakordsete sademete puudumist ei saa järeldada ka vastustaja viidatud looduskahju hindamise komisjoni koosoleku protokollidest, kus näitena on nimetatud neid maakondi, mis on põllumajandusministri käskkirjaga arvatud looduskahju piirkondadeks, sest protokollidest ei nähtu, et Järvamaal poleks sademed erakordselt suured olnud.
  3. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et põllumajandusministri käskkiri nr 206 on kaalutlusvigade tõttu õigusvastane ning sellised kaalutlusvead võisid mõjutada asja otsustamist. Käskkiri tuleb seetõttu tühistada. Rahuldamata jääb aga apellandi kohustamisnõue teha ministrile ettekirjutus Järvamaa arvamiseks looduskahju piirkonnaks kartulikasvatuse osas
  4. aastal, sest kaalutlusõiguse redutseerimist nullini, mis tooks kaasa ministri kohustuse arvata Järvamaa selliste piirkondade hulka, tõendid ei näita. Sademete hulga ebatavalisuse osas ei ole käskkiri piisavalt põhjendatud ning ministril on võimalik jõuda piisava kaalumise korral samasuguse järelduseni. Välistatud ei ole ka muude objektiivsete kriteeriumide arvestamine, mis võivad viia Järvamaa osas samasugusele otsusele. Põllumajandusministrile tuleb teha ettekirjutus asja uueks otsustamiseks.
  5. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust, et PRIA peadirektori käskkirja andmisel ei olnud haldusorganil kaalutlusõigust tulenevalt põllumajandusministri käskkirjast nr
  6. Riigikohus selgitas sellises olukorras PRIA peadirektori käskkirja õigusvastasust ja uue otsuse tegemise nõuet pärast põllumajandusministri poolt uue haldusakti andmist oma otsuses nr 3-3-1-
  7. Põllumajandusministri määruse nr 108 § 11 lg 5 kohaselt teeb PRIA
  8. aasta eest looduskahjutoetuse maksmise korral toetuse määramise otsuse Põllumajandusministeeriumi esitatud andmete alusel. Kuivõrd põllumajandusministri vaidlustatud käskkiri on õigusvastane, on kaalutlusõiguse puudumisel õigusvastane ka sellele tuginev PRIA peadirektori käskkiri. Need kaalutlused on asjakohased ka käesoleval juhul.
  9. Apellatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb rahuldamata jätta Põllumajandusministeeriumi taotlus menetluskulude väljamõistmiseks. Rahuldada tuleb apellandi taotlus menetluskulude väljamõistmiseks. Halduskohtus taotles apellant menetluskulude väljamõistmist summas 47 870 kr, sh riigilõiv 80 kr ja õigusabikulud. Ringkonnakohtus taotles apellant menetluskulude väljamõistmist summas 22 038,70 kr, sh õigusabikulud ja riigilõiv 250 kr. Kulude kandmine on tõendatud. Arvestades, et kaebus jääb osaliselt rahuldamata, samuti asja keerukust, mahtu ja menetluseks kulunud aega, mõistab ringkonnakohus menetluskulud vastustajatelt välja osaliselt. Põllumajandusministeeriumilt tuleb välja mõista menetluskulud kahe kohtuastme peale kokku summas 45 000 kr ja PRIA-lt 5000 kr. Silvia Truman Ruth Virkus Oliver Kask 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.