) §-le 23 Tallinna Halduskohtult luba R. G.i väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks kuni tema väljasaatmiseni Eesti Vabariigist. Tallinna Halduskohtu 12.05.2010.a määrusega anti luba PPA-le R. G.i paigutamiseks väljasaatmiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui 12.07.2010.a. 06.07.2010.a. esitas KMO taotluse R. G.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kahe kuu võrra vastavalt
§-le 25. Taotlusest nähtub, et väljasaatmiskeskuses viibimise ajal taotles R. G. Eestis varjupaika. Tulenevalt välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse(VRKAS) § 33 lg-st 1 ei paigutata taotlejat, kes esitas varjupaigataotluse väljasaatmiskeskuses, esmasesse vastuvõtukeskusesse, vaid ta viibib varjupaigamenetluse lõppemiseni väljasaatmiskeskuses. Tallinna Halduskohtu 08.07.2010.a määrusega pikendati R. G.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni 08.09.2010.a.(k.a.).01.02.2010.a. esitas KMO uue taotluse R. G.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kahe kuu võrra vastavalt
§-le
lõike 1, § 14 lõike 1, § 18 lõike 1, § 23 lõike 1 ja § 25 alusel põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. 5. R. G.il puuduvad välismaalaste seaduse (VMS) § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikud alused Eestis viibimiseks.
kohaselt, kui väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja jooksul ei ole võimalik väljasaatmist täide viia, pikendab halduskohus KMO taotlusel väljasaadetava väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kahe kuu kaupa kuni väljasaatmise täideviimiseni või välismaalase vabastamiseni
Loa pikendamisel kontrollib kohus peamiselt seda, kas esinevad isiku väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamise (
) või isiku väljasaatmiskeskusest vabastamise (
) alused ning kas isiku väljasaatmine ei ole osutunud vahepealsel perioodil ilmselgelt perspektiivituks.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.