) sätetele, mis puudutavad teabe nõudmist kolmandalt isikult, samas kui kaebuse esitajat tuleks just kolmanda isikuna käsitada, kuivõrd kontrollitavaks isikuks ei ole mitte tema ise füüsilise isikuna, vaid Renmar Invest OÜ. Kaebuse esitaja viitab
lõigetele 1 ja 2 ning leiab, et esmalt tuleb maksuhalduril pöörduda vajaliku teabe saamiseks Renmar Invest OÜ poole ning alles
lõikes 2 sätestatud asjaolude ilmnemisel oleks maksuhalduril õigus pöörduda korraldusega kaebuse esitaja kui kolmanda isiku poole. Samuti märgib kaebuse esitaja, viidates korralduse õiguslikuks aluseks olevale
lõikele 3, et kui maksuhaldur leidis, et Renmar Invest OÜ volitatud esindaja poolt antud teave oli ebapiisav, siis pidanuks maksuhaldur eelnimetatud sätte alusel pöörduma maksukohustuslase Renmar Invest OÜ enda poole, mitte aga kolmanda isiku poole. Kaebuse esitaja toob ka välja, et volitatud esindaja ei osanud küsimustele vastata peaasjalikult seetõttu, et maksuhalduri revident ei andnud volitatud esindajale enne kokkusaamist teavet selle kohta, millist teavet maksuhaldur saada soovib. VASTUSTAJA SEISUKOHT
Vastustaja leiab, et vaidlustatud korraldust ei saa mõista kui kolmandale isikule tehtud korraldust, sest teavet nõutakse maksukohustuslaselt endalt (läbi seadusliku esindaja) tema maksustamist puudutavate asjaolude kohta. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 5. Kohus leiab, et M. U. kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta, kuivõrd maksuhalduril on õigus nõuda selgituste andmist kontrollitava juriidilise isiku juhatuse liikmelt ilma, et seda juhatuse liiget tuleks käsitada maksumenetluses kolmanda isikuna. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et vaidlusaluse korralduse näol on tegemist maksumenetluses kolmandale isikule adresseeritud korraldusega. Kolmandatelt isikutelt teabe nõudmist reguleerib
, samas kui
§-s 60, mis on olnud vaidlustatud korralduse andmise õiguslikuks aluseks, reguleeritakse teabe nõudmist maksukohustuslaselt. Viimati viidatud paragrahvi
lg 1 ja lg 3 alusel ehk nende õigusnormide järgi, mis on vaidlusaluse korralduse õiguslike alustena korralduses endas märgitud, õigus nõuda teabe andmist kontrollitava isiku konkreetselt juhatuse liikmelt ning kohustada seda konkreetset juhatuse liiget maksuhalduri juurde ilmuma. Kohus leiab, et
lg 1 sõnastusest kui ka maksumenetluses kesksel kohal olevast uurimispõhimõttest ning maksukohustuslase kaasaaitamiskohustusest tulenevalt on 2 maksuhalduril selline õigus. Eelpool viidatud
lõiget 1 tuleb mõista selliselt, et maksuhalduril on õigus teavet nõuda nii maksukohustuslaselt endalt kui ta maksukohustuslase esindajalt. Eelkõige ongi selles sättes silmas peetud juriidilisest isikust maksukohustuslase seaduslikke esindajaid, kuivõrd juriidiline isik on teatavasti õiguslik abstraktsioon, mis reaalselt tegutseb oma organite, täpsemalt organi kandjate tegevuse kaudu ning mis iseseisvalt, see tähendab juhtorgani kandjate tahtest sõltumatult, maksuhaldurile teabe andmise kohustust täita ei saa. Äriseadustiku § 180 lg 1 kohaselt on juhatus osaühingu juhtorgan, mis esindab ja juhib osaühingut. Osaühingu kohustuste, sealhulgas maksumenetluses maksuhaldurile teabe ja selgituste andmise kohustuse, täimine saab seega reaalselt toimuda juhatuse liikmete tegevuse kaudu. Tõsi, nagu ka muude tehingute ja toimingute puhul ei ole ka maksumenetlusega seotud kohustuste täitmisel välistatud edasivolitamine, ent edasivolitamisega ei saa juhatuse liige vabaneda kohustusest ise tagada juriidilise isiku kohustuste nõuetekohane täitmine.
lõigetest 1 ja 3 koostoimes tuleneb, et maksuhaldur võib nõuda teabe andmist juriidilise isiku seaduslikult esindajalt juhul kui teabe andmiseks ilmunud volitatud esindaja poolt antud teave on vastuoluline või ebapiisav. Tõsi,
lõike 3 kohaselt on maksuhalduril sel juhul õigus pöörduda maksukohustuslase poole, ent nagu juba eelpool märgitud ei ole võimalik nõuda mingisuguse teabe või selgituste andmist juriidiliselt isikult kui abstraktsioonilt.
lg 3 kaotaks juriidiliste isikute puhul igasuguse mõtte, kui see annaks maksuhaldurile volitatud esindaja käest ebapiisava teabe saamise korral üksnes õiguse adresseerida uus teabe andmise korraldus juriidilisele isikule, kohustamata teabe andmiseks mõnd konkreetset seaduslikku esindajat, kes eelduslikult peaks olema juriidilise isiku majandustegevuse ning maksumenetluses kontrollitavate tehingute asjaoludega kursis. Sellise kitsa tõlgenduse korral oleks maksukohustuslasel sisuliselt võimalik ka järgmisel korral saata maksuhaldurile selgitusi andma mõni volitatud esindaja, kellelt maksuhalduril jälle kord ei pruugi olla võimalik maksumenetluses tähtsust omavaid asjaolusid piisava põhjalikkusega välja selgitada.
lg 3 eesmärk on aga just see, et maksuhaldur saaks vajaliku teabe ning juriidilise isiku puhul saab selleks esmaseks teabe allikaks olla just juriidilise isiku juhatuse liige. Eeltoodu tõttu on kohus seisukohal, et
lõigetest 1 ja 3 tuleneb maksuhaldurile õigus anda korraldus, millega kohustatakse maksuhalduri juurde teabe andmiseks ilmuma konkreetset juriidilise isiku juhatuse liiget. Seetõttu tuleb M. U. kaebus rahuldamata jätta. 6. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuna vastustaja ei ole taotlenud kaebuse esitajalt menetluskulude väljamõistmist, jäävad kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. Kristjan Siigur Kohtunik 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.