Maardu Linnavalitsusel maksta E.H.ile viivitamatult välja vähemalt kaebuse esitaja 2 (kahe) kuu ametipalga suurune hüvitis /HKMS § 99 lg 1 p 1/. Jätta poolte võimalikud menetluskulud nende enda kanda /HKMS § 92 lg 1 ja § 93 lg 1/. Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 20.01.2010, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 31 lg 4). 1 Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS 442 lg 6). ASJAOLUD 1. 26.02.2009 kirjaga nr 16.2-6/658 anti Maardu Linnavalitsuse (edaspidi – Maardu LV) planeerimise ja maakorralduse osakonna spetsialist E.H.`ile kätte koondamisteade, mille kohaselt E.H. koondatakse alates 01.04.2009. a /tl 28/. 2. Maardu LV 26. märtsi 2009. a käskkirjaga nr 16.1-1/5 vabastati Maardu LV planeerimise ja maakorralduse osakonna spetsialist E.H. teenistusest alates 01.04.2009. a avaliku teenistuse seaduse (edaspidi –
) § 116 lg 1 alusel koondamise tõttu, seoses Maardu LV ametikohtade arvu vähendamise ja teenistuse ümberkorraldamisega. Käskkirja pga 3 nähti ette maksta E.H.ile hüvitis teenistust vabastamise eest vastavalt
lg 1 p-le 4 12 ametipalga ulatuses summas 175 200 kr ja kasutamata puhkuse hüvitist 12 kalendripäeva eest /tl 11/.
lg 2 ja 3 sätetele märgib kaebaja, et koondamisel teenistusse jäämise eelisõigus põhikohaga ametnikul, kellel on paremad teenistusalased näitajad, kõrgem kvalifikatsioon, kellel on pikem teenistusstaaž või kellel on ülalpeetavaid, ning et ametnikku ei vabastata, kui teda on võimalik nimetada tema nõusolekul teisele ametikohale. Kaebaja töötas Maardu LV-s
lg 1 ja lg 2, teatades selles
lg 1 ja 2 kohaselt kuu aega ette.
lg 1 p 4 kohaselt maksti välja hüvitis teenistusest vabastamisel koondamise tõttu 12 ametpalk, mis tulenevalt töötuskindlustusseaduse § 40 lg-st 2 maksustati ebaseaduslikult töötuskindlustusmaksega. Tasaarveldust ei ole tehtud. Esialgne käskkiri nägi ette puhkuse hüvitist 12 kalendripäeva eest, kuid kaebajal oli õigus saada kasutamata puhkuse hüvitamist 15 kalendripäeva eest. Kaebaja ei ole kindel, et puhkuse hüvitist maksti õigesti, viimasel hetkel muudetud käskkirja alusel ja väljamakstud puhkuse hüvitis on tõepoolest 15 päeva eest. Tegemist saab olla kas tahtliku seaduse rikkumisega või pädevuse puudumisega. Koondamine on iga inimese jaoks emotsionaalselt väga raske katsumus, mistõttu oleks korrektne teenistusest vabastamise vormistamine ja asjaajamine elementaarne viisakus pikaajalise teenistuse eest, see oleks vähim, millega inimest moraalselt toetada, kindlasti kooskõlas kehtivate seadustega. Vastustaja Maardu Linnavalitsus palub jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja sai 26.02.2009 kirjaga nr 16.2-6/658 koondamisteate, milles talle teatati, et teenistuse reorganiseerimise käigus loodud linna arengu ja majandusosakonna koosseisus moodustatud planeerimise ja maakorralduse talituses on võrreldes varasema planeerimise- ja maakorralduse osakonnaga vähendatud spetsialistide ametikohtade arvu ühe võrra. Kaebajale teatati koondamisteates, et tema ametikoht kaob ja ta koondatakse alates 01.04.2009 ning samuti seda, et talle ei ole võimalik pakkuda tema kvalifikatsioonile vastavat ametikohta. Koondamise aluseks oli
Koondamisteates oli viidatud ka
lg-le 4, mille kohaselt on ametikohtade arvu vähendamisel ametiasutuse juhil õigus (mitte kohustus) teha ametiasutuse siseselt ümberpaigutusi. Teenistusest vabastamise käskkirjas toodi teenistusest vabastamise alusena välja
lg 1, mis oli kooskõlas eelneva koondamisteatega.
Maardu LV kui ametiasutuse ametikohtade arv vähenes tervikuna 50-lt 47 ametikohale. Ametikohtade arvu vähendamisega kaasnes ka teenistuse ümberkorraldamine. Ametikohtade arvu vähendati ja struktuur korraldati ümber Maardu Linnavolikogu 17.02.2009 määrusega nr 178 „Maardu Linnavalitsuse struktuuri ja teenistujate koosseisu kinnitamine“. Volikogu määrused on linnavalitsusele täitmiseks kohustuslikud. Kaebaja väited, et osakonnas spetsialistide arv tegelikult ei vähenenud ja seega koondamise faktiline alus puudus, on ekslikud, sest arvestada tuleb ametiasutust kui tervikut, mille ametikohtade arv vähenes. Teenistuse ümberkorraldamise tingis vajadus perspektiivis oluliselt vähendada valitsemiskulusid, mida on võimalik saavutada üksnes ametikohtade arvu vähendamisega, samuti vajadus kohandada struktuur ametiasutuse vajadustele paremini vastavaks, mis võib vähendamise kõrval kaasa tuua ka uute ametikohtade moodustamise. Enne linnavalitsuse teenistuse ümberkorraldamist oli linnavalitsuse struktuuris eraldi osakondadena linnamajanduse osakond (11 ametikohta) ja planeerimise ja maakorralduse osakond (5 ametikohta), kus ka E.H. töötas. Maardu Linnavolikogu 17.02.2009 määrusega nr 178 liideti kaks osakonda kokku linna arengu- ja majandusosakonnaks, moodustati kaks talitust, sealhulgas planeerimise- ja maakorralduse talitus ja tehniline grupp ning ametikohtade arvu vähendati ühe võrra planeerimise ja maakorralduse talituses. Seoses omandireformi lõpulejõudmisega (põhiosas), ehitus- ja planeerimistegevuse järsu vähenemisega langes selles valdkonnas oluliselt ka töömaht, mis võimaldas ametnike arvu vähendada ja ühe spetsialisti tööülesanded erinevate ametnike vahel ära jagada. Kahjuks osutus vähim tööülesannetega koormatud spetsialistiks just E.H.. Kaebaja koondati, sest seoses teenistuse ümberkorraldamisega osutus tema ametikoht liigseks. 4 Kaebaja on oma kaebuses viidanud, et talle pole pakutud linnamajanduse ja infrastruktuuri talituses moodustatud spetsialisti ametikohta ning talle pole selle kohta antud piisavalt teavet. Vastustaja ei nõustu selle väitega. Spetsialisti ametikoha moodustamine oli kaebajale teada ning õigusakt, millega ametikoht moodustati, avalikult Maardu linna koduleheküljel kättesaadav. Kaebaja ei pöördunud informatsiooni saamiseks linnavalitsuse juhtkonna poole ega taotlenud enda üleviimist sellele ametikohale ei pärast koondamisteate kättesaamist ega ka hiljem, kuigi ametikoht on siiani täitmata. Täiendav spetsialisti ametikoht moodustati linnamajanduse ja infrastruktuuri talituse tehnilises grupis ning selle moodustamise vajaduse tingis suurte Euroopa liidu struktuurifondidest finantseeritavate infrastruktuuri projektide rakendumine. Aastatel 2010-2013 on ette nähtud Peterburi mnt Väo-Maardu teelõigu rekonstrueerimine, millega seoses muutub Maardu liiklusskeem, samuti mitut omavalitsust hõlmav kergliiklusteede projekt ja Maardu veemajandusprojekt, mille käigus rekonstrueeritakse linna vee- ja kanalisatsioonisüsteem ning rajatakse Muuga aedlinna ühisveevärk ja –kanalisatsioon. Nende projektide üle järelevalve teostamiseks osutus vajalikuks täiendava spetsialisti ametikoha moodustamine, et tagada linna huvide piisav esindatus nende projektide elluviimisel. Kuna insener-tehniliste projektide ja ehituse üle järelevalve teostamine eeldab vastava valdkonna eriteadmisi, inseneriharidust ning varasemat töökogemust vastavas valdkonnas, ei ole võimalik seda ametikohta pakkuda inimesele, kellel on küll kõrgharidus, kuid see kõrgharidus pole inseneriharidus. Kaebaja haridus ja senine töökogemus ei vasta linna arengu- ja majandusosakonna tehnilise grupi spetsialistile kehtestatud nõuetele /tl 102-103/. Kaebajale ei pidanud põhjendama, miks talle ei pakutud tehnilise grupi spetsialisti vaba ametikohta. Riigikohus on oma lahendis 3-3-1-37-09 andnud selgituse, mille kohaselt Kehtivast õigusest ega senisest kohtupraktikast ei tulene, et asutus peab ametnikule selgitama, miks talle pakutakse just sellist ametikohta ja samas põhjendama teiste ametikohtade pakkumata jätmist. Kolleegium on varasemas praktikas ka rõhutanud, et iseäranis suuremate ümberkorralduste ja struktuurimuudatuste käigus ametnikele sobivate ametikohtade leidmine ja pakkumine ei saa muutuda asutuse jaoks sedavõrd koormavaks, et see takistab ümberkorralduste läbiviimist ja pikendab nende kulgu (halduskolleegiumi 7. aprilli 2005. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-5-05).Kuigi kolleegium on oma praktikas järjekindlalt rõhutanud (vt nt halduskolleegiumi 24. jaanuari 2008. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-62-07), et puudulikku motiveerimist haldusmenetluses ei ole reeglina võimalik heastada põhjenduste esitamisega kohtumenetluses, tuleb pidada lubatavaks ja õiguspäraseks
lg 3 alusel ametnikule teise ametikoha pakkumise või pakkumata jätmise põhjuste väljatoomist alles selle toimingu õiguspärasuse kohtuliku kontrolli käigus. Kaebaja on leidnud, et tema koondamine on väär ka põhjusel, et
lg-st 2 tulenevalt oleks tulnud teda võrdsete teenistusalaste näitajate korral töölejätmisel eelistada, sest tal on kõrgharidus, pikem teenistusstaaž ja ülalpeetavad, töölejäetud maakorralduse spetsialistil on aga ainult keskharidus, teenistusstaaž lühem ja ülalpeetavad puuduvad. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga. Kuigi planeerimis- ja maakorralduse osakonnas töötanud spetsialistidel oli mõlemal sama ametinimetus, olid nende ametikohustused täiesti erinevad, samuti olid erinevad palgaastmed. Kui ametnikud täidaksid samu tööülesandeid, oleks võimalik nende töötulemusi võrrelda, käesoleval juhul aga on võimalik võrrelda vaid ametikohtade töökoormust. Ametnike töökoormuse võrdlemisel selgus, et just kaebaja on selgelt alakoormatud, tal on teistest ametnikest vähem tööülesandeid ja tal on tööülesannete täitmise kõrvalt aega tegeleda kõrvaliste asjadega. Kaebaja andis seda oma käitumisega ka selgelt mõista, eirates töödistsipliini süstemaatiliselt, tulles tööle hiljem ja lahkudes varem. Kaebaja on ka ise oma kaebuses vihjanud probleemidele ning osundanud, et talle on tehtud etteheiteid töödistsipliini osas. Kaebaja on seda olukorda oma kaebuses käsitlenud muidugi pisut teise nurga alt, väites, et „kellelgi oli vaja temast otsitud põhjustega lahti saada, et koondamishüvitist mitte maksta“ ning nimetab seda „räpasteks mängudeks“. Samas ei saa 5 ametiasutuses pidada aktsepteeritavaks, kui ametnik lahkub töölt enne tööpäeva lõppu luba küsimata, sest tal on vaja isiklikes huvides sõita näiteks Saaremaale metsatöödele /tl 98-99/. Kuigi sedalaadi juhtumite kohta ei ole kaebaja suhtes algatatud distsiplinaarmenetlust, on vastustaja seisukohal, et ka töödistsipliinist kinnipidamine ja suhtumine oma teenistuskohustuste täitmisse on käsitletav teenistusalase näitajana, mida saab arvestada koondamise otsustamisel muude asjaolude kõrval. Kui on ilmne, et ametnikul pole tööl midagi teha, tekib paratamatult küsimus, kas sellist ametikohta on üldse vaja. Vastustaja on seisukohal, et
lg-d 2 ja 4 tuleb käsitleda kogumis - § 116 lg 4 annab ametiasutuse juhile õiguse teenistusest vabastada isiku, kelle ametikoht säilib ja nimetada sellele ametikohale isiku, kelle ametikoht kaob, kuid see ei ole kohustus. Kui ametnikud täidavad erinevaid ametikohustusi ja teenistuse ümberkorraldamisel ühe ametniku koht säilib ning teisel kaob, siis ei pea koondama ametnikku, kelle koht jääb alles, kuigi tal võivad puududa ülalpeetavad ja olla koondatava ametnikuga võrreldes lühem tööstaaž. KOHTU PÕHJENDUSED 1. Käesolevas asjas ei ole enam vaidluse all kaebaja teenistusest vabastamise ajaks kasutamata jäänud puhkuse hüvitise suurus ega lõpparve ebaseaduslik maksustamine töötuskindlustusmaksega /tl 108-109/. Ka ei ole poolte vahel vaieldav, et pärast Maardu Linnavolikogu 17.02.2009 määrusega nr 178 Maardu LV uue struktuuri ja teenistujate koosseisu kinnitamist tekkis kaebajal koondamissituatsioon ning et koondamisteade saadeti E.H.ile tähtaegselt. Kaebaja on oma koondamise vaidlustanud mitmel põhjusel: ta on seisukohal, et koondamissituatsioonis oleks pidanud võrdlema planeerimis- ja maakorraldusosakonnas töötanud spetsialiste omavahel, lähtudes
lg-s 2 sätestatust, ning koondama pidanuks ametniku, kelle töökoht ei kao, kuid kellel pole ülalpeetavaid ja on lühem teenistusstaaž, ning kaebajale oleks pidanud pakkuma spetsialisti vaba ametikohta teises struktuuris, linna arengu ja majandusosakonna linnamajanduse ja infrastruktuuri talituse tehnilises grupis, mida aga ei tehtud. Kaebaja on seisukohal, et kuna moodustatud uues linna arengu- ja majandusosakonnas spetsialistide üldarv ei vähenenud, ei oleks tohtinud teda koondada. 2. Kaevatud käskkiri on antud
, § 116 lg 1, § 131 lg 1 p 4, § 132 lg 1 ja 2 alusel ning tulenevalt Maardu Linnavolikogu 17.02.2009 määrusest nr 178, arvestades koondamisteadet ning E.H.i teenistusstaaži pikkust.
on pädevusnorm, mis näeb ette, et ametniku võib teenistusest vabastada isik või ametiasutus, kellel on tema teenistusse võtmise õigus.
lg 1 kohaselt ametniku võib koondamise tõttu teenistusest vabastada ametiasutuse koosseisus ettenähtud ametikohtade arvu vähendamisel, teenistuse ümberkorraldamisel või ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametniku teenistusse ennistamisel.
lg 1 p 4 alusel teenistusest vabastamisel ametiasutuse likvideerimise või ametniku koondamise tõttu makstakse ametnikule hüvitusena, kui ametnikul on avaliku teenistuse staaži (§-d 153 - 156) üle kümne aasta – kümne kuu ametipalk.
lg-tes 1 ja 2 on sätestatud teenistusest vabastamise vormistamisega seonduv, sh nõuded vastavale käskkirjale. Kuivõrd pärast Maardu Linnavolikogu 17.02.2009 määrusega nr 178 Maardu LV uue struktuuri ja teenistujate koosseisu kinnitamist jäi koosseisu kokku 47 teenistujat ehk kolme võrra vähem kui Maardu Linnavolikogu 22.12.2008 määrusega nr 173 kinnitatud Maardu LV struktuuris ja teenistujate koosseisus ning senisest planeerimise ja maakorralduse osakonnast, mille spetsialistina kaebaja oli töötanud, sai planeerimise ja maakorralduse talitus linna arengu- ja majandusosakonna koosseisus, ning talitusse jäi võrreldes samanimelise 6 osakonnaga 2 spetsialisti asemel 1 spetsialist, siis oli tegemist nii ametikohtade arvu vähendamise kui ka teenistuse ümberkorraldamisega. Seni E.H.i poolt täidetud teenistusülesanded jagati laiali teiste ametnike vahel /tl 12, 13, 100-103/. Eeltoodut arvestades on vastustaja osundanud formaalselt õigesti käskkirja andmise alustele ja 26.03.2009 käskkiri vastab formaalselt seadusnõuetele. 3. Ülalmärgitust nähtub ühtlasi, et seoses Maardu Linnavolikogu 17.02.2009 määrusega nr 178 ei tekkinud koondamissituatsioon üksnes kaebajal, vaid ka teistel varasemalt planeerimisja maakorraldusosakonnas töötanud isikutel. Enne Maardu Linnavolikogu 17.02.2009 määrusega nr 178 tehtud struktuuri ja koosseisu muudatust oli planeerimise ja maakorralduse osakonnas 2 spetsialisti ametikohta, mis mõlemad nõudsid kõrgemat haridust ja mida täitsid E.H. (tema ametjuhend on tl 12) ja R. V. (spetsialist maakorralduse alal, ametjuhend tl 13). Viimatinimetatul puudus tegelikult kõrgem haridus. Uue planeerimise ja maakorralduse talituse spetsialisti ametijuhendist /tl 100/ nähtub, et nüüd üksnes keskharidust nõudva ametikoha ülesannete hulka kuuluvad osaliselt teenistuskohustused, mida seni täitis E.H. (nt III osa p-d 1-3) ja osaliselt teenistuskohustused, mida seni täitis R. V. (nt II osa p-d 4-9). Järelikult ei säilinud kummagi spetsialisti ametikoht senisel kujul ja tegemist oli uue ametikohaga, millele mõlemal koondataval – nii kaebajal kui ka R. V.l – oli õigus kandideerida. Maardu LV-l tulnuks seega juhinduda
lg-st 2, mille kohaselt koondamisel on teenistusse jäämise eelisõigus eelkõige teenistujate esindajal, seejärel põhikohaga ametnikel. Põhikohaga ametnikest on nimetatud õigus paremate teenistusalaste näitajatega ametnikul. Võrdsete teenistusalaste näitajate korral eelistatakse ametnikku, kes on teenistuses saanud töövigastuse või kutsehaiguse, kellel on pikem teenistusstaaž või kellel on ülalpeetavaid. Seega sätestab
lg 2 kriteeriumid, mille alusel toimub ametnike võrdlemine teenistusse jäämise eelisõiguse otsustamisel. Antud juhul ei ole asjassepuutuv esimesena nimetatud kriteerium, st teenistujate esindajaks olemine. Samuti ei ole võimalik kohaldada teisena märgitud kriteeriumi (põhikohaga ametnik). Põhikohaga ametniku mõistele vastandub kohakaaslase mõiste. Et viimane kaotas oma sisulise tähenduse alates 01.01.2002, kui töö- ja puhkeaja seaduse jõustumisega muutusid kehtetuks kohakaaslust käsitlevad seadusesätted, siis ei ole
Seetõttu tulnuks eelisõiguse otsustamiseks võrrelda kaebaja ja R. V. teenistusalaseid näitajaid. Selgitustest nähtuvalt vastustaja seda tegelikult ei teinud, võrreldi vaid seniste ametikohtade töökoormust, millist kriteeriumi seadus ette ei näe. Tööandja kohustus on kindlustada/koormata töötaja ametikohale vastava tööga, mistõttu asjaolu, et kaebajal oli väidetavalt teistest ametnikest vähem tööülesandeid ja tal oli tööülesannete täitmise kõrvalt aega tegeleda kõrvaliste asjadega, on tingitud halvast töökorraldusest (või on tegemist väga kiire töötajaga), mis ei saa tuua ametnikule kaasa ebasoodsaid tagajärgi tema teenistusse jäämise üle otsustamisel. Nimetatud väärast alusest lähtudes eelistati põhjendamatult teenistusse jätmisel R. V. ning asetati seega kaebaja alusetult olukorda, mis välistas tema kohtlemise samaväärselt R. V.ga. Kui mõlemad olid oma seniste ametiülesannete täitmisega võrdselt korralikult hakkama saanud (vastupidist ei ole vastustaja suutnud tõendada, samas väidetavalt puudus R. V. arvutialane töökogemus), siis tulnuks lähtuda täiendavatest kriteeriumidest. Antud juhul ei ole asjakohane teenistuses töövigastuse või kutsehaiguse saamise kriteerium, kuid olulist rolli mängivad asjaolud, kellel on pikem teenistusstaaž või kellel on ülalpeetavaid. Arvestades tõika, et E.H.il oli nii kõrgem kvalifikatsioon (haridus), pikem tööstaaž kui ka kolm ülalpeetavat, siis kohtu arvates tulnuks anda eelistus teenistusse jäämisel tegelikult kaebajale, mitte aga R. V.le. Kuna vastustaja ei lähtunud valiku langetamisel
lg-s 2 toodud valikukriteeriumidest ega põhjendanud oma valikut asjakohaselt ei koondamisteates, kaevatud käskkirjas ega kohtus, siis on olnud kaebaja koondamine seadusevastane. 7 Kohtule jääb arusaamatuks koondamisteates viitamine
lg-le 4, mille järgi ametikohtade arvu vähenemisel on ametiasutuse juhil õigus teha ametnike ümberpaigutusi, vabastades koondamise tõttu teenistusest isiku, kelle ametikoht säilib, ning nimetada sellele ametikohale teise ametniku, kelle ametikoht koondatakse. Niisugune ümberpaigutamine on lubatud üksnes juhul, kui ümberpaigutatava ametniku kvalifikatsioon ja teenistusalased näitajad on koondatava ametniku vastavate näitajatega võrreldes paremad. Et kaebaja ametikoht ei säilinud (nagu ei säilinud senisel kujul ka teise spetsialisti ametikoht), siis on säte asjassepuutumatu. Liiatigi on jätnud vastustaja tähelepanuta nimetatud sättes toodud kohustusliku lisatingimuse kõrgemast kvalifikatsioonist jms. 4. Lisaks peab kohus vajalikuks märkida, et vastustajal tuli arvestada ka
lg-s 3 sätestatuga, et ametnikku ei vabastata, kui teda on võimalik nimetada tema nõusolekul teisele ametikohale. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-14-00 leidnud, et
lg 3 eesmärgiks on vältida isiku teenistusest vabastamist talle teise sobiva ametikoha leidmise teel. Pakkumine peab vastama ametniku võimetele ning olema talle võimalikult soodne. Ametnikule sellise ametikoha pakkumine, mille teenistusülesanded nõuavad madalamat kvalifikatsiooni ja palk on väiksem kui tema senisel ametikohal, on kooskõlas seadusega, kui pakutav ametikoht vastab ametniku võimetele. Koondamisteates märgitu kohaselt ei olnud Maardu LV-l pakkuda E.H.ile tema kvalifikatsioonile vastavat muud ametikohta. Selline väide ei vasta aga tegelikkusele. Asja materjalidest nähtuvalt, kuigi Maardu LV uue struktuuri ja teenistujate koosseisu kinnitamise järgselt jäi koosseisu teenistujaid kokku kolme võrra vähem, moodustati samal ajal linna arengu- ja majandusosakonna struktuuris lisaks juba eelnevalt osundatud planeerimise ja maakorralduse talitusele ja sealsele spetsialisti ametikohale ka tehniline grupp, mille koosseisus oli samuti 2 spetsialisti ametikohta. Seega saanuks ja tulnuks pakkuda E.H.ile muud ametikohta. Neil asjaoludel on kohus kokkuvõtlikult seisukohal, et
lg 2 kohaselt oli vastustajal kohustus enne teenistuja koondamist võrrelda teenistujate teenistusalaseid näitajaid jm ning teostada kaalutud valik õigetel seaduslikel alustel. Alles pärast sellise valiku tegemist oleks vastustaja saanud teavitada kaebajat tema koondamisest, pakkuda talle teisi vakantseid ametikohti ning koondada ta juhul, kui kaebaja ei soovinuks enda nimetamist mõnele teisele ametikohale. Käesoleval juhul ei ole vastustaja aga nõutud võrdlemist teinud ega pakkunud E.H.ile muud ametikohta, rikkudes sellega oma seadusest tulenevat kohustust, seega oli kaebaja koondamine seadusevastane. 5.
lg 1 järgi ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnikul on õigus nõuda vabastamise seadusevastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 2, kui ametnik loobub ennistamisest, on ametiasutus kohustatud maksma talle hüvitusena kuue kuu ametipalga. E.H. ei soovi enda teenistusse ennistamist. Kaebaja õigus nõuda enda ebaseadusliku teenistusest vabastamise korral hüvitust tuleneb seadusest ja seda hüvitust ei asenda kaebajale makstud koondamishüvitus. Järelikult peab Maardu LV kaebaja seadusevastase koondamine tõttu maksma talle eelmärgitud trahvi iseloomuga hüvitist, kusjuures 6 kuu suuruse hüvitise arvestamisel tuleb lähtuda kaebaja viimati täidetud ametikoha ametipalgast. 6. HKMS § 92 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on taotlenud tema poolt kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu (250 kr) väljamõistmist vastustajalt. See taotlus jääb rahuldamata, kuna riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 1 kohaselt on esitatud kaebus riigilõivuvaba. Kaebajal on õigus taotleda asjas tasutud riigilõivu tagastamist riigilõivuseaduse §-s 12 jj ning HKMS §-s 84 sätestatud korras – seda on kohus juba eelmenetluses selgitanud. Et kaebaja ei ole muude menetluskulude kandmist tõendanud ega 8 nende väljamõistmist HKMS § 93 lg-s 1 sätestatud korras taotlenud, siis jäävad poolte võimalikud menetluskulud nende enda kanda. Hurma Kiviloo kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.