§-i 217 lg.-s 1 on sätestatud, et ostjale üleantav asi peab vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Lepingutingimustele peavad vastama ka asja juurde kuuluvad dokumendid.
§-i 217 lg.-s 2 on selgitatud, et asi ei vasta muuhulgas lepingutingimustele, kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi (p. 1), kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks sead liiki asju tavaliselt kasutatakse (p.2), tarbijamüügi puhul ei ole asi seda liiki asjadele tavaliselt omase kvaliteediga, mida ostja võis mõistlikult eeldada, lähtudes asja olemusest ja arvestades asja müüja või muu vahendaja poolt asjas teatud omaduste suhtes avalikult tehtud avaldusi, eelkõige asja reklaamimisel või etikettidel (p. 6).
1 sätestab, et müüja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. Tarbijalemüügi puhul vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis on olemas asja ostjale üleandmisel, isegi kui juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminek lepiti kokku varasemaks ajaks. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt vastutab müüja tabijalemüügi puhul asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul asja üleandmisest ostjale. Tarbijalemüügi puhul eeldatakse, et kuue kuu jooksul asja ostjale üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus asja või puuduse olemusega. Vastavalt
lg.-le 3 vastutab müüja ka asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui tekib pärast juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminekul ostjale, kui asja lepingutingimustele mittevastavus tekkis müüja kohustuse rikkumisest tulenevalt. Hageja arvates antud juhul ei vasta Viimsi vallas külas XXXkinnistu kokkulepitud omadustele ega otstarbele, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. Ülaltoodust tulenevalt on müüja Ühisliising AS ja arendaja OÜ RKkas tahtlikult või raske hooletuse tõttu rikkunud sõlmitud lepingust tulenevaid kohustusi. Lepingu objekti lepingule mittevastavus on muuhulgas tõendatud OÜ E 28.01.2005.a. eksperthinnanguga nr. 2801-2/05. Kinnistul on ilmnenud rida olulisi puudusi, mis takistavad hagejal asja sihipärast kasutamist ning mille likvideerimine tekitab hagejale olulist kahju. Võlaõigusseadusest tuleneb, et juhul kui müüja on oluliselt kas tahtlikult või raske hooletuse tõttu rikkunud müügilepingut, siis on ostjal õigus nõuda asja parandamist või asendamist, lepingust taganeda, nõuda müügihinna alandamist, nõuda kahju hüvitamist jne. Hageja on seisukohal, et ülalpool loetletud puuduste osas on tegemist oluliste ehitustehniliste möödalaskmistega (näiteks soojustuse täielik puudumine jne.), mille kõrvaldamine käesoleval ajal ei ole mõistlikult võimalik. Seetõttu soovib hageja seaduses loetletud õiguskaitsevahendina kohaldada kahju hüvitamist vastavalt
§-le 101 lg. 1 p.-le 3. Kuna OÜ E 28.01.2005.a. eksperthinnangu kohaselt on tekitatud kahju suuruseks 342 000 krooni, siis taotleb hageja käesoleva hagiga kostjatelt kahjusumma 342 000 krooni väljamõistmist hageja kasuks. Hageja on seisukohal, et antud juhtumil on üheselt leidnud tõendamist asjaolu, et hageja poolt omandatud ehitis ei vasta kvaliteedinõuetele ning ehitisel on ilmnenud rida olulisi puudusi, mis takistavad asja sihipärast kasutamist. Juhindudes Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 25.10.2004.a. otsuses nr. 3-2-1-115-04 väljendatud seisukohast tuleb lugeda puudusi muuhulgas ehitise kütmisel ja soojapidavusel sellisteks puudusteks, mille eest müüja on igal juhul vastutav ning mis kuuluvad elementaarselt ehitise kvaliteedinõuete hulka. Selliste puuduste ilmnemisel tuleb asuda seisukohale, et lepinguobjekt ei vasta lepingu tingimustele ning ilmnenud puuduste eest vastutab müüja. Eeltoodut aluseks võttes ning juhindudes
§-dest 100, 101lg. 1. p. 3, 217 lg. 1 ja lg. 2 p.dest 1,2 ja 6, 218 lg. 1, 223 lg. 1 ja 225 palub hageja kohtul välja mõista kostjatelt AS-lt SEB Ühisliising ning OÜ-lt RK solidaarselt hageja kasuks 342 000 krooni hagejale tekitatud kahju hüvitamiseks ning mõista kostjatelt välja hageja kantud kohtukulud riigilõivuna ja kantud õigusabikulud. Kohtuistungil hageja täpsustas oma nõuet kostjate vastu ja palus kohtul mõista kostjatelt välja solidaarselt hageja kasuks 194 700 krooni tekitatud kahju hüvitamiseks. Kostjate kirjalikud vastuväited hagile Kostja I - AS SEB Ühisliising (endine Ühisliisingu AS) oma kirjalikus vastuses hagile hagi ei tunnista ja peab seda põhjendamatuks ja alusetuks järgmistest asjaoludest lähtudes. Kostja I vastuväidete kohaselt on hageja põhjendamatult lähtunud Võlaõigusseaduse müügilepingu sätetest ehkki on ilmselgelt hageja ja kostja I vahel sõlmitud liisinguleping. Et tegemist on ikkagi liisingu-, mitte müügilepinguga, tõendavad lisaks lepingu sisule ja vormile ka nt. lepingu tõestanud notari selgitused (lepingu p. 11.1.), milles on ära toodud viited liisingulepingu regulatsioonile Võlaõigusseaduses.
3 kohaselt ei vastuta liisinguandja liisinguvõtja ees lepingueseme lepingutingimustele mittevastavuse eest. Ka lepingu p.-i 4 alapunktides sätestatud kokkulepped hageja ja kostja II vahel OÜ RKvahel fikseerivad just kostja II kohustused, mis puudutavad lepingueseme kvaliteedi tagamist, samuti puuduste kõrvaldamist. Kuna kostja I näol on tegemist finantseerimist pakkuva äriühinguga, millist teenust käesoleval juhul ka hagejale võimaldati, siis pole hagejal alust pidada kostjat I müüjaks
11. ptk. tähenduses. Hageja poolt asjas esitatud eksperthinnang ei kannata kriitikat, mistõttu on äärmiselt ebaselge ka hageja nõude suurus. Hageja on kohtule esitanud nõude kahju hüvitamiseks, mis hagiavalduse kohaselt seisneb kulutustes, mida hageja peab kandma lepingueseme viimiseks lepingujärgsesse ning nõuetekohasesse seisundisse.
§-i 115 lg. 2 sätestab, et kohustuse täitmise asemel võib kahju hüvitamist nõuda pärast
§-s 114 sätestatud täiendava tähtaja möödumist.
1 kohaselt juhul kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja. Käesoleval juhul ei ole hageja esitanud tõendeid selle kohta, et kostjatele oleks antud täiendav mõistlik tähtaeg väidetavalt rikutud kohustuse täitmiseks. Kuna hageja on hagiavalduses ära näidanud, milleks ta hagetavat rahasummat vajab, siis järelikult on väidetavate puuduste kõrvaldamine võimalik täiendava tähtaja määramine olnuks igati mõistlik ning kooskõlas
-s toodud põhimõtetega. Kuna hageja seda teinud ei ole, siis puudub tal ka alus nõuda kahju hüvitamist. Kostja I soovib veel märkida, et kostja I poolt hagejale 13.05.2005.a. saadetud vastus pretensioonile sisaldas 2 alternatiivset ning igati mõistlikku ettepanekut, milliste kõrvaleheitmine hageja poolt pole kostja arvates millegagi põhjendatud. Kõike eeltoodut aluseks võttes leiab kostja I, et hagi on alusetu ning tuleks jätta rahuldamata. Kostja II - OÜ RKhagile kirjalikke vastuväiteid ei esitanud. Kohus kohustas kostjat II korraldaval kohtuistungil esitama hagile kirjalikud vastuväited hiljemalt 22.05.2006.a. Kostja II esitas kohtu määratud tähtajaks kirjalikud vastuväited hagile. Kostja II leiab, et hageja nõue on põhjendamatu. sõlmitud notariaalse lepingu p.-i 4.
§-i 361 sätte kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.
§-i 362 lg. 1 kohaselt on liisinguandja kohustatud tagama liisinguvõtjale liisingueseme valduse üleandmise ja mitte takistama liisinguvõtjal liisingueseme kasutamist. Sama paragrahvi lg. 3 kohaselt liisinguandja ei vastuta liisinguvõtja ees liisingueseme lepingutingimustele mittevastavuse eest välja arvatud juhul kui 1) liisingueseme või selle müüja valis välja liisinguandja; 2) füüsilisest isikust liisinguvõtjale tekkis kahju tulenevalt mõistlikust uskumisest liisinguandja professionaalsusesse, eelkõige kui liisinguandja on spetsialiseerunud teatud esemete liisimisele. Pooltel puudub vaidlus asjaolu üle, et lepingu sõlmimise ajal kuulus lepingu ese liisinguandjale. AS SEB Ühisliising tegevusaladeks Äriregistri B-kaardi 12. kande „c“ kohaselt on finantseerimistehingud, sealhulgas liising, faktooring, tarbijakrediit, rent, üürimine, investeeringute teostamine, maaklerteenused jne. (vt. tlk. 39). OÜ RKtegevusalaks Äriregistri B-kaardi 1. kande „c“ kohaselt on kinnisvaratehingud, kinnis Vhaldamine ja hooldamine. Seega olid mõlemad kostjad oma äriliste tegevusalade kohaselt spetsialiseerunud kinnisvaraga seotud tehingute tegemisele ning
3 tekkis hagejal füüsilisest isikust liisinguvõtjana uskumus liisinguandja professionaalsusesse eelkõige seetõttu, et liisinguandja on spetsialiseerunud kinnisvaraga seotud finantseerimistehingute, mh. liisingulepingute sõlmimisele. Seaduse mõtte kohaselt on liisingulepingu olemuslikuks tunnuseks liisinguandja kohustus omandada liisinguvõtja poolt soovitud liisinguese kolmandalt isikult, sellise kohustuse puudumisel ei ole poolte-vahelise suhte näol üldjuhul tegemist mitte liisingulepingu vaid muutüübilise lepingulise suhtega, eelkõige üüri- või rendilepinguga või järelmaksuga müügilepinguga. Riigikohtu tsiviilkolleegium on antud asjaoluga seoses rõhutanud seisukohta, et kahe isiku vahel sõlmitud ja asja omandamisele suunatud lepingud ei ole liisingulepingud
tähenduses, kui lepinguese kuulub lepingu sõlmimise ajal juba lepingu eseme kasutusse andjale ning seda ei omandata esmajoones kasutussevõtja juhiste järgi müüjalt. Liisingulepingu spetsiifiliseks tunnuseks on ka liisingulepingu jaoks tüüpiline riskijaotus liisinguandja ja liisinguvõtja vahel, mis eristab liisingulepingut üüri- ja rendilepingust ning võõrandamislepingutest, eelkõige müügilepingust. Liisingulepingule tüüpilise riskijaotuse kohaselt kannab kõiki liisingulepingu objektiks oleva esemega seotud riske alates selle liisinguvõtjale üleandmisest liisinguvõtja: liisinguvõtja kannab liisingueseme juhusliku hävimise või kahjustumise riisikot (
), samuti ei vastuta liisinguandja üldjuhul liisingueseme puuduste eest (
2) ning vastavaid riske kannab liisinguandja ja liisinguvõtja vahelises suhtes liisinguvõtja, kes on kohustatud tagama liisingueseme korrashoiu ning sellel ilmnevate puuduste kõrvaldamise, muuhulgas vastavate liisinguandja ja liisinguvõtja vahelisest müügilepingust tulenevate nõuete esitamise kaudu müüja vastu (
). Käesolevas vaidluses käsitletava õigussuhte puhul on kohtu arvates tegemist kapitalirendi tüüpi liisingulepinguga, sest lepingu sisust tuleneb liisingulepinguga silmaspeetav eesmärk liisinguvõtja poolt liisingueseme omandamise finantseerimine liisinguandja poolt, kasutusrendilepingu eesmärgiks on lihtsalt liisinguvõtjale liisingueseme kasutamise võimaldamine liisingulepingu kestel. Tsiviilõiguslikult on nii kapitali- kui kasutusrendi puhul tegemist krediidilepingutega, mis erinevad oluliselt tavapärastest üüri- ja renditüüpi kasutuslepingutest. Kapitalirendi tüüpi liisingulepinguks nimetatakse väljakujunenud praktika kohaselt sellist liisingulepingut, mille puhul on pooled kokku leppinud, et liisinguperioodi lõppedes läheb liisingueseme omandiõigus üle liisinguvõtjale või tekib liisinguvõtja kohustus V kokkulepitud jääkväärtuse tasumise eest omandada. Kapitalirendi tüüpi liisingulepingu eesmärgiks on selle sisu arvestades liisingulepingu objektiks oleva V omandamise finantseerimine liisinguvõtja jaoks. Liisinguandja, kes liisingueseme liisinguvõtja jaoks omandab ja selle tema kasutusse annab, krediteerib liisinguvõtjat liisingueseme omandamiseks vajalike kulude ulatuses, nõudes nende hüvitamist mitte kohe, vaid osamaksetena liisinguperioodi jooksul. Seega on kapitalirendileping oma olemuselt ühtlasi krediidileping
§-i 401 lg. 2 tähenduses. Tasuna sellise krediidi eest maksab liisinguvõtja liisinguandjale intressi, mida reeglina arvestatakse nii tagasimaksmata liisingueseme omandamise kulude osalt kui tagasimaksmata krediidilt. Liisingusuhtes osalejateks võib lisaks liisingulepingu pooltele pidada ka müüjat, kellelt liisinguandja omandab liisinguvõtja poolt soovitud liisingueseme. Liisinguandja ja liisingulepingu objektiks oleva kauba pakkuja ehk müüja vahelise suhte aluseks on müügileping, millega liisinguandja omandab liisinguvõtja poolt soovitava liisingueseme. Kuigi liisingueseme omandamiseks sõlmitav müügileping on juriidiliselt liisinguandja ja müüja vaheline leping, tekib nimetatud lepingu pinnalt seaduse alusel ka liisinguvõtja ja müüja vaheline suhe, sest
§-i 365 kohaselt saab liisinguvõtja müüja-poolse müügilepingu rikkumise korral (eelkõige aga lepingutingimustele mittevastava liisingueseme üleandmise korral) esitada oma nimel müüja vastu müügilepingu rikkumisest tulenevaid nõudeid ja õiguskaitsevahendeid. Üldkokkuvõtvalt on liisinguleping eritüübiline leping, milles on ühendatud erinevat liiki lepingutele omased tunnused. Müügilepingu sätteid ei saa üldjuhtumil liisinguandja ja liisinguvõtja vahelisele suhtele täiendavalt kohaldada
3 tuleneva reegli tõttu. Juhul kui
3 p.-des 1 ja 2 nimetatud eeldused on täidetud, saab liisingulepingule siiski täiendavalt kohaldada müügilepingust tulenevaid müüja vastutust lepingutingimustele mittevastava asja üleandmise eest reguleerivaid sätteid (kapitalirendi tüüpi liisingulepingu puhul).
§-i 363 kohaselt on liisinguvõtja kohustatud 1) kasutama liisingueset hoolikalt ja vastavalt sihtotstarbele, millest lähtuti liisingulepingulepingu sõlmimisel, kokkuleppe puudumisel aga tavalisel otstarbel.
1 kohaselt võib liisinguvõtja esitada otse müüja vastu liisinguandja kui ostja nõude, mis tekib sellest, et müüja rikub liisinguandjaga sõlmitud liisingulepingut. Sellist nõuet esitades on liisinguvõtjal kõik ostja õigused ja kohustused välja arvatud eseme eest maksmise kohustus ja õigus nõuda eseme omandi üleandmist. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt liisinguandja õigust müüjaga sõlmitud müügilepingust taganeda on liisinguvõtjal üksnes liisinguandja nõusolekul.
§-i 367 lg. 1 kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi lg. 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud väljaarvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Poolte vahel sõlmitud notariaalsest kinnistu mõttelise osa liisingulepingust ja käenduslepingust ning kinnistamisavaldustest nähtuvalt sama lepingu p.-i 1.
§-i 365 kohaselt vaidlusalusel lepingu esemel müüja, kelle vastu võiks hageja liisinguvõtjana esitada liisinguandja kui ostja nõude, mis tekib sellest, et müüja rikub liisinguandjaga sõlmitud liisingulepingut. Seega on liisinguandja poolte-vahelisest lepingust nähtuvalt omandanud liisingulepingu esemeks oleva kinnisasja omakorda liisingulepingu alusel OÜ-lt RK, kelle otseses valduses lepingu ese enne selle liisinguandja poolt enne omandamist oli. Kõnealust liisingulepingut asjas kohtule esitada pole kostjad pidanud vajalikuks. Ülaltoodut aluseks võttes pole kohtu arvates üheselt mõistetav, millisel õiguslikul alusel ja millisest puutumust sõlmitud tehingusse omab tehingusse kaasatud OÜ RK, sest Ühisliisingu AS on liisingulepingu kohaselt lepingueseme omanik ning asjas puuduvad tõendid selle kohta, et Ühisliisingu AS oleks omandanud õigusliku aluse olemasolul OÜ-lt R kui müüjalt vaidlusaluse kinnisasja. Elektroonilise registriosa detailvaate kohaselt (vt. tlk. 616) on 02.10.2000.a. kinnistamisavalduse alusel kandega nr. 1 kantud elamumaa Viimsi vallas külas XXXpindalaga 1984 m2 omanikuna registrisse AS MS ning kandega nr. 2 20.03.2002.a. kinnistamisavalduse alusel on sama kinnisasja omanikuna 14.08.2002.a. kantud registrisse Ühisliisingu AS. Seega oli vaidlusalune kinnistu Ühisliisingu AS-i omandis alates 14.08.2002.a. ning liisingulepingut sõlmides hagejaga vaidlusaluse lepingu eseme suhtes oli Ühisliisingu AS hageja suhtes nii finantseerijaks kui ka lepingu eseme müüjaks. Seega tulenevalt liisingulepingu sisust nähtub asjaolu, et kahe isiku sõlmitud ja asja omandamisele suunatud lepingud ei ole liisingulepingud
õ-i 361 mõttes, kui lepingu ese kuulub lepingu sõlmimise ajal juba eseme kasutusse andjale ning seda ei omandata esmajoones kasutusse võtja juhiste järgi selle eseme müüjalt. Seega on hageja kohtu arvates õigustatud liisingueseme lepingutingimustele mittevastavuse tõttu esitama oma kahju nõude liisinguandja vastu, kes on samaaegselt ka sama kinnisasja suhtes tekkinud õigussuhtes ka selle müüjaks, aluseks võttes
3 p.-s 1 sätestatut. OÜ RK ei ole eeltoodut aluseks võttes käesolevas vaidluses kohane kostja. Kohtu arvates ei oma asjas õiguslikku tähendust asjaolu, et OÜ RK on sõlmitud liisingulepingu 4. osas sõlminud liisinguvõtjaga erinevad kokkulepped nii lepinguesemel esinevate vaegtööde lõpetamise osas omal kulul kui ka nende üleandmise liisinguvõtjale vastava aktiga jms. suhtes. Kohtu arvates ei ole välistatud OÜ RK vastutus hagejale tekkinud kahju eest AS-i SEB Liising ees kostjate vahel vastavate lepingute või muude kehtivate kokkulepete korral, kuid käesolevasse vaidlusesse antud asjaolud õiguslikku puutumust ei oma. Seonduvalt asjaoluga, et OÜ RK ei ole asjas kohane kostja, tuleb antud kostja poolt asjas esitatud vastuväited tervikuna jätta tähelepanuta. Käesoleva tsiviilasja menetluse käigus on kostja I esitanud asjas korduvalt väiteid selle kohta, et hageja ei võimaldanud kostjatel lepinguesemel esinevaid puudusi heastada, s.o. ei andnud täiendavat tähtaega kohutuse nõuetekohaseks täitmiseks. Tegelikkuses esitas hageja 29.10.2004.a. asja materjalide kohaselt nii AS-le SEB Liising kui ka OÜ-le RK kirjaliku pretensiooni nr. 1/306 lepingu esemel eksisteerivate puuduste kohta ning selles olid mainitud puudused piisaval määral kirjeldatud. Kuivõrd kostjad ei reageerinud hageja pretensioonile mõistliku aja jooksul, tellis hageja OÜ-lt E eksperthinnangu vaidlusaluse Viimsi vallas külas XXX kinnistul asuva elamu korteri nr. 1 välispiirete soojustehnilise seisukorra kohta. 20.04.2005.a. esitas hageja korduva pretensiooni, millele oli lisatud ka OÜ E eksperthinnang. Nimetatud pretensioonis tõi hageja uuesti välja lepingu esemel esinevad puudused ning tegi samas ka ettepaneku alandada liisingulepingust tulenevat müügihinda vastavalt summas, mis hageja poolt tellitud eksperthinnangu kohaselt kuluks müügiobjektil esinevate puuduste kõrvaldamiseks. Samas on hageja selgitanud kostjatele, et kui viimased ei aktsepteeri hageja poolt tellitud ekspertiisi, on neil soovi korral võimalus taotleda erapooletu ekspertiisi (sh. ka kohtuliku) läbiviimist, kas üldse ja millised puudused lepingu esemel esinevad ning milline on nende puuduste kõrvaldamise maksumus. Eeltoodust nähtub kohtu arvates veenvalt asjaolu, et hageja on asjas teinud kõik endast oleneva, et anda kostjatele võimalus hagejale tekkinud kahju heastamiseks, kuid kostjad pole soovi avaldanud seda võimalust kasutada, et hagejale lepingu eseme kasutamisel ilmnenud puuduste tõttu tekkinud õigusvastane olukord kohtu-väliselt lahendada. Käesoleva tsiviilasja menetluse kestel on asjas leidnud tõendamist asjaolu, et lepingu esemeks oleval külas XXX asuval elamul esinevad olulised puudused, mille kõrvaldamiseks on hageja kandnud ja peab ka veel edaspidi kandma kulutusi. Kohtu poolt määratud ehitustehnilise ekspertiisi käigus ja tulemina jõudis ekspert seisukohale, et lepingu esemel on olulised puudused ning nende kõrvaldamiseks on hageja kandnud ja peab seda tegema ka edaspidi. Kohtu poolt määratud ekspert on asjas koostanud kohtule kirjalikud eksperthinnangud 14.07.2006.a.; 21.03.2007.a.; 21.09.2007.a. ning 26.03.2009.a. Ekspert L. Sviibis poolte taotlusel 26.03.2009.a. toimunud kohtuistungil ning kõik osapooled said kohtuliku ekspertiisi raames eksperdile küsimusi esitada. Eksperdi palvel teostas OÜ JEKB vaidlusaluses elamus XXX termomõõdistamise, mille tulemusel jõuti järeldusele, et elamu välispiirete soojapidavus ei vasta Eesti standardi EVS 837-1 „Piirtarindid. Osa 1: üldnõuded“ esitatud kriteeriumitele, Nimetatud termografeerimise põhjuseks oli asjaolu, et kohtulik ekspert ei soovinud seinu avada ning muul viisil ei saanud ekspert asjas selgust, kas elamu katuslaed ja välisseinad on ehitusaegselt nõuetekohaselt soojustatud või mitte. Ekspert L. S poolt 21.09.2007.a. esitatud täiendavas eksperthinnangus on märgitud, et elamu täiendaval ülevaatusel, mis toimus 12.09.2007.a. osales muuhulgas ka ekspert MJOÜ-st JEKB, kes tutvustas kohapeal ruumide kaupa 23.11.2006.a. läbi viidud elamu välispiirete termografeerimise aruande tulemusi. Kõigis ülalmärgitud eksperthinnangutes, samuti OÜ E 28.01.2005.a. poolt antud eksperthinnangus on asutud seisukohale, et lepingu esemeks oleval külas XXXasuval elamul on olulisi puudusi elamu soojustuse osas, mille kõrvaldamiseks tuleb hagejal kanda kulutusi. Ekspertarvamuse lisades on ära toodud ka tööde loetelu, mille kohaselt peaaegu igas toas tuleb lahti võtta laes ja seinas asuvad gyproc-plaadid, paigaldada lisasoojustus ja uued plaadid, servad pahteldada ning pinnad viimistleda ja värvida. Saunas tuli lahti võtta laudis ja paigaldada sinna uus laudis ning vannitoas ja WC-s tuli muuhulgas maha monteerida ja tagasi panna nii valamu kui ka WC-pott. Toodud tööde loetelust nähtuvalt on teostatavate tööde maht arvestamisväärselt suur. Ekspert L. S asus oma eksperthinnangus seisukohale, et lepingu esemeks oleval Viimsi vallas külas XXX asuval elamul esinevate puuduste ja vaegtööde kõrvaldamise kogumaksumus on suurusjärgus 177 000 krooni, millele tuleks lisada 10 %, seega 17 700 krooni. Eksperdi hinnangul oleks elamul esinevate puuduste ja vaegtööde kõrvaldamiseks põhjendatud kulutuste kogumaksumuseks 194 700 krooni. Kohus leiab eeltoodut aluseks võttes, et ekspert L S on kohtu poolt talle pandud ülesanded täitnud nõuetekohaselt ning suure kohusetundega, kaasates elamu välispiirete soojustehnilise seisukorra kindlaks tegemiseks elamu termomõõdistamise (vältimaks seinapindade ja laudise avamist), mille tulemusel jõuti järeldusele, et elamu välispiirete soojapidavus ei vasta Eestis kehtestatud ja ülal juba osundamist leidnud standardile. Eksperdi hinnangute põhjendatuses puudub kohtul alus kahelda.
1 järgi peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele muuhulgas ka kvaliteedi osas.
§-de 100, 101 ja 218 lg. 1 järgi on just asja lepingutingimustele mittevastavus aluseks müüja võimalikule vastutusele.
2 p. 2 järgi ei vasta müüdud asi lepingutingimustele ka siis, kui asi ei sobi otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. Asjas puudub kohtu arvates vaidlus selle üle, et hageja soovis vaidlusalust elamut edaspidi omandada, et seda kasutada elamiseks. Ostes endale elamu, tuleb seejuures pidada enesestmõistetavaks asjaolu, et elamu eluruumina peab olema soojapidav, arvestades klimaatilisi tingimusi Eestis. Soojapidavuse korral peaks eluruumides olema tagatud nendes elamiseks ka normaalne temperatuur. Hageja jaoks oligi olulisim puudus vaidlusaluse elamu kui ehitise puhul selle puudulik soojustus. Üldteadaolevalt on elamu soojapidavuses võimalik veenduda, kui selles elada talvekuudel, mil eluruume tuleb kütta. Seega ei saanud hageja elamu ülevaatuse käigus enne lepingu sõlmimist seda liiki puudust lepingu esemel kindlaks teha. Hageja on käesolevas hagis esitanud kahjunõude kostjate vastu algselt summas 342 000 krooni, kuid kohtuistungil hageja täpsustas oma nõuet aluseks võttes eksperdiarvamust ning palus kohtul kostjatelt välja mõista hageja kasuks solidaarselt 194 700 krooni ning jätta kostjate kanda ka hageja poolt kantud kohtukulud riigilõivuna ning õigusabikuludena. Kõike ülaltoodut aluseks võttes leiab kohus, et hagi kuulub rahuldamisele kui õiguslikult põhjendatud nõue AS-i SEB Liising vastu kohtu poolt esitatud põhjendusi ja hinnanguid aluseks võttes. AS-i SEB Liising vastuväited hagile tuleb jätta tähelepanuta kui paljasõnalised, sest antud kostja ei ole asjas esitanud tõendeid selle kohta, et lepingu ese oli hagejale üle antud vastavuses müügilepingu tingimustega. Asjas on kohtu arvates olemas veenvad tõendid selle kohta, et lepinguesemel olid juba lepingu sõlmimise ajal puudused ning lepingu lisaks oli kõigi lepinguosaliste poolt, sh. ka kostja I poolt, allkirjastatud vaegtööde nimekiri (vt. tlk. 305). Kostja I vaidlusaluse lepingu eseme omanikuna ja ka müüjana pidi olema lepingu sõlmimise ajal hagejaga teadlik elamu tehnilisest seisundist. Kostja I ei ole asjas kohtule esitanud tõendeid, mis võiksid seada kahtluse alla kohtu määramisel läbi viidud ehitustehnilise ekspertiisi tulemusel eksperdi poolt välja selgitatud asjaolusid ja tema antud hinnanguid. Hageja on asjas 26.03.2009.a. toimunud kohtuistungil esitanud kohtukulude nimekirja (vt. tlk. 554), milles palub jätta kõik hageja kantud kohtukulud kostjate kanda. Hageja on kõnesoleva hagi esitanud kohtule 06.10.2005.a. seega enne käesoleva TsMS-i kehtima hakkamist. Varem kehtinud TsMS §-i 60 lg. 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks tehti otsus, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldatakse osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega. TsMS §-i 61 lg. 1 järgi poolele, kelle kasuks tehti otsus mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni 5 % hagi rahuldatud osast. Seega tuleb AS-lt SEB Liising välja mõista hageja kasuks 11 000 krooni kantud kulutuste katteks riigilõivule ning 9 735 krooni põhjendatud ja vajalike õigusabikulude katteks ning 14 160 krooni ekspertiisikulude katteks. Kohtunik Reet Laasmaa (allkiri) 30.06.2009.a. Ärakiri õige. Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.