lg-st 2 tulenevalt võlausaldaja kohustust vältida ning sellega pankrotimenetluses nõude esitamisest hoiduda. Arvestades, et kostjal puudub võimalus esitada OÜ S (pankrotis) pankrotimenetluses nõuet, on seega
lg 3 mõistes kostja kahju suuruseks hageja süül kaotatud regressinõude suurus, mis on võrdne hageja käesoleva nõude suurusega kostja vastu. See tähendab, et kui hageja nõue väheneb tekitatud kahju võrra, siis antud juhul on tema nõue vähenenud 0 kroonini. Kuna hageja ei ole pankrotimenetluses oma nõuet esitanud ega nõude olemasolu tõendanud, siis ei ole välistatud, et hagejal ei ole üldse OÜ S (pankrotis) vastu nõuet. Sellisel juhul ei saa tal ka kostja vastu mingisugust nõuet olla. Antud juhul ei ole võimalik hagi rahuldada, kuna hagejal puudub nõue OÜ S (pankrotis) vastu ning seetõttu ei saa tal olla kõrvalkohustusest tulenevat nõuet kostja vastu. Kostja juhib tähelepanu sellele, et täpsustatud hagiavalduses toodud viiviste arvestus on ebatäpne. Kohtu põhjendused
lg 1 kohaselt saab garantii anda üksnes isik majandus- ja kutsetegevuses, HP on aga osundatud dokumendiga võtnud enda kanda kohustuse füüsilise isikuna. Nimetatud asjaolu ei anna ka alust lugeda 06.10.2005.a. dokumenti tühiseks, sest lähtuda tuleb dokumendi sisust, mitte pealkirjast. Võlaõigusseaduse (
) § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse 2
lg 1, asub kohus seisukohale, et osundatud dokumendi, milline on pealkirjastatud kui garantiikiri, näol, on tegemist käenduslepinguga
lg 1 tähenduses so kostja HPkohustusega vastutada hageja ees võlgniku OÜ S (pankrotis) kohustuse eest oma isikliku varaga. 11.
lg 1 kohaselt kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud) võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Kuivõrd võlgniku OÜ S (pankrotis) ja käendaja HP näol on tegemist solidaarvõlgnikega, on võlausaldaja e hageja otsustada, kelle vastu ta nõude esitab kas põhivõlgniku või käendaja vastu. Hageja on otsustanud antud juhul nõude esitada käendaja e kostja vastu. Käenduse lõppemise alused on sätestatud
Osundatud sättest ei tulene, et põhivõlgniku suhtes algatatud pankrotimenetlus lõpetaks antud juhul hageja ja kostja vahel käenduslepingust tuleneva õigussuhte. 12. Kostja kohustus võlgnevuse tasuma hiljemalt 31.10.2005.a ning võlgnevuse tähtajaks tasumata jätmisel tasub viivist 1% päevas. Hagejale on kostja poolt tasutud 19 420,07 krooni ja tagastatud kaupu koguväärtusega 90 698,05 krooni. Seega on hagejal olnud nõue OÜ S (pankrotis) vastu ning kostja väide, et hagejal puudub nõue OÜ S (pankrotis) vastu on alusetu. Oma käitumisega on seda kinnitanud ka OÜ S (pankrotis), kui tagastas hagejale kaupu. 13.
lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada, lg 2 esimese lause kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Kostja on võtnud endale kohustuse tasuda hiljemalt 31.10.2005.a S OÜ (pankrotis) poolt hagejale võlgnetava summa. Kostja võetud kohustust tähtaegselt täitnud ei ole. Kostja leiab, et kuivõrd kostjal puudub võimalus esitada OÜ S (pankrotis) pankrotimenetluses nõuet, on
lg 3 mõistes kostja kahju suuruseks hageja süül kaotatud regressinõude suurus, mis on võrdne hageja käesoleva nõude suurusega kostja vastu. See tähendaks, et kui hageja nõue väheneb kostjale tekitatud kahju võrra, siis oleks hageja nõue kostja vastu vähenenud 0 kroonini. Kohus nimetatud kostja seisukohaga ei saa nõustuda, sest kostja ei ole millegagi tõendanud temale tekkitatud kahju ulatust. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kahju suuruseks saaks olla kogu haginõue vaid juhul, kui nõude pankrotimenetlusse esitamisel oleks see võimalik täielikult rahuldada.
lg 2 kohaselt põhivõlgniku pankroti korral peab võlausaldaja esitama oma nõude pankrotimenetluses pankrotiseaduses ettenähtud korras. Pankrotimenetlusest teada saamisel peab võlausaldaja sellest viivitamata teatama käendajale. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt kui võlausaldaja ei täida käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kohustusi, väheneb tema nõue käendaja vastu kohustuse rikkumisest käendajale tekkinud kahju ulatuses. Riigikohus on oma 21.detsembri 2006.a lahendis nr 3-2-1-113-06 leidnud, et kui pankrotimenetluses selgub, et põhivõlgnikul ei ole vara võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, siis käendajale
Seega, kuna pankrotivõlgnikul puudub tegelikkuses vara, millega võlausaldajate nõudeid täielikult rahuldada, siis ei saa kostjale kahju tekkida selle läbi, et hageja ei esitanud OÜ S (pankrotis) pankrotimenetluses oma nõuet. Et hageja oleks saanud OÜ S (pankrotis) pankrotimenetluses juhul, kui ta oleks esitanud vastava avalduse, oma nõude rahuldatud täielikult või ka osaliselt, asjas esitatud tõenditest ei järeldu. 14.
lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled on käenduslepingus kokku leppinud viivise määras 1% päevas. Hageja on arvestanud viiviseid perioodi 31.10.2005-23.02.2006.a (so ajani, kui kuulutati välja põhivõlgniku OÜ S pankrot, PankrS § 35 lg 1 p 6 järgi lõpetatakse pankroti väljakuulutamisega viivise arvestus võlgniku vastu suunatud nõuetelt) eest summas 1 930 994 krooni. Kuivõrd hageja poolt esitatud viivisenõue ületab põhivõlgnevust, siis on põhjendatud viivise väljamõistmine põhivõla ulatuses. Kostja on leidnud, et viiviste arvestus on ebatäpne, kuid ei ole vaidlustanud viivise suurust. Seega asub kohus seisukohale, et viivise nõue summas 228 520,56 krooni väljamõistmine kostjalt hageja kasuks on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Sarnasele seisukohale on asunud ka Riigikohus oma 14.06.2005.a otsuses nr 3-2-1-66-05 ja 20.06.2005.a otsuses nr 3-2-1-78-08. 15. Arvestades eeltoodut ning asja materjale, asub kohus seisukohale, et IOÜ hagi HP vastu kuulub rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kokku 457 041,12 krooni, millest põhivõlgnevus moodustab 228 520,56 krooni ja viivisvõlgnevus 228 520,56 krooni. Menetluskulu 16. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus esitatud hagiavalduse rahuldas, tuleb menetluskulud jätta kogu ulatuses kostja kanda. Ene Tsefels Kohtunik 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.