← Eesti

2-07-6789/39

Obsah (6)§ 231§ 50§ 386§ 162§ 173§ 174

2-07-6789 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Kaija Kaijanen Otsuse tegemise aeg ja koht 26. oktoober 2009. a, Tallinn Tsiviilasja number

§ 231lg 4).

  1. Hageja nõuab kostjalt osaühingu juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Hageja leiab, et kostja vastutab tema ees nii osaühingu juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumisest tulenevatel alustel kui ka kahju õigusvastase tekitamise sätete järgi. Kuna hageja nõuab kahjuna ainult OÜ IL K poolt tagastamata laenusummat (660 000 krooni), siis ei analüüsi kohus kostja võimalikku kohustuste rikkumist OÜ-u Hjuhatuse liikmena ega hinda vastavaid tõendeid.
  2. Esmalt kontrollib kohus kostja kui OÜ IL K ([registrist kustutatud], endise ärinimega OÜ MK) juhatuse liikme võimaliku vastutuse eelduste täitmist hageja kui OÜ IL K võlausaldaja ees äriseadustiku (ÄS) § 187 alusel. Osundatud normid sätestavad osaühingu juhtorgani liikme vastutuse äriühingu ees. Õiguskirjanduses väljendatud seisukohtade järgi saab juriidilise isiku ja selle juhtorgani liikme õigussuhted esindussuhtele omaselt jagada teatavasti tinglikult kaheks – sise- ja välissuheteks (vt T , K. Äriühingu juhtorgani liikme deliktiline vastutus äriühinguga seotud kuritarvituste korral. – Juridica, 2006, nr 6, lk 397). Sisesuheteks on eelkõige äriühingu ja organi vahelised õigussuhted äriühingu sisemise toimimise korraldamiseks ja kuna juhatuse liikme õigussuhe äriühinguga on oma olemuselt lepinguline võlaõiguslik suhe (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11.05.
  3. a. otsus kohtuasjas nr 3-2-1-41-05, p 18), saab võlasuhte pool rikkuda oma ametikohustusi üksnes teise poole suhtes, st juhtorgani liige saab rikkuda oma ametikohustusi vaid juriidilise isiku, mitte aga juriidilise isiku võlausaldaja ees (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 06.05.
  4. a. otsus kohtuasjas nr 3-2-1-45-03). Seega saaks kostja lepinguline vastutus tekkida võimaliku hoolsuskohustuse (hageja väitel kostja poolt juhitud ühingute vara väärkasutamise tõttu) rikkumisega osaühingu OÜ IL K ees vastavalt ÄS § 187 lg-le
  5. ÄS § 187 lg 4 annab käesoleva paragrahvi lg-s 2 nimetatud kahju hüvitamise nõudeõiguse ka osaühingu võlausaldajale. Kuivõrd sisuliselt kujutaks selline nõue endast äriühingu enda nõuet juhtorgani liikme vastu (nn sisesuhtest tulenev vastutus), siis saab võlausaldaja ÄS § 187 lg 4 alusel nõuda kahju hüvitamist äriühingule, mitte aga endale (vrdl Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22.09.
  6. a. otsus kohtuasjas nr 3-2-1-79-05, p 11). Hageja nõuab 660 000 krooni väljamõistmist kostjalt vaid endale. Seega ei ole hageja nõude rahuldamine ÄS § 187 lg 2 ja lg 4 alusel õiguslikult võimalik. Kohus on hageja tähelepanu sellele juhtinud oma 15.05.
  7. a kohtumääruses, kus tegi hagejale ettepaneku hagiavalduse täpsustamiseks (tl 35, II kd). Kohus ei analüüsi seetõttu sisuliselt ega hinda vastavaid tõendeid, 8

(11)2-07-6789 kas kostja on OÜ IL K juhatuse liikmena rikkunud ühingute suhtes juhatuse liikme hoolsuskohustust hageja poolt ette heidetud ühingute vara väidetava väärkasutamisega.
  1. Järgnevalt kontrollib kohus, kas kostja vastutab isiklikult hageja ees deliktiõiguslikul alusel. Hageja nõue kahju hüvitamiseks kuuluks vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p-ile 7 ja §-ile 1050 kostjate suhtes rahuldamisele juhul, kui oleks tõendatud, et kostja on rikkunud hagejat kui võlausaldajat kaitsvat ÄS § 180 lg-s 51 sätestatud osaühingu juhatuse pankrotiavalduse esitamise kohustust, mille tagajärjel tekkis hagejal kahju, et kostja teo ja kahju vahel on põhjuslik seos ning tegu on õigusvastane. Hageja heidab kostjale ette, et viimane jättis OÜ IL K juhatuse liikmena esitamata kohtule osaühingu pankrotiavalduse, mis tulnuks esitada hageja väitel 31.01.
  2. a. (tl 155, II kd). Kohtu hinnangul tuleb esiteks tuvastada, kas kostjal oli kohustus hageja poolt nimetatud ajal esitada kohtule OÜ IL K pankrotiavaldus. Selleks on vaja tuvastada, kas 31.01.
  3. a. oli osaühing maksejõuetu, st kas tema vara ei katnud tema kohustusi. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et OÜ IL K ainukeseks märkimisväärseks varaks oli Pärnu Kinnistusosakonna Pärnu kinnistusjaoskonna kinnistusregistri ossa nr XXX kantud XXX külas, XXXvallas Pärnu maakonnas asuv kinnistu (edaspidi H kinnistu) ja ainukeseks kohustuseks hagejale tagastatav laenusumma. Asjaolu, et OÜ IL K põhiliseks varaks oli H kinnistu, kinnitab ka ajutise pankrotihalduri aruandes märgitu, et nimetatud kinnistu müümisel muutus äriühing (OÜ IL K) varatuks (tl 20, II kd). Hageja pidi seega tõendama, et OÜ-le IL K kuulunud kinnistu väärtus oli ajal, mil tulnuks hageja arvates esitada kostja poolt osaühingu pankrotiavaldus, väiksem kui temale võlgnetava laenu summa. Kohus on käesoleva kohtuotsuse p-is 12 tuvastanud OÜ MK (uus ärinimi OÜ IL K) müüs H kinnistu hagejale 240 000 krooniga, millest võib järeldada, et hageja hinnangul oligi see kinnistu turuväärusteks. Kohtu hinnangul ei saa OÜ MK (uus ärinimi OÜ IL K) ja MIGOÜ vahel 14.12.
  4. a. sõlmitud notariaalselt tõestatud kinnistu müügi- ja asjaõiguslepinguga lugeda tõendatuks, et H kinnistu turuväärtus oli 31.01.
  5. a s.t. ajal, mil kostjal tulnuks hageja arvates esitada osaühingu pankrotiavaldus, 240 000 krooni. Nimelt on osundatud müügileping sõlmitud võlgniku ja võlausaldaja vahel, ning tegemist võib olla huvide konfliktis tehtud tehinguga. Seega ei ole antud tõend, et kinnistu turuväärtus 31.01.
  6. a. oli 240 000 krooni, usaldusväärne. Antud seisukohta toetab ka Harju Maakohtu 17.01.
  7. a. määrusega tsiviilasjas nr 2-07-60038 OÜ IL K suhtes võlgniku enda avalduse alusel algatatud pankrotimenetluses (tl 16-17, II kd) kohtule esitatud 11.02.
  8. a. ajutise halduri aruandes märgitu. Nimelt on ajutise halduri arvamusel vara tagasivõitmise- ja nõudmise kohta antud hinnangu kohaselt tagasivõitmise võimalus teoreetiliselt olemas, sest OÜ IL K ja MIGvahel 14.12.
  9. a H kinnistu müügileping on ilmselgelt sõlmitud hinnaga, mis ei vasta turuväärtusele. Ajutise halduri hinnangul puudus praktiline otstarve tehingu tagasivõtmiseks seetõttu, et kinnistu ostja on samas pankrotimenetluses võlausaldaja (tl 20, II kd). Vaidlusaluse kinnistu turuväärust ei saa kohtu arvates hinnata ka OÜ IL K raamatupidamisbilansis seisuga 01.01.
  10. a. kajastatud maksumusega 155 000 krooni. Kohus on käesoleva kohtuotsuse p-is 12 tuvastanud OÜ MK ostis H kinnistu 155 000 krooniga. Seega on raamatupidamisbilansis kajastatud vara väärtus nn soetamishinnaga, mis ei näita vara turuväärtust, sest turg on teatavasti pidevas muutumises. Seega ei ole tõendatud, et OÜ IL K kohustused ületasid osaühingu vara.
  11. Kohtu arvates ainuüksi asjaolud, et osaühingul puudusid rahavood või majandustegevus oli seiskunud, ei võiXXX teha järeldust, et ühing on maksejõuetu, kui tema kohustused ei ületa vara. Hageja väitel oli OÜ IL K bilanss juba
  12. a. keskpaigas miinuses (tl 152, II kd). Kuna hageja arvates oli kostja kohustatud osaühingu pankrotiavalduse esitama 31.01.
  13. a, siis omab tähendust äriühingu finantsseis sellel ajal. OÜ IL K raamatupidamisbilansist nähtuvalt oli osaühingu omakapital (netovara) seisuga 01.01.
  14. a. kokku 43 569 krooni (vt tl 171, I kd), millega oli täidetud ÄS §-is 136 osakapitali suurusele sätestatud nõue ning puudus vajadus ka 9
(11)2-07-6789 ÄS § 176 sätestatud meetmete tarvitusele võtmiseks. Seega ei ole leidnud tõendamist, et kostja oleks pankrotiavalduse esitamata jätmisega 31.01.
  1. a. põhjustanud kahju, mille hüvitamist hageja nõuab. Kohus peab seoses hageja võimaliku kahjuga vajalikuks märkida, et isegi juhul kui kostja oleks hageja nimetatud ajal OÜ IL K pankrotiavalduse esitanud, saanuks hageja laenu tagasi OÜ IL K kuulunud kinnistu kui ainukese vara müügihinna ulatuses (millest oleks eelduslikult maha arvatud pankrotimenetluse kulud) mitte aga tegelikult võlgnetavas summas, kui müügihind oli nõudest väiksem. Seega ei saaks hageja kahjuks olla OÜ IL K poolt tegelikult tagastamata laen.
  2. Hageja väidete osas, et kostja on tekitanud talle kahju ka OÜ IL K arvelduskontodelt sularaha väljavõtmisega seda mitte osaühingu ettevõtluse huvides kasutades, jätnud esitamata raamatupidamise kuludokumendid ning tegutsenud osaühingut juhtides majanduslikult ebaefektiivselt, jääb kohus käesoleva kohtuotsuse p-is 14 väljendatud seisukoha juurde, et nimetatud kohustuste rikkumise puhul võib olla tegemist äriühingu juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumise juhtumitega. Kohus leiab, et äriühingu juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumine äriühingu ees ei too kaasa juhatuse liikme isiklikku deliktiõiguslikku vastutust ühingu võlausaldaja ees. Vaatamata sellele tuleb kohtu arvates kontrollida, kas kostja poolt osaühingu arvelduskontodelt raha väljavõtmise puhul võis olla tegemist mingi seaduses sätestatud kohustuse rikkumisega, mida ta pidi täitma isiklikult selleks, et hagejal ei tekiks kahju (VÕS § 1045 lg 3 nn kaitsenorm) ning kostja vastutaks hageja kui osaühingu võlausaldaja ees deliktiõiguslikult. Õiguskirjanduses väljendatud seisukohtade järgi võib VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel teo õigusvastaseks kvalifitseerimiseks kahju tekitaja poolt rikutavateks seadusest tulenevateks kaitsenormideks olla ka karistusõiguse normid, kui nad vastavad VÕS § 1045 lg 3 tunnustele (kui normi eesmärgiks on kaitsta kannatanut sellise kahju eest [Tamm, K. Äriühingu juhtorgani liikme deliktiline vastutus äriühinguga seotud kuritarvituste korral. – Juridica, 2006, nr 6, lk 399]). Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et kostjal oli õigus OÜ IL K arvelduskontosid käsutada, st kostjal ei olnud seadusest, osaühingu põhikirjas või muust osaühingu juhatuse liikme tegevust sätestavast regulatsioonist keeldu ühingu arvelduskontodelt raha välja võtta (tl 255 pöördel ja tl 256, II kd). Seega ei ole kostja osaühingu arvelduskontodelt raha väljavõtmise puhul tegemist iseenesest mingi seadusest või muust osaühingu juhatuse liikme tegevust reguleerivast aktist tuleneva kohustuse rikkumisega (vrdl Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 09.06.
  3. a. kohtuasjas nr 3-2-1-62-09 tehtud kohtuotsuse p 13). Hageja on avaldanud veendumust, et kostja kasutas IL K OÜ vara isiklikuks otstarbeks, makstes enda kinnistu liisingmakseid ja väärtustades seda (tl 152; II kd). Seega viitab hageja väidetu võimalikule karistusõiguslikule varguse või omastamise kuriteokoosseisule (karistusseadustik [KarS] § 199 ja § 201). Varavastaste süütegude kuriteokoosseisude poolt kaitstavaks õigushüveks on omand. Seega kaitsevad osundatud sätted omandi koosseisus oleva asja omanikku st esitatud asjaoludel OÜ-t IL K ning tegemist ei ole kohtu arvates VÕS § 1045 lg 3 tähenduses normidega, mille eesmärgiks on kaitsta hagejat. Seega puudub alus nõude rahuldamiseks vastavalt VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja §
  5. Hageja märgib kohtuistungi teesides (tl 238, II kd), et kui kohus leiab, et hagis toodud ulatuses ei ole tõendatud kahju tekitamine kostja poolt, siis on kostja ülejäänud osas alusetult rikastunud viidates VÕS §-ile
  6. Vastavalt VÕS §-is 1027 sätestatud üldreegli kohasel peab isik
  7. peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. Kohus leiab, et isegi juhul kui kostja oleks tema poolt juhitud osaühingu arvelduskontodelt raha väljavõtmisega alusetult rikastunud, oleks õigus alusetult saadut välja nõuda vaid isikul, kelle arvelt alusetult rikastuti s.o. OÜ-l IL K mitte hagejal. Kohus leiab eeltoodu alusel, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata.
  8. 21.09.
  9. a esitas hageja esindaja kohtule taotluse protokolli parandamiseks, paludes 10
(11)2-07-6789 parandada tema väära ametinimetuse “vandeadvokaadi vanemabi“ korrektse ametinimetusega “vandeadvokaat“. Kohus leiab, et hageja esindaja taotlus 17.09.
  1. a. toimunud kohtuistungi protokolli parandamiseks tuleb rahuldada, sest tegemist on ilmse ebatäpsusega. 21.09.
  2. a. esitas ka kostja esindaja taotluse 17.09.
  3. a toimunud kohtuistungi protokolli parandamiseks kostja esindaja kohtuvaidluses öeldu osas. Taotluse kohasel on protokolli lk 3 viimase lause senine tekst: “Ei saa panna süüks, et H kinnistu müümisega seoses oleks vaja olnud välja kuulutada pankrot“, kuid kostja esindaja taotleb lisada tekstile peale sõnu “Ei saa panna…“ sõna “kostja“. Teiseks taotleb lisada senisele tekstile „“Kaalutleti kriminaalasja algatamist IMsuhtes“ lisada lause alguses “Pankrotimenetluses“. Kolmandaks tuleb asendada protokolli lk 4
  4. real sõna “väide“ sama sõnaga käändes “väitest“. Kohus leiab, et kostja taotlus protokolli parandamiseks tuleb jätta rahuldamata.

§ 50

lg 1 p 8 sätestab, et menetlustoimingu protokoll peab kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Kostja esindaja poolt esitatu, mille kohta ta taotleb enda öeldu osas täpsustuste tegemist, ei kajasta menetlustoimingu olulist käiku ega ole asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulised. Kohtuistungi protokoll ei ole stenogramm vaid üksnes kohtuistungil käsitletud oluliste asjaolude lühikokkuvõte. 20. Seoses hagi rahuldamata jätmisega tuleb tühistada ka hagi tagamiseks rakendatud abinõu [millega määrati kanda KRle ja MR kuuluvale kinnisasjale, mis on kantud Harju Maakohtu kinnistusosakonna Harju kinnistusjaoskonna registriossa nr XXX(XXXkinnistu, XXX) kohtulik hüpoteek summas 200 000 krooni ning KRle kuuluvale kinnisasjale, mis on kantud Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna Saare kinnistusjaoskonna registriossa nr XXX (XXXkinnistu, XXX) kohtulik hüpoteek summas 414 472 krooni MIGOÜ kasuks (

§ 386lg 4)].

21.

§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Lähtudes osundatud sättest jätab kohus menetluskulud täies ulatuses (sh kolmandate isikute menetluskulud) hageja kanda.

§ 173

lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Kostja võib nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid (

§ 174lg 2). Kaija Kaijanen Kohtunik 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.