Obsah (6)

§ 113§ 76§ 101§ 108§ 397§ 162

Tsiviilasi nr 2-09-71268 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis Tartu Maakohtu kohtunik Margit Jõgeva Otsuse tegemise aeg ja koht 07. juuni 2010, Tartu kohtumaja Tsiviilas

§ 113lõikes 1 ettenähtud ulatuses.

KOSTJA VASTUS Kostja tunnistab tema vastu esitatud hagi ja ei vaidle sellele vastu. Kostja palub kohtul vähendada väljamõistetava viivise summat 50% ulatuses. Kohtukulud palub kostja jätta hageja kanda, kuna hageja ei ole teinud kostjale ühtegi ettepanekut asja kohtuväliseks lahendamiseks. Kostja palub kohtul võtta arvesse, et ta saab miinimumpalka ja seega palub ta kohtuotsusega kindlaks määrata maksegraafiku hagejale võlgnevuse tagasi maksmiseks, kuumaksega 500 krooni. KOHTU SEISUKOHT Kohus on seisukohal, et esitatud hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele alltoodud kohtu põhjendustel. Võlaõigusseaduse (

) § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

§ 76

lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tahtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. Kohustuse rikkumine on

§-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lõike 1 punktid 1 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Sama paragrahvi lõike 2 esimese lause järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.

§ 108

lõike 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohtule esitatud laenulepingus kohustus kostja hagejale laenu tagastama 10.09.2007.a, kuid kostja seda teinud ei ole. Kostja on rikkunud raha maksmise kohustust, jättes laenulepingujärgsed maksed hagejale tasumata. Hagiavalduse kohaselt võlgneb kostja hagejale 2 laenulepingu alusel põhivõlgnevuse ehk laenu summas 17 371 krooni. Kohtule esitatud pooltevahelise laenulepingu p 1.

1. kohaselt andis hageja kostjale laenu summas 17 371 krooni. Kostja võlgnetava summa suurust vaidlustanud ei ole, mistõttu kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 17 371 krooni põhivõlgnevuse katteks. Hageja nõudeks on kostjalt välja mõista laenuintress 1839,69 krooni. Laenulepingu p-s 3.
2. on pooled kokkuleppinud laenusumma intressiks 4% kuus tagasimaksmata laenusummalt. Hageja poolt nõutud intressiarvestus on toodud laenulepingu lisas 1, millest nähtub, et kostja kohustub tasuma hagejale laenuintressi summas 7 328,48 krooni. Kostja on tasunud laenulepingujärgseteks osamakseteks kokku 5488,79 krooni. Kostja poolt tasutud summa on hageja arvestanud laenuintresside katteks, seega on hageja poolt nõutud intressi summaks (7328,48-5488,79) 1839,69 krooni. Kostja ei ole hageja poolt nõutud laenuintressi summale vastuväiteid esitanud.

§ 397lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Kohus on seisukohal, et hageja poolt nõutud laenuintressi summa on põhjendatud ja kuulub kostjalt väljamõistmisele. Hageja nõuab arvete mitteõigeaegse tasumise eest kostjalt viivist 15 530,31 krooni. Pooled on laenulepingu p-s 5.1 kokkuleppinud, et juhul kui laenusaaja jätab tähtaegselt tasumata või tasub mittetäielikult lepingust tulenevad maksed, kohustub ta maksma laenuandjale viivist arvestusega 0,5% nõuetekohaselt tasumata summalt päevas. Hageja on viiviseid arvestanud alates laenu tagastamise lõpptähtajas 11.09.2007.a kuni hagiavalduse koostamiseni 16.12.2009.a. Nimetatud perioodi eest on viivise summaks 71 829,09 krooni. Samas on hageja vähendanud viivist 15 530,31 kroonini.

§ 113

lõige 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuna kostja jättis oma rahalise kohustuse täitmata, siis on hageja õigustatud viivist nõudma. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid viivise määrale. Kostja on taotlenud viivise vähendamist 50% ulatuses.

§ 113

lg 8 kohaselt viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule.

§ 162

lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoole majanduslikku seisundit. Kohus on seisukohal, et tasumisele kuuluv viivis ei ole ebamõistlikult suur, kuna hageja on seda juba vähendanud põhinõudest väiksemaks. Viivise nõue, mis ei ületa põhinõuet ehk laenusummat, vastab ka igati hageja õigustatud huvile. Kostja tunnistab, et ta ei ole hageja ees oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud, seega on hageja nõue sellises viivise summas põhjendatud. Hageja taotleb kostjalt ka lisanduva viivise väljamõistmist 0,5 % päevas põhinõudest alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hagi on kohtusse esitatud

1. detsembril 2009.a ja käesoleva otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg on
2. juuni 2010.a. Selle perioodi alusel on hagejal õigus nõuda viivist TsMS § 367 alusel 3 summas 13 983,65 krooni (17 371 x 0,5% x 161). Kohus ei pea hageja lisanduva viivise väljamõistmise nõuet täielikult põhjendatuks. Kohus leiab, et on põhjendatud lisaks välja mõista kostjalt viivis summas 1840,69 krooni (17 371-15 530,31), sidudes kogu kostjalt väljamõistetava viivise summa põhinõude 17 371 krooniga. Kohus märgib, et võlausaldaja õigused oma lepingujärgse viivisenõude sissenõudmisel ei ole piiramatud. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi. Kui rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel nõutakse põhivõlast suuremat viivist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses, siis tuleb viivisenõuet põhjendada võlausaldajal. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses. Hageja ei ole lisanduva viivise nõuet põhistanud ega tõendanud kahju olemasolu suuremas ulatuses kui põhinõue. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja nõude kostjalt lisanduva viivise väljamõistmiseks kuni põhinõude rahuldamiseni. Kokkuvõttes loeb kohus hageja kasuks väljamõistmisele kuuluvaks summaks 36 581,69 krooni (17 371 krooni põhinõude ja 17 371 krooni viivisenõude ning 1839,69 intressi nõude katteks), jättes rahuldamata hageja nõude kostjalt lisanduva viivise väljamõistmiseks kuni põhinõude täitmiseni. Kohus on seisukohal, et antud asjas on kohus siiski hagi täielikult rahuldanud. Hageja nõude mõista kostjalt välja alates hagi esitamisest viivis 0,5% päevas kuni põhinõude täitmiseni, kohus rahuldas osaliselt, sidudes lähtuvalt kohtupraktikast viivise nõude põhivõlgnevusega. Kohus leiab, et selliselt nõude rahuldamine, ei anna alust määratled hagi rahuldamist osaliselt. Kostja taotles kohtult võimalust tasuda võlgnevus osade kaupa ja koostada vastav maksegraafik. Kostja põhjendus oli, et ta teenib miinimum palka ja on võimeline maksma 500 krooni kuus. TsMS § 445 lg 1 kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Kohus leiab, et antud juhul ei ole alust määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise korda kostja taotletud viisil, kuna ei ole tõendatud, et määratud suuruses võlgnevuse tasumine vastab reaalselt kostja maksevõimele. Seetõttu tuleb jätta kostjalt välja mõistetava põhivõlgnevuse ja viivise tasumise viis ja kord lahendamiseks täitemenetluse raames, mis võimaldab enam arvestada nii sissenõudja huvisid kui ka kohustatud poole tegelikke maksevõimalusi. Kohtule on seadusega antud võimalus juba täitemenetluses oleva nõude sissenõudmise kontrolliks. Täitemenetluse seadustiku § 45 järgi võib kohus võlgniku avalduse alusel täitemenetluse peatada või täitmist pikendada või ajatada, kui menetluse jätkamine on võlgniku suhtes ebaõiglane. Seejuures tuleb arvestada sissenõudja huvisid ning muid asjaolusid, muu hulgas võlgniku majanduslikku olukorda. MENETLUSKULUDE JAOTUS TsMS § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lõige 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Tulenevalt TsMS § 162 lõikest 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lõike 1 alusel jätab kohus menetluskulud kostja kanda. Kohtunik 4