← Eesti

3-09-1904/40

Obsah (4)§ 61§ 75§ 5§ 17

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Oliver Kask, Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht 13.05.2010 Tallinn Haldusasja number 3-09-1904 Haldusasi

§ 61lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. AS Terveli esitas 29.12.1997 Harku Vallavalitsusele taotluse erastada Harjumaal Harku vallas Ilmandu külas asuva Ilmandu lauda juurde maad seadusega võimaldatavas ulatuses ning 3-09-1904 moodustada plaani- ja kaardimaterjali alusel katastriüksus. AS Terveli müüs 30.07.1999 ehitised Ants Lillele. A. Lille esitas 10.07.2002 vallavalitsusele avalduse, paludes jätkata Ilmandu lauda juurde maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute tegemist AS Terveli poolt 29.12.1997 esitatud avalduse alusel ja taotles hoone juurde 25 ha maa erastamist. Harku Vallavalitsuse 22.04.2003 korraldusega nr 324 otsustati mitte nõustuda Ilmandu külas Panga katastriüksusega piirneva ca 25 ha vaba maa ostueesõigusega erastamisega Ants Lillele temale kuuluva loomakasvatushoone juurde. Vallavalitsus leidis, et A. Lille õigus erastada maad Ilmandu lauda juurde ei saa tuleneda AS Terveli poolt 29.12.1997 esitatud avaldusest, sest AS-l Terveli puudus
  2. aasta detsembris subjektiivne erastamisõigus. Samuti asus Harku Vallavalitsus seisukohale, et A. Lille taotletav maa on Harku Vallavolikogu 26.03.1996 otsusega nr 21 kehtestatud Harku valla üldplaneeringu I etapi kohaselt perspektiivne tiheasustusala, kus põllumajanduslik tootmine ei ole võimalik. A. Lille vaidlustas halduskohtus korralduse nr
  3. Tallinna Halduskohtu 01.09.2003 otsusega haldusasjas nr 3-1266/2003 ja Tallinna Ringkonnakohtu 08.10.2004 otsusega haldusasjas nr 2-3/268/04 jäeti kaebus rahuldamata. Riigikohtu 19.01.2005 määrusega 3-7-1-3-695-04 jäeti kassatsioonkaebus menetlusse võtmata. Harku Vallavalitsuse 22.11.2005 korralduse nr 1798 p-ga 1 peeti võimalikuks Harku Vallas Ilmandu külas asuva Illimari maaüksuse, ligikaudse pindalaga 21,2 ha, riigi omandisse jätmist ja määrati selle sihtotstarbeks maatulundusmaa (alapunkt 1); Rasmuse maaüksuse, ligikaudse pindalaga 7,36 ha, riigi omandisse jätmist ja määrati selle sihtotstarbeks maatulundusmaa (alapunkt 2); Köise maaüksuse, ligikaudse pindalaga 4,9 ha, riigi omandisse jätmist ja määrati selle sihtotstarbeks maatulundusmaa tingimusel, et arvestatakse Põhja Regionaalse Maanteeameti poolt Klooga maantee äärde kavandatud kergliiklusteega (alapunkt 3). Ilmandu külas asuva Panga kinnistu omanik Ants Lille esitas 15.12.2008 Harku Vallavalitsusele avalduse, milles palus uuesti läbi vaadata tema taotlus Panga kinnistuga piirneva ca 25 ha maa ostueesõigusega erastamiseks. Koos haldusmenetluse uuendamise avaldusega esitas A. Lille järgmised tõendid: 1) Maksu- ja Tolliameti 16.10.2008 tõend nr 8-8/16432-1 tema füüsilisest isikust ettevõtjaks registreerimise kohta alates 14.11.2002; 2) FIE R. R. ja Ants Lille vahel 20.04.1997 sõlmitud leping 32 noorlooma pidamise kohta; 3) veterinaararst V. H. 25.09.2008 tõend selle kohta, et ta käis samal päeval Ilmandu külas Ilmandu karjalaudas, kus tuvastas loomade pidamist ja ruumide kasutamist loomapidamise eesmärgil. Harku Vallavalitsuse 20.01.2009 korraldusega nr 69 uuendati Ants Lille suhtes maa ostueesõigusega erastamise menetlus. Korralduse nr 324 andmise ajal üldplaneeringus sisaldunud tsoneeringu kavandatav muudatus võiks olla üheks aluseks, et kaaluda taotletava ala osas haldusmenetluse uuendamist ehk uuendamine toimuks sel puhul haldusorgani enda initsiatiivil. Esitatud tõenditest võib tuleneda asjaolu, et A. Lille vastas 30.07.1999, s.o lauda ostu-müügitehingu ajal või vahetult selle järgselt MaaRS § 221 lg 22 abstraktses faktilises koosseisus esitatud eeldustele ehk talle kuuluv laut oli sihtotstarbelises kasutuses ja ta ise tegeles põllumajandusliku tootmisega. Harku Vallavalitsuse 10.02.2009 korraldusega nr 196 võimaldati Ants Lillel erastada ostueesõigusega Panga kinnisasjaga piirnev tagastamisest vabaks jääv maa suurusega ca 26 ha. Korralduse nr 196 punktiga 4 tunnistati kehtetuks Harku Vallavalitsuse 22.11.2005 korralduse nr 1798 „Seisukoht maa riigi omandisse jätmise kohta“ punkti 1 alapunktid l ja
  4. Vallavalitsus leidis, et esitatud täiendavatest selgitustest ja dokumentidest nähtub AS Terveli ja A. Lille 2

(9)3-09-1904 põllumajandusliku tootmisega tegelemine, laudahoone sihtotstarbeline kasutamine, põllumajandusliku maa kasutamine ja seetõttu on A. Lille õigustatud taotlema MaaRS § 221 lg 22 alusel maa ostueesõigusega erastamist. Vallavalitsus leidis, et arvestades erastamiseks taotletaval maal lasuva mulla madala viljakusega, oleks ca 26 ha maa olemasolu 42 lamba karjatamiseks põhjendatud. Maa-ameti vastuskirjast ei nähtu, et oleks teostatud Illimari ja Köise katastriüksuste moodustamist ja Keskkonnaminister oleks andnud käskkirja nimetatud üksuste riigi omandisse jätmiseks. Seega on vallavalitsus kohustatud lähtuma MaaRS § 20 lg-st 1, mille kohaselt, kui maad taotletakse riigi omandisse MaaRS § 31 lg 1 p 8 alusel või munitsipaalomandisse MaaRS § 28 lg 2 alusel, on selle maa omandamisel eesõigus füüsilisel isikul, kes taotleb maa ostueesõigusega erastamist MaaRS §-s 221 sätestatud ulatuses. Maa-amet tegi 25.03.2009 kirjaga nr 4.1-5/3134 Harju maavanemale ettepaneku algatada järelevalve korralduse nr 69 ja korralduse nr 196 seaduslikkuse üle. Harju maavanema 08.04.2009 korraldusega nr 906-k algatati maavanema järelevalve nr 2.1-1/5 ning 18.05.2009 korraldusega nr 1230-k tehti Harku Vallavalitsusele ettepanek viia vallavalitsuse korraldused nr 69 ja nr 196 vastavusse õigusaktides sätestatud nõuetega. Harku Vallavalitsuse 02.06.2009 korraldusega nr 685 jäeti maavanema ettepanek rahuldamata. A. Lille vastas 30.07.1999 lauda ostu-müügitehingu ajal või vahetult selle järgselt MaaRS § 221 lõike 22 abstraktses faktilises koosseisus esitatud eeldustele ehk talle kuuluv laut oli sihtotstarbelises kasutuses ja ta ise tegeles põllumajandusliku tootmisega.
  1. Harju maavanem esitas 01.09.2009 Tallinna Halduskohtule protesti, milles taotles Harku Vallavalitsuse 20.01.2009 korralduse nr 69 ja 10.02.2009 korralduse nr 196 tühistamist. Käesolevas asjas on jõustunud kohtuotsus (Tallinna Halduskohtu 01.09.2003 kohtuotsus haldusasjas nr 3-1266/2003), millega tuvastati, et Ants Lillel ei tekkinud erastamise õigust ning et Harku Vallavalitsus jättis tema taotluse õigesti rahuldamata. Nii Harku Vallavalitsus kui Ants Lille olid kohtumenetluses poolteks, seega on neile kohtuotsused edastatud ning sisu teada. Maa ostueesõigusega erastamine on isiku õigus, mis realiseeritakse maareformi seaduses ja selle alusel antud muudes õigusaktides sätestatud korras. Erastamise avalduse lahendamine on lõplik ning seda avaldust ei saa enam uuesti lahendama asuda. Ennekõike on see tingitud asjaolust, et erastamise käigus tuleb arvestada paljude isikute huvidega, kaasa arvatud riigi huvidega. Kuna kohus on leidnud, et A. Lillel erastamise õigust ei tekkinud, siis on tema avaldus lahendatud, mistõttu on teistel isikutel õigus maad taotlema asuda. Nimetatut on Eesti Vabariik ka teinud, esitades maa riigi omandisse jätmise taotluse. Harku Vallavalitsus on oma tegevusega antud juhul rikkunud õiguskindluse põhimõtet selles, et ta on asunud lahendama õigussuhet, mis on juba ära lahendatud. Seega on järelevalvatavad kohaliku omavalitsusüksuse valitsuse üksikaktid vastuolus kehtiva õigusega.
  2. Harku Vallavalitsus palus jätta protesti rahuldamata. Kuivõrd protesti põhjendused ei erine nendest, mis maavanem esitas Harku Vallavalitsusele oma 18.05.2009 korraldusega nr 1230-k, siis jäi vastustaja varasemalt toodud Harku Vallavalitsuses 02.06.2009 korralduses nr 685 ja ka protestiga vaidlustatud haldusaktides toodud seisukohtade juurde.
  3. Kolmas isik Ants Lille palus jätta Harju maavanema protesti rahuldamata. Harju maavanema protest on alusetu ja sisutu ning Harku Vallavalitsuse toimingud ja korraldused alates aastast
  4. a on ainuõiged. 3
(9)3-09-1904
  1. Tallinna Halduskohtu 27.11.2009 otsusega rahuldati Harju maavanema protest. Taotlus menetluse uuendamiseks esitati Harku Vallavalitsuse 22.04.2003 korralduse nr 324 suhtes. Hoolimata A. Lille taotlusest, nähtub korraldusest nr 69, et vallavalitsus on menetluse uuendanud omal algatusel. Riigikohus on 10.11.2004 haldusasja nr 3-3-1-36-04 p-s 9 leidnud, et HMS kohaldamiseks ei ole takistust olukorras, kus isik on esitanud taotluse omandireformi käigus antud haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Seega kehtivad ka maa ostueesõigusega erastamise menetluses HMS §-s 44 sätestatud menetluse uuendamise alused. Sellisel juhul ei ole Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-36-04 nähtuvalt HMS § 44 lg-s 1 sätestatud asjaolude esinemine vajalik, kuid tuleb eeldada, et haldusmenetluse uuendamine peab siiski olema sisuliselt põhjendatud – st haldusorganile peavad taotlusest ja sellele lisatud tõenditest ilmnema sellised uued asjaolud, mis talle varasema haldusakti andmisel teada ei olnud ning mis tõid kaasa sisult ebaõige otsuse tegemise. Tallinna Halduskohus tühistas korralduse nr 324 mitte vallavalitsuse poolt kaalutlusõiguse ebaõige teostamise tõttu, vaid põhjusel, et õigusnormi abstraktne faktiline koosseis ei olnud täidetud. Halduskohus kontrollis A. Lille vastavust MaaRS § 221 lg-s 22 esitatud nõuetele 30.07.1999 müügitehingu (Ilmandu külas, Harku vallas, Harjumaal asuva lauda ja pumbamaja omandamine AS-lt Terveli) ajal või vahetult selle järgselt ning asus seisukohale, et MaaRS § 221 lg-s 22 sätestatud õiguse tekkimiseks on määrava tähtsusega, kas kaebuse esitaja oli
  2. aastal põllumajandusliku tootmisega tegelevaks isikuks ning kas ta omandas sihtotstarbelises kasutuses oleva loomakasvatushoone. Halduskohus leidis, et tõendid, et kaebaja tegeleb põllumajandusliku tootmisega, on olemas alates aastast
  3. Samuti leidis kohus, et
  4. aastal ei saanud Ilmandu laut olla sihtotstarbelises kasutuses, sest samal ajal koostatud eksperthinnangu kohaselt oli lauda edasine kasutamine võimalik ja põhjendatud pärast suuremahulisi ümberehitustöid. A. Lille poolt haldusmenetluse uuendamiseks esitatud tõendid halduskohtu eeltoodud järeldusi ümber ei lükka. Maksu- ja Tolliameti 16.10.2008 tõend nr 8-8/16432-1 A. Lille füüsilisest isikust ettevõtjaks registreerimise kohta alates 14.11.2002 kinnitab järeldust, et põllumajandusliku tootmisega ei saanud A. Lille tegelema hakata enne
  5. aastat. Riigikohtu halduskolleegiumi 01.02.2002 otsuses nr 3-3-1-3-02 leiti järgmist: „Põllumajandusliku tootmisega tegelemine on taime- ja loomakasvatus eesmärgiga müüa vastavaid saadusi. Niisuguse tegevuse tunnuseks on sobivate tootmisvahendite sihipärane kasutamine või selle tegevuse vastavus eesmärgile müüa põllumajandussaadusi.“ Eeltoodust lähtudes saab põllumajandusliku tootmisega tegeleda siiski vaid kas füüsilisest isikust ettevõtja või äriühing. Sel põhjusel ei oma tähtsust ka FIE R. R. ja Ants Lille vahel 20.04.1997 sõlmitud leping 32 noorlooma pidamise kohta. Veterinaararst V. H. 25.09.2008 tõend selle kohta, et ta käis samal päeval Ilmandu külas Ilmandu karjalaudas, kus tuvastas loomade pidamist ja ruumide kasutamist loomapidamise eesmärgil, ei tõenda A. Lille poolt põllumajandusliku tootmisega tegelemist
  6. aastal. Haldusmenetluse uuendamise otsustamiseks on vastustaja A. Lillelt nõudnud selgituste andmist, mille käigus on A. Lille esitanud muuhulgas ka juba Tallinna Halduskohtu viidatud haldusasjas esitatud tõendi – AS Dromanti 24.03.1995 eksperthinnangu, mille kohaselt oli laudahoone kasutamine võimalik ja põhjendatud pärast suuremahulisi ümberehitustöid, millest nii halduskohus kui ka ringkonnakohus tegid järelduse, et loomakasvatushoone ei olnud sihtotstarbelises kasutuses. Samuti leidsid nii halduskohus kui ka ringkonnakohus 20.01.2003 koostatud aktile tuginedes, et loomade hoidmiseks kasutati laudast vaid ca 30 m2, kus hoiti 9-11 lammast. Ükski A. Lille poolt vaidlusaluses haldusmenetluses esitatud tõend eeltoodud kohtute järeldusi ümber ei lükka. Suurem osa A. Lille poolt vastusena Harku Vallavalitsuse küsimustele esitatud tõendeid ei kajasta üldse vaidluse lahendamiseks olulist
  7. aastat, vaid hoopis hilisemaid aastaid 2006-2008, mis ei mõjuta haldusakti seaduslikkust. Eeltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et Harku Vallavalitsusel puudus alus nii haldusmenetluse uuendamiseks kui ka esitatud tõendite alusel Ilmandu külas asuva Panga kinnisasjaga piirneva maa ostueesõigusega erastamise lubamiseks. 4
(9)3-09-1904 Kuigi korralduse nr 196 p-ga 1 peeti võimalikuks Ilmandu külas asuva Panga kinnisasjaga piirneva, tagastamise käigus vabaks jäänud maa, ligikaudse pindalaga 26 ha A. Lille poolt ostueesõigusega erastamist, ei tunnistanud Harku Vallavalitsus korraldusega nr 196 kehtetuks korraldust nr 324, tekitades sellega õigusliku olukorra, kus kehtima jäi ka korraldus, millega A. Lillele nõusolekut vaidlusaluse maa ostueesõigusega erastamiseks ei antud. Käesolevas asjas oli ka teine huvitatud osapool – Eesti riik –, kelle huvidega oleks Harku Vallavalitsus samuti pidanud arvestama. Kuigi Riigikohus on haldusasja nr 3-3-1-36-04 p- 21 leidnud: „Haldusakti kehtetuks tunnistamist haldusorgani poolt ei välista see, et varem on sama haldusakti vaidlustatud halduskohtus ning et see kaebus on jäänud rahuldamata“, annab jõustunud kohtuotsus huvitatud isikutele reeglina õiguspärase ootuse selles, et jõustunud kohtulahendiga jõusse jäetud haldusakti haldusorgani poolt enam ei muudeta. Õiguspärane ootus on seda tugevam, mida kauem aega on jõustunud kohtulahendist möödunud. Olukorras, kus isik on vallavalitsuse poole haldusmenetluse uuendamise taotlusega pöördunud ca 3 aastat pärast Tallinna Ringkonnakohtu otsuse jõustumist, peab haldusorgan menetluse uuendamise aluseid eriti hoolikalt kaaluma ning analüüsima ka seda, kas taotlus haldusmenetluse uuendamiseks on esitatud seaduses selleks ettenähtud tähtaja jooksul. A. Lille 15.12.2008 taotlus haldusmenetluse uuendamiseks esitati HMS § 44 lg-s 3 sätestatud tähtaega rikkudes.

§ 75

lg 1 kohaselt võib jõustunud kohtuotsuseid ja –määrusi menetlusosalise avalduse alusel uute asjaolude ilmsikstulekul uuesti läbi vaadata (teistmine). Seega on jõustunud kohtulahendeid võimalik uuesti läbi vaadata vaid teistmise teel. Käesoleval juhul on Harku Vallavalitsus asunud kohtute poolt hinnatud õiguslikke asjaolusid ise õigusvastaselt ümber hindama, tundmata samas huvi selle vastu, miks ei pöördunud A. Lille uute asjaolude ilmnemisel teistmisavaldusega Riigikohtusse. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 6. Kolmanda isiku Ants Lille apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu 27.11.2009 otsus tühistada. Kohtu seisukohad HMS § 44 lg 1 ja 3 kohaldatavuse osas on vastuolulised ning ebaõiged. Harku Vallavalitsus uuendas erastamise menetluse omal initsiatiivil. Seega ei oma apellandi esitatud menetluse uuendamise taotluse tähtaegsus ega vastavus HMS § 44 lg 1 nõuetele õiguslikku tähendust. Ainuüksi erastamise menetluse uuendamine ei saanud rikkuda mistahes kolmanda isiku õigusi, kuivõrd uuendatud menetlus ei pea ilmtingimata viima varasema haldusakti kehtetuks tunnistamiseni. Arusaamatuks jääb, millised õiguslikud järeldused tulenevad väitest, et apellandi 15.12.2008 taotlus on esitatud HMS § 44 lg-s 3 sätestatud tähtaega rikkudes. Kohtulahendis tehtud järeldused ei ole jälgitavad ega loogilises seoses kohtu põhjendustega. Riigikohtu praktikas on korduvalt rõhutatud, et kohtuotsuse vastuolulisus ja põhjendamatus on selle tühistamise aluseks. Haldusorgan ei ole seotud varasema jõustunud kohtulahendi seisukohtadega ja on õigustatud tunnistama kehtetuks ka haldusakti, mille peale esitatud kaebus on jäetud kohtu poolt rahuldamata. Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-36-04 tulenevalt on haldusorganil ilmselgelt diskretsiooniõigus otsustada varasemalt kohtumenetluse läbinud haldusakti kehtetuks tunnistamise üle, kusjuures Riigikohus ei ole vastava õiguse kasutamist sidunud sellega, kas huvitatud isik on eelnevalt esitanud teistmisavalduse. 5

(9)3-09-1904 Kui uute asjaolude valguses on jätkuvalt võimalik ja põhjendatud maa ostueesõigusega erastamine, ei ole võimalik erastamisõigust välistada viitega õiguspärasele ootusele saada vaidlusalune maa riigi omandisse. Arvestada tuleb MaaRS § 20 regulatsiooniga ja üldtunnustatud põhimõttega, et avalik huvi seaduste täitmise vastu prevaleerib mistahes riigiameti huvi ees maa-ala suhtes.

§ 5lg-st 1 ja Ts

MS § 457 lg-st 1 tuleneb, et jõustunud kohtuotsus on kohustuslik menetlusosalistele osas, milles otsuse resolutsiooniga lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohtulahendi resolutsiooniga ei ole tuvastatud, et korraldust nr 324 oleks haldusorganil endal uute asjaolude ilmnemisel keelatud kehtetuks tunnistada. Seetõttu ei ole varasemad kohtulahendid põhjenduste osas Harku Vallavalitsusele kohustuslikud ja vallavalitsus pidi HMS § 6 kohaselt järgima uurimisprintsiipi ja hilisema haldusmenetluse käigus uusi asjaolusid tuvastades võtma HMS § 4 lg 2 kohaselt kaalutlusõiguse alusel vastu haldusakti, mis arvestab uute asjaoludega.

§ 17

lg 1 sätestab, et varasema jõustunud kohtulahendi motiivides tuvastatud asjaolusid hindab kohus kogumis teiste tõenditega. Kuivõrd uurimispõhimõte on lahutamatult omane ka kohtuväliselt toimuvale haldusmenetlusele, siis ei ole jõustunud kohtulahendi motiividele võimalik omistada haldusmenetluses suuremat kaalu kui halduskohtumenetluses. Harku Vallavalitsus oli õigustatud hindama korralduse nr 324 osas toimunud varasema kohtumenetluse käigus tuvastatud asjaolusid kogumis teiste tõenditega, eelkõige, et apellant vastas MaaRS § 221 lg-s 22 sätestatud eeldustele ning oli õigustatud vaidlusaluse maa ostueesõigusega erastama. Varasema kohtumenetluse käigus tuvastatud asjaolud on olulises osas muutunud, kuna vastu on võetud Harku valla uus üldplaneering, mille kohaselt ei ole erastatav ala enam perspektiivne tihehoonestusala ja põllumajanduslik tootmine on sellel pigem soovituslik kui keelatud, kuivõrd ala on reserveeritud rohekoridoriks ja sihtotstarbeta maaks. Tähtsust ei oma halduskohtu poolt viidatud 24.03.1995 eksperthinnang, mis oli tellitud likvideerimisel oleva äriühingu poolt hoone võõrandamise põhjendamiseks, samas kui faktiliselt omas vaidlusalune karjalaut kõiki selle sihtotstarbeliseks kasutamiseks vajalikke omadusi. Asjas kogutud tõendid – FIE R. R.ga sõlmitud leping – tõendab hoone sihtotstarbelist kasutamist. Apellant vastab MaaRS § 221 lg-s 22 esitatud nõuetele ja on õigustatud taotlema vaidlusaluse maa ostueesõigusega erastamist. Riigikohtu 01.02.2002 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-3-02 on selgitatud, et põllumajandusliku tootmise kui tegevuse tunnusteks on sobivate tootmisvahendite sihipärane kasutamine ja selle tegevuse vastavus eesmärgile müüa põllumajandussaadusi. Viidatud lahendis ei ole asutud seisukohale, nagu saaks põllumajandusliku tootmisega tegeleda üksnes kas füüsilisest isikust ettevõtja või äriühing. Põllumajandussaaduste ja -toodete turu korraldamise seaduse (kehtis 23.10.1995 kuni 01.11.2000) kohaselt oli põllumajandustootjaks nii füüsiline kui ka juriidiline isik. Seega ei oma õiguslikku tähendust, kas apellant oli 2009. a seisuga registreeritud FIE-na või mitte, määrav on asjaolu, kas füüsiline isik A. Lille tegeles põllumajandusliku tootmisega või mitte. FIE R. R. ja apellandi vahel 20.04.1997 sõlmitud leping koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega tõendab üheselt, et faktiliselt kasutas apellant laudahoonet põllumajanduslikuks tootmiseks juba 1999. aastal. Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-96-08 on märgitud, et kehtivast õigusest ei tulene alampiiri põllumajandussaaduste müügist saadavale tulule ega tootmiseks kasutatava maa suurusele, mis võimaldaks määratleda põllumajanduslikku tootmist MaaRS tähenduses. Põllumajandusliku tootmisega tegeleja nõuetele vastavus ei sõltu sellest, kas 6

(9)3-09-1904 olemasolev maa on täielikult kasutuses. Apellandi vastavuse hindamisel MaaRS § 221 lg 22 nõuetele ei oma õiguslikku tähendust asjaolu, et apellandile kuuluv laudahoone oli põllumajandusliku tootmise eesmärgil tervikuna kasutusele võetud.
  1. Harju maavanem palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kordab protestis esitatud väiteid.
  2. Harku Vallavalitsus peab apellatsioonkaebust õigeks ja jääb vaidlustatud korraldustes ning halduskohtule esitatud vastuses märgitud seisukohtade juurde. Kui maavanema poolt vaidlustatud haldusaktid jäävad kohtumenetluse lõpuks jõusse, tunnistab vallavalitsus õigusselguse tagamiseks oma 22.04.2003 korralduse nr 324 alates 10.02.2009 kehtetuks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Vabariigi Valitsuse seaduse § 85 lg 1 annab maavanemale volituse teostada järelevalvet kohaliku omavalitsusüksuse volikogu või valitsuse üksikaktide seaduslikkuse üle. Maavanem on muuhulgas taotlenud halduskohtult Harku Vallavalitsuse 20.01.2009 korralduse nr 69 tühistamist ning halduskohus on vastavas osas kaebuse rahuldanud. Korraldusega nr 69 uuendas vastustaja Ants Lille suhtes maa ostueesõigusega erastamise menetluse. Ringkonnakohus on seisukohal, et menetluse uuendamise näol on tegemist menetlustoiminguga, mitte aga haldusaktiga. Seega tuleb korralduse nr 69 osas tühistamisprotest jätta rahuldamata. Menetluse uuendamise kui menetlustoimingu õiguspärasus võib hindamisele tulla seonduvalt Harku Vallavalitsuse 10.02.2009 korraldusega nr
  4. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust pidada menetluse uuendamist antud juhul õigusvastaseks. Sõltumata sellest, kas Ants Lille taotlus menetluse uuendamiseks oli esitatud tähtaegselt või mitte ning kas ta oli oma avalduses nõuetekohaselt tuginenud mõnele HMS § 44 lg 1 alusele, oli vastustajal kaalutlusõigus menetluse uuendamise menetlust enda initsiatiivil alustada. HMS § 44 eesmärk on reguleerida olukordi, mil haldusorganil on menetluse uuendamise kohustus. Muudel juhtudel saab haldusorgan menetluse uuendamise üle otsustada diskretsiooni kasutades. Lisaks tuleb silmas pidada, et kohaliku omavalitsuse haldusaktide puhul sätestab KOKS § 33 lg 1 eriregulatsiooni, andes puudutatud isikutele õiguse taotleda menetluse uuendamist, selleks täiendavaid kriteeriumeid ette nägemata. Seega kohustab KOKS § 33 lg 1 menetlust alati uuendama ehk kehtetuks tunnistamise taotlust sisuliselt läbi vaatama. Seega saab kohtuvaidlus toimuda üksnes korralduse nr 196 materiaalse õiguspärasuse üle. Ringkonnakohus ei nõustu protesti esitajaga, et erastamisavalduse lahendamine on alati lõplik, st et selle õiguspärasust ei saa enam hiljem ümber hinnata. Taoline erand üldisest haldusmenetlusest peaks olema reguleeritud seadusega. Samuti ei takista menetluse uuendamist kohtulahendi olemasolu, millega loeti korraldus nr 324 õiguspäraseks.
  5. Apellant on leidnud, et halduskohus on väljunud protesti piiridest. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Protesti piirid seab paika protesti ese: korralduse nr 196 õiguspärasus protestis näidatud faktilistel asjaoludel. Korralduse nr 196 õigusvastasust selgitavad põhjendused (õiguslik argumentatsioon) ei kuulu protesti eseme hulka. Halduskohtule esitatud protestis on tuginetud kahele põhilisele väitele: asjas on olemas jõustunud kohtuotsus, mille kohaselt puudub Ants Lillel maa ostueesõigusega erastamise õigus ning erastamise avalduse lahendamine on lõplik. Ringkonnakohus ei nõustu, et kohtulik 7
(9)3-09-1904 kontroll oleks pidanud piirduma üksnes nende kahe väitega. Ringkonnakohus leiab, et protesti on võimalik mõista ka viisil, et maavanem seab jätkuvalt kahtluse alla Ants Lille maa ostueesõigusega erastamise subjektiks olemise. Nimelt on maavanem oma protestile lisanud tõendid, mis kajastavad asja lahendamiseks olulisi asjaolusid ka seonduvalt küsimusega Ants Lillel erastamisõiguse olemasolust. Halduskohus on teinud otsuse nendele samadele tõenditele tuginedes. Seega ei ole põhjendatud apellandi etteheide, et kohus on põhjendamatult abistanud maavanemat asjaolude väljaselgitamisel. Ringkonnakohus möönab, et halduskohus oleks võinud olukorras, kus kolmas isik ei esitanud vastuses protestile mingeid omapoolseid seisukohti põllumajandusliku tootmisega seonduvalt, kolmandale isikule täiendavalt selgitada, et kohtuasja lahendamisel on relevantne ka see teema. Samas ei ole see kohtuotsuse tühistamise aluseks, kuna kolmas isik ei ole apellatsioonimenetluses väitnud, et tal jäid seetõttu mõned olulised tõendid esitamata. Ringkonnakohtule pole esitatud ka taotlust täiendavate tõendite asja juurde võtmiseks.
  1. Alljärgnevalt kontrollib ringkonnakohus korralduse nr 196 sisulist õiguspärasust. Korraldusel nr 196 on kahetine iseloom: ühelt poolt peeti võimalikuks Ants Lillele 26 ha maa ostueesõigusega erastamist ning teiseks tunnistati kehtetuks Harku Vallavalitsuse 22.11.2005 korraldus nr 1798, millega peeti võimalikuks sama maa riigi omandisse jätmist. Keskkonnaministeerium oli esitanud vastavasisulise taotluse 07.11.2005, so pärast kohtuvaidluse lõppu korralduse nr 324 õiguspärasuse üle. Järelikult taotluse esitamise ajal oli erastamismenetlus vaidlusaluse maa osas lõppenud ning korraldus nr 1798 oli andmise ajal õiguspärane. Sõltumata sellest, kas korralduse nr 1798 näol oli tegemist haldusaktiga või toiminguga, oleks pidanud vastustaja korralduse nr 196 andmisel arvestama, et Ants Lillele maa ostueesõigusega erastamise võimaldamisel muutub maa riigi omandisse jätmise menetluse jätkamine võimatuks. Korraldusest nr 196 ei nähtu, et vastustaja oleks selles küsimuses riigi huvisid arvestanud. Vastustaja on korralduses märkinud üksnes seda, et kuna käesolevaks ajaks ei ole antud käskkirja nende üksuste riigi omandisse jätmiseks, tuleb Ants Lille taotluse lahendamisel lähtuda MaaRS § 20 lg-st 1, mis annab ostueesõigusega erastamisele esimuse maa riigi omandisse jätmise ees. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist asjakohase väitega. Haldusakti ja toimingu õiguspärasust hinnatakse selle andmise või sooritamise aja seisuga. Isegi juhul, kui nõustuda vastustajaga, et uuendatud menetluse ajal selgusid asjaolud, mis kinnitavad kolmandal isikul erastamisõiguse olemasolu, ei muutunud sellest veel juba käimasolev maa riigi omandisse jätmise menetlus alusetuks või õigusvastaseks. Ants Lille ja riigi huvide kaalumist ei ole vastustaja poolt läbi viidud. Tegemist on kaalutlusveaga, mis võis viia õigusvastase haldusakti andmisele.
  2. Ringkonnakohus peab vajalikuks hinnata ka korralduse punkti 1, millega peeti võimalikuks maa Ants Lillele erastamist. Haldusasjas 3-1266/2003 on kohtud leidnud, et kolmas isik põllumajandusliku tootmisega ei tegelenud. Kõnealuse lauda eelmine omanik AS Terveli esitas selle juurde maa ostueesõigusega erastamise avalduse 29.12.
  3. Kolmas isik omandas lauda 30.07.
  4. Selleks, et tal oleks maa ostueesõigusega erastamise õigus, peaks loomakasvatushoone olema sihtotstarbelises kasutuses kogu erastamismenetluse vältel, so alates 29.12.
  5. Kohtud leidsid, et puuduvad tõendid selle kohta, et kolmas isik oleks tegelenud põllumajandusliku tootmisega enne
  6. aastat. Ringkonnakohus leiab, et vastupidist kinnitavaid tõendeid pole esitatud ka käesolevas menetluses. Enamus tõenditest hõlmab perioodi pärast aastat
  7. Varasema perioodi kohta on esitatud: 8
(9)3-09-1904 1) AS Terveli likvideerija Tiiu Lille 31.01.2009 tõend, milles T. Lille kinnitab, et tema parima arusaamise kohaselt tegeles AS Terveli likvideerimismenetlusele eelnevalt muuhulgas ka põllumajandusliku tootmisega ning AS Terveli likvideerimise käigus sai Ants Lillele maha müüdud 20 täiskasvanud lammast; 2) FIE R. R. ja Ants Lille vahel 20.04.1997 sõlmitud leping noorloomade pidamisele võtmise kohta; 3) FIE R. R. 27.12.2008 ja 29.01.2009 tõendid, kus ta kinnitab 20.04.1997 lepingu olemasolu, teatades muuhulgas, et on aastatel 1999-2000 müünud Ants Lillele kuus noorlooma ning et hoone, kus loomi peeti, oli tavaline ja toimiv karjalaut; 4) J. E. 31.01.2009 kinnitus, et ta töötas 1996-2000 AS Terveli ja Ants Lille kasuks, põhitöökoht oli Ilmandu külas asuv laut, kus ta elas, teostas remonditöid ning vastavalt vajadusele tegeles ka loomade kasvatamisega seotud töödega; 5) A. S. 28.12.2008 kinnitus, et ta on aastatel 1997-2003 ostnud Ants Lillelt kokku vähemalt 120 lammast. Ringkonnakohus ei loe esitatud tõendeid piisavaks selleks, et lugeda tõendatud põllumajandusliku tootmisega tegelemine aastatel 1997-
  1. Kolmas isik on ise oma 10.07.2002 avalduses Harku Vallavalitsusele kirjutanud, et ostes
  2. aastal AS-lt Terveli halvas tehnilises seisus lauda, asus seda renoveerima, tegeledes samal ajal põhiliselt renoveerimist toetava abitegevusega ruumide rendile andmise näol. Nüüd, kus hoone on suures osas renoveeritud (arvestades avalduse kirjutamise aega, saab tegemist olla
  3. aastaga – kohtu märkus), on asutud rendilepingutest vabu ruume ja kinnistut sihtotstarbeliselt kasutama. Arvestades eeltoodud Ants Lille poolt
  4. aastal antud selgitusega, ei saa
  5. ja
  6. aasta kinnitusi pidada usaldusväärseteks. Tõendite usaldusväärsust kahandab veel asjaolu, et neid ei esitatud haldusasja 3-1266/2003 menetluse käigus.
  7. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus seoses korraldusega nr 196 rahuldamata. Halduskohtu otsus kuulub tühistamisele osas, millega halduskohus tühistas korralduse nr
  8. Apellant on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu 250 krooni. Arvestades rahuldamisele kuuluva osa osakaalu, on põhjendatud maavanemalt kolmanda isiku kasuks 100 krooni väljamõistmine. Kaire Pikamäe Viive Ligi Oliver Kask 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.