45. ptk sätted, ennekõike
, mille järgi on kostjal kohustus tasuda hoiutasu, ja
Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel sõidukite hoiustamise tasu suurust reguleerib Vabariigi Valitsuse 27.08.2002 määrus nr 279 „Sõiduki lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulude hüvitamise kord ja määrad“. Sõidukite hoidmisega tekkinud tasu ja kulunõue on arvestuslikult esitatud hagiavalduse lisana. Hoiulepingu puhul on nõude tekkimise aeg reguleeritud erinormiga.
lg 1 järgi, kui hoiutasu tuleb maksta, peab hoiuleandja selle maksma hoidmise lõppemisel. Hoiuleping lõppes vastavalt 11.09.2004, kui hageja lõikas autod neljaks ja utiliseeris need AS-s EMEX. Kostja hagi ei tunnistanud ja leidis, et see on aegunud. Hageja väitel tuleneb tema nõue kostja vastu pooltevahelisest hoiulepingust. Kui lähtuda hageja loogikast, mille kohaselt sõidukite hoiule paigutamisel tekkis tema ja kostja vahel hoiusuhe, tuleb nõude sissenõutavaks muutumise alguseks iga sõiduki puhul lugeda selle hoiule paigutamise hetk. Seega on kõigi kolme sõiduki puhul nõue aegunud: 02.05.2006 sõiduauto Audi 80 nr XXX XXX osas; 16.09.2006 sõiduauto Lada Samara nr XXX XXX osas; 07.08.2006 sõiduauto Ford Sierra nr XXX XXX osas. Hageja nõude puhul ei ole tegemist sõidukitega, mille paigutamise hoiule korraldas politseiasutus LS § 59 lg-st 3 tulenevat kohustust täites. Kõik kolm sõidukit on parklasse paigutatud LS § 202 lg 1 ja 2 alusel ning vastavalt lg-le 7 hüvitab kulud sõidukijuht, omanik või valdaja. Seega ei teki hoidjaga võlaõiguslikku hoiusuhet mitte politseiasutusel, vaid sõiduki juhil, omanikul või valdajal. Sõidukite valvega hoiukohta paigutamise aktidest ning Põhja Politseiprefektuuri 09.03.2006 vastuskirjast hagejale nähtub kõigi sõiduki parklasse paigutamise põhjus: Audi 80 XXX XXX ja Lada Samara XXX XXX osas joobes juhi sõiduki juhtimiselt kõrvaldamine (LS § 202 lg. 1), Ford Sierra XXX XXX osas sõiduk takistas liiklust (LS § 202 lg. 2). Õige ei ole hageja seisukoht, et poolte vahel oli sõidukite paigutamisel hageja parklasse sõlmitud hoiuleping, millest tulenevalt on kulutused nende sõidukite hoidmisele kohustatud hüvitama kostja. Eeldusel, et pooltel siiski oli hoiuleping, oli hagejal kohustus hoiuleantud asja säilitada ja see tagastada. Hageja on sõidukid hävitanud ega saa oma seda kohustust täita. Sellest tulenevalt on teisel lepingupoolel alus keelduda oma kohustuse täitmisest ja hoiutasu maksmisest. 2
ja LS § 202 lg 2 alusel järeldusele, et kuna vaidlust ei ole selle üle, et kostja andis hagejale hoidmiseks üle vaidlusalused vallasasjad – sõidukid, hageja aga kohustus neid hoidma, siis vastab poolte käitumine
§-s 883 sätestatule ning vaidlusaluste sõidukite hagejale hoiule andmisel tekkis pooltel hoiusuhe. Kostja asja uuel arutamisel maakohtus ei vaielnud vastu pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimisele hoiusuhtena. Sõiduki valvega hoiukohta paigutamise aktidest nähtuvalt on hagiavalduses näidatud sõidukid paigutatud kostja parklasse Tallinnas, XXXXX XX XXX politseitöötajate paigutamisotsuste alusel. Pooled ei vaidle selle üle, et vaidlusalused sõidukid on valvega hoiukohta paigutatud LS § 202 lg 3 alusel. Sõiduki valvega hoiukohta paigutamise aktides on hageja allkiri sõidukite vastu võtmise kohta. Igal konkreetsel korral, kui kostja kõrvaldas liiklusest sõiduki, lepiti nii teisaldamine kui ka hoiustamine eelduslikult kokku samaaegselt, ka parklasse teisaldamine toimus samal kuupäeval. Hoiuleping iga sõiduki suhtes tuleb lugeda sõlmituks alates vastavas aktis näidatud kuupäeval. Seega tekkis hageja ja kostja vahel hoiuleping sõiduauto Audi 80 hoidmiseks 02.05.2003, sõiduauto Lada Samara hoidmiseks 16.09.2003 ning sõiduki Ford Sierra osas 07.08.2003. Vaidlust ei ole, et eelnimetatud hoiulepingud lõppesid 11.09.2004 sõidukite utiliseerimisega hageja poolt. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et kostja enne sõidukite utiliseerimist ei nõudnud hoiuleantud sõidukite tagastamist. Hageja ei ole esile toonud, et pakkus politseile sõidukeid tagasi. 19.03.2004 hageja avaldusest kostjale nähtub, et hageja soovis üksnes infot ja palus kostjal välja selgitada, kes on kohustatud tasuma liiklusvahendite tasulisse parklasse paigutamise ja hoidmisega tekitatud kulud 2003.a eest. Sellest järeldub, et hageja soovis hoidmist jätkata. Samas nähtub poolte kirjavahetusest, et hageja on korduvalt pöördunud sõidukite hoiustamise eest saamata tasu probleemiga kostja poole. Ei ole alust kahelda hageja väidetes (kostja ei ole suhtlemise faktile ka vastu vaielnud), et sõidukite hoiustamise teemal ta suhtles mitme aasta vältel suuliselt politseitöötaja J. J. (tõendamata on, et J. oleks andnud loa sõidukite utiliseerimiseks). Põhja 3
ÜS § 146 lg-s 1 sätestatud tehingust tuleneva nõude kolmeaastane aegumistähtaeg lõppenuks sel juhul 11.09.2007. Hagi on esitatud tähtaegselt 10.09.2007 ning nõue ei ole aegunud. Pooled vaidlevad tasu suuruse üle. LS § 202 alusel oli kostjal võimalus kas teostada hoidu ise (politseiasutuse territooriumil) või anda sõiduk hoiule kolmandale isikule (lähemasse valvega parklasse). Igal juhul muutus sõidukiomaniku /-valdaja suhtes hoidjaks politseiasutus. Esitatud asjaoludel kasutasid politseitöötajad oma õigust ning andsid sõidukid liiklusest kõrvaldamise järel teisaldamiseks ning parklasse hoiule paigutamiseks hagejale. Sellest tulenevalt tekkisid kostja kui sõidukite hoidja ja hageja kui teisaldaja/parkla omaniku vahel kaks uut õigussuhet: kostja ja teisaldaja vahel töövõtusuhe, kus kostja kohustas teisaldajat viima sõiduki kostja poolt osundatud parklasse hoiule osundatud hoidjale ja kostja ja parklaomaniku vahel hoiusuhe, mille kohaselt kostja kohustas parklaomanikku teostama hoidu st säilitama kolmandate isikutele kuulunud sõidukeid. LS § 202 sätetest tulenevalt oli hoiusuhe kostja ja sõidukiomaniku /-valdaja vahel tasuline. Vastavalt sellele hüvitab mootorsõiduki lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulud selle juht, omanik või valdaja Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras ja määrades. Seega oli seadusest tulenevalt kostja ja sõidukiomaniku /-valdaja vaheline hoiusuhe tasuline. Vaidlust ei ole, et peale käesolevas asjas arutamisel olevate sõidukite teisaldamise ja hoiustamise, on kostja poolt hagejale parklasse teisaldamiseks ja hoidmiseks antud veel sõidukeid. Osal juhtudel on huvitatud isikud sõidukid „välja lunastanud“. Poolte vahel kujunenud olukorda, kus jäeti hoiulepingu sõlmimisel kokku leppimata hoiutasu suurus ja lähtuti kolmanda isiku, see on antud juhul Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud määradest, tuleb tõlgendada kui lahtise tingimusega sõlmitud hoiulepingut
Hoiulepingu kehtivusele nimetatud asjaolul mõju ei ole. Puuduvad tõendid ja kumbki pool ei ole seda ka väitnud, et kumbki neist oleks teinud hoiulepingu kehtivuse ajal teisele ettepaneku hoiutasus kokku leppimiseks teisiti, kui valitsuse poolt määratud suuruses. Ka aktsepteeris hoidja hoiutasuna sõidukitele järele tulnud omanike/valdajate/juhtide poolt tasutud summasid, millised lähtusid viidatud Vabariigi Valitsuse määrusest. Poolte kirjeldatud praktikast järelduvalt oli poolte kokkulepe selline, et hoiutasu maksavad teisaldatud sõidukite omanikud/valdaja, kui nad tulevad oma sõidukile hageja parklasse järgi (seejuures oli kostja ja sõidukiomanike /-valdajate vahel avalik-õiguslik suhe ning nimetatud isikud ei muutunud LS § 202 sätete ega poolte vastava kokkuleppe alusel eraõigusliku hoiulepingu pooleks). Seega juhul, kui teisaldatud sõiduki omanik/valdaja ei tulnudki sõidukile järgi, aga hoidja teostas hoiulepingu alusel hoiuteenust, pidi hoiuleandja täitma hoiutasu maksmise kohustuse. Hageja on esitanud hoiutasu nõude, lähtudes Vabariigi Valitsuse määratud 40 kroonisest päevatasust. 4
Hageja on hoidu teostanud ning hoidnud sõidukeid rohkem kui aasta vältel. Olukorras, kus kostja on oma tasukohustuse hagejale 2004 märtsis saadetud vastustes sisuliselt välistanud, vaidlusaluste sõidukite puhul üks omanik oli surnud, üks omanik (Lada Samara omanik) elas alaliselt välismaal ning üks oli vanglas (st omanikud sõidukite väljalunastamisest huvitatud ei olnud), sõidukid Audi 80 ja Ford Sierra olid kahjustatud või avariilised (see nähtub sõidukite kirjeldustest nende hoiukohta paigutamise aktides) ning sõidukite väärtus tõenäoliselt ei kata nende hoidmise kulusid, oli sõidukite utiliseerimine mõistlik otsus. Kostja poolt sõidukite utiliseerimise kvalifitseerimine hagejapoolseks lepingurikkumiseks ning sellele tuginedes oma kohustuse täitmisest keeldumine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Asjakohane ei ole kostja seisukoht, et hageja ei ole lepingut täitnud ka sõidukite omanike suhtes, keda hageja algselt pidas hoiutasu eest vastutavateks. Hageja ekslikult eeldatud lepingust sõidukiomanike tulenevate võimalike kohustuste täitmata jätmine ei õigusta kostja poolt oma kohustuste täitmata jätmist, kostja ei ole selles hoiusuhtes sõidukiomanike õigusjärglane. Sõidukite utiliseerimisega hageja formaalselt rikkus kostjaga sõlmitud hoiulepingut, kuid selle tingis kostja enda käitumine. Eeltoodut arvesse võttes ei ole kostja kohustuse täitmisest keeldumine asjaolusid arvestades mõistlik ega vasta hea usu põhimõttele (
Sõidukite utiliseerimisega kostja kui hoiuleandja huvide kahjustamise korral oli kostjal võimalik kasutada muid õiguskaitsevahendeid, näiteks nõuda kahju hüvitamist. 02.10.2008 kohtuistungi protokolli kohaselt hageja täpsustas, et tema nõudeks on Audi 80 (XXX XXX) osas 22 181 krooni, Lada-Samara (XXX XXX) osas 11 881 krooni ja Ford Sierra (XXX XXX) osas 18 512 krooni, kokku 52 574 krooni. Põhjendatud on kostja vastuväide, et hageja on sõidukite utiliseerimisel teinud põhjendamatuid kulutusi sõidukite tükeldamiseks. Nii nähtub AS Kuusakoski tootearenduse spetsialisti T. L. elektroonilisest vastuskirjast kostja järelepärimisele, et enne 08.07.2004 keskkonnaministri määruse „Romusõidukite käitlusnõuded“ kehtima hakkamist ei olnud mingit kohustust ega regulatsiooni romusõidukite ohutustamiseks. Sõidukite tükkideks lõikamist ei reguleeri ükski õigusakt. Viidatud määrus hakkas kehtima 01.09.2004. Seega hagejal ei olnud kohustust sõidukit enne utiliseerimist demonteerida ja tükkideks lõigata. Samuti on põhjendamatu sõidukite vedu uude hoiukohta, sest kostja on määranud sõidukite hoiustamise XXXXX tn parklas. Eeltoodu alusel tuleb hageja nõudest maha arvata hagile lisatud kuluarvestuses näidatud kolme sõiduki vedu uude hoiukohta 950 krooni, kere lõiketööde ja lõikeketaste maksumus 960 krooni, veotranspordi maksumus 630 krooni ning jääkide äraveo maksumus 420 krooni, kokku on hageja nõue põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata summas 2960 krooni. Hageja on oma nõudes juba maha arvestanud utiliseerimisel saadud tasu. Hagis nimetatud kolme sõiduki hoidmisega seotud kulutusteks ja hoiutasuks jääb seega 49 614 krooni. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. 5
lg 4 kohaselt muutub tasunõue sissenõutavaks töö vastuvõtmisest seega hetkest, mil hoidja annab hoitud sõidukid hoiuleandjale tagasi. Käesoleval juhul on hageja ise sõidukid hävitanud ning seega muutnud võimatuks asjade tagastamise. Hävitades omavoliliselt hoiulevõetud sõidukid, on hageja kaotanud õiguse nõuda hoiutasu. Väär on kohtu arvamus, nagu ei oleks kostja poolt sõidukite utiliseerimise kvalifitseerimine hagejapoolseks lepingurikkumiseks ning sellele tuginedes oma kohustuse täitmisest keeldumine kooskõlas hea usu põhimõttega. Sellest, et ta kavatseb hoiule võetud sõidukid hävitada, ei hoiatanud hageja kostjat ette ning seega ei saanud kostja võtta midagi ette, et seda vältida. Kostja ei olnud teadlik hageja kavatsusest sõidukid hävitada. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, mille kohaselt peaks hoiuleandja tasuma hoiutasu ka juhul, kui hoidja hävitab tahtlikult hoiuleantud esemed. Taoline seisukoht on vastuolus
Samuti ei ole mõistlikuks hoiutasuks 40 krooni ööpäevas. Maakohus on hinna määramisel võtnud aluseks Vabariigi Valitsuse 27.08.2002 määruse nr 279 “Sõiduki lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulude hüvitamise kord ja määrad”. Nimetatud määrus on kehtestatud LS § 202 lg 7 alusel ning reguleerib sõiduki juhi, omaniku või valdaja kohustust kulude hüvitamisel. Tegemist on hoiutasu kõrgendatud määradega, mis kehtivad liikluseeskirja rikkunud isikutele. Viidatud määrust ei saa kohaldada hageja ja kostja vahel tekkinud hoiusuhetele. Samale seisukohale on jõudnud ka Riigikohus oma otsuses 3-2-1-87-06. Eeldusel, et tuvastatakse kostja kohustus tasuda hävitatud sõidukite hoidmise eest, tuleks hoiuhinna arvutamisel lähtuda üldisest turuhinnast. Käesoleval ajal kehtib sõiduautode hoidmisele XXXXX tn parklas hind 360 krooni kuus.
lg 1 sätestab, et kui töövõtulepinguga ei ole tasus või selle suuruses kokku lepitud, kuulub maksmisele tavaline tasu, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik tasu. Puudub vähimgi põhjendus, miks peaks kostjale kohaldama kõrgendatud tasumäära ning mitte võtma aluseks turuhinda. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. 6
) kui ka
Utiliseerimise eest saadu on hageja oma tasunõudest maha arvestanud. Seose apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jätab kolleegium apellatsiooniastme menetluskulud apellandi kanda. Margo Klaar Tiit Kollom Mare Merimaa 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.