KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 09. veebruar 2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-2930 Haldusasi A. G.i kaebus Tallinna

) § 28 punktiga 3, § 29 punktiga 1, § 41 punktiga 1 , postiseaduse § 4 punktidega 1 ja 2 ning Riigikohtu otsusega põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-3-

1. Kaebuse esitaja leiab, et ained ja esemed, mille omamise Tallinna Vangla direktor vaidlusaluse käskkirjaga keelas, ei kujuta endast ohtu vangla ega inimeste julgeolekule, kuna needsamad tooted on müügil ka vangla kaupluses. Kaebuse esitaja leiab, et kinnipeetavale saadetavad tee- ja kohvipakid on võimalik kinnipeetava juuresolekul avada ning veenduda, et seal ei sisaldu keelatud aineid ning panna seejärel tee/kohv läbipaistvasse kilekotti; šokolaad on võimalik tükeldada. Kaebuse esitaja ei nõustu selgitusega, et vangla narkokoer ei suuda leida narkootilisi aineid, mis on peidetud vorsti sisse, kuna tegelikult suudavad väljaõppe saanud koerad avastada narkootikume ka palju kangema lõhnaga asjade seest. Ka viitab kaebuse esitaja, et näiteks vorsti müüakse ka viilutatuna kinnistes pakendites, mille avamine ja taassulgemine ei ole võimalik nii, et see jääks märkamatuks. Kaebuse esitaja leiab, et tubakagi saaks ümber pakendada läbipaistvasse kilekotti ning mistahes kahtluse korral võiks asjad saata täiendavasse kontrolli. Ka leiab kaebuse esitaja, et hügieenivahendeid on vanglaametnikel võimalik kinnipeetava juuresolekul kontrollida ja kahtluse korral näiteks seebitükk katki lõigata. Eeltoodud põhjusel ei nõustu kaebuse esitaja vangla väitega, et vanglal ei ole võimalik saadetavaid asju üksikasjalikult kontrollida või et selleks pole sobivat ruumi. Kaebuse esitaja selgitab, et Tallinna Vanglas on kasutusel mitteolev sööklaruum, kus oleks võimalik vajalikke kontrollitoiminguid teha. Kokkuvõttes leiab kaebuse esitaja, et posti teel kinnipeetavatele toiduainete ja hügieenivahendite saatmine ei ole vangla julgeolekule ohtlik. Samuti selgitab kaebuse esitaja, et tal ei ole võimalik osta neid kaupu vangla poest, sest tal pole selleks raha, küll aga said varem lähedased talle kasvõi hügieenitarbeid posti teel saata. Kohtuistungil selgitas kaebuse esitaja, et kinnipeetavale, kellel endal ei ole vangla poest hügieenitarvete ostmiseks raha, antakse vanglas üks seep kolme kuu kohta, mis on ilmselgelt ebapiisav selle aja jooksul enda ja oma riiete pesemiseks. Ka viitab kaebuse esitaja sellele, et vabaduses maksavad asjas palju vähem kui vangla poes ning kaubavalik on suurem. VASTUSTAJA SEISUKOHT
2. Tallinna Vangla ei pea A. G.i kaebust põhjendatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja viitab

§ 15

lõikele 4, mille kohaselt võib vanglateenistus keelata täiendavalt aineid või esemeid, mis ei ole keelatud ainete loetelus, kuid vastavad sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimustele ehk mis on ohustavad inimese julgeolekut, sobivad vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut. Vastustaja ei pea asjakohaseks kaebuse esitaja viidet Riigikohtu otsusele nr 3-4-1-3-09, kuna nimetatud lahendist ei tulene, et vangla ei võiks kehtestada nimekirja asjadest, mille omamine vanglas on keelatud ning võtta kinnipeetavale saadetud kirjade seest selliseid asju ära. Vastustaja selgitab, et eelviidatud Riigikohtu lahend puudutas küsimust, kus kirja seest võeti ära esemed, mille omamine vanglas ei olnud keelatud. Vastustaja märgib ka, et vaidlustatud käskkirjaga ei keelata kinnipeetavatele maksikirjade saatmist, vaid kehtestatakse üldise julgeoleku tagamiseks vanglas täiendavalt keelatud ainete ja esemete loetelu.

1. Vastustaja selgitab, et käskkirjaga täiendavate piirangute kehtestamine on vajalik, kuna sellega keelatud esemete läbiotsimine on raskendatud või teatud juhtudel isegi teostamatu. Vastustaja märgib, et toiduainete, vedelike ning tubakatoodete seest ei ole võimalik kiiresti ega operatiivselt keelatud aineid ja esemeid avastada ning samuti võivad edastatud toiduained rikneda, kuivõrd 2 VSkE § 50 lg 1 kohaselt edastatakse kinni peetavale isikule saadetud kiri seitsme tööpäeva jooksul. Mis puudutab võimalust saadetud asju kontrollida, siis selgitab vastustaja, et näiteks võib olla tavasigarettidesse keeratud kanepitubakas, läbipaistmatusse vedelikku sisaldavasse pudelisse võib olla peidetud kileümbrisega alkoholi, narkootikume või muid keelatud esemeid ja aineid, samuti ei ole võimalik alati teenistuskoeral tuvastada vorsti vm toiduaine sisse peidetud narkootilist ainet, kuna erinevad tugevad lõhnad on segatud. Vastustaja väitel on vanglasse saadetavad postisaadetised praktikas üks levinumaid viise kinnipeetavatele keelatud ainete ja esemete toimetamiseks.
2. Vastustaja selgitab, et vajalikke asju on kinnipeetavatel võimalik osta vangla kauplusest, kus müüdava kauba hind võib selle olla sisseostuhinnast olla kuni 20% kõrgem. Samas leiab vastustaja, et vangla kaupluse mõnevõrra kõrgemat hinnataset ei saa pidada piisavaks argumendiks, miks peaks kinnipeetav igal juhul väljastpoolt vanglat saama kirjaga esemeid, millega on vanglasse võimalik saata keelatud aineid ja esemeid ja mis ohustab vangla üldist julgeolekut. Lisaks selgitab vastustaja, et vangla poolt on isikutele tagatud kolm korda päevas soe toit ning vajadusel väljastatakse kinni peetavale isikule, kellel puuduvad rahalised vahendid, humanitaarabina hügieenivahendeid. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
3. Kohus, kaalunud poolte väiteid ja hinnanud nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et A. G.i kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Tallinna Vangla direktori käskkiri on õiguspärane ning sellega kehtestatud piirangud vangla julgeoleku tagamiseks vajalikud ja proportsionaalsed.
4. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 lg 1 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vangistusseaduse (

) § 15 lg 2 kohaselt on kinnipeetavale keelatud sellised ained ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut või sobivad eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt kehtestab kinnises või avavanglas kinnipeetavale keelatud asjade loetelu justiitsminister ning lõikes 4 sätestatakse, et vanglateenistus võib keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad

§ 15lõikes 2 sätestatud tingimustele.

Justiitsministri 30. novembri 2000 määrusega nr 73 kehtestatud vangla sisekorraeeskiri (VSkE) § 11 kohaselt on

§ 15lõikes 4 sätestatud otsuse tegemine vangla direktori pädevuses.

Seega on vaidlustatud käskkirja andnud seadusest tuleneva volitusnormi alusel selleks pädev haldusorgan. Samuti vastab haldusakt üldistele vorminõuetele – sellest nähtub, kes on akti andja, millistele isikutele tekivad sellest õigused ja kohustused, mis on nende õiguste ja kohustustuste sisuks ning haldusakt on kirjalikult vormistatud ja selles on esitatud haldusakti andmise õiguslikud ja faktilised põhjendused. Eeltoodu tõttu tuleb asuda seisukohale, et haldusakt on formaalselt õiguspärane.

1. Kohus leiab, et vaidlusaluses käskkirjas esitatud põhjendused on asjakohased ning õigustavad käskkirjaga ette nähtud piirangute kehtestamist. Piirangud on kehtestatud vangla julgeoleku tagamiseks, kuivõrd selliste toodete läbiotsimine on raskendatud või mõnel juhul teostamatu. Põhjendamatu on kaebuse esitaja etteheide, et kõnealuste esemete mittelubamine on õigusvastane seetõttu, et samad esemed ja ained on samal ajal vangla kaupluses müügil. Vaidlusalusest käskkirjast nähtub üheselt, et vangla julgeolekut ohustada võivateks ei loeta mitte neid esemeid ja aineid iseenesest, vaid asjaolu, et need saabuvad väljastpoolt vanglat ning koos nendega võib vanglasse sattuda muid, kinni peetavatele isikutele keelatud esemeid ja aineid. Kohtu hinnangul on käskkirja põhjendused adekvaatsed ja usutavad ning kaebuse 3 esitaja vastuväidete pinnalt ei saa asuda seisukohale, et käskkirjaga kehtestatud piirang oleks ebaproportsionaalne.
2. Käesolevas asjas ei ole poolte vahel põhimõtteliselt vaidlust selle üle, et julgeoleku tagamine vanglas on vajalik ning selle julgeoleku tagamiseks on samuti oluline, et kinni peetavatele isikutele käsutusse ei satuks selliseid esemeid ja aineid, mis julgeolekut ohustada võivad. Vastustaja märkis kohtuistungil, et varem, kui kinni peetavatele isikutele oli võimalik pakkidega asju saata, oli see peamine viis, kuidas vanglasse keelatud esemeid toimetada püüti ja toimetatigi. See selgitus on igati usutav. Ka kaebuse esitaja ei väida, et kinni peetavatele isikutele näiteks postipakkides (nn. maksikirjades) toiduainete ja vedelike saatmine oleks absoluutselt ohutu ega kätkeks endas mingisuguseid julgeolekuriske. Küll aga on kaebuse esitaja seisukohal, et need riskid oleks võimalik maandada, kui vanglateenistus kinni peetavatele isikutele saadetud esemed ja ained enne nende kätteandmist korralikult üle kontrolliks ja läbi vaataks ning vajadusel ümber pakendaks (näiteks läbipaistvasse kilekotti või muusse anumasse). Kohus leiab, et ilmselt ainsana oskab vanglateenistuse suutlikkust saadetisi kontrollida ning neisse peidetud keelatud esemeid ja aineid leida, hinnata vangla direktor, kellele seepärast ongi

§ 15

lõikes 4 antud volitus kinni peetavatele lubatud asjade osas täiendavaid piiranguid kehtestada. Isegi kui teoreetiliselt oleks erinevate vahenditega (sh. saadetiste füüsiline läbivaatamine, röntgenläbivaatus, narkokoera kasutamine) võimalik suurem osa keelatud ainetest saadetistest avastada, siis praktikas tuleb lähtuda vangla direktori seisukohast, et vanglateenistus sellega piisaval määral toime ei tule. Vaidlustatud käskkirja põhjenduste ning vastustaja esindaja poolt kohtuistungil antud selgituste kohaselt on erinevaid keelatud aineid võimalik toiduainete- või vedelikega segada ning sel juhul on keelatud ainete avastamine raskendatud. See selgitus on usutav, samuti on usutav, et keelatud esemeid on võimalik mingisuguste muude asjade sisse peita selliselt, et neid raske avastada. Ka tuleb märkida, et kõigi selliste täiendavate kontrollimeetmete rakendamine nõuab vanglateenistuselt mingisuguste ressursside (nt. tööjõu) kasutamist, mis omakorda tähendab kas täiendavaid kulusid või vajadust panna need ülesanded ametnikele, kes muidu saaksid tegeleda vangla julgeoleku tagamisega seotud muude ülesannetega. Allpooltoodud põhjustel leiab kohus, et käskkirjaga kehtestatud piirangud ei kahjusta kinni peetavate isikute huve ja õigusi sedavõrd intensiivselt, et vangla siiski peaks ühelt poolt kulutama ressurssi sellele, et kõiki saadetisi põhjalikult kontrollida ning samas siiski riskima sellega, et kõiki vangla julgeolekut ohustavaid esemeid või aineid ei leita ning need satuvad kinni peetavate isikute käsutusse. Kohus möönab, et teatud toituainete või esemete puhul on oht suurem, mõnede puhul väiksem, kuid täiesti välistatud ei ole see ilmselt ühegi toiduaine ega vedeliku puhul. On üldteada, et meetodeid, kuidas vanglasse mingisuguseid keelatud aineid või esemeid salaja sisse viia, on väga erinevaid ning ei ole alust arvata, et nende meetodite kasutajad oleksid märkimisväärselt rumalamad või saamatumad kui vanglateenistus, kes selle vastu võitleb ning keelatud asju otsib. Seega ei asu kohus üksikasjalikult analüüsima kaebuse esitaja väiteid, kas šokolaaditahvli sisse oleks võimalik peita mingeid keelatud asju või kas viilutatud vorsti pakendit on pärast selle avamist võimalik uuesti sulgeda nii, et see märkamatuks jääb. Kohtul ei ole mistahes põhjust uskuda, et vangla kartus oleks aluseta või riskid, mille maandamiseks on vaidlustatud käskkiri antud, oleksid ebareaalsed. 12. Asjakohaseks tuleb pidada ka põhjendust, et mõned toiduained on kiiresti riknevad ning selliste toiduainete kontrollimine ja kinni peetavale isikute üle andmine ei pruugi praktikas olla võimalik nii, et need veel tarbimiskõlbulikud on. Saadetud kauba kiirem kontrollimine eeldab ilmselt aga täiendavat ressurssi, mille rakendamine ei oleks õigustatud. Põhimõtteliselt õige on kaebuse esitaja väide, et näiteks tee, kohv ja šokolaad või näiteks hügieenitarbed ei rikne kiiresti, ent see ei tähenda, et selliste asjade kinni peetavale saatmine peaks olema lubatud, kuna nende puhul ei saa siiski kindlalt väita, et nende asjadega koos ei ole võimalik saata 4 mingisuguseid keelatud aineid või esemeid. Kohus nõustub ka vaidlustatud käskkirjas esitatud põhjendusega, et toiduainete läbiotsimine võib tekitada küsimusi seoses hügieeni- ja sanitaarnõuete täitmisega, kuna toiduainete põhjalik läbiotsimine eeldab nende pakendite avamist, tükkideks lõikamist jms. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et vaidlustatud käskkirjaga kehtestatud meede on vajalik, kuna ühegi teise teadaoleva meetmega ei ole võimalik niisama tõhusalt keelatud esemete ja ainete vanglasse sattumist vältida. 13. Käskkirjaga kehtestatud piirang on kohtu hinnangul ka mõõdukas ega piira kinni peetavate isikute õigusi ebaproportsionaalselt.

§ 47

lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetava toitlustamine vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Vastustaja selgituse kohaselt saavad kinnipeetavad kolm korda päevas täisväärtuslikku sooja sööki. Seega vajadus täiendavate toiduainete järele kinnipeetaval puudub. Juhul kui kinnipeetav siiski neid soovib, on tal võimalik neid osta vangla kauplusest. Asjaolu, et vangla kaupluses on kaubad mõnevõrra kallimad, kui vabaduses, on paratamatu.

§ 48

lg 1 kohaselt võib vangla kaupluses müüdava kauba hind olla sisseostuhinnast kuni 20 protsenti kõrgem. Kohus leiab, et selline juurdehindluse määr on mõistlik ega ole ka vastuolus Euroopa Nõukogu ministrite komitee 11. jaanuari 2006 kohtumisel vastu võetud soovitusega Rec

§ 15lg 4 alusel.

Käesolev juhtum erinebki eelviidatud Riigikohtu lahendis käsitletud juhtumist selle poolest, et käesoleval juhul on vangla direktor seadusest tuleneva volitusnormi alusel kehtestanud kinni peetavale isikule keelatud asjade loetelu ning kuna kinni peetaval isikul ei ole õigust seal nimetatud esemeid ja aineid omada, ei anta talle neid kätte, kui need on saadetud posti teel. 15. Asjakohane ei ole ka kaebuse esitaja viide postiseaduse rikkumisele. Postiseadus ei reguleeri seda, millised esemed ja ained on kinnipeetavale vanglas lubatud ja millised mitte ega saa laiendada kuidagi lubatud esemete ja ainete ringi võrreldes

-is, VSkE-s ja 5 volitusnormi alusel antud vangla direktori käskkirjas sätestatuga. Samuti ei riku vaidlusalune käskkiri kaebuse esitaja õigust kirjavahetusele.

§-s 28 sätestatud õigus kirjavahetusele ei ole piiramatu ega tähenda seda, et kirjas võiks kinnipeetavale saata esemeid või aineid, mille omamine on kinnipeetavale keelatud. 16. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on kohus teinud otsuse kaebuse esitaja kahjuks. HkMS § 93 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ning seega tuleb jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. Kristjan Siigur kohtunik 6