3-09-1662 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Asja läbivaatamise kuupäev Menetlusosalised RESOLUTSIOON Tallinna Halduskohus Enn

§ 99lg 1 p 2 ja ATS § 160 lg 4); 2.

Mõista Tallinna Vanglalt S. T.i kasuks välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest (ATS § 135 lg 1) ja teha Tallinna Vanglale ettekirjutus S. T.ile väljamaksmisele kuuluva summa kindlaksmääramiseks (

§ 26lg 3).

Kahe kuu palga osas kuulub otsus viivitamata täitmisele (

§ 99lg 1 p 1); 3.

Määrata OÜ Advokaadibüroo Uno Feldschmidt Rakvere osakonna (asukoht Rakvere, Turuplats 3) 19.01.2010 taotlusest lähtuvalt advokaat Anti Aasmaa poolt osutatud riigi õigusabi tasu ja kulud kindlaks summas 6288 (kuus tuhat kakssada kaheksakümmend kaheksa) krooni, milles sisaldub 1048 krooni suurune käibemaks (RÕS § 23 lg 1); 4.Mõista Tallinna Vanglalt riigi õigusabi tasu ja kuludena riigituludesse 12 108 (kaksteist tuhat ükssada kaheksa) krooni, mis tuleb tasuda 15 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034800017 SEB pangas või Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 221023778606 Swedbank’is. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049751 ning selgitus: „haldusasi nr 3-09-1662, menetluskulud“ (

§ 95lg 2, RÕS § 26 lg 2, Ts

MS § 179) Edasikaebamise kord 2 Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 04.02.

1. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Tallinna Vangla direktori 07.07.2009 käskkirjaga nr 419-p (edaspidi – vaidlustatud käskkiri või käskkiri nr 419-p) karistati Harju kriminaalhooldusosakonna kriminaalhooldusametnik S. T.it teenistuskohustuste jämeda rikkumise eest teenistusest vabastamisega avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS) § 84 p 1 ja § 118 lg 2 alusel. Käskkirja kohaselt jättis S. T. järgimata vajalikke juhendeid ning seadusest tulenevaid nõudeid oma tööülesannete kohaseks täitmiseks, mis on kvalifitseeritav jämeda teenistusdistsipliini rikkumisena. 31.07.2009 saabus kohtule S. T.i kaebus Tallinna Vangla direktori 07.07.2009 käskkirja nr 419-p seadusevastaseks tunnistamise-, kaebuse esitaja teenistusse ennistamise- ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest vastava tasu väljamaksmise nõudes. Tallinna Halduskohtu 09.09.2009 määrusega võeti kaebus menetlusse (tl 40). 09.10.2009 esitas S. T. kohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks ja riigi õigusabi taotleja majandusliku seisundi teatise. Tallinna Halduskohtu 20.10.2009 määrusega rahuldati S. T.i taotlus riigi õigusabi saamiseks isiku esindamiseks halduskohtumenetluses ning määrati talle riigi õigusabi osutajaks Advokaadibüroo Uno Feldschmidt OÜ advokaat Anti Aasmaa. Riigi õigusabi anti kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud (tl 111-112). Tallinna Halduskohtu 17.11.2009 määrusega määrati kindlaks kohtuistungi toimumise aeg (tl 132-133). 17.12.2009 esitas S. Ti riigi õigusabi korras määratud esindaja adv Anti Aasmaa kohtule taotluse haldusasjas (seni) kantud õigusabikulude hüvitamiseks Advokaadibüroole Uno Feldschmidt OÜ summas 5820 krooni, sh käibemaks. Tallinna Halduskohtu 22.12.2009 määrusega rahuldati S. T.ile riigi õigusabi korras määratud esindaja adv Anti Aasmaa taotlus õigusabikulude hüvitamiseks Advokaadibüroole Uno Feldschmidt OÜ summas 5820 krooni (koos käibemaksuga) ning nimetatud summa mõisteti riigieelarvest Advokaadibüroole Uno Feldschmidt OÜ-le tasuna õigusabi osutamise eest välja. Määrus edastati Eesti Advokatuuri juhatusele ja Advokaadibüroole Uno Feldschmidt OÜ (tl 142-143). Tallinna Halduskohtu 19.01.2010 kohtuistungil esitas S. T.i riigi õigusabi korras määratud esindaja adv Anti Aasmaa kohtule vormikohase taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks (tl 163). KAEBUSE SISU JA TAOTLUS S. T. töötas Tallinna Vanglas kriminaalhooldusametnikuna. Tallinna Vangla direktori 07.07.2009 käskkirjaga nr 419-p määrati talle distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamine alates 08.07.
2. Kaebaja on seisukohal, et ülalmärgitud käskkiri on õigusvastane ning tema teenistusest vabastamine on olnud sellest johtuvalt ebaseaduslik. Vaidlustatud käskkirjas heidetakse S. T.ile ette tegevusetust, et ta ei teostanud toiminguid, mis olid tema ametikohustusteks. 3 Kaebuse esitaja juhib tähelepanu, et käskkirja õigusliku alusena on vastustaja viidanud Justiitsministri 06.05.1998 määrusega kinnitatud „Kriminaalhoolduse juhend“-le. Vastustaja on jätnud tähelepanuta, et nimetatud juhend on alates 17.03.2003 (RTL 2003, 34, 508) kehtetu. Käskkirja õigusliku alusena kehtetule õigusaktile tuginemine on iseenesest juba niivõrd oluline kaalutlus ja vormiviga, et toob ka eraldiseisvalt iseenesest vältimatult kaasa käskkirja õigusvastasuse tervikuna. Vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt heidetakse S. T.ile ette tegevusetust 5 erineva ametikohustuse täitmata jätmise kohta. Kaebaja peab vajalikuks siinkohal rõhutada, et isegi juhul kui kasvõi üks nendest väidetavast tegevusetusena toimepandud rikkumistest ei leia kohtu hinnangul tuvastamist või osutuvad need aegunuks tuleb käskkiri tervikuna kui õigusvastane tühistada. Kohtulahendiga oli kriminaalhooldusalusele määratud kohustus, et isik peab osalema sotsiaalprogrammis, juhul kui hooldaja pakub. Kaebaja hinnangul ei saa lugeda ametnikupoolseks rikkumiseks, et hooldaja ei pakkunud sotsiaalabiprogrammis osalemist, kui tal puudus selleks võimalus või hooldusalusel vajadus. Ametiasutus ei ole ära toonud mitte ühtegi väidetavat sobivat sotsiaalprogrammi, millesse S. T.il oleks olnud võimalik konkreetset hooldusalust suunata. Ametikohustuste rikkumist saab ametnikule ette heita üksnes juhul kui temale on ametiasutuse poolt tehtud reaalselt võimalikuks nende täitmine. Samas ei ole kriminaalhoolduse sekkumisi otseselt õigusaktides reguleeritud. Hooldusalusel puudus kohtulahendi alusel kohustus psühholoogi poole pöördumiseks. Seetõttu on asjakohatu ametniku süüdistamine selles, et ta ei teostanud järelevalvet hooldusaluse poolt reaalselt psühholoogil juures käimise järele. Samuti on meelevaldne seos, et psühholoogi poole pöördumine või selles osas järelevalve teostamine oleksid otseses seoses uute kuritegude toimepanemise või selle vältimisega. Käskkirjas väidetakse, et S. T. jättis andmata M. L. – I.ile vastuse, kas viimane tohib või ei tohi suhelda kriminaalkorras karistatud isikutega. Kaebaja leiab, et nimetatud etteheide on põhjendamatu, kuivõrd S. T on keelanud hooldusalusel suhelda teiste kriminaalkorras karistatud isikutega. Asjaolu, et tööpäevikus ei ole seda sõnaselgelt fikseeritud ei anna alust etteheitmaks ametnikule, et ta pole oma sisulist kriminaalhooldustööd nõuetekohaselt teostanud. Ükski õigusakt ei reguleeri, mida ja kuidas tööpäevikus tuleb kajastada. Kohtu poolt määratud tingimus mitte suhelda kriminaalkorras karistatud isikutega kriminaalhooldajalt luba taotlemata kannab endas preventiivset eesmärki hoiduda õigusvastasest käitumisest. Alusetu on väita, et hooldaja ei sekkunud hooldusaluse suhtlemisse teiste süüdimõistetud isikutega kuna hooldusalune vahetas sageli telefoninumbreid, et vältida kontakte kriminaalsete isikutega. Seega on nähtav kriminaalhoolduse positiivset mõju, kuna klient püüdis teha endast oleneva, et kohtu kohustust täita. Sellises situatsioonis ei olnud erakorralise ettekande koostamine kooskõlas seaduse mõttega, kuivõrd hooldusalune ise on üritanud koostöös S. T.iga leida võimalusi mitte suhelda edasi konkreetse süüdimõistetud isiku A. K.ga. Ühtlasi on kaebaja seisukohal, et keelas A. K.l sõnaselgelt suhelda hooldusalusega. Siinkohal juhib kaebuse esitaja tähelepanu VangS § 149 lg-le 1, mille teisest lausest nähtub, et distsiplinaarkaristuse võib määrata ühe aasta jooksul süüteo toimepanemise päevast arvates ning kolme kuu jooksul süüteo toimepanemisest teadasaamise päevast arvates. Distsiplinaarkaristus määrati S. T.ile 07.07.
3. Sellest tulenevalt ei saa S. T.ile distsiplinaarvastutust kohaldades ette heita tegusid, mis on toime pandud enne 07.07.
4. TDS § 11 lg 1 p 2 sätestab, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja peab olema kantud süüteo toimepanemise aeg. Käskkirjast nähtuvalt viitab ametiasutus KHIS kannetele 15.10.2007, 14.01.2008, 30.01.2008 ja 13.03.2008 riskihindamise ankeedile. Eranditult on kõik nimetatud kuupäevad enne 07.07.
5. Vähetähtis pole viidata ka asjaolule, et kriminaalhooldusametnikele laienesid vangistusseaduses kehtestatud distsiplinaarsüüteo aegumise tähtajad alates 01.06.2008, enne seda kehtis kriminaalhooldusametnike suhtes töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 6 lg 1 sätestatud 6 kuuline tähtaeg. Kuivõrd
6. aasta alguses pööras kohus täitmisele A. K. karistuse ei ole peale seda M. L. – I.il olnud probleeme teiste süüdimõistetutega suhtlemisel ning puudus vajadus kriminaalhooldusametnikul ka mingiks sekkumiseks. Sellest tulenevalt on aegunud 2 esimeses punktis vangla poolt S. Tile etteheidetud 5st tegevusetusest (ametikohustuse rikkumisest). 4 Ühtlasi on osaliselt aegunud ka Tallinna Vangla poolt punktis 4 esitatud etteheide – jättis korduvalt kohtule esitamata erakorralise ettekande kriminaalhooldusnõuete mitte suhelda kriminaalkorras karistatud isikutega ja mitte tarvitada alkoholi – rikkumiste kohta. 07.07.2008 ei saanud S. T.ile enam ette heita, et ta oleks jätnud esitamata erakorralise ettekande põhjusel, et hooldusalune suhtles kriminaalkorras karistatud isikutega, mis välistab iseenesest ka nimetatud rikkumise korduvuse. Aegunud distsiplinaarsüüteo episood ei saa tekitada korduvust. Kriminaalhooldusstandardite lisa 9 kohaselt oli vastustaja asutusesisese eeskirjaga ettekande tegemiseks sätestatud ühe kuulise tähtaja alates info saamisest (s.o üks kuu arvates 15.10.2007, 14.01.2008 või 30.01.2008). Ühtlasi on Riigikohus oma 24.03.2004 otsuses nr 3-1-3-1-03 olnud seisukohal, et kriminaalhooldaja erakorraline ettekanne tuleb esitada mõistliku aja jooksul. Kuivõrd 3 vangla poolt S. T.ile ette heidetud 5 tegevusetusena toime pandud ametikohustuste rikkumisest olid distsiplinaarkaristuse kohaldamise ajaks aegunud, toob see Riigikohtu 30.04.2009 kohtuotsuses nr 3-3-1-10-09 väljendatud seisukohast tulenevalt enesega vältimatult kaasa käskkirja õigusvastaseks tunnistamise ja tühistamise. Lisaks märgib avaldaja, et kriminaalhooldust reguleerivad õigusaktid ei näe ette erakorralise ettekande esitamist seoses uue kuriteo sooritamisega. Väärteo toimepanemine katseajal ei moodusta katseaja tingimuste rikkumist ning väärteo eest määratud karistus kuulub iseseisvale täitmisele. Tõsi on see, et alkoholi tarvitamise keelamise kohustust on keeruline muul viisil tõestada kui väärteoprotokolliga, kuid sarnaselt kuriteo faktist teada saamisele, ei ole ka väärteo puhul õigusaktiga reguleeritud, et kui palju ja millist infot peab hooldaja selle teo kohta hankima. Vastustaja on seisukohal, et ametnik oleks pidanud lugema hoolikalt tema hooldusaluse suhtes tehtud uut kohtuotsust ja oleks pidanud teadma, et hooldusalune on veel vabaduses, kuna ei võetud kohtusaalis vahi alla. Ametniku jaoks lõppes kohustus ja võimalus teostada kriminaalhooldust isiku suhtes mõistetud reaalse vangistusega, mis mõisteti 16.03.2009 ning otsus jõustus 24.03.
7. Kriminaalhooldusametnik peab vastavalt kriminaalhooldusstandardile koostama kriminaalhoolduse lõppemise ettekande 5 tööpäeva jooksul ja pärast seda ta ei saa enam teostada kriminaalhooldust. Seejuures ei oma enam tähendust, kas ametnik teadis või mitte, millal hooldusalune vanglasse peab ilmuma. Uus raske kuritegu on toime pandud 5 aprillil, so 12 päeva pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist, mis lõpetas kriminaalhoolduse. See, et kriminaalhoolaja kirjutas infoks päevikusse sündmustest, mis tema hooldusalust puudutavad ka pärast hoolduse lõppemist, ei tähenda iseenesest seda, et ta teostas või oleks pidanud teostama hooldust. Üksikisikute, eraisikute, riigiasutuste ja KOV asutuste ning vabatahtlikega koostöö tegemine ei ole kuidagi kohustuslik ega millegagi reguleeritud. Koostööd politseiga hakkas Tallinna Vangla Harju kriminaalhooldusosakond reguleerima selle juhataja Kersti Kase e-mailist nähtuvalt alles alates 18.06.
8. Ametnikule ei saa ette heita asjaolu, et tema tegevusetus oleks olnud põhjuslikus seoses hooldusaluse poolt toime pandud uue kuriteoga. Erakorralise ettekande tegemine seoses alkoholi tarvitamisega ei oleks iseenesest vältimatult tähendanud seda, et kohus oleks ka karistuse täitmisele pööranud. Kohtupraktikas on levinud, et ühekordse rikkumise puhul kohtute poolt veel KarS § 76 lg 5 alusel karistusi täitmisele ei pöörata. S. T.ile ei saa omistada kriminaalhooldusaluse poolt toime pandud uut kuritegu. TDS § 8 lg 1 sätestab, et distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Käskkirjast ei nähtu, et ametiasutus oleks karistust määrates arvestanud S. T.i eelneva laitmatu teenistuskohustuste täitmisega. Karistust määrates pidanuks aga ametiasutus arvestama asjaoludega, et S. T.il puudusid distsiplinaarkaristused, ta on olnud kriminaalhooldajana teenistuses juba üle 10 aasta ning korduvalt on avaldatud tema tööle tunnustust. Teenistusest vabastamise käskkirjas kirjeldatava süüteo kvalifitseerimine teenistuskohustuste jämeda rikkumisena ei pea endaga igal juhul kaasa tooma rangeima karistuse määramist, kuigi seadus seda võimaldab. Juba ainuüksi seetõttu tuleb pidada teenistusest vabastamist ATS § 118 lg 1 ja 2 alusel põhjendamatuks ning õigusvastaseks. VASTUSTAJA SEISUKOHT 5 Alates 09.07.2007 määrati M. L.-I.ile Tallinna Vangla Harju kriminaalhooldusosakonna kriminaalhooldaja S. T.i hooldusaluseks. Kriminaalhooldusametnik S. T. kirjeldab oma tegevuse ülevaates kriminaalhoolduse protsessi (16.07.2007-24.03.2009) ning märgib, et hooldusalune täitis regulaarselt kontrollnõudeid ning rikkumisi hooldusalusel ei esinenud. Samuti märgib S. T., et hooldusaluse poolt olid täidetud korrektselt kõik lisakohustused. Tallinna Vangla tunnistab, et distsiplinaarmenetluses ning distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas on kajastamist leidnud kehtetuks tunnistatud kriminaalhoolduse juhend, samas tuleb aga lähtuda asja sisulisest küljest ning vastata küsimusele, kas kaebajale on nimetatud juhendist omistatud töökohustused, mida ametnik aga kehtiva õiguse kohaselt ei oleks pidanud järgima. Juhendi kehtetuks tunnistamise tingis kriminaalhooldusstandardite kinnitamine. Juhendi punktide sisust nähtuvalt on tegemist põhimõtete ja kohustustega, mis ei ole muutunud ka juhendi enese kehtetuks tunnistamisel. Asjaolude hindamisel tuleb lähtuda faktilistest asjaoludest ning kehtivast õigusest. Faktiliste asjaolude kohaselt teostas S. T kriminaalhooldust M. L.-I.i üle ning tulenevalt kehtivast õigusest oli kriminaalhooldusametnik kohustatud täitma oma teenistuskohustusi kooskõlas seadusega. Eelpool mainitud juhised/kohustused tulenesid S. Tile kehtivast õigusest. Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja on asunud väärale seisukohale leides, et Tallinna Vangla on S. T.ile ette heitnud M. L.-I.i poolt põhjustatud surma. Nimetatud fakti (M. L.-I. põhjustas teise isiku surma) on arvestatud distsiplinaarkaristuse määramisel ning selle hindamisel, mitte aga omistatud süüks kaebajale. Samuti nagu on arvestatud ja hinnatud asjaolu, et S. T on pikaaegse kogemusega kriminaalhooldaja ning et isikut ei olnud eelnevalt distsiplinaarkorras karistatud. Kaebaja viitab, et kohtulahendiga oli kriminaalhooldusalusele määratud kohustus, et isik peab osalema sotsiaalprogrammis, juhul kui hooldaja pakub. Kaebaja hinnangul ei saa lugeda ametnikupoolseks rikkumiseks, et hooldaja ei pakkunud sotsiaalabiprogrammis osalemist, kui tal puudus selleks võimalus või hooldusalusel vajadus. Tallinna Vangla viitab siinkohal läbiviidud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele. Juhime veelkord tähelepanu, et 17.06.2009 koostatud seletuskirjas märgib S. T, et suunas M. L.-I.i korduvalt psühholoogi vastuvõtule. Nimetatud asjaolust on mõistlik järeldada, et kui ametnik pakub, siis on ta seda tegevust hooldusalusele pidanud ka vajalikuks. Seega on käesoleva kohtuasja raames nimetatud kaebaja väited otsitud ning vastuolulised. M. L.-I.i poolse tegevuse üle järelevalve teostamisel saanuks S. T hinnata edaspidiseid samme konkreetse hooldusaluse sotsiaalse kohanemise soodustamiseks ja edaspidise tegevuse üle järelevalve korraldamiseks, vältimaks uute kuritegude toimepanemist. Ühtlasi on S. T läbinud pereteraapia koolituse - seega oli ametnikul võimalik hooldusalusega teha tööd vägivalla ja peresuhete teemal. Päevikukannetes ei nähtu ametniku kaalutlemist kliendi vajaduste üle. Kaebaja viitab, et tema näol on tegemist pikaaegse kriminaalhooldusametnikuga, kes oli teadlik oma valdkonda reguleerivatest regulatsioonidest. Seega on asjatu kaebaja püüe jätta muljet, justkui ei ole kriminaalhoolduse töö õigusaktides reguleeritud ning seega on S. Ti töökohustused vaieldavad. S. T oli teadlik oma töökohustustest, ühtlasi oli ametnik teadlik nende kohasest täitmisest. 15.10.2007 KHIS päevikukandest nähtub, et M. L.-I. palub kriminaalhooldajalt S. T.ilt luba suhtlemiseks kriminaalkorras karistatud isikuga - endise kambrikaaslase A. K.ga. S. T märgib sissekandes, et tuletas M. L.-I.ile meelde lisakohustust mitte suhelda kriminaalkorras karistatud isikutega. Nimetatud sissekandest ei nähtu kriminaalhooldusametniku konkreetset seisukohta esitatud hooldusaluse taotlusele. S. T kirjutab aga oma 17.06.2009 seletuskirjas, et ei olnud teadlik M. L.-I.i suhtlemisest kriminaalkorras karistatud isikutega. Tulenevalt eeltoodust esineb vastuolu S. T.i tegevuse (KHIS sissekanded) ja 17.06.2009 esitatud selgituste vahel. Arvestades, et tööpäeviku olemasolu on olemuslikult üks osa kriminaalhooldaja tööst, on igati mõistlik, et kriminaalhooldusametnik seda täidab ehk sooritab kandeid. Ainult sellise käitumise korral saab rääkida kohasest teenistuskohustuste täitmisest. Ühtlasi tekib siinkohal küsimus, missugustel alustel otsustas kriminaalhooldusametnik, milliseid kandeid tööpäevikusse kanda. Tööpäevikutest nähtub, et ametnik on kandeid sooritanud, seega on välistatud asjaolu, et ametnik ei pidanud nimetatud kannete tegemist 6 mittevajalikuks ning tema töökohustuste hulka mittekuuluvaks. Kinnipeetava tingimisi ennetähtaegsel vangistusest vabastamisel kehtestatakse kontrollnõuded ning pannakse konkreetsed kohustused eesmärgiga hoida isik seaduskuulekal teel ning kaitsta õiguskorda. Kohtumäärusest tulenev kohustus ütleb üheselt, et igasugune suhtlus kriminaalkorras karistatud isikutega on keelatud, luba taotlemata. Lähtuvalt S. T.i tööpäeviku kannetest ja asjaolust, et hooldusalune suhtles edasi A. K.ga, on tõendamist leidnud asjaolu, et S. T ei ole reageerinud kohaselt. Kaebaja viited distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte alusel kinnitamist leidnud süütegude aegumise kohta on põhjendamatu. Menetluse käigus tuleb tuvastada kõik faktilised asjaolud ning kajastada need menetluses. Kaebaja viited nt riskihindamise ankeetide koostamisele 13.03.2008, justkui põhjendamatule ning aegunud faktile on alusetud, otsitud ning põhjendamatud. Distsiplinaarmenetluse käigus on kirjeldatud sündmusi, mille fikseerimine on vajalik järgnevate sündmuste kajastamiseks, nende mõistmiseks ning analüüsi siduvuse ja motiveerituse teostamiseks. Kaebaja viitab ühtlasi erinevatele KHIS kannetele ning leiab, et need ei ole arvestatavad. Distsiplinaarmenetluse käigus esitatakse motiveeritud ja kaalutletud põhjendused, mida ei saa esitada vaid paari lausega. Seega on oluline tuvastada asjaolud, nende sisu ning nendest tulenev kohane käitumine. Ühe kindla kuupäevaga kande analüüsimine võib viia aga eelnevalt sisestatud kande juurde, kuna informatsioon ning asjaolud hinnangu koostamiseks on sõltuvad erinevatest kannetest ning ametniku poolt tehtavatest järeldustest. Kaebaja väited, et kriminaalhooldust reguleerivad õigusaktid ei näe ette erakorralise ettekande esitamist seoses uue kuriteo sooritamisega, on asjakohatud, kuna käesoleva kaebuse puhul oli erakorralise ettekande esitamise aluseks kohtumääruses esitatud kohustuste rikkumine hooldusaluse poolt. Ühtlasi on kaebaja väited väärteo, kui väikese õigusrikkumise toimepanemine kohta ning katseaja mittemõjutamise kohta täiesti asjakohatud. Väärtegu, millega on rikutud kohtu määratud lisakohustust, mõjutab katseaja kulgu. Tallinna Vangla ei saa nõustuda ka kaebaja seisukohaga, milles isik leiab, et erakorralise ettekande tegemine seoses alkoholi tarvitamisega ei oleks iseenesest vältimatult tähendanud seda, et kohus oleks ka karistuse täitmisele pööranud. Kriminaalhooldusametnikul lasub kohustus anda kohtule teada hooldusaluse poolsetest kohtunõuete rikkumisest. Kriminaalhooldusametniku poolne teavitamiskohustus ei ole kuidagi seatud sõltuvusse kriminaalhooldaja enda subjektiivsest arvamusest, kas kohus nimetatud ettekande alusel karistuse täitmisele pöörab või mitte. Kriminaalhooldaja teavitamiskohustus on tingimuslikult obligatoorne. Kaebaja leiab, et teenistusest vabastamise käskkirjas kirjeldatava süüteo kvalifitseerimine teenistuskohustuste jämeda rikkumisena ei pea endaga igal juhul kaasa tooma rangeima karistuse määramist, kuigi seadus seda võimaldab. Tallinna Vangla selgitab, et teenistusest vabastamine distsiplinaarsüüteo esmakordse toimepaneku korral peab olema karistuse määraja poolt piisavalt motiveeritud. Nimetatud otsuse näol on tegemist distsiplinaarkaristuse määramise õigust omava isiku kaalutlusõigusega, mida Tallinna Vangla direktor teostas kooskõlas seadusega. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-74-03 sedastanud, et teenistuskohustuste jäme rikkumine on määratlemata õigusmõiste ja selle peab sisustama distsiplinaarkaristuse määramise õigust omav isik või ametiasutus distsiplinaarasja menetlemise käigus. Kaebaja väidab, et kriminaalhoolduse teostamisel ei ole peamiseks dokumendiks elektrooniline tööpäevik. Tallinna Vangla peab nimetatud väidet üle 10 aasta kriminaalhooldajana töötanud ametnikult kohatuks ning põhjendamatuks. Tuleneval kriminaalhooldus standartidest on klienditööpäeviku näol tegemist dokumendiga, mis kajastab kriminaalhooldusametniku tehtavat klienditööd. Olukordades, kus kriminaalhooldaja lahkub või vabastatakse ametist, peab jätkuma hooldusaluse üle järelvalve teostamine. Nimetatud töökohustused tuleb üle võtta uuel ametnikul. Sissekannete puudumisel ja olulise informatsiooni talletamiseta ei ole võimalik tagada kvaliteetset ja kohast järelevalvet hooldusaluse üle. Käesoleval juhul on just nimetatud olukord ka aset leidnud ning põhjusel, et kaebaja ei ole lihtsalt vajalikuks pidanud seadusest tulenevaid nõudeid järgida. KOHTU PÕHJENDUSED 7 Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja, millega karistati kaebuse esitajat ATS § 84 punktis 1 ja § 118 lg-s 2 sätestatud distsiplinaarsüütegude eest teenistusest vabastamisega alates
9. juulist
10. Nimetatud käskkirjas on viidatud ka vangistusseaduse § 150 punktile 3, mille kohaselt võib distsiplinaarsüüteo toime pannud vanglaametnikule määrata distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise avaliku teenistuse seaduse § 118 alusel. ATS § 84 punkti 1 järgi on distsiplinaarsüüteoks teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas teenistuses joobnuna viibimine. Avaliku teenistuse seaduse § 118 lgs 2 on sätestatud, et teenistuskohustuste rikkumise (§ 84 p 1) eest võib vabastada ametniku, kellel on kehtiv distsiplinaarkaristus ning teenistuskohustuste jämeda rikkumise, usalduse kaotamise (§ 84 p 2) või vääritu teo (§ 84 p 3) eest võib ametniku vabastada ka siis kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust. Kaebuse esitajal kehtivaid distsiplinaarkaristusi ei olnud ja seega on vastustaja kvalifitseerinud distsiplinaarsüüteo teenistuskohustuste jämeda rikkumisena, mille tagajärjel määrati avaliku teenistuse seaduse kohaselt ettenähtavatest distsiplinaarkaristustest kõige rangem karistus – teenistusest vabastamine. Käskkirjast nr 419-p nähtuvalt heidetakse kaebuse esitajale ette ennetähtaegselt vanglast vabastatud kriminaalhooldusaluse isiku (M. L.-I.) suhtes teostatud puudulikku järelevalve alast tegevust, kusjuures distsiplinaarmenetlus algatati (osaliselt) seetõttu, et (endine) hooldusalune pani toime uue kuriteo. Teenistuskohustuste täitmata jätmise kohta on vastustaja toonud vaidlustatud käskkirjas kokkuvõtlikult välja 5-punktilise loetelu (tl 89). Nimetatud loetelu kohaselt jättis S. T andmata M. L.-I.ile vastuse kas viimane tohib või ei tohi suhelda kriminaalkorras karistatud isikuga (p 1) ja saades teada, et hooldusalune isik suhtleb kriminaalkorras karistatud isikuga, ei sekkunud ning jättis sotsiaalset kohanemist takistava asjaolu kõrvaldamata (p 2), jättis korduvalt kasutamata ka võimaluse koguda informatsiooni riigiasutustelt ja esitada päringuid (p 3), samuti jättis korduvalt esitamata erakorralise ettekande kriminaalhooldusnõuete rikkumise kohta (p 4) ning hooldusaluse isiku käitumise analüüsimata (p 5). Eeltoodust nähtub, et sisuliselt on määratud distsiplinaarkaristus rikkumiste kogumi eest. Seoses eelnimetatuga on kaebuse esitaja juhtinud viitega Riigikohtu 30.04.2009 otsusele 3-3-1-10-09 tähelepanu karistuse võimalikule ebaproportsionaalsusele. Nimetatud lahendi p-s 9 leidis Riigikohus, et juba ühe süüteo alusetu omistamine võib mõjutada määratud distsiplinaarkaristuse raskust ning ka ainuüksi sel põhjusel, sõltumata muude käskkirjas väidetud süütegude tõendatusest, võib kaalumisotsus karistuse määramiseks olla õigusvastane. Kaebuse esitaja leiab, et osade etteheidetavate tegude suhtes oli distsiplinaarkaristuse määramine ühtlasi ka aegunud. Lähtuvalt eeltoodust tuleb kontrollida kõigepealt kaebuse esitaja poolt väidetud aegumisega seonduvat. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 11 lg 2 p-i 2 kohaselt tuleb distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja märkida muuhulgas ka süüteo toimepanemise aeg. Vangistusseaduse § 149 lg-s 1 on sätestatud, et vanglaametnikule võib määrata distsiplinaarkaristuse ühe aasta jooksul arvates süüteo toimepanemise päevast. Seega ei saanud avaldajale ette heita tegusid, mis leidsid aset enne 07.07.
11. Avaldaja juhtis tähelepanu asjaolule, et vaidlustatud käskkirjas on viidatud seonduvalt kaebuse esitaja väidetava tegevusetusega mitmetele KHIS päeviku kannetele (15.10.2007, 14.01.2008, 31.01.2008) ja riskihindamise ankeedile (12.03.2008), mis kajastavad vastavat tegevust või tegevusetust enne 07.07.
12. Need viited on vaidlustatud käskkirja teisel leheküljel seoses sellega, et hooldusalune isik küsis kriminaalhooldajalt luba suhtlemiseks kriminaalkorras karistatud isikuga. Samas järeldub lehekülje keskel asetsevast lõigust, et S. T taolist luba küll ei andnud, kuid pidi vastustaja arvates järgnevatest jutuajamistest järeldama, et hooldusalune isik kriminaalkorras karistatud isikuga suhtlemist täiel määral vältida siiski ei suutnud. Eelnimetatuga seonduvad vaidlustatud käskkirjas kokkuvõtlikult välja toodud 5-punktilise loetelu punktid 1, 2 ja 4 (tl 89, pöördel). Kaebuse esitajaga tuleb nõustuda selles, et enne 07.07.2008 aset leidnud tegevuse või tegevusetuse pinnalt ei saanud distsiplinaarkaristust selle aegumise tõttu määrata. Tallinna Vangla direktori 07.07.2009 käskkirjas nr 419-p kokkuvõtlikult välja toodud 5-punktilise loetelu esimeses punktis sisalduv etteheide, mille kohaselt avaldaja jättis hooldusalusele isikule (M. L.-I.) vastuse andmata selle kohta kas viimane tohtis või ei tohtinud kriminaalkorras karistatud isikuga suhelda – on ka sisuliselt põhjendamatu. Vaidlustatud käskkirjast 8 ilmneb, et M. L.-I. vabastati Murru Vanglast ennetähtaegselt Harju Maakohtu 05.07.2007 määrusega ning tema suhtes kohaldati mitmeid kohustusi, sealhulgas mitte suhelda kriminaalkorras karistatud isikutega kriminaalhooldajalt luba taotlemata. Seega tulenes kriminaalkorras karistatud isikutega suhtlemise keeld maakohtu määrusest ning selles osas ei olnud vaja mingisugust täiendavat vastust anda. Mis puutub võimalikku loa andmisesse, siis ei nähtu haldusasja materjalist, et S. T oleks taolise loa andnud. Kaebuse esitajale on heidetud ette ka sotsiaalset kohanemist takistava asjaolu kõrvaldamata jätmist, sest suhtlemine kriminaalkorras karistatud isikuga on sotsiaalset kohanemist takistavaks asjaoluks. Samas ei ole vastustaja täpsemalt selgitanud kuidas S. T oleks pidanud sellise asjaolu kõrvaldama. Kaudselt võib järeldada, et vastustaja eeldas erakorralise ettekande esitamist maakohtule kriminaalhooldusnõuete rikkumiste kohta, sest selline etteheide on kokkuvõtliku loetelu neljandas punktis ka eraldi välja toodud. Kaebuse esitaja etteheidetega ei nõustunud ja selgitas, et isik, kellega suhtlemist hooldusalusele ette heideti (A. K.) karistus pöörati täitmisele nimelt S. T.i erakorralise ettekande alusel
13. aastal (kohtuistungi protokoll, tl 158). Selles osas ei ole vastustaja vastuväiteid esitanud. Seoses erakorralise ettekande (võimaliku) esitamisega hooldusaluse M. L.-I.i suhtes viitas aga avaldaja Tallinna Ringkonnakohtu määrusele kriminaalhooldusasjas 1-08-16556, millega jäeti muutmata vastav Harju Maakohtu määrus. Harju Maakohus oli jätnud eelnevalt rahuldamata kriminaalhooldusosakonna ametniku erakorralise ettekande karistuse täitmisele pööramiseks, sest selles asjas oli suhtlemine kriminaalkorras karistatud isikuga küll aset leidnud, kuid see ei toimunud vastuolus tingimisi ennetähtaega vabastamise eesmärkidega ega õiguskorda ohustavalt. Nimetatud määruses selgitati, et KarS § 75 eesmärk on ennetähtaegselt vangistusest vabanenud isiku asumine seaduskuulekale teele ja teatud isikutega suhtlemise piiramine saab ja peab teenima eesmärki, mis väldiks uute kuritegude toimepanemist. Oluline on ka see, kas rikkumine oli tahtlik ja takistas järelevalve teostamist süüdimõistetu üle ning kas rikkumist ei õigusta mõjuv põhjus. Eelnimetatud määrusest järeldub, et kriminaalhooldajal on ettekande koostamise või koostamata jätmise osas teatav kaalutlusruum ning seetõttu ei ole põhjendatud vastustaja etteheide, mis põhineb eeldusel, et ettekanne oleks tulnud ilmtingimata esitada. Erakorralise ettekande koostamine ametniku poolt ei pea toimuma igal juhul ning ilma maakohtu võimaliku seisukoha prognoosimiseta. Vaidlustatud käskkirjast ei nähtu, millisel hetkel oleks kriminaalhooldaja pidanud sellise ettekande kõige hiljemalt koostama, kuid KHIS päeviku 15.10.2007, 14.01.2008 ja 31.01.2008 ning 12.03.2008 riskihindamise pinnalt tehtavad etteheited oleksid distsiplinaarkaristuse määramise mõttes ka aegunud. Vaidlustatud käskkirja tekstist nähtub, et kaebuse esitajale on (kaudselt) ette heidetud ka hooldusaluse isiku sotsiaalprogrammi suunamata jätmist. Samas juhib kaebuse esitaja tähelepanu asjaolule, et Harju Maakohtu 05.07.2007 määrusega kohustati M. L.-I.i osalema sotsiaalabiprogrammides ainult sel juhul kui kriminaalhooldaja seda pakub. S. T.i hinnangul ei saa lugeda ametnikupoolseks rikkumiseks sotsiaalabiprogrammis osalemise võimaluse pakkumata jätmist, kui sellist võimalust tegelikkuses ei olnud. Selle väitega tuleb nõustuda. Kaebuse esitaja viitab täiendavalt veel asjaolule, mille kohaselt ei ole vastustaja omalt poolt mingisuguseid väidetavalt sobivaid sotsiaalabiprogramme välja toonud, mida kaebuse esitaja oleks pidanud hooldusalusele pakkuma. Sellises olukorras ei ole võimalik ka hinnata kas väljapakutava võimaluse kõrvalejätmine oleks võinud olla põhjendatud või mitte. Haldusasja materjalist nähtub, et kaebuse esitaja omalt poolt on pidanud võimalikuks hooldusalust isikut psühholoogi vastuvõtule suunata ning seda tegevust nähtavasti talle ette heita ei saa. Mis puutub vajaliku informatsiooni kogumata jätmisesse või ebapiisavasse kogumisse riigiasutustelt ning hooldusaluse isiku käitumise ebapiisavasse analüüsimisse, siis on see vastustaja hinnata, kuid selliste võimalike rikkumiste või ka KHIS päeviku (võimalike) ebapiisavate sissekannete pinnalt ei oleks antud juhul kõige rangema distsiplinaarkaristuse valik enam põhjendatud. Vaidlustatud käskkirja esimesel leheküljel on viidatud perioodile 16.07.2007 kuni 24.03.2009 ning sellise ajavahemiku puhul ei saa välistada, et kriminaalhoolduse käigus on tehtud ka vigu. Seoses riigiasutustelt informatsiooni kogumisega on avaldaja viidanud ühele elektronkirjale (tl 30), millest nähtub, et koostööküsimusi politseiga reguleeriti alles
14. aasta juunis (kohtuistungi protokoll, tl 158). Ilmselt oli võimalik teha vajalikke pöördumisi ka ilma vastavasisulise juhendmaterjalita, kuigi etteheide omakorda eeldaks siiski viiteid vastavale juhendmaterjalile, millest nähtuks asjassepuutuvate eeskirjade konkreetset eiramist, kuid käesoleva vaidluse 9 puhul ei ole see enam olemuslik, kuigi eelnimetatud viide elektronkirjale räägib pigem kaebuse esitaja seisukohtade kasuks. Küsimus on selles, et kokkuvõttes on teinud vastustaja distsiplinaarkaristust määrates olulisi kaalutlusvigu, osaliselt on tegemist aegumisega ning sellest tulenevalt omakorda rangeima distsiplinaarkaristusekaristuse ilmselge ebaproportsionaalsusega. Lähtuvalt eeltoodust tuleb käskkiri nr 419-p S. T.i teenistusest vabastamise kohta seadusevastaseks tunnistada, kaebuse esitaja teenistusse ennistada ning teenistusest sunnitult puudutud aja eest vastav tasu välja mõista. Siinkohal tuleb vastustajal arvestada ATS § 160 lg-ga 4, mis sätestab, et kui kohus tunnistab ametniku teenistusest vabastamise kohta antud käskkirja seadusevastaseks, kuulub ametnik viivitamatult ennistamisele, välja arvatud, kui ametnik loobub ennistamisest.

§ 99

lg 1 punktide 1 ja 2 kohaselt täidetakse otsus ametniku teenistusse ennistamise ja vähemalt kahe kuu palga väljamõistmise kohta viivitamatult. Tulenevalt

§ 26

lg-st 3 tehakse taolistel juhtudel vastustajatele ettekirjutusi väljamaksmisele kuuluva rahasumma kindlaksmääramiseks ja väljamaksmiseks. Ka antud juhul jäävad vastavad arvestused vastustaja teha, sest tasu suurusega seonduvaid küsimusi ei ole vaidluse lahendamise raames arutatud ning seega ei pruugi toimikus sisalduv sellekohane (osaline) materjal olla piisav. Summa kindlakstegemine kohtu poolt eeldaks vastavate asjaolude täpsustamist ja nõuaks seetõttu täiendavat ajakulu. Tasu tuleb kindlaks määrata ajavahemiku eest 08.07.2009 kuni kohtuotsuse tegemiseni, so.04.02.2010, võttes aluseks kaebuse esitaja varasema palga ja lähtudes tasustamise üldistest tingimustest. ATS § 81 lg 1 kohaselt nimetatakse palgaks ametipalka koos seaduses sätestatud lisatasudega ja seaduse alusel makstavate lisatasudega. Riigi õigusabi kulud Riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 kohaselt tuleb kohtumenetluse käigus riigi õigusabi andmise korral määrata riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud kindlaks asjas tehtud kohtuotsuses või jätta need kindlaksmääramiseks tsiviilkohtumenetluse seadustikus ettenähtud menetluskulude kindlaksmääramise korda järgides. Antud juhul on S. T.i riigi õigusabi korras määratud esindaja vastava taotluse ajavahemikul 08.01.2010 kuni 19.01.2010 kantud õigusabikulude hüvitamiseks kohtuistungil esitanud ning seega on otstarbekohane need käesoleva kohtuotsusega kindlaks määrata. S. Ti esindaja poolt esitatud riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramise taotlus hõlmab ajavahemikul 08.01.2010 kuni 19.01.2010 osutatud õigusabi 500 minuti ehk 17 pooltunni ulatuses, advokaadi isikliku sõiduauto kasutamise kulusid kahel korral sõiduks Rakverest Tallinna ja tagasi arvestusega 2 krooni iga läbitud kilomeetri kohta, vastavat tasu riigi õigusabi osutamise kohta jõudmiseks kulutatud aja eest ning kohtuistungil osalemise aega. Eesti Advokatuuri juhatuse

1. detsembri 2009 otsusega riigi õigusabi seaduse § 21 lõike 3 alusel kehtestatud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“ (edaspidi – vastav kord) kohaselt on isiku esindaja tasumäärad riigi õigusabi osutamisel halduskohtumenetluses sarnaselt tsiviilkohtumenetlusega haldusasja kohtulikuks menetluseks ettevalmistamise ja kohtulikus menetluses osalemise eest 150 krooni iga poole tunni kohta. Tasu arvestamine kohtuistungil osalemise eest toimub kohtuistungi protokollis märgitud istungi alguse ja lõpu kellaaegade järgi ning lähima pooltunnini ümardamise põhimõttel (korra p 25). Samuti on korra punkti 52 alapunkti 3 ning punkti 59 alusel nähtud ette sõiduauto kasutamise kulud arvestusega 2 krooni iga läbitud kilomeetri kohta ning tasu riigi õigusabi osutamise kohta jõudmiseks kulutatud aja eest olenevalt vahemaa kaugusest. Taotlusel on ka S. Ti allkiri, mis on lähtuvalt eelnimetatud korra punktist 45 nõutav ja mis samuti kinnitab, et õigusabi on viidatud mahus osutatud. Kohus leiab, et riigi õigusabi tasu ja kulud saab kindlaks määrata. Haldusasja kohtulikuks menetluseks ettevalmistamisele on kulunud taotluse kohaselt 17 pooltundi ning lähtuvalt korra punktist 42 on tasu 2550 krooni. Tasu kohtuistungil osalemise eest saab arvestada lähtuvalt kohtuistungi protokollis märgitud istungi alguse ja lõpu kellaaegadest (tl 157-162) ning seega tuleb määrata tasu 5 pooltunni eest summas 750 krooni. Sõiduauto kasutamise kulu hüvitatakse arvestusega 2 krooni 10 kilomeetri kohta ning lähtudes taotluses näidatud 105 kilomeetrilise vahemaa läbimisest kahel korral on vastav summa kokku 840 krooni. Lähtuvalt korra punkti 52 alapunktist 3 on tasu riigi õigusabi kohta jõudmiseks kulutatud aja eest 550 krooni kui vahemaa on 100 kuni 150 kilomeetrit. Vahemaa läbimisel kahel korral on tasu vastavalt 1100 krooni. Korra punkti 2 kohaselt lisandub riigi õigusabi tasule ja riigi õigusabi osutamisega seonduvatele kuludele käibemaks kui riigi õigusabi osutav advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu, mille pidaja on käibemaksukohustuslane. Seega on riigi õigusabi tasu ja kulud lähtuvalt 19.01.2010 esitatud taotlusest 5240 (viis tuhat kakssada nelikümmend) krooni, millele lisandub käibemaks. Koos käibemakuga on summa 6288 (kuus tuhat kakssada kaheksakümmend kaheksa) krooni. Korra punkti 13 teise lause kohaselt makstakse tasu ja kulud välja advokaadi või advokaadibüroo pidaja taotluse alusel, millele on lisatud ärakiri kohtuotsusest või määrusest, millega riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud kindlaks määrati. Eelnimetatust järeldub, et riigi õigusabi osutanud advokaat peab esitama vastavasisulise taotluse veel ka advokatuuri juhatusele ja lisama kohtuotsuse ärakirja, mistõttu ei ole käesolevat lahendit vaja advokatuurile eelnevalt eraldi välja saata. Halduskohtumenetluse seadustiku § 95 lg 2 sätestab: ”Kui kaebuse esitajale anti riigi õigusabi, mõistab kohus kaebuse rahuldamise korral vastavalt asutuselt, ametnikult või avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitvalt muult isikult riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud riigituludesse.” Lähtuvalt eeltoodust tuleb riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud Tallinna Vanglalt riigituludesse välja mõista. Eelnevalt nimetatud 6288 kroonile lisandub Tallinna Halduskohtu 22.12.2009 määrusega (tl 142-143) riigieelarvest Advokaadibüroole Uno Feldschmidt OÜ õigusabi osutamise eest välja mõistetud 5820 krooni suurune summa ning seega on vastav kogusumma 12 108 (kaksteist tuhat ükssada kaheksa) krooni. Väljamõistetud summa tuleb tasuda 15 päeva jooksul arvates kohtulahendi jõustumisest (TsMS § 179, RÕS § 26 lg 2). Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 179 lg 9). Enno Loonurm Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu resolutsioon Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
2. veebruari
3. a otsus haldusasjas nr 3-09-1662 muutmata. Määrata vandeadvokaat Anti Aasmaa (OÜ Anti Aasmaa Advokaadibüroo, Turuplats 3, 44310 Rakvere) poolt osutatud riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud kindlaks summas 3684 (kolm tuhat kuussada kaheksakümmend neli) krooni, milles sisaldub käibemaks 614 krooni. Mõista Tallinna Vanglalt riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kuludena riigituludesse 3684 (kolm tuhat kuussada kaheksakümmend neli) krooni. Muus osas jätta apellatsiooniastmes kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.