Obsah (11)

§ 329§ 331§ 402§ 91§ 436§ 162§ 163§ 169§ 173§ 442§ 439

1 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Ande Tänav, Tiit Kollom Otsuse tegemise aeg ja koht 03.06.2010, Tallinn

-s sätestatut arvestades.

§ 329

lg 1 piirab avalduste ja taotluste esitamise eelmenetlusega, välja arvatud juhul, kui vastavat avaldust või taotlust ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada. Märgitut toetab ka

§ 329

lg 2, mis sätestab, et kui asi lahendatakse kohtuistungil, peavad menetlusosalised esitama oma põhiväited ja -taotlused enne kohtuistungit. Vastavalt

§ 329

lg-le 1 ei saa aga üldse pärast eelmenetluse lõpetamist uusi taotlusi ilma mõjuva põhjuseta esitada. Juhul, kui seda siiski tehakse, peaks taotlust esitav isik kooskõlas

§ 331

lg-ga 1 põhistama, miks ta taotlust õigel ajal ei esitanud ning tooma esile mõjuva põhjuse. Käesoleval juhul ei toonud AS-i EG Ehitus lepinguline esindaja leppetrahvi alandamise taotlust esitades esile, miks ta ei saanud sellist taotlust esitada eelmenetluse käigus.

ei näe ette võimalust, et kohtukõne käigus saaks pool esitada mistahes taotlusi. Nimelt sätestab

§ 402

lg 2, et menetlusosalisel on õigus kohtuvaidluses esineda kohtukõnega, milles ta esitab tema arvates asja lahendamiseks tähtsate asjaolude lühikokkuvõtte. Kohtukõnes võib viidata 10 üksnes asja sisulisel arutamisel esiletoodud asjaoludele ja kohtuistungil uuritud tõenditele. Antud juhul ei ole vastustaja esitanud taotlust leppetrahvi vähendamiseks varasemalt ja

-s sätestatut järgides, mistõttu kohus ei oleks tohtinud kohtukõnes esitatud taotlust üldse arvesse võtta. 38. Maakohus ei oleks saanud esitatud taotlust rahuldada isegi eeltoodut arvestamata ka põhjusel, et vastustaja ei ole leppetrahvi alandamist mitte mingil määral põhjendanud. Nimelt on Riigikohus oma lahendis nr 3-2-1-66-05 selgitanud, et kohtud on viivise vähendamisel eksinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 194 lg 1 ja

§ 91lg 1 vastu, jagades poolte vahel ebaõigesti tõendamiskoormise.

Kuna viivise vähendamist taotles kohtult kostja, on nimelt tema kohustus

§ 91

lg 1 järgi tõendada, et viivise suurus on ebaproportsionaalne, muuhulgas et hageja ei ole raha maksmise kohustuse viivitamisest kahju saanud. Vastasel juhul kaotaks leppetrahv oma eelnevalt kokkulepitud kahjuhüvitise tähenduse. Kui kostja ei suuda tõendada, et viivis on hageja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur, tuleb viivise alandamise taotlus jätta rahuldamata. Vastustaja ei ole selgitanud, miks on kokkulepitud viivis ebaproportsionaalset suur – järelikult pole apellant saanud sellele ka vastu vaielda ning Riigikohtu juhendist nähtuvalt tulnuks sellisel juhul leppetrahvi alandamise taotlus üldse jätta rahuldamata.

1. Ka käesoleval juhul ei esitanud vastustaja lepinguline esindaja mitte ühtegi põhjendust (näiteks viiteid poolte majanduslikule olukorrale, tehtud töö ulatusele vms VÕS § 162 lg 1 nimetatule, mida kohus saaks arvestada), miks ta taotles oma kohtukõnes leppetrahvi vähendamist. Eeltoodust tulenevalt puudus apellandil võimalus sellele taotlusele vastu vaielda ja kohtul puudus võimalus taotluse põhjendusi hinnata. Apellandi õigusi on oluliselt rikutud, kuna leppetrahvi alandamine ei olnud esimeses astmes üldse arutluse all ja lõpuks kohtukõnes esitatud taotlust isegi ei põhjendatud, siis puudus apellandil võimalus esitada vastavale taotlusele ka oma vastuväiteid ja seisukohti.
2. Väär on kohtu seisukoht, et kostja on valdavas osas oma ülesanded siiski täitnud. Selline väide teeb kohtuotsuse vastuoluliseks: rahuldades apellandi nõuded suuremas osas ja jättes vastustaja vastuhagi rahuldamata, möönab kohus äärmiselt õigesti apellandi positsiooni õigust, mille kohaselt tööd ei ole valmis. Ainus objektiivne tõend teostatud tööde ulatuse kohta on märkusteta akteeritud tööde aktid. Apellant on menetluse jooksul korduvalt rõhutanud, et märkusteta on töid akteeritud, mitte vastu võetud, üksnes 15,57% tööde lepingulisest mahust. Ülejäänud summad on sisuliselt makstud ettemaksuna: lepinguline ettemaks on apellandil summas 1 333 400 krooni. Sellele lisandub 5 711 447.95 krooni, millises summas on töid akteeritud märkustega ja millist summat apellant lepingu alusel ei oleks üldse olnud kohustatud maksma, kuid tegi seda heauskselt, uskudes kostja lubadusi. Kokku on ettemaks 7 044 847.95 krooni, kuid kuna lepingu eesmärgiks oli tervikliku objekti valmimine, siis tuleb ettemaksuks lugeda kogu hageja poolt tasutud summa, mille eest hageja ei ole mingit reaalselt kasutatavat hüve vastu saanud. Märgitust tulenevalt ei põhine kohtu väide, et tööd on valdavas osas tehtud, mitte ühelegi tõendile. Kohus on antud juhul leppetrahvi vähendanud lausa pöördvõrdeliselt: puudusteta akteeritud töid on 15,57% (ja tegemata seega 84,43%), kuid kohus on alandanud leppetrahvi 86,75% võrra, see on rahuldanud vaid 13,25%. Märgitu ei ole ilmselgelt proportsionaalne.
3. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõue (

§ 436lg 1) tähendab muuhulgas ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline.

Antud juhul on kohus nõustunud hagi rahuldades, et tööd on lõpetamata. Märgitud otsuses toodud järelduste aluseks on ilmselt ka teostatud tööde aktid. Rahuldades hagi suuremas osas, kuid alandades leppetrahvi, tuginedes väitele, et kostja on valdavas osas oma ülesanded siiski täitnud, on kohtulahend oma olemuselt vastuoluline. Kohtuotsuse põhjendatuse nõue tähendab ka seda, et kohtu mõttekäik peab olema kontrollitav - antud juhul ei ole kontrollitav kohtulahendis esitatud kohtu väide tööde teostamise kohta „valdavas osas”.

1. Kohus ei ole leppetrahvi alandamisel arvestanud apellandi kui võlausaldaja huvi, see tähendab jäeti arvestamata leppetrahvi tagatisfunktsioon. Samas on kohus vääralt hinnanud võlgnikupoolset kohustuse täitmise ulatust, mida antud juhul tulnuks teha just 11 nimelt läbi võlausaldaja huvi hindamise. Seda, et kaalumisele kuulub just nimelt apellandi huvi, kinnitab ka VÕS § 162 sõnastus, mis sõnaselgelt osundab teise lepingupoole õigustatud huvile. Apellant leiab, et leppetrahvi alandamise peamised printsiibid on kohaldatavad ka VÕS-i regulatsiooni suhtes. Ka Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-66-05 märkinud, et vastavad põhimõtted kehtivad üldiselt ka leppetrahvi või viivise nõudmisel VÕS-i järgi ja nende suuruse vähendamisel VÕS § 113 lg 8 või § 162 järgi. Seda, et kohus peab arvestama eelkõige just võlausaldaja huvidega, ilmneb selgelt näiteks ka Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-78-05, kus kohus märgib, et seadus ei sätesta viivise suuruse kokkuleppele piiranguid. Siiski ei ole võlausaldaja õigused oma lepingujärgse leppetrahvi sissenõudmisel piiramatud. Kohtul on diskretsiooniõigus otsustada võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes viivise alandamise üle.
2. Käesolevas asjas ei ole maakohus arvestanud apellandi huve ning samuti poolte lepinguvabadust. Apellandi huviks oli tööd tähtaegselt tervikuna kätte saada, et enda ja oma lepingupartnerite poolt planeerituga edasi minna. Kui töid ei saadud tähtajaks tervikuna valmis, siis ei olnud apellandil vahet, kui suures või väikses ulatuses vastustaja oli töid teinud – seega oli leppetrahvil lisaks kahju hüvitamise funktsioonile ka ilmselge tagatisfunktsioon. Puudub vaidlus, et pooleliolevaid töid ei saaks apellant kasutada hoolimata sellest, kui suures ulatuses need parasjagu valmis on. Siinkohal ongi kohus teinud olulise vea ka materiaalõiguslikus mõttes, põhjendades leppetrahvi vähendamist vaid väitega, et kostja on valdavas osas oma ülesanded siiski täitnud. Märgitud apellandi huvi oleks kohus pidanud analüüsima lähtuvalt just nimelt leppetrahvi tagatisfunktsioonist lähtuvalt. Maakohtu otsuses on poolte vaheline leppetrahv kaotanud aga igasuguse tagatisfunktsiooni, mis omakorda riivab poolte lepinguvabadust.
3. Seda, et pooled soovisid leppetrahvile lisaks kahju hüvitamise funktsioonile anda ka just nimelt tagatisfunktsiooni, kinnitab leppetrahvi määra kujunemise loogika. Nimelt on lepingu p-s 9.1.5 sätestatud, et töövõtja, see on vastustaja, kohustub kokkulepitud lepingu objektiks olevate tööde täitmise lõpptähtaja ületamise eest tasuma leppetrahvi summas 0,274% lepingu maksumusest käibemaksuta iga päeva eest arvates saabunud tähtajale järgnevast päevast. Leppetrahvi võib kohaldada maksimaalselt 365 päeva eest. Vastustaja ise pakkus tööde valmimise ajaks välja 30.06.2008 ning see fikseeriti pooltevahelise lepingu p-s 1.4.
4. Märgitud asjaolu ei ole vastustaja vaidlustanud. Samas apellant planeeris koos lepingupartneritega sellest daatumist nähtuvalt oma järgneva tegevuse. Eeltoodust nähtuvalt oli leppetrahvi määr saadud viisil, et 100% (lepingu hind käibemaksuta) on jagatud aastas olevate päevade arvuga
5. Seega leppisid pooled sisuliselt kokku, et juhul, kui vastustaja ei suuda töid, mille tähtaeg oli lepingu järgselt viis ja pool kuud, lõpetada enam kui kolm korda pikema tähtaja jooksul, so tööde tähtaeg venib aasta võrra, siis sisuliselt kaotab vastustaja õiguse töö eest raha saada. Märgitud kokkulepe kannab endas ilmselgelt tagatisfunktsiooni. Märgitu oli ka igati mõistlik kokkulepe, kuivõrd ei saa eeldada, et professionaalsel ettevõtjal nagu vastustaja kulub kokkulepitud tööde teostamiseks enam kui kolm korda rohkem aega algselt kokkulepitust.
6. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-66-05 rõhutanud, et ainuüksi kahju puudumine võlausaldajal ei õigusta alati leppetrahvinõude rahuldamata jätmist. Küll võib kahju puudumine olla aluseks leppetrahvi vähendamisele, kui leppetrahvi väljanõudmine kokkulepitud ulatuses ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Muu kui rahalise kohustuse rikkumise juhuks kokku lepitud leppetrahvi puhul võib võlausaldaja tõendada ka muu täitmishuvi olemasolu. Apellant on juba esimeses astmes selgitanud oma täitmishuvi, see on saada tähtaegselt funktsionaalne tervik seoses Sininõmme elurajooni kõigi teede ja kommunikatsioonide väljaehitamisega. Käesolevaks hetkeks pidi töö valminud olema juba aasta ja neli kuud tagasi. Töö ei ole tänaseni valminud ja apellant ei saa seda mitte mingil määral kasutada – märgituga on kohus täiesti vääralt hinnanud töö valmimise ulatust.
7. Lisaks sellele, et kohus on ebaõigesti hinnanud tööde tegemise ulatust, ei ole kohus eeltoodust nähtuvalt arvestanud ka kogu rikkumise ulatuse ja tagajärgedega apellandile, eelkõige sellega, et apellant ei saa tehtut kasutada enne, kui kõik tööd on 100% lõpetatud ja valmis. Kohus on jätnud täiel määral arvestamata leppetrahvi tagatisfunktsiooni, 12 kuivõrd on vääralt hinnanud nii vastustajapoolset lepingu täitmise ulatust kui ka selle tagajärgi apellandile. Apellant on seisukohal, et kohustise täitmise ulatust tuleks hinnata eelkõige selle järgi, kui suures osas saab võlausaldaja seda kasutada või muul viisil tarbida. Vastustajapoolne lepingu rikkumine on lükanud enam kui aasta võrra edasi nii apellandi kui tema lepingupartnerite plaanide realiseerumise, mistõttu on apellant tasunud oma lepingupartnerile Sininõmme Kodu OÜ-le 11 300 000 krooni leppetrahvi. Vastuolus

§-ga 436 ei ole kohus märgitud fakti arvestanud ega põhjendanud, miks apellandipoolne leppetrahvi kandmine ei puutu käesolevasse asjasse. Maakohus ei pannud tähele, et apellandi kahju on samaväärne nõutava leppetrahviga ja eeltoodust nähtuvalt on see igati proportsionaalne apellandi tähelepanuväärsete huvide rikkumisega.

1. Rahaliste nõuete puhul on asutud kohtupraktikas seisukohale (muuhulgas Riigikohtu lahend nr 3-2-1-66-05), et igal juhul tuleb rahuldada kõrvalnõue proportsioonis põhivõlaga – leppetrahvi ja viivise alandamist alla põhisumma peab taotlema ja põhistama võlgnik. Põhinõudest suuremaid kõrvalnõudeid peab omakorda põhistama võlausaldaja. Apellant on käesoleval juhul esitanud leppetrahvinõude proportsioonis lepingu hinnaga just kogu käesolevas kaebuses ja ka esimeses astmes rõhutatud põhjusel: apellant ei saa mitte mingiski osas tehtut kasutada ega arvestada leppetrahvi näiteks proportsioonis teostatud tööga, mida ta saab kasutada. Apellant leiab, et poolte vahel kokku lepitud leppetrahv määraga 0,274 % lepingu maksumusest käibemaksuta iga päeva eest on igati mõistlik leppetrahvi määr. Kuigi viivis ei ole VÕS-i järgi enam leppetrahvi alaliik, vaid seadusest tulenev õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral, siis nende ajaloolise seotuse tõttu ja funktsioonide sarnasust arvestades võib leppetrahvi määra mõistlikust võrrelda viivise mõistliku määraga. Maakohtu meelest on antud asjas mõislikuks leppetrahvi määraks 0,0363% (11 300 000 krooni = 100%, väljamõistetud 1 500 000 krooni on sellest 13,25%, mis jagatuna 365 päevaga on 0,036). Selline leppetrahvi määr on vaid 13,25% apellandi nõudest ning on kohtupraktikat arvestades äärmiselt väike. Maakohus on vastustaja poolsed lepingu rikkumised tuvastanud, seega on leppetrahvi nõudmiseks vastav eeldus täidetud. Samuti puudub vaidlus, et apellant asus koheselt leppetrahvi nõudma ja osundas kogu kohtueelse ja kohtuliku menetluse jooksul, et nõuab seda kuni kohustuste täitmiseni vastustaja poolt või maksimaalsuuruses.
2. Maakohus on vähendanud viiviseid liiga palju ega ole seda nõutavalt põhjendanud. Apellant peab veelkord vajalikuks korrata, et kohus ei ole mõistnud seda, et apellant saab vastustaja poolt tehtud töid kasutada üksnes siis, kui need on tervikuna valminud. Kohus ei ole samuti tähele pannud apellandi poolt rõhutatut, et vastustajalt tellitu oli vaid üks osa pikas ahelas: apellant ja lepingupartnerid ostsid maa, tegid detailplaneeringu, sealhulgas kommunikatsioonide ja teede projektid, hoonete projektid jne, tellisid erinevate kommunikatsioonide ja teede ehituse ning püüdsid müüa samal ajal maju. Kogu ettevõtmise eesmärgiks oli saada lõpuks tulu kruntide müügist ja kogu ettevõtmise periood oli planeeritud 3-4 aastat. Vastustaja poolne lepingu rikkumine on kogu projekti edasi lükanud vähemalt 1,5 aastat, millest tulenevalt on temalt igati põhjendatud leppetrahvi väljamõistmine täisulatuses.
3. Eeltoodust nähtuvalt kuuluvad ümbermuutmisele ka poolte kohtukulud. Isegi juhul, kui nõuete rahuldamine ja mitterahuldamine jääks samasse proportsiooni, on menetluskulude jaotus apellandi suhtes ebaõige: tema nõuded rahuldati suuremas osas täielikult ning AS-i EG Ehitus vastuhagi jäeti samas täies ulatuses rahuldamata.

§ 162

lg 1 sätestab printsiibi, mille kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 163

lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. 50. Vastuhagi jäeti täies ulatuses rahuldamata, seetõttu on äärmiselt ebaõiglane ja vastuolus

§-ga 162, et apellant peab kandma 25% nii enda kui vastaspoole kulusid ka vastuhagi puudutavas osas. Apellant leiab asjaolusid arvestades, et vastustaja kanda tuleb jätta kõik vastustaja enda menetluskulud. Apellandi kulud peab vastustaja hüvitama vastuhagi osas ja proportsioonis nõuete rahuldatud osaga. Lisaks on oluline märkida, et 13 käesolevas tsiviilasjas esitati vastuhagi 27 minutit enne põhiistungi algust. Seetõttu lükkus põhiistung edasi, kusjuures apellandi esindaja pidi ennast uuesti märgitud istungiks ette valmistama. Apellant on seisukohal, et ka märgitu peab hüvitama vastustaja. Apellandi seisukohta kinnitab

§ 169

lg 1, mille kohaselt menetlustoimingu tegemise tähtaja mööda lasknud või vastuväite või tõendi hilisema esitamisega või muul viisil menetlustoimingu aja muutmise, asja arutamise edasilükkamise või tähtaja pikendamise põhjustanud menetlusosaline kannab sellest tulenevad täiendavad menetluskulud. Käesoleval juhul on selge, et vastuhagi oleks olnud võimalik esitada ka varem kui 27 minutit enne määratud põhiistungit. Järelikult oleks kohus pidanud oma menetluskulude jaotuses määrama, et menetluse venimisest tingitud kohtukulud jäävad vastustaja kanda täies ulatuses.

§ 173

lg-st 2 tulenevalt tuleb menetluskulude jaotus kohtulahendis märkida ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle. Järelikult oleks kohus pidanud ka tähele panema antud olulist menetluse venimist, mille põhjustas vastustaja.

1. Kostja apellatsioonkaebusele vaidleb OÜ Nordland Ehitus vastu. AS EG Ehitus apellatsioonkaebus
2. Kostja palub tühistada maakohtu otsuse selles osas, millega hagi rahuldati kas osaliselt või täielikult, jätta uue otsusega hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi.
3. Kaebuse põhjenduste kohaselt esitas kostja vastuhagi, tuginedes sellele, et hagejal raha maksmise kohustus muutus sissenõutavaks sellest, et tema poolt teostatud töö loeti vastuvõetuks. Vaidlus puudus selles, et lepingus kokkulepitud tähtpäeval 30.06.2008 hageja töid vastu ei võtnud ning et tehtud töös esines puudusi (mitte küll sellises mahus nagu hageja väidab).Vaidlus puudus ka selle, et 30.06.2008 pooled leppisid kokku tööde vastuvõtmise uue tähtpäeva, 04.07.
4. Vaidlus puudub ka selles, et 04.07.2008 vormistas kostja uuesti töö üleandmise dokumendid ja esitas need hagejale.
5. Vaidluse all on asjaolu, kas hageja, olles saanud kostja 04.07.2008 uue üleandmise dokumendid, esitas kokkulepitud aja jooksul vastuväite või mitte. Lepingu p 7.2 kohaselt oli hagejal oma vastuväite esitamiseks aega 7 päeva alates töö üleandmise ettepaneku tegemisest. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et hageja on vastuväite kui sellise esitanud, ka mitte selle üle, et postiga saadetud vastulause jõudis kostjani 14.07.2008, see tähendab, et postiga saadetud vastulause jõudus kostjani kümnendal päeval. Vaidlus oli selle üle, kas hageja esitas kostjale vastulause 11.07.2008 faksi teel.
6. Hageja on esitanud väite, et ta esitas lepingus ettenähtud vastulause tööde vastuvõtmisele tähtaegselt sellega, et tähtaja viimasel päeval kell 16:45:15 saatis kolmanda isiku faksiaparaadilt kostja faksiaparaadile lepingus ettenähtud tahteavalduse töö mitte vastu võtta. Hageja väidab, et kostja on selle vastulause (tahteavalduse) kätte saanud. Kostja ei vaidle vastu tõendile, et kolmas isik võis sel kuupäeval luua tema telefoninumbriga sideseansi kestusega 9,05 minutit, kuid see tõend ei kinnita mitte kuidagi asjaolu, et kostja sai 11.07.2008 hageja kirjalikus taasesitamist võimaldaval vormis tahteavalduse kätte. Hageja väidab, et ta esitas tahteavalduse kirjalikus vormis, mistõttu hageja peab ka tõendama, et sellises vormis tahteavaldus on kostjale kätte toimetatud. Kostja eitab 11.07.2008 telefonikõnet OÜ-ga Kommivabrik või mingisugustegi kirjalikus vormis saadetiste saamist hagejalt. Hageja oma väiteid tõendanud ei ole.
7. Maakohus pidas kostja poolt faksi teel dokumentide kättesaamise väidet tõendatuks sideoperaatori tõendiga. Osundatud tõend ei sisalda endas ühtki väidet kostjale dokumentide kättetoimetamise ega ka nendega tutvumise võimaldamise osas. Seega on kohus tõendit valesti hinnanud ja vastuhagi rahuldamata jätmisel rikkunud nii materiaalõigust (TsÜS § 69) kui menetlusõigust, tehes väära järelduse esitatud tõendist. Otsuses puudub põhjendus, miks kohus ei nõustu kostja väitega, et lisaks tahteavalduse väljendamise ja asukohta toimetamisele peab saajal olema ka mõistlik võimalus sellega tutvuda. Asjaolu, kas tahteavaldust saav pool kasutab seda tutvumise mõistlikku võimalust või mitte, ei oma tähendust. Tähendust omab see, et talle luuakse selleks võimalus. Selle võimaluse loomine tuleneb heas usus käitumise kohustusest. Ebamõistlik ja teist lepingupoolt koormav oleks sundida teda 5 minutit enne tööpäeva lõppu (seega siis 5 14 minuti jooksul) läbi töötama ja mõistlikult aru saama 10-leheküljelisest tehnilisest kirjeldusest, mille sisulist õigsust kontrollitakse mahuka tehnilise dokumentatsiooni kõrvutamisel (projektid, joonised, jms).
8. TsÜS § 69 õige kohaldamine peab toimuma kohtu poolt sõltumata sellest, millisel kuupäeval tehtud tahteavalduse üle vaieldakse. Tahteavalduse sisu oli hageja väite kohaselt ühesugune nii postitatud kui faksitud tahteavaldusel. Tahteavalduse sisu kaudu tuleb hinnata, milline on mõistlik võimalus, sealhulgas mõistlik aeg, selle sisuga tutvumiseks.
9. Kuna maakohus kostja vastuhagi rahuldamata jätmist (välja arvatud lisatööde tegemisest tulenev raha nõue) millegi muuga, kui töö vastuvõetuks mittelugemine ei põhista, siis on ringkonnakohtus võimalus teha selles osas uus otsus ning vastuhagi rahuldada.
10. Kohus on vääralt hinnanud kostja poolt tehtud töömahtu, pidades lisatööd lepingujärgseteks töödeks. Hageja oli töövõtja leidmiseks korraldanud vähempakkumise. Vähempakkumise dokumentide kohaselt on kostja arvestanud mulla- ja puistematerjali mahtude määramisel sellega, et kõik kaevisest väljakaevatud pinnas pannakse kaevisesse tagasi. Hageja hakkas nõudma, et kaevisesse tagasipandav täide oleks juurdeveetud killustik. Hageja oli sellel objektil ka omanikujärelvalve teostaja, mistõttu ta teadis, kuidas ja millise tagasitäitematerjali kasutamisega trassi pealt kaeti. Hagejal oli soov katta trass juurdeveetava materjaliga, samas, kui ta teadis, et arvestuse oli kostja teinud vaid väljakaevatud pinnase tagasipaneku mahuga, sealhulgas ka rahalise mahuga. Kuna kostja tõi juurde hageja soovikohase muu täitematerjali, siis ei käitu hageja heas usus, jättes lisakulutuse kostja kanda. Hageja oli teadlik, et vajalikud lisakulutused on suurtes summades, et kostja peab materjali juurdevedu lisakulutuseks ning et kostja soovib selle kulutuse korvamist. Hageja oli järelikult pahatahtlik ning hoidis kostjat eksimuses lisakulutuse korvamise osas ning lasi tal töid edasi teha, millega ka lisakulutused suurenesid. Hageja ei ole kunagi vaidlustanud kostja lisakulutuse rahalist suurust, ta on vastuväites seda lugenud lepinguga võetud kohustuste hulka kuuluvaks.
11. Kostja nõue 2 813 833.90 krooni on just lisakulutusel põhinev nõue. Selle sees on 2 573 599 krooni ostetud täitematerjali eest ning 222 548 krooni gaasitrassi lõigu rajamise lisatöö ning 17 687 krooni kanalisatsioonitrassi lõigu lisatöö eest. Osundatud rahalises mahus tehtud töö ärategemise üle ka vaidlus puudub. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja tegutses usus, et tema eelarves materjali kuluks on arvestatud tagasitäide kohalikul tagasitäitel. Vaidlust ei ole ka selle üle, et kostja pidas juurdeveetavat killustikku lisakuluks juba lepingu täitmise algetapil. Vaidlus on selle üle, kas lisakulutuse kannab hageja või kostja. Õiglane ei ole jätta lisatöö/lisakulutus kostja kanda. Vastupidisel juhul pidi hageja seda talle sõnaselgelt ka siis avaldama, mis toonuks kaasa võimaluse kaaluda kostjal lepingu täitmise jätkamist.
12. Hagi rahuldatud osas on kohus kohustanud kostjat 2 kuu jooksul tegema teatud toimingud.

§ 442

lg 5 sisalduva nõude vastaselt ei ole otsuse resolutsioon üheselt arusaadav ega täidetav selles osas, millega hagi osaliselt rahuldati. Kui kostja kas vabatahtlikult või ka sundtäitmise korras hakkaks täitma kohtuotsuse resolutsioonis näidatud üksikuid kohustusi, siis tekib küsimusi otsuse täitmise mahus ja kvaliteedis. Nii on näiteks resolutsiooni punktis kohustatut - teha kanalisatsioonitorustikud veetihedaks - tehniliselt võimatu täita, sest torustik ei ole tehniliselt veetihe rajatis. Torustikul asuvad kaevud on kaetud luukidega, need ei ole ega peagi olema veetihedad. Seetõttu valgub torustikku ka luukide vahelt sadevett, mis on tavapärane. Mõiste „veetihe“ tähendab aga absoluutset veepidavust. Resolutsiooni p 3.4 kohaselt on kostja kohustatud ühe pumpla piirkonnas liiga kõrgele paigaldatud torustiku osa viima madalamale, et kõrvaldada läbikülmumisoht. Kostja ei saa projektikohasel sügavusel olevat torustikku kohtuotsuse täitmiseks viia madalamale/kõrgemale vältimaks külmumisohtu. Külmumisohu saab vältida ka näiteks toru soojendamisega/soojustamisega, kusjuures kõrgus ei oma tähendust. Kostja ei oska piiritleda piirkonda “pumpla PP1 piirkond” ega mõista rajatise kõrguse mõõdet “liiga kõrgel”. Resolutsiooni p 3 kohustab siluma veel silumata ehitusplatsi. Mõiste “ehitusplats” defineeritakse ETÜ 2005

1. jaos (mõisted) - ehitusplats (tööfront)- see ala maapinnal või 15 muus kohas, mille tellija on ette näinud lepingu täitmiseks ja mille peal, all või sees tehakse lepingu objektiks olevat tööd. Siin saab ehitusplatsiks pidada kogu trassi koridori.
2. Põhistavas osas osundas kohus tõenditele, fotodele, millel on näha pinnase kuhjad. Kohus tegi järelduse, et pinnasekuhja olemasolust saab järeldada kohustuse rikkumist. Järeldus ei ole õige. Hagejal oli kohustus eemaldada trassi koridoris puud ja koorida pinnas (lepingu p 3.7). Hageja kooris pinnase, lükkas selle buldooseritega kuhjadesse. Hageja on ise kogu menetluse vältel väitnud, et kostja kasutas ära väljakaevatud pinnase. Seega kostja ei ole toonud juurde pinnast, mida ta ei vaja trassi täitmisel. Hageja poolt kuhjatud pinnase olemasolu ei tohiks kostjat kohustada hageja kohustusi täitma ja kooritud pinnast ära vedama või ka tasandama. Kuna kohus kohustas platsi siluma, siis näiteks kuhila äravedu oleks otsuse täitmisel rikkumine.
3. Resolutsiooni p 3.3 eeldus on, et reoveepumpla ei ole veetihe. Seda asjaolu ei ole tõendatud. Ka ei ole pumpla oma olemuselt veetihe, vaid on iseseisev tehniline rajatis, sinna suubub trassi sissevool ja väljub väljavoolutoru. Torude olemasolu ise välistab pumpla kui rajatise veetiheduse. Pumplasse seadmete paigutamise nõue on kostja poolt täitmata. Kostja on seda korduvalt põhistanud väärtuslike seadmete varguste ohuga. Nagu asjaoludest teada, ei ole trasside rajamise rajoon asustatud, seal ei ole valvet, süsteemi ei saa käivitada, kuna puuduvad reovett produtseerivad rajatised (elamud jms). Kostja kinnitab jätkuvalt pumpade olemasolu ja paiknemist tema laos.
4. Resolutsiooni p 4 kohustab kostjat üle anda dokumente. Siin on ilmne vastuolu põhistava osaga. Kostja ei saa sellist kohustust täita juba seetõttu, et kohtu poolt võõrkeelsete dokumentide tõlkimise kohustuse panemine tähendab seda, et kõigepealt peab ta tagasi saama hageja valduses olevad võõrkeelsed dokumendid. Et need on hageja valduses, seda hageja ise kinnitab, väites, et võõrkeelsetest ta ei saa aru. Kostja ei oska identifitseerida eraldi dokumentide liiki “garantiidokumendid” ja nende üleandmist täita enamaga kui juba täidetud on. Ka on hageja dokumentatsiooni esitamise nõudes väitnud, et need on talle arusaamatus keeles, seega valduse on ta saanud.
5. Kostja leiab, et siinkirjeldatu annab aluse maakohtu otsuse tühistamiseks kõikides osades, millega hagi rahuldati kas täielikult või ka osaliselt ja vastuhagi jäeti rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
6. Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte esindajad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebused ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Küll aga tuleb osaliselt täpsustada otsuse resolutsiooni punkti 4 sõnastust ja muuta lahendit osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude survetrassi lõigu SK3 ümberpaigutamiseks. Osas, milles maakohtu otsust ei muudeta, nõustub kolleegium esimese astme kohtu põhjendustega ega korda neid. Samuti võtab kolleegium apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. Järgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuste põhjendustele.
7. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et vaidlusalused tööd tuleb lugeda vastu võetud põhjusel, et tellija ei esitanud 04.07.2008 aktile vastulauset lepingu p-s 7.2 kokkulepitud korda järgides. VÕS § 638 kohaselt on tellija kohustatud töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Sama sätte kohaselt loetakse töö vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta tööd vastu talle selleks töövõtja poolt antud mõistliku tähtaja jooksul. Puudub vaidlus, et pooled olid lõplikult valminud töö vastuvõtmise menetluse leppinud kokku lepingu p-s 7.
8. Selle kohaselt pidi tellija töö üleandmise-vastuvõtmise aktis nimetatud töö 7 kalendripäeva jooksul üle vaatama ja andma kirjalikult oma aktsepti või esitama vastulause. Samuti oli kokku lepitud, et kui tellija nimetatud toiminguid 7 kalendripäeva jooksul ei tee, loetakse töö üleandmise-vastuvõtmise akt tema poolt vastuvõetuks.
9. Poolte käitumisest peale 04.07.2008 akti esitamist töövõtja poolt tellijale (nendevahelisest kirjavahetusest t I kd lk 157-168) nähtub, et töövõtja oli nõus tellija poolt vastulause 16 esitamisega (mitte selle sisuga, aga esitamise faktiga ja seda sõltumata konkreetsest kuupäevast, millal ta sellega tutvuda sai). Vastupidist töövõtja 15.07.2008 vastusest ei nähtu --- nimelt vastas töövõtja tellijapoolsele tööde vastuvõtmisest keeldumisele ja edastas uuesti lõppaktid koos arvega lepingujärgseks arveldamiseks, samuti teostatud lisatööde akti koos arvega. Ka hilisemalt (kuni kohtumenetluses vastuse esitamiseni hagile 03.11.2008; t I kd lk 190-201) ei väitnud töövõtja, et tegelikkuses oli vastulause esitatud hilinemisega ja et tööd tuleb lugeda tellija poolt vastuvõetuks. Seega isegi juhul, kui tellija tõepoolest rikkus poolte vahel lepingu p-s 7.2 kokkulepitud tahteavalduse (vastulause) kättetoimetamise tingimusi (ei esitanud vastulauset 7 kalendripäeva jooksul), kuulub analoogia alusel kohaldamisele VÕS § 13 lg 3 ja hilisemalt esitatud vastulause on kehtiv, kuna sellega oli vastaspool nõus. Sarnase faktilise olukorra lahendamisele on õigusliku hinnangu andnud Riigikohus lahendis nr 3-2-1-32-09 22.04.
10. Poolte vahel puudub vaidlus, et 15.07.2008 esitatud aktidele esitas tellija vastulause lepingus ettenähtud 7 kalendripäeva jooksul (t I kd lk 159-163).
11. Survetrassi SK3 ümberpaigutamise nõude osas tuleb nõustuda apellatsioonkaebuse põhjendustega, et võrreldes projektiga oli selle trassi osa ümberpaigutamise aluseks tõepoolest tellija K. N.ni isikus juhend, kuid tõendatud ei ole, et tellija oleks andnud juhendi paigutada see osa trassist naaberkinnistule, milline ei kuulu tellijale. Tunnistaja M. A. ütluste kohaselt (t II kd lk 275pöördel-276) oli K. N. sooviks, et trassi lõik oleks võrreldes projektiga kinnistu piirile lähemal, et K. N. tõstis lõigu asukohta tähistavad tikud u 5m projektijärgsest asukohast kinnistupiiri poole ning et K. N. väitis, et kinnistupiiriks on kuivenduskraav. Puudub vaidlus, et kumbki pool ei soovinud trassi osa ehitada võõrale kinnistule, samas puudub vaidlus, et kostja seda siiski tegi.
12. VÕS § 641 lg 3 kohaselt ei vastuta töövõtja töö lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus tulenes tellija juhistest, kuid seda vaid juhul, kui töövõtja saadud juhiseid piisavalt kontrollis. Seega pidi töövõtja, selleks, et vabaneda vastutusest seonduvalt võõrale kinnistule ehitamisega, tõendama, et ta antud juhist piisavalt kontrollis. Käesolevas asjas kostja selliseid väiteid ega asjaolusid esitanud ei ole. Töövõtja näol on tegemist oma ala professionaaliga, kes on teadlik, et peab ehitama vastavalt projektdokumentatsioonile. Seega juhul, kui tellijalt tuleb vastavaid alusdokumente muutmata juhis, mis on projektiga vastuolus, pidi töövõtja enne selle täitmist selle sobilikkuses ja otstarbekuses (lähtuvalt lepingu eesmärgiga) veenduma, see tähendab konkreetsel juhul kontrollima, kas tellija poolt näidatud uus asukoht on võimalik. Kahtluse korral pidi töövõtja tellijat juhise täitmisega seonduvatest asjaoludest/võimalikest tagajärgedest, riskidest informeerima. Käesolevas vaidluses ei ole töövõtja väitnud, et ta oleks kontrollinud tellija juhist ja et ta oleks saanud tellijalt kinnituse, et trassi lõigu uus asukoht tõepoolest vastab tellija tahtele. Seega vastutab töövõtja ka selle trassi asukoha osas lepingu ebakohase täitmise eest ja peab vaidlusaluse trassilõigu paigutama ümber projektijärgsele asukohale või vastavalt tellija juhisele tellija kinnistu piiridesse.
13. Kolleegium ei nõustu OÜ Nordland Ehitus seisukohaga, et maakohtul ei olnud võimalik menetleda kostja taotlust leppetrahvi alandamiseks põhjusel, et see oli esitatud hilinemisega (alles esindaja kohtukõnes). Tsiviilasja materjalide kohaselt aga esitas kostja väited leppetrahvi ebaproportsionaalse suuruse kohta juba 27.04.2009 menetlusdokumendis (t II kd lk 139). Kolleegium möönab, et kostja esindaja oleks võinud leppetrahvi vähendamise taotluse sõnastada selgemalt ja see oleks võinud nähtuda ka menetlusdokumendi resolutsioonist, kuid sellele vaatamata oli hageja esitatuga tutvunud (nähtub vastusest t II kd lk 220-231) ning juhul, kui kostja tahe seonduvalt leppetrahviga oleks olnud hagejale arusaamatu, oli võimalik seda vastuses väljendada. 03.09.2009 maakohtu istungi protokollist nähtub, et kostja esindaja esitas avalduse leppetrahvi suuruse vähendamiseks ka kohtuistungil (t II kd lk 275pöördel) ning ka sellele hageja vastuväiteid ei esitanud. Eeltoodust tulenevalt lahendas maakohus menetluslikult korrektselt kostja avalduse ja vähendas tasumisele kuuluvat leppetrahvi mõistliku suuruseni. 17
14. Ka nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega VÕS § 162 lg 1 rakendamisel ega tuvastanud hageja poolt väidetud maakohtu lahendi vastuolulisust. Maakohtu väide, et tööd on valdavas osas tehtud, on põhjendatud asjaoluga, et kogu lepingumaksumus oli suuruses 11 300 000 krooni, kuid töid, mille ümbertegemist/lõpetamist tellija kohtu kaudu taotles, on väärtuses umbes 1 000 000 krooni (t I kd lk 19, kus hageja määras hagi hinnaks tegemata tööde osas 1 000 000 krooni). Seega saab öelda, et töövõtja on teinud ära umbes 90% lepingumahust ja tegemata on vastavalt umbes 10%. Samasse ulatusse jääb ka maakohtu poolt väljamõistetud leppetrahvi suurus (võimalikust maksimumist veidi üle 10%). Hagetavas lepingumaksumuse ulatuses leppetrahvi väljamõistmine oleks kolleegiumi arvates ilmselgelt ebaõiglane ja tooks endaga kaasa tellija alusetu rikastumise, kes omandaks lepinguobjekti tasuta. Sellist õiguslikku ootust tellijal olla ei saa.
15. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega vastuhagi rahuldamata jätmisel. Lepingu p-s 1.2.1 olid pooled leppinud kokku tööd, millised kuulusid lepinguobjekti hulka. Samas oli kokku lepitud, et lepingu mahtu kuuluvad kõik tööd, mis on vajalikud objekti hulka kuuluvate tööde tegemiseks, seal hulgas tööd, mida ei ole lepingus otsesõnu kirjeldatud, kuid mis kuuluvad töövõtja poolt tegemisele hea ehitustava kohaselt. Lepingu p-s 5.1 olid pooled leppinud kokku, et töövõtja poolt koostatud hinnapakkumine (lepingu lisa nr 1; t I kd lk 28-29) on pooltele siduv. Nimetatud lisa kohaselt leppisid pooled lepingu sõlmimisel tasuks kokku 11 300 000 krooni (käibemaksuta) ning selles ei olnud arvestatud vaid pinnase koorimist kinnistul (puudub vaidlus, et selle tegi ära tellija ja selle eest töövõtja täiendavat tasu ei nõua). Seega oli poolte vahel siduv eelarve VÕS § 639 mõttes ja sõltumata töö tegelikust mahust või kulukusest oli tegemist töövõtjale hüvitatava maksimumsummaga. Kostja ei tõendanud, et pooled oleksid lepingut eelarve suuruse osas muutnud ehk leppinud kokku täiendavat tasu mingite tööde eest. Hageja eitab omapoolset vastavat tahet. Ka nähtub lepingu täitmise aegsest dokumentatsioonist, et hageja tellijana vastas kostja kui töövõtja vastavale ettepanekule korduvalt eitavalt. Seega tegi töövõtja väidetavad lisatööd omal riisikol.
16. Kostja väide, et nad lähtusid hinnapakkumise tegemisel hageja poolt esitatud ebaõigest AS GIB Geotehnika Inseneribüroo geotehnika aruandest (sellest nähtus tegelikkusele mittevastav väljakaevatava pinnase koosseis), jäi kohtumenetluses paljasõnaliseks --puuduvad tõendid aruande ebaõigsuse kohta. Ehituskoosolekul 31.01.2008 viitas tellija esindaja vastuseks täiendava tasu nõudele samas aruandes fikseeritule, et metsa ja jõe vahelisel alal on savipinnas ning et töövõtja pidi kogu aruande sisust olema teadlik juba hinnapakkumise tegemisel (t I kd lk 120). Viidatud aruande väljavõttest (t I kd lk 89-98) nähtuvad pinnase geoloogilise uurimuse tulemused, millised on näidanud nii mulla-, erineva liiva- kui savimölli-, aga ka turbakihtide esinemist. Kostja ei ole esitanud tõendeid, millised andmed olid ebaõiged ja kuidas väidetav ebaõigsus konkreetselt mõjutas kalkulatsiooni tegemist. Tellijapoolsest hinnaküsimisest nähtub, et pakkumise tegemisel paluti muu hulgas võtta aluseks eelnevalt viidatud geotehnika aruanne (t I kd lk 22-27). Seega sai ja pidi kostja juba pakkumise tegemisel lähtuma aruande andmetest, muu hulgas siis, kui arvestas tagasitäitena kohalikku väljakaevatud pinnast.
17. Kolleegium ei nõustu kostja etteheidetega maakohtule, et otsuse resolutsioon ei ole üheselt arusaadav ega täidetav. Kostja töövõtjana pidi tegema kõik lepingulised tööd vastavalt lepingus kokkulepitud tingimustele, millised konkreetsete tööde osas sisaldusid lepingu lisadeks olevates dokumentides (eelkõige projektdokumentatsioonis). Samuti pidi töövõtja lähtuma heast ehitustavast ja kokkulepitud kvaliteedinõuetest (lepingu p 2.2-2.4). Samadest nõuetest tuleb töövõtjal lähtuda ka kohtuotsuse täitmisel (resolutsioonis näidatud tööde tegemisel) ning selles osas ei pea kohtuotsus täiendavaid juhiseid sisaldama.

§ 439

kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud.

1. Kolleegium on asja arutamise tulemusena seisukohal, et selguse huvides tuleb täiendada maakohtu otsuse resolutsiooni p 4, märkides sõna „garantiidokumendid“ ette sõna „seadmete“. Pooltel puudub vaidlus, et töövõtja peab töö valmimisel andma tellijale muu hulgas üle paigaldatud seadmete (pumbad jmt) garantiidokumendid. 18
2. Menetluskulude jaotamisel lähtus maakohus asjakohaselt

§ 163lg-st 1 ja jaotas kulud võrdeliselt nõuete rahuldatud osaga.

Kuna aga kolleegium rahuldas täiendavalt veel ühe töö osas hageja nõude, siis 1) hagi osas tuleb jätta hageja menetluskulud 80% ulatuses kostja kanda, kostja menetluskulud vastavalt 20% ulatuses hageja kanda; 2) vastuhagi osas tuleb aga jätta kõik menetluskulud kostja kanda. 78. Apellatsioonimenetluse kulud tuleb arvestades asjaolu, et hageja kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt ja kostja kaebus jääb rahuldamata, jaotada järgmiselt: 1) hageja kaebusega seotud kulud jäävad 20% ulatuses kostja kanda ja kostja kulud 80% ulatuses hageja kanda; 2) kostja kaebusega seotud kulud jäävad täies ulatuses kaebuse esitaja kanda. Tiit Kollom Ande Tänav Imbi Sidok