Obsah (9)

§ 218§ 187§ 231§ 5§ 238§ 657§ 230§ 654§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-08-3779 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18.06.2010, Tallinn Kohtukoosseis Eesistuja Margo Klaar, liikmed Mare Merimaa ja

§ 218

lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse.

§ 187

lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Hageja töötas 12.02.2007 sõlmitud töölepingu järgi alates 12.02.2007 kostja juures tegevdirektorina. 06.09.2007 käskkirja kohaselt on kostja määranud hagejale distsiplinaarkaristuse TDS § 2 p-de 2 ja 11 järgi ning lõpetanud töölepingu TLS § 86 p 7 alusel alates 03.01.

1. Hageja on seisukohal, et tööleping on lõpetatud ebaseaduslikult. TLS § 104 lg 1 kohaselt on tööandjal õigus lõpetada tööleping TLS § 86 p 7 ettenähtud alusel töötajaga, kelle suhtes on tööandja kaotanud usalduse. Hageja ei ole nõus kostja väitega, et ettevõte on kandnud suuri kahjusid. Hageja maksis ainult ettevõtlusega seotud kulusid. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 2 p 2 alusel peab usalduse kaotamise puhul olema tegemist süülise teoga. Süüteos kirjeldatud arvete maksmise teel ei ostnud hageja endale ettevõtte arvelt remonttöid ega materjale, need summad tasus hageja või isik, kelle huvides olid maksed tehtud, kostjale tagasi sularahas, mille üle hageja pidas elektroonilist arvestust ja mida E. I. kontrollis. E. I. oli teinud hagejale ülesandeks sularaha saamise sellisel viisil, sest firma vajas seda mõne töö või teenuse eest mitteametlikult maksmiseks. 05.09.2007 võttis E. I. vastu kõne all oleva sularaha summas 10 328,81 krooni. Ametlikku sularaha kassat pidas müügisekretär I. K.. Hageja palus tühistada H. OÜ poolt 06.09.2007 käskkirjaga U. P.le määratud distsiplinaarkaristus, tunnistada H. OÜ ja U. P. vahel 12.02.2007 sõlmitud töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 7 alusel ebaseaduslikuks ning lugeda lõpetamise aluseks TLS § 79 lg 1 alates 04.01.2008 ja mõista H. OÜ-lt välja hüvitis kuue kuu keskmise palga ulatuses summas 186 000 krooni ning jätta kõik asja menetluskulud kostja kanda. Menetluse käigus vähendas hageja hüvitise nõuet kolme kuu keskmise palgani. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud, käskkiri on kehtiv, selle tühistamiseks puuduvad formaalsed ja materiaalsed eeldused. Hageja pani toime süüteo ja töösuhte lõpetamine TLS § 86 p 7 alusel usalduse kaotamise tõttu on seaduslik. Hageja töötas tegevdirektorina ja tegeles igapäevaselt raamatupidamise töö korraldamise, juhtimise ja analüüsimisega. Nii töölepingu p-st 2.4 kui ka ametijuhendist nähtub, et hageja tööülesannete hulka kuulus raamatupidamise töö korraldamine, juhtimine ja analüüsimine, samuti sularaha liikumiste kontroll. Hageja oli vastavalt kostja ja SEB Eesti Ühispank AS vahel 12.01.2007 sõlmitud U-net business liitumislepingule nr XXXXXX kostja arvelduskonto volitatud kasutajaks ning vastavalt kostja ja SEB Eesti Ühispank AS vahel 12.01.2008 sõlmitud lepingule oli hageja kostja pangakaardi VISA business Electron valdajaks. Vastavalt kostja ja AS Hansapank vahel 31.01.2007 sõlmitud deebetkaardi kasutamise lepingule oli kostja deebetkaardi VISA business Electron nr XXXXXXXXXXXXXXX valdajaks. 2 Kostja raamatupidamise korraldamine oli hageja tööülesandeks. Hageja ei vaidlustanud 06.09.2007 käskkirjas märgitud maksete tegemist, samuti asjaolu, et maksed ei olnud seotud ettevõtlusega. Hageja on jätnud märkimata, et raha, mida kolmandad isikud tasusid, ei jõudnud kostja kassasse. Hageja on teinud kostja pangaarvelt perioodil 08.03.2007 - 21.08.2007 väljamakseid kokku summas 20 966,88 krooni, raha ei ole kostjale tagastatud ega kasutatud muul viisil kostja huvides. Hageja põhjustatud puudujääk on käsitletav otsese kahjuna VÕS § 128 lg 3 mõttes. Väide, et E. I. oli teinud hagejale sularaha saamise ülesandeks, on paljasõnaline, kostja raamatupidamine seda ei kajasta. Kostja kassaraamatu väljavõttest nähtub, et perioodil 01.01.2007 - 05.09.2007 kostja kassajääk hagejaga töölepingu lõpetamisel oli 10 328,81 krooni ning täpselt selle summa üleandmine hageja poolt 05.09.2007 kostja juhatuse liikmele E. I.ile toimuski. Hageja väited mitteametliku sularaha vajaduse kohta ei ole põhjendatud. Hageja väide asfaldi panemise eest sularahas tasumise kohta on paljasõnaline ja tõendamata. Kostja ostis kinnistu, mille osaks on ärihoone aadressil XXXX-XXXXXXX XXX, AS-ilt K.. Müügilepingu kohaselt kuulus hinna hulka ka trasside ehitamine ja juurdepääsutee ning AS K. tellis kõik vajalikud asfalteerimistööd. Seega puudus vajadus nende tööde eest tasumiseks hageja poolt sularahas. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hagiavalduse asjaoludest lähtuvalt sõlmisid pooled töölepingu ja alates 12.03.2007 töötas hageja OÜ-s H. tegevdirektorina kuni töösuhte lõpetamiseni tööandja algatusel TLS § 86 p 7 alusel alates 03.01.
2. Süütegu on kirjeldatud 06.09.2007 käskkirjas. Kohus lähtus töösuhte õiguspärasuse hindamisel H. OÜ käskkirjas nr 06.09.2007 toodust, millest nähtub, et 06.09.2007 raamatupidamise kontrolli käigus tuvastati arveid ja müügikviitungeid kaupade ja teenuste kohta summas 20 966,88 krooni, mis ei olnud seostatavad kostja äritegevusega. Arved olid tasutud kostja pangakaartidega perioodil 12.02.2007 - 06.09.
3. Poolte vahel ei olnud vaidlust, et hageja kasutas kostja pangakaarte ning maksis järgmiste kaupade ja teenuste eest: Ehituse ABC 08.03.2007 arve nr 016087, kauba nimetus plaat 2 911,40 krooni; Ehituse ABC 17.03.2007 arve nr 010207, kauba nimetus käterätikuivati 780,30 krooni; Ehituse ABC 29.03.2007 arve 016078, kauba nimetus sifoon 1 044,40 krooni; Rautakesko AS arve nr 70274949, kauba nimetus valgusti 1 069,00 krooni; Garanas OÜ 09.04.2007 arve nr 167, ehitustööd 6 169 krooni; Ehituse ABC 23.04.2007 arve nr 012058, kaup nimetusega plaat 2 072,78 krooni; Garanas OÜ 02.05.207 arve nr 168, ehitustööd koos materjaliga 3 705 krooni; ISKU 21.08.2007 arve nr 70070449, kauba nimetus plaat ja transport 3 215 krooni. Kohtuistungil on tunnistaja A. P. ütlustega kinnitamist leidnud, et nimetatud kaup osteti remonttöödeks tunnistajale kuuluvas korteris XXXXXXXXX XX-XX, Tallinnas. Hageja kinnitas eeltoodut, kuid väitis, et osundatud arvete eest maksmisel kostja pangakaartidega ei käitunud ta süüliselt TDS § 2 p 2 mõttes, sest tasus kõik kostjale tagasi sularahas, pidades sularaha kohta elektroonilist arvestust, mida kontrollis E. I. isiklikult. Maakohus leidis, et tõendatud ei olnud hageja väide, et just E. I. isiklikult kostja juhatuse liikmena tegi hagejale ülesandeks sellise sularaha saamise viisi. E. I. seda ise ei kinnitanud. Samuti ei olnud tõendatud hageja väide, et E. I. nn „elektroonilist arvestust“ pidevalt kontrollis. Hageja esitatud ja väidetavalt koostatud dokument ei näita selle dokumendi seotust E. I.iga. Kohtu hinnangul ei kinnitanud ka 05.09.2007 sularaha üleandmise-vastuvõtmise akt asjaolu, et hagejal oli õigus ja kokkulepe juhatuse liikmega maksta äriühingu pangakaardiga osaühinguga mitteseotud arveid. Isegi kui arvestada hageja hagiavalduses toodud väidet, et tema ja E. I.i poolt koostatud sularaha üleandmise aktis ei olnud tegemist äriühingu ametliku sularaha kassa jäägiga, 3 ei põhjendanud see hageja seisukohta. Oluline oli määratleda, kas hagejal oli õigus ja volitus kasutada sellisel moel pangakaarte ja korraldus pidada nö „teist sularahakassat“. Kohtu hinnangul ei omanud asja lahendamisel tähtsust, millise kassajäägi hageja 05.09.2007 üle andis. Kohtuistungil kuulati vande all ära nii hageja kui E. I., kelle ütluste hindamisel arvestas kohus, et nad olid otseselt menetluse tulemusest huvitatud isikud ning arvestas eelkõige teisi asjas esitatud tõendeid kogumis. Sularaha üleandmise akti kohta selgitas E. I., et sellele dokumendile kirjutas ta alla, sularaha anti üle hageja algatusel ja see oli sularaha, mis oli äriühingul hetkel kassas, hageja peetavast sularaha kassast ei olnud ta teadlik. E. I. selgitas, et ta usaldas täielikult hagejat kui äriühingu tegevdirektorit viimase tööülesannete täitmisel ega sekkunud majandustegevusse. Hageja töölepingu kohaselt oli tema tööülesandeks ettevõtte töö organiseerimine, juhtimine ja planeerimine, allüksuste juhatajate ja raamatupidamise töö korraldamine, juhtimine ja analüüsimine, ettevõtte tööks sobiva kaadri leidmine ja muud ettevõtte töö planeerimist, juhtimist, organiseerimist puudutavad küsimused ja p 2.6 kohaselt tööülesandeid andis ja kontrollis juhatus. Ametijuhend kohustas ettevõtte tegevdirektorit juhinduma seadustest, sh p 3.18 kohaselt kontrollima finantsdistsipliini, sularaha liikumist ja vastutama sellekohase turvalisuse eest. Kooskõlas kehtinud TLS § 48 lg 1 p-ga 3, mis kohustab töötajat hoiduma tegudest, mis kahjustavad teise poole vara, ja hagejale seatud tööülesannetega tulnuks hagejal järgida igati finantsdistsipliini. Seega oli hageja korraldada ja vastutada kogu raamatupidamine, eelduslikult tulnuks seda teha kehtivate seaduste kohaselt, seda enam on hageja poolt ebamõistlik ja ebaseaduslik nn „musta sularahakassa“ pidamine, isegi kui ta oleks saanud vastava korralduse. Hageja on ka kohtuistungil 12.06.2008 kinnitanud, et tema tegevuse valdkonda kuulus raamatupidamise tegevuse jälgimine. Maakohus leidis, et hageja esitatud tõendid ei kinnitanud korralduse saamist kostja juhatuse liikmelt. Hageja on kohtule selgitanud, et kokku lepiti kolmekesi OÜ G. esindaja L., E. I. ja tema, kuidas tasutakse XXXXXXXXX XX-XX asuva korteri remondi eest. E. I. seda väidet ei kinnitanud. A. P. ütlustest saab järeldada hageja poolt kinnitatut, et tema käis koos hagejaga kauplustes kaupa ostmas ja tunnistaja andis hagejale kauba eest sularaha. Kohus ei lugenud tunnistaja A. P. ütlustega tõendatuks asjaolu, nagu saanuks hageja E. I.ilt igakordse ostu eel vastava nõusoleku. Asjaolu, et hageja kõnetas kedagi E., keda tunnistaja ei näinud, ei kinnita kostja seadusliku esindaja tahteavaldust. Samas on ebatõenäoline olukord, kui väidetavalt OÜ G. esindaja L., E. I. ja hageja leppisid kokku korteri remondi küsimustes, miks pidanuks siis hageja igakordselt üle helistama. Hageja ei ole taotlenud L.i üle kuulamist, kes väidetavalt peale asjaosaliste isikute nimetatud kokkuleppe sõlmimisel osales. Kohtu hinnangul ei oma asjas tähtust ärihoone XXXX-XXXXXXX XXX asfalteerimise eest tasumise asjaolud, kuivõrd süüteo sisu nimetatut ei sisalda, sest kõik arved on seotud XXXXXXXX tänava korteriga. Tunnistajana andis ütlusi D. T., kes ei teadnud sularaha kassa(de) pidamises kohta midagi kinnitada. Tunnistaja ütlustest järeldus, et tema ei ole kassat pidanud ega ka I. K. asendanud. Ka tunnistaja V. M. ei kinnitanud hageja hagiavalduses toodut. Tunnistaja I. K. andis ütlusi selle kohta, et koostas kassa väljaminekuordereid tšekkide järgi. Kõik toimus arvutiprogrammi kohaselt. Üleantava sularaha kassa kohta andis tunnistaja ütlusi, et 05.
4. oli see kassa U. P. käes ja kontrollides kassajääki ja rahasummat, need kattusid, kuid konkreetset summat tunnistaja ei mäletanud. Seega sai tunnistaja ütlustest järeldada hageja poolt avalduses toodut, et nn ametlikku sularaha kassat pidas I. K.. Kohtu hinnangul om vastuolu hageja poolt hagiavalduses toodu, et tema poolt E. I.ile üleantav raha 10 328,81 krooni oli nn „musta kassa raha“, sest ametlikus sularaha kassas ei olnud kunagi nii palju raha, ja raamatupidamist teostava osaühingu teatise vahel. Hageja on teinud järelepärimise 3D Consult 4 OÜ-le ning Armin Press on vastanud et H. OÜ sularaha kassa jääk oli 05.09.2007 seisuga 46 659 krooni. Hageja möönis, et tal puuduvad otsesed tõendid selle kohta, et käskkirjas toodud maksed on kõik toimunud H. OÜ seadusliku esindaja teadmisel, kuid maakohtu arvates ka kaudsed tõendid ei kinnitanud hageja väidet. Isegi kui hageja tasus osaliselt sularahas arveid musta kassa rahadest, oli see seotud temapoolse töökorraldusega, sest vastavalt töölepingule korraldas ta ainuisikuliselt raamatupidamist ning see ei muuda olematuks süüteo sisu. Vastastikune lepinguline suhe põhineb usaldusel ja eeldusel, et kõik toimub seaduslikult. Äriühingu raamatupidamine peab olema kontrollitav. Kuna hageja on rõhunud, et tal oli E. I.i korraldus „musta sularaha“ tegemiseks, tulnuks seda tal ka tõendada. Hageja on jätnud tõendamata, et see sularahana kogutud raha kõik äriühingu valdusesse jõudis. Hageja esitatud arvestus ei ole kontrollitav ja seal ei kajastu käskkirjas nimetatud arveid. Hageja on ütlusi andes kinnitanud, et „musta raha kassa“ kohta saatis ta pidevalt infot E. I.i kodusele e-post aadressile, kuid ühtki seda väidet kinnitavat dokumenti ei ole hageja esitanud. TLS § 86 p 7 ja § 104 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel võib töölepingu töötajaga lõpetada usalduse kaotuse tõttu muuhulgas siis, kui töötaja on oma käitumisega seadnud ohtu tööandja vara säilimise ning samuti siis, kui töötaja on põhjustanud tööandja vara kaotsimineku või riisumise. Kohtu hinnangul oli hageja oma tegevusega, sh ebaseadusliku „musta kassa“ loomisega, seadnud ohtu tööandja vara säilimise ning oma tegevusega põhjustanud kahju. Töötaja ja tööandja vastastikused kohustused tulenevad ka võlaõigusseadusest, arvestada tuleb VÕS §-s 6 sätestatud hea usu põhimõttega. Töötaja kohustub täitma oma tööülesandeid viisil, mis välistab tööandja vara kaotsimineku. Hageja tööülesannete sisu näitas, et tööandja andis talle suure vastutuse kogu äriühingu tegevuse ulatuses ja usaldas teda. Seega on töösuhte lõpetamine kui rangeima karistuse kohaldamine hageja suhtes kohtu hinnangul kooskõlas süüteo raskusega ja õigustatud. Kuivõrd hagiavaldus jäi rahuldamata, jättis maakohus maakohtus kantud menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. Apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Apellant leiab, et kohtuotsuses ei ole kohus võtnud seisukohta väite kohta, et kostja juhatuse liige ja omanik E. I. jälgis kogu aeg kostja arveldusarve liikumisi. Maakohus ei ole võtnud seisukohta TDVS § 6 lg 1 kohaldamise kohta. Poolte vahel ei ole vaidlust (

§ 231

lg 2 mõttes) selles, et kostja seaduslik esindaja jälgis kogu aeg kostja pangaväljavõtteid. Igaks juhuks palus hageja kohtult pangaarvete jälgimise kohta tõendi kogumist. Maakohus seda ei teinud ja ei hinnanud eeltoodud asjaolu kohtuotsuses. Apellant ei nõustu kohtu järeldusega, et tähtsust ei oma, millise kassajäägi hageja andis kostjale üle 05.09.2007. See on üheks tõendiks kogumis, mis tõendab, et E. I. kostja juhatuse liikmena oli teadlik ja oli andnud korralduse „teise sularahakassa“ pidamiseks. Apellant ei nõustu maakohtu poolt tõendite hindamisega selliselt, et võttis arvesse E. I.i ütlust selle kohta, et ta usaldas hagejat täielikult ja ei sekkunud majandustegevusse, ning ei võtnud arvesse kostja seadusliku esindaja väidet selles, et ta jälgis pangaarvete liikumisi kogu aeg. Pangaarvetelt olid näha süüteos märgitud maksed ning kostja seaduslik esindaja lubas neid teha. Apellant leiab, et tema ütlused oleks pidanud omama enam kaalu, kuivõrd kõik tõendid on/olid kostja valduses ning kostja tegi takistusi nende saamiseks. Kohus on andnud suure tõendusliku jõu hageja töölepingule, milles oli 5 toodud kohustus järgida finantsdistsipliini ja korraldada raamatupidamist - kohus leiab, et hagejal oleks seda eelduslikult tulnud teha seaduslikult, kuid on jätnud tähelepanuta, et hageja ja kostja vahelise töölepingu (ametijuhend p 8, tööleping p 2.6) kohaselt olid hageja kohustusteks täita juhatuse korraldusi. Apellant leiab, et kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, hinnates hageja süüteo ebaseaduslikkust riigi silmis, mitte tööandja suhtes. Tööalase süüteo rikkumist tuleb hinnata suhtes tööandjaga, mitte suhtes riigiga. Apellant leiab, et kohus väljus käskkirja ja kostja enda väidete raamidest, laiendades süütegu raamatupidamisalase kohustuse väidetavale rikkumisele. Apellant ei olnud firma raamatupidajaks, raamatupidamist korraldas firma OÜ D.. Kostja on 06.09.2007 käskkirjas hagejale ette heitnud üksnes kostja raha kasutamist enda huvides. Kohus rikkus sellega

§ 5

lg-t, mille kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Apellant toonitab, et teatud juhtudel võib kohus anda tõendile pooltest erineva õigusliku hinnangu, kuid kohtu poolt menetluspoole positsioonile uue väite genereerimine ei ole lubatav. Kohus asus seisukohale, et lepinguline suhe põhineb usaldusel ning raamatupidamine peab olema kontrollitav. Hageja väidab, et arvepidamine toimus kostja suhtes usaldusväärselt ja oli kontrollitav. Apellant on seisukohal, et kohtu järeldused tõendite pinnalt pidid olema teistsugused. Hageja ei taotlenud L.i ülekuulamist, kuna viimane on kostja juhatuse liikme sõber ja oleks kohtule ebatõeseid ütlusi andnud. Hageja helistas iga kord enne ostu juhatuse liikmele, kuna juhatuse liige E. I. hoidis igapäevaselt silma peal kostja arveldusarvetel ja hageja ei tahtnud teha ühtegi makset ülemuse teadmata. Kohus on jätnud tähelepanuta, et A. P. kuulis E. I.i häält telefonis, sest telefon oli valjuhääldi peal. Kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt on kohus arvestanud tõendina 14.04.2008 kohtule esitatud kostja kassaraamatu väljatrükki. Apellant leiab, et antud kostja poolt allkirjastatud paberite kogus ei saa olla kohtuasjas tõendiks. Hagejal puudus võimalus tutvuda nimetatud elektroonilise dokumendi (kassaraamatu väljavõte) originaaliga, kuigi 12.01.2009 menetlusdokumendis oli hageja sellele tähelepanu pööranud ja lisaks dokumendi ehtsuse vaidlustanud. Kohtuasjas nr 3-2-1-81-99 on Riigikohus asunud seisukohale, et menetlusosalise seletuse vastuolulisusele tuleb kohtul anda hinnang. Olukorras, kus kohus eelistab tõendina ajas vastuolulisi selgitusi andva isiku ütlusi, tuleb apellandi arvates kohtul seda täiendavalt põhistada. Sellekohast põhistust maakohtu otsus ei sisalda. Kohtutoimikus on kaks erinevat tõendit kostja sularaha kassajäägi kohta: OÜ D. raamatupidaja A. P. poolt allkirjastatud tõend, esitatud 12.06.2008 kohtuistungil ja kostja poolt koos vastusega hagile esitatud sularahakassa väljavõte. Kohus on otsuses asunud seisukohale, et hageja väide, et üleantud raha summas 10 328,81 krooni oli nn musta kassa raha, sest ametlikus sularahakassas ei olnud kunagi nii palju raha, on vastuolus hageja poolt esitatud OÜ D. tõendiga, milles A. P. väidab, et sularahakassa jääk oli 05.09.2007 seisuga 46 659 krooni, seega suurem. Hageja oli menetluses väitnud ja kostja polnud vastu vaielnud sellele, et ametlik sularahakassa ei sisaldanud/kajastanud kirjet 40 000 krooni kohta, mis oli kassas osaühingu asutamise eesmärgil. Teisisõnu omanik hoidis osakapitali eraldi sularahakassas - firma asutamise dokumentide ning pangaväljavõtete kõrvutamisel oleks see kontrollitav. Kohtule esitatud dokumentidest (pangaväljavõtted) on näha, et panka ei ole seda osakapitali raha viidud - järelikult raamatupidamises oli see kirjendatud sularahana. Seega OÜ D. tõendist tuleb järeldada, et ettevõtte elektrooniliselt peetava sularahakassa tegelikuks jäägiks oli 6 659 krooni, mis on 6 väiksem 10 000 kroonist. Öeldes hagiavalduses, et sularahakassas ei olnud kunagi üle 10 000 krooni raha, tahtis hageja väljendada, et kassast viidi raha panka, kui selle jääk oli liiga suur. Hageja põhistas kohtule „teise sularahakassa“ olemasolu tervikuna. Muuhulgas väitis hageja, et sularahakassa 13. kandeks on 27.04.2007 väljaminek summas 12 800 krooni, mille hageja väljastas kostja seaduslikule esindajale ning tema pidi sellega tasuma kostja hoone ümbruse asfalttööde eest. Eeltoodu tõendamiseks esitati AS T. kiri. Kohus asus kohtuotsuses seisukohale, et ei oma tähtsust ärihoone XXXX-XXXXXXX XXX asfalteerimise eest tasumise asjaolud, kuna süüteo sisu nimetatut ei sisalda. Apellant leiab, et kohus on rikkunud

§ 238

lg-t 1, mille kohaselt kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Nimelt on kohus leidnud ebaõigesti, et tegemist ei ole asjakohase tõendiga. Hagejal oli õigus tõendada teist sularahakassat kogumis, hagejal puudusid muud võimalused oma positsiooni tõendamiseks. Apellandi arvates tuleb õigeks lugeda, et E. ei tasunud kostjale renti ning selle asemel tõi kostjale (U. P. kätte) arveid, mille eest E. raha ei saanud ja mille kaudu sai kostja „teise sularahakassasse“ raha. Kostja poolt kohtule esitatud kassaraamatu väljavõtte kohaselt on kassas 13.04.2007 kanne (kanne nr 23) sissetuleku 3 500 krooni kohta. Hageja leiab, et sissetulekuorder ei vasta raamatupidamise algdokumendi nõuetele ka mitte üldjoontes, kuivõrd raamatupidamise seaduse § 7 nõuetele ei vasta kindlasti kassa sissetuleku order, millel ei ole tehingu majanduslikku sisu (raamatupidamise seaduse § 7 lg 1 p 3). Raamatupidamises ei saa olla kannet, mis seisneb ainult kreeditis (sissetulekus). Kostja esitatud AS SEB Pank kirja kohaselt ei ole neil võimalik perioodil 15.01.200705.09.2007 kasutajate sisenemise täpseid aegu taastada. Apellant on seisukohal, et kohtul oli võimalik seda kontrollida, helistades panga infonumbrile. Kirjas toodu ei viita ka sellele, et ei oleks võimalik üldse mingeid andmeid sisenemise kohta saada. Kostja esindaja E. I. väitis, et ei osalenud üldse firma töös, kuid samas selgitas, et kontrollis pangaarvet. Hageja maksete mittemärkamise põhjuseks tõi ta esile, et hageja ostis ehitusmaterjale kostja hoones toimuva remondi „varjus“. Apellandi arvates oli tunnistaja ütluste ja käskkirja kohaselt hoone remont selleks ajaks juba lõppenud. Apellant leiab, et tunnistajatena üle kuulatud kostja töötajad on kohtus andnud ebaõiged ütlusi. Kestva töösuhte tõttu on tunnistaja I. K. ütlused ilmselgelt ebausaldusväärsed. Kostja seaduslik esindaja ei ole kohtule esitanud tõeseid väiteid seoses G. OÜ poolt teostatud remonttöödega. Remonttööde tegemise eest maksti teisest sularahakassast ning pangaväljavõtted ja sularahakassa väljavõte tõendaksid seda, et selliste tööde eest ei tasutud kostja raamatupidamise järgi. Käskkirja kohaselt viidi hageja süütegude avastamiseks läbi raamatupidamiskontroll 06.09.2007. Apellant väidab, et kostja seaduslik esindaja valetas kohtule nii väidetava kontrolli kuupäevas (arusaamatu on, milline aeg õige on, kas käskkirjas või vande all antud või 25.09.2008 istungil antud seletustes märgitu) kui selles, kes väidetavat kontrolli teostasid. Tunnistajate D. T. ja I. K. ütlustest nähtuvalt on selge, et nimetatud isikud sellist kontrolli ei teostanud. Apellandi arvates ei ole kohus võtnud arvesse vastuolu kostja väidetes seoses sularahakassaga. Süüteokoosseisus olid kirjas hagejale süükspandavad väljaminekud. Kuivõrd kostja esindaja 7 märkis, et süüteos märgitud raha ei ole sularahakassasse jõudnud, siis on selge, et kostja lepinguline esindaja võttis omaks teise sularahakassa olemasolu. Apellant leiab, et kohus on rikkunud poolte võrdsuse ja erapooletuse printsiipi, märkides ära kohtuotsuses väidetava hageja ebatäpsuse, kuid peab kõiki kostja kohtule esitatud valesid kohtuasjasse mittepuutuvaks. Kui kohus võtab arvesse käskkirja väliseid asju, mis räägivad kostja kasuks, siis peaks ta arvesse võtma ka neid käskkirja väliseid asju, mis räägivad hageja kasuks. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud tsiviilasja toimikus olevate materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

§ 657lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata.

Kuna hagejaga sõlmitud tööleping lõpetati 06.09.2007, siis on maakohus vaidluse lahendamisel õigesti kohaldanud töölepingu kehtimise ja lõpetamise ajal kehtinud töölepingu seaduse sätteid. TLS § 86 p 7 järgi tööandja võib lõpetada töölepingu töötaja suhtes usalduse kaotamisel. TLS § 104 lg 1 järgi tööandjal on õigus lõpetada tööleping paragrahvi 86 punktis 7 ettenähtud alusel iga töötajaga, kelle suhtes tööandja on kaotanud usalduse. TLS § 104 lg 2 sätestab, et töölepingu võib lõpetada usalduse kaotuse tõttu, kui töötaja on põhjustanud tööandja vara puudujäägi, riknemise, hävimise, kaotsimineku või riisumise. Vastavalt kostja 06.09.2007 käskkirjale oli hagejaga, kes töötas alates 12.02.2007 kostja tegevdirektorina, tööleping lõpetatud TLS § 86 p 7 alusel usalduse kaotuse tõttu, kuna hageja on tasunud kostja pangakaarte kasutades kostja vahenditega teenuste ja materjalide eest, mis ei olnud seotud kostja majandustegevusega. Kostjale on sellega tekkinud kahju 20 966,88 krooni. Selles, et käskkirjas toodud maksed tehti, ei olnud poolte vahel vaidlust, kuid hageja väitis, et nende tehingutega saadud sularahast peeti kostja juhatuse liikme E. I.i korraldusel nn „musta sularahakassat“, millest tehti sularahas kostja juhatuse liikme korraldusel väljamakseid.

§ 230lg 1 järgi tuli hagejal neid asjaolusid tõendada.

Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja väited on tõendamata. Kuna Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt

§ 654lg-st 6 Kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi ei korda.

Ebaõige on kaebaja väide, et kostja rikkus karistust määrates TDS § 6 lg-s 1 sätestatud tähtaega. TDS § 6 lg 1 järgi võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Hageja allus ametijuhendi kohaselt tööalaselt kostja juhatusele. Seega tuli TDS § 6 lg 1 kohaldamiseks tuvastada, millal sai kostja juhatuse liige E. I. teada hageja süütegudest. Kolleegiumi arvates ei tähenda see, et kostja juhatuse liige E. I. võis igal ajal kontrollida kostja makseid internetipanga vahendusel ja kostja esindaja ei ole eitanud, et ta aeg-ajal rahaülekandeid jälgis, seda, et ta pidi märkama hageja poolt äritegevusega mitteseotud maksete tegemist. Kohtutoimikus olevate pangatoimingute väljavõtete kohaselt (I köide lk 231-251) on tasutud 2007. a alguses pidevalt ehitusmaterjali müüvatele äriühingutele (näit. Ehituse ABC) erinevaid summasid, mis olid seotud äritegevusega. Seega ei ole alust järelduseks, et kostja juhatuse liige pidi ilma algdokumente kontrollimata ainuüksi pangakonto põhjal tuvastama, milleks oli 8 makstud raha kulutatud. Lisaks eeltoodule peab pool esitama oma väited asja menetlemisel maakohtus. Õige on vastustaja väide, et hageja maakohtu menetluses väidet, et kostja oleks hagejale karistust määrates rikkunud TDS § 6 lg-s 1 sätestatut, sõnaselgelt esitanud ei ole. Taotluses tõendite väljanõudmiseks ja dokumendi ehtsuse vaidlustamiseks (lk 158) on kostja ainult selgitanud, milliseid tõendeid ta vajab tõendamaks kostja juhatuse liikme pidevat kursisolekut kostja arvelt toimunud maksetega. Eeltoodut ei saa pidada sõnaselgeks väiteks ja maakohus ei pidanud seda hindama. Kostja on esitanud kohtule kassaraamatu, millest nähtub, et 04.09.2007 seisuga oli kassas sularahajääk 10 328,81 krooni, mis kattub hageja poolt kostjale üleantud sularahajäägiga. Samas raamatupidamisteenust osutanud D. OÜ töötaja A. P. kirja järgi oli sularahakassa jääk 05.09.2007 seisuga 46 659 krooni. Kolleegium möönab, et esitatud tõendite vahel on vastuolu. Samas kaebuse väited ei anna alust kahelda kostja kassaraamatu andmetes. Hageja on selgitanud kaebuses sularahakassa jäägi 46 659 krooni olemasolu sellega, et sularahakassas oli arvel ka ettevõtte osakapital 40 000 krooni ja tegelikult käibes olevat sularaha oli 6 659 krooni. D. OÜ õiendis sisalduva kohta ei ole raamatupidamisfirma esitanud mingeid selgitusi. Kolleegium leiab, et D. OÜ töötaja A. P. kirjas sisalduv info ei ole usaldusväärne, kuna see pole kontrollitav. Kolleegium märgib, et kostja on olnud nõus, et tema raamatupidamise osas tehakse ekspertiis, kuid hageja ei ole seda taotlenud (I köide lk 336). Seega on hageja ise loobunud võimalusest saada tõend, mis tema väiteid kinnitaks. Õige on kaebaja väide, et käosolevas vaidluses, on hagejal, kes ei ole enam kostja töötaja, raske oma väiteid tõendada, kuid eeltoodu ei saa olla põhjuseks, et terve kostja raamatupidamine nõuda välja kohtumaterjalide juurde. Hageja on esitanud väite, et kostja esitatud kassaraamatu väljavõte on võltsitud. Kolleegium leiab, et tegemist on arvuti väljatrükiga, mistõttu selle originaali, nagu nõudis hageja, ei ole võimalik kohtule esitada. Hageja väited dokumendi (pigem selles olevate andmete) võltsituse kohta on jäänud paljasõnaliseks ja oletuslikuks. Kassaraamatus sisalduvate andmete õigsust oleks samuti saanud kontrollida näiteks raamatpidamisekspertiisi käigus. Kaebaja on rõhutanud, et kostja kassasse on raamatupidamisseadust rikkudes 13.04.2007 E. I.i poolt makstud sularaha 3 500 krooni, mille kohta puudub kassa sissetulekuorderil seletus tehingu sisu kohta. Eeltoodu peaks apellandi arvates viitama, et kassaraamat on võltsitud. E. I. on vande all antud seletuses selgitanud, et ta maksis raha kassasse sisse, kuna hageja vajas sularaha seoses ametilähetusega Saksamaale. Kolleegiumi arvates ei kinnita 3 500 krooni maksmine kostja kassasse hageja väidet kassaraamatu võltsimise kohta ja see, kas dokument vastab raamatupidamisseaduse nõuetele, ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel määrava tähtsusega. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti hinnanud, et kostja rikkus oma töökohustusi viisil, mis tõi kaasa hageja usalduse kaotuse. Maakohus on hinnanud hageja süütegu kostja suhtes ja tuvastanud, et hageja tegevuse tõttu tekkis kostjale kahju, mis on aluseks töölepingu lõpetamisele TLS § 86 p 7 alusel. Samas on maakohus hinnanud hageja poolt tööülesannete mittekorrektset täitmist laiemalt, tuvastades, et hageja ei ole raamatupidamise eest vastutava isikuna kohaselt oma ülesandeid täitnud. Arvestades töölepingu lõpetamise käskkirjas sisalduvat, siis eeltoodu ei olnud küll karistuse määramisel aluseks, kuid menetluse käigus on pooled neid asjaolusid arutanud ja selle tõttu on kohus neid ka käsitlenud. Kolleegium leiab, et kaebuse väited ei anna alust hinnata maakohtu poolt ülekuulatud tunnistajate ütlusi erinevalt maakohtust. A. P. on tunnistajana selgitanud, et enne iga ostu pidas hageja nõu kostjaga ja telefon oli lülitatud valjuhääldi peale. Kolleegium märgib, et sellisel viisil telefoni kasutamine (valjuhääldi režiimis) ei ole tavapärane ja tekitab kahtlusi tunnistaja ütlustes. Kaebaja ei 9 ole palunud kohtul välja nõuda mobiilsideoperaatorilt kõnede eristust, mis oleks andnud võimaluse kontrollida teatud kuupäevadel kõnede tegemist. Maakohus on leidnud, et XXXX-XXXXXXX XXX asfalteerimistööde teostamise kohta esitatud tõendid ei ole olulised, kuna see ei olnud hageja karistamisel aluseks. Õige on see, et karistamisel ei olnud need asjaolud aluseks, kuid hageja on väitnud, et asfalteerimistööd teostati selle sularaha arvelt, mis ei kajastunud raamatupidamises. Seega oli eeltoodud asjaolu tuvastamine oluline, et tuvastada, kas nn „musta sularahakassat“ peeti või mitte. Kolleegium leiab, et AS T. kiri ei tõenda hageja väidet. See, et muist hoovist ei olnud asfalteeritud, ei tähenda, et töö tehti hiljem ja selle eest maksti sularahas, ilma ametlikult vormistamata. Hageja ei ole tõendanud, kes ja millal puuduva osa asfalteerisid ja kas seda üldse tehti. Kuna Kolleegium jätab maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis tulenevalt

§ 171lg-st 1 tuleb menetluskulud jätta apellandi kanda.

Margo Klaar Tiit Kollom Mare Merimaa 10