Obsah (8)

§ 73§ 75§ 13§ 45§ 59§ 95§ 92§ 150

3-08-2225 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 19. juuni 2009. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-2225 Haldusasi OÜ Della

) § 10 lg 1 kohaselt maksuhaldur kontrollib selle seaduse ja maksuseaduste täitmist, kasutades talle selleks seadusega antud pädevust, lgst 2 tulenevalt maksuhalduri ülesandeks on muu hulgas kontrollida maksude arvestamise ja tasumise õigsust ning arvestada ja määrata seadusega sätestatud juhtudel tasumisele kuuluv maksusumma ja intress. Sama paragrahvi lg 3 järgi maksuhaldur viib menetluse läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse. Antud juhul on PMTK 2005. a alustanud kaebaja suhtes üksikjuhtumi kontrolli, kuid hiljem on muutnud seisukohta ning 19.01.2006 otsustanud viia läbi revisjoni (

§-d 73–81), koostades selle tulemuste kohta revisjoniakti ning hiljem ka Maksuotsuse. Tulenevalt

§ 73

lg-test 1 ja 2 revisjoni eesmärk on välja selgitada kõik revideeritava maksukohustusega seotud asjaolud, sealhulgas nii maksukohustust suurendavad kui ka vähendavad asjaolud, sealjuures revisjon võib hõlmata üht või mitut maksu, üht või mitut maksustamisperioodi või olla piiritletud konkreetsete asjaolude väljaselgitamisega. Ehkki kohtule ei ole esitatud revisjoni alustamise korraldust, ei ole kaebaja tõstatanud küsimust vastustaja poolt

§ 75

nõuete rikkumisest, samuti ei ole ta väitnud, et PMTK pole taganud talle

§-st 78 tulenevaid maksukohustuslase õigusi revisjoni ajal või

§ 13lg-st 1 tulenevat ärakuulamisõigust.

OÜ Della Project on saanud esitada revisjoniakti kohta eriarvamuse. 3.

§ 45

kohaselt maksumenetluses kohaldatakse HMS-s sätestatut, kui

-s, maksuseaduses või tollieeskirjades ei ole ette nähtud teisiti. HMS § 6 (uurimispõhimõte) kohustab haldusorganit menetletavas asjas välja selgitama olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Vastavalt

§-s 11 sätestatud uurimispõhimõttele maksuhaldur on maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid. Samas maksuhaldur otsustab maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid, olemata maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel seotud ainult menetlusosalise esitatud taotluste ja tõenditega. Samuti on maksuhalduril õigus ja kohustus tuvastada majandustehingute tegelik sisu.

§ 59

lg 1 kohaselt on tõendiks maksumenetluses kõik asjas kogutud andmed, sh maksukohustuslaselt, kolmandalt isikult jt saadud teave, dokumendid, asjad, vaatluse teel tuvastatud asjaolud ning eksperdiarvamus. Maksuhaldur otsustab, lähtudes talle seadusega pandud ülesannetest ning kaalutlusõigusest, milliseid tõendeid ta peab vajalikuks konkreetses asjas koguda. Ühelgi tõendil ei saa olla asjas ette kindlaks määratud jõudu, seetõttu on põhjendatud ja kooskõlas uurimispõhimõtte ja maksuhalduri kohustustega (sh revisjonis) asjas tähtsust omada võivate andmete kogumine ning saadud andmete/tõendite kogumis ja vastastikuses seoses hindamine. Teisalt tulenevalt 8

§ 95

lg-st 2 maksukohustuslase esitatud tõendite täielik või osaline arvestamata jätmine maksusumma määramisel tuleb maksuotsuses motiveerida. Samas maksuhalduri eelmärgitud kohustustele vastab aga

§-st 56 tulenev maksukohustuslase kaasaaitamiskohustus, mille järgi maksukohustuslane on kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust, pidama arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta, andma seletusi, esitama deklaratsioone ja muid tõendeid ning säilitama neid seadusega ettenähtud tähtaja jooksul jms. Sealjuures, kui seadus sätestab tõendi kohustusliku liigi, saab maksukohustuslane kasutada tõendamisel ainult seda liiki tõendit. Kaevatav Maksuotsus on tehtud

§ 92

lg 1 p 3 ja § 95 lg 1 alusel.

§ 92

lg 1 p 3 kohaselt maksuhaldur määrab tasumisele kuuluva maksusumma, kui maksukohustuslane on esitanud valeandmeid, mille tagajärjel tema poolt arvutatud või tema esitatud andmete alusel arvutatud tagastamisele kuuluv maksusumma on suurem maksuseaduse kohaselt tagastamisele kuuluvast summast. Tulenevalt

§ 95lg-st 1 tasumisele kuuluva maksusumma määramiseks teeb maksuhaldur maksuotsuse.

Kohus on asjas kogutud tõendeid ja poolte selgitusi arvestades seisukohal, et PMTK on kõnesolevat maksumenetlust viinud läbi põhimõtteliselt eelviidatud seadusnormide kohaselt, järginud uurimispõhimõtet ja taganud kaebaja õigused menetluses. Maksuotsus vastab formaalselt

§-des 46 ja 95 toodud nõuetele, ühtlasi on vastustaja selgitanud Maksuotsuses, miks ta on jätnud maksusumma määramisel arvestamata maksukohustuslase esitatud formaalsed tõendid (arved jms) ning esitanud vastuväited eriarvamuses toodule. Kohtu arvates on Maksuotsuses kõrvaldatud need motiveerimispuudused, mis tingisid analoogsete varasemate haldusaktide kehtetuks tunnistamise MTA poolt vaidemenetluses. Kohus rõhutab sealjuures, et tasumisele kuuluva käibemaksu summa 133 723 krooni on olnud ühesugune kõigis kolmes maksuotsuses, st käesoleva põhivaidluse osas maksuhalduri seisukoht ei ole muutunud. Sellel, kas vastustaja on jätnud täielikult tähelepanuta kaebuse esitaja äritegevuse eripära ja jätnud välja selgitamata mingi tähtsust omava asjaolu jms, nagu väidab kaebaja, peatub kohus Maksuotsuse sisulise õiguspärasuse hindamisel. Kohus märgib siiski, et ta ei nõustu kaebaja väitega, et PMTK on lähtunud Maksuotsuse tegemisel mitteasjakohastest kaalutlustest, st et Tasmo Ärigrupi AS aktsiate emiteerimine ega müük ei ole vähimalgi määral seotud kaebuse esitaja enda äriliste projektidega. Kohtu arvates on maksuhaldur isikute selgituste jm tõendite põhjal Maksuotsuses piisavalt näidanud, millised raha liikumise skeemid on välja töötatud ning kuidas eri äriühingud ja isikud on omavahel seotud, sh OÜ Della Project juhatuse liige Larissa Kolesnikova seos Tasmo Ärigrupi AS-ga /vt nt II kd tl 118-122, 127-128/, samuti OÜ Kardis juhatuse liige V. Vaingorti seos Tasmo Ärigrupi AS-ga. Kuivõrd kaebuse esitaja suhtes alustati üksikjuhtumi kontrolli just seonduvalt OÜ Della Project aktsiate ostu-müügitehingutega 2002. a ning hilisema revisjoni tulemusena maksuhaldur asus seisukohale, et OÜ-d Della Project kasutati Tasmo Ärigrupi AS aktsiate müügist saadud raha maksuvabalt väljaviimiseks välismaale (sh laenuna just asutatud äriühingule AVVA, kes hiljem tasus kaebaja eest OÜ Kardis arved), siis neil asjaoludel ei ole Tasmo Ärigrupi AS-ga seonduv Maksuotsuses ühelgi juhul asjakohatu. PMTK on põhjalikult selgitanud otsuse p-s 2.1, millised faktid tema järeldust kinnitavad. 4.

§ 150

lg 1 kohaselt maksuteates või maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral lasub maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Kohus leiab, et OÜ Della Project ei ole suutnud kohut veenda, et teda on koheldud õigusvastaselt ja ebaõiglaselt, st et maksuhaldur oleks määranud antud juhul maksusumma valesti. Kohus, hinnanud poolte seletusi, tunnistaja ütlusi ja kõiki muid tõendeid samuti nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et vaidlustatud Maksuotsus on ka sisuliselt õiguspärane haldusakt, mis kaebuse esitaja õigusi ei riku ja mille tühistamiseks 9 puudub alus. Seega OÜ Della Project kaebus on põhjendamatu ja see ei kuulu rahuldamisele. Kohus nõustub põhimõtteliselt PMTK ja MTA argumentatsiooniga, pidades vajalikuks mitte korrata üle kõike maksuotsuses ja vastustaja vastulauses, samuti 06.10.2008 vaideotsuses märgitut, vaid rõhutab eelkõige järgmist. Formaalsetest tõenditest (lepingud, arved, nende tasumine, äriplaanid, üleandmisevastuvõtuaktid jms) nähtuvalt oleks OÜ Della Project ja OÜ Kardis vahel nagu võinud toimuda kaebaja väidetud tehingud. Kuid sisendkäibemaksu mahaarvamise eelduseks on siiski asjaolu, et arvetel (antud juhul 01.11.

1. a arve nr 892 ja 06.03.
2. a arve nr 455) näidatud tehingud on reaalselt ka toimunud neil märgitud poolte vahel. Kuna üldteada on väljend, et „paber kannatab kõike“, samuti ka asjaolu, et Eestis on avastanud nn „arvevabrikuid“, mis teenivad ilmselgelt maksupettuste huve, siis seetõttu ei saagi alati formaalseid raamatupidamise algdokumente võtta absoluutse tõena („objektiivsete tõenditena“), vaid nende järgi majandustehingute tegeliku toimumise kindlakstegemiseks tuleb vaadelda neid dokumente koosmõjus muude tõenditega. Seega ka nn objektiivsetesse tõenditesse - raamatupidamise algdokumentidesse - saab ja tulebki suhtuda skeptiliselt ning igal konkreetsel juhul tuvastada, kas need ikka kinnitavad väidetud majandustehingute toimumist või on fiktiivsed. Raamatupidamises kajastatav algdokument peab kajastama reaalselt toimunud majandustehingut - pooled, sisu, summad jms. Samas, kui tehingute reaalset toimumist tõendavad üksnes raamatupidamise algdokumendid (näiteks arved ja lepingud jms), kuid muud tõendid (näiteks isikute suulised ja selgitused ja andmed erinevatest registritest jms) selliste tehingute toimumise võimalikkust ei kinnita, siis üksnes vormistatud dokumentide olemasolu ei saa olla tehingute toimumise ümberlükkamatuks kinnituseks. Sellest tulebki vahetegemine sisulise ja formaalse tegelikkusele vastavuse vahel. Kui väljamakse aluseks oleva tehingu olemasolu ei ole leidnud tõendite kogumõjus tõendamist, siis ei ole vastava raamatupidamisdokumendi põhjal kantud kulutus ka nõuetekohaselt tõendatud ning on olemas alus maksu määramiseks.
3. Antud juhul ongi PMTK analüüsinud asjassepuutuvate isikute seletusi ja hinnanud kirjalikke dokumente nende omavahelises seoses uurimaks, kas arvetel nr 892 (koos käibemaksuga summas 363 233 krooni) ja nr 455 (koos käibemaksuga summas 513 402 krooni) näidatud tehingud on reaalselt OÜ Della Project ja OÜ Kardis vahel aset leidnud, ning asunud kohtu arvates põhjendatult seisukohale, et ei ole. Vastustaja on tuginenud sealjuures õigustatult 26.09.
4. a ja 06.10.
5. a, samuti 10.01.2002 (või 2003) sõlmitud /I kd tl 122123, II kd 7-8/ lepingute alusel väidetavalt OÜ Kardis poolt OÜ-le Della Project koostatud ja esitatud äriplaanide sisu- ja vormistusprobleemidele (vt ka äriplaanide võrdlus, III kd tl 53), ebakõladele nendega seotud lepingute, arvete, üleandmise-vastuvõtuakti ja ekspertiisi /III kd tl 61-66/ vahel. Maksuhaldur on raamatupidamisdokumentide kontrollimise tulemusena, saadud informatsiooni ning kaebaja juhatuse liikme Larissa Kolesnikova (03.05.2005; 11.05.2005 ja 07.04.2006) ja kolmandate isikute (A. B. - 15.05.2005 ja 19.05.2005; I. I. 08.06.2005; J. P.-11.10.2006) antud selgituste alusel tõdenud, et OÜ-l Della Project ei olnud aastatel 2002-2004 sisulist majandustegevust /III kd tl 1-21; vt ka Maksuotsuse lisa 1/, ning kaebaja ei ole seda millegagi umber lükanud. Kohus nõustub maksuotsuses väidetuga, et isegi kui OÜ Kardis oleks osutanud teenust (koostaks äriplaanid) OÜ Della Project tellimusel, ei oleks see seotud OÜ Della Project ettevõtlusega, kuna lähtuvalt Maksuotsuse p-s 1 kirjeldatud asjaoludest, nendest teenustest pidi olema huvitatud ning väidetavalt kavatses ettevõtluses kasutada mitte OÜ Della Project, vaid kolmas isik (AVVA), seega teenus oli väidetavalt ostetud kolmanda isiku jaoks /vt ka III kd tl 61/, ning äriplaanid ei ole seotud OÜ Della Project ettevõtlusega. Tegelikult tuli see välja ka tunnistaja V. Vaingorti ütlusest, mille kohaselt ta seoses L. Kolesnikovaga märkis: “Oli vaja teostada projekt välisinvestoritele keda sellel ajal esindas”. Ka kinnitas V. Vaingort samas, et tema võttis konkursi (500 korteri 10 project Tallinnas) materjalid ja tema töö oli, kuidas välisinvestor saaks osaleda selles projektis ja kuidas ta võib kätte saada tulu /III kd tl 121/. Miks kaebaja nimetab ennast kaebuse p-s 1.2 välisinvestoriks, jääb asja materjalide põhjal ebaselgeks. Mis puudutab kaebuse esitaja esitatud Kompanii AAS EK “Trust Severegernostroi, väärtpaberite ostu ja müügiga seotud materjale /III kd tl 67-78/, siis pärinevad need kõik aastast 2008, seega väljuvad revideeritud perioodist. Ehkki OÜ Della Project 19.08.
6. a vaides on sellega seonduvale mõnevõrra viidatud, ei nähtu toimikumaterjalidest kõnealuste dokumentide vaidele lisamine ega üldse maksuhaldurile esitamine enne kui kohtumenetluses. Ometi oli vähemalt aktsiate ostumüügileping sõlmitud juba 01.03.
7. Vastupidi, MTA 06.10.
8. a vaideotsuses on vaide lahendaja p-s 5.3 eraldi märkinud, et OÜ Della Project ei ole esitanud mingeid tõendeid OÜ-lt Kardis väidetavalt saadud äriplaanide realiseerumisest oma majandustegevuses ning kaebaja väiteid ei kinnita ka äriühingu majandusaasta aruanded. Kohus märgib samuti, et täiesti paljasõnalised on kaebuses toodud väited, et äriplaanid võimaldasid tal „osaleda Eestis ja Vene Föderatsioonis Peterburis ja Leningradi oblastis erinevate äriliste projekti arendamiseks läbiviidud enampakkumistel“. Neil asjaoludel tuleb nimetatud täiendavad dokumendi jätta tähelepanuta. Kõnealuste äriplaanide pelgalt formaalsust arvete esitamise õigustusena ilmestab kohtu arvates kaebaja esindaja K. Kägi väide kohtuistungil, mille kohaselt teenus, mida OÜ Kardis OÜ-le Della Project müüs, oli peamiselt sidemete otsimine ja vahendamine välisinvestoritele /III kd tl 126/. Kuivõrd tunnistaja V. Vaingorti ütlusest ei ilmnenud selliseid põhjapanevaid uusi asjaolusid võrreldes maksuhalduri küsitlemise põhjal antud sama isiku vastustega /II kd tl 106-112/ ja kaebaja ise ei esitanud maksumenetluses tõendeid äriplaanide realiseerumisest oma majandustegevuses, siis puudub alus väita, et PMTK ei järginud piisavalt uurimispõhimõtet. Jääb seega arusaamatuks, missugused asjas tähtsust omavad asjaolud jättis vastustaja väidetavalt välja selgitamata. Eeltoodut silmas pidades on PMTK kohtu arvates kohaldanud õigesti KMS § 20 lg 1 ja lg 3 p 1 sätteid, mille sisu on kajastatud Maksuotsuse sisendkäibemaksu käsitlevas p-s 1.1, samas on kaebaja ise aga rikkunud KMS § 11 lg-s 1 sätestatud nõudeid. Ülaltoodu kokkuvõtteks on kohus seisukohal, et kaebus on alusetu ja järelikult jääb see rahuldamata.
9. OÜ Della Project on palunud mõista vastustajalt välja kaebaja poolt kantud menetluskulud. Et kaebus jääb aga rahuldamata, siis tulenevalt HKMS § 92 lg-st 1 jäävad kaebuse esitaja kohtukulud tema enda kanda, mistõttu kohtul puudub vajadus nende põhjendatust ja kandmise tõendatust hinnata. PMTK ei ole omapoolset kohtukulunõuet esitanud. Hurma Kiviloo kohtunik 11