← Eesti

3-08-1404/45

Obsah (6)§ 9§ 38§ 6§ 23§ 12§ 22

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Virgo Saarmets ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 21. mai 2010, Tallinn Haldusasja number 3-08-1404 H

) §-dele 9 ja 22 ning Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määruse nr 267 Maa ostueesõigusega erastamise kord p-le 132 otsustas lubada O. Kolkil erastada maad kuni 2 ha. Vallavalitsus ei ole Pärnu Halduskohtu otsusest nr 3-1/2005 tulenevalt kohustatud erastama maad rohkem kui seaduses ettenähtud. 2

(10)3-08-1404
  1. M. Oiderma kaebuses taotleti Tori Vallavalitsuse 12.06.2008 korralduse nr 162 tühistamist ja Tori Vallavalitsuse 20.03.2008 korralduse nr 63 kehtivuse tuvastamist. Kaebaja leidis, et antud asjas tuleb kohaldada Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse nr 3-3-1-40-06 seisukohti, sest sarnaselt viidatud haldusasja asjaoludega ei antud koos hoonega O. Kolkile üle maa erastamise õigust. Seega oli 20.03.2008 korraldus maa erastamise menetluse lõpetamiseks õiguspärane.
  2. O. Kolk esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tori Vallavalitsuse 12.06.2008 korralduse nr 162 tühistamiseks ja Tori Vallavalitsusele ettekirjutuse tegemiseks viia viivituseta läbi kaebajale kuuluva elamu juurde maa ostueesõigusega erastamine vastavalt 08.11.2007 asendiplaanile ja selle alusel läbi viidud mõõdistamisele. Algselt esitati kaebus ka Tori Vallavalitsuse 03.07.2008 korralduse nr 187, millega jäeti rahuldamata O. Kolki vaie 12.06.2008 korralduse nr 162 kehtetuks tunnistamiseks, tühistamiseks, kuid sellest taotlusest kaebaja loobus ning kohus lõpetas 09.12.2009 määrusega selles osas menetluse. Kaebaja põhjendas kaebust järgmiselt. Vaidlustatud korraldus on vastuolus

-ga ja sellega määrati ebaõigesti kaebajale kuuluvate hoonete juurde erastamiseks ainult 2 ha maad. Kaebajale erastamisele kuuluva maa suurus ja piirid tehti kindlaks Pärnu Halduskohtu 27.05.2005 otsusega nr 3-1/2005, milles leiti, et vastustaja keeldumine 4 ha erastamisest oli seadusevastane. Kaebaja õigus maad erastada tuleneb AÕSRS § 13 lg-st 1,

§-dest 6, 9, 20, 22, 221 ja Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse §-st 24, mis sätestab, et kui ehitis omandatakse pärast 01.01.1998 vallasasjana, on ehitise omandanud isikul õigus maad ostueesõigusega erastada

-s sätestatud alustel. Ehitise omandanud isikul tuleb maa ostueesõigusega erastamise avaldus esitada 3 kuu jooksul ehitise omandamise päevast arvates. Antud juhul on kaebaja kõik seadusest tulenevad nõuded täitnud, seetõttu puuduvad igasugused takistused talle 4 ha suuruse maa erastamiseks. Alusetu ja paljasõnaline on väide, et elamu juurde 2 ha maa erastamine vastab kõige paremini kõigi subjektide huvidele, sest tegelikult ei ole vastustaja E. Kolki ja T. Kolki arvamust küsinud ning haldusakt on sisuliselt kaalutlemata. Kolmest õigustatud subjektist kaks (E. Kolk ja T. Kolk) on nõustunud 4 ha maa erastamisega, vastu on ainult M. Oiderma, kuid ühe isiku vastuseisu tõttu ei saa rikkuda elamu omanikule

§ 9lg-st 2 tulenevat õigust erastada maad kuni pooles ulatuses tagastatavast maast.

Praegu moodustab erastatav maa ainult ligi 1/6 kogu tagastatavast maast, seega ei riku see mingil määral subjektide võrdse kohtlemise põhimõtet. 10. Tori Vallavalitsus palus jätta kaebused rahuldamata. Kuna õigustatud subjektid ei ole vaidlusaluse maa suhtes erastamise ja tagastamise osas kokkulepet sõlminud, on vastustaja välja pakkunud erinevaid lahendusi, kuid kõik vastustaja otsused on vaidlustatud. Õigustatud subjekti elamu võõrandamisega ei saa vähendada teistele õigustatud subjektidele tagastamisele kuuluvat osa. T. Kolk kinkis hooned vallasasjana oma pojale, kuid ei loovutanud nõudeõigust ning lõi sellega olukorra, kus õigustatud subjektidele tagastataval maal asub kolmandale isikule kuuluv elamu. Samas on T. Kolk vaidlusaluse maa suhtes 2/7 suuruses mõttelises osas (ca 4,3 ha) õigustatud subjekt. Kaebaja on esitanud avalduse 15 ha suuruse maa erastamiseks. Seega maa tagastamise õigustatud subjektid teadsid, et selline tegevus võib kahjustada teiste õigustatud subjektide huve. Seetõttu kohaldas vastustaja

§ 9lg 1 p 1 sätteid ning kaebajal on õigus erastada kuni 2 ha.

E. Kolki ja T. Kolki puhul on tegemist perekonnaga, kellel on ühine huvi saada võimalikult suure maaosa omanikuks. Nelja hektari erastamisel väheneb tagastamisele kuuluv maa 13,87%. Vastustaja lähtus vaidlusaluse korralduse tegemisel Maa-Ameti 19.05.2008 vastusest, sest Maa-ametil on tulenevalt

§ 38

lg 2 p-dest 3 ja 4 õigus teha ettekirjutusi maareformi läbiviimise küsimustes ning anda selgitusi maareformiga seotud õigusaktide rakendamisel. Õigluse põhimõtte kohaldamisel tulnuks aga lähtuda Riigikohtu otsusest nr 3-3-1-40-06. Vaidlusalune korraldus on kooskõlas kehtiva õigusega, riivab kõigi tagastamiseks õigustatud subjektide ja maa erastamise subjekti õiglustunnet kõige vähem ja aitab kaasa reformi kiiremale läbiviimisel antud maatüki osas. 3

(10)3-08-1404
  1. Kolmandad isikud E. Kolk ja T. Kolk nõustusid O. Kolki kaebusega ja vaidlesid M. Oiderma kaebusele vastu.
  2. M. Oiderma palus jätta O. Kolki kaebuse rahuldamata. Kaebaja väited korralduse vastuolust seadustega on põhjendamata. Alusetu on tugineda

§ 9lg-le 2.

Kohtuotsusega nr 3-1/2005 tühistati korraldused nr 129 ja nr 186, kuid ei määratletud kaebaja poolt ostueesõigusega erastamisele kuuluva maa suurust ega piire, seega ei saa antud kohtulahend olla kaebuse aluseks. Jääb arusaamatuks, millistest vastustaja toimingutest tekkis kaebajal õigus erastada maad talle sobivas suuruses. Väljastatud asendiplaan on ettepanek piiride jagamiseks ega anna isikule mingeid õigusi ega sea kohustusi. M. Oidermale selline ettepanek ei sobi, sest tegemist on looduslikult kauni jõeäärse maaga ning selline jagamine kahjustaks oluliselt teiste õigustatud subjektide õigusi. Pakutavas jaotuses ei ole järgitud võrdse jagamise printsiipe. Asjaolu, et kaks subjekti kolmest ei vaidlusta 4 ha maa erastamist, ei tähenda, et vastustaja jättis kaalutlusõiguse kohaldamata. Kaebaja taotluse toetajad on tema lähedased sugulased. Kaevatava korraldusega ei ole rikutud kaebaja õigusi, sest kaebaja ei ole minetanud erastamisõigust. Kohtuotsusega ei ole võimalik määratleda maatüki suurust ning seetõttu tuleb kaebaja selline taotlus jätta rahuldamata.

  1. Tallinna Halduskohus rahuldas 09.12.2009 otsusega kaebused osaliselt ja tühistas Tori Vallavalitsuse 12.06.2008 korralduse nr
  2. Ülejäänud osas jäid kaebused rahuldamata. Vastustajalt mõisteti M. Oiderma kasuks välja menetluskulu 40 krooni ja O. Kolki kasuks 26,65 krooni. Kohus põhjendas otsust järgmiselt. 1) Pärnu Maakohus ei võtnud otsuses nr 3-1/2005 seisukohta, kas ja millises ulatuses tuleb kaebajale maad erastada, ega nõudnud kaebajale maa ostueesõigusega erastamist 4 ha ulatuses. Seega ei saanud kaebajal kohtuotsuse alusel tekkida õiguspärast ootust maa erastamiseks 4 ha ulatuses. Korraldused nr 129 ja nr 186 tühistati põhjusel, et neist ei selgunud, miks maad ei saa erastada rohkem kui 2 ha, ning neis leiti ebaõigesti, et maatükki ei saa erastada, kui seal vahel asub teisele isikule kuuluv tee. Kohus ei teinud vastustajale ettekirjutust konkreetse sisuga haldusakti andmiseks ega selgelt piiritletud toimingu sooritamiseks. 2) Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-40-06 asunud seisukohale, et oma elamu võõrandamisega ei saa õigustatud subjekt tekitada olukorda, kus vähendatakse oluliselt ka teiste õigustatud subjektide nõudeõigusele vastavat osa. Kui maa tagastamise õigustatud subjektil elamuomanikuna ei olnud maa ostueesõigusega erastamise õigust, ei saa seda õigust tekkida ka hoone uuel omanikul, sest keegi ei saa tehinguga üle anda rohkem, kui talle enesele kuulub. Vastasel juhul oleks ühel õigustatud subjektil ehitiste võõrandamisega võimalik teiste õigustatud subjektide huve piiramatult kahjustada. Riigikohtu otsuse seisukohad on kohaldatavad ka käesolevale juhtumile. Antud juhul kinkis maa tagastamise õigustatud subjekt T. Kolk tagastamisele kuuluval maal olevad ehitised kaebajale vallasasjadena. Maa tagastamise nõudeõigust T. Kolk ei loovutanud. Seega lõi T. Kolk elamu võõrandamisega ilma maa nõudeõigust loovutamata olukorra, kus õigustatud subjektidele tagastataval maal asub kolmandale isikule kuuluv elamu. Kuivõrd T. Kolk oli elamu kinkimisel kaebajale maa tagastamise õigustatud subjektiks, asjas ei ole aga esitatud tõendeid, et tal oli ka maa ostueesõigusega erastamise õigus, erineb käesolev juhtum oluliselt tavapärasest olukorrast maa ostueesõigusega erastamisel ning kaebajal ei tekkinud elamuomanikuna AÕSRS § 13 lg 3,

§ 6

lg 2 p 3, § 9 lg 1 p 1 ja § 22 lg 1 alusel maa ostueesõigusega erastamise õigust. 3) Vastustaja on 12.06.2008 korralduse nr 162 andmisel tuginenud Maa-ameti vastusele, milles leiti, et vastustaja ei ole 20.03.2008 korralduses nr 63 välja toonud otsuse tegemise õiguslikke aluseid ega põhjendusi. Maa-ameti arvamusest ei järeldu, et Riigikohtu otsuse seisukohad ei ole antud juhul kohaldatavad, vaid et korraldust ei ole selles osas piisavalt motiveeritud. 4

(10)3-08-1404 4) Maareformi eesmärgist tulenevalt peavad maa jagamisel olema kaitstud kõikide tagastamise õigustatud subjektide huvid. Kuigi T. Kolk (kaebaja isa) ja E. Kolk (kaebaja vanaema) toetavad lähisugulastena kaebaja nõudmisi, tuleb asja lahendamisel tagada ka tagastamise õigustatud subjekti M. Oiderma huvide kaitse. Üldteada on asjaolu, et maatüki väärtuse ja atraktiivsuse määrab suures osas tema asukoht. Asjas kogutud tõendite kohaselt asub kaebaja poolt taotletav maatükk Pärnu jõe ääres looduskaunis ja privaatses asukohas, kuhu on hea juurdepääsutee. Muu tagastamisele kuuluv maa asub kaardimaterjali kohaselt metsade ja põldude vahel ja on määratletud kui põllumajandusliku kasutusalaga maa. Asjas esitatud tõenditest selgub ka, et kõikide asjaosaliste suurendatud huvi on suunatud eelkõige just sellele jõeäärsele ca 4 ha suurusele maatükile. Üksnes tagastamisele kuuluvate maatükkide pindaladest lähtudes protsentide/nõudeõiguse suuruse arvestamine võib käesoleval juhul jätta maa saajad faktiliselt ebavõrdsesse olukorda. Vaidlusaluse maatüki ca 4 ha ulatuses kaebajale erastamisel vähendatakse oluliselt õigustatud subjektide nõudeõigusele vastavat osa. 5) Vastustaja on korralduse nr 162 õigusliku põhjendatuse osas asunud kahele teineteist välistavale seisukohale: ühe variandi järgi tekkis kaebajal maa ostueesõigusega erastamise õigus ning Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-40-06 toodud seisukohad kohaldamisele ei kuulu, teise variandi järgi ei saanud kaebajal maa ostueesõigusega erastamise õigust tekkida ning asja lahendamisel tuleks juhinduda Riigikohtu otsusest nr 3-3-1-40-
  1. Seetõttu ei ole korralduse sisu üheselt arusaadav ja mõistetav. Korralduses toodud õiguslikku regulatsiooni ja faktilisi asjaolusid ei saa ühes ja samas asjas vastu võetud korralduses käsitleda selliselt, et nende alusel antakse ühe ja sama isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele erinev õiguslik hinnang. Isik ei saa sama vara osas olla üheaegselt nii ostueesõigusega erastamise õigustatud subjektiks kui ka tagastamise õigustatud subjektiks. Samuti ei ole põhjendatud korralduse nr 63 kehtetuks tunnistamise vajadust. Seega ei vasta korraldus nr 162 haldusmenetluse seaduse (HMS) nõuetele. Kuna nimetatud puudused korralduses võisid mõjutada asja otsustamist, tuleb korraldus nr 162 tühistada. 6) Kohus ei saa konkreetsete maatükkide asukohta ja piire määrata. Seetõttu jääb kaebaja kohustamistaotlus rahuldamata. 7) M. Oiderma taotlus tuvastada 20.03.2008 korralduse nr 63 kehtivus ei kuulu samuti rahuldamisele, sest ainuüksi korralduse nr 162 õigusvastasus ei ole selle kehtivuse tuvastamiseks piisav. Korralduse nr 63 peale esitatud vaie on lahendatud korraldusega nr 162, kuna kohus tühistab korralduse nr 162 selle põhjendamatuse tõttu, on vaie endiselt läbi vaatamata ja sellises olukorras ei saa kaebaja taotlust rahuldada. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
  2. O. Kolk palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsuse osas, milles kaebus jäi rahuldamata, rahuldada uue otsusega kaebus ja kohustada vastustajat viima viivitamata läbi kaebaja elamu juurde maa ostueesõigusega erastamise menetlus vastavalt 08.11.2007 välja antud katastriüksuse moodustamise plaanile ja selle alusel läbi viidud mõõdistamisele. Esialgses apellatsioonkaebuses sisaldus taotlus muuta halduskohtu otsuse põhjendusi korralduse nr 162 tühistamise osas, kuid ringkonnakohus keeldus nimetatud osas apellatsioonkaebust menetlusse võtmast põhjendusega, et kohtuotsuse põhjendusi ei saa sõltumatult otsuse resolutsioonist apelleerida ning kaebaja väidetele erastamisõiguse olemasolu kohta saab anda hinnangu kohustamiskaebuse põhjendatust hinnates. Apellatsioonkaebust põhjendati järgmiselt. 1) Kohtuotsus on vastuolus nii Pärnu Halduskohtu otsusega nr 3-1/2005 kui ka Tallinna Ringkonnakohtu otsusega nr 3-05-
  3. Viimases on üheselt leitud, et kaebajal on õigus erastada ostueesõigusega maad oma elamu juurde ning see õigus tuleneb

§ 9lg-st 2. Kaebaja esitas 3 kuu jooksul elamu omandamisest erastamise avalduse, seega on tal seadusest tulenev õigust maad erastada. 5

(10)3-08-1404 2) T. Kolk omandas elamu E. Kolkilt ajal, mil viimane ei olnud veel omandanud Lõusa maaüksuse tagastamise nõudeõigust ning oli vaid tagastataval maal asuva elamu omanik. Seega oli E. Kolkil sel ajal maa ostueesõigusega erastamise õigus vastavalt

§ 6lg 2 p-le 3, § 9 lg-le 2 ning AÕSRS § 13 lg-le 3.

Elamu kinkimisel

  1. a T. Kolkile läks viimasele üle ka maa ostueesõigusega erastamise õigus ning seetõttu ei saanud ka kaebaja jääda erastamisõigusest ilma. Asjaolu, et E. Kolk loovutas
  2. a oma maa tagastamise nõudeõigusest 2/7 suuruse mõttelise osa T. Kolkile, ei välistanud ega muutnud kehtetuks T. Kolki kui elamu omaniku maa ostueesõigusega erastamise õigust ega saa muuta kehtetuks ka kaebaja erastamisõigust pärast elamu omandiõiguse temale üleminekut. Maa tagastamise nõudeõiguse hilisem omandamine annab elamu omanikule õiguse maa erastamise asemel kasutada tagastamise võimalust, kuid ei pane talle kohustust seda kasutada. 3) Käesoleva juhtumi asjaolud erinevad Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-40-06 toodud asjaoludest. Riigikohtu lahendis oli tegemist olukorraga, kus elamu tõepoolest kuulus tagastamise subjektile, kellel erastamise õigust ei olnud ning kes lõi elamu võõrandamisega olukorra, kus elamu läks üle kolmandale isikule, kes asus taotlema selle elamu juurde maa ostueesõigusega erastamist. Käesoleval juhul oli Lõusa talu maadel asuva elamu omanikel algusest peale erastamisõigus ning elamu omandiõiguse üleminekul jääb see õigus kehtima ka elamu uute omanike suhtes. Riigikohtu lahendi kohaselt olid maa tagastamise subjektid sõlminud omavahel kokkuleppe maa jagamise kohta, arvestades ka ühel subjektil seal elamu olemasolu. Elamu võõrandamisega tekkis uus olukord, mis läks vastuollu subjektide vahel sõlmitud kokkuleppega. Kuna elamu omanik asus taotlema maa erastamist, siis sellega oleks saanud rikutud maa tagastamise subjekti õigus saada tagasi maad teise subjektiga kokkulepitud ulatuses. Käesoleval juhul ei ole tagastamise subjektid sõlminud omavahel mingit kokkulepet, mida erastamisega rikutaks. Riigikohtu lahendis oli tegemist 6,6 ha suuruse maaga, millest 2 ha erastamine oleks oluliselt riivanud tagastamise subjektide õigusi. Käesoleval juhul kuulub tagastamisele 30 ha, millest 4 ha erastamine ei vähenda oluliselt tagastatava maa suurust. Riigikohus lähtus otsuse tegemisel

§ 9

lg-st 1, kaebaja on aga taotlenud maa erastamist

§ 9lg 2 alusel.

Seega on Riigikohtu lahendi asjaolud erinevad käesolevast juhtumist ja Riigikohtu otsuse seisukohad ei ole otsekohaldatavad. 4) Arvestades, et kaebajal on erastamisõigus, vastustaja on ligi 5 aastat venitanud selle küsimuse lahendamisega ning näidanud üles arusaamatut ebajärjekindlust, siis on vajalik kohtuotsusega kohustada vastustajat viima erastamine lõpule ilma edasise viivituseta. 5) Halduskohus on jätnud arvestamata, et vastustaja on vabatahtlikult teinud ja edastanud 08.11.2007 kaebajale katastriüksuse moodustamise plaani kahe külgneva maatüki erastamiseks elamu juurde 4,2 ha ulatuses. Plaani koostamine ja edastamine kaebajale tähendas, et vastustaja tunnustas ning asus täitma Pärnu Halduskohtu otsust. Tegemist oli seadusliku toiminguga, mille alusel oli kaebaja õigustatud ja kohustatud tellima katastriüksuse mõõdistamise, mida ta ka tegi. Vastasel juhul oleks vastustajal olnud õigus tunnistada kaebaja maa erastamise õiguse kaotanuks (

§ 23lg 11).

Katastriüksuse moodustamise plaani näol ei olnud tegemist enam piiride kulgemise ettepanekuga tagastamise ja erastamise subjektide vahel kokkuleppimiseks. Vastustaja oli eelnevalt juba korduvalt kokkuleppemise tähtaegu andnud, kuid mingit kokkulepet ei saavutatud. Isegi kui käsitleda seda piiride kulgemise ettepanekuna, oleks teine pool pidanud esitama 15 päeva jooksul oma vastuväited. Mingeid vastuväiteid selle tähtaja jooksul ei esitatud, seega puudusid kaebajal takistused katastriüksuse mõõdistamiseks. Vastustajal puudusid õiguslikud alused tema poolt 08.11.2007 välja antud plaani tagantjärele tühistamiseks. Seetõttu tuleb jätkata kaebajale maa erastamist 08.11.2007 plaani alusel. 6) Kohtuotsus on vastuoluline. Ühelt poolt väidetakse, et kaebajale 4 ha maa erastamine kahjustab teiste subjektide õigusi maa tagastamisel, seega ei ole kohus välistanud väiksema kui 4 ha 6

(10)3-08-1404 suuruse maa kaebajale erastamist. Teiselt poolt on aga leitud, et kaebajal puudub üldse õigus maa ostueesõigusega erastamiseks. 7) Nii kaebaja poolt taotletava 4 ha suuruse maa kui ka ülejäänud tagastatava maa näol on tegemist maatulundusmaa sihtotstarbega maadega. Tagastamisele kuuluvast maast suure osa moodustab metsamaa, millel kasvab väärtuslik mets ja mille väärtus on seetõttu oluliselt kõrgem kui kaebaja poolt taotletaval maal, kus metsa ei kasva. Tegemist ei ole üksnes põllumajandusliku maaga. Samuti ei ole arvestatud, et kaebaja taotletav maa asub jõe kaldakaitse- ja ehituskeeluvööndis, seega puudub tal võimalus seda maad elamukruntideks planeerida ja maha müüa. Kaebaja eesmärgiks on moodustada elamu juurde maaüksus ja luua eluasemekoht, mis võimaldaks ühel perekonnal seal majanduslikult iseseisvalt toime tulla. Halduskohus ei ole tuginenud ühelegi tõendile, mis kinnitaks M. Oiderma õiguste ülemäärast kahjustamist tulenevalt maade erinevast väärtusest. 8) Kaebajal on tulenevalt

§ 9

lg-st 2 õigus vabade maade puudumisel saada oma elamu juurde tagastatavast maast kuni pool, kuid mitte rohkem kui 20 ha. Käesoleval juhul taotleb kaebaja 30 ha suurusest tagastamisele kuuluvast maast vaid 4 ha erastamist. Tagastamise õigustatud subjekti M. Oiderma õigused on tagatud tagastamisele mittekuuluva maa eest kompensatsiooni saamisega. 15. Tori Vallavalitsus palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. 1) Vastustaja lähtus korralduse nr 162 väljaandmisel asjaolude kogumist ja olukorrast, kus mistahes toimingu või haldusakti väljaandmisel oleks üks osapooltest selle vaidlustanud. Korralduses valitud lahendus riivas kõigi maa tagastamise subjektide õiglustunnet kõige vähem. Samuti oleks kaebajale tagatud seadusest tulenev õigus vallata temale kuuluvate ehitiste alust maad ulatuses, mis tagaks elamu kasutamise. Vastustajal oli valida

§ 9lg 1 või muu kasutusõiguse vahel.

Vastustaja valis

§ 9

lg 1, see on ka korraldusest näha, seega on ainetu väide, et korraldus ei ole kontrollitav. Samuti on olemas põhjendus selle kohta, miks kaebajale ei saa erastada maad suuremas ulatuses. 2) Pärnu Halduskohtu otsuses nr 3-1/2005 toodud põhjendused ei olnud vastustajale kohustava iseloomuga. Uue õigusakti vastuvõtmisel kaalus vastustaja kõiki asjaolusid. 3) 08.11.2007 väljastatud piiride kulgemise ettepanek ei saa luua õiguslikke tagajärgi. Tegemist oli vastustaja poolt välja pakutud lahendusvariandiga, millega M. Oiderma ei nõustunud. Sellest ei nähtu vastustaja tahet maa mõõdistamiseks plaanil näidatud ulatuses enne, kui osapooled on piiride kulgemises kokku leppinud. Samuti ei tulnud kaebajal enne kokkuleppe saavutamist maid mõõdistada. Eeltoimingute tegemisest ei saa kaebajale tuleneda õiguspärast ootust, et tema poolt nõutud suuruses maa erastatakse talle olukorras, kus käivad pooltevahelised vaidlused. Pooled ei ole vastustaja antud tähtajaks kokkulepet saavutanud. Antud juhul piirab enam kui 2 ha suuruse maa erastamine maa tagastamiseks õigustatud subjektide õigusi. 16. Kolmas isik M. Oiderma palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. 1) Pärnu Halduskohtu otsusest nr 3-1/2005 ega Tallinna Ringkonnakohtu otsusest nr 3-05-4 ei tulenenud vastustajale kohustust määrata ostueesõigusega erastatava maa mõõtmed. Õiguslikku tagajärge loob kohtuotsuse resolutsioon, mitte põhjendused. 2) Lõusa talul oli kaks pärijat, mille tulemusena on tänaseks tekkinud Kolkide ja Oidermade vastasseis. Kolkid on soovinud kingete tagajärjel saavutada maa ostueesõigusega erastamist, mis omakorda koondina suurendaks Kolkide õigust maale ning rikuks maa tagastamiseks õigustatud M. Oiderma õigusi. Kaebaja on püstitanud kohtuvaidluse ajal endale ebaseadusliku ehitise otse 7

(10)3-08-1404 Pärnu jõe äärde, saavutamaks tema poolt taotletud 4,2 ha suuruse maa erastamist osas, mis on kõige ahvatlevam osa tagastatavast maast.
  1. Kolmas isik T. Kolk (kes on mh 14.11.2009 surnud E. Kolki õigusjärglane) ei ole apellatsioonkaebuse suhtes seisukohta avaldanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Käesoleval juhul ei ole enam vaidlust Tori Vallavalitsuse 12.06.2008 korralduse 162 õigusvastasuse osas. Halduskohus tühistas korralduse ning selles osas on kohtuotsus jõustunud. Vaidluse all on veel O. Kolki kohustamisnõude rahuldamise võimalikkus. Halduskohus jättis kohustamisnõude rahuldamata põhjendusega, et kohtul puudub võimalus kindlaks määrata erastatava maa suurust ja piire. Ringkonnakohus leiab, et kohustamisnõude lahendamiseks on kõigepealt oluline tuvastada, kas kaebajal on maa ostueesõigusega erastamise nõudeõigus. Kui kaebajal erastamise nõudeõigus puudub, puudub haldusorganil kohustus maa ostueesõigusega erastamise toiminguid läbi viia ning kaebust ei saa rahuldada.
  3. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et käesoleval juhul on tegemist Riigikohtu 09.06.2006 otsuses nr 3-3-1-40-06 kirjeldatuga analoogilise juhtumiga ning sarnaselt Riigikohtu otsusele on kaebaja erastamisõigus käesoleval juhul välistatud. Ehitiste kinkimisega kaebajale ilma nõudeõigust loovutamata on T. Kolk ja kaebaja tekitanud tahtlikult olukorra, kus erastamisõiguse realiseerimise kaudu püütakse suurendada Kolkide poolt omandatava maa suurust M. Oidermale tagastamisele kuuluva maa arvelt. Kui T. Kolk poleks oma elamut kaebajale kinkinud, oleks maa tagastamine kulgenud MRS § 12 lg-s 12 sätestatu kohaselt: maja omanikust õigustatud subjektile oleks tagastatud eraldi kinnistuna ehitise teenindamiseks vajalik maa või ehitise juurde kuuluv maa vastavalt tema nõudeõiguse osale tagastatavast maast, ülejäänud maa oleks tagastatud teiste õigustatud subjektide kaasomandisse. MRS § 12 lg-st 12 tulenevalt vastab õigustatud subjektile kuuluva elamu juurde tagastatava maa suurus reeglina tema nõudeõiguse osale, erandiks on vaid juhtum, kui nõudeõigusele vastavast maast ei piisa elamu teenindamiseks, sellisel juhul on õigustatud subjektil õigus omandada ehitise teenindamiseks vajalikku maad nõudeõiguse osa ületavas osas maa ostueesõigusega erastamist taotlevate isikutega samadel tingimustel eraldi erastamisavaldust esitamata. Kaebaja on märkinud, et 30 ha-st 4,2 ha erastamine ei vähenda oluliselt õigustatud subjektidele jäävat osa (iga õigustatud subjekt saab 1,4 ha vähem), kuid arvestades seda, et nii M. Oidermaal kui Kolkide perekonnal oli algselt tagastamise nõudeõigus ca 15 ha osas ning erastamisavalduse rahuldamisel Kolkide perekonna osa suureneks 2,1 ha võrra, samal ajal kui M. Oiderma osa väheneks samas ulatuses, on tegemist M. Oiderma tagastamise nõudeosa 14%-lise vähenemisega. Sarnaselt Riigikohtu otsuses toodule ei kuulu ka käesoleval juhul

§ 6lg 2 p 3, § 9 lg 1 p 1, § 9 lg 2 ja § 22 lg 1 kohaldamisele.

Vastasel juhul saaks kaebaja endale täiendavate õiguste tekitamisega ebaõiglaselt rikkuda M. Oiderma huve. 20. Nõustuda ei saa kaebajaga selles, et T. Kolkil oli perioodil 14.05.2003-27.05.2004, mil ta oli nii ehitiste kui maa tagastamise nõudeõiguse omanik, nii maade erastamise kui ka tagastamise õigus. Ühel isikul ei saa olla sama maa osas nii tagastamise kui erastamise õigust. Tagastamisõigust omaval isikul on erastamisõigus erandina vaid juhul, kui talle kuuluvale nõudeõigusele vastavast maast ei piisa elamu teenindamiseks (

§ 12lg 12).

21. Kaebaja on viidanud veel Tori Vallavalitsuse poolt 08.11.2007 väljastatud katastriüksuse plaanile ja selle alusel katastriüksuse mõõdistamisele kui asjaolule, mis eristab käesolevat asja Riigikohtus lahendatud kaasusest. Arvestades Tori Vallavalitsuse kaaskirja 08.11.2007 edastatud plaanile (plaanil on näidatud kokku 4,2 ha maad mõlemal pool teed), ei ole plaan käsitletav piiride kulgemise ettepanekuna. Kaaskirjas rõhutas vallavalitsus, et E. Kolkile kuuluva poolelioleva 8

(10)3-08-1404 ehitise (puhkemaja) aluse ja selle teenindamiseks vajaliku maa arvamine O. Kolki ostueesõigusega erastatava Lõusa maaüksuse hulka pole enne kõigi õigustatud subjektide nõusolekut võimalik. Vallavalitsus palus kõigil õigustatud subjektidel teatada, kas plaanil pakutud variant on sobiv. M. Oiderma teatas
  1. jaanuaril 2008, et ei nõustu maa jagamisega sellisel kujul, millise seisukoha edastas vallavalitsus kõigile osapooltele 07.02.
  2. 25.02.2008 teatas O. Kolk vallavalitsusele, et vallavalitsus on talle väljastanud katastriüksuse moodustamise plaani, mille alusel on maamõõdufirma mõõdistamise lõpule viinud, samuti, et Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-40-06 seisukohad ei ole praegusel juhul kohaldatavad. Eelnevast nähtub, et vallavalitsus oli kaaskirjas välistanud võimaluse, et lisatud katastriüksuse plaan oleks käsitletav piiride kulgemise ettepanekuna Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud Maa ostueesõigusega erastamise korra p 131 mõttes. Kuna menetlusosalised ei ole väitnud, et maaüksuse mõõdistamise tellimisel oli aluseks vallavalitsuse poolt mingil ajahetkel väljastatud piiride kulgemise ettepanek, on kaebaja maaüksuse mõõdistamise tellinud omaalgatuslikult ja võimalik, et sooviga saavutada erastamisprotsessis eelis. Kaebaja väidabki praegu, et ta on maa mõõdistanud, kandnud kulutusi ning see asjaolu annab talle täiendava aluse erastamist plaanil näidatud mahus nõuda.
  3. Kaebaja on leidnud, et Riigikohtu poolt lahendatud asja ja käesolevat asja eristab veel jõustunud kohtulahendi olemasolu, millega tuvastati kaebaja ostueesõigusega erastamise õigus. Pärnu Halduskohtu otsuses nr 3-1/2005 ja Tallinna Ringkonnakohtu otsuses nr 3-05-4 oli vaidluse all O. Kolkile maa ostueesõigusega erastamise korralduse tühistamine, sest O. Kolk ei nõustunud korraldusega määratud 2 ha suuruse maaüksuse erastamisega. Tallinna Ringkonnakohus on 05.05.2006 otsuses nr 3-05-4 leidnud, et kaebajal tekkis ehitiste omandamisega AÕSRS § 13 lg 3 ja

§ 22lg 1 alusel õigus erastada ostueesõigusega maad.

Riigikohtu 09.06.2006 otsus nr 3-3-1-40-06 tehti aga hiljem, järelikult on kohtupraktika vahepeal muutunud. Kuna ei Pärnu Halduskohus ega Tallinna Ringkonnakohus ei kohustanud kohtuotsuses vastustajat kaebaja suhtes erastamist läbi viima ning kohtuotsuse põhjendused ei ole menetlusosalistele kohustusi kaasa toovad, siis tuli vastustajal uue otsuse tegemisel lähtuda kehtivast seadusandlusest ja tal oli õigus arvestada muutunud kohtupraktikaga. 23. Kaebaja on rõhutanud, et kui Riigikohtu poolt lahendatud kaasuses olid õigustatud subjektid enne ühe subjekti poolset hoone võõrandamist sõlminud kokkuleppe maa jagamise kohta, siis käesoleval juhul sellist kokkulepet pole, mistõttu pole alust Riigikohtu seisukohti praegusele asjale üle kanda. Kuigi käesoleval juhul pole maa tagastamise õigustatud subjektid sõlminud kokkulepet maa jagamise osas, on neile seaduse alusel tagastamisele kuuluvad mõttelised osad kindlaks määratud subjektiotsusega, millises ulatuses oli M. Oiderma õigustatud lootma maa tagastamist. Märkimist väärib siinkohal ka

§ 9

lg-le 7, mille kohaselt oleks tagastamisele kuuluval maal asuva ehitise võõrandamisel olnud ostueesõigus maa tagastamise õigustatud subjektil, välja arvatud ehitise võõrandamisel alanejale sugulasele. Seega võis M. Oiderma õigustatult loota, et vallasasjast ehitise võõrandamisel saab ta kaitsta oma huve ostueesõiguse kasutamisega ning ehitise olemasolu tagastataval maal tema tagastamise nõudeõigust ei vähenda. 24. Kaebaja suhtes erastamisõiguse välistamist õigustab ka kaebaja ja M. Oiderma õiguste ning neile kaasnevate tagajärgede omavaheline võrdlemine. Kaebajale erastamisõiguse võimaldamise tulemusena jääb M. Oiderma ilma õigusest saada maad tagasi ulatuses, millele tal käesoleval juhul õigus on. Tal on õigus küll kompensatsioonile tagastamata jääva maa osas, kuid kompensatsioon ei pruugi katta maa tegelikku väärtust. Kaebaja huvid saavad aga märksa vähem kahjustatud, sest tal on tulenevalt

§ 9lg-st 1 võimalik sõlmida leping ehitise juurde hoonestusõiguse seadmiseks.

Kaebajale kuuluvate ehitiste asumist tagastamisele kuuluval maal saab arvesse võtta näiteks maa jagamisel õigustatud subjektide vahel. Nii saaks T. Kolk taotleda tagastatava maa jagamist selliselt, et talle tagastataks maaosa, millel asuvad kaebajale kuuluvad ehitised. Kuna kaebaja isa on praeguseks maa tagastamise õigustatud subjekt ½ osas Lõusa talu maadest, sõltub lahenduste leidmine perekonnas sõlmitavatest kokkulepetest. Nagu nähtub kaebuste väi9

(10)3-08-1404 detest, ei oma kogu tagastamisele kuuluva maa ja sellel kasvava metsa väärtus praegu määravat rolli, pigem on tegemist jõeäärse 2,1326 ha suuruse ala iseseisva väärtusega – nii Kolkide pere kui M. Oiderma peavad seda ala väärtuslikuks kui looduskaunist ja hästi ligipääsetavat kohta, mis on atraktiivne elamuehituseks. Nagu vallavalitsuse 08.11.2007 kaaskirjast võib aru saada, on sellel kohal juba ehitustegevusega alustatud. Seda kinnitab ka M. Oiderma vastuses apellatsioonkaebusele. 25. Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et kaebajal ei ole käesoleval juhul

§ 6

lg 2 p-st 3, § 9 lg 1 p-st 1, § 9 lg-st 2 ega § 22 lg-st 1 tulenevat erastamisõigust. Seetõttu ei kuulu kaebaja kohustamistaotlus rahuldamisele ning apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

  1. Käesolevas asjas ei ole M. Oiderma apelleerinud tema tuvastusnõude rahuldamata jätmist ning see ei ole vaidluse esemeks. Siiski peab ringkonnakohus vajalikuks juhtida vallavalitsuse tähelepanu asjaolule, et kohtu seisukoht, nagu tuleks praegu korralduse nr 162 tühistamise tõttu uuesti läbi vaadata O. Kolki vaie, ei ole õige. O. Kolki vaie on korraldusega nr 162 läbi vaadatud ning vaide rahuldamiseks on maa ostueesõigusega erastamise menetluses antud uus haldusakt 2 ha maa erastamise kohta. Kuna kohtumenetluse tulemusena on see uus haldusakt tühistatud, tuleb uuesti lahendada O. Kolki maa ostueesõigusega erastamise avaldus.
  2. Apellatsiooniastmes on M. Oiderma taotlenud õigusabikulude hüvitamist summas 11 400 krooni. Kulude kandmine on tõendatud ja kulud põhjendatud. Kaebaja vastuväide kulude väljamõistmise taotlusele, et M. Oiderma ei ole käesolevas asjas käsitletav mitte kolmanda isiku vaid kaaskaebajana, ei ole arvestatav. HKMS § 92 lg 7 kohaselt mõistetakse kolmanda isiku kulud välja vastaspoolelt. M. Oiderma oli O. Kolki kohustamiskaebuse lahendamisel kaasatud kolmanda isikuna, sest tema õigusi võis maa erastamise kohustuse tuvastamine riivata. Selle nõude lahendamisel ei olnud vallavalitsus M. Oiderma suhtes vastaspool. Seega tuleb kaebajal M. Oiderma menetluskulud hüvitada. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Silvia Truman Virgo Saarmets Viive Ligi 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.