) § 35 lg-te 43 ja 44, § 37, § 40 lg 3, § 41 lg 1 p 2, § 46 lg-te 1 ja 2 alusel FIE Aleksandr Lossanile sõidukikaardi väljastamisest, tunnistas talle 09.02.2005 väljastatud taksoveoloa nr BT0003417 alates 20.07.2009 kehtetuks ning kohustas 5 tööpäeva jooksul arvates käskkirja kättetoimetamisest tagastama tegevusloa ja sõidukikaarti. Käskkirja kohaselt kontrollis Tallinna Transpordiamet sõidukikaardi taotleja FIE A. Lossani andmeid karistusregistrist ning selgus, et teda on karistatud viimase aasta jooksul erinevate liiklusseaduse (LS) ja
sätete alusel rahatrahviga. Vastavad otsused jõustusid: LS § 7415 rikkumise eest 30.04.2008, LS § 7435 lg 1 rikkumise eest 02.09.2008 ja LS § 7417 lg 1 rikkumise eest 22.02.2009.
A. Lossan osales küsimuse arutami- 3-09-1749 sel Tallinna Transpordiametis 07.05.
Kaebajale väljastati sõidukikaart 12.02.2005 sõidukiga Opel Omega 2,0 reg nr xxx xxx taksoveo teenuse osutamiseks. Kaebaja kaotas selle kaardi, kuid see ei võtnud temalt õigust nimetatud autoga taksoveo teenuse osutamist jätkata. Seetõttu on ebaõige vastustaja poolt 31.03.2009 kaebajale antud informatsioon ja nõue taotleda uut sõidukikaarti. Nimetatud dokumendi kaotamine ei võta isikult vastavat eriõigust. Käskkirjast pole aru saada, millal kaebaja suhtes järelevalvemenetlust alustati. Menetluse alustamise hetk on oluline, tuvastamaks, kas isikul oli teoreetiliselt võimalik menetlejale seletusi anda. Vastustaja väited, et kaebajat hoiatati sõidukikaardi puudumise tagajärgede eest on paljasõnalised, väärtegude kohta koostatud materjalidest seda ei nähtu. Riigikohus on 22.10.2009 otsuses nr 3-3-1-58-09 leidnud, et isikute menetlusse kaasamata jätmine on sedavõrd oluline rikkumine, mis toob kaasa haldusakti tühistamise sõltumata akti sisule antavast hinnangust.
Käskkiri on nii faktiliselt kui õiguslikult puudulikult motiveeritud ning pole seetõttu kontrollitav. Õigusliku alusena viidatud Tallinna Transpordiameti juhataja 11.05.2009 käskkirjaga nr 1.-1/09/68 pole kaebajal ega tema esindajal vaatamata esitatud taotlusele võimaldatud tutvuda. Käskkirjast ei selgu, milline on see erahuvi, mille avalik huvi üles kaalub. Pole selge, kuidas vastustaja on jõudnud järeldusele, et kontrollijale sõidukikaardi originaali esitamata jätmine muudab kaebaja liikluses ohtlikuks ning see ohtlikkus taksoveoloa kehtetuks tunnistamisega väheneb. Kaebaja juhtimisõigust pole peatatud ja tal on jätkuvalt õigus liikluses osaleda. Haldusaktiga tekitatud tagajärg pole isiku suhtes sobiv, vajalik ega proportsionaalne. Kaebajalt tegutsemisõiguse äravõtmine on äärmiselt ebaproportsionaalne meede selle eest, et kaebajal polnud teda kontrollivatele ametnikele esitada sõidukikaardi originaali olukorras, kus ta oli esitanud taotluse kadunud sõidukikaardi asemel uue väljastamiseks. Taksoveoteenuse osutamine on kaebaja ainus sissetulek. Haldusaktist ei nähtu, et vastustaja oleks kaalunud alternatiivseid meetmeid soovitud tulemuse saavutamiseks. Kohaseks lahenduseks oleks olnud hoiatuse tegemine ja tähelepanu juhtimine võimalikele puudustele. Seega ei saa väita, et haldusorgan oleks otsustuse tegemisel kaalutlusõigust teostanud ning et otsus oleks kaalutlusvigadeta. Haldusmenetluse toimingute läbiviimisel toimepandud rikkumiste ning haldusakti andmise ajendiks on ametnike isiklik ebasoosiv suhtumine kaebajasse ning nende huvi kaebaja taksoteenuse osutamiselt kõrvale tõrjuda. Tallinna Transpordiamet palus jätta kaebuse rahuldamata. Tõele ei vasta kaebaja väide, et ta avastas sõidukikaardi puudumise alles 31.03.2009. Vastustaja töötajad avastasid juba 2008 aprillis kaebaja kontrollimisel sõidukikaardi puudumise ning teda hoiatati
lg 1 p 7 alusel, et vedaja on kohustatud tagama taksoveol ühissõidukijuhi poolt politseiametnikule või muule kontrollimisõigusega ametiisikule kontrollimiseks sõidukikaardi esitamise, et kaardi puudumisel ei tohi taksoteenust osutada ning et edaspidi rakendatakse tema suhtes kaardi puudumisel väärteomenetlust. Selgitati ka, et transpordiametile tuleb esitada taotlus uue sõidukikaardi saamiseks. Kaebaja ei ilmutanud mingit huvi sõidukikaardi saamiseks ning jätkas taksoteenuse osutamist. Kaebajat karistati kolmel korral sõidukikaardi puudumise eest
lg 1 alusel rahatrahvidega, mida kaebaja tasus ning jätkas sõidukikaardita taksoteenuse osutamist ega pöördunud vastustaja poole vastava teenuse osutamiseks nõutavate dokumentide saamiseks. Lisaks
sätete rikkumiste eest on kaebajat politsei poolt karistatud ka LS nõuete eiramise eest. Vastavalt
Kaebaja selle sätte nõudele ei vasta, sest teda on viimase 3 aasta jooksul karistatud üle kahe korra sõidukikaardita veo korraldamise eest ning ta on pannud toime liiklusalaste õigusaktide nõuete sellise rikkumise, mille eest on ette nähtud mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine. Avalik huvi teenuse tarbijate ja teiste liiklejate elu ja tervise ohutuse vastu 3
nõuetele ja kujutab ohtu nii tarbijale kui ka teistele kaasliiklejatele, kuna tema suhtes on jõustunud vastavad karistusotsused. Kaebaja on vedude eest vastutav isik
mõttes.
lg 1 p 7 sätestab vedaja kohustuse tagada, et ühissõidukijuht esitab taksoveol politseiametnikule või muule kontrollimisõigusega ametiisikule kontrollimiseks sõidukikaardi, et vältida võltsitud sõidukikaartide kasutamist, mistõttu pole lubatud sõidukikaardi dublikaadi või koopia väljastamine. Tänaval kontrolli teostavatel ametnikel pole võimalik arvutist kontrollida sõidukikaardi kehtivust ja originaalile vastavust. Sõidukikaardi kadumisel väljastatakse uue numbriga uus kaart. Kaebaja kontrollimise käigus ilmnesid asjaolud, mis ei võimaldanud isikule sõidukikaarti üldse anda ning nägid ette taksoveoloa tühistamise. Kaebaja õigusi pole rikutud, tema suhtes rakendatud ajutine piirang taksoteenuse osutamise keelamisega on kooskõlas seadusega ja avaliku huviga ning sellise otsuseni on jõutud kohase haldusmenetluse tulemusel. Kui kaebaja karistused on kustunud, vastab ta hea maine nõudele ja saab taksondusse tagasi tulla. Tallinna Halduskohus jättis 01.12.2009 otsusega kaebuse rahuldamata. Vastavalt
lg-tele 1, 3, 4 käsitatakse teeliikluses korraldatava sõitjateveo tegevusloana taksoveoluba, mis tõendab vedaja õigust korraldada taksovedu; sõidukikaart on tegevusloa alusel vedajale väljastatav dokument, mis tõendab vedaja õigust kasutada sõidukikaardile kantud sõidukit tegevusloaga lubatud sõitjateveol.
sätestab, et tegevusloa taotleja või selle omanik peab vastama hea maine nõudele, mis tähendab, et teda pole seoses varasema majandustegevusega viimase 3 aasta jooksul üle kahe korra karistatud maksu- ja tollikorraldust, hinnakujundust, tarbijakaitset ning töö- ja puhkeaega reguleerivate õigusaktide nõuete rikkumise eest või
-s ettenähtud tegevusloa või sõidukikaardita veo korraldamise või riiklikku registrisse andmete esitamise korra rikkumise eest ning kui tema vedude eest vastutav isik vastab § 37 nõuetele (lg 43). Füüsilisest isikust tegevusloa taotleja või selle omaniku mainet peetakse heaks, kui ta lisaks lg-s 43 sätestatule vastab § 37 nõuetele (lg 44). Tegevusloa andjal on vastavalt lg-le 6 õigus loa kehtivusaja jooksul vajaduse korral kontrollida tegevusloa omaniku vastavust nõuetele ning loa omanik peab sellist kontrolli võimaldama. 10.01.2009 jõustunud
lg 7 kohustab tegevusloa andjat kontrollima karistusregistrist tegevusloa omaniku vastavust lg-s 43 ja §-s 37 sätestatud nõuetele tegevusloa kehtivuse ajal vähemalt kord aastas.
lg 1 p 7 kohustab vedajat tagama, et sõidukijuht esitab taksoveol politseiametnikule või muule kontrollimisõigusega ametiisikule kontrollimiseks sõidukikaardi. Seadus ei luba sõidukikaardi asemel dublikaadi esitamist. Kaebajat kontrolliti taksoveol 2008. a aprillist kuni 2009. a märtsini kolmel korral ning määrati sõidukikaardi puudumise eest
Seega ei vastanud kaebaja vaidlustatud haldusakti väljaandmise ajal
lg 43 nõudele.
kehtestab rea nõudeid vedude eest vastutava isiku mainele, üheks hea maine kohustuslikuks eeltingimuseks on, et isikut pole viimase 3 aasta jooksul karistatud liiklusalaste õigusaktide nõuete sellise rikkumise eest, mille eest on ette nähtud mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine (§ 37 p 2). Kaebajat on karistatud LS § 7417 lg 1 alusel liiklusnõuete rikkumise eest ning määratud karistusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kuni 6 kuuks. Seega ei vastanud kaebaja vaidlustatud haldusakti väljaandmise ajal ka
Kuna
lg 43 sätestab, et tegevusloa taotleja või omanik peab vastama hea maine nõudele ning samas lõikes ja §-s 37 loetleb hea maine kohustuslikud tingimused, puudub seadust kohaldaval haldusorganil igasugune diskretsiooniõigus otsustamaks, kas nendele tingimustele mittevastava isiku maine võiks siiski
mõttes hea olla. Kuna kohustus teostada järelevalvet tegevusloa omaniku hea maine üle tuleneb seadusest (
FIE-st taksojuhina pidi kaebaja tundma
nõudeid ja seega teadma, et 4
lg 1 järgi kolme ja LS § 7417 lg 1 järgi üht kehtivat karistust, järgnevad sellele
lg 1 p-des 1 ja 2 üheselt ja siduvalt ette nähtud meetmed.
lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt võib tegevusloa andja loa omanikule teha puuduste kõrvaldamiseks ettekirjutuse või tegevusloa või selle alusel antava sõidukikaardi kindlaksmääratud ajaks peatada või tunnistada kehtetuks, kui loa omaniku tegevuses ilmnevad § 41 lg 1 p-des 1-5 nimetatud asjaolud või loa omanik ei täida ametialases tegevuses LS või
või nende alusel vastuvõetud õigusaktidega kehtestatud nõudeid. Käskkirjas on viitamisel ekslikult märgitud § 46 lg-d 1 ja 2 (käsitleb liiniloa omaniku vastutust), kuid see iseenesest ei saa põhjustada haldusakti tühistamist, sest käskkirjas on asjakohaste sätete sisu lahti kirjutatud, kust nähtub, et kohaldatud on siiski § 46 lg 1 p 1 ja 2 ning kaebusest nähtuvalt on ka kaebaja sellest õigesti aru saanud.
lg 1 p 2 sätestab, et tegevusloa andja võib keelduda loa andmisest, kui loa taotleja ei vasta § 35 nõuetele. Osundatud sätete sõnastusest lähtuvalt puudub vastustajal ka siin kaalumisruum otsustamaks, kas lubada kaebajal edasi tegutseda või mitte. Kuivõrd kaebajale määratud karistuste kõrvaldamine ja sellega ühtlasi hea maine omandamine pole kaebaja võimuses, siis ei saanud vastustaja teha talle ka mingit ettekirjutust. Vastustajal oli ruumi kaaluda üksnes tegevusloa peatamise või kehtetuks tunnistamise vahel, sõidukikaardi väljaandmisest tuli igal juhul keelduda, sest see antakse välja üksnes kehtiva taksoveoloa alusel. Kuid kaalumisvõimalus tegevusloa peatamise või kehtetuks tunnistamise vahel oli üksnes teoreetiline – kuivõrd
lg-st 2 tulenevalt võib taksoveoluba anda maksimaalselt 5 aastaks, lõppeks kaebajale 09.02.2005 väljastatud luba 09.02.2010, mil kaebaja ikka veel ei vasta
mõttes hea maine nõudele. Seega polnudki vastustajal muud võimalust kui taksoveoluba kehtetuks tunnistada. HMS § 40 lg 1 kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Kaebajale oli 07.05.2009 antud võimalus oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks, mingit tähtsust pole sellel, kas kaebaja läks vastustaja juurde vastustaja kutsel või omal algatusel. Käskkiri on õiguslikult ja faktiliselt piisavalt motiveeritud. Asjaolu, et vastustaja pole võimaldanud kaebajal tutvuda käskkirja preambulas viidatud Tallinna Transpordiameti juhataja 11.05.2009 käskkirjaga nr 1.-1/09/68, ei anna alust vaidlustatud haldusakti tühistamiseks. Kohaldatud meede on eesmärki silmas pidades sobiv, vajalik ja proportsionaalne.
Põhiseaduse § 29 lg 1 puhul on tegemist lihtsa seaduse reservatsiooniga põhiõigusega, mille kasutamist võib seadus piirata igal mõistlikul põhjusel, kui sel piirangul on legitiimne eesmärk ning see on proportsionaalne. Sellised piirangud võivad tuleneda näiteks vajadusest kaitsta tarbijate huve, vältides ebausaldusväärsete või kvalifitseerimata isikute tegutsemist vastaval tegevus- või kutsealal. Taksojuhtidele erinõuete seadmine on vajalik klientide turvalisuse tagamiseks, vastasel juhul satuksid ohtu taksoveoteenuse kasutajate turvalisus ja kogu vastava ühistranspordiliigi usaldusväärsus. Avalik huvi, mis seisneb vajaduses tagada taksoveoteenuse osutamine üksnes seaduse nõuetele vastavate isikute poolt, on kaalukam kaebaja huvist jätkata majandustegevust taksoveoteenuse alal. Asjasse mittepuutuv on kaebaja arutlemine selle üle, et taksoveoloa kehtetuks tunnistamisega kaebaja ohtlikkus liikluses ei vähene, sest tema juhtimisõigust pole peatatud ning tal on õigus jätkuvalt liikluses osaleda. Vaidlustatud haldusakti eesmärk polnud kaebaja juhtimisõiguse peatamine, vaid taksoveoteenuse osutamiselt kõrvaldamine. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES A. Lossan palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja uue otsusega kaebuse rahuldada. Apellatsioonkaebuses korratakse halduskohtule esitatud kaebuse põhjendusi ja taotlusi ning leitakse, et kohus rikkus oluliselt kohtumenetluse normi ja kohaldas vääralt materiaalõigust. 5
Haldusorganil on sellest tulenevalt õigus valida, kas rakendada tagajärge või mitte. Isegi kui haldusorganil puudus selline õigus, oli tal siiski õigus otsustada, millist õiguslikku tagajärge kohaldada. Samuti ei sätesta
Seega annavad kõik kohaldatud õigusnormid haldusorganile nii otsustus- kui valikudiskretsiooni. Kui kohus leiab, et normi sõnastus ei anna õigust teostada kaalutlusõigust, tuleks need normid jätta kohaldamata vastuolu tõttu põhiseaduse § 13 lg-st 2 tuleneva õigusselguse põhimõttega, sest isiku põhiõiguse intensiivse riive tingimustes ei ole normi adressaatidel võimalik aru saada, kas teatud viisil käitumisega kaasneb õiguslik tagajärg automaatselt ja vältimatult või sõltub see haldusorgani diskretsioonist. Kohus ei ole kontrollinud ka seda, kas haldusakti andmisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Tegevusloata või sõidukikaardita veo korraldamise eest näeb karistuse ette
lg 1, mitte
Kaebajat on karistatud taksoveo nõuete rikkumise, mitte sõidukikaardita veo korraldamise eest. Samuti ei ole kaebajat karistatud mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega. LS § 7417 lg 1 järgi oli võimalik määrata karistuseks rahatrahvi või aresti, mitte aga juhtimise õiguse äravõtmist. Olukorras, kus pärast teo toimepanemist muudetakse seadust selliselt, et isikule kaasnevad sellega raskemad tagajärjed kui teo toimepanemise ajal, tuleb lähtuda teo toimepanemise ajal kehtinud seadusest. Tallinna Transpordiamet palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja jäi halduskohtus välja toodud seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Apellant väidab, et kohus läks vastuollu tõendamiskoormuse reeglitega ning rikkus põhjendamise ja uurimispõhimõtte nõudeid, samuti kohaldas ebaõigesti
lg 43 ja § 37 ning tegi ebaõige järelduse selle kohta, et haldusorganil puudus taksoveoloa kehtetuks tunnistamisel igasugune diskretsiooniõigus. Ringkonnakohus apellandi arvamust täiel määral ei jaga. Apellandi väide on, et teda haldusmenetluses ära ei kuulatud ja ta ei tea, millise menetluse (taksoveoloa kehtetuks tunnistamine või uue/asendus sõidukikaardi väljastamine/väljastamisest keeldumine) tulemusena vaidlusalune haldusakt anti, ning ebaõige on kohtu seisukoht, et kaebajale anti võimalus oma seisukohtade esitamiseks 07.05.2009 ja tähendust ei oma, et kaebajale ei võimaldatud tutvuda vaidlusaluse käskkirja preambulis viidatud haldusaktiga. Viidatud haldusakt (Tallinna Transpordiameti 6
Õige ja seadusega kooskõlas on apellandi seisukoht, et haldusorganil tuleb enne haldusakti andmist selgitada välja kõik asjaolud ja menetlusosaliste seisukohad, et neid kaaludes anda välja õiguspärane haldusakt. Kaebuses viidatud HMS § 40 lg 1 eesmärgiks ongi vältida isiku asjatut koormamist õigusvastase haldusakti vaidlustamise vajadusega. Samas HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Seega menetlusnormi rikkumine toob kaasa akti tühistamise, kui on tõendatud, et rikkumise puudumisel oleks menetluse tulemus olnud teistsugune. Kaebaja on saanud oma selgitused ja vastuväited esitada kohtumenetluses ning neist ei nähtu sellist lisainformatsiooni, millega arvestamine oleks mõjutanud asja lõpptulemust ja andnud kohtule alust asuda seisukohale, et FIE A. Lossanile 09.02.2005 väljastatud taksoveoloa nr BT0003417 kehtetuks tunnistamine ja sõidukikaardi väljastamisest keeldumine on õigusvastane. Seetõttu vaatamata kaebaja väidetud menetlusnõuete rikkumisele leiab ringkonnakohus, et vaidlusalune käskkiri on sisuliselt õiguspärane ning selle tühistamiseks ei ole alust. Taksoveo korraldamise tingimused ning taksojuhile esitatavad nõuded sätestab
. Vaidlusaluses käskkirjas on selgitatud, et kuna A. Lossan tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana siis on ta ühtlasi vedude eest vastutav isik. Nõuded tegevusloa taotlejale või loa omanikule ning vedude eest vastutavale isikule sätestab
ning
lg 1 p 2 järgi võib tegevusloa andja loa andmisest keelduda, kui isik §-ga 35 kehtestatud nõuetele ei vasta.
lg 43 kohaselt peab taotleja vastama hea maine nõudele, milles muu hulgas peetakse silmas, et taotlejat ei ole seoses varasema majandustegevusega viimase kolme aasta jooksul üle kahe korra karistatud tegevusloa või sõidukikaardita veo korraldamise eest, ning füüsilisest isikust taotleja mainet peetakse sama paragrahvi lg 44 kohaselt heaks, kui ta vastab ka §-ga 37 sätestatud nõuetele.
lg 2 kohaselt vedude eest vastutava isiku mainet peetakse heaks, kui teda pole viimase kolme aasta jooksul karistatud liiklusalaste õigusaktide nõuete sellise rikkumise eest, mille eest on ette nähtud mootorsõiduki juhtimise õiguse ära võtmine. Vaidlusaluses käskkirjas on märgitud, et kaebajat on viimase kolme aasta jooksul karistatud kolmel korral
lg 1 alusel ja kolmel korral LS nõuete rikkumise eest ning ta ei vasta tegevusloa omaniku hea maine nõuetele, sest teda on karistatud sellise rikkumise eest, mille eest on ette nähtud mootorsõiduki juhtimise õiguse ära võtmine või juhtimisõiguse peatamine (LS § 7417), ning samuti on teda karistatud korduvalt taksoveo nõuete rikkumise eest. Nõustuda ei saa apellandi seisukohaga, LS § 7417 mootorsõiduki juhtimise õiguse ära võtmist ette ei näinud. Väärteoasjas 06.02.2009 tehtud otsusest nr 2302,09,000453 nähtub, et kaebaja rikkus 10.102008 kell 16.50 liikluseeskirja § 91 nõudeid, pannes sellega toime LS § 7417 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo, mille eest määrati talle karistuseks 3 000 kr. Apellant märgib õigesti, et LS § 7417 lg 1 kõnealuse teo toimepanemise ajal kehtinud redaktsioonis sätestas karistusena rahatrahvi ja aresti, kuid apellant jätab tähelepanuta lg 2, mis nägi ette, et kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada selles paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse ära võtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Seega oli kaebaja poolt toimepandud süüteo eest võimalik kohaldada karistusena ka mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist, ning vastustaja ja kohus pole
Apellant tunnistab, et teda on kolmel korral karistatud
lg 1 alusel ning vastustaja selgitusel seisnes rikkumine selles, et kaebaja osutas jätkuvalt taksoveoteenust ilma sõidukikaardita. Sõidukikaardita veo korraldamine on loetletud
-s kui üks võimalik hea maine nõuetele mittevastavuse tingimus. Väites, et teda karistati mitte sõidukikaardita veo korraldamise vaid taksoveo nõuete rikkumise eest, ei ole kaebaja selgitanud, milles see muu rikkumine siis seisnes.
lg 1 p 1 võimaldab tegevusloa andjale kaalutlusõigust, otsustamaks tegevusloa või sõidukikaardi kehtivuse peatamise või kehtetuks tunnistamise põhjendatuse üle muuhulgas ka 7
§-s 35 sätestatud nõuetele. Vaidlusaluses käskkirjas on esitatud põhjused, millest tulenevalt peeti vajalikuks tunnistada kaebaja taksoveoluba kehtetuks ja keelduti uue sõidukikaardi väljastamisest ning kaalutlusvigu haldusaktist ei nähtu. Taksojuhtidele erinõuete seadmine on vajalik klientide turvalisuse tagamiseks, mis on seaduslik eesmärk ning millist piirangut ei saa lugeda ilmselgelt ebaproportsionaalseks. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata, apelleeritud kohtuotsus muutmata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Kohtunikud Silvia Truman Viive Ligi Kaire Pikamäe 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.