← Eesti

3-07-1348/115

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Virgo Saarmets ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. mai 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-134

§ 90

lg 1 kohaselt loetakse vallasasja valdaja oma valduse ajal asja omanikuks, ei vabasta see valdajat kohustusest esitada haldusmenetluses tema omandiõigust kinnitavad tõendid. Kaebaja ei olnud taotlenud maa ostueesõigusega erastamist ning puudusid igasugused tõendid tema omandiõiguse kohta. Nõlva tn 7 asuvad hooned on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisel

  1. novembrist
  2. a. MaaRS § 22 lg 1 kohaselt saavad ostueesõigusega maad erastada muuhulgas ehitise omanikud. Eelnevat arvestades puudus linnavalitsusel alus kahelda Nõlva tn 7 ehitiste kuulumises Eesti Vabariigile ja kaebaja väited uurimisprintsiibi ja ärakuulamisõiguse rikkumisest on põhjendamatud; 12) vaidlustatud käskkiri on kooskõlas HMS §-dega 54 ja
  3. Vastustaja oli õigustatud tuginema käskkirja andmisel teadmisele, et hooned ei ole kaebaja omandis. Tõendid kaebaja omandiõigust ei kinnita. Kui vastustaja ka oleks kaebajal enne käskkirja andmist veel eraldi palunud esitada arvamuse ja vastuväited maa riigi omandisse jätmise kohta, ei oleks see mõjutanud asjas tehtud otsust. Kohtumenetluse ajal anti menetlusosalistele võimalus vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks, mille kestel sai kaebaja esitada ka kõik oma argumendid; 13) kuna kaebaja omandiõigus kõnealustele hoonetele ei ole tõendatud, samuti ei ole tõendatud maa ostueesõigusega erastamise taotlemine, puudub kaebajal käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  4. OÜ Z-End apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) kui kohus oleks õigesti kohaldanud materiaalõigust, õigesti hinnanud tõendeid kogumis ja järginud kohtumenetluse norme, oleks ta pidanud jõudma vaidluse keskses küsimuses järeldusele, et hooned kuuluvad kaebajale; 2) kohus ei analüüsinud kõiki tõendeid ega põhjendanud nendega arvestamata jätmist. Kohtuotsuse tegemisel pole arvestatud Tootmiskoondis „Eesti Kalatööstus“ poolt
  5. jaanuaril
  6. a kaebaja õiguseellasele saadetud kirja, millega anti viimase omandisse hooned aadressil Lume tn 14 kui vananenud (märkimisväärselt amortiseerunud); Keskkonnaministeeriumi
  7. novembri
  8. a käskkirjaga nr 68 moodustatud ametkondadevahelise komisjoni
  9. detsembri
  10. a istungi protokolli; Transpordi- ja Sideministeeriumis
  11. detsembril
  12. a toimunud nõupidamiste protokolle; sama ministeeriumi
  13. detsembri
  14. a ettepanekut Tallinna Merekalasadama üleandmiseks RE Tallinna Sadam koosseisu koos määruse eelnõuga ja Vabariigi Valitsuse
  15. detsembri
  16. a protokolli; 3) kohus on ebapiisavalt tuvastanud kohaldamisele kuuluva õiguse. Kaebaja nõustub kohtuga selles, et riik teostas omaniku õigustusi oma varale riiklike organisatsioonide kaudu, kellele olid varad eraldatud ja kes omandasid sellega riigi omandiõigusest tuletatud operatiivse 9

(24)3-07-1348 haldamise õiguse. Vastava riikliku organisatsiooni õigustus vallata, kasutada ja käsutada nõukogude riigi vara oli seotud sellele organisatsioonile antud operatiivse haldamise õiguse kehtivusega. Kohus pole analüüsinud, mis juhtub operatiivse haldamise õigusega siis, kui senise õiguskorra asemele tekib uus ja nn nõukogude riigi vara omandivorm muutub. Operatiivse haldamise õigus oli iseloomulik üksnes nõukogude õigusele ning Eesti Vabariigi taasiseseisvumise perioodil tekkis riigi omandiõiguse kõrvale ka eraisikute omandiõigus. Vahepealsel üleminekuperioodil reguleerisid omandiküsimusi isemajandamise aluste seadus, omandiseadus, ettevõtteseadus, rendiseadus ja Põhiseadus. Alles 1. detsembril 1993. a jõustunud

hakkas erinevalt senisest käsitlusest lähtuma kõigi omanike ja omandi liikide võrdsusest ega sisaldanud üldjuhul mingeid riigi privileege teiste omanike ees. Kuigi kaebaja on menetlusdokumentides viidanud eelloetletud õigusaktides sisalduvatele normidele, ei ole kohus nende sisu ja tähendust puudutanud, lisaks on analüüsimata jäetud Ülemnõukogu otsuste rakendusaktid ja vastavad erisätted omandivormi muutumise kohta. Ka hilisemaid õigusakte on kohus analüüsinud vaid osaliselt ja üksiku sätte tasandil, arvestamata laiemat õiguslikku ja poliitilist konteksti. Täielikult on otsusest välja jäänud

  1. septembril
  2. a jõustunud TsÜS,
  3. märtsil
  4. a jõustunud riigivaraseadus (RVS) ja
  5. septembril
  6. a jõustunud ÄS asjakohaste sätete õiguslik analüüs. Kohus pole selgitanud, millisele konkreetsele õigusnormile tuginedes tuleb kaebaja omandiõiguse tõendatust kontrollida; 4) kohus ei ole arvestanud kõiki taasiseseisvumisega kaasnenud iseärasusi Eesti territooriumil kehtinud õigussüsteemis. NSVL perioodil puudus eraomand kui selline. Seoses taasiseseisvumise, uute ettevõtlusvormide kasutuselevõtu ja üleminekuga turumajandusele tekkisid segadused üleliidulise alluvusega tootmiskoondise ning tema struktuuriüksuste ettevõtlusvormiga. IME programmiga kaasnenud seadused ja omandireformi regulatsioon ei arvestanud piisavalt täpselt nõukogude tsiviilõiguse alusel tegutsevate majanduskoondisse ühendatud ettevõtete, täpsemalt segaiseloomuga tootmiskoondiste, erilise ülesehitusega. Tootmiskoondis „Eesti Kalatööstus“ ja Tootmiskoondis „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsus olid alates
  7. a-st täiesti eraldiseisvad juriidilised isikud. Kuigi Remondi- ja Ehitusvalitsus tegutses tootmiskoondise koosseisus ja selle juhtimise all, omas ta iseseisvat valdamise, kasutamise ja käsutamise õigust tema operatiivjuhtimise all oleva vara suhtes vastavalt oma põhimääruse p-le 4.
  8. Eesti Vabariigi iseseisvumisega kaasnenud üleminekuperioodil ei jõutud tootmiskoondise ettevõtlusvormi osas kokkuleppele ei riiklikul ega kohalikul tasandil – ühelt poolt oli tootmiskoondise näol tegemist iseseisva ettevõttega, teisalt kuulusid tema juurde nõukogude õiguse kohaselt ka teised iseseisvad ettevõtted (Pärnu Kalakombinaat, Tallinna Merekolledž, Remondi- ja Ehitusvalitsus jne). Kuna uus Eesti Vabariigi seadusandlus tootmiskoondise mõistet enam ei tundnud, rakendati tootmiskoondise ja temaga seotud ettevõtete osas paralleelselt sätteid nii uuest kui vanast tsiviilseadusandlusest niivõrd, kuivõrd need ei olnud üksteisega vastuolus. Eesti Vabariigi tekkimisel jagati ära tootmiskoondisesse hõlmatud varad ja moodustati varade baasil iseseisvad juriidilised isikud, millest tuntumad on RAS Ookean ja RAS Tallinna Sadam. Samas see osa varast, mis juba oli iseseisvate juriidiliste isikute valduses ja mida ei „tõstetud ümber“ mõne teise juriidilise isiku (RAS Tallinna Sadam) bilanssi, „jäeti puutumata“. Eesti Vabariigi reformiseaduste kehtestamisega enamus ettevõtteid, kellele oli eraldatud operatiivseks haldamiseks riigi vara, muudeti kas riigiettevõteteks (hiljem riiklikeks aktsiaseltsideks jms) või kujundati ümber eraettevõteteks, sõltuvalt sellest, milline oli riigi huvi vastava ettevõtte vastu. Kaebaja ja tema õiguseellase suhtes ei tehtud kumbagi, vaid lasti tal iseseisvalt tegutseda kuni ÄS kehtestamiseni, mis nõudis kõigi seniste ühinguvormide kaotamist ja ümberkujundamist ÄS-s loetletud ühinguteks. Vaidluse, mille asjaolud ulatuvad 1960-ndatesse aastatesse, õigeks lahendamiseks pidanuks kohus tuvastama, mil määral kuulub kohaldamisele NSVL seadusandlus ja mil määral ENSV ja Eesti Vabariigi oma. Kohus on küll leidnud, et kohaldamisele kuulub NSVL MN
  9. oktoobri
  10. a määrusega nr 731 kinnitatud 10

(24)3-07-1348 „Sotsialistliku ettevõtte põhimäärus“, ent pole teada, kas ja mis ulatuses oli see akt kohtule kättesaadav, akti sisu ei ole kohus konkreetselt välja toonud. Seega pole kohus piisavalt põhjalikult analüüsinud vastavate dokumentide ja õigusaktide tähendust nende andmise kontekstis ning on vääralt tõlgendanud kaebaja taotlusi vastavate dokumentide esitamisel ja õigusaktide sisu selgitamisel; 5) kohus ei ole analüüsinud kõiki kaebaja omandiõiguse tekkimise võimalikke aluseid. Kaebaja on näidanud, et sõltuvalt juriidilise isiku tegutsemisvormist tuleb kõne alla põhiliselt nelja liiki omandamise aluseid: 1) rendile antud riigi vara omandamine rentija poolt väljaostmise teel; 2) riigi vara omandamine vara tasuta üleandmise teel; 3) omandamine amortiseerunud riigi vara mahakandmise teel; 4) riigi vara omandamine ettevõtte ümberkujundamise teel. Kohus leidis, et rendilevõetud vara ei ole rentija poolt välja ostetud, vara ei ole üle läinud riigi osalusega äriühinguks ümberkujundamise teel ning vara omandamist ei saanud toimuda ainuüksi bilansikirje ja hooneregistri kande alusel, kuid jättis analüüsimata alternatiivsed skeemid: 1) kaebaja omandas hooned kui riigivara, mis oli amortiseerunud ja maha kantud; 2) Vabariigi Valitsuse
  1. septembri
  2. a määrusega nr 258 kinnitatud kooperatiivsete, riiklik-kooperatiivsete ja ühiskondlike organisatsioonide vara taasriigistamise ja erastamise kohustatud subjektide nimekirja mittekuulumise tõttu võis kaebaja lugeda end temale üle antud riigivara omanikuks, sest hooned ei ole taasriigistatud; 6) kohus on jätnud tähelepanuta kaebaja faktiväited. Rendisuhete analüüsimisel jättis kohus tähelepanuta olulised asjaolud: 1) Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ ja Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse vahel ei saanud olla rendisuhet tulenevalt asjaolust, et hooned ei olnud Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ kui rendileandja bilansis ning seega tulnuks suhe kvalifitseerida muu kui rendisuhtena; 2) hoolimata rendilepingu kehtivusest, sai riigi vara Remondi- ja Ehitusvalitsuse omandusse minna ka muul kui rendilepingust tuleneval alusel. Kohus ei võtnud seisukohta väite suhtes, et
  3. juulil
  4. a sõlmitud rendileping oli kehtetu, kuna põhivarad ei olnud enne ega rendile andmise ajal rendileandja bilansis. Arvestades, et rendileping oli Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõtte kui juriidilise isiku loomise aluseks, on äärmiselt oluline hinnata selle võimaliku kehtetuse mõju Remondi- ja Ehitusvalitsusele ning tema õigusjärglastele. Kohus on jätnud täielikult tähelepanuta väite, et kõik Vabariigi Valitsuse
  5. jaanuari
  6. a määruse nr 2, selle täitmiseks
  7. jaanuaril
  8. a koostatud protokolli ning territooriumi
  9. jaanuaril
  10. a koostatud jaotusplaani alusel Tallinna Merekalasadama territooriumi valduse saanud isikud on saanud vastavate territooriumide omanikuks. Nende puhul on samu dokumente käsitletud ehitiste omandiõiguse tekkimise alusdokumentidena. Kaebaja kui algselt riikliku ettevõtte suhtes on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet, sest talle ei ole hoonete aluse maa erastamist ega hoonestusõiguse seadmist võimaldatud. Kohus jättis tähelepanuta ka väite, et ehitiste teenindamiseks vajaliku maa suurus pole kooskõlas varem linnavalitsuse poolt vajalikuks peetud ja kooskõlastatud krundi suurusega; 7) kohus kohaldas vääralt materiaalõigust. Kohtu väitel puudub Vabariigi Valitsuse korraldus, millega oleks otsustatud kaebaja õiguseellase ümberkujundamine OÜ-ks Z-End ja talle riigivara üleandmine. Sellist korraldust ei saanudki anda ja kohtu poolt osutatud norm – Vabariigi Valitsuse
  11. novembri
  12. a määrusega nr 274 kinnitatud korra p 8 – kohaldamisele ei kuulu. Normiga on sätestatud Vabariigi Valitsusele pädevus ümberkujundatavale ettevõttele riigivara üleandmise otsustamiseks. Selline pädevus ei laiene olukordadele, kus ümberkujundatavale ettevõttele riigivara üle ei anta. Otsuse riigivara üleandmise kohta saab Vabariigi Valitsus teha üksnes siis, kui vastav ministeerium on teinud ettepaneku ja riigil on tahe ühingus oma varaga osaleda. Kui otsust ühingule vara üleandmise kohta ei ole tehtud, tuleb järeldada, et ministeerium ei ole teinud vastavat ettepanekut, riigil puudub tahe osaleda ühingus oma varaga, riik ei andnud ühingule üle riigivara või riik ei 11
(24)3-07-1348 lugenud ühingu koosseisu jäävat vara enda omandiks. Kaebaja on jätkuvalt ka seisukohal, et vaidlusalused hooned ei kuulu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu
  1. augusti
  2. a otsuse mõjupiirkonda. Kui Eesti Vabariik sai kaebaja ja tema õiguseellaste bilansis oleva vara omanikuks, pidi see toimuma muul alusel; 8) kohus andis väära õigusliku hinnangu bilansi tähendusele omandiõiguse määratlemisel Eesti Vabariigi taasiseseisvumisjärgses tsiviilkäibes. Väitega, et vara bilansis kirjendamine ei ole omandi tekkimise aluseks, on ettevõtte bilansile antud põhjendamatult kitsas õiguslik tähendus. Bilanss tänapäevases mõistes ei ole sama õigusliku tähendusega, mis talle omistati aktiivsemal omandireformi ja riigi vara privatiseerimise perioodil 1990-ndatel aastatel. Bilanss oli märk organisatsiooni majanduslikust iseseisvusest. Fakt, millise organisatsiooni bilanssi oli vastav riigi vara kantud, näitas, milline organisatsioon teostas selle vara suhtes operatiivse haldamise õigust ja seega riigi omandi kohta käivaid õigustusi. Eesti Vabariigi iseseisvumise perioodil võeti bilansis kajastatud andmed aluseks vara edasise kuuluvuse määratlemisel. Bilansi kaudu määratleti riigile kuuluvat vara ja ettevõttele kuuluvat vara. Bilansi alusel hinnati ka riigi vara koosseisu, ulatust ja väärtust otsustamaks, kas ja mis mahus jätta vara riigi omandisse ja mis mahus suunata privatiseerimisele. Eeltoodut kinnitavad järgmised sätted: 1) Riigivaraameti
  3. aprilli
  4. a määrusega nr 8 kinnitatud „Metoodilised soovitused EV-le kuuluva riikliku ettevõtte (riigiettevõtte) vara rendile andmiseks“ p 2.4 kohaselt pidi rendile antav vara olema rendileandja bilansis; 2) Ülemnõukogu
  5. augusti
  6. a otsuse „Riigi- ja munitsipaalvara erastamise tingimuste ja korra kehtestamise kohta“ p 12 kohaselt korraldab erastatava objekti tööd ja vastutab erastatava vara säilimise eest kuni omandiõiguse üleminekuni uuele omanikule ettevõte, kelle bilanssi vara kuulub; 3) erastamisseaduse § 14 lg 5 näeb ette, et kui erastamise käigus riigi- või munitsipaalomandis olev ettevõte ei kuulu likvideerimisele, jääb erastatav vara nimetatud ettevõtte bilanssi ning ettevõte valdab, kasutab ja käsutab erastatavat vara, arvestades samas seaduses sätestatud kitsendusi. Kuni käesoleva ajani ei ole riik kordagi tundnud huvi selle vastu, mis koosseisus, ulatuses ja väärtuses on kaebaja või tema õiguseellaste bilansis olnud kajastatud riigile kuuluvat vara. Eeltoodut arvestades pidanuks kohus analüüsima bilansiväljavõtteid kogumis teiste tõenditega ja hindama bilansikirjete sisu ka muudest õigusaktidest, mitte ainult raamatupidamise põhimäärusest ja raamatupidamisseadusest lähtudes; 9) kohus ei ole olnud õigusjärgluse ja isikusamasuse käsitlemisel järjepidev. Kohtuotsusest jääb segaseks, kes oli õigustatud saama Vabariigi Valitsuse
  7. jaanuari
  8. a määruse nr 2 alusel oma valdusesse riigile kuuluvat vara ja milliste isikute vahel eksisteeris õigusjärglussuhe. On õige, et Tootmiskoondis „Eesti Kalatööstus“ oli NSVL riigivalitsemisorganite alluvuses tegutsev ettevõte, kuid Tootmiskoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsus ei ole vaadeldav osana tootmiskoondise ettevõttest. Kaebaja on läbivalt rõhutanud, et ta oli juba alates
  9. aastast iseseisev juriidiline isik, mis tegutses Tootmiskoondise „Eesti Kalatööstus“ kui juriidilise isiku kõrval selle isemajandava struktuuriüksusena, kusjuures mõlemal oli iseseisev bilanss. Kohtu järeldus, et hoonestusõiguse seadmise taotlust ei esitanud kaebaja õiguseellane, on väär, sest Tootmiskoondis „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsust hoonestusõiguse seadmise taotluse esitamise ajal enam ei eksisteerinud ja selle asemele oli moodustatud Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõte. Vana nimetust kasutati üksnes põhjusel, et selleks ajaks oli selgunud rendilepingu õigustühisus; 10) õige pole kohtu seisukoht, et linnavalitsusel ei olnud alust kahelda ehitiste kuulumises riigile ning et väited uurimisprintsiibi ja ärakuulamisõiguse rikkumisest on põhjendamatud. Linnavalitsusele oli teada, et kaebaja õiguseellane oli kantud ehitiste omanikuna hooneregistrisse; et õiguseellane esitas
  10. mail
  11. a hoonestusõiguse seadmise avalduse; et kaebaja on esitanud maa ostueesõigusega erastamise avalduse, mida tõendab Tallinna 12
(24)3-07-1348 Omandireformiameti juhataja E. Võrgu
  1. septembri
  2. a järelepärimine Tallinna Hooneregistrile. Seega ei saanud linnavalitsus üheselt eeldada, et riik on saanud ehitiste omanikuks; 11) kohus jättis erastamisavalduse esitamise ebaõigesti tuvastamata. Ainuüksi avalduse vastuvõtmise kohta tõendi kohtule esitamata jätmine ei näita, et avaldust ei esitatud. Pole välistatud, et kaebajale sellist tõendit ei antudki. Asjaolu, et Omandireformiameti
  3. septembri
  4. a kirjast ei nähtu avalduse esitaja või erastamiseks taotletav maa, ei välista samuti, et tegemist pole kaebaja avaldusega. Vastustaja ei tõendanud, et Nõlva tn 7 toimikust paluti koopiat seoses mõne muu territooriumi erastamisavaldusega. Ligi 10 aastat tagasi esitatud dokumente võidakse asutustes hävitada, samuti võivad need kaotsi minna; 12) riigil on kohustus oma omandiõigust tõendada.
  5. novembri
  6. a otsuse nr 3-3-1-5906 p-s 11 märkis Riigikohus, et tsiviilõiguslike asjaolude tuvastamisel on haldusorganil õigus ja kohustus lähtuda asjakohastest tsiviilõigusnormidest.

§ 90

lg 1 kohaselt loetakse vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist.

  1. septembri
  2. a otsuse nr 3-3-1-39-08 p-s 12 selgitas Riigikohus, et omandieeldusele tuginemise õigus ei vabasta valdajat kohustusest esitada haldusmenetluses tema omandiõigust kinnitavaid tõendeid, küll aga paneb valdaja omandieeldus isikule (sh haldusorganile), kes väidab valdaja omandiõiguse puudumist, kohustuse tõendada oma väiteid. Eeltoodust tulenevalt ei või riik otsustada vara riigi omandisse jätmist ilma vastavat otsust piisavalt põhjendamata. Keskkonnaministril lasus kohustus kaaluda maa riigi omandisse jätmist tingivaid avalikke huve kaebaja huviga, kes taotles sama maa erastamist. Kaalumise korral oleks keskkonnaminister pidanud jõudma arusaamisele, et kaebaja on hoonete omanik. Keskkonnaminister pole põhjendanud, millisel õiguslikul alusel on riik saanud vara omanikuks. Käskkirjas puuduvad sisulised motiivid Nõlva tn 7 hoonete aluse maa riigi omandisse jätmiseks; 13) kohus ei lahendanud kõiki menetluslikke taotlusi.
  3. septembril
  4. a esitatud menetlusdokumendis sisaldus taotlus kuulata tunnistajatena üle J. P., L. N. K. ja A. S. S.. Kohus ei lahendanud seda taotlust menetluse kestel ega ka kohtuotsuses. Kuna kohus menetles asja osaliselt kirjalikus menetluses, saanuks kohus TsMS § 253 lg-st 1 lähtudes kohustada tunnistajaid ütluste andmiseks kirjalikult. Seni lahendamata taotlused pidanuks kohus TsMS § 442 lg-st 5 juhindudes lahendama hiljemalt otsuse resolutsiooniga.
  5. Tallinna Linnavalitsuse vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) apellatsioonkaebuse kohaselt läks vaidlusaluste ehitiste omandiõigus kaebajale üle Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõtte ümberkujundamisega OÜ-ks Z-End ning tema õiguseellane oli Rendikoondisest „Eesti Kalatööstus“ sõltumatu iseseisev juriidiline isik, kellele kuulus ehitiste omandiõigus. Menetlusosaliste arvamused omandiõiguse tekkimise kohta lahknevad selles, kas kaebaja õiguseellane ja vaidlusalused ehitised kuuluvad Eesti Vabariigi Ülemnõukogu
  6. augusti
  7. a otsuse kohaldamisalasse. Erinevalt kaebajast leiab linnavalitsus, et kaebaja õiguseellane ei saanud Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ ja Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse vahel eksisteerinud rendisuhte tagajärjel Nõlva tn 7 ehitisi omandada. Vara läks EV Ülemnõukogu otsuse alusel Eesti Vabariigi omandisse, kuna kaebaja õiguseellane kuulus selle otsuse kohaldamisalasse. OS § 6 lg 1 järgi sai vara omandiõigus tekkida selle valmistamisega või omandamisega tehingu järgi, omandiõiguse taastamisega või muul viisil, mis ei ole vastuolus Eesti Vabariigi seadusega. OS § 6 lg 3 ja § 28 sätestasid nende koostoimes, et rendiettevõte on renditud vara baasil asutatud ettevõte, millele kuulus omandiõiguse alusel vaid renditud vara kasutamisest saadav tulu ning selle eest 13

(24)3-07-1348 omandatud vara. Kaebaja õiguseellase poolt vara omandamist pole tõendatud ei tehingu ega seaduse alusel. Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõte ja selle eellased olid NSV Liidu riigiorganite ja hiljem Eesti Vabariigi alluvuses tegutsenud ettevõtted, mistõttu tuleb lugeda nende valduses või haldamisel olnud vara sõltumata sellest, kas rendisuhe oli tühine või mitte, omandiõiguse alusel Eesti Vabariigile kuuluvaks ning selle edasine võõrandamine sai toimuda vaid Eesti Vabariigi loal, mida asjaoludest nähtuvalt pole antud. Omandiõiguse tekkimine kaebaja näidatud moel on välistatud, sest sel moel omandiõiguse tekkeks puudus õiguslik alus; 2) omandiõiguse aluseks ei saa olla vaidlusaluse vara sisaldumine ettevõtte bilansis või muudes raamatupidamisdokumentides. Ehitised olid küll kantud hooneregistrisse, kuid Riikliku Hooneregistri pidamise põhimääruse erinevad redaktsioonid ei sätestanud, et selles sisalduvad registriandmed oleksid omandiõiguse tõendamise aluseks. Hooneregistri tõend ei oma ehitise omandiõiguse tõendamise seisukohast õiguslikku tähendust; 3) kaebaja on varem pöördunud omandiõiguse tuvastamise hagiga tsiviilkohtusse. Tallinna Linnakohtu
  1. juuli
  2. a otsusega tsiviilasjas nr 2/3/24-2231/01 jättis kohus rahuldamata kaebaja hagi Eesti Vabariigi vastu Nõlva tn 7 hoonete omandiõiguse tunnustamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu
  3. novembri
  4. a otsusega tsiviilasjas nr 2-2/1313/03 jäeti linnakohtu otsus muutmata. Mõlemad kohtuastmed jõudsid järeldusele, et kaebaja omandiõigus on tõendamata. Hetkel on Harju Maakohtu menetluses tsiviilasjas nr 2-05-24204 kaebaja hagi Eesti Vabariigi (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu) vastu kaebaja poolt Nõlva tn 7 hoonetele väidetavalt tehtud vajalike ja kasulike kulutuste hüvitamise nõudes. Hagi aluseks on teise isiku asjale tehtud kulutuste nõue. Sellise nõude esitamisega on kaebaja sisuliselt möönnud, et hoonete omandiõigus talle ei kuulu. Lisaks on kaebaja omandiõigus jäetud tuvastamata Tallinna Halduskohtu
  5. märtsi
  6. a otsuses haldusasjas nr 3-08-2123, mis jõustus
  7. aprillil
  8. a; 4) tõendamata on ka kaebaja poolt maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamine. Üksnes Tallinna Omandireformiameti
  9. septembri
  10. a kiri seda ei tõenda. Tallinna Maaameti
  11. märtsi
  12. a õiendi kohaselt ei ole taotlust Nõlva tn 7 maa ostueesõigusega erastamiseks
  13. märtsi
  14. a seisuga esitatud. Õiend on koostatud Tallinna maaregistri andmete alusel. Erastamisavaldused registreeritakse maaregistris (elektrooniline andmebaas). Avalduse originaal paberkandjal säilitatakse erastamise toimikus. Avalduse esitajale väljastatakse kviitung. Andmed kaebaja avalduse esitamise kohta puuduvad. Selliseid dokumente ei hävitata. Ostueesõigusega erastamise toimikuid säilitatakse arhiivides; 5) etteheited tõenditega mittearvestamise põhjendamata jätmise kohta on alusetud. Lume tn 14 vara omandiõigus ei oma asjas tähtsust. Viited Vabariigi Valitsuses ja ministeeriumides toimunud nõupidamiste protokollidele on asjakohatud, kuna need ei saa omandiõiguse seisukohast omada tähtsust. Tähtsust ei oma ka Transpordi- ja Sideministeeriumi
  15. detsembri
  16. a ettepanek, kuna ka see ei puuduta Nõlva tn 7 vara.
  17. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) kaebaja õigus taotleda käskkirja õigusvastasuse tuvastamist põhineb väitel, nagu oleks kaebaja Nõlva tn 7 hoonete omanik. See asjaolu pole leidnud tõendamist ei käesolevas menetluses ega ka varasemates tsiviilkohtumenetlustes. Tallinna Ringkonnakohus märkis oma
  18. novembri
  19. a otsuses nr 2-2/1313/03, et kaebajal puudub omandiõigus Nõlva tn 7 hoonete suhtes; 14
(24)3-07-1348 2) kaebaja esitatud venekeelsetest bilanssidest
  1. juulist ja
  2. oktoobrist
  3. a ei nähtu, et bilansis oleks kajastatud Nõlva tn 7 hooned. Isegi kui need remondi- ja ehitusvalitsuse bilansis kajastuksid, ei tõenda bilansikirjed omandiõiguse tekkimist; 3) õige pole väide, et Nõlva tn 7 hooned ei kuulu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu
  4. augusti
  5. a otsuse mõjupiirkonda ning et Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõtte ümberkujundamisel ja registreerimisel OÜ-ks Z-End oli välistatud riigivara säilimine. Halduskohus leidis õigesti, et Rendikoondis „Eesti Kalatööstus“ oli NSVL riigivalitsemisorganite alluvuses tegutsenud ettevõte, mistõttu loeti Nõlva tn 7 hooned alates
  6. augustist
  7. a Eesti Vabariigile kuuluvaks ja nende võõrandamine sai toimuda vaid õigusaktides sätestatud korras; 4) NSVL Kalamajanduse Ministeeriumi ja Eesti Kalatööstuse Tootmiskoondise „Eesti Kalatööstus“ töökollektiivi vaheline leping Eesti Kalatööstuse töö tingimuste kohta rendipõhimõtete alusel sõlmiti
  8. novembril
  9. a ning selle kohaselt rendileandja – Tootmiskoondise „Eesti Kalatööstus“ vara omanik riik – andis vara rendile, kusjuures rendile antud vara jäi riiklikuks omandiks. Seega anti riigile kuuluv vara tootmiskoondisele rendile, mitte ei antud üle omandit. Samast lepingust tuleneb rentija võimalus vara välja osta, kuid esitatud materjalist ei nähtu, et seda oleks tehtud. Kuna „Eesti Kalatööstus“ oli rendile antud vara valdaja, puudus tal õigus rendile võetud vara teiste isikute omandisse anda.
  10. juulil
  11. a sõlmisid Rendikoondis „Eesti Kalatööstus“ rendileandjana ja Rendikoondise „Estrõbprom“ Remondi- ja Ehitusvalitsus rentijana lepingu nr 36, mille p 4.1 järgi oli rentijal õigus renditud vara ja seadmed välja osta või saada renditud vara endale tasuta vastavuses seadusandlusega. Asjast ei nähtu, et rentnik oleks rendile võetud vara välja ostnud või vastavuses õigusaktidega tasuta endale saanud. Kohtule on esitatud
  12. juuli
  13. a rendileping (kaebaja väitel tühine), millega antakse vara rendile Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsusele, kuid puudub leping, millest nähtuks vara, mille rentimise teel on kaebaja õiguseellaseks olev rendiettevõte asutatud, ning nähtuksid rendilepingu poolte õigused ja kohustused (sh rentniku õigus saada rendilepingu esemeks oleva vara omanikuks vara väljaostmise teel või muul viisil). Kaebaja on menetlusdokumentides märkinud, et talle ei ole rendilepingut esitatud, kuid rendiettevõtte asutamise aluseks pidi olema rendileping, samuti väitnud, et kuna valitsuse sekkumise kohta andmed puuduvad, asutati rendiettevõte ilma vaidlusteta. Õigusaktides on selgelt sätestatud, kuidas ja mil viisil saab rendiettevõte vara omandada, ning vara lugemisel rendiettevõtte omandiks tuleb hinnata, kas kõnealune vara omandati õigusaktides sätestatu kohaselt. Kõnealusel juhul ei saa väita, et kaebaja õiguseellane Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõte oleks vaidlusalused ehitised omandanud. Puuduvad ka tõendid, et rendiettevõte üldse asutati nimetatud hoonete rentimise teel; 5) Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõtte põhikirja kohaselt valdab, kasutab ja käsutab ettevõte renditud vara rendilepinguga kehtestatud tingimustel ja rendile võetud vara jääb kuni selle väljaostmiseni riigi omandiks. Seega võib rendiettevõte rendilevõetud vara omandada, kuid antud juhul ei ole seda toimunud. Ühestki dokumendist ei nähtu, et Nõlva tn 7 ehitised oleksid olnud kaebaja õiguseellase omandis. Seega ei saa nad olla ka kaebaja omandis. Pole tõendeid, et rendiettevõte neid ehitisi rentis ja oleks need hiljem välja ostnud. Faktiline valdamine hoonetele omandit ei tekita.

§ 92

lg 1 järgi tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb omandajale üle.

§ 90

lg 1 kohaselt loetakse vallasasja valdaja tema valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Kõnealusel juhul on tõendeid kogumis hinnates tõendatud vastupidine; 6)

  1. juulil
  2. a jõustus OS.
  3. juulil
  4. a jõustus Ülemnõukogu Presiidiumi otsus „Privatiseerimisprotsessi korraldamise esmajärgulistest abinõudest“, millega peatati ajutiselt 15

(24)3-07-1348 kuni omandi privatiseerimist reguleerivate Eesti Vabariigi normatiivaktide vastuvõtmiseni riigi omanduses olevate ettevõtete ja muude organisatsioonide põhikirjafondi varaga kõik tehingud, mis põhjustavad selle vara omandivormi muutmise. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu
  1. juuni
  2. a otsuse „Otsus „Omandireformi aluste seaduse“ rakendamise kohta“ p 11 ap 2 järgi Ülemnõukogu Presiidiumi
  3. juuli
  4. a otsus ja selle otsuse p 8 ja p 19 ei laiene riigiettevõtete ja riiklike aktsiaseltside ning rendile antud amortiseerunud põhivahendite mahakandmisele. Viidatud sättest ei saa järeldada, nagu oleks olnud lubatud amortiseerunud vara andmine teiste isikute omandisse olukorras, kus oli keelatud tehingute tegemine riigi omandis olevate ettevõtete ja muude organisatsioonide põhikirjafondi varaga. Kaebaja on esitanud
  5. jaanuari
  6. a kirja, millega Tootmiskoondis „Estrõbprom“ annab Tootmiskoondise „Estrõbprom“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõttele üle Lume tn 14 asuva vara. Kaebaja õiguseellane on Rendikoondise (mitte Tootmiskoondise) „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõte, ka ei oma aadress Lume tn 14 puutumust Nõlva tn 7 ehitistega. Vabariigi Valitsuse
  7. mai
  8. a määrusega nr 91 „Eesti Vabariigi territooriumil paiknevate liidulise alluvusega riiklike ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide erastamise kohta“ juhiti nimetatud ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide juhtide tähelepanu Ülemnõukogu Presiidiumi
  9. juuli
  10. a otsusele. Vabariigi Valitsuse
  11. septembri
  12. a määrusega nr 182 „Eesti Vabariigi Ülemnõukogu
  13. augusti
  14. a otsuse täitmise abinõude kohta“ kohustati Eesti Vabariigi ministeeriume moodustama vastavad komisjonid ja võtma
  15. juuli
  16. a seisuga NSVL riigiorganite halduses olnud Eesti Vabariigis paiknenud ettevõtted, asutused ja organisatsioonid, samuti nende struktuuriüksused üle ministeeriumi haldusse vastavalt määruse lisale 1, mille järgi võeti Tootmiskoondis „Eesti Kalatööstus“ (kui Kalamajanduse Ministeeriumi ettevõte/asutus) üle Eesti Vabariigi Keskkonnaministeeriumi haldusalasse. „Eesti Kalatööstuse“ näol oli tegemist NSV Liidu riigiorganite juhtimisel, alluvuses või halduses olnud ettevõttega, mille vara jäi pärast Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist Eesti Vabariigi omandisse. Riigikontroll, kontrollides RAS Ookean vara säilimist ja selle kasutamise majanduslikku otstarbekust, märkis
  17. juuli
  18. a aktis, et kuni Eesti Vabariigi taasiseseisvumiseni kuulus Tootmiskoondis „Eesti Kalatööstus“ endise NSVL Kalamajanduse Ministeeriumi alluvusse ning Eesti Vabariigi Ülemnõukogu
  19. augusti
  20. a otsusega kuulutati ettevõte Eesti Vabariigi omandiks; 7)
  21. veebruaril
  22. a vastu võetud seaduse kooperatiivsete, riiklik-kooperatiivsete ja ühiskondlike organisatsioonide vara taasriigistamise ja erastamise kohta § 1 määras kindlaks Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse §-dest 40 ja 42 tuleneva kooperatiivsete, riiklikkooperatiivsete ja ühiskondlike organisatsioonide, sh majanditevaheliste organisatsioonide vara ja nende vara osastamise teel moodustatud uute organisatsioonide vara taasriigistamise ja erastamise korra. Selle seaduse § 3 lg 1 järgi võib taasriigistamisele kuuluda kohustatud subjektidele tasuta üle antud riigivara. Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõtte Vabariigi Valitsuse
  23. septembri
  24. a määrusega nr 258 kinnitatud kohustatud subjektide nimekirja mittekandmine ei tähenda, et Nõlva tn 7 ehitised oleksid tasuta rendiettevõtte omandisse antud. Omand tekib õigusaktides sätestatud aluste esinemisel ega saa tekkida nö vaikimisi. Pelgalt ettevõtte nimekirja mittekandmine ei ole omandiõiguse tekke alus; 8) jääb arusaamatuks, mida soovib kaebaja tõendada apellatsioonkaebuses nimetatud tõenditega, millega arvestamata jätmist pole kohus kaebaja väitel põhjendanud.
  25. jaanuari
  26. a kiri käsitab Lume tn 14 asuvaid hooneid, kuid vaidlus käib Nõlva tn 7 hoonete üle. Ka ei tõenda kiri kaebaja omandiõiguse tekkimist, sest vaidlusaluste hoonete näol on tegemist varaga, mis läks EV Ülemnõukogu
  27. augusti
  28. a otsuse kohaselt üle Eesti Vabariigi omandisse. Eesti Vabariigi Keskkonnaministeeriumi
  29. novembri
  30. a käskkirjaga nr 68 moodustatud rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ ja sadama vaheliste varaliste vaidluste 16
(24)3-07-1348 lahendamise komisjoni
  1. detsembri
  2. a istungi protokolli kohaselt otsustas komisjon nõustuda Merekalasadama ettepanekuga rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Paljassaare poolsaarel asuva territooriumi üleandmisega sadamale; võimaldada “Eesti Kalatööstuse“ ega kalasadama koosseisu mittekuuluvale energo-mehaanikatsehhile iseseisva majandusobjekti staatus; jätta kolmest metallist angaar-tüüpi laohoonest kaks „Eesti Kalatööstusele“. Viide sellele protokollile on asjakohatu ega tõenda kaebaja omandiõigust. Eesti Vabariigi Transpordi- ja Sideministeeriumis
  3. detsembril
  4. a toimunud nõupidamiste protokollid käsitlevad Tallinna Merekalasadama üleandmist riigiettevõtte „Tallinna Sadam“ koosseisu, mis otsustatigi Vabariigi Valitsuse
  5. jaanuari
  6. a määrusega. Jääb arusaamatuks, kuidas seondub Tallinna Merekalasadama üleandmine kaebaja väidetava omandiõigusega. Samal seisukohal on vastustaja ka Eesti Vabariigi Transpordi- ja Sideministeeriumi
  7. detsembri
  8. a kirja „Tallinna Merekalasadama üleandmise kohta“ ja Eesti Vabariigi Valitsuse
  9. detsembri
  10. a istungi protokolli nr 69 osas; 9) apellandi väitel on kohus ebapiisavalt tuvastanud kohaldamisele kuuluva õiguse ja ei ole analüüsinud varade operatiivse haldamise õigust, kui õiguskorra asemele tekib uus ja nõukogude riigi vara omandivorm muutub. Kohus on kaebaja tõstatatud küsimusi käsitlenud ja võtnud seisukoha ka Tootmiskoondise „Estrõbprom“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse isemajandamise kohta ning jõudnud õigele järeldusele, et ehkki riik eraldas vara ettevõtte operatiivsesse haldusesse, ei kaasnenud sellega riigi poolt vara üleandmist ettevõtte omandisse. Kohus on analüüsinud ka mõlemat rendilepingut. Kaebaja väide, et Nõlva tn 7 ehitised ei olnud rendilepingu objektiks, on paljasõnaline, sest lepingu lisa nr 1 ei ole kohtule esitatud. Apellatsioonkaebuses viidatud kaebaja
  11. jaanuari
  12. a menetlusdokumendis on kaebaja käsitlenud nn nõukogude õigust, üleminekuperioodil kehtinud õigusakte ja Eesti Vabariigi kehtestatud õigusakte ja jõudnud järeldusele, et rendiettevõte, olles remondi- ja ehitusvalitsuse õigusjärglane, võttis üle kõik remondi- ja ehitusvalitsuse varad ning et rendiettevõttele anti sisuliselt üle riigivara. Õigusliku raamistiku põhjalikule käsitlusele ja omandiõiguse tõendamiseks võimalike versioonide esitamisele vaatamata ei nähtu sellest menetlusdokumendist ega ka apellatsioonkaebusest, et just vaidlusalused ehitised oleksid kaebaja omandis. Seaduse kooperatiivsete, riiklik-kooperatiivsete ja ühiskondlike organisatsioonide vara taasriigistamise ja erastamise kohta § 1 lg 2 järgi on seaduse objekt seaduse jõustumise hetkel ehk
  13. juunil
  14. a kohustatud subjekti omandis olev taasriigistamisele ja erastamisele kuuluv vara. Nõlva tn 7 ehitised ei ole kaebaja õiguseellase omandis olnud. Nõukogude õiguse kehtivuse ajal ei antud ehitisi kaebaja õiguseellase omandisse ja ehitiste omandiõigus läks Ülemnõukogu
  15. augusti
  16. a otsuse kohaselt üle Eesti Vabariigile. Riigi omandis olevat vara ei oleks olnud võimalik taasriigistada. Vabariigi Valitsuse
  17. septembri
  18. a määrusega nr 258 kinnitatud nimekirjas ei ole mainitud rendiettevõtet, kuid seda ei pidanudki seal olema, sest vara oli riigi omandis. Kohus on võtnud otsuses seisukoha kaebaja osutatud võimalike vara omandamise viiside kohta, leides, et rendilepingute alusel vara omandamist ei nähtu. RAS Ookean asedirektori
  19. detsembri
  20. a kiri ei näita üheselt rendilepingu õigustühisust, kuid isegi, kui vaidlusalused ehitised ei olnud rendilepingu objektiks, ei saa neid siiski pidada kaebaja omandis olevaiks. Lugemaks rendiettevõtet Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse õigusjärglaseks, pidi rendiettevõte olema asutatud remondi- ja ehitusvalitsuse vara rentimise teel. Kaebaja väidab ekslikult, et kohus on teinud õigusliku analüüsi eeldusel, et
  21. juulil
  22. a sõlmitud rendileping nr 36 on kehtiv. Kohus on märkinud, et vara loeti vastavalt Ülemnõukogu
  23. augusti
  24. a otsuse p-le 2 kuuluvaks Eesti Vabariigile, olenemata sellest, kas Nõlva tn 7 ehitised olid rendilepingu objektiks või mitte. Vabariigi Valitsus ei ole andnud korraldust, millega antaks riigivara Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõtte omandisse; 17
(24)3-07-1348 10) kohus leidis õigesti, et kaebaja ei saanud vara omandada bilansikirjete või hooneregistri tõendi alusel. Tallinna Tehnilise Inventariseerimise Büroo
  1. jaanuari
  2. a teatis ei näita, nagu oleks TIB või Tallinna Hooneregister pidanud Nõlva tn 7 ehitisi kaebaja omandis olevaiks. Hooneregistris puuduvad andmed Nõlva tn 7 ehitiste omaniku ja omandiõiguse kohta ning seda on hooneregistri kirjades kaebajale selgitatud, samuti on selgitatud, et hooneregistrist väljastatud dokumendid omandiõigust ei tekita ega lõpeta; 11) kaebaja ei omandanud ehitisi Vabariigi Valitsuse
  3. jaanuari
  4. a määruse nr 2 ja selle täitmiseks
  5. jaanuaril
  6. a koostatud protokolli ning
  7. jaanuaril
  8. a koostatud territooriumi jaotusskeemi alusel. Protokolliga ei antud territooriumi omandisse, samuti pole protokollis ega jaotusskeemil kaebaja õiguseellase nimi. Varade üleandmisega riigiettevõttele „Tallinna Sadam“ teostas Eesti Vabariik talle kuulunud vara suhtes omandiõigust, kuna tegemist ei olnud RAS Ookean ega tema õiguseellase omandis olnud varaga; 12) kaebaja väitel tuleb tema õiguseellast vaadelda kui iseseisvat juriidilist isikut, mis tegutses isemajandava struktuuriüksusena, omades iseseisvat bilanssi. Kohus on seda küsimust selgitanud, märkides, et juriidiliseks isikuks olemine, isemajandamine ja riigi vara eraldamine, mille kaudu ettevõte omandas riigi omandiõigusest tuletatud operatiivse haldamise õiguse, ei muuda riigi vara ettevõtte omandis olevaks varaks; 13) väide, et kaebaja on esitanud Tallinna Maa-ametile avalduse Nõlva tn 7 maa ostueesõigusega erastamiseks, ei ole tõendatud. Isegi kui kaebajale ei oleks väljastatud tõendit avalduse vastuvõtmise kohta, on linnavalitsusel võimalik tuvastada, kas avaldus on esitatud. Tallinna Omandireformiameti
  9. septembri
  10. a kiri ei tõenda vähimalgi määral kaebaja poolt avalduse esitamist. Maa riigi omandisse jätmise käskkiri on õiguspärane. Käskkirja andmisel lähtuti teadmisest, et riigi omandisse jäetaval maal paiknevad hooned ei ole ühegi eraõigusliku isiku omandis. Käskkirja andmisel on faktiliselt realiseerunud kaebaja ärakuulamisõigus. Kuna kaebajaga on pooleli ka tsiviilkohtumenetlus Harju Maakohtus, olid vastustajale kaebaja seisukohad enne käskkirja andmist teada. Vastustaja võis üsna kindlalt eeldada, et eraldi seisukohtade palumise korral oleks kaebaja esitanud vastuväited samadel motiividel.
  11. Asja arutamisel ringkonnakohtu istungil toetas kaebaja esindaja apellatsioonkaebust, vastustajate esindajad palusid selle rahuldamata jätta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  12. Apellatsioonkaebuse väited ei anna kohtuotsuse tühistamiseks alust. Halduskohus ei ole ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, vääralt hinnanud tõendeid ega rikkunud ka selliseid kohtumenetluse norme, mis saaks kaasa tuua sisult õige kohtuotsuse tühistamise. Kohus on tuvastanud asja lahendamiseks olulised asjaolud õigesti.
  13. Käesolevas asjas riigile kuuluvate ehitiste juurde teenindusmaa määramise korralduse ja riigile kuuluvate ehitiste aluse ja neid teenindava maa riigi omandisse jätmise käskkirja vaidlustamiseks halduskohtule esitatud kaebus tugineb väitele, et kaebaja on Nõlva tn 7 ehitiste omanik, kuid ka ringkonnakohtu hinnangul pole käesolevas kohtumenetluses, nii nagu ka kaebaja ja riigi vahel varem
  14. aastal toimunud tsiviilkohtumenetluses, leidnud Nõlva tn 7 ehitiste omandi üleminek kaebaja õiguseellasele ega kaebajale tõendamist ühelgi kaebaja poolt välja pakutud võimalikul viisil. Kaebaja on küll kirjeldanud mitmeid erinevaid 18
(24)3-07-1348 õiguslikke võimalusi, kuidas saanuks tema õiguseellane ehitised omandada, kuid ta ei ole tõendanud, et ükski neist võimalustest oleks realiseerunud. Kaebaja subjektiivsete õiguste riive vaidlustatud haldusaktidega on võimalik aga vaid juhul, kui ta oleks kõnealuste ehitiste omanik, sest nii hoonestusõiguse seadmine kui ka maa ostueesõigusega erastamine eeldab ehitiste kuulumist taotlejale.
  1. Apellatsioonkaebuses tuuakse kohtupoolse menetlusveana esile, et kohus ei ole analüüsinud kõiki tõendeid ega põhjendanud nendega arvestamata jätmist. Tõendid, mida kohus apellandi väitel ei hinnanud, on järgmised: 1) EV Keskkonnaministeeriumi
  2. novembri
  3. a käskkirjaga nr 68 moodustatud Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ ja sadama vaheliste varaliste vaidluste lahendamise komisjoni
  4. detsembri
  5. a istungi protokoll, milles komisjon otsustas: nõustuda Merekalasadama ettepanekuga Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Paljassaare poolsaarel asuva territooriumi üleandmisega sadamale; võimaldada energo-mehhaanikatsehhile iseseisva majandusobjekti staatus; anda korpus 4 osaliselt üle sadamale; kolmest laohoonest kaks jätta „Eesti Kalatööstusele“ ja üks anda üle sadamale (I kd lk 166); 2) EV Transpordi- ja Sideministeeriumis
  6. detsembril
  7. a toimunud kahe nõupidamise protokollid, kus arutati Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Tallinna Merekalasadama staatuse küsimust ja tema riigiettevõtte „Tallinna Sadam“ koosseisu üleandmise küsimust (I kd lk 163-166); 3) EV Transpordi- ja Sideministeeriumi
  8. detsembri
  9. a ettepanek EV Valitsusele Tallinna Merekalasadama riigiettevõtte „Tallinna Sadam“ koosseisu üleandmise kohta koos määruse eelnõuga (I kd lk 160-162); 4) EV Valitsuse
  10. detsembri
  11. a istungi protokolli nr 69 väljavõte päevakorrapunkti 3 kohta, kus nõustuti põhimõtteliselt EV Transpordi- ja Sideministeeriumi poolt esitatud määruse projektiga (I kd lk 158). Kõnealuste dokumentide näol on tegemist Vabariigi Valitsuse
  12. jaanuari
  13. a määruse nr 2 andmisele eelnenud arutelusid puudutavate dokumentidega. Sellele määrusele, määruse täitmiseks
  14. jaanuaril
  15. a koostatud protokollile ja territooriumi
  16. jaanuaril
  17. a koostatud jaotusplaanile tuginedes on kaebaja väitnud oma õiguseellase omandiõiguse tekkinud olevat. Kohus on võtnud selle väite suhtes seisukoha, millega ringkonnakohus nõustub. Apellatsioonkaebuses viidatud ja eespool kirjeldatud dokumendid ei lisa uut informatsiooni kaebaja õiguseellase vara omanikuks saamise kohta. Ka neis dokumentides ei viita miski sellele, et riigile kuuluv vara oleks antud Rendikoondise „Eesti Kalatööstus Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõtte omandisse. Vabariigi Valitsuse kõnealuse määrusega (I kd lk 27) otsustati anda rendiettevõtte-koondise „Eesti Kalatööstus“ Tallinna Merekalasadama varad
  18. jaanuari
  19. a seisuga üle riigiettevõtte „Tallinna Sadam“ koosseisu, säilitades merekalasadama iseseisva majandusliku struktuuriüksusena. Määrus ei reguleeri kaebaja õiguseellase õigusi. Selle määruse täitmiseks
  20. jaanuaril
  21. a koostatud protokolli lausest „Territoorium, kus asetsevad ÜE ESVA, AS ESTMORSTROI, REJ ESTRÕBPROM, AS GRAMUS, anda üle nimetatud ettevõtete valdusse“ on ka kõiki tõendeid ja õiguslikku olustikku kogumis arvestades meelevaldne järeldada, et sel moel anti riigi vara kaebaja õiguseellase omandisse. Apellatsioonkaebuses heidetakse kohtule ette tähelepanuta jätmist, et sel viisil on teised isikud riigivara omandanud, mis tähendab kaebaja ebavõrdset kohtlemist. Käesoleva vaidluse lahendamisel ei pea kohus välja selgitama, kas ja mil viisil on teised isikud saanud vara omanikuks ja võimaluse erastada maad. Oluline on välja selgitada, kas kaebaja omandas vaidlusalused ehitised. Ebavõrdse kohtlemise väitele, mida kaebaja pole pealegi tõendanud, tuginedes ei saa omandiõigust tuvastada. 19
(24)3-07-1348
  1. Kaebaja on
  2. jaanuaril
  3. a halduskohtule esitatud menetlusdokumendis „Täiendavad seisukohad“ toonud ulatusliku käsitluse nõukogude õigusest, üleminekuperioodil vastu võetud õigusaktidest ja Eesti Vabariigi poolt kehtestatud õigusaktidest ning heidab apellatsioonkaebuses kohtule ette nõukogude õiguse, isemajandamise aluste seaduse, omandiseaduse, ettevõtteseaduse, rendiseaduse, Põhiseadus,

, Ülemnõukogu otsuste rakendusaktide, TsÜS, RVS, ÄS analüüsimata jätmist või analüüsimist vaid osaliselt ja üksiku sätte tasandil, arvestamata laiemat õiguslikku ja poliitilist konteksti, samuti selgitamata jätmist, millisele konkreetsele õigusnormile tuginedes tuleb kaebaja omandiõiguse tõendatust kontrollida. Ringkonnakohtul pole alust kahelda selles, et halduskohus on kaebaja käsitlusega tutvunud ja kõrvutanud konkreetse juhtumi asjaolusid kaebaja poolt viidatud regulatsioonidega. Normistikku, mis tõendite kogumit arvestades juhtumi asjaoludega ei haaku, pole kohtul vaja otsuses analüüsida.

  1. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendamatud apellatsioonkaebuse üldsõnalised etteheited, et kohus ei ole arvestanud Eesti territooriumil kehtinud õigussüsteemis kõigi taasiseseisvumisega kaasnenud iseärasustega, IME programmiga kaasnenud seaduste ja omandireformi regulatsiooni puudustega, üleminekuperioodi raskustega tootmiskoondise ettevõtlusvormi määratlemisel, samuti et kohus ei ole piisavalt põhjalikult analüüsinud dokumentide ja õigusaktide tähendust nende andmise kontekstis. Ka taasiseseisvumisega kaasnenud iseärasusi õigussüsteemis arvestades pole võimalik riikliku omandivormi muutmist kooperatiivseks või hiljem eraomandiks olukorras, kus sellekohased tõendid puuduvad, tuvastada pelgalt selgituste põhjal, et Eesti Vabariigi tekkimisel jagati ära tootmiskoondisesse hõlmatud varad ja moodustati varade baasil iseseisvad juriidilised isikud, samas see osa varast, mis juba oli iseseisvate juriidiliste isikute valduses ja mida ei „tõstetud ümber“ mõne teise juriidilise isiku bilanssi, „jäeti puutumata“; et kaebaja õiguseellast ei muudetud riigiettevõtteks ega kujundatud ümber eraettevõtteks, vaid lasti tal tegutseda kuni ÄS kehtestamiseni, mis nõudis ümberkujundamist üheks ÄS-s loetletud ühingutest.
  2. Apellatsioonkaebuses heidetakse kohtule ette alternatiivsete omandiõiguse tekkimise skeemide (seoses amortiseerunud vara maha kandmisega ja seoses taasriigistamise regulatsiooniga) analüüsimata jätmist. Nimelt on kaebaja väitnud, et ta omandas hooned kui riigivara, mis oli amortiseerunud ja maha kantud. Selle väitega seondub tõenäoliselt ka apellatsioonkaebuse väide, et kohus ei ole analüüsinud ega põhjendanud, miks ta ei arvesta Tootmiskoondis „Eesti Kalatööstus“ poolt
  3. jaanuaril
  4. a kaebaja õiguseellasele saadetud kirja. Kõnealuse kirjaga (II kd lk 247) teatas Rendikoondise „Estrõbprom“ direktori asetäitja „Estrõbprom“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõttele, et Rendikoondisel „Estrõbprom“ ei ole võimalik tagastada ehitisi ja tootmisbaasi aadressil Paljassaare 4, kuid omalt poolt antakse Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõtte omandisse tasuta ehitised territooriumil aadressiga Lume tn 4 kui väärtust mitte omavad ja vananenud (märkimisväärselt amortiseerunud). Kirjas tehti ettepanek omal kulul taastada või välja ehitada oma tootmisbaas nimetatud aadressil. Kuna see kiri ei sisalda informatsiooni käesolevas vaidluses kõne all olevate hoonete kohta, ei saa see tõendada Nõlva tn 7 asuvate hoonete kaebaja õiguseellase poolt omandamist. Apellant märgib, et Vabariigi Valitsuse
  5. septembri
  6. a määrusega nr 258 kinnitatud kooperatiivsete, riiklik-kooperatiivsete, ja ühiskondlike organisatsioonide vara taasriigistamise 20

(24)3-07-1348 ja erastamise kohustatud subjektide nimekirja mittekuulumise tõttu võis kaebaja lugeda end temale üle antud riigivara omanikuks, sest hooneid ei taasriigistatud. Ringkonnakohus leiab, et enda riigivara omanikuks lugemine ei ole eraomandi tekkimise alus. Samuti nõustub ringkonnakohus vastustaja käsitlusega, et taasriigistamisele sai kuuluda vara, mille riik oli tasuta kohustatud subjekti omandisse andnud. Kaebaja õiguseellase omandisse vara andmine ei ole tõendatud.
  1. Apellandi väitel on kohus jätnud rendisuhete analüüsimisel tähelepanuta olulised asjaolud. Apellant peab oluliseks, et Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ ja Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse vahel ei saanud olla rendisuhet, sest hooned ei olnud rendileandja bilansis. Samuti on apellandi väitel äärmiselt oluline hinnata rendilepingu võimaliku kehtetuse mõju Remondi- ja Ehitusvalitsusele ning tema õigusjärglastele, sest rendileping oli Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõtte kui juriidilise isiku loomise aluseks. Halduskohus on piisava põhjalikkusega rendilepingutega seonduvat analüüsinud ega ole kaebaja olulisi väiteid tähelepanuta jätnud. Kohus on leidnud, et vara loeti vastavalt Eesti Vabariigi Ülemnõukogu
  2. augusti
  3. a otsuse p-le 2 Eesti vabariigile kuuluvaks olenemata sellest, kas Nõlva tn 7 hooned olid rendilepingu objektiks või mitte. Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. Erinevalt apellandist ei ole ringkonnakohtu hinnangul oluline hinnata rendilepingu võimaliku kehtetuse mõju Remondi- ja Ehitusvalitsusele ja tema õigusjärglastele. Rendilepingutega seonduvat on kohus põhjendatult analüüsinud vaid kaebaja versiooni kontrollimiseks, et tema õiguseellane on omandanud renditud vara. See versioon ei leidnud kinnitust. Rendiettevõtte kui juriidilise isiku loomise aluseks pidi tõepoolest olema rendileping, kuid rendiettevõtte loomise üle asjas ei vaielda. Apellandi väitel on kohus olulise asjaoluna jätnud tähelepanuta ka selle, et linnavalitsuse poolt määratud teenindusmaa on väiksem, kui see on näidatud hoonete seadustamiseks koostatud ülesmõõtmisprojekti asendiplaanil, mille linnavalitsuse struktuuriüksused on
  4. a kooskõlastanud (I kd lk 40-43). Olukorras, kus kaebaja omandiõigus hoonete osas ei ole tõendatud, ei ole väide teenindusmaa suuruse kohta käesoleva asja lahendamisel oluline.
  5. Apellandi väitel on kohus kohaldanud kohaldamisele mittekuuluvat normi – Vabariigi Valitsuse
  6. novembri
  7. a määrusega nr 274 kinnitatud korra punkti
  8. Samas on apellant nõustunud kohtuga selles, et Vabariigi Valitsus ei ole otsust riigivara üleandmise kohta teinud. Sellest on aga apellant omakorda teinud õige järelduse, et riik ei andnud ühingule üle riigivara, kuid ebaõige järelduse, et riik ei lugenud „ühingu koosseisu jäävat vara enda omandiks“. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et vaidlusalused hooned ei kuulu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu
  9. augusti
  10. a otsuse mõjupiirkonda ning leiab, et kui Eesti Vabariik sai kaebaja ja tema õiguseellase bilansis oleva vara omanikuks, pidi see toimuma muul alusel. Ringkonnakohus jagab halduskohtu ja vastustajate seisukohta, et vaidlusalused hooned loeti Eesti Vabariigi omandiks kõnealuse otsusega. Kaebaja leiab (II kd lk 95), et
  11. augusti
  12. a Ülemnõukogu poolt vastu võetud otsus, mille kohaselt EV territooriumil asuvate NSVL riigivalitsemisorganite alluvuses või halduses olevate või nende juhtimisel tegutsevate ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide vara on EV omand, ei puudutanud Remondi- ja Ehitusvalitsuse koosseisu kuuluvat vara seetõttu, et ta oli üleliidulise alluvusega tootmiskoondise koosseisu kuuluv, kuid täielikult isemajandav kohaliku alluvusega juriidiline isik ja selleks ajaks oli Remondi- ja Ehitusvalitsus kaotanud igasugused õiguslikud 21
(24)3-07-1348 haldussidemed või alused üleliiduliste juhtnööride saamiseks, kuna ta oli kohustatud järgima ainult EV seadusandlust. Selline käsitlus ei ole veenev. Kaebaja osutatud (I kd lk 84)
  1. mai
  2. a jõustunud seaduse „Eesti isemajandamise alused“ § 4 kohaselt olid kõik ENSV territooriumil asuvad ettevõtted, asutused ja organisatsioonid, sõltumata nende alluvusest ja kuuluvusest, kohustatud järgima ENSV seadusandlust. Samuti kohustas kaebaja osutatud (I kd lk 86)
  3. mail
  4. a jõustunud Eesti valitsemise ajutise korra aluste seaduse § 10 kõiki Eesti Vabariigis tegutsevaid riigiorganeid, ettevõtteid, asutusi, organisatsioone ning üksikisikuid täitma Eestis selle seaduse alusel kehtivaid seadusi ja teisi normatiivakte. Seega ei näita Eesti Vabariigi seadustele allumise kohustus õiguslike sidemete kadumist NSVL riigivalitsemisorganitega, kellelt tootmiskoondise kaudu, mille struktuuriüksuseks Remondija Ehitusvalitsus oli sõltumata juriidiliseks isikuks olemisest, viimane juhtnööre sai. Ringkonnakohus osutab, et Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõte sai juriidilise isiku õigused
  5. oktoobril
  6. a. Riigi omandi oma bilansis kajastamine ei teinud temast veel vara omanikku.
  7. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, nagu oleks kohus andnud väära õigusliku hinnangu bilansi tähendusele omandiõiguse määratlemisel Eesti Vabariigi taasiseseisvumisjärgses tsiviilkäibes. Õige võib olla väide, et bilansi alusel hinnati riigi vara kooseisu, ulatust ja väärtust otsustamaks, kas ja mis mahus jätta vara riigi omandisse ja mis mahus suunata privatiseerimisele. Antud juhul ei ole aga privatiseerimist toimunud ning apellatsioonkaebuse arutlus bilansi tähendusest ei lükka kuidagi ümber kohtu seisukohta, et ainuüksi bilansikirjed ei tõenda omandiõigust.
  8. Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et hoonestusõiguse seadmise avalduse esitamise ajal Tootmiskoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsust enam ei eksisteerinud ja selle asemele oli moodustatud Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondija Ehitusvalitsuse Rendiettevõte. Seisukohale asumine, et taotlust hoonestusõiguse seadmiseks ei esitanud kaebaja õiguseellane, ei ole aga viinud kohut asja ebaõigele otsustamisele.
  9. Ka ringkonnakohtu hinnangul ei olnud linnavalitsusel alust kahelda hoonete kuulumises riigile olukorras, kus kaebaja omandiõigust tõendavad dokumendid puudusid ja puuduvad jätkuvalt.
  10. Kohus ei ole erastamisavalduse esitamisega seonduvate seisukohtade võtmisel tõenditest ebaõigeid järeldusi teinud. On õige, et ainuüksi avalduse vastuvõtmise kohta tõendi kohtule esitamata jätmine ei näita, et avaldust ei esitatud. Küll aga annab avalduse esitamata jätmise kohta usaldusväärset informatsiooni muude tõendite puudumisel Tallinna maaregistris kande ja linnavalitsuses avalduse puudumine. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et Tallinna Omandireformiameti
  11. septembri
  12. a kirjas erastamise taotleja ja taotletava maa kajastamata jätmine ei välista avalduse esitamist, kuid samas see ka ei kinnita avalduse esitamist, mida kaebaja kirja esitamisega tõendada soovib. Kaebaja väide avalduste hävitamise või kaotsimineku kohta on oletuslik ja vähetõenäoline.
  13. Apellandi väitel paneb valdaja omandieeldus haldusorganile, kes väidab valdaja omandiõiguse puudumist, kohustuse tõendada oma väiteid. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustajad oma väiteid tõendanud. Apellandi väitel lasus keskkonnaministril kohustus 22
(24)3-07-1348 kaaluda kaebaja huve ja kaalumise korral pidanuks ta jõudma järeldusele, et kaebaja on hoonete omanik. Omandi kuuluvuse kindlakstegemine ei ole kaalutlusotsus, vaid tsiviilõigusliku asjaolu tuvastamine. Kuna kaebaja huviks on ehitiste aluse ja nende teenindamiseks vajaliku maa omandamine, ei olnud olukorras, kus tegemist on riigile kuuluvate hoonetega, võimalik seda kaebaja õigusliku aluseta huvi enam kaaluda. Veel heidab apellant ette põhjendamata jätmist, millisel õiguslikul alusel on riik saanud vara omanikuks. Olukorras, kus vara ei ole kunagi riigi omandist väljunud, ei pea selle omandamise alust põhjendama.
  1. Apellatsioonkaebuses on halduskohtu menetlusveana esile toodud kaebaja poolt
  2. septembril
  3. a esitatud menetlusdokumendis sisaldunud tunnistajate ülekuulamise taotluse lahendamata jätmine. Väidetav menetlusviga ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks. On õige, et kaebaja esitas kohtule
  4. septembril
  5. a taotluse (I kd lk 147-148) tunnistajate J. P. (RAS Ookean peadirektor), L. N. K.e (Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ ülem) ja A. S. S.i (Kopli sadama direktor) ülekuulamiseks. Taotluse põhjenduste kohaselt oskavad need isikud anda „seletusi Kaebuse esitaja (endise Remondi- ja Ehitusvalitsuse) vara kuuluvuse kohta ja ütlusi kaebaja varade olemuse kohta rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ varade suhtes; /…/ ütlusi Tallinna Merekalasadama varade koosseisu ja üleandmise kohta RE Tallinna Sadam koosseisu; /…/ ütlusi EV Valitsuse
  6. jaanuari
  7. a määruse nr 2 ja selle alusel
  8. jaanuaril
  9. a koostatud protokolli sisuliste eesmärkide kohta.“ Asjast ei nähtu tõepoolest, et kohus oleks jätnud taotluse määrusega rahuldamata ja ka kohtuotsuse resolutsioonis ei ole taotluse kohta seisukohta võetud. Samas on kaebaja halduskohtult
  10. jaanuaril
  11. a taotlenud haldusasja edasist läbivaatamist kirjalikus menetluses ja teatanud, et täiendavaid tõendeid ja vastuväiteid ta esitada ei soovi (II kd lk 264). Halduskohtu
  12. jaanuari
  13. a määrusega (II kd lk 268) otsustas kohus lahendada asja edasi kirjalikus menetluses, andis täiendavate taotluste ja dokumentide esitamiseks aja kuni
  14. veebruarini
  15. a ja määras kohtuotsuse teatavakstegemise ajaks
  16. veebruari
  17. a, mis halduskohtu
  18. veebruari
  19. a määrusega (II kd lk 273) lükati edasi
  20. veebruariks
  21. a. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja
  22. jaanuaril
  23. a loobunud oma taotlusest kuulata üle tunnistajad, sest ta taotles asja edasist menetlemist kirjalikus menetluses ja teatas, et ta ei soovi asjas rohkem tõendeid esitada. Kaebaja ei saanud eeldada, et kohus asub kirjalikus menetluses tunnistajaid üle kuulama. Apellandi osutatud TsMS § 253 lg 1 pole asjakohane. Nimetatud sätte kohaselt võib kohus määrusega kohustada tunnistajat kirjalikult vastama esitatud küsimustele kohtu määratud tähtaja jooksul, kui tunnistaja kohtusse ilmumine on tunnistajale ebamõistlikult koormav ja kirjaliku ütluse andmine on kohtu arvates piisav. Säte on kohaldatav olukorras, kus tunnistajal on raskusi kohtusse ilmuda, mitte aga olukorras, kus menetlusosalised ei pea kohtuistungi pidamist vajalikuks. Seega ei ole halduskohus menetlusnorme eiranud. Lisaks tuleb märkida, et kohtul on õigus tõendi kogumisest keelduda muuhulgas põhjusel, et tõendi kogumise vajadust ei ole põhjendatud (TsMS § 238 lg 3 p 4). Kaebaja taotluses ei ole põhjendatud, milliseid asjas vaidluse all olevaid faktilisi asjaolusid saavad tunnistajad tõendada. Tunnistajate arvamused ja järeldused ei ole tõendiks. Selle kohta, milliseid järeldusi tuleks asjas kogutud tõenditest teha ja kuidas neid hinnata, on kaebaja saanud ise selgitusi anda. 23
(24)3-07-1348 24. Neil põhjustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuna ringkonnakohus ei tee otsust kaebaja kasuks, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustajad ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Lauri Madise Virgo Saarmets Ruth Virkus 24
(24)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.