← Eesti

3-10-243/36

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Lauri Madise ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 7. september 2010, Tallinn Hald

) §-d 192 lg 3 ega 27.11.2005 jõustunud maareformi seaduse muutmise seaduse [

(2005)] § 26 ei anna kohalikule omavalitsusele kaalutlusõigust küsimuses, kas maa tagastamise menetlust jätkata või mitte, vaid kohustavad lõpetama tagastamise menetluse ning kompenseerimise menetlust mitte alustama. Tegu ei ole menetlustähtaegadega, mida saaks haldusmenetluse seaduse (HMS) § 34 lg 1 alusel ennistada, vaid seadusest tulenevate tähtaegadega, mille suhtes haldusorganil puudub iseseisev otsustusõigus.
  1. Keila Vallavalitsus vaidles kirjalikus vastuses protestile vastu ja palus selle jätta rahuldamata. T. T. esitas 16.09.1992 notarile pärandvara vastuvõtmise avalduse, kus on vastu võetud pärandvarana nimetatud ka tagastamisele kuulunud vara Keila vallas. Teadmata põhjusel ei ole notar maa tagastamise nõudeõigust 21.12.1994 väljastatud pärimisõiguse tunnistuses kajastanud. Maa tagastamise menetluses ei pööranud vallavalitsus esitatud pärimisõiguse tunnistuse puudulikkusele tähelepanu, avastades selle
  2. a lõpus, mil andis kolmandale isikule võimaluse puudus kõrvaldada ja nõuetekohane pärimisõiguse tunnistus esitada. Kuivõrd kolmas isik esitas pärandi vastuvõtmiseks notarile avalduse juba
  3. aastal, siis tuleb pärand Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 551 kohaselt lugeda vastu võetuks ning pärijale läks sellega üle kogu pärandaja vara. Vastustajale
  4. aastal esitatud pärimisõiguse tunnistus oli üksnes puudustega tõend. Pärimisõiguse tunnistus ei tekita õigusi, vaid sellega tõendatakse pärijal juba olemas olevat õigust (vt Riigikohtu 21.02.2003 otsus nr 3-2-1-12-03).
(2005)§ 26 eesmärk ei saa olla pärandvara vastu võtnud isikule maa tagastamise välistamine põhjusel, et isik ei esitanud tähtaegselt nõudeõiguse pärimistunnistust. Pärimisõiguse tunnistuse eesmärk on fikseerida, kes on pärija, mitte see, 2
(12)3-10-243 millest koosneb pärandvara. Seetõttu ei tohiks isikut, kes on varasemalt teinud vastavad toimingud pärandi vastuvõtmiseks, kohelda samaväärselt isikuga, kel on pärand üldse vastu võtmata. Maavanem on järelevalvet teostades jätnud tähelepanuta maareformi eesmärgi, mida silmas pidades seisneb

§ 192

lg 3 ja

(2005)§ 26 mõte selles, et juhul, kui maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks õigustatud isik tähtaja jooksul maa tagastamise menetlusse ei astu, siis on kohalikul omavalitsusel võimalus maa tagastamise menetlus lõpetada ning astuda samme konkreetse maatüki osas maareformi eesmärgi saavutamiseks muul viisil. Maa tagastamise menetluse lõpetamine ei saa olla eesmärk omaette. Seadusandja sooviks

§ 192

lg 3 ja

(2005)§ 26 kehtestamisel oli välistada olukord, kus maareform jääb pikemaks ajaks venima õigustatud subjektiks tunnistatud isiku pärijate passiivsuse tõttu. Käesoleval juhul sellist olukorda ei olnud. Vallavalitsusel oli käesoleval juhul õigus ennistada tähtaeg HMS § 34 alusel, sest korralduste vastuvõtmise ajal oli Riigikohus seisukohal, et HMS on kohaldatav ka omandireformi käigus läbi viidava haldusmenetluse puhul (vt Riigikohtu 17.02.2003 otsus nr 3-4-1-1-03, 10.11.2004 otsus nr 33-1-36-04). Tallinna Halduskohus on 03.07.2008 otsuses nr 3-08-615 ja 15.09.2008 otsuses nr 3-08-555 leidnud, et

§ 192

lg-s 3 ja

(2005)§-s 26 sätestatud üheksakuuline tähtaeg kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks ei ole õigust lõpetava, vaid distsiplineeriva ning motiveeriva toimega. Pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaja ennistamist on peetud võimalikuks ka Tallinna Halduskohtu 23.10.2009 otsuses nr 3-09-1606 ja 17.11.2009 otsuses nr 3-09-
  1. Protesti esitaja poolt viidatud Riigikohtu otsuses nr 3-31-60-09 sisalduv käsitlus jätaks ebavõrdsesse olukorda isikud, kes on pärandi varasemalt vastu võtnud, aga ei ole mõjuval põhjusel esitanud kohalikule omavalitsusele tähtaegselt pärimisõiguse tunnistust. Nimetatud lahendi tegemise aluseks olnud asjaolud erinevad käesolevast kaasusest ning Riigikohtu poolt seadusele antud tõlgendus ei saa omada tagasiulatuvat mõju.
  2. Kolmas isik T. T. vaidles samuti protestile vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Maavanem on protesti esitades jätnud tähelepanuta olulise pärimisõiguse põhimõtte, mille järgi juhul, kui isik on võtnud vastu kasvõi osa pärandvarast, loetakse, et ta on kogu pärandvara vastu võtnud. Pärimistunnistus ei tekita tsiviilõigusi ega -kohustusi, vaid sellega üksnes tõendatakse õigust, mis pärijal juba olemas on. Kolmas isik esitas pärimisõiguse tunnistuse vallavalitsusele esmakordselt juba pärast selle väljaandmist, samuti märkis ta 16.09.1992 notarile esitatud avalduses pärandvarana tagastamisele kuuluva vara Harjumaal Keila vallas, kuid ei pannud tähele, et notari väljastatud tunnistuses seda ei kajastunud. Sellele puudusele ei juhtinud tähelepanu ka Keila Vallavalitsus, kuigi oli selleks haldusmenetluse üldpõhimõtete järgi kohustatud. Protestis viidatud maa tagastamise nõudeõiguse pärimise eriregulatsioon ei ole asjakohane, sest kolmas isik oli O. T. kogu vara (sh maa tagastamise nõudeõiguse) pärinud juba ammu enne esmase eritähtaja kehtestamist. Isikul, kes on teinud vara tagastamise menetluses õigusaktides ettenähtud toiminguid (T. T. on näiteks korduvalt tellinud maa mõõdistamise), on õiguspärane ootus, et maa talle tagastatakse. Kuna kohalik omavalitsus ei nõudnud täiendavaid dokumente, siis oli põhjust eeldada, et menetluses on tähtsust omavad tõendid kogutud ning tagastamisega probleeme ei teki. Tagastamismenetlust ei saa lõpetada, kui õigustatud subjekt või tema pärija ei saanud teha omalt poolt vajalikku valla- või linnavalitsuse viivituse või tegevusetuse tõttu (vt Riigikohtu 22.11.2001 otsus nr 3-3-1-40-01).

§ 192

lg-s 3 sisalduvate oluliste materiaalõiguslike tähtaegade kehtestamine

(2005)rakendussätetes on vastuolus 3
(12)3-10-243 õigusselguse ja proportsionaalsuse põhimõtetega. Proportsionaalsuse nõue oleks täidetud, kui pärandi vastuvõtmiseks õigustatud isikuid oleks kirjalikult teavitatud maa tagastamiseks vajalike toimingute tegemise tähtaegadest ning toimingute tegemata jätmise tagajärgedest.
(2005)§ 26 on pigem suunatud nendele isikutele, kes ei ole üldse pärima asunud ning ei tee neile kirjalikult teatatud tähtaja jooksul õigusaktides sätestatud maa tagastamiseks vajalikke toiminguid.
  1. Tallinna Halduskohus jättis 19.03.2010 otsusega Harju maavanema protesti rahuldamata ja mõistis protesti esitajalt kolmanda isiku kasuks välja menetluskulu 1200 krooni. Asjaolusid arvestades tuleb asuda seisukohale, et T. T. on esitanud O. T.lt maa tagastamise nõudeõiguse pärimist tõendava pärimisõiguse tunnistuse Keila Vallavalitsusele juba
  2. a, seega oluliselt enne maa tagastamise nõudeõiguse pärimise eriregulatsiooni kehtestamist. Asjas on vaidlus

§ 192

lg 3 ja sellega seotud üleminekusätete [eelkõige

(2005)§ 26] tõlgendamise ja kohaldatavuse üle. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise nõudeõiguse päritavus Eesti tsiviilseaduse sätete järgi sätestati 07.06.1996 jõustunud

§ 192

lg-s 1.

-s sisalduvat maa tagastamise nõudeõiguse pärimise ning pärimisõigust tõendava pärimistunnistuse kohalikule omavalitsusele esitamisega seotud regulatsiooni on mitmel korral muudetud.

§ 192

lg 3 ning selle rakendussätted reguleerivad maa tagastamise nõudeõiguse kui pärandajale kuuluva erilise varaliigi pärimist ning tegemist on erinormidega vara pärimist reguleerivate üldnormide suhtes. O. T. pärandi avanemise ajal reguleeris pärimist TsK § 551.

§-s 192 ning 01.01.2003 jõustunud maareformi seaduse muutmise seaduse [

(2003)] §-s 12 sätestatud maa nõudeõiguse pärimise eriregulatsiooni sisuks oli ajaliselt ja vormiliselt piiratud võimalus maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks. Maa tagastamise nõudeõiguse pärimine oli võimalik üksnes notarile vastava avalduse (pärimisavalduse) esitamise teel ning selle avalduse esitamiseks nähti seaduses ette teistsugused tähtajad.

§ 192

ning

(2003)§ 12 kohaselt ei olnud võimalik maa tagastamise nõudeõiguse pärimine näiteks pärandvara valdama, kasutama või käsutama hakkamisega. Nõudeõiguse pärimise seisukohast oli oluline notarile pärimisavalduse esitamine, mitte notari poolt väljastatud pärimistunnistuse sisu. T. T. on notarile pärimisavalduse esitanud juba 16.09.1992. Pärimisõiguse tunnistus väljastati 1994. aastal ja esitati samal aastal ka Keila Vallavalitsusele. Seega oli T. T. pärandi vastu võtnud hiljem kehtima hakanud

§-s 192 sätestatud vormis. Käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast ei ole määravat tähtsust asjaolul, et väljastatud pärimisõiguse tunnistusele ei olnud pärandvarana märgitud maa tagastamise nõudeõigust, sest ka tsiviilkoodeksist tulenes universaalse õigusjärgluse põhimõte, mille kohaselt läheb pärandaja surma korral pärijale üle kogu tema vara. Seega võttis T. T. 1992. aastal pärimisavalduse esitamisega vastu kogu oma isa pärandvara, sh maa tagastamise nõudeõiguse, mis oli põhimõtteliselt pärimisavalduses ka ära märgitud. Notari poolt väljastatud pärimisõiguse tunnistus ei ole õigustloova tähendusega, vaid üksnes kinnitab õigust, mis pärijal juba olemas on (kinnitab fakti, et pärija on pärandi vastuvõtmiseks esitanud notarile avalduse). Notar Mare Aarsalu poolt 21.12.1994 välja antud testamendijärgse pärimisõiguse tunnistus on piisav tõend selle kohta, et T. T. on notarile esitatud pärimisavaldusega vastu võtnud oma isa pärandvara. Tegemist on

(2005)§ 26 tähenduses pärimisõiguse tunnistusega, mis on aga puudustega. Puuduste kõrvaldamiseks pidi kohalik omavalitsus andma T. T. tähtaja. Tallinna Ringkonnakohus asus 20.02.2009 otsuses nr 3-08-513 seisukohale, et sellised puudused oleks tulnud kõrvaldada
(2005)§-s 26 sätestatud tähtaja jooksul ehk hiljemalt 26.08.2006. Asjaolu, et vallavalitsus ei nõudnud kolmandalt isikult puuduste kõrvaldamist 4
(12)3-10-243 kehtestatud tähtajaks, ei saa kahjustada kolmanda isiku õiguslikku positsiooni, kes ei ole kuidagi ise tagastamise menetlust takistanud, vaid võis põhjendatult uskuda, et tema esitatud dokumendid on korrektsed. T. T.t oleks ilmselgelt ebaõiglane asetada õiguslikult samasugusesse olukorda nagu isikut, kes ei ole

§-s 192 ning selle rakendussätetes ettenähtud tähtaegadel üldse pöördunud pärandi vastuvõtmiseks notari poole või ei ole üldse esitanud kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistust. Keila Vallavalitsusel ei olnud mingit kahtlust, et T. T. soovis oma isa pärijana jätkata Torni 95 maa tagastamise menetlust. Käesolev juhtum erineb oluliselt haldusasjades nr 3-06-1606 ja nr 3-09-1599 ning ka Riigikohtu menetletud haldusasjas nr 3-3-1-60-09 käsitletud olukordadest, sest nimetatud asjades ei olnud õigustatud subjektiks tunnistatud isiku pärija notarile tähtaegselt pärimisavaldust esitanud ning polnud seetõttu ka maa tagastamise nõudeõigust pärinud. T. T. on seevastu sellise avalduse notarile esitanud juba 1992. aastal. Käesolev asi sarnaneb hoopis haldusasjale nr 3-08-513 ning maa tagastamise menetluse lõpetamine ei oleks antud juhul õige. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 8. Harju maavanem palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega esitatud protest rahuldada. Kuna nõudeõiguse pärimine sätestati esmakordselt alles 07.06.1996 jõustunud

§-s 192, siis ei saanud T. T. 16.09.1992 notarile esitatud pärimisavalduses maa tagastamise nõudeõigust pärida. Tähtsust ei oma, kas T. T. esitas 1994. aastal välja antud pärimisõiguse tunnistuse juba samal aastal Keila Vallavalitsusele, sest tol ajal puudus omandireformi jätkamiseks igasugune õiguslik vajadus. T. T. oleks pidanud hoopis taotlema, et vallavalitsus teeks võimalikult kiiresti otsuse vara pärandaja nimele tagastamise või kompenseerimise kohta. Pole vaidlust, et T. T. oli teinud tahteavalduse kogu isast järele jäänud vara pärimiseks ning selle hulka kuulus ka omandireformi käigus tagastamisele kuuluv vara. Haldusmenetluses tuleb aga täita ka kehtestatud menetlus- ja vorminõudeid. Pärast 07.06.1996 pidi T. T. pöörduma maa tagastamise nõudeõiguse osas pärimisõiguse tunnistuse väljaandmiseks notari poole, mida ta aga ei teinud. Halduskohtu hinnang, et nõudeõiguse pärijale üleminekuks piisab pärija poolt notarile pärandi vastuvõtmiseks mingigi avalduse esitamisest, on ekslik. Kuna T. T. ei ole pöördunud nõudeõiguse vastuvõtmise avaldusega notari poole hiljemalt 31.12.2003, kaotas ta maa tagastamise nõudeõiguse ning pärast 01.01.2004 notari poole pöördunud pärijale välja antud maa tagastamise nõudeõiguse pärimise tunnistus on tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 87 kohaselt tühine. Isegi kui lugeda 19.01.2007 väljastatud pärimisõiguse tunnistus kehtivaks, on rikutud

(2005)§-s 26 sätestatud korda, sest tunnistust pole esitatud kohalikule omavalitsusele hiljemalt 27.08.2006 ja menetlus tuli seetõttu lõpetada. See tuleneb ka Riigikohtu 28.10.2009 otsusest nr 3-3-1-60-09 (p 18).
  1. Keila Vallavalitsus vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata. Halduskohus leidis õigesti, et T. T. on esitanud pärimisavalduse alusel 21.12.1994 väljastatud pärimisõiguse tunnistuse Keila Vallavalitsusele juba
  2. aastal (sama on leitud haldusasjas nr 3-07-1936). Apellant on nõustunud, et T. T. esitas
  3. aastal notarile avalduse kogu pärandi vastuvõtmiseks. Nii O. T. pärandi avanemise ajal kui ka

§ 192lg 1 jõustumise ajal 07.06.1996 reguleeris pärimist Ts

K § 551. Kolmas isik oli pärandi vastu võtnud hiljem kehtima hakanud

§-s 192 sätestatud vormis. Mingit täiendavat pärimisavaldust ei olnud tal vaja notarile esitada. Varasemas redaktsioonis reguleeris

§ 192lg 3 üksnes alles avaneva pärandi järgset 5

(12)3-10-243 nõudeõiguse pärimist, mistõttu ei oma nimetatud säte käesoleva vaidlusega puutumust, vaid kohaldamisele kuulus 01.01.2003 jõustunud
(2003)§ 12, kuid ka see puudutas üksnes isikuid, kes ei olnud üldse asunud pärima. Alusetu ja esitatud tõenditega on ümber lükatud apellandi väide, et kolmas isik ei pöördunud notari poole nõudeõiguse pärimiseks enne 01.01.2004 ja seetõttu oli ta maa tagastamise nõudeõiguse kaotanud ning 19.01.2007 väljastatud pärimisõiguse tunnistus tühine.
(2005)§ 26 sätestab küll nõudeõigust pärima õigustatud isiku kohustuse esitada kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistus nõudeõiguse pärimise kohta, kuid sätet tuleb tõlgendada selle eesmärgist lähtudes, milleks ei saa kindlasti olla vormikohaselt pärandvara vastu võtnud isikule maa tagastamise välistamine põhjusel, et ta ei esitanud nõudeõiguse kohta tähtaegselt pärimistunnistust. Pärimistunnistus ei tekita tsiviilõigusi ega kohustusi, vaid sellega tõendatakse juba olemasolevat õigust (vt nt Riigikohtu 08.10.2006 otsus nr 3-2-1-121-05, 18.12.2007 otsus nr 3-2-1-125-07, 05.11.2008 otsus nr 3-2-1-86-08). Kolmanda isiku esitatud pärimisõiguse tunnistus tõendas seega asjaolu, et T. T. oli O. T. pärija. Nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuses märkimata jätmine ei tähenda, et kolmas isik ei oleks nimetatud nõudeõigust pärinud. Pärand võeti vastu TsK §-s 551 sätestatud korras ja universaalse õigusjärgluse põhimõttest tulenevalt läks pärijale üle kogu pärandaja vara. T. T. esitatud 21.12.1994 pärimisõiguse tunnistus oli üksnes puudusega tõend ning selle alusel ei pidanud vastustaja veel tagastamismenetlust lõpetama ja õigustatud subjekti maa tagasisaamise võimalusest ilma jätma (sama on leitud haldusasjas nr 3-08-513). Seadust tuleb tõlgendada mõistlikult ja kui säte nõuab nõudeõiguse pärimistunnistuse esitamist, siis võib selleks olla ka esialgne pärimistunnistus, sest pärimistunnistuse eesmärk on fikseerida, kes on isiku pärija, mitte see, mis vara päritakse. Kui ilmneb veel mingi pärandajast järele jäänud vara, siis tuleb eeldada, et see on samuti pärimistunnistusel näidatud isiku poolt päritud. Seda kinnitab ka asjaolu, et alates 01.01.2009 ei kanta pärimisõiguse tunnistusele enam vara loetelu üldse. Isegi Riigikohus on 28.10.2009 otsuses nr 3-3-1-60-09 möönnud, et ei välista

§ 192

lg 3 ja

(2005)§ 26 vastuolu põhiseadusega, kui esinevad objektiivsed takistused pärimisõiguse tunnistuse tähtaegseks esitamiseks. Vastustaja seisukohti toetab ka omandireformiga seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu (XI Riigikogu 715 SE). Lisaks tuleb arvestada, et vaidlustatud korralduse vastuvõtmise ajal Riigikohtu lahendis nr 33-1-60-09 väljendatud seisukohta veel ei eksisteerinud ning seaduse tõlgendus ei saa omada tagasiulatuvat negatiivset mõju. Korralduse vastuvõtmise ajal oli Riigikohus seisukohal, et omandireformi käigus läbi viidava menetluse suhtes on kohaldatav ka HMS, mistõttu oli vastustajal õigus ennistada tähtaeg HMS § 34 alusel.

ega

(2005)ei näe ette, et vaidlusaluse tähtaja ennistamine ei oleks lubatav. Keila Vallavalitsus märgib 27.08.2010 esitatud täiendavates seisukohtades, et ka apellatsioonkaebuse rahuldamise ja Keila Vallavalitsuse 09.03.2007 korralduse nr 204 tühistamise korral tuleks vastustajal 10.06.2010 vastu võetud ja 01.09.2010 kehtima hakkava omandireformiga seonduvate seaduste muutmise seaduse § 3 p-st 2 tulenevalt anda uuesti välja samasisuline haldusakt. 10. Kolmas isik T. T. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata. Lisaks palub kolmas isik vajaduse korral tunnistada

§ 192

lg 3 ning

(2005)§ 26 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, mis ei võimalda haldusorganil kaalukate põhjuste esinemise korral lugeda pärimisõiguse tunnistust tähtaegselt esitatuks. 6
(12)3-10-243 Kolmas isik oli enda arvates teinud kõik temast oleneva, et saada O. T. kogu vara pärijaks. Isik eeldas, et kui mingi dokument on puudu või puudustega, siis notar või kohalik omavalitsus teda sellest ka teavitab. T. T. ei saanud eeldada, et notari poolt 21.12.1994 väljastatud pärimisõiguse tunnistus on puudustega. Maavanema viited aastatel 2000–2005 kehtinud maa tagastamise nõudeõiguse pärimist reguleerivatele sätetele ei ole asjakohased, sest T. T. oli ammu enne nende jõustumist avaldanud tahet pärida kogu O. T. vara. Universaalse õigusjärgluse põhimõtte kohaselt läheb pärandaja surma korral pärijale üle kogu tema vara.

erinormid on suunatud isikule, kes (erinevalt T. T.st) ei ole üldse asunud pärima. Kolmanda isiku seisukohti kinnitab ka omandireformiga seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu (XI Riigikogu 715 SE) seletuskirjas märgitu. Kui kohtu arvates tuleb asjassepuutuvate sätete alusel protest rahuldada, palub kolmas isik jätta asja lahendamisel kohaldamata

(2005)§ 26 teine lause ja

§ 192lg 3 ning algatada nende suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.

Viidatud sätted ei ole proportsionaalsed ega võimalda haldusorganil teostada kaalutlusõigust, lugedes objektiivsete takistuste ilmnemisel pärimisõiguse tunnistus tähtaegselt esitatuks. Kehtestatud piirangu tõttu ei ole põhiseaduse § 32 lg-s 4 sätestatud pärimisõigus tagatud juhul, kui isik on pärandi vastu võtnud, kuid pärimisõiguse tunnistust ei ole eksimuse tõttu tähtaegselt väljastatud / esitatud. Regulatsioon oleks proportsionaalne, kui õigustatud subjekti oleks eelnevalt teavitatud vajadusest esitada vara tagastamise menetluse jätkamiseks vajalikud dokumendid ning informeeritud dokumentide esitamata jätmise tagajärgedest. Kolmas isik märgib 26.08.2010 esitatud täiendavates seisukohtades, et ka 01.09.2010 jõustuva omandireformiga seonduvate seaduste muutmise seadusest lähtudes tuleb Torni 95 maaüksus T. T. kindlasti tagastada, sest sisuliselt on antud juhul tegemist 01.09.2010 jõustuva

§ 43lg-s 1 kirjeldatud olukorraga.

Kohaliku omavalitsuse haldusakti kehtetuks tunnistamine ja uue samasisulise haldusakti väljaandmine uute muudatuste valguses ei ole nõutav. Menetlus peaks jätkuma sealt, kus see pooleli jäi, st maavanem edastab maa tagastamise ja katastriüksuse moodustamise toimiku katastripidajale, kes teeb vastava kande maakatastrisse, misjärel on võimalik maa kinnistusraamatusse kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

  1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on lõppjäreldustes õige ja selle tühistamiseks puudub alus.
  2. Keila Vallavalitsuse 21.06.2010 taotluse võtta haldusasja materjalide juurde Maa-ameti 16.06.2010 kiri nr 6.2-2/4379, mis on antud vastuseks Keila Vallavalitsuse 19.04.2010 järelepärimisele, lahendas Tallinna Ringkonnakohus 16.07.2010 määrusega, jättes taotluse tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 238 lg 1 p 1 alusel rahuldamata, sest menetlusosaline on täiendava dokumendiga soovinud tõendada seda, mida ei ole vaja tõendada (s.o selgitada kohtule kehtivat õigust). 13.

§ 192

lg 1, mis nägi ette õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise nõudeõiguse Eesti tsiviilseaduses sätestatud korras päritavuse, jõustus 07.06.1996. Alates 02.03.1997 kehtib

§ 5

lg 1 p 4, mille kohaselt on maa tagastamist või kompenseerimist õigustatud nõudma ka

§ 192alusel nõudeõiguse pärinud isik. 7

(12)3-10-243

§ 192

lg 3 kehtestati 16.07.2000 ning algselt sätestas see nõudeõigusega seoses tähtaja pärandi vastuvõtmise või sellest loobumise avalduse notarile esitamiseks. Säte lisati seadusesse „Teise maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadusega“ (RT I 2000, 54, 347), mille § 26 lg-st 2 (kuni 01.01.2003 kehtinud redaktsioonis) tulenes, et kui pärand on avanenud enne 16.07.2000, tuleb nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada avaldus pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks pärandi avanemise koha notarile hiljemalt 16.07.2001. „Maareformi seaduse muutmise seaduse“ [s.o

(2003)] (RT I 2002, 100, 586) § 11 tunnistas nimetatud sätte (§ 26 lg 2) kehtetuks ja nägi omakorda §-s 12 ette, et maa tagastamise nõudeõigust pärima õigustatud isikul on juhul, kui pärand avanes enne 01.01.2003, õigus esitada avaldus pärandi avanemise koha notarile hiljemalt 01.01.2004. „Maareformi seaduse muutmise seadusega“ [s.o
(2005)] (RT I 2005, 61, 476), mis jõustus 27.11.2005, muudeti

§ 192

lg 3 sõnastust selliselt, et nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik peab üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. Sama seaduse §-s 26 sätestati, et kui pärand on avanenud enne 27.11.2005 ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama hiljemalt 27.08.2006 ning kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. 14. Seega reguleeris

§ 192

lg 3 ajavahemikul 16.07.2000–27.11.2005 maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks notari poole pöördumise tähtaega, hilisemas redaktsioonis aga notarilt saadud pärimistunnistuse kohalikule omavalitsusele esitamise tähtaega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et

§ 192

ning selle rakendussätted reguleerisid maa tagastamise nõudeõiguse kui erilise varaliigi pärimist ning tegemist on erinormidega pärimise üldregulatsiooni suhtes (käesoleval ajal sisaldub asjakohane eriregulatsioon

§-s 43). 15. T. T. esitas 16.09.1992 Tallinna Esimesele Riiklikule Notariaalkontorile avalduse (tl 5859) oma isa O. T. pärandi vastuvõtmiseks ja pärimisõiguse tunnistuse väljaandmiseks. O. T. testamendi järgi päris kogu tema vara T. T.. Avalduses märgiti pärandajast maha jäänud vara loetelus muu hulgas järgmist: „tagastamisele kuuluv vara Harjumaal Keila vallas“. Tallinna notar Mare Aarsalu poolt 21.12.1994 väljastatud testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse (tl 8) kohaselt on O. T. vara pärijaks tema poeg T. T. ning pärandvara koosneb Vasalemma sovhoosist saadaolevas hüvises ühistatud vara eest. Nimetatud tunnistuse esitas T. T. viivitamata Keila Vallavalitsusele. Pärimisõiguse tunnistuse õigusvastaselt võõrandatud maa ja vara (Torni 95 maaüksus, endine kinnistu nr 8616, pindala 23,34 ha) nõudeõiguse pärimise kohta väljastas T. T. Tallinna notar Sirje Orman 19.01.2007 (tl 9). Notar on tunnistusele lisanud järgmise märkuse: „Muule pärandvarale on pärimisõiguse tunnistused T. T.’le Tallinna notar Mare Aarsalu poolt juba varem välja antud, kuid eelpool nimetatud pärandvaraks olevale nõudeõigusele on pärimisõiguse tunnistus jäänud teadmata põhjustel varem välja andmata.“ Keila Vallavalitsus tagastas 09.03.2007 korraldusega nr 204 (tl 10 ja pöördel) T. T. endise Torni 95 maaüksuse (v.a maantee alla jääva 0,36 ha osas). 8

(12)3-10-243 Asjaoludest nähtuvalt ei ole vaidlust selle üle, et maa tagastamise nõudeõiguse pärimise kohta ei olnud T. T. väljastatud korrektset pärimisõiguse tunnistust enne 19.01.2007 ning seejuures tuli
(2005)§ 26 kohaselt nimetatud tunnistus õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitada hiljemalt 27.08.
  1. Kui pärimisõiguse tunnistust selleks tähtpäevaks ei esitatud, tuli tagastamise menetlus lõpetada ilma kompenseerimise menetlust alustamata.
  2. Riigikohus nõustus 28.10.2009 otsuses nr 3-3-1-60-09 (p 18) Tallinna Ringkonnakohtu seisukohaga, et

§ 192

lg 3 ja

(2005)§ 26 ei võimalda kohalikule omavalitsusele kaalutlusõigust tagastamismenetluse lõpetamise osas, samuti ei ole neis sätestatud tähtaegu võimalik pikendada ega ennistada, sest tegemist ei ole HMS § 34 alusel ennistatava menetlustähtajaga, vaid materiaalõigusliku tähtajaga, mille ületamise osas on seadusandja näinud ette imperatiivse tagajärje – päritud maa tagastamise nõudeõiguse kaotamise. Riigikohus nõustus ringkonnakohtuga ka selles, et kui pärimisõiguse tunnistus jääb tähtaegselt esitamata haldusorgani süül, on isikul võimalik oma õigusi kaitsta kahju hüvitamise kaebusega. Vaidlus on esmajoones selle üle, kas nimetatud seisukohad on kohaldatavad ka käesoleval juhul. Halduskohus on viidanud, et käesolev vaidlus sarnaneb haldusasjaga nr 3-08-513, milles 20.02.2009 tehtud otsuses (p 15) asus Tallinna Ringkonnakohus seisukohale, et kuna universaalse õigusjärgluse põhimõtte kohaselt läheb pärandaja surma korral pärijale üle kogu pärandaja vara ning pärimisõiguse tunnistus ei lõpeta ega tekita omandiõigust, vaid tõendab üksnes pärijal juba olemas olevat õigust (vt nt Riigikohtu 18.12.2007 otsus nr 3-2-1-125-07 ja 05.11.2008 otsus nr 3-2-1-86-08), siis ei saa pärimisõiguse tunnistuses nõudeõiguse märkimata jätmisele omistada tähendust, et nõudeõigust pole üldse päritud. Pärimisõiguse tunnistus, millele kantud vara koosseis ei sisalda maa tagastamise nõudeõigust, on
(2005)§ 26 mõttes puudusega tõend. Ringkonnakohus märkis seejuures lisaks (p-d 16-18), et kuigi nimetatud puudus tulnuks kõrvaldada
(2005)§-s 26 sätestatud tähtaja jooksul, ei ole olukorras, kus puudus kõrvaldatakse küll nimetatud tähtajast hiljem, kuid enne menetlust lõpetava haldusakti andmist,
(2005)§ 26 alusel menetluse lõpetamine siiski õige.
  1. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et käesoleva juhtumi asjaolud iseenesest erinevad Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-60-09 esinenutest ning sarnanevad haldusasjale nr 3-
  2. Seda põhjusel, et nii käesolevas asjas kui ka haldusasjas nr 3-08-513 oli isik juba pärima asunud ning maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele (puudustega) pärimisõiguse tunnistuse esitanud, seevastu haldusasjas nr 3-3-1-60-09 (nr 3-07-2481) ei olnud pärija enne
(2005)§-s 26 sätestatud tähtaja lõppemist kohalikule omavalitsusele üldse mingit pärimisõiguse tunnistust esitanud. Samas ei saa siiski mööda vaadata sellest, et haldusasjas nr 3-08-513 põhjendas ringkonnakohus menetluse lõpetamise ebaõigsust esmajoones viidetega HMS §-s 34 sätestatud tähtaja ennistamise võimalusele, Riigikohus rõhutas aga hilisemas lahendis asjas nr 3-3-1-60-09, et

§ 192

lg 3 ja

(2005)§ 26 näevad ette materiaalõiguslikud ja seega mitteennistatavad tähtajad (sama seisukohta on Tallinna Ringkonnakohus väljendanud 19.12.2008 otsuses nr 3-06-1587, p 14; 18.02.2009 otsuses nr 3-07-1211, p 18; 07.04.2009 otsuses nr 3-07-2481, p 12). Ringkonnakohus leiab, et sellises olukorras ei ole asjaolude sarnasusele viidates haldusasjas nr 3-08-513 tehtud otsusest lähtumine muutunud kohtupraktikat arvestades enam võimalik. Vastupidist ei tulene ka asjaolust, et Riigikohus polnud vaidlusaluse korralduse vastuvõtmise ajal veel eeltoodud seisukohti väljendanud, sest isikul puudub õigus nõuda ebaõige haldus- või kohtupraktika jätkamist (vt nt Riigikohtu 29.05.2006 otsus nr 3-3-1-23-06, p 12). Seega oli Keila 9
(12)3-10-243 Vallavalitsuse 09.03.2007 korraldus nr 204 õigusvastane ja Harju maavanema ettepanek selle muutmiseks, samuti halduskohtule esitatud protest iseenesest põhjendatud. Ringkonnakohus peab samas vajalikuks märkida, et ei jaga apellandi seda seisukohta, et määravat tähtsust omab asjaolu, et algse pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise ajal (
  1. aastal) seadus nõudeõiguse pärimist ette ei näinud. Menetlusosaliste vahel pole olnud vaidlust, et T. T. on juba
  2. aastal teinud tahteavalduse kogu isast järele jäänud vara (sh omandireformi käigus tagastamisele kuuluva vara) pärimiseks. On selge, et ajavahemikul 07.06.1996 kuni 27.08.2006 tulnuks T. T. taotleda nõudeõiguse pärimise kohta korrektse pärimisõiguse tunnistuse väljastamist ja see Keila Vallavalitsusele esitada, kuid ekslik on järeldada, et sellise pärimisõiguse tunnistuse väljaandmisest sõltunuks nõudeõiguse pärimine olukorras, kus varasemalt on juba esitatud avaldus kogu pärandajast maha jäänud vara pärimiseks. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu otsuses esitatud käsitlusega.
  3. Kuigi ringkonnakohus asus eespool seisukohale, et Keila Vallavalitsuse 09.03.2007 korraldus oli õigusvastane, tuleb käesoleval juhul asja lahendamisel arvestada ka muutunud õigusliku olustikuga. Riigikogus 10.06.2010 vastu võetud „Omandireformiga seonduvate seaduste muutmise seaduse“ (RT I 2010, 41, 242) §-ga 3 tunnistati

§ 192

lg-d 1-3 kehtetuks ning maareformi seadust täiendati §-ga 43 „Seaduse kohaldamine nõudeõiguse pärimisel“. Seadus jõustus 01.09.2010.

§ 43

lg 1 kohaselt kui maa tagastamise nõudeõigus on lõppenud

§ 192

lg 3 või

(2005)§ 26 kohaselt, kuid maa tagastamise menetlust ei ole lõpetatud, loetakse nõudeõigus taastatuks alates 01.09.2010.

§ 43

lg 2 näeb ette, et kui maa tagastamise nõudeõigus on lõppenud

§ 192

lg 3 või

(2005)§ 26 kohaselt ja maa tagastamise menetlus on lõpetatud, siis taastab maa asukohajärgne linna- või vallavalitsus õigustatud subjekti taotlusel või omal algatusel nõudeõiguse ja uuendab tagastamise menetluse, kui selleks on mõjuv põhjus. Taotlus nõudeõiguse taastamiseks ja menetluse uuendamiseks tuleb esitada hiljemalt 31.08.2011. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ punkti 7 kohaselt koosneb vara tagastamise menetlus kolmest etapist: 1) vara tagastamist ettevalmistav menetlus, 2) vara tagastamise otsuse vastuvõtmine, 3) õigustatud subjektidele vara tagastamine. Käesoleval juhul maad tagastatud ega maa tagastamise menetlust lõpetatud ei ole. T. T. Torni 95 maaüksuse tagastamist ei ole pärast Keila Vallavalitsuse 09.03.2007 korralduse nr 204 andmist lõpule viidud seoses Harju maavanema järelevalvemenetluse algatamise ja 05.09.2007 korraldusega nr 1872-k (tl 20-22) tehtud ettepanekuga viia vallavalitsuse korraldus seadusega vastavusse ning sellega seotud kohtuvaidlusega (haldusasi nr 3-07-1936), mis lõppes Tallinna Ringkonnakohtu 09.12.2009 otsusega. Kuna Keila Vallavalitsus ei muutnud oma korraldust ka pärast nimetatud kohtuvaidluse lõppemist, esitas Harju maavanem 28.01.2010 Tallinna Halduskohtule protesti Keila Vallavalitsuse 09.03.2007 korralduse nr 204 tühistamiseks. Eelnevast tulenevalt esineb käesolevas asjas uue

§ 43lg-s 1 sätestatud olukord ning selle järgi tuleb T.

T. nõudeõigus lugeda igal juhul taastatuks alates 01.09.2010. Iseenesest on õige apellandi väide, et halduskohus kontrollib vaidlustatud haldusakti õiguspärasust üksnes selle andmise aja seisuga ning HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Juhul, kui leiab tuvastamist, et protestitud korraldus ei vastanud selle andmise hetkel kehtinud õigusnormidele, puudub halduskohtul üldjuhul võimalus jätta see tühistamata ka olukorras, kus seadusandja on 10

(12)3-10-243 vahepeal oluliselt muutnud asjaomast regulatsiooni.

§ 192

lg-te 1-3 kehtetuks tunnistamisel 01.09.2010 ei ole otsest tagasiulatuvat mõju ega saa need tagantjärele mõjutada vaidlustatud korralduste õiguspärasust või õigusvastasust. See ei tähenda aga, et Harju maavanema apellatsioonkaebus ja protest tuleks rahuldada. Vastustaja ja kolmas isik on õigesti märkinud, et kuna T. T. nõudeõigus on alates 01.09.2010 seadusest tulenevalt taastatud ning see ei eelda mingite täiendavate menetlustoimingute tegemist ega otsuste vastuvõtmist (erinevalt

§ 43

lg-s 2 kajastatud olukorrast, kus maa tagastamise menetlus on juba varasemalt lõpetatud), siis oleks Keila Vallavalitsus igal juhul kohustatud andma välja uue samasisulise haldusakti (s.o otsustama T. T. Torni 95 maaüksuse tagastamise). Riigikohus on märkinud, et õigusvastase haldusakti võib menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt jätta tühistamata juhul, kui pärast haldusakti tühistamist tuleks samasisuline akt igal juhul uuesti välja anda (vt 14.05.2002 otsus nr 3-3-1-25-02, p 24). Käesoleval juhul on nimetatud põhimõttest lähtumine asjakohane, eriti vaidluse pikaajalisust arvestades, samuti ei saa käesoleval juhul enam eksisteerida tungivat avalikku huvi protestitud haldusakti tühistamise suhtes. 19. Kuivõrd eespool märgitud põhjustel tuleb muutunud oludes Harju maavanema apellatsioonkaebus jätta rahuldamata, siis puudub ka vajadus põhjalikult analüüsida varemkehtinud

§ 192

lg 3 ja

(2005)§ 26 teise lause põhiseaduslikkuse küsimust. Asjakohane on siiski viidata, et Tallinna Ringkonnakohus on nimetatud sätete põhiseaduspärasust varem hinnanud 07.04.2009 otsuses nr 3-07-2481 (p-d 13-18) ja leidnud, et need ei sea õigustatud subjektidele ebaproportsionaalseid või eesmärgipäratuid piiranguid ega ole vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega. Käesolevas asjas ei ole esile toodud ka selliseid objektiivseid takistusi pärimisõiguse tunnistuse õigeaegseks esitamiseks, mis annaksid Riigikohtu 28.10.2009 otsusest nr 3-3-1-60-09 (p 19) tulenevalt täiendavalt alust kahelda viidatud sätete põhiseaduspärasuses. Kolmas isik leiab, et regulatsioon oleks proportsionaalne üksnes juhul, kui õigustatud subjekti oleks eelnevalt teavitatud täiendavate dokumentide esitamise vajadusest ning nende esitamata jätmise tagajärgedest. Ringkonnakohtu hinnangul oli ja on taoline teavitamiskohustus sätestatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 56 lg-s
  1. Vaidlusaluste sätete põhiseaduslikkus ei sõltu sellest, kas haldusorgan on neid konkreetsel juhul õigesti rakendanud või mitte. Ka Riigikohtu otsusest nr 3-3-1-60-09 tuleneb, et kui korrektne pärimisõiguse tunnistus jääb tähtaegselt esitamata haldusorgani süül, kes jätab täitmata temal lasuva teavitamiskohustuse, on isikul võimalik oma õigusi kaitsta haldusorgani vastu esitatava kahju hüvitamise kaebusega.
  2. Eelneva põhjal ja HKMS § 46 lg 1 p 1 alusel jääb Harju maavanema apellatsioonkaebus rahuldamata. Tallinna Halduskohtu 19.03.2010 otsuse resolutsioon jääb jõusse, kuid halduskohtu otsuse põhjendusi tuleb muuta, asendades need ringkonnakohtu otsuse põhjendustega.
  3. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna protest jääb rahuldamata, jäävad Harju maavanema menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Keila Vallavalitsus menetluskulude väljamõistmist taotlenud ei ole, mistõttu jäävad ka vastustaja menetluskulud HKMS § 93 lg 1 kohaselt tema enda kanda. 11
(12)3-10-243 Halduskohus mõistis vaidlustatud otsusega kohtumenetluses vastustaja poolel osalenud kolmanda isiku T. T. kasuks Harju Maavalitsuselt välja õigusabikulu 1200 krooni. Apellatsiooniastmes on kolmas isik taotlenud apellandilt tema kasuks õigusabikulude väljamõistmist 600 krooni suuruses summas. Ringkonnakohtule on esitatud menetluskulude koosseisu sisaldav OÜ HSD Property Concept 14.05.2010 arve nr A100501 ning kulude kandmist kinnitav pangakonto väljavõte. Ringkonnakohtu hinnangul on menetluskulude suurus tavapärasest oluliselt väiksem ning menetluskulusid tuleb pidada HKMS § 93 lg 5 tähenduses vajalikeks ja põhjendatuteks. Kuna Harju maavanema apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb tema vastaspoolel osalenud kolmanda isiku menetluskulud HKMS § 92 lg 7 alusel Harju Maavalitsuselt tervikuna välja mõista. Lauri Madise Virgo Saarmets Silvia Truman 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.