← Eesti

3-09-1442/90

Obsah (6)§ 53§ 54§ 46§ 92§ 93§ 95

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 31. august 2010, Tallinn Hald

§ 53lg 1).

Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle läbivaatamist Riigikohtu istungil, võib Riigikohus lahendada kassatsioonkaebuse kirjalikus menetluses (

§ 54lg 2, § 61 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tallinna Vangla direktor määras 29.12.2008 käskkirjaga nr 1095-d vahistatu Stanislav Lototskiyle distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine 20 ööpäevaks. Samuti keelati S. Lototskiyle kartseri karistuse kandmise ajal täielikult vangistusseaduse (VangS) §-de 30, 31, 34-38, 43 ja 46 ning osaliselt (lubatud soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) § 48 kohaldamine põhjusel, et S. Lototskiy pani toime raske režiimirikkumise. Käskkirja kohaselt avastati vangla eelvangistushoone kambri nr 419 WC-s rippumas sinna laadima pandud mobiiltelefon ning kuna telefon leiti kohe pärast S. Lototskiy WC-st väljumist, pidi ta olema selle olemasolust teadlik. S. Lototskiy ja teised intsidendi ajal kambris nr 419 viibinud kinni peetavad isikud keeldusid seletuste andmisest. Oma tegevusega rikkus S. Lototskiy vangistusalaseid õigusakte (kohustus täita sisekorraeeskirju ning teatada vangla direktorile viivitamata kõigist vangla julgeolekut ja sisekorda ohustada võivatest asjaoludest). Antud juhul oli vahistatu teadlik mobiiltelefoni olemasolust, kuid ei teavitanud sellest vangla direktorit, seades seeläbi ohtu vangla julgeoleku.
  2. Justiitsministeerium rahuldas 16.03.2009 vaideotsusega nr 11-7/264 S. Lototskiy vaide ja tunnistas Tallinna Vangla direktori 29.12.2008 käskkirja nr 1095-d täielikult kehtetuks. Justiitsministeerium leidis, et distsiplinaarasja materjalidest ei nähtu, et telefon oleks WC-s paiknenud selliselt, et vahistatu oleks pidanud seda WC-sse sisenedes märkama. Samuti ei ole tuvastatud, et S. Lototskiy oleks olnud varasemast teadlik telefoni olemasolust kambris. Sellises olukorras ei saa S. Lototskiyle süüks panna vangla direktori nimetatud asjaoludest teavitamata jätmist. Vangla peab distsiplinaarmenetluse käigus tuvastama kõik rikkumise asjaolud ning distsipliinirikkuja süü, mida antud juhul tehtud ei ole.
  3. S. Lototskiy esitas 01.07.2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vanglalt 30 000 krooni suuruse hüvitise saamiseks. Tallinna Halduskohus jättis 09.07.2009 määrusega kaebuse käiguta muu hulgas põhjusel, et kaebusest ei nähtu, et S. Lototskiy oleks järginud kahju hüvitamise taotluse kohustuslikku kohtueelset korda. S. Lototskiy esitas 17.07.2009 (registreeritud 20.07.2009) Tallinna Vanglale taotluse temale ebaseadusliku kartserisse paigutamisega tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks summas 30 000 krooni. S. Lototskiy teatas Tallinna Halduskohtule 19.08.2009, et esitas vanglale kahju hüvitamise taotluse 17.07.2009, kuid sellele pole seniajani vastatud. Tallinna Vangla teatas 03.09.2009 kirjaga nr 1-13/47865-5 S. Lototskiyle, et tema taotlus on puudustega (üldsõnaline ja põhjendamata) ning andis S. Lototskiyle 10-päevase tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, hoiatades, et puuduste kõrvaldamata jätmise korral jääb tema taotlus läbi vaatamata. S. Lototskiy Tallinna Vangla kirjale ei reageerinud ega kõrvaldanud taotluses esinevaid puudusi. Tallinna Halduskohus võttis 23.11.2009 määrusega S. Lototskiy kaebuse menetlusse. 2

(13)3-09-1442
  1. Stanislav Lototskiy taotles Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses Tallinna Vangla õigusvastase tegevusega temale põhjustatud mittevaralise kahju eest õiglase hüvitise väljamõistmist summas 30 000 krooni (1500 krooni iga kartseris viibitud päeva eest). Kuna Justiitsministeerium tunnistas S. Lototskiyle karistuse määramise käskkirja vaidemenetluses kehtetuks, mistõttu oli Tallinna Vangla poolt tegemist õigusvastase teoga, millega tekitatud mittevaralise kahju eest tuleb mõista välja hüvitis. Kinnipidamiskohas kartserisse paigutamine tähendab isiku suhtes tavapärasest vangistusest veelgi raskema ja piiratuma režiimi kohaldamist. Kartseris jäetakse isikule üksnes esmaste eluliste vajaduste rahuldamise võimalus, mistõttu on tegemist isiku õiguste olulise riivega. Sellise karistuse määramise käskkirja tühistamine pärast karistuse ärakandmist ei võimalda isiku jaoks taastada varasemat olukorda. Mittevaralise kahju puhul ei ole võimalik kahju suurust otseselt mõõta ning tuleb arvestada konkreetse juhtumi asjaolusid. Juba ebaõiglane karistamine iseenesest põhjustab moraalseid kannatusi. Kartserisse paigutamisel võeti kaebajalt ära isiklikud asjad, tubakatooted, voodivarustus. Samuti oli ta sunnitud kasutama tualetti teise isiku nähes ja nägema pealt teise isiku tualetikasutust. Selline olukord oli inimväärikust oluliselt alandav, sest kartseris viibimine ei olnud ka lühiajaline.
  2. Tallinna Vangla vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Kaebaja kartserikaristus pöörati vastavalt VangS § 65 lg-le 1 täitmisele kehtiva haldusakti alusel. Kartserikamber vastas õigusaktides sätestatud nõuetele. Tallinna Vangla ei osanud ette näha asjaolu, et haldusakt, mille alusel S. Lototskiy kartserisse paigutati, tunnistatakse vaidemenetluse käigus kehtetuks. Kaebaja viibis kambris nr 73 koos kinnipeetav A. B. ajavahemikul 22.01.2009–03.02.2009, seega 12 ööpäeva vältel. Seega võis tualeti kasutamine kaebajas iseenesest tekitada ajutist ebamugavustunnet, kuid see ei riivanud tema olulisi õigusi ja vabadusi niisuguse intensiivsusega, mis võinuks alandada inimväärikust. Kuna kaebaja ei ole täpsustanud, kuidas alandas tema väärikust asjaolu, et ta paigutati kambrisse koos teise kinnipeetavaga. Kaebaja sellesisuline väide on paljasõnaline ning alusetu. Kaebaja ei ole kaebuses märgitud asjaolusid (tualeti kasutamisega ja teise kinnipeetavaga koos kartserikambris viibimisega seonduvad ebameeldivused) Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses välja toonud, jättes taotluses sisalduvad puudused kõrvaldamata. Halduskohus saab hinnata üksnes neid asjaolusid, mis olid välja toodud Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise nõudes (vt ka Riigikohtu 11.11.2008 otsus nr 3-3-1-68-08). Kuna kaebaja esitas Tallinna Vanglale puudustega kahju hüvitamise nõude ja jättis puudused kõrvaldamata, ei olnud vastustajal võimalik taotlust sisuliselt lahendada. Seega ei ole kaebaja läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust. Tallinna Vangla on jätkuvalt seisukohal, et S. Lototskiy pani 29.11.2008 rikkumise toime ning vangla direktori 29.12.2008 käskkiri nr 1095-d oli õiguspärane.
  3. Tallinna Halduskohus rahuldas 04.03.2010 otsusega S. Lototskiy kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise mittevaralise kahju eest summas 7000 krooni. Kartserisse paigutamise näol on tegemist isiku põhiõiguste intensiivse riivega, mida võimendavad Tallinna Vangla kartserikambrite kohtule varasemast teadaolevalt kehvad tingimused, mis on ühtlasi ka inimväärikust alandavad ning kinnipeetava seisundit oluliselt halvendavad. Liikumisvabadus on kartserikambris oluliselt piiratud ning korraga mahub kambris liikuma vaid üks inimene (kamber mahutab 1-2 inimest). Kartserikambris asub ka avatud käimla, mille kõrval asetseb ämber veega (loputuskast ja WC-pott puuduvad). 3
(13)3-09-1442 Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et kaebaja oli 12 ööpäeva sunnitud viibima kartserikambris koos teise kinnipeetavaga inimväärikust alandavates ja ebahügieenilistes tingimustes. Kartserisse paigutamine (kuni 45 ööpäeva) on kõige raskem kinnipeetavate suhtes kohaldatav distsiplinaarkaristus, mille kohaldamine peab olema faktiliselt ja õiguslikult motiveeritud ehk õiguspärane. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituse Rec
(2006)2 „Euroopa vanglareeglistiku kohta“ punkt 60.5 sätestab, et kartserisse paigutamist tuleb karistusena kohaldada üksnes erandlikel juhtudel. Isiku kohustus kanda distsiplinaarkaristuse kohaldamisest tulenevaid piiranguid kehtib ainult siis, kui karistus on määratud ja seda kantakse seaduses sätestatud alustel ja korras. Kohus on seisukohal, et ainuüksi isiku kartserisse paigutamiseks välja antud haldusakti tühistamine / kehtetuks tunnistamine tekitab kartserisse paigutatud isikul nõudeõiguse mittevaralise kahju hüvitamiseks, sest isiku õigusvastaselt kartseris hoidmisega kahjustatakse tema inimväärikust (vt ka Riigikohtu 28.03.2006 otsus nr 3-3-1-14-06). S. Lototskiy õigusvastaselt kartseris hoidmine 20 ööpäeva jooksul kujutab endast riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 silmas peetud isiku väärikuse alandamist. Justiitsministeerium tunnistas 16.03.2009 vaideotsusega Tallinna Vangla direktori 29.12.2008 käskkirja nr 1095-d täielikult kehtetuks. Nimetatud vaideotsus on jõusolev haldusakt, mida ei ole muudetud ega tühistatud. Selles tuvastatud asjaolusid tuleb aktsepteerida ning nende üle vaielda on asjakohatu. Justiitsministeerium vaideotsuses on distsiplinaarsüüteo asjaolusid põhjalikult analüüsinud ning jõutud õigele järeldusele. Asjas tunnistajatena üle kuulatud Tallinna Vangla ametnike J. K. ja E. M. ütlusi hinnates võib tõdeda, et distsiplinaarmenetlus oli läbi viidud puudulikult ning selle tulemuste põhjal ei ole võimalik üheselt järeldada, et S. Lototskiy oli toime pannud temale inkrimineeritud rikkumise. S. Lototskiy poolt mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamine on seega põhjendatud, kuid taotletava hüvitise suurust tuleb vähendada. Õiglane hüvitis käesolevas asjas on 7000 krooni. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada osas, milles kohus kaebuse rahuldas ja teha asjas uus otsus, millega jätta S. Lototskiy kaebus tervikuna rahuldamata. Halduskohus on oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi ja materiaalõigust vääralt kohaldanud. Kohus sisustas ebaõigesti inimväärikuse mõistet ega järginud kahju hüvitamise nõude rahuldamisel selleks kehtestatud korda ja faktilisi asjaolusid. Kohtu poolt määratud hüvitis on ebaproportsionaalne ning selle suurus ebapiisavalt põhjendatud. Vanglates on kambrite ehitustehnilised tingimused kinnipeetavate eluruumidele seatud julgeolekukaalutlustest lähtuvalt. Seega võidakse tavalisest kambrist askeetlikumas kartserikambris kalduda kõrvale traditsioonilisest ruumilahendusest. Kui kamber vastab VangS § 45 lg-le 1, Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusele nr 38 („Eluruumidele esitatavad nõuded“) ja justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSE) § 7 lg-le 4, siis sellisesse kambrisse paigutamine iseenesest ei saa kahjustada kinnipeetava tervist ega väärikust. S. Lototskiy ei ole esitanud andmeid, mis kinnitaksid kambri õigusaktide nõuetele mittevastavust. Halduskohtu otsusest ei nähtu, millele tugineb väide, et S. Lototskiy pidi viibima ebahügieenilistes tingimustes. Ka õiguskantsler ei leidnud
  2. a kontrollkäigu raames, et Tallinna Vangla kartserihoone kamber nr 73 poleks vastanud seaduse nõuetele. Halduskohtu väide, et kambris mahtus korraga liikuma vaid üks inimene, ei ole põhjendatud, sest kartserikambris nr 73 on põrandapinda 9,702 m2, mistõttu on täidetud 4
(13)3-09-1442 VSE § 6 lg-st 6 tulenev nõue, et iga kinni peetava isiku kohta peab põrandapinda olema vähemalt 2,5 m
  1. Halduskohus on inimväärikuse mõistet sisustanud erinevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast. Euroopa vanglareeglistik on heatahtlik juhis vangistusalase seadusandluse ja praktika kujundamisel, mitte ei loo see kohustusi riigile ega õigusi kinni peetavatele isikutele. Asjaolu, et vanglareeglistikus võidakse näha ette suuremad õigused kinni peetavatele isikutele, ei saa tühistada ega muuta VangS sätete sisu. Inimväärikuse alandamisega on tegemist üksnes tõsistel juhtudel, mil väärkohtlemine on ületanud teatud minimaalse raskustaseme. Seejuures tuleb kogumina arvesse võtta konkreetse kaasuse asjaolusid, st kohtlemise kestvust, füüsilist ja vaimset mõju isikule ning teatud juhtudel ka ohvri sugu, vanust ning tervislikku seisundit. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat arvestades on ilmselge, et kaebaja õigusvastaselt kartserikambris pidamine käesoleval juhul ei ole käsitatav tema inimväärikuse alandamisena. Vaidlust ei ole selles, et S. Lototskiyle distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri oli õigusvastane. Samas ei ole halduskohus faktilistest asjaoludest lähtuvalt põhjendanud, miks tuleks kaebus rahuldada ja mõista S. Lototskiyle välja hüvitis mittevaralise kahju eest. Hüvitamisele kuulub vaid kahju RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüvedele. Halduskohus on viidanud üksnes Riigikohtu otsusele nr 3-31-14-06 ega ole kaebuse lahendamisel lähtunud konkreetsel juhul esinenud faktilistest asjaoludest. Distsiplinaarkaristuse õigusvastane kohaldamine ei too iseendast tingimata kaasa inimväärikuse kahjustamist, vaid tähtsust omavad ka kohaldatud karistuse liik ja selle kohaldamise tingimused. Seadusandja eesmärk ei ole olnud eranditult kõikide kartserisse paigutamise käskkirjade kehtetuks tunnistamise korral mittevaralise kahju automaatne hüvitamine. Halduskohtu otsuse põhjendused ei anna käesoleval juhul alust kahjuhüvitise väljamõistmiseks. Samuti ei nähtu otsusest kaalutlusi kahjusumma vähendamise osas ning põhjuseid, miks tuleb õiglase hüvitise suuruseks pidada nimelt 7000 krooni. Halduskohus on lisaks jätnud tähelepanuta Tallinna Vangla selgitused selle kohta, et S. Lototskiy jättis oma vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses sisaldunud puudused tähtajaks kõrvaldamata.
  2. Stanislav Lototskiy vaidleb kirjalikus vastuses Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata. Apellant ei ole õigesti aru saanud, milles seisnes S. Lototskiy isiklike õiguste rikkumine. Iga isik on oma valikutes vaba. Ka kinnipidamiskohas viibiv isik teab, et kui ta rikub kehtestatud norme, siis saabub tema õiguste seadusega sätestatud riive. Samas on kinni peetaval isikul ka õigus eeldada, et normikohasel käitumisel tema kindlaksmääratud õiguste piires mingeid täiendavaid ja olulisi riiveid ei saabu. Käesoleval juhul moodustaski ebaõiglane ja ebaseaduslik karistus selle olulise isiklike õiguste riive ja kahju, millele kaebaja tugines.
  3. Stanislav Lototskiy palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada osas, milles kohus jättis kaebuse rahuldamata ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus tervikuna. Halduskohus on kaebaja poolt äranäidatud summaga (30 000 krooni) võrreldes mõistnud välja oluliselt väiksema hüvitise. S. Lototskiy jäeti ebaseaduslikult kartserisse paigutamisega paljust ilma, nt õppekirjandusest, televisioonist ja raadiolevist. Samuti jäi apellant ilma täiendavatest toiduainetest, v.a keskmisele inimesele mõeldud kartseri toit. S. Lototskiy ei saanud kartseris täiendavat toitlustamist, mida nõuab tema kehaehitus, mistõttu tundis ta pidevalt nälga. Kaebaja jäeti kartseris päeva ajaks ilma magamiskohata, lisaks puudusid tal isiklikud riided ning kartseri omades ta külmetas. Kartseris võimaldati dušši vaid üks kord nädalas, mis on ebahügieeniline. S. Lototskiy ei viibinud kartseris üksi ja samas oli tualett kambrist eraldamata. Kartserikamber ei vastanud 5
(13)3-09-1442 kehtestatud normidele, valgustus oli ebapiisav, ventilatsiooni puudus. Kaebaja taotletud hüvitis ei ole ülemäärane, vaid tegemist on minimaalse summaga, mis vastab temale tekitatud ebameeldivuste laadile ja raskusele ning sellega tema väärikuse alandamisele. S. Lototskiy on apellatsioonkaebuses esitanud muu hulgas taotlused tõlkida kohtuotsus vene keelde, nõuda kaebaja füüsiliste parameetrite tõendamiseks Viru Vanglalt (kus S. Lototskiy hetkel viibib) välja tema tervisekaart ning nõuda Tallinna Vanglalt välja lisatoitu saavate inimeste füüsiliste parameetrite skeem, samuti kartseris lisatoidu tühistamise põhjendused.
  1. Tallinna Vangla vaidleb kirjalikus vastuses S. Lototskiy apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata. Apellandi väide, et kartserisse paigutamisega jäeti ta ilma vabast ajast on arusaamatu. Kartserikambris lubatud asjade loetelu sätestab VSE § 60 ning Tallinna Vangla pole keelanud S. Lototskiyle õppekirjandust, sest kaebaja pole sellekohast soovi avaldanudki. Kuna kartserikambris lavatsite ülestõstmine ja sellest tulenevalt ka voodivarustuse äraviimine päevaajaks tuleneb õigusaktidest, siis ei ole sellega apellandi õigusi rikutud. VangS § 65 lg 4 annab ka võimaluse piirata kartserisse paigutatud isiku suhtes raadio- ja televisioonisaadete jälgimist. Kuna piirangu kehtestamise õigus tuleneb õigusaktidest, pole apellandi õigusi sellega rikutud. Isegi kui apellandil puudus kartserikaristuse kandmise ajal 20 päeva jooksul osta vangla kaupluse vahendusel endale meelepäraseid toiduaineid, oli talle tagatud vangla poolt toitlustamine kolm korda päevas, mis kattis apellandi elutegevuseks vajaliku toidutarbe. Seetõttu on S. Lototskiy väited tema näljaga piinamise kohta alusetud. Euroopa vanglareeglistik ei anna kinni peetavale isikule õigusi, mida kehtivatest õigusaktidest ei tulene. VangS § 50 lg 2 nõuded olid üks kord nädalas duši kasutamise võimaldamisega täidetud. Kaebaja väited kartserikambris halva ventilatsiooni kohta ei vasta tegelikkusele. Kambris on olemas aken, kunstlik valgustus ning osaliselt sundja osaliselt loomulik ventilatsioon. S. Lototskiyl oli võimalik kambri õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Tualetinurga vaheseina puudumine on kooskõlas VangS § 651 lg-ga 1, mille kohaselt kartser peab vastama VangS § 45 lg 1 tingimustele ja tagama kinnipeetava pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. Kartserikamber nr 73 vastab eluruumile kehtestatud nõuetele, puudusi ei tuvastanud ka õiguskantsler
  2. a tehtud kontrollkäigu raames. Kaebaja poolt esiletoodud asjaolusid ei saa hinnata tema inimväärikuse alandamisena, vaid tegemist on vangistusega paratamatult kaasnevate ebamugavustega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. S. Lototskiy apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
  4. Ringkonnakohus märgib esmalt, et ei nõustu Tallinna Vanglaga, et halduskohus ei saanud S. Lototskiy kaebust sisuliselt menetleda, kuna kaebaja polnud järginud kohustuslikku kohtueelset menetluskorda. S. Lototskiy poolt kahju hüvitamise taotluse esitamise ajal kehtinud VangS § 11 lg 8 kohaselt oli vahistatul õigus pöörduda vangla tekitatud kahju hüvitamiseks halduskohtu poole tingimusel, et ta on eelnevalt esitanud vanglale kahju hüvitamise taotluse ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Sama näeb ette ka kehtiv regulatsioon, mille puhul tuleb siiski lisaks arvestada 24.07.2009 jõustunud VangS § 11 lg-ga 81, mille kohaselt juhul, kui taotlus tagastatakse põhjusel, et taotluse esitaja ei ole määratud tähtajaks kõrvaldanud taotluses esinevaid puudusi, ei ole tal sama kahju hüvitamise taotluse osas õigust pöörduda kaebusega halduskohtu poole. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg 5 näeb ette, et kui 6
(13)3-09-1442 haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme. Vaidlust ei ole selles, et halduskohtule kaebuse esitamise ajaks (01.07.2009) ei olnud S. Lototskiy esitanud vanglale kahju hüvitamise taotlust. S. Lototskiy vastavasisulise taotluse sai Tallinna Vangla 20.07.
  1. RVastS § 18 lg 1 kohaselt peab haldusorgan kahju hüvitamise taotluse lahendama kahe kuu jooksul selle nõuetekohasest esitamisest arvates. Käesoleval juhul teatas Tallinna Vangla 20.07.2009 registreeritud taotluses esinevatest puudustest S. Lototskiyle 03.09.2009, andes talle 10-päevase tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Viimane päev puuduste kõrvaldamiseks oli seega 14.09.2009 (tähtpäevale järgnev esimene tööpäev). Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et S. Lototskiy Tallinna Vangla 03.09.2009 kirjale ei reageerinud ega kõrvaldanud taotluses esinevaid puudusi. Tallinna Halduskohus võttis kaebuse 23.11.2009 menetlusse. S. Lototskiy on 19.08.2009 avalduses halduskohtule ekslikult leidnud, et vangla on jätnud kahju hüvitamise taotluse tähtaegselt lahendamata, sest isegi juhul, kui tema taotlus olnuks nõuetekohane, oli vanglal selle menetlemiseks aega kaks kuud (s.o kuni 20.09.2009), mitte 30 päeva, nagu on VangS § 11 lg-s 7 nähtud ette vaiete puhul. See aga ei tähenda, et halduskohus on kaebuse ebaõigesti menetlusse võtnud. Isegi kui tõlgendada VangS § 11 lg-t 8 lahus 24.07.2009 jõustunud VangS § 11 lg-st 81 selliselt, et kohustuslikku kohtueelset menetlust ei saa lugeda läbituks, kui vanglal ei olnudki võimalik kahju hüvitamise taotlust selles esinevate kõrvaldamata puuduste tõttu sisuliselt lahendada, pidi halduskohus käesoleval juhul S. Lototskiy kaebust menetlema. Seda põhjusel, et kuigi S. Lototskiy jättis vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses esinevad puudused kõrvaldamata, ei ole ka Tallinna Vangla samas jätnud tema taotlust läbi vaatamata ega ka rahuldamata. Haldusmenetluses esitatud taotlust ei saa jätta läbi vaatamata tegevusetusega, vaid HMS § 14 lg 7 kohaselt tuleb taotluse läbi vaatamata jätmisest taotlejat kirjalikult teavitada ning haldusakti andmise taotluse läbi vaatamata jätmist peab kirjalikult põhjendama. Ehkki S. Lototskiy taotluse läbivaatamatult tagastamiseks esines seaduses sätestatud alus (HMS § 15 lg 2), ei ole vangla seda õigust kasutanud, vaid on jätnud taotluse tähtaegselt läbi vaatamata. Seetõttu on halduskohus põhjendatult menetlenud S. Lototskiy kaebust sisuliselt.
  2. Ringkonnakohus nõustub Tallinna Vanglaga, et asjas esitatud materjalide põhjal ei ole põhjust asuda seisukohale, et S. Lototskiy pidi temale määratud distsiplinaarkaristust kandma nõuetele mittevastavas kartserikambris. Halduskohtu väited kambri väiksuse osas ei põhine asjas kogutud tõenditel. Kuigi tualettruum ei olnud ülejäänud kambrist uksega eraldatud, ei tähenda see iseenesest, et tualettruumi kasutamine häirib isiku privaatsust määral, mida võiks pidada tema inimväärikust alandavaks. Riigikohus on 17.06.2010 otsuses nr 3-3-1-95-09 (p-d 35, 36) viitega Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale leidnud, et vaheseinata tualeti kasutamine ei ole iseenesest kinnipeetava inimväärikust alandav. Riigikohus ei pidanud sellist olukorda inimväärikust alandaval määral häirivaks ka olukorras, kus tualetis käimine oli valvurile nähtav läbi uksesilma koostoimes vastasseina paigutatud peegliga. Kuigi käesoleval juhul viibis S. Lototskiy 12 ööpäeva vältel kartserikambris koos teise kinnipeetavaga, ei saanud kambris avatud tualeti olemasolu kahjustada tema privaatsust väga oluliselt. Vaidlust ei ole selles, et kambris oli olemas õhutusavaga aken, mistõttu oli võimalik kambrit tuulutada. Tualeti kasutamine kambrikaaslase nähes või kambrikaaslase poolt tualeti kasutamise pealtnägemine ei olnud vältimatu, vaid seda sai ära hoida elementaarsest viisakusest lähtuva vastastikuse kokkuleppega. Samas on ilmselgelt ekslik Tallinna Vangla käsitlus, et kui kartserikamber ja selles isiku kinnipidamise tingimused (sh kartseris lubatud asjad ja vaba aja veetmise võimalused, 7
(13)3-09-1442 magamisvarustuse päevaajaks eemaldamine, kaupluse kasutamise piiramine jms) vastasid õigusaktides kartserikaristuse kandmise suhtes ettenähtule (VangS §-d 65 ja 651 jm), ei saanud need tegevused S. Lototskiy õigusi rikkuda. Ringkonnakohus märgib, et kinnipeetava kartseris viibimise ajal tema suhtes kehtivaid täiendavaid piiranguid ei saa pidada vangistusega paratamatult kaasnevateks ebamugavusteks. Vangistusega kaasnevad paratamatult üksnes need piirangud, mis kehtivad isiku suhtes tavapäraste kinnipidamistingimuste kohaldamise korral. Pole oluline, kas isiku alusetult kartseris pidamise ajal järgiti kartserikaristuse kandmise suhtes kehtestatud nõudeid, vaid hinnata tuleb, kuivõrd suurel määral erinevad kartseri tingimused isiku tavapärastest kinnipidamistingimustest ning selle põhjal hinnata, kas ja kuivõrd õigusvastane kartseri kohaldamine võis kahjustada kinni peetava isiku inimväärikust. S. Lototskiy kui vahistatu suhtes kehtivad üldised kinnipidamistingimused on sätestatud VangS §-des 90, 93–99 ja neis viidatud teistes sätetes. Kahtlust ei ole, et kartseris pidamise tingimused on tavapärastest kinnipidamistingimustest oluliselt piiratumad (sh vaba aja veetmise võimaluste ja isiklike asjade omamise osas), eriti VangS § 651 lg 4 alusel lisapiirangute rakendamise korral, nagu Tallinna Vangla direktor oma 29.12.2008 käskkirjas käesoleval juhul ette nägi (piirati täielikult õigust saada lugemiseks ajalehti ja ajakirju, jälgida raadio- ja televisioonisaateid, omandada haridust või töötada vanglas, kanda isiklikku riietust ning osaliselt ka sisseostude tegemise õigust, lubades omandada üksnes VSE § 60 lg-s 1 loetletud esemeid). Kuigi vastustajaga tuleb nõustuda selles, et tulenevalt asjaolust, et S. Lototskiyle oli kartseris viibimise ajal kooskõlas VangS § 47 lg-ga 1 tagatud korrapärane elutegevuseks vajalik toitlustamine, siis ei saa tema kartseris pidamist käsitada S. Lototskiy näljaga piinamiseks, sõltumata tema isiklikust väidetavast toiduvajadusest. Puuduvad igasugused andmed selle kohta, et S. Lototskiy oleks kartseris viibimise ajal nälginud. S. Lototskiy on apellatsioonkaebuses toonud välja, et ei saanud kartseris täiendavat toitlustamist, mida nõuab tema kehaehitus. Sotsiaalministri 31.12.2002 määruse nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ (S. Lototskiy kartseris viibimise ajal kehtinud redaktsioonis) § 1 lg 2 kohaselt peab päevane toidunorm katma kinnipeetava elutegevuseks vajaliku toidutarbe, rahuldama optimaalse toiduenergiavajaduse ning minimaalse mikrotoitainete (vitamiinid ning mineraaltoitained) ja valguvajaduse. Määruse § 2 lg 1 kohaselt arvestatakse kinnipeetava ööpäevase toiduenergiavajaduse hindamisel kinnipeetava vanust, sugu, tehtavat tööd ning kehalise aktiivsuse taset. Kehalise aktiivsuse taseme järgi jaotatakse täiskasvanud kinnipeetavad vastavalt määruse § 2 lg-le 2 nelja gruppi: 1) vähese kehalise aktiivsusega, põhiliselt ruumis istuvad ja väga vähe liikuvad kinnipeetavad; 2) vähese kehalise aktiivsusega, ruumis viibivad, istuva töö ja tegevusega vähe liikuvad kinnipeetavad; 3) keskmise kehalise aktiivsusega, põhiliselt käimise ja liikumisega vahelduva tegevusega kinnipeetavad; 4) väga rasket füüsilist tööd tegevad kinnipeetavad. Määruse § 4 lg 2 näeb ette, et kinnipeetavad, kelle kehamassiindeks on alla 18,5 kg/m2, naised pikkusega üle 180 cm ja mehed pikkusega üle 190 cm peavad saama lisaks normikohasele toiduenergiavajadusele toitu, mis katab toiduenergia lisavajaduse 1260 kJ ehk 300 kcal. Vangistusseaduses on kinnipeetava toitlustamine reguleeritud §-s 47. VangS § 90 lg-st 1 tulenevalt laieneb nimetatud säte ka vahistatutele. Kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes võimalikult kohaldatavad täiendavad piirangud on sätestatud VangS § 651 lg-s 4. Nimetatud norm ei anna alust piirata kinnipeetava õigust saada vanglas tema vajadustele vastavat ja elutegevuseks optimaalselt vajalikus koguses toitu. Tallinna Vangla direktori 29.12.2008 käskkirjas ei ole sellist piirangut ka ette nähtud. Kui kartserisse paigutamisega seoses muutus S. Lototskiy kehalise aktiivsuse tase, siis võisid temale antava toidu kogused iseenesest küll 8
(13)3-09-1442 väheneda, kuid sellisel juhul ei olnud tegemist mitte vangla direktori poolt kehtestatud täiendava piiranguga, vaid see oli tingitud üksnes objektiivsest asjaolust, et isiku kehalise aktiivsuse tase kartseris viibimisega seoses langes. Samas rõhutab ringkonnakohus, et asjas puuduvad andmed selle kohta, et S. Lototskiyle antavad toidukogused oleksid tema kartseris viibimisega seoses ka tegelikult vähenenud. S. Lototskiy ei ole ka ise esitanud andmeid oma varasema töötamise või õppimise kohta, mis võimaldaksid kohtul hinnata, kas S. Lototskiy kartserisse paigutamisega seoses tema kehalise aktiivsuse tase eeldatavasti muutus või mitte. Ringkonnakohus märgib lisaks, et kui S. Lototskiy pidas apellatsioonkaebuses siiski silmas lisatoitlustamist isiklike vahendite arvel (s.o VangS § 100 lg 1 p-s 2 sätestatud distsiplinaarkaristuse „isiklike vahendite arvel lisatoitlustamise õiguse keelamine kuni kaheks kuuks“ kohaldamist), siis esiteks ei ole Tallinna Vangla direktor 29.12.2008 käskkirjas nimetatud sättele toetunud ega isiklike vahendite arvel lisatoitlustamist keelanud. Lisaks on S. Lototskiy halduskohtule 23.10.2009 esitatud avalduses ise märkinud, et sugulased ei suuda teda varustada rahaga muu hulgas toidu jaoks. Seega ei oleks usutav tema tegelik ilmajäämine ka lisatoitlustamisest isiklike vahendite arvel, kuivõrd VSE § 741 kohaselt ei ole vahistatule pakis toiduainete saatmine lubatud. Samas ei ole kahtlust, et sisseostude tegemise ja pakkide saamise võimalus (VSE § 77) kui sellised olid S. Lototskiyl kartseris viibimise ajal piiratud. 14. Iseenesest õige on Tallinna Vangla viide, et soovituslik Euroopa vanglareeglistik ei loo kinni peetavatele isikutele täiendavaid subjektiivseid avalikke õigusi lisaks kehtivatest õigusaktidest tulenevatele ega saa reeglistik muuta vangistust reguleerivate normide sisu, kuid halduskohus ei olegi käesolevas asjas vanglareeglistikust ühtegi vastupidist järeldust teinud. Kohtu viidatud vanglareeglistiku p-s 60.5 sätestatud kartserikaristuse erandlikkuse põhimõte on sisuliselt sätestatud ka vangistusseaduses, sest VangS § 63 lg 1 p 4 ja § 100 lg 1 p 3 kohaselt on kartserisse paigutamine kinni peetava isiku suhtes kohaldatav raskeim distsiplinaarkaristus ja igasugune karistuse kohaldamine peab olema proportsionaalne (nt VangS § 41, § 63 lg 3, § 100 lg 3). Vaidlust ei ole selles, et S. Lototskiyle distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri oli õigusvastane. Vastustaja on leidnud, et halduskohus ei ole kaasuse faktilistest asjaoludest lähtuvalt põhjendanud, miks tuleks RVastS § 9 lg-t 1 arvestades kaebus rahuldada. Tallinna Vangla hinnangul ei ole seadusandja eesmärk olnud eranditult kõikide kartserisse paigutamise käskkirjade kehtetuks tunnistamise korral mittevaralise kahju automaatne hüvitamine. Ringkonnakohus märgib, et kuigi Riigikohus muutis 15.03.2010 otsusega nr 3-3-1-93-09 (p 11) küll oma varasemat seisukohta (vt 22.03.2006 otsus nr 3-3-1-2-06, p 12; 28.03.2006 otsus nr 3-3-1-14-06, p 12) ja leidis, et isiku õigusvastane kartseris hoidmine ei ole iseenesest inimväärikust alandav, vaid võib alandada inimväärikust üksnes juhul, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks, ei anna see siiski alust jätta S. Lototskiy kaebus rahuldamata. Nimelt ei ole inimväärikuse alandamine sugugi ainus RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud alus, mis õigustab mittevaralise kahju rahalist hüvitamist, vaid muu hulgas võib selliseks aluseks olla ka isikult õigusvastaselt vabaduse võtmine. Viidatud 15.03.2010 otsuse p-s 12 asuski Riigikohus seisukohale, et kartserisse paigutamisega kaasnev täiendav vabadusõiguse piirang on sedavõrd intensiivne, et sellel on vabaduse võtmise kvaliteet RVastS § 9 lg 1 tähenduses, kujutades sellisena endast niivõrd olulist isiku põhiõiguste rikkumist, et kinnipeetava õigusvastaselt kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise kohaseks vahendiks on üldjuhul rahaline hüvitis. 9
(13)3-09-1442 Täiendavalt võib viidata, et kuigi seadusandja ei ole kinni peetavate isikute suhtes kartserikaristuse alusetu kohaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise küsimust pidanud vajalikuks eraldi reguleerida, on seadusandja riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadusega (AVVKHS) siiski reguleerinud vabaduses viibivatelt isikutelt vabaduse alusetu võtmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist sõltumata vabaduse võtmise aluseks olnud otsuse või määruse õiguspärasusest ja selle teinud ametiisiku süüst. Sellest võib järeldada, et seadusandja on leidnud, et alusetult vabaduse võtmisega tekib isikul igal juhul hüvitamisele kuuluv mittevaraline kahju. Kuivõrd Riigikohtu hinnangul on vanglas viibiva isiku suhtes kartseri kohaldamisel samuti vabaduse võtmise kvaliteet, tekib ka sellest kinni peetavale isikule juba iseenesest hüvitamisele kuuluv mittevaraline kahju. 15. Nõustuda tuleb Tallinna Vangla väitega, et halduskohus ei ole otsuses kuidagi põhjendanud, miks ta pidas õiglaseks kahjuhüvitise suuruseks 7000 krooni. Nagu eelnevalt märgitud, on vanglas kinni peetava isiku kartserisse paigutamine võrreldav vabaduses viibivalt isikult vabaduse võtmisega, ehkki viimasel juhul on isiku suhtes kohaldatavad piirangud veelgi intensiivsemad. Igal juhul ei saa ringkonnakohtu hinnangul õigusvastaselt kartserisse paigutatud vahistatule tekitatud mittevaralist kahju pidada suuremaks kui vabaduses viibivale isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud mittevaraline kahju. AVVKHS § 5 lg 1 kohaselt makstakse isikule, kellelt on alusetult võetud vabadus, hüvitist seitsme päevamäära (päevapalga) suuruses summas iga ööpäeva eest, millal isikult oli alusetult vabadus võetud. Nimetatud hüvitise maksmisega loetakse AVVKHS § 5 lg 4 esimese lause kohaselt isikule hüvitatuks nii alusetult vabaduse võtmisega tekitatud mittevaraline kahju kui ka selle tõttu saamata jäänud tulu. AVVKHS § 5 lg 2 järgi on päevamäära arvutamise aluseks on isiku vabastamise otsuse jõustumise päeval kehtinud Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäär, mis tuleb jagada 30-ga, kusjuures murdosa ei arvestata. Käesoleval juhul peeti S. Lototskiyt alusetult kartseris 20 ööpäeva. Tema kartseris viibimise ja sealt vabastamise ajal kehtinud kuupalga alammäär oli 4350 krooni (Vabariigi Valitsuse 20.12.2007 määrus nr 254 „Palga alammäära kehtestamine“ § 1). Seega oleks päevamäära suuruseks 145 krooni ja 20 päeva eest ettenähtud hüvitis kokku 2900 krooni. Nagu eelnevalt märgitud, loetakse nimetatud suuruses hüvitisega seejuures hüvitatuks nii mittevaraline kahju kui ka saamata jäänud tulu. Kuivõrd S. Lototskiy on vanglas kinni peetav isik, siis tema puhul saamata jäänud tulu arvesse tulla ei saa, mistõttu on põhjendatud hüvitise vähendamine. Riigikohus on 15.03.2010 otsuses nr 3-3-1-93-09 (p 15) pidanud õigusvastaselt kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju eest piisavaks rahaliseks hüvitiseks 100 krooni iga kartseris viibitud ööpäeva eest. Samas lahendis selgitas kõrgem kohus, et hüvitise suurust ei ole alust vähendada põhjusel, et vangla oli õigusvastaselt käitudes üksnes hooletu ega tegutsenud tahtlusega kaebaja õigusi rikkuda. Seega hüvitise vähendamise aluseid antud asjas ei esine. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine käesoleval juhul ka selliseid erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid S. Lototskiy kasuks oluliselt suurema kahjuhüvitise väljamõistmist. Kartserisse paigutamine ega seal viibimine ei põhjustanud kaebajale püsivaid ega raskeid tagajärgi, vaid üksnes ajutisi ebameeldivusi. Tegemist ei olnud ka kuigi pikaajalise õiguste rikkumisega. Seega tuleb halduskohtu otsusega S. Lototskiy kasuks välja mõistetud kahjuhüvitise suurust vähendada ning mõista Tallinna Vangla õigusvastase tegevusega S. Lototskiyle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks kaebaja kasuks välja 2000 krooni. 10
(13)3-09-1442 16. Eelneva põhjal ja

§ 46

lg 1 p 2 alusel rahuldab ringkonnakohus Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistab Tallinna Halduskohtu 04.03.2010 otsuse osas, milles kohus mõistis S. Lototskiy kasuks Tallinna Vanglalt välja 7000 krooni. Selles osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega mõistab Tallinna Vanglalt S. Lototskiy kasuks välja 2000 krooni. S. Lototskiy apellatsioonkaebus jääb

§ 46lg 1 p 1 alusel rahuldamata.

17. S. Lototskiy apellatsioonkaebuses esitatud taotlused tõlkida kohtuotsus temale vene keelde, nõuda kaebaja füüsiliste parameetrite tõendamiseks Viru Vanglalt välja tema tervisekaart ning nõuda Tallinna Vanglalt välja lisatoitu saavate inimeste füüsiliste parameetrite skeem, samuti kartseris lisatoidu tühistamise põhjendused, tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus märkis juba 26.04.2010 S. Lototskiy apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määruses (p 17), et kuna S. Lototskiyle on käesolevas asjas antud riigi õigusabi, siis juhul, kui ta ei saa aru temale saadetud eestikeelsetest kohtulahenditest, on tal võimalik pöörduda selgituste saamiseks oma esindaja poole. Need asjaolud ei ole kohtuotsuse tegemise ajaks muutunud. Kaebaja taotlused täiendavate tõendite väljanõudmiseks jäävad rahuldamata TsMS § 238 lg 1 p 2 alusel, sest neil ei ole asja lahendamisel tähtsust. Kaebaja soovib uute tõenditega sisuliselt tõendada asjaolu, mille kohta on ringkonnakohtu hinnangul juba piisavalt tõendeid esitatud. See tähendab, et asjas on juba kogutud piisavalt tõendeid selle kohta, et S. Lototskiy õigusvastaselt kartserisse paigutamise ja seal 20 ööpäeva hoidmisega on temale tekitatud hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju. Halduskohus on kaebuse rahuldanud ja kahjuhüvitise vastustajalt välja mõistnud. Ringkonnakohus muudab käesoleva otsusega üksnes hüvitise suurust. Kaebaja taotluses viidatud tõendid õiglase kahjuhüvitise suuruse hindamist ei mõjuta. 18.

§ 92

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 93

lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Tallinna Vangla menetluskulude väljamõistmist taotlenud ei ole, mistõttu jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda. Tallinna Halduskohtu 06.01.2010 määrusega on S. Lototskiyle antud riigi õigusabi esindamiseks halduskohtumenetluses ning riigi õigusabi osutajaks on määratud advokaat Mariann Tusti (Niguliste Advokaadibüroo). Kaebajale anti riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud.

§ 93

lg 3 näeb ette, et kohus mõistab menetlusabikulud Eesti Vabariigi kasuks välja poolelt, kelle kanda jäävad menetluskulud. Ka

§ 95

lg 2 kohaselt juhul, kui kaebajale anti riigi õigusabi, mõistab kohus kaebuse rahuldamise korral vastustajalt riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud riigituludesse. Tallinna Halduskohus mõistis 23.03.2010 määruses riigieelarvest Niguliste Advokaadibüroole riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamiseks välja 6630 krooni koos käibemaksuga. Apellatsiooniastmes on riigi õigusabi osutaja esitanud taotluse riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks kogusummas 3465 krooni koos käibemaksuga (sh riigi õigusabi tasu 3180 krooni ja riigi õigusabi kulud 285 krooni). Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lg-te 1, 2, 4 ja 5 kohaselt esitab riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks advokaat kohtule advokatuuri juhatuse kehtestatud vormi kohase taotluse ja vajaduse korral kulude kandmist 11

(13)3-09-1442 tõendavad dokumendid. RÕS § 23 lg 1 sätestab, et kohtumenetluse käigus riigi õigusabi andmisel määrab asja menetlev kohus riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud kindlaks asjas tehtud kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. RÕS § 22 lg 6 näeb ette, et riigi õigusabi tasu suurus ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus määratakse kindlaks RÕS § 21 lg 3 alusel kehtestatud korra alusel, mis kehtis vastava tasu maksmise või kulu hüvitamise aluseks oleva toimingu tegemise ajal, kui advokatuuri juhatus ei ole kehtestanud teisiti. Kohtulahendi alusel riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude väljamaksmist riigi õigusabi osutanud advokaadile korraldab advokatuur (RÕS § 24 lg 1). RÕS § 21 lg 3 kohaselt kehtestab riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise korra ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra advokatuuri juhatus. Eesti Advokatuuri juhatuse 15.12.2009 otsusega kinnitatud ja 09.02.2010 otsusega muudetud korra (õigusabi osutamise ajal kehtinud redaktsioonis) p-dest 42, 43 ja 46 tulenevalt on haldusasja kohtulikus menetluses ettevalmistamise ja osalemise eest isiku esindaja tasu 150 krooni iga poole tunni kohta. Korra p 45 näeb ette, et riigi õigusabi osutanud advokaat märgib pärast õigusteenuse osutamise lõpetamist esitatavale taotlusele kellaajaliselt õigusabi osutamiseks kulunud aja ning võtab taotlusele märgitud ajakulu kohta riigi õigusabi saajalt allkirjastatud arvamuse. Käesoleval juhul on riigi õigusabi osutanud advokaat esitanud vormikohase taotluse ja lisanud sellele sõidukulusid tõendavad dokumendid. Taotluses märgitud arvutuskäigud on iseenesest õiged, kuid taotlusest nähtuvalt on advokaat lähtunud tasu arvutamisel eeldusest, et tasumäär on 250 krooni iga poole tunni kohta, kuigi õige tasumäär on 150 krooni iga pooltunni kohta, sest käesolevas asjas on menetlustoimingud (v.a riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise taotluse esitamine) tehtud enne 01.07.2010, s.o enne tasumäära muudatuse jõustumist. S. Lototskiy esitas apellatsioonkaebuse 25.03.2010, advokaat M. Tusti koostatud vastus Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele saabus ringkonnakohtusse 21.05.2010 ning sõidupiletitest nähtuvalt käis advokaat S. Lototskiyga Viru Vanglas kohtumas 28.06.2010. Seega tuleb antud asjas lähtuda kuni 01.07.2010 kehtinud korrast ja tasumääradest. Kuigi riigi õigusabi osutaja esitatud taotlusele pole lisatud riigi õigusabi saaja arvamust taotlusel märgitud ajakulu kohta, ei takista see ringkonnakohtu hinnangul käesoleval juhul taotluse alusel riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramist, sest taotlusel märgitud ajakulu on kohtu hinnangul asja sisu ja mahtu arvestades vähim võimalik (tutvumine Tallinna Vangla apellatsioonkaebusega ning sellele vastamine + tutvumine S. Lototskiy apellatsioonkaebusega + suhtlemine riigi õigusabi saajaga kokku 4 tundi). Eelneva põhjal määrab ringkonnakohus S. Lototskiyle riigi õigusabi osutanud advokaat M. Tusti poolt apellatsiooniastmes osutatud riigi õigusabi tasu kindlaks summas 1850 krooni (ajatasu 8 X 150 = 1200 krooni ja tasu riigi õigusabi osutamise kohta jõudmiseks kulutatud aja eest 650 krooni), millele lisandub käibemaks 370 krooni. Riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude suurus on 285 krooni (sh käibemaks 47,50 krooni). Kokkuvõttes moodustavad riigi õigusabi tasu ja kulud käesoleva haldusasja apellatsioonimenetluses 2505 krooni. Kuna S. Lototskiy apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning ringkonnakohus rahuldab Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse, vähendades kaebaja kasuks väljamõistetud hüvitise suurust, tuleb proportsionaalselt apellatsioonkaebuse rahuldatud osaga mõista

§ 95

lg 2 alusel Tallinna Vanglalt riigituludesse välja ka riigi õigusabi tasu ja kulud. Kuivõrd ringkonnakohus vähendas vanglalt väljamõistetud hüvitise suurust ligikaudu 71,4% võrra (7000 krooni asemel 2000 krooni), jäävad õigusabikulud Tallinna Vangla kanda 716 krooni 12

(13)3-09-1442 ulatuses. Nimetatud summa tuleb vastustajal tasuda ühele järgmistest Rahandusministeeriumi arveldusarvetest: arveldusarve nr 10220034800017 SEB pangas; arveldusarve nr 221023778606 Swedbank pangas; arveldusarve nr 333416110002 Danske Bank AS Eesti Filiaalis. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus, millise haldusasjaga seotud (s.o haldusasi nr 3-09-1442) riigi õigusabi tasu ja kulud tasutakse. Väljamõistetud summa tuleb tasuda 15 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates (RÕS § 26 lg 2, TsMS § 179). Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Virgo Saarmets 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.