KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 19. märts 2010, Tallinn Haldusasja number 3-10-243 Haldusasi Harju maavanema protest Ke

§-d 192 lg 3 ning MRSms2005 § 26 ei anna sellisel juhul kohalikule omavalitsusele kaalutlusõigust küsimuses, kas maa tagastamise menetlust jätkata või mitte, vaid kohustavad lõpetama tagastamise menetlust ning kompenseerimise menetlust mitte alustama. Protesti esitaja selgitab, et tegu ei ole menetlustähtaegadega, mida saaks haldusmenetluse seaduse (HMS) § 34 lg 1 alusel ennistada, vaid seadusest tulenevate tähtaegadega, mille suhtes haldusorganil puudub iseseisev otsustusõigus. VASTUSTAJA SEISUKOHT

1. Keila Vallavalitsus vaidleb protestile vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Esmalt selgitab vastustaja, et T.T. esitas
2. septembril 1992 notarile pärandvara vastuvõtmise avalduse, kus on vastu võetud pärandvarana nimetatud ka tagastamisele kuulunud vara Keila vallas, ent 2 teadmata põhjusel jättis notar maa tagastamise nõudeõiguse
3. detsembril 1994 väljastatud pärimisõiguse tunnistuses kajastamata. Samuti selgitab vastustaja, et maa tagastamise menetluses ei pööranud vallavalitsus T.T. poolt esitatud pärimisõiguse tunnistuse puudulikkusele tähelepanu, ent avastades puuduse
4. aasta lõpul, andis kolmandale isikule võimaluse puudus kõrvaldada ja nõuetekohane pärimisõiguse tunnistus esitada. Vastustaja on seisukohal, et kuivõrd kolmas isik esitas pärandi vastuvõtmiseks notarile avalduse juba
5. aastal, siis tuleb pärand ENSV Tsiviilkoodeksi § 551 kohaselt vastu võetuks lugeda ning sellega läks pärijale üle kogu pärandaja vara. Vastustaja leiab, et esitades vastustajale
6. aastal pärimisõiguse tunnistuse, millele kantud vara koosseis ei sisaldanud maa tagastamise nõudeõigust, esitas kolmas isik puudusega tõendi oma õiguse tõendamiseks. Viidates Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-12-03, rõhutab vastustaja, et pärimisõiguse tunnistus ei tekita õigusi, vaid sellega tõendatakse õigust, mis pärijal juba olemas on. Samuti leiab vastustaja,

ms2005 § 26 eesmärk ei saa olla pärandvara vastu võtnud isikule maa tagastamise välistamine põhjusel, et isik ei esitanud tähtaegselt nõudeõiguse pärimistunnistust.

1. Vastustaja viitab ka omandireformiga seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõule, mille osas on Justiitsministeerium teinud muuhulgas ettepaneku muuta ORAS § 161 lõiget 1 ning tunnistada kehtetuks MRS § 192 lõiked 1 ja 3, saavutamaks olukorda, kus nõudeõiguse pärimiseks ei ole vajalik nõudeõiguse kui pärandvara nimetamist pärimistunnistusel, kuivõrd kehtiva pärimisseaduse kohaselt pärimistunnistusele pärandvara ei märgita. Vastustaja leiab, et pärimisõiguse tunnistus eesmärk on fikseerida, kes on isiku pärija, mitte see, millest koosneb pärandvara ning seetõttu ei tohiks isikut, kes on varasemalt teinud vastavad toimingud pärandi vastuvõtmiseks, kohelda samaväärselt isikuga, kel pärand üldse vastu võtmata.
2. Vastustaja leiab, et maavanem on järelevalvet teostades jätnud tähelepanuta maareformi eesmärgi ning seda eesmärki silmas pidades seisneb MRS § 192 lg 3 ja MRSms2005 § 26 mõte selles, et juhul, kui maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks õigustatud isik üheksakuulise tähtaja jooksul maa tagastamise menetlusse ei astu, siis on kohalikul omavalitsusel võimalus maa tagastamise menetlus lõpetada ning astuda samme konkreetse maatüki osas maareformi eesmärgi saavutamiseks muul viisil, ent maa tagastamise menetluse lõpetamine ei saa olla eesmärk omaette ning ainuüksi maa tagastamise menetluse lõpetamine maareformi ei kiirenda ega maareformi eesmärki iseenesest ei täida. Vastustaja viitab ka MRSms2005 eelnõu seletuskirjale ning leiab, et seadusandja sooviks MRS § 192 lg 3 ja MRSms2005 § 26 kehtestamisel oli välistada olukord, kus maareform jääb pikemaks ajaks venima õigustatud subjektiks tunnistatud isiku pärijate passiivsuse tõttu. Vastustaja leiab, et käesoleval juhul sellist olukorda ei olnud ning tagastamismenetlus ei seiskunud pärija passiivsusest või huvipuudusest tulenevalt.
3. Viidates Riigikohtu otsustele nr 3-4-1-1-03 ja 3-3-1-36-04, leiab vastustaja, et tal oli käesoleval juhul õigus ennistada tähtaeg HMS § 34 alusel. Seejuures viitab vastustaja ka Tallinna Halduskohtu otsusele haldusasjas 3-08-615 ja 3-08-555, millest viimases leiti,

§ 192

lg 3 ja MRSms2005 § 26 sätestatud üheksakuuline tähtaeg kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks ei ole õigust lõpetava, vaid distsiplineeriva ning motiveeriva toimega. Pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaja ennistamise võimatuse olemasolu põhjendab vastustaja ka viidetega Tallinna Halduskohtu lahenditele haldusasjades 3-09-1606 ja nr 3-09-

1. Samas leiab vastustaja, et protesti esitaja poolt viidatud Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-60-09 sisalduv käsitlus jätaks esiteks vastustaja arvates ebavõrdsesse olukorda isikud, kes on pärandi varasemalt vastu võtnud, aga ei ole mõjuval põhjusel esitanud kohalikule omavalitsusele tähtaegselt pärimisõiguse tunnistust ning teiseks leiab vastustaja, et viidatud Riigikohtu lahendis käsitletud asjaolud erinevad käesolevast. Vastustaja on ka seisukoha, et tagasiulatuvat mõju ei saa omada Riigikohtu poolt antud seaduse tõlgendus, seda enam, kui korralduste vastuvõtmise ajal oli Riigikohus nii otsustes 3-4-1-1-03 ja 3-3-1-36-04 asunud seisukohale, et haldusmenetluse seadus (edaspidi HMS) on kohaldatav ka omandireformi käigus läbi viidava haldusmenetluse puhul. 3 KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT
2. T.T. vaidleb maavanema protestile vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Kolmas isik leiab, et maavanem on protesti esitades jätnud tähelepanuta olulise pärimisõiguse põhimõtte, milleks on, et kui isik on kasvõi osa pärandvara vastu võtnud, loetakse, et ta on kogu pärandvara vastu võtnud. Samuti viitab kolmas isiku Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-12-03, kus leiti, et pärimistunnistus ei tekita tsiviilõigusi ega -kohustustusi, vaid sellega tõendatakse õigust, mis pärijal juba olemas on. Kolmas isik rõhutab, et esmakordselt esitas ta pärimisõiguse tunnistuse vallavalitsusele juba pärast selle väljaandmist. Samuti rõhutab kolmas isik, et 16.09.1992 notarile esitatud avalduses pärandvara vastuvõtmiseks on pärandvarana märkinud tagastamisele kuuluv vara Harjumaal Keila vallas, ent kuna T.T. jurist, et pannud ta tähele, et notar Mare Aarsalu poolt
3. detsembril 1994 väljastatud pärimisõiguse tunnistuses ei ole kajastatud Torni 95 kinnistu tagastamise nõudeõigust ning sellele ei juhtinud tähelepanu ka Keila Vallavalitsus. Kolmas isik leiab, et protestis viidatud maa tagastamise nõudeõiguse pärimise eriregulatsioon on täiesti asjakohatu, kuna kolmas isik oli ammu enne esmase eritähtaja kehtestamist pärinud O. T. kogu vara, sh maa tagastamise nõudeõiguse.
4. Kolmas isik rõhutab sedagi, et Keila Vallavalitsus ei teavitanud kordagi täiendava pärimisõiguse tunnistuse esitamise vajalikkusest, ent oleks seda haldusmenetluse üldpõhimõtete kohaselt tegema pidanud. Kolmas isik leiab ka, et isikul, kes on teinud vara tagastamise menetluses õigusaktides ettenähtud toiminguid, on õiguspärane ootus, et maa talle tagastatakse – kolmas isik esitas esmase pärimisõiguse tunnistuse, tellis
5. aasta lõpus maa mõõdistamise, mida temast olenemata põhjustel ei viidud lõpule ja tellis uuesti maa mõõdistamise
6. aasta lõpus. Kolmas isik märgib, et kuna kohalik omavalitsus ei nõudnud täiendavaid dokumente, siis oli põhjust eeldada, et menetluses on tähtsust omavad tõendid kogutud ning tagastamisega probleeme ei teki. Kolmas isik viitab Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-40-01, kus leiti, et tagastamismenetlust ei saa lõpetada, kui õigustatud subjekt või tema pärija ei saanud omalt poolt vajalikku teha valla- või linnavalitsuse viivituse või tegevusetuse tõttu.
7. Viimaks leiab kolmas isik,

§ 192

lõikes 3 sisalduvate oluliste materiaalõiguslike tähtaegade kehtestamine maareformi muutmise seaduse rakendussätetes on vastuolus Põhiseaduses sätestatud õigusselguse ja proportsionaalsuse põhimõtetega. Kolmanda isiku hinnangul ei saa eeldada, et õiguskuulekalt käituv isik tutvub kõikide maareformi seaduse muudatustega ning suudab ilma õigusasjatundjate abi kasutamata mõista rakendussätete tähendust. Kolmas isik leiab ka, et proportsionaalsuse nõue oleks olnud täidetud, kui pärandi vastuvõtmiseks õigustatud isikuid oleks kirjalikult teavitatud maa tagastamiseks vajalike toimingute tegemise tähtaegadest ning toimingute tegemata jätmise tagajärgedest. Kolmas isik leiab ka,

ms2005 § 26 on pigem suunatud nendele isikutele, kes ei ole üldse asunud pärima ning ei tee neile kirjalikult teatatud tähtaja jooksul õigusaktides sätestatud maa tagastamiseks vajalikke toiminguid. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

1. Kohus, kaalunud menetlusosaliste väiteid ning hinnanud nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab et Harju maavanema protest ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades tuleb asuda seisukohale, et T.T. on esitanud O. T. maa tagastamise pärimist tõendava pärimisõiguse tunnistuse Keila Vallavalitsusele juba
2. aastal, seega oluliselt enne käesoleval ajal kehtiva maa tagastamise nõudeõiguse pärimise eriregulatsiooni kehtestamist. 4
3. Käesolevas asjas ei ole vaidlust kohtuotsuse osas Asjaolud ja vaidlustatud korraldus välja toodud asjaolude üle. Kohtumenetluses on nii vastustaja kui kolmas isik väitnud, et
4. aastal välja antud pärimisõiguse tunnistuse esitas T.T. Keila Vallavalitsusele samal aastal. Protesti esitaja sellele väitele vastu vaielnud ei ole. Niisiis pole seegi asjaolu vaidluse all. Vaidlus on menetlusosaliste vahel käesolevas asjas aga MRS § 192 lg 3 ja sellega seotud üleminekusätete (eelkõige MRSms2005 § 26) tõlgendamise ja kohaldatavuse üle.
6. juunil 1996 jõustus MRS § 192 lg 1, milles sätestati, et õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise nõudeõigus on päritav ning pärimisele kohaldatakse Eesti tsiviilseaduse sätteid.
7. märtsil 1997 jõustus MRS § 5 lg 1 p 4, milles sätestati, et maa tagastamist või kompenseerimist on õigus nõuda ka isikul, kes on nõudeõiguse pärinud MRS § 192 alusel.
8. juulil 2000 jõustus MRS § 192 lg 3 järgmises redaktsioonis: „Pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks tuleb nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus ühe aasta jooksul pärandi avanemisest arvates“. See säte viidi MRS-i sisse teise maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadusega (edaspidi 2MRsÕms), mille § 26 sisaldas kuni
9. jaanuarini 2003 kehtinud redaktsioonis lõiget 2, kus sätestati, et kui pärand on avanenud enne 2MRsÕms jõustumist (st. enne
10. juulit 2000), tuleb nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada avaldus pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks pärandi avanemise koha notarile ühe aasta jooksul 2MRsÕms jõustumisest arvates. Viimatinimetatud norm tunnistati kehtetuks
11. jaanuaril 2003 jõustunud maareformi seaduse muutmise seadusega (edaspidi MRSms), mille §-s 12 sätestati omakorda, et maa tagastamise nõudeõigust pärima õigustatud isikul on juhul, kui pärand avanes enne MRSms jõustumist (st. enne 01.01.2003), õigus esitada avaldus pärandi avanemise koha notarile ühe aasta jooksul MRSms jõustumisest arvates.
12. novembril 2005 jõustus maareformi seaduse muutmise seadus (edaspidi MRSms2005), millega muudeti MRS § 192 lg 3 sõnastus järgmiseks: „Nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik peab üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata“. Seejuures sätestati MRSms2005 §-s 26, et kui pärand on avanenud enne MRSms2005 jõustumist (ehk siis enne
13. novembril 2005) ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul MRSms2005 jõustumisest arvates ning kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata.
14. Eelnevast nähtuvalt on MRS-is sisalduvat maa tagastamise nõudeõiguse pärimise ning pärimisõigust tõendava pärimistunnistuse kohalikule omavalitsusele esitamisega seotud regulatsiooni mitmel korral muudetud. Oluline on siinkohal see, et
15. juulist 2000 kuni
16. novembrini 2005 reguleeris MRS § 192 lg 3 maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks notari poole pöördumise tähtaega, seaduse hilisemas redaktsioonis kõneldakse aga notarilt saadud pärimistunnistuse kohalikule omavalitsusele esitamise tähtajast. Kohus leiab,

§ 192

lg 3 ning selle rakendussätted reguleerivad maa tagastamise nõudeõiguse kui pärandajale kuuluva erilise varaliigi pärimist ning tegemist on erinormidega vara pärimist reguleerivate üldnormide suhtes.

1. O. T. pärandi avanemise ajal reguleeris pärimist ENSV Tsiviilkoodeks, mille § 551 lg 1 kohaselt toimus pärimine pärandi vastuvõtmisega, mis toimus kas pärandvara faktilise valdama või valitsema asumisega või pärandi avanemise koha notarile vastava kirjaliku avalduse esitamisega. MRS §-s 192 ning MRSms §-s 12 sätestatud maa nõudeõiguse pärimise eriregulatsiooni sisuks oli ajaliselt ja vormiliselt piiratud võimalus maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks. Nimetatud sätetest tulenevalt oli maa tagastamise nõudeõiguse pärimine võimalik 5 üksnes notarile vastava avalduse (pärimisavalduse) esitamise teel ning selle avalduse esitamiseks nähti seaduses ette teistsugused tähtajad. Kohus järeldab MRS § 192 ning MRSms § 12 kohaselt ei olnud võimalik maa tagastamise nõudeõiguse pärimine näiteks ka muu pärandvara (osa) valdama, kasutama või käsutama hakkamisega. Seejuures on oluline, et nõudeõiguse pärimise seisukohast oli oluline notarile pärimisavalduse esitamine, mitte notari poolt väljastatud pärimisavalduse sisu. Käesoleval juhul on T.T. esitanud notarile pärimisavalduse juba
2. septembri
3. aastal,
4. aastal esitas ta avalduse alusel väljastatud pärimisõiguse tunnistuse ka Keila Vallavalitsusele. Seega oli T.T. oma isa pärandi vastu võtnud hiljem kehtima hakanud MRS §-s 192 sätestatud vormis ning enne eelviidatud normi kehtima hakkamist. Menetlusosaliste vahel on aga vaidlus selles, kas või kui suur tähendus on asjaolul, et T.T.le
5. aastal väljastatud pärimisõiguse tunnistusele ei olnud pärandvarana märgitud maa tagastamise nõudeõigust. Kohus leiab, et käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast ei ole selle asjaolul määravat tähtsust. Ka Eesti NSV Tsiviilkoodeksist tulenes universaalse õigusjärgluse põhimõte, mille kohaselt läheb pärandaja surma korral pärijale üle kogu tema vara, mis tähendab seda, et esitades notarile
6. aastal pärimisavalduse, avaldas T.T., et võtab vastu kogu oma isa pärandvara, sealhulgas maa tagastamise nõudeõiguse, mis oli seejuures notarile esitatud avalduses põhimõtteliselt ka ära märgitud. Vastustaja ja kolmas isik on õigesti märkinud, et notari poolt väljastatud pärimisõiguse tunnistus ei ole õigustloova tähendusega, vaid see üksnes kinnitab õigust, mis pärijal juba olemas on. Notari poolt väljastatud pärimisõiguse tunnistus kinnitab fakti, et pärija on pärandi vastuvõtmiseks esitanud notarile avalduse. Kohtu hinnangul on notar Mare Aarsalu poolt
7. detsembril 1994 välja antud testamendijärgse pärimisõiguse tunnistus piisav tõend selle kohta, et T.T. on notarile esitatud pärimisavaldusega vastu võtnud oma isa pärandvara. Sellise tunnistuse esitamisega Keila Vallavalitsusele tõendas T.T., et ta on O. T. pärija. Kohus leiab, et
8. aastal välja antud pärimisõiguse tunnistuse näol on tegemist pärimisõiguse tunnistusega MRSms2005 § 26 mõttes. Tõsi, kõnealune tõend on puudustega ning kohalik omavalitsus pidi andma kolmandale isikule tähtaja nende puuduste kõrvaldamiseks.
9. Haldusasjas 3-08-513 asus Tallinna Ringkonnakohus seisukohale, et sellised puudused oleksid tulnud kõrvaldada MRSms2005 §-s 26 sätestatud tähtaja jooksul ehk hiljemalt
10. augustiks
11. Selle aja jooksul vallavalitsus aga kolmandalt isikult puuduse kõrvaldamist ei nõudnud. See asjaolu ei saa aga kahjustada kolmanda isiku õiguslikku positsiooni. Seejuures ei ole teada ühtegi asjaolu, mis annaks alust arvata, et kolmas isik ise oleks oma tegude või tegevusetusega kuidagi maa tagastamise menetlust takistanud. Vastupidi, usutav on vastustaja ja kolmanda isiku seisukoht, et kuivõrd vallavalitsus kaebuse esitajale pärimisõiguse tunnistuses esinenud puudusest ei teatanud ega selle kõrvaldamist ei nõudnud (samas oli vastav tunnistus vallavalitsusele esitatud), siis uskuski kolmas isik kogu aja, et kõik vajalikud dokumendid on korrektsed. Kolmas isik ei ole seda saanud uskuda juhul, kui ta üleüldse vallavalitsusele mingisugust pärimisõiguse tunnistust esitanud ei oleks, ent ta oli selle esitanud, tõsi küll, nagu talle hiljem selgus, siis puudulikuna. Vastustaja ja kolmanda isiku väitel astus kolmas isik ise
12. ja
13. aastal samme maa tagastamise menetluse edasiviimiseks – sõlmis lepingud maamõõtjatega, kellest esimene suri, teine aga ei jõudnud konkreetse maa väljamõõtmisega oma suure töökoormuse tõttu kohe tegeleda. Kohus nõustub vastustaja ja kolmanda isiku seisukohaga, et sellises olukorras oleks ilmselgelt ebaõiglane asetada kolmas isik õiguslikult samasugusesse olukorda, nagu isik, kes MRS §-s 192 ning selle rakendussätetes ettenähtud tähtaegadel pärandi vastuvõtmiseks notari poole sootuks ei pöördunud või kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistust üldse ei esitanud. Oma tegevusega on T.T. Keila Vallavalistusele juba enne vaidlusaluse regulatsiooni kehtestamist üheselt mõista andnud, et soovib Torni 95 maa tagastamise menetlust jätkata oma isa pärijana.
14. Kohtu hinnangul erineb käesolev juhtum oluliselt vastustaja poolt haldusasjades 3-06-1606 ja 3-09-1599 tehtud otsustes ning ka haldusasjas 3-3-1-60-09 tehtud Riigikohtu otsuses käsitletud olukordadest. Eelnimetatud kohtulahendites käsitlemist leidnud juhtumeid 6 iseloomustas just asjaolu, et õigustatud subjektiks tunnistatud isiku pärija ei olnud maareformi reguleerivates seadustes sätestatud tähtaegade jooksul notarile pärimisavaldust esitanud ning seetõttu polnud ka maa tagastamise nõudeõigust pärinud. Käesoleval juhul on T.T. sellise avalduse notarile esitanud juba
15. aastal. Seetõttu leiab kohus, et käesoleva asja asjaolud on sarnased hoopis sellega, mis lahendati Tallinna Ringkonnakohtu otsusega haldusasjas 3-08-513 ning maa tagastamise menetluse lõpetamine ei oleks käesoleval juhul õige. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et protest tuleb rahuldamata jätta, kuna T.T. ei ole ei pärimisavalduse notarile esitamisel ega kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse esitamisel maareformi reguleerivates õigusaktides sätestatud tähtaegade vastu eksinud. Kuna ainuüksi eelöeldu annab aluse protesti rahuldamata jätmiseks, ei asu kohus hindamata kolmanda isiku ja vastustaja ülejäänud vastuväiteid ega kontrollima kolmanda isiku poolt viidatud õigusnormide vastavust põhiseadusele.
16. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Protesti rahuldamata jätmisega on otsus tehtud protesti esitaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud ega nende väljamõistmist taotlenud, küll on seda teinud aga kolmas isik, soovides 1200 krooni suuruse õigusabikulu väljamõistmist vastustajalt. HkMS § 92 lõikes 7 sätestatakse, et kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Kuna kolmanda isiku menetlusse kaasamisel ei määratleta formaalselt, kummal poolel ta menetluses osaleb, tuleb lähtuda sellest, millise menetlusliku positsiooni kolmas isik menetluses ise võtab. Käesoleval juhul toetas kolmas isik vastustaja positsiooni ning vaidles protestile vastu. Seega osales ta menetluses vastustaja poolel ning protesti esitajalt tuleb tema kasuks menetluskulud välja mõista. Kohus leiab, et kolmanda isiku menetluskulud ei ole ebamõistlikult suured ja tuleb täies ulatuses protesti esitajalt kolmanda isiku kasuks välja mõista. Kristjan Siigur Kohtunik TALLINNA RINGKONNAKOHTU 07.09.2010 OTSUSE RESOLUTSIOON
19. Jätta Harju maavanema apellatsioonkaebus rahuldamata. Muuta Tallinna Halduskohtu
20. märtsi
21. a otsuse haldusasjas nr 3-10-243 põhjendusi, asendades need käesoleva otsuse põhjendustega. Halduskohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata. Mõista Harju Maavalitsuselt T. T. kasuks välja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud 600 (kuussada) krooni. Teiste menetlusosaliste menetluskulud jätta nende endi kanda. 7