← Eesti

3-09-744/67

Obsah (4)§ 12§ 9§ 93§ 92

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Määruse tegemise aeg ja koht 29.12.2009, Tallinn Haldusasja number 3-09-744 Haldusasi U.R. kaebus ehitusregistris koodiga 101025753 regis

§ 12

lg 3 alusel, kuna kaebus ei ole tähtaegne ja kaebuse esitaja tähtaja ennistamist ei taotlenud. 2) Jätta U.R. kanda menetluskulud ja mõista välja AS Tallinna Vesi kasuks menetluskulud summas 29 172, 00 EK. (kakskümmend üheksa tuhat sada seitsekümmend kaks krooni) Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 10 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest (

§ 12lg 3).

  1. U.R. esitas Tallinna Halduskohtule 08.04.09 kaebuse ehitusregistris koodiga 101025753 registreeritud Tartu mnt 113 asuva pumbamajale väljastatud ehitus-ja kasutusloa suhtes. Pumbamaja endine aadress oli Tartu mnt
  2. Kaebaja taotleb 1) TLPA poolt 19.11.1999 väljastatud ehitusloa nr 23542 ja 20.07.2000 väljastatud kasutusloa tühistamist; 2) alternatiivnõudena tuvastada nende õigusvastasus.
  3. Kohus leidis, et kaebuse esitaja ei ole esitanud tähtaja ennistamise taotlust, kuigi kaebus on esitatud ilmselgelt hilinemisega. Kohus määras arutada tähtaja küsimust suuliselt kohtuistungil 18.12.
  5. U.R. jäi seisukohale, et kaebus on tähtaegne ja kaebaja ei esitanud tähtaja ennistamise taotlust. Kaebaja märgib, et ta on tegutsenud heas usus ja jääb varasemate seisukohtade 1 juurde (tlk 130). Kaebuses oli kaebaja pidanud kaebust tähtaegseks ja kohtule vastamisel 15.04.09 märgib kaebaja, et on ilmselge, et kohaldamisele kuulub Riigikohtu HK varasema praktika, so lahendi nr 3-3-1-82-07 p 15, mistõttu on kaebus tähtaegne. Kaebaja märgib, et Tartu mnt 113 asuva pumbamaja dokumendid sai colitatud isik kätte 02.04.09 ja dokumentide kättesaamist tõendab TLPA arhiivi kinnitus koopiatel ning 31.03.09 elektrooniliselt saadetud kiri A.Shapurale, mis esitati vastuseks 24.03.09 teabenõudele (kaebuse lisa nr 3). Kaebaja jäi seisukohale, et vaidlustatud haldusaktidest sai ta teada 02.04.09.a. Tähtaja osas jäi kaebaja seisukohale, et ta esitas kaebus kohtule 30 päeva jooksul arvates vastustaja poolt 19.11.99 väljastatud ehitusloa ja 20.07.2000 väljastatud kasutusloa teadasaamisest, so 02.04.09.a. seega tuleb arvestada Riigikohtu HK lahendiga nr 3-3-1-82-07 p
  6. Arhiivi poolt tehtud märkele dokumentide väljastamise ajale ei keegi vastu vaielnud, seega on muud väited paljasõnalised. Puudub vajadus esitada tähtaja ennistamise taotlus tuginedes ka Riigikohtu lahenditele nr 3-3-1-34-96; 3-3-1-32-97; 3-31-62-02 mis lubab eelhaldusakte vaidlustada koos lõpliku haldusaktiga. Ehitusloa ja kasutusloa tegelik eesmärk muutus ilmsiks alles Tallinna Linnavalitsuse 03.06.09 korralduse nr 918 k andmisega, kuna enne seda teadis kaebaja korraldusest nr 618-k, millest nähtuvalt kuulus pumbamaja likvideerimisele –lammutamisele ja kui see oli arutamisel haldusasjas nr 3-07-1070, ei vaielnud Tallinna linnavalitsus ega kolmas isik sellele väitele vastu. Kaebaja vaidleb vastustajale vastu ja leiab, et haldusasjas nr 3-082050 oli vaidlusaluseks teemaks hoopiski TLPA väljastatud 27.02.08 projekteerimistingimused PT 86980 ja 08.05.08 väljastatud ehitusloa nr 32059 tühistamise ja õigusvastasuse tuvastamise küsimus ja väitel, et need väljastati enne haldusasja nr 307-1070 raames ja kaebaja poolt vaidlustatud Tallinna Linnavalitsuse 04.04.07 korralduse nr 618-k jõustumist ehk vastustaja tegutses ennatlikult ära ootamata jõustunud kohtulahendit. Vastustaja on teadlik, et kaebaja esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse Tallinna RK 30.06.09.a. kohtuotsusele haldusasjas nr 3-07-
  7. Vastustaja on teadlik, et pumbamaja kuulub Tallinna Linnavalitsuse korralduse nr 618-k „Suur –Sõjamäe piirkonna sademevee ärajuhtimise skeemi variantlahenduse C1 heakskiitmine“ alusel likvideerimisele ja uus ehitatakse maa-alale, mille suhtes kaebajal subjektsus puudub. Kaebajal puudus lammutamishuvi tõttu huvi konntrollida Tartu mnt pumbamaja püstitamise õiguslikke aluseid, kuna need ei oma ehituse lammutamisel õiguslikku tähendust. Viide haldusasjale nr 3-07-930 jääb ebaselgeks. Tartu mnt 113 aadressil registreeriti pumbamaja alles 12.03.2009.a. vastavalt vastustaja kirjale nr 6-1/504 ja mille esindaja sai 24.03.09.a. Kaebuse esitamise ajal 03.05.07 ja haldusasja nr 3-07-930 kohtuotsuse tegemise ajal 18.03.08 ei saanud olla pumbamaja registreeritud. Samuti jääb arusaamatuks väide, et 22.01.2009 esitas kaebaja volitatud isik Tallinna Maa-ametile vastuväited Tartu mnt 113 ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramise piiri ettepanekule. Kaebaja esindaja oli selgelt märkinud, et aravtes korraldusest nr 618-k oli ette nähtud pumbamaja likvideerimine ja ehitamise õiguslik alus ei ole kaebajale seetõttu tähtis. Isegi, kui kaebaja oleks teadnud lubadest varem, on arusaamatu, miks kaebaja oleks pidanud load vaidlustama, kui need olid antud ehitisele, mis kuuluvad 04.04.07 korralduse alusel lammutamisele. Kaebaja jääb seisukohale, et pumbamaja Tartu mnt 117 aadressil registreeriti 12.03.09 ja seda kinnitab vastustaja kiri 09.03.09 nr 6-1/505 ja mille kaebaja sai 24.03.09.a. Seega ei saanud pumbamaja olla registreeritud Tallinna Maa-ametile vastamise ajaks 22.01.2009.a. Kaebaja ei nõustu vastustaja seisukohtadega, mis käsitlevad lubade õiguslikku andmise alust. Kaebaja vaidleb vastu ka AS Tallinna Vesi seisukohtadele. Haldusasjades nr 3-29/2003 (end. Nr 3-97/2002) puudus kaebajal mistahes info Tartu mnt pumbamaja õigusliku püstitamise aluse kohta, kaebaja seal märkis, et pumbamaja on rajatud õigusliku aluseta, vastustajal puudus informatsioon Tartu mnt 99 pumbamaja püstitamise õigusliku aluse kohta, linnavalitsus neid ei esitanud, seda 2 informatsiooni ei esitanud kohtule ka kolmas isik ja puudus alus kahelda esitatud andmetes, selle tõttu puudus ka vajadus vaidlustada ehitusluba ja kasutusluba 2000.a. alguses, mil kaebaja neist ei olnud teadlik. Haldusasja nr 3-05-1319 raames, milles 3.isik oli menetlusoaline, on tõendatud, et ajavahemikul 1995-2001 on Tallinna Linnavalitsus põhistanud maa mittetagastamist asjaoluga, et tagasi taotletav maa asub munitsipaalomandis ja kaebaja ei pidanud aimama, et väljastati ehitus ja kasutusluba. 28.01.2000.a. kaebaja teatas kirjaga Tallinna Linnavara-ametile, et tuleb lõpetada seadusevastane munitsipaalomandisse andmise menetlus, kuna maal puuduvad õiguslikul alusel püstitatud ehitised. Maa mittetagastamist on arvates 2002 a põhistatud väitega, et esmalt lahendatakse maa ostueesõigusega erastamine. Vastustaja ja kolmas isik ei esitanud andmeid ehitusloa ja kasutusloa olemasolust ka haldusasjas nr 3-05-1319 ja erastamistoimikus, mis esitati, ei olnud neid lube ja andmed mis nõuti linnavalitsuse kirjas 18.11.
  8. nr 5-9/
  9. kaebajal puudus võimalus vaidlustada lube haldusasjas nr 3-
  10. Ei nõustu 3.isiku väitega, et kaebaja oleks pidanud saama teada ehitusloast hiljemalt 2000.a. alguses ja kasutusloast sama aasta teisel poolel. Kaebaja on dokumentaalselt tõendanud, et ta sai teada neist 02.04.09 ja ta vaidlustas kasutusloa ja ehitusloa vastavuses 01.01.02.a. jõustunud

§ 9lg 1.

Ka ei nõustu ta väitega, nagu ta vaidleks vastu Tartu mnt pumbamaja olemasolu üle. Vaidluse alla on rajamise õiguslik alus, mitte olemasolu. Kaebaja jätkuvalt leiab, et pumbamajal puudub senine maakasutusõigus, pumbamajal puudub ehitusluba mis oleks väljastatud enne 01.11.91.a.; peale 28.04.93.a. kui jõustus Eesti Vabariigi maareformi seaduse“ ja muude maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise ja täiendamise seaduse“ §

  1. Vastustaja käsitles Tartu mnt pumbamajale 19.11.1999.a. väljastatud ehitusloa nr 23542 väljastamisel pumbamaja, kui ilma ehitusloata püstitatud ehitist, ehk vastustaja leidis, et tegemist on omavolilise ehitisega vastavalt PES §
  2. Kuna tegemist oli omavolilise ehitisega (puudus maakasutus ja ehitusluba), siis kuulub rakendamisele Riigikohtu HK 23.10.07.a. kohtuotsuse nr 3-3-143-07 p 10 seisukoht. Kaebaja vaidleb pumbamaja omandiõiguse üle ja leiab, et 3.isiku valdus on pahauskne; õigusliku aluseta ehitis ei ole vallasomand; seda ei saanud üleandmise –vastuvõtmise aktiga üle anda; 3.isik ei valda pumbamaja rendi-, üüri-, hoiu-, pandi-, vms suhte alusel; 3.isiku omandiõiguse ja valduse puudumist kinnitab fakt, et Harju Maavanem 11.06.97.a. korraldusega nr 1312 anti maa munitsipaalomandisse (Tartu mnt pumbamaja aadressid olid Tartu mnt 99, 97, 111 ja käesolevalt 113) ja see muutus maatüki oluliseks osaks. Kolmas isik ei saanud pumbamaja läbi igamise ja vallasomand on välistatud ka AÕSR § 13 lg 2 kohaselt. Riigivara munitsipaalomandusse andmise aktiga 29.01.92.a. nr 20/004 hooneid ja rajatisi üle ei antud ja see ei tõenda 3.isiku omandiõigust ja seda kinnitab ka Tallinna Ettevõtlusamet 01.11.05 kirjas nr 2-5/1104, mille kaebaja esitas haldusasjas nr 3-05-
  3. Seal esitas kaebaja ka omandi puudumise kohta Tallinna Linnavalitsuse kirja 18.11.02.a. nr 5-9/6189, mille alusel tuli 3.isikul esitada omandiõiguse dokumendid ja ta ei esitanud. Kaebaja märgib, et menetlusosaliste vahel puudub vaidlus, et Tallinna Linnavalitsuse korraldusega nr 618-k p 38 kohaselt kuulub Tartu mnt pumbamaja lammutamisele. Kaebaja leiab, et 29.12.1980 akt nr 4/12 mille esitas 3.isik, ei ole asjakohane ja ei tõenda pumbamaja küsimuses selle püstitamise õiguslikku alust ja on väljastatud sadevee kollektorile mitte aga pumbamajale ja tegemist ei ole ühe ja sama objektiga, vastupidiselt puudus vajadus anda välja ehitusluba nr 23542 ja kasutusluba 20.07.2000.a. Tallinna VKT 06.03.92 kiri 2-9/596 koos lisadega ei tõenda omandiõigust. Tartu mnt 99 mü kinnistamisel muutus see AÕSRS § 15 lg 1 alusel maatüki oluliseks osaks ehk omanikuks sai Tallinna linn, need dokumendid taotluslikult eksitavad kohut. 15.04.97 a projekteerimistingimuste taotlus esitamine on samuti kohut eksitav. Kaebaja 3
  4. Kaasatud kolmas isik K. R. leidis kirjalikus vastuses (tlk 150), et kaebus on tähtaegne ja seejuures saab omandireformi asjades vaidlustada eelhaldusakte koos lõplike haldusaktidega, mis on eelhaldusaktideks Tallinna Linnavalitsuse korraldusele nr 918-k 03.06.09.a. Asja suulisele arutamisele kolmas isik ei ilmunud, kohtukutse käes.
  5. Vastustaja TLPA seisukoht. Kaebus on esitatud kaebetähtaega rikkudes ja ehkki kaebaja väidab, et sai teada ehitusloast ja kasutusloast 02.04.2009, on see väide paljasõnaline. Juba 15.10.08 esitas U.R. kaebuse Tallinna HK-le nr 3-08-2050 TLPA projekteerimistingimuste väljastamise kohta ja 09.05.08.a. ehitusloa nr 32059 osaliseks tühistamiseks koos alternatiivnõudega tuvastada projekteerimistingimuste PT 86980 ja ehitusloa nr 32059 õigusvastasus ning kohustamisnõudes. Viidatud kaebustes avaldas U.R. seisukohti Tartu mnt 111 asuva pumpla kohta ning et tutvudes 25.09.08 elektroonilise ehitusregistri andmetega ta tuvastas, et TLA ehituslubade osakond on 08.05.08.a. väljastanud ehitusloa nr 32006, millega anti ehitusluba Mõigu piirkonna veevarustuse, kanalisatsiooni-, drenaazi-ja gaasitorustikule. Kaebaja viitab registri aadressile www.ehr.ee. Seega on ebausutav, et kaebaja ei tundnud huvi tema poolt tagasi taotletava endise Saluoja nr 83 maal asuva pumpla ja ehitusloa või kasutusloa kohta, kuid saades samas teada hoone aadressi muutumisest esitas küsimuse vastavate dokumentide olemasolu kohta. Ehitusregistri andmed. 03.05.07 esitas U.R. kaebuse Tallinna HK-le nr 3-07-930 ja 31.05.07 kõrvaldas kaebuse puudused; kaebaja taotles selles vaidluses Tartu mnt 113 ehitiste registreerimise õigusvastaseks tunnistamist. Selles haldusasjas esitas kaebaja seisukohad, et 10.03.06 tegi Tallinna Linnavalitsuse Riiklikku ehitisregistrisse esmakordselt kande ehitiste aadressil Tartu mnt 113 kohta, kanne tehti mitteomaniku AS Tallinna Vesi poolt linnavalitsusele esitatud ehitiste teatise ja sellele lisatud dokumentide alusel. Ta avaldas ka, et pöördus Tallinna Linnavalitsuse poole ebaõige Riikliku ehitisregistri kande parandamiseks. Veel avaldas ta, et AS Tallinna Vesi esitas 08.05.06 halduskohtule Riikliku ehitisregistri väljavõtte, millest nähtub, et ehitisregistri koodiga 220299273 ja aadressiga Tartu mnt 113 on registrisse kantud veehoidla koos niisutuskanali ja kaitsetammiga. Veel nähtub tema avaldus, et U.R. esitas 03.05.06.a. Tallinna Linnavalitsusele avalduse, milles nimetas, et registrikanne Tartu mnt kohta on ebaõige. Vastustaja esitas kohtutoimikusse lisana dokumendid, millele ta toetus. Veel märgib vastustaja, et 22.01.09 esitas kaebaja volitatud esindaja A.Shapura Tallinna Maaametile vastuväited Tartu mnt 113 ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise piiri ettepanekule. Vastustaja tsiteerib vastuväiteid ja leiab, et kaebaja on pidevalt teadlik tema poolt tagasitaotletaval maal paiknevate hoonete ning rajatiste osas seotud ehitisregistri kannetest. Ehitusloa kajastumine ehitisregistris. Vastustaja märgib, et kaebaja elukoht asub Kaabli 12; aadressil Tartu mnt 113 asuv Tartu mnt pumbamaja ning Kaabli t 12 elamu on teineteisest ca 200 m kaugusel, lisaks asub pumbamaja Tartu mnt ääres. Kaebaja jälgis aktiivselt iga toimingut, mis on seotud tagasitaotletava maaga. Seega pidi olema ehitamine temale nähtav ja teada. Kokkuvõttes leiab, et kaebaja oli ehitusloa ja kasutusloa väljastamisest teadlik või mõistlikul kombel toimides oleks pidanud olema teadlik oluliselt varem, kui 02.04.09.a. Seda seisukohta toetab ka kaebaja kirjalik seisukoht käesolevas kaebuses, et vaidlusaluste lubade sisu sai teatavaks dokumentide kättesaamisest 02.04.09.a. Toetudes Riigikohtu 21.12.2000 määrusele nr 3-3-1-52-00 järeldub, et kui isikule ei ole haldusakti teatavaks tehtud, siis peab isik mõistliku aja jooksul ise astuma kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks. Tulenevalt

§ 9

lg 9, kui haldusakti ei ole kaebajale teatavaks tehtud, kuid ta on halduskatist muul viisil teada saanud, ent viivitanud kaebuse esitamisega ebamõistlikult, loetakse kaebuse esitamise tähtaeg möödunuks. Kuivõrd kaebus esitati tähtaja rikkumisega ja kaebaja tähtaja ennistamise taotlust ei esitanud, tuleb menetlus

§ 12lg 3 alusel lõpetada.

Kaebuse esitaja õigusi ei saa seejuures rikkuda, mistõttu puudub 4 kaebeõigus. Ehitusluba anti välja sadevee pumpla rekonstrueerimiseks; pumpla asub Tallinnas, end. Harjumaal Kurna vallas, Mõigus mõisast eraldatud maaüksusel Saluoja nr 83, endisel kinnistul nr 89, praeguse aadressiga Tartu mnt

  1. Pumpla ehitati ajavahemikul juuni 1978- detsember 1980, mida tõendab 29.12.1980 koostatud akt nr 4/12 (vastuse lisa nr 9). ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 13.02.95.a. otsusega nr 4924 leoti krundi suuruseks 24, 61 ha omandireformi objektina, maad on tagastatud osade kaupa ja lahendamata on 130 816 ruutmeetri osas. Kuna U.R. on tunnistatud õigustatud subjektiks ja Tartu mnt 113 asuva pumpla omanik ei ole kaebaja, siis ei saa temale maad osaliselt tagastada, kuna pumpla aluse ja selle teenindamiseks vajaliku maa omanikuks ei saa ta olla. Selle tõttu leiab vastustaja, et kaebajal puudub kaebeõigus. Ka ei ole load väljastatud keeldu eirates ning ehitus-ja kasutusload võis välja anda enne 1991 a
  2. novembrit tekkinud maakasutusõiguse alusel. Olemasolevate ehitiste rekonstrueerimine ei saa rikkuda õigustatud subjekti õigusi. Kohtuistungil jäi seisukohale, et menetlus tuleb kaebetähtaja rikkumise tõttu lõpetada.
  3. 24.08.09 esitas AS Tallinna Vesi esindaja T.Pikamäe (tlk 55) seisukoha, milles märgib, et kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja menetlus tuleb

§ 12lg 3 kolmanda lause kohaselt lõpetada.

Toetudes Riigikohtu lahendile haldusasjas nr 3-3-1-56-02 saab väita, et kaebuse esitaja suhtes esineb analoogne olukord. U.R. elab Tallinnas Kaabli t 12, mis asub Tartu mnt pumbamajaga (praegune aadress Tartu mnt 113, endised aadressid Tartu mnt 99 ja Tartu mnt 111) vahetus läheduses. Kaebaja on väitnud halduskohtule 24.04.09, et ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni otsusega 13.02.95 nr 4924 tunnistati maaüksus Saluoja nr 83 endisel kinnistul nr 89 asunud krunt omandireformi objektiks; sellest otsusest nähtub, et otsuse tegemise päeval omanda kaebaja 4/5 otsuses näidatud maa tagastamise nõudest. Kaebuse esitajal oli arvestatav huvi saada maa tagasi võimalikul suures ulatuses. Kuna tal oli selline huvi ning ta elab objekti vahetus naabruses, pidi ta olema juba ehitustööde teostamisest , so 2000 a alguses teadlik ehitusloa olemasolust. Kaebaja ei astunud mingeid samme, et selgitada välja õiguste võimalik riive, et otsustada õiguste kaitsmise vajadus. Kaebaja viitab asjakohatult Riigikohtu halduskolleegiumi 28.01.08 kohtuotsuse p-le 15 haldusasjas nr 3-1-82-07. Riigikohtu HK on 08.10.02. kohtumääruse p-is 9 haldusasjas nr 3-3-1-56-02 selgitanud, et kaebuse tähtaegsuse hindamisel tuleb lähtuda

§ 9redaktsioonist, mis kehtis vaidlustatud haldusaktist teadasaamise ajal.

Käesoleval juhul pidi kaebaja teada saama ehitusloast hiljemalt 2000.a. alguses ning kasutusloast sama aasta teisel poolel, seega kuulub kohaldamisele

§ 9lg 1 redaktsioonis, mis kehtis alates 01.01.2000.a.

kuni 31.12.01.a. Seega tuli esitada kaebus kohtule 30 päeva jooksul arvates päevast, millal isik kaevatavast haldusaktist või toimingust teada sai või pidi teada saama, kui seadus ei sätestata teisiti. Kolmas isik jääb seisukohale, et kaebaja selle tõttu ei saa toetuda kehtivale HKS redaktsioonile. Sõltumata sellest nähtub, et Riigikohus on ka uue HKS § 9 redaktsiooniga seotult leidnud, et kui isikul on alust arvata, et haldusakt võib tema õigusi rikkuda ha ta soovib seda kohtus vaidlustada, siis peab isik mõistliku aja jooksul astuma ise kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks (viide Riigikohtu HK lahendile nr 3-3-1-23-07 p 10). Kaebus on sisuliselt alusetu, seejuures nähtub, et kaebaja vaidlustab enne omandireformi algust püstitatud ehitiste rekonstrueerimisega seotult väljastatud load, nende väljastamine ei riku kaebuse esitaja õigusi. Kolmas isik on seisukohal, et ka tuvastamiskaebus, s.o. taotlus tuvastada Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 19. novembri 1999.a. ehitusloa nr. 23542 ja 20. juuli 2000.a. kasutusloa õigusvastasus, on esitatud tähtaega rikkudes.

§ 9

lg 5 kohaselt võib kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks esitada kolme aasta jooksul haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates. Kuna ehitusluba anti

  1. novembril 1999.a. ja kasutusluba anti
  2. juulil 2000.a. ning U.R.’i kaebus laekus Tallinna Halduskohtusse
  3. aprillil 2009.a., siis on kaebus tuvastusnõudes 5 esitatud ilmselgelt tähtaega rikkudes.

§ 9lg 5 on kehtinud samasuguses redaktsioonis alates 01.

jaanuarist 2002.a., mistõttu ei ole alust väita, et

§ 9

lõik 5 oleks kehtinud alles lühikest aega, mistõttu kaebuse esitajal puudus võimalus nimetatud tähtaega järgida. Järelikult ning kuna kaebuse esitaja ei ole esitanud taotlust kaebuseesitamise tähtaja ennistamiseks, siis tuleb haldusasja menetlus ka tuvastamiskaebuse osas

12 lõike 3 kolmanda lause alusel lõpetada. Kolmas isik viitab täiendavalt, et kaebusest ei nähtu, milline on U.R.’i põhjendatud huvi ehitusloa ja kasutusloa õigusvastasuse tuvastamiseks. Ebaõige on U.R.’i poolt Tallinna Halduskohtu

  1. novembri 2009.a. kohtuistungil esitatud väide, et Ehitusloa ja kasutusloa õigusvastasuse tuvastamisel ei saa Mõigu poldritiigi ja Tartu mnt 113 pumbamaja maa ostueesõigusega erastamisel nimetatud haldusaktidele enam tugineda. Haldusmenetluse seaduse § 60 lõike 2 ja kohtupraktika (Vt. Riigikohtu halduskolleegiumi
  2. juuni 2003.a. kohtuotsuse punkti 20 haldusasjas nr. 3-3-1-42-03) kohaselt on kehtiv haldusakt, sõltumata võimalikust õigusvastasusest, kohustuslik igaühele, sealhulgas riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustele. Järelikult — isegi kui Tailinna Halduskohus tuvastab ehitusloa või kasutusloa õigusvastasuse — peavad Tallinna Linnavalitsus ja Harju Maavalitsus nimetatud haldusaktidega maa ostueesõigusega erastamisel arvestama. Samuti, nimetatud haldusaktide võimalik õigusvastasus ei takista Mõigu poldritiigi ja Tartu mnt 113 pumbamaja teenindamiseks vajaliku maa ostueesõigusega erastamist AS-le TallinnaVesi. Kehtivus ja õiguspärasus on kaks täiesti erinevat kategooriat, mis tuleb rangelt lahus hoida. Seoses U.R.’i väitega, et Ehitusloa ja Kasutusloa õigusvastasuse tuvastamise põhjendatud huviks on võimalus esitada kahjunõue Tallinna linna ja/või Eesti Vabariigi vastu, nähtub, et Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 kohaselt võib isik nõuda talle tekitatud kahju huvitamist üksnes juhul, kui tal ei olnud ega ole võimalik kahju tekitamist vältida või seda kõrvaldada tühistamis- või kohustamiskaebuse esitamise teel. Järelikult — isegi, kui kohus rahuldab U.R.’i kaebuse, välistab riigivastutuse seaduses viidatud norm võimaluse nõuda tekitatud kahju hüvitamist, U.R. ei ole põhistanud oma huvi Ehitusloa ja Kasutusloa õigusvastasuse tuvastamiseks. KOHTU SEISUKOHT
  3. Kohus nõustub vastustaja ja kolmanda isiku esindaja seisukohtadega, et kaebus on esitatud hilinemisega ja kuna U.R. ei ole esitanud tähtaja ennistamise taotlust, siis tuleb siis tuleb haldusasja menetlus

12 lõike 3 alusel lõpetada.

  1. Kohus ei saa enne asja sisulist arutamist lahendada kaebaja õiguste rikkumise küsimust ega anda kaebajale vastuseid, kas vaidlusest puudutatud Tartu mnt 113 pumbamaja on ehitatud õiguslikul alusel või mitte, kuid möönab vastustaja ja 3.isiku väidetest ja esitatud tõenditest tulenevalt, et jääb ebaselgeks, miks kaebaja valis vaidlustamiseks haldusaktid, mille sisuks on tegelikult pumbamaja rekonstrueerimisele suunatud loa ja kasutusloa õigusvastaseks tunnistamise ja tühistamise nõue. Enne asja sisulist arutamist tekkis vaidlusküsimus kaebuse tähtaegsuse suhtes.
  2. Riigikohtu Halduskolleegium on 09.05.07.a. lahendis nr 3-3-1-23-07 märkinud, et kui isikule ei ole haldusakti teatavaks tehtud, võib isikule muul viisil olla üheselt selgunud, et on olemas mingi teda puudutav haldusakt. Käesolevas kaebuses on U.R.ile vaidlusalused haldusaktid teatavaks tegemata, seega on isik sattunud teistsugusesse olukorda võrreldes 6 isikuga, kellele haldusakt teatavaks tehti. Kui isikul on alust arvata, et haldusakt võib olla välja antud ja see rikub tema õigusi ja ta soovib seda kohtus vaidlustada, siis peab ta astuma kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks. Riigikohtu märgitud lahendist tulenevalt tuleb kontrollida, kas isik on mõistliku aja jooksul astunud samme selleks, et haldusakt tehtaks teatavaks, kui isik on mõistliku aja jooksul astunud selliseid vajalikke samme, võib see osutuda mõjuvaks põhjuseks tähtaja ennistamiseks (vt ka 21.12.2000 määrust nr 3-3-1-52-00; 08.10.02 nr 3-3-1-56-02; 30.10.06 nr 3-3-1-70-06). Kohus andis kaebuse esitajale võimaluse esitada tähtaja ennistamise taotlus, kuid kaebuse esitaja leidis, et kaebus on tähtaegne.
  3. U.R. märgib, et ta sai teada TKPA poolt 19.11.99 a väljastatud ehitusloast nr 23542 ja 20.07.2000 väljastatud kasutusloast 02.04.09.a. Kaebuses märgib U.R., et ta tutvus Ehitisregistri andmetega ja tuvastas, et TLPA 09.03.09 kirjaga nr 6-1/504 on muudetud Tartu mnt 111 asuva pumbamaja aadressi ja määratud uueks aadressiks Tartu mnt 113, mistõttu ta esitas 18.03.09 volitatud isiku kaudu teabenõude, mis täideti 24.03.09; seejärel esitas volitatud isik TLPA-le teabenõude ja palus väljastada pumbamaja maakasutust tõendavad dokumendid ja ehitise püstitamise kohta ehitusloa ja /või kasutusloa, vastuse sai ta 02.04.09.a. Kohus nõustub vastustaja ja kolmanda isiku esindajaga selles, et kuivõrd kaebajal oli kõrgendatud huvi Saluoja nr 83 maaüksuse tagastamiseks võimalikult suures ulatuses, ta oli ka algatanud mitmeid vaidlusi selleks, et saada omandireformis tagastamiseks kuuluv maa tagasi võimalikult suures ulatuses, siis pidi kaebaja olema teadlik enne tema poolt märgitud aega, so 02.04.09 ehitamisest ja ka lubade väljastamisest. Seejuures nähtub, et kaebaja osales ka paikvaatlusel, mil uuritavaks objektiks oli pumbamaja ja vaidlust ei tekkinud küsimuses, et kaebaja ei oleks teadlik selle olemasolust. Kohus etteruttavalt märgib, et kaebaja on aga ekslikult märkinud kohtule vastamisel, et menetlusosalistel ei ole vaidlust selle üle, et pumbamaja lammutatakse. Kohus siinkohal teeb korrektiivi kaebaja seisukohtades, kuna vastustaja ja 3.isik ei ole väitnud ega väida, et pumbamaja kuulub likvideerimisele või lammutamisele ja seda rõhutasid esindajad ka asja suulisel arutamisel. Pumbamaja asukohaga Tartu mnt 113 võeti kasutusele 29.12.1980 a koostatud aktiga ja selle ehitus kestis ajavahemikul juuni 1978 kuni detsember 1980 ja rekonstrueerimisel väljastati ehitusluba ja kasutusluba, mille vaidlustamisele on kaebaja asunud. Vastustaja ja 3.isiku sellekohased dokumendid on kohtule esitatud asjakohaselt ja kohtul ei ole võimalik neid tagastada. Vastustaja on esile toonud, miks kaebuse esitaja pidi olema teadlik pumbamaja olemasolust, selle ehitamisest varasemast ajast ja et kaebajal oli võimalik vaidlustada pumbamaja ehitamine, selle ehitusload ja kasutusload juba varasemalt, sj käesolevalt vaidlustatud load. 15.10.08 oli U.R. esitanud kaebuse Tallinna HK-le haldusasjas nr 3-08-2050 TLPA projekteerimistingimustele PT 86980 ja 09.05.08 ehitusloa nr 32055 õigusvastasuse tuvastamises ja kohustamisnõudes. Vastustaja lisas need materjalid kaebusele ja andmed on kontrollitavad. Kohus nõustub vastustaja ja 3.isiku esindaja seisukohaga, et on väheusutav, et kaebuse esitaja ei tundud huvi Saluoja nr 83 maal asuva pumpla ehitus-või kasutuslubade vastu ja et kaebaja tutvus alles tema poolt märgitud ajal Ehitisregistri andmetega. Haldusasja nr 3-08-2050 on kaebaja märkinud, et ta tutvus andmetega 25.09.08.a. ja ta osundas ka aadressile, millest olid andmed kättesaadavad (www.ehr.ee). Kohus leiab, et kuivõrd kaebusest nähtub, et kaebajal oli esindaja ning ta teadis ka, kuidas käsitleda elektrooniliselt avaldatud Ehitisregistri kandeid, siis ei ole usutav ja põhjendatud, et kaebaja ei saanud seda teha varasemalt, so vähemalt ajast, mil Ehitisregistri andmeid hakati avaldama. Ehitisregistris antakse ehitisele unikaalne kood ja avaldatakse andmed objekti esmase kasutuselevõtu kohta, samuti registrile esitatud andmete aja kohta ning märgitakse teatise esitaja. Ehitisregistris oli koodiga 101025753 märgitud ära pumbamaja (hoone) ja koodiga 220299273 veehoidla koos niisutuskanali ja 7 kaitsetammiga (rajatis). Pumbamaja kohta oli avaldatud ehitise aadresside ajalugu ja kohus ei nõustu kaebajaga, et alles aadressi muutusega Tartu mnt 113 kandest 12.03.09 oleks pidanud pöörduma kohtusse. Kuigi kaebaja ei ole kaebuses avaldanud, millal ta täpselt kontrollis registriandmeid, leiab kohus, et kaebuse esitaja ei saanud andmete mittekontrollimisel toetuda teadmisele, et haldusasjas nr nr 3-29-2003 (end. nr 3-972002) tehtud kohtuotsus andis teadmise, et ehitus- või kasutusluba ei olegi olemas. Kohus leiab, et kuivõrd vaidlus käis seal munitsipaliseerimise küsimuses, see haldusakt tühistati, siis ei olnudki kohtul vajalik lahendi tegemiseks eraldi välja nõuda neid lube, kui neid ei esitatud. Samuti ei saanud kaebaja lootma jääda asjaolust, et kohtus oli ka arutamisel haldusasjas nr 3-08-2050 projekteerimistingimuste PT 866980 ja ehitusloa nr 32059 tühistamise nõue, et väljastada uued projekteerimistingimused või haldusasi nr 3-07-1070, milles kaebaja vaidlustas Tallinna Linnavalitsuse korralduse nr 618-k 04.04.2007.a. sellele, et tulevikus muutub olukord nii, et puudub vajadus lubade vaidlustamiseks. Viimasena nimetatud haldusaktiga kiideti heaks Suur-Sõjamäe piirkonnas sademevee ärajuhtimise skeemi variantlahendus C1 OÜ Projektkeskuse töö nr 290 15.04.05 versioonis. See oli ideekavand, mis ei mõjutanud kavatsust maa tagastamise ja ostueesõigusega erastamise menetluses ja kaebajale pidi olema selge, et seda ei pruugita ellu viia ning kohus leiab, et kaebaja ei saanud loota, et tulevikus tekib olukordi, mis ehk ei too kaasa vajadust vaidlustada ehitusluba ja kasutusluba või saada selgust nende olemasolus ja sisu. Samas jääb kohus seisukohale, et asjaolu, et kohtus olevates toimikutes ei olnud esitatud ehitus-või kasutuslubasid, ei saanud jätta kaebuse esitajale muljet ja anda õigustatud ootust, et ta ei pea pöörduma kohtusse, kui ta leiab, et toimunud oli ebaseaduslik ehitamine. Kohtu seda seisukohta ei mõjuta ka kaebaja väide, et hilisemalt on isegi munitsipaliseerimine tunnistatud ebaõigeks. Isegi juhul, kui Tallinna linn väidetult oli algselt seisukohal, et pumbamaja on tema omandis, siis nähtub, et need otsused tühistati ja kohtuvaidluses käesolevalt ei anna see kaebusele lisaväärtust. Ehitisregistri kood nr 101025753, mis on pumbamaja kood, on kohtuasjades ära märgitud mitmel korral ja kaebaja ei väidagi, et ta ei teadnud koodi, et otsida registrist vajalikke andmeid. Samas nähtub, et kui avada registri andmed, saab vajaliku info kätte ka nt aadressi kasutades. Kohus leiab, et kuivõrd Riikliku ehitisregistri asutamine toimus Vabariigi Valitsuse 17.12.02.a. määrusega nr 405 „Riikliku ehitisregistri asutamine ja pidamise põhimäärus“, siis oli internetis vabalt kasutamiseks andmed, mis oleksid kaebajale vajalikud, et esitada kohtukaebus ehitusloa või kasutusloa vastu. Kaebuse esitaja sai hiljemalt sellest ajast kontrollida, kas registrisse esitati andmed ehitus-ja kasutusloa kohta ja sealt sai ta ka jälgida hilisemaid kandeid. Kuigi kaebaja esindaja märkis, et register asutati alles 2003.a. märgib kohus, et viidatud akti 3 ptk rakendussätted kinnitavad, et ehitiste kohta andmebaasis olevad andmed tuli kanda üle hilisemalt 01.02.03 ja edasi sai kaebaja jälgida andmete registrisse kandmist vastavuses viidatud akti §
  4. Andmed registrisse kantakse § 22 lg 3 alusel selle toimingu tegemise kuupäeva alusel. Samas juhul, kui kanded jäid ebaselgeteks, oli võimalus pöörduda vahetult registri või vastustaja poole, et kätte saada teabenõudega või muu nõudega vaidlustamiseks vajalikud haldusaktid. Kaebuse esitaja ei ole avaldanud, miks ta ei pöördunud registrisse juba sellest ajast, kui tal tekkis teadmine, et pumbamaja ei ole ehitatud õiguslikul alusel. Aadressi muutus ei saanud kohtu arvates muuta käesolevas asjas midagi, kuivõrd kaebajale oli teada, et pumbamaja on arvates 1999.a. erinevate aadressidega, vastavalt Tartu mnt 99 seisuga 19.11.99 ; Tartu mnt 99 aadressiga seisul 24.12.03; Tartu mnt 111 07.01.2008 a ja Tartu mnt 113 seisuga 12.03.09.a. Kui vaidlus algas haldusasjas 3-07930 ja vaidluse all olid 10.03.06a riiklikus Ehitisregistris olevate Tartu mnt 113 ehitise registreerimise küsimused, siis ei ole kohtul kahtlusi, et kaebuse esitaja ei oleks saanud kontrollida registri andmeid. Vähemalt sellest ajast arvates oleks kaebaja pidanud olema 8 eriti hoolas ja tegema endale selgeks kannete sisu ja nõudma vajadusel välja haldusaktid. Hiljemalt 22.01.09 sai kaebaja enda poolt esitatud andmetel teha vajaliku teabenõude või minna arhiivi ja seejärel pöörduda Tallinna Halduskohtusse, mitte aga esitada teabenõue alles 18.03.09.a., seega ei oleks ka kaebaja esitatud andmetel kaebus esitatud tühistamisnõudes tähtaegselt. Teabenõue, mille esitas lõpuks kaebuse esitaja, oli täidetud suhteliselt kiirelt, vastus saabus juba 24.03.09 ja kaebaja esitas nõude 18.03.
  5. Seega oleks varasemal teabenõude esitamisel olnud perspektiivne esitada kaebus ehk ettenähtud ajal, igal juhul märksa varem, kui seda lõpuks tehti. Kaebaja ei ole rutanud muuhulgas vastu võtma ka tema poolt varasemalt Kaabli tn 3 kinnistu suhtes esitatud nõuet ( tlk 34), mis viitab kaudselt, et kaebaja vajas andmeid, kuid ta ei rutanud saadud andmeid kontrollima. Käesoleva asja arutamiseks esitas kaebaja Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimisameti kirja 23.01.04 nr 1/3-4/04/14, mille asjakohasuses märgib kohus, et teabenõuet ennast ei ole kaebaja kohtule esitanud, mistõttu kohus ei saa hinnata seda, mida küsiti, kuid nähtub, et vastus on antud Tartu mnt 115 kohta, millise aadressiga pumbamaja ei ole eksisteerinud. Veel on kaebaja esitanud TLPA kirja 12.02.98.a. nr 1/V3/487, milles teatatakse, et Tartu mnt ääres asuva Mõigu sadevete poldri kohta puudub ehitusluba, kuid ka selles osas märgib kohus, et kaebaja ei esitanud teabenõuet, millele ta sai vastuse. Kaebajat need vastused eksitada ei saanud, kui ta oli hiljem vaidlustanud pumbamaja ehitamise õiguspärasuse. Samas nähtub, et 1998.a. seisuga võisid olla asjaolud pumbamaja kohta ebaselged, samas ei takistanud selle aja teated kaebuse esitajat uurimast edaspidiselt Ehitisregistri andmeid või lubade olemasolu. Seega tuleb kohtul nõustuda vastustaja ja 3.isiku esindajaga, et antud juhul saab toetuda Riigikohtu 21.12.2000 a määrusele nr 3-3-52-00, mille kohaselt juhul, kui isikule ei ole haldusakti teatavaks tehtud, siis peab isik astuma mõistliku aja jooksul ise kohaseid samme, et talle haldusakt teatavaks tehtaks. Tulenevalt

§ 9

lg 9, kui haldusakti ei ole kaebajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist muul viisil teada saanud, ent viivitanud kaebuse esitamisega ebamõistlikult, loetakse kaebuse esitamise tähtaeg möödunuks. Kohus leiab, et kaebuse esitaja sai kontrollida ja esitada teabenõudeid arvates ehitisregistri kättesaadavaks tegemisest avalike andmetena, seejuures nähtub, et vähemalt 03.05.07 a., mil kaebajale oli teada pumbamaja olemasolu, selle kood ning aadress ja kaebaja oli esitanud kaebuse ehitisregistri andmete vaidlustamiseks kohtusse haldusasjas nr-ga 3-07930, ei saa kaebaja väita, et talle olid registriandmed kättesaamatud. Kuivõrd kaebaja vaidlustas registri andmed, ei olnud võimalik jätta tähelepanuta ühe konkreetse kande uurimisel sellel ajal olnud kandeid, et nõuda välja muuhulgas ka rekonstrueerimisluba ja kasutusluba, mis selleks ajaks olid vormistatud. Aadressimuutused ei saanud viia kaebajat järeldusele, et ehitusload või kasutusluba ei ole väljastatud varem ning et kandeid pumbamaja kohta ei tuleks kontrollida. Kohus nõustub ka 3.isiku seisukohaga, et kaebaja pidi 2000 a juba märkama, et valmisehitatud pumbamaja asuti ümber ehitama ja kaebaja ei astunud samme, et uurida, kas see võib riivata tema õigusi ja huvisid. 3.isik leidis, et kaebaja pidi juba 2000 a teisel poolel saama teada ehitus-või kasutusloast, vastavalt ka astuma samme, et need kätte saada. Kohus asub seisukohale, et Ehitisregistri andmetega pidi kaebaja olema kursis hilisemalt 03.05.07, so ajast, mil kaebaja astus samme, et esitada kohtukaebus teises haldusasjas ja sellel ajal oli kaebajale teada, et ta peab pumbamaja ja tehtud kandeid ebaõigeteks. Arvestades ka Riigikohtu seisukohti lahendis nr 3-3-1-23-07 p 10 leiab kohus, et kaebaja ei astunud ise kohaseid samme selleks, et haldusakt talle varasemalt teatavaks tehtaks. Kuna tühistamiskaebus tuli esitada sellel ajal kehtivas redaktsioonis, siis nähtub, et kaebuse haldusakti tühistamiseks võis halduskohtule esitada 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates, kui seadus ei sätestanud teisiti. Kuivõrd aga kohus märkis, et haldusakti kaebajale teatavaks ei tehtud, siis arvestades kohtupraktikas eelmärgitud asjaolusid. 9 Kaebus on esitatud tühistamisnõudes suure hilinemisega ja kaebaja ei esitanud tähtaja ennistamise taotlust, seega ei saa kohus nõuet edasi menetleda. 11. Kohus jagab menetlusosaliste seisukohta, et tuvastamiskaebuse esitamise asjaolud ja põhjendatud huvi jäi kaebaja selgitustest ebaselgeks, kuivõrd kaebuse esitajal soovi korral esitada kahjunõue, oli selline võimalus see esitada, samas on kaebaja õiguslikul positsioonil, mille kohaselt ta soovib osa maa tagastamata jätmiseks välistada haldusaktid, mis lubasid ehitada. Ehitus-ja kasutusluba kehtivad seni, kuni neid ei tunnistata kehtetuks, seega oli vajalik esitada tühistamisnõue, kui kaebaja eesmärgiks oli ehitusloa ja kasutusloa tõrjumine. Kohus ei saa antud hetkel siiski lõpetada menetlust selles nõudes lähtudes asjaolust, et kaebuse esitajal puudub põhjendatud huvi, kuigi selline küsimus võib tõusetuda, kui kaebust oleks tulnud edasi menetleda. KMS § 9 lg 5 kohaselt võib esitada kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks kolme aasta jooksul haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates. Kaebaja vaidlustas ehitusluba, mis anti välja 19.11. 1999 ja kasutusluba, mis anti 20.07.2000, seega on tegemist suhteliselt kauges minevikus antud haldusaktidega ja kuna kohtukaebus on esitatud 08.04.09, siis ei saanud kaebaja loota, et ta esitab sellise nõude suvalisel ajal.

§ 9

lg 5 kehtib sellises redaktsioonis 01.01.02 ja kohus leiab, et kuna kaebuse esitajal oli võimalik haldusaktist teada saada varasemalt kui seda kaebaja märkis, siis ei saanud ta kaebuse esitamisega venitada.

§ 9

lg 5 tingimused on täitmata ja kaebus on esitatud ka alternatiivse nõude osas hilinemisega. Kaebaja seejuures sidus alternatiivnõude haldusakti tühistamise nõudega ja see võis teda viia ekslikult järeldusele, et ta saab sellise nõude esitada, kuid kaebajat ei ole eksitanud haldusorgan, seega vastutab ta tagajärgede eest ise. Kaebajal oli kasutada seejuures õigusnõustaja abi. Kohus palus kaebajal esitada tähtaja ennistamise taotlus. Kaebuse esitaja ei ole kummagi nõude puhul esitanud tähtaja ennistamise taotlust, seega tuleb kaebuse terves ulatuses menetlus lõpetada

§ 12lg 3 alusel.

12. AS Tallinna Vesi esindaja palub hüvitada menetluskulud summas 41 440 kr (koos käibemaksuga) ja välja mõista see U.R.`ilt. Esindaja esitas ettenähtud korras arved ja tasumist tõendavad dokumendid. U.R. peab nõuet liiga suureks ja selgitas, et kaebust sisuliselt ei ole lahendatud, seega ei saa tähtaja küsimuses niisugust tasu välja mõista. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb panna U.R. kanda, kuid nõustub, et menetluskulud tuleb välja mõista osaliselt.

§ 93lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Kohus peab põhjendatuks menetluskulude väljamõistmist

§ 93

lg-t 5 arvestades summas 29 172,00 krooni, kuivõrd kohus arutas asja suulisel istungil ning kohus leiab, et kaebuse suhtes tuli 3.isiku esindajal võtta seisukoht kogu kaebuse asjaoludes, et võtta seisukoht seejuures ka kaebuse tähtaegsuse suhtes. Kohus leiab, et kuigi kaebuse arutamine päädis tähtaja küsimusega, on vältimatul kolmanda isiku esindaja olnud sunnitud tegema kaebuse saamisel suurema osa tööst, mis oli vajalik kaebaja kõigi probleemidega tutvumiseks. Kaebuse esitaja ei esitanud seejuures oma seisukohti ja nõudeid üheselt selgelt ja soovis seejuures kompromissi saavutamiseks uut istungi aega. Kaebuses viidatakse mitmetele kohtulahenditele ja need tuli kontrollida, seega on töö seotud suhteliselt mahuka materjali kontrollimisega. RKHK 19.12.2006 määruse nr 3-3-1-23-06 p-s 5 leiti, et: „Väljamõistetavad vajalikud ja põhjendatud kohtukulud sõltuvad kohtuasja keerukusest ning õigusabi osutamise vältimatusest ja selle abi iseloomust“ (vt ka 3-3-1-28-09). Kohtule ei esitatud andmeid, et kolmas isik omaks juristi ja et tal oli võimalus vältida kaebuse esitamist ning puudus vajadus õigusnõustaja abi järgi. Kohus leiab, et antud juhul on õigusnõustaja kasutamine põhjendatud, kuid kohus leiab, et õigusabikulude summa on asja mahtu ja keerukust arvestades liiga suur ning kuulus seetõttu vähendamisele.

§ 92

lg 4 tulenevalt jätab kohus menetluskulud kaebaja kanda ning lg 10 tulenevalt leiab kohus, et 10 kulude väljamõistmine kaebuse esitajalt ei ole antud juhul äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtu määratud ulatuses ja arvestades esitatud nõuet. Karin Kalmiste Kohtunik 11

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.