← Eesti

3-07-1348/96

Obsah (5)§ 26§ 92§ 12§ 7§ 93

3-07-1348 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Lea Kuuse Otsuse tegemise aeg ja koht 27. veebruar 2009. a Tallinn Haldusasja number 3-07-1348 Haldusasi OÜ Z-End kaebus

§ 26

lg 1 p 6 alusel jätta kaebus rahuldamata ja

§ 92lg 1 alusel kaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. I ASJAOLUD 1.Tallinna Linnavalitsuse 2.mai 2007.a. korraldusega nr 785-k määrati Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitseda olevatele hoonetele asukohaga Nõlva tn 7 Tallinnas hoonete teenindamiseks vajalik maa ja katastriüksuse sihtotstarve ( I kd tl 17). Korralduse punktiga 1.2. määrati teenindamiseks vajaliku maa pindalaks 13 200 m² vastavalt plaanile töö nr T-433, maakasutuse sihtotstarbeks määrati 100 % tootmismaa. Korralduse p.1.4 kohaselt asuvad krundil puutöökoda, laohoone, administratiivhoone ja töökoda, mida vastavalt riigivara registri andmetele valitseb Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Korralduse punktiga 2 kinnitati Tallinna Linnavalitsuse nõusolekut maa riigi omandisse jätmiseks tootmismaa sihtotstarbega. Rahandusministri majandus- ja kommunikatsiooniministri ülesannetes 10.augusti 2007.a. käskkirjaga nr 283 otsustati jätta Nõlva 7 asuvate hoonete alune ja neid teenindav maaüksus pindalaga 13 200 m² riigimaana Eesti Vabariigi omandisse. Nimetatud ehitisi ja nende alust maad valdab alates 1991.aastast Rendikoondise „Eesti Kalatööstus” Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõte ja end viimatinimetatu õigusjärglaseks lugev OÜ Z-End, kes esitas 29.07.2007 Tallinna Halduskohtule kaebuse, vaidlustades Tallinna Linnavalitsuse 2.mai 2007.a. korralduse nr 785-k ( I kd tl 4-12). 12.09.2008 täiendas kaebuse esitaja kaebuse eset, vaidlustades Rahandusministri majandus- ja kommunikatsiooniministri ülesannetes 10.augusti 2007.a. käskkirja nr 283, taotledes vaidlustatud käskkirja tühistamist ( II kd tl 190-210). 08.01.2009.a. määrusega lõpetas kohus

§ 12

lg 3 alusel menetluse kaebuse muudatuse osas, millega taotleti Rahandusministri majandus- ja kommunikatsiooniministri ülesannetes 10.augusti 2007.a. käskkirja nr 283 tühistamist ning nimetatud haldusakti suhtes määras kohus menetluse jätkumise õigusvastasuse tuvastamisnõude osas ( II kd tl 248-249). II KAEBUSE MOTIIVID JA NÕUDED 2.Esmalt taotleb kaebuse esitaja Tallinna Linnavalitsuse 2.mai 2007.a. korralduse nr 785-k tühistamist ja Tallinna Linnavalitsuse kohustamist vaadata läbi OÜ Z-End taotlus Nõlva 7 ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamiseks. Tallinna Linnavalitsuse 2.mai 2007.a. korralduse nr 785-k vaidlustamist on kaebaja põhjendanud sellega, et nimetatud haldusaktiga on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ebaõige teabe alusel määratud teenindusmaa kaebuse esitaja omandis olevatele hoonetele.

  1. Samuti peab kaebuse esitaja vaidlustatud korraldust oma õigusi rikkuvaks seetõttu, et kaebuse väitel on kaebuse esitaja esitanud Tallinna Linnavalitsusele 15.05.1995 taotluse hoonestusõiguse seadmiseks ning hilisemalt ehitiste aluse maa erastamiseks. Tallinna Linnavalitsus on korralduse andmisel rikkunud ärakuulamisõigust ja HMS § 40 lg 1 toodud põhimõtteid, sest linnavalitsus ei ole pöördunud kaebuse esitaja poole mistahes selgituste või vastuväidete saamiseks, kuigi temale oli teada, et kaebuse esitaja on esitanud eelnevalt hoonestusõiguse seadmise ja maa erastamise taotlused, mis on seniajani läbi vaatamata. Lisaks leiab kaebaja, et linnavalitsus on jätnud HMS § 6 sätestatud uurimispõhimõtet rikkudes ja vastandlike taotluste olemasolul välja selgitamata, kellele ehitised kuuluvad ja on asja otsustanud ühe taotleja avalduse alusel, jättes sealjuures põhjendamata, miks ja millisel alusel on ta tuvastanud ehitiste omandiõiguse.
  2. Kaebuse kohaselt on vaidlustatud korraldus õigusvastane ja kaebuse esitaja õigusi rikkuv ka seetõttu, et ehitiste teenindamiseks korraldusega määratud maa suurus ei ole kooskõlas varasemalt linnavalitsuse poolt ehitiste teenindamiseks vajalikuks peetud ja kooskõlastatud krundi suurusega.Tallinna Tehnilise Inventariseerimise Büroo poolt 1998 koostatud Nõlva tn 7 krundi ja sellel paiknevate ehitiste asendiplaani kohaselt on Nõlva 7 asuvate hoonete ehitusaluseks pinnaks 2053,4 m² ja krundi pindalaks määratud 16 591 m². Inventariseerimisplaanid olid kooskõlastatud Tallinna Kommunaalametiga, Harjumaa ja Tallinna Tervisekaitsetalitusega, Tallinna Tuletõrje- ja Päästeametiga, Tallinna Keskkonnaametiga ja Põhja-Tallinna linnaosavalitsusega. Korraldusest ei selgu, miks senise 2 maakasutuse suurust on peetud vajalikuks vähendada enam kui 3000 m² võrra, mis on vastuolus 1998 kooskõlastatud krundi suurusega. Kaebuse väitel ei ole haldusakt selles osas motiveeritud ega kontrollitav. Kaebuse väitel on seega rikutud MRS § 22.1 lg 6, samuti Vabariigi Valitsuse 30.06.1998.a. määrusega nr 144 kinnitatud „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra” p.4., samuti HMS § 56 lg
  3. 5.Kaebuse väitel on kõnealuste ehitiste omanikuks kaebuse esitaja, kes omandiõiguse teket ehitistele selgitab järgnevaga. 5.
  4. 01.07.1990 sõlmisid Rendikoondis „Eesti Kalatööstus” kui rendileandja ja Rendikoondis„Eesti Kalatööstus” Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõte kui rentnik rendilepingu nr 36, millega rentnik sai enda kasutusse endise Tootmiskoondise „Eesti Kalatööstus” Remondi- ja Ehitusvalitsuse kasutuses olnud vara. 5.2.OÜ Z-End on 28.10.1981 Eesti ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide registris registreeritud Rendikoondise „Eesti Kalatööstus” Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõtte õigusjärglane. 5.3.Tallinna Hooneregistris oli kuni 1999.a. jaanuarini Nõlva tn 7 hoonete omanikuna märgitud Rendikoondis„Eesti Kalatööstus” Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõte. Nimetatud ehitisi ja nende alust maad valdab alates 1991.aastast Rendikoondise „Eesti Kalatööstus” Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõte ja tema õigusjärglane OÜ Z-End, sealjuures sisaldusid nii ehitised kui ka maa Rendikoondise „Eesti Kalatööstus” Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõtte kui ka OÜ Z-End bilansis. OÜ Z-End valdab ja kasutab hooneid asukohaga Nõlva 7 tänaseni. 5.4.Vabariigi Valitsuse 07.01.1992.a. määruse nr 2 „Tallinna Merekalasadama üleandmise kohta” alusel ja selle täitmiseks RAS-i Ookean ja RE Tallinna Sadam esindajate poolt 05.01.1993 allakirjutatud protokolli kohaselt anti Rendikoondise „Eesti Kalatööstus” Remondija Ehitusvalitsuse Rendiettevõttele üle territoorium, kus rendiettevõte asetses.Kaebuse esitaja on veendumusel, et vaidlusaluste hoonete omandiõigus anti tema õiguseellasele üle Vabariigi Valitsuse 07.01.1992.a. määrusega nr 2 ja selle täitmiseks 05.01.1993 vormistatud protokolli alusel. Selline Rendikoondise „Eesti Kalatööstus” Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõtte omandiõiguse tekkimise alus oli kajastatud ka Tallinna Hooneregistri teatistes kuni 1999.a. jaanurini. Kaebuse väitel teostas RE Tallinna Sadam talle eraldatud vara omandiõiguse üleandmisel Eesti Vabariigi kui omaniku õigusi viimase poolt kindlaksmääratud korras Vabariigi Valitsuse poolt antud õigusakti alusel ja kooskõlas Omandiseaduse (OS) § 7 lg- ga 3 ja § 38 lg-ga
  5. 5.5.Samuti on kaebuse esitaja omandiõiguse teket põhjendanud 29.01.1993 kooskõlastatud ja allkirjastatud Tallinna Merekalasadama jagamise plaaniga, mis on koostatud ülalviidatud määruse nr 2 ja 07.01.1993 varade jagamise protokolli täitmiseks ja on allkirjastatud RAS Ookean, Kopli Sadam ( RE Tallinna Sadam struktuuriüksus), Rendikoondise „Eesti Kalatööstus” Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõtte, ÜE ESVA ja AS Gramus pädevate isikute poolt. Kaebuse väitel on plaanil kaardistatud sadama territoorium ja neil asetsevad ehitised, mis lähevad kolmandate isikute valdusesse. Kaebuse kohaselt on kujunenud olukord käsitletav OÜ Z-End ebavõrdse kohtlemisena, sest teistel isikutel, kes said Paljassaare sadama terriooriumi ja hoonete valduse Vabariigi Valitsuse määruse nr 2 täitmiseks koostatud protokolli alusel, on seda käsitletud omandiõiguse tekkimise alusena ja neil on olnud edaspidiselt võimalik hoonetealust maad erastada, kuid ainsana ei ole mõistlike põhjendusteta seda võimaldatud kaebuse esitajale. 6.Kaebuse esitaja on korduvalt kaebust täiendanud, esitades dokumente, mis kaebaja väitel tõendavad kaebuse esitaja omandiõigust vaidlusalustele ehitistele. 19.09.2007.a.esitatud kaebuse täpsustuses täpsustas kaebaja kaebuse faktilisi asjaolusid ( I kd tl 143-148), sealjuures märkis, et Rendikoondis „Eesti Kalatööstus” koosnes mitmest allettevõttest, millest enamus moodustasid rendikoondise vahetud iseseisvad struktuuriüksused ( sh Tallinna Merekalasadam), osad, sh Remondi – ja Ehitusvalitsus) aga moodustasid iseseisva juriidilise isiku ning tegutsesid isemajandavate üksustena. 3 03.10.2007 esitas kaebaja täiendavalt dokumente ( I kd tl 174-183), nimelt 29.01.1993 allkirjastatud Eesti Kalatööstuse territooriumi jagamise plaani, 16.05.1977 kinnitatud Eesti Kalatööstuse Tootmiskoondise „Estrõbprom” Remondi- ja Ehitusvalitsuse põhimääruse tõlke ning OÜ Z-End B-kaardi väljavõtte äriregistri teabesüsteemist väljavõtte esitamise aja seisuga..
  6. Teiseks on kaebaja vaidlustanud rahandusministri majandusja kommunikatsiooniministri ülesannetes 10.augusti 2007.a. käskkirja nr 283 , millega otsustati jätta Nõlva 7 asuvate hoonete alune ja neid teenindav maaüksus pindalaga 13 200 m² riigimaana Eesti Vabariigi omandisse , taotledes haldusakti õigusvastasuse tuvastamist.Haldusakt on vaidlustatud põhjusel, et Eesti Vabariik on vastuolus vara riigi omandisse jätmise korraga jätnud enda omandisse ehitised, mis kuuluvad OÜ Z-End omandisse ja on seeläbi olulisel määral rikkunud kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi.
  7. Rendikoondise „Eesti Kalatööstus” Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõtte ümberkujundamise käigus OÜ-ks Z-End läksid viimasele üle kõik Rendikoondise „Eesti Kalatööstus” Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõtte koosseisus olnud varad, sh Nõlva tn7 asuvad hooned. Eesti Vabariik ei ole tõendanud oma omandiõigust vaidlusalustele hoonetele, mistõttu riigil puuduvad Maareformi seaduse (MRS) § 29 ja § 31 lg 1 p 1 ning Vabariigi Valitsuse 03.09.1996.a. määrusega nr 226 kinnitatud „Maa riigi omandisse jätmise korra” p 5 alap 2 toodud alused Nõlva tn 7 asuva kinnistu riigi omandisse jätmiseks riigimaana. MRS § 31 lg 1 p 1 kohaselt jäetakse riigi omandisse jäävate hoonete ja rajatiste alune ning neid teenindav maa riigi omandisse. Eesti Vabariik ei ole põhjendanud, millistel alustel jäävad tema omandisse Nõlva tn 7 asuvad hooned ja nende alune ning neid teenindav maa. Seega on jätnud riik vastuolus vara riigi omandisse jätmise korraga enda omandisse ehitised, mis kuuluvad kaebaja omandisse. Vaidlustatud käskkirja andmisel on riik rikkunud haldusmenetluse üldtunnustatud ärakuulamisõigust ja uurimispõhimõtet ning võrdse kohtlemise printsiipi, ka on käskkiri kaebuse väitel täielikult põhjendamata. 9.Kaebuse esitaja tugineb siinkohal ka juba varasemalt väljatoodule - Nõlva tn 7 asuvate hoonete valdamise ja kasutamise kohta kaebuse esitaja ja tema väidetava õiguseellase poolt ning kõnealuste ehitiste ja maa kaebaja ja tema tema õiguseellase bilanssi kuuluvusest, samuti kaebaja poolt linnavalitsusele hoonestusõiguse seadmise ja maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamisest. Kaebuse esitaja leiab, et kuna EV oli neist asjaoludest teadlik tulenevalt erinevatest kohtumenetlustest, kirjalikest selgitustest ja teabenõuetest , ei ole ta siiski pöördunud kaebuse esitaja poole ärakuulamisõiguse realiseerimise võimaldamiseks, ka ei ole Eesti Vabariik piisavalt uurinud kõnealuste hoonete omandiõiguse küsimust ning on jätnud täielikult kohaldamata võrdse kohtlemise printsiibi.Kokkuvõtlikult on käskkiri vaidlustatud samadel motiividel ja asjaoludel nagu Tallinna Linnavalitsuse 2.mai 2007.a. korraldus nr 785-k ehk teisisõnu motiividel, mis otseselt või kaudselt puudutavad kaebuse esitaja omandiõigust Nõlva tn 7 asuvatele hoonetele. 10.Käskkirja õigusvastaseks tunnistamise põhjendatud huvina on kaebuse esitaja märkinud esmalt, et ta soovib õigusvastasuse tuvastamise kaudu saavutada olukorda, kus majandus- ja kommunikatsiooniminister tunnistab käskkirja kohtuotsusele tuginevalt kehtetuks omal algatusel kaalutlusõiguse alusel. Kui aga käskkirja kehtetuks ei tunnistata, on kaebaja õiguslikuks huviks õigusvastasuse tuvastamine selleks, et taotleda käskkirja kehtetuks tunnistamist HMS § 68 lg 1 alusel. Lisaks märgib kaebuse esitaja, et kui temale kuuluvate hoonete juurde maa erastamise võimalust ei teki, on tal õigus kahju hüvitamise nõude esitamiseks . III TALLINNA LINNAVALITSUSE VASTUVÄITED 11.Tallinna Linnavalitsus vaidleb kaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata. Vaidlustatud haldusakt on kooskõlas kehtiva seadusega, vastab vorminõuetele ja on sisult õige. 4 12.Tallinna Linnavalitsus võttis korralduse nr 785-k „Nõlva tn 7 ehitiste teenindamiseks vajaliku maa ja sihtotstarbe määramine ning arvamuse andmine maa riigi omandisse jätmise kohta” vastu MRS § 31 lg 1 p 1 alusel ja tulenevalt järgmistest asjaoludest:Majandus- ja Kommunikatsiooniminsteerium esitas 27.11.2006.a. Tallinna Linnavalitsusele taotluse maa asukohaga Nõlva tn 7 riigi omandisse jätmise kohta MRS § 31 lg 1 p 1 alusel; Rahandusministeeriumi 24.11.2005.a. õiendi kohaselt kuuluvad Nõlva tn 7 asuv puutöökoda, laohoone, administratiivhoone ja töökoda Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemise alla; Tallinna Maa-Ameti 16.03.2007 õiendi kohaselt ei ole seisuga 15.03.2007 esitatud Nõlva tn 7 suhtes taotlust maa ostueesõigusega erastamiseks.Nimetatud õiend on koostatud Tallinna maaregistri andmete alusel; Riigivara registri 27.02.2007 väljavõtte kohaselt kuuluvad Nõlva 7 asuv puutöökoda, laohoone, administratiivhoone ja töökoda Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemise alla. Kaebuse esitaja ei ole esitanud ühtegi omandiõigust tõendavat dokumenti ning linnavalitsusel puudub alus kahelda Nõlva 7 ehitiste ja rajatiste kuulumises Eesti Vabariigile. 13.OÜ Z-End on Rendikoondise „Eesti Kalatööstus” Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõtte õigusjärglane. 01.06.1990 Rendikoondise „Eesti Kalatööstus” ja Rendikoondise „Eesti Kalatööstus” Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõtte vahel sõlmitud rendilepingu nr 35 järgi sai viimane enda kasutusse endise Tootmiskoondise „Eesti Kalatööstus” Remondi- ja Ehitusvalitsuse kasutuses olnud vara, sealjuures oli rendileping sõlmitud tähtajaga 01.07.199001.07.
  8. AÕS § 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand asja üleandmisega võõrandajalt omandajale juhul, kui nad on omandi üleminekus omandajale kokku leppinud. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi hoonete omandamise tehingut tõendavat dokumenti. OS § 28 ja § 6 lg 3 kohaselt on rendiettevõte renditud vara baasil asutatud ettevõte, millele omandiõiguse alusel kuulus vaid renditud vara kasuamisest saadav tulu ja selle eest omandatud vara.Muid võimalusi omandiõiguse tekkeks OS ei näe. Kaebaja ei ole näidanud, kuidas rendileping on seotud omandi tekkimisega, mistõttu nimetatud rendileping ei oma ka tähtsust. 14.Õiguslikku tähendust ei oma asjaolu, et Nõlva tn 7 maa ja ehitised nähtuvad nii kaebaja kui ka tema õiguseellase bilansist, sest bilansikirjed ei ole omandiõiguse tekkimise aluseks olevaks dokumendiks, selleks saavad olla vaid tehingu toimumist kajastavad algdokumendid, milliseid kaebaja esitanud ei ole. Sealjuures ei selgu kaebaja esitatud dokumentidest, millal ja millisel alusel on kõnealune maa kaebaja õiguseellase omandisse antud. 15.Ekslik on kaebaja seisukoht, et vaidlusaluste hoonete omandiõigus anti tema õiguseellasele üle Vabariigi Valitsuse 07.01.1992.a. määrusega nr 2 ja selle täitmiseks 05.01.1993 vormistatud protokolli alusel, kuna nimetatud määrusest ega protokollist ei tulene Nõlva 7 hoonete ja maa omandiõiguse üleminekut. 16.Õiguslikult siduvat mõju ei oma asjaolu, et Tallinna Hooneregistris oli kuni 1999.a. jaanuarini Nõlva tn 7 hoonete omanikuna märgitud Rendikoondis„Eesti Kalatööstus” Remondija Ehitusvalitsuse Rendiettevõte, sest hooneregister oli eeskätt informatiivse tähtsusega ja hoonete registreerimine hooneregistris omandit ei tekita. 17.Kuna Rendikoondis „Eesti Kalatööstus” oli NSV Liidu riigivalitsemisorganite alluvuses tegutsenud ettevõte, loeti tema valduses või halduses olev vara vastavalt Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 29.08.1991.a. otsuse p-le 2 kuuluvaks Eesti Vabariigile, olenemata sellest, kas Nõlva 7 hooned olid rendilepingu nr 36 objektiks või mitte ja Eesti Vabariigi vara võõrandamine sai toimuda Eesti Vabariigi seaduste kohaselt. Kaebaja ei ole esitanud ühtki tõendit, et kõnealune vara oleks tema õiguseellasele võõrandatud kooskõlas Eesti Vabariigi õigusaktidega. 18.Maa-Ameti andmeil ei ole Nõlva 7 osas esitatud ostueesõigusega erastamise avaldust ja kaebaja vastupidist tõendanud ei ole.MRS kohaselt saavad ehitiste juurde ostueesõigusega maad erastada ehitiste omanikud, millist asjaolu kaebaja tõendanud ei ole. 19.Kaebusest nähtuvalt peab kaebaja end Nõlva 7 asuvate ehitiste omanikuks.Seega AÕS §81 kohaselt lasub tal tõendamiskoormis, et tema omandiõigus ehitistele on tekkinud õiguslikul 5 alusel. Kaebaja ei ole omandiõiguse tekkimist seaduses sätestatud nõuete kohaselt tõendanud.Omandiõiguse tuvastamiseks on tal võimalus pöörduda vastava hagiga tsiviilkohtusse. Kaebaja on omandiõiguse tuvastamise hagiga pöördunud 2003.a. Tallinna Linnakohtusse, kuid nii linnakohus kui ka Tallinna Ringkonnakohus jõudsid järeldusele, et kaebaja omandiõigus Nõlva 7 hoonetele on tõendamata.
  9. 14.01.2008 esitatud täiendavates seisukohtades rõhutab Tallinna Linnavalitsus, et kaebuse esitaja ei ole senini esitanud dokumente ja tõendeid selle kohta, millal , kuidas ja millistel alustel tekkis kaebuse esitaja õiguseellasel omandiõigus Nõlva tn 7 hoonetele. Sealjuures ei ole esitatud rendilepingut, millest nähtuks vara, mille rentimise teel kaebaja õiguseellane asutati ning rendilepingust tulenevad poolte õigused ja kohustused. Tallinna Linnavalitsus on seisukohal, et kuna kaebuse esitaja omandiõigus Nõlva 7 asuvate ehitiste osas on tõendamata, ei ole kaebuse esitajal ka seaduslikku alust maad ehitiste juurde erastada. Ka kaebuse esitaja kasuks hoonestusõiguse seadmine eeldab, et kaebuse esitaja esitaks kohalikule omavalitsusele lisaks avaldusele ka ehitise omandiõigust tõendavad dokumendid, ent vara kuulumine kaebuse esitajale omandiõiguse alusel on tõendamata. IV MAJANDUS- JA KOMMUNIKATSIOONIMINISTEERIUMI VASTUVÄITED ( esialgselt Tallinna Linnavalitsuse korraldusele esitatud kaebuse menetluses kaasatud kolmanda isikuna Eesti Vabariik seadusliku esindaja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu) 21.Vaidlustatud korraldus saanuks kaebuse esitaja õigusi rikkuda siis, kui kaebaja oleks tõendanud omandiõigust Nõlva 7 ehitistele ja esitanud maa ostueesõigusega erastamise avalduse.On arusaamatu, millisele taotlusele viitab kaebaja, sest kaebusest ega selle lisadest maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamist ei selgu. Tallinna Maa-Ametist saadud informatsiooni kohaselt ei ole 15.03.2007 seisuga esitatud taotlust Nõlva 7 maa ostueesõigusega erastamiseks. Samuti on seadusjõus Tallinna Ringkonnakohtu otsus, milles leiti, et omandiõigust Nõlva 7 hoonete osas kaebaja tõendanud ei ole. Seega eeldab kaebuse lahendamine esmalt kaebaja omandiõiguse olemasolu tuvastamist, sest vaid sellisel juhul saab rääkida kaebaja õiguste rikkumisest, kuna vaid omanikul on MRS § 22 lg 1 alusel õigus maad ostueesõigusega erastada. 22.Kaebuse esitaja on esitanud MKM-le 30.08.2006 ja 09.03.2007 saadetud kirjad ning MKM vastused, ent see kirjavahetus on leidnud aset seoses maakohtu menetluses oleva tsiviilasjaga, kuna pooled otsisid võimalust kohtuvälise kokkuleppe sõlmimiseks. Harju Maakohtule esitatud hagi on esitatud teise isiku asjale tehtud vajalike ja kasulike kulutuste nõudes, millist nõuet ei saa esitada kulutuste tegemise objektiks oleva asja omanik. 23.01.07.1990 sõlmisid rendikoondis „Eesti Kalatööstus” kui rendileandja ja rendikoondis„Eesti Kalatööstus” Remondi- ja Ehitusvalitsus rendilepingu nr 36, mille järgi rentnik rentis rendilepingu esemeks olevaid hooneid 01.07.1990-01.07.
  10. Harju Maakohtule esitatud hagi kohaselt sai kaebaja õiguseellane Rendikoondis„Eesti Kalatööstus” Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõte selle rendilepingu alusel enda kasutusse Tootmiskoondise „Eesti Kalatööstus” Remondi- ja Ehitusvalitsuse kasutuses olnud vara ja kaebaja on oma õiguseellase kaudu vallanud Nõlva 7 hooneid heas usus ja eeldanud oma õigust saada tulevikus hoonete aluse ja nende teenindamiseks vajaliku maa omanikuks. Viidatud tsiviilasjas väitis kaebaja, et perioodil 1995-1998 kasutas ta kõnealuseid hooneid rendilepingu alusel ja pärast nimetatud tähtpäeva saabumist muutus rendileping tähtajatuks. OS § 6 lg 3 ja § 28 sätestatust tuleneb, mis saab olla rendiettevõtte omandiks, AÕS § 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab üle valduse ja nad on kokku leppinud omandi üleminekus omandajale. 24.Tehnilise Inventariseerimise Büroo teatis nr 21450 ei näita nagu oleks Tehnilise Inventariseerimise Büroo või Tallinna Hooneregister kaebajat käsitlenud Nõlva 7 ehitiste omanikuna. Tallinna Hooneregistri toimikus Nõlva 7 asuvate ehitiste kohta olevatest teatistest 6 13.04.1998 ja 07.01.1999 nähtub, et andmed Nõlva 7 ehitiste omaniku ja omandiõiguse kohta puuduvad. Põhjendamatu on kaebuse väide nagu oleks Tallinna Hooneregister mingil perioodil kaebajat käsitlenud kõnealuste ehitiste omanikuna. 25.Vaidlusaluste hoonete omandiõiguse üleandmine Rendikoondise„Eesti Kalatööstus” Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõttele Vabariigi Valitsuse 07.01.1992 määrusest nr 2 ja selle alusel koostatud protokollist ei nähtu. Tulenevalt Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 29.08.1991 otsuse punktist 2 loeti ka Rendikoondise „Eesti Kalatööstus” halduses või valduses olev vara Eesti Vabariigi omandiks, mille edaspidine võõrandamine sai toimuda kooskõlas EV õigusaktidega. OS § 38 lg 2 lubab riigiettevõttele eraldatud vara üleminekut teistele omanikele, kuid sel juhul peab enda omandiõiguse tunnustamist taotlev isik kooskõlas AÕS § 89 tõendama, et tema omand on tekkinud õiguslikul alusel. 26.Vaidlustatud korraldus on õiguspärane ja sellega on senisest maakasutusest 3000 m² väiksem teenindusmaa määratud Nõlva 7 ehitiste teenindamiseks ja maa sihtotstarve seoses maa riigi omandisse jätmisega.
  11. 14.01.2008.a. täiendavates seisukohtades leiab Majandusja Kommunikatsiooniministeerium kaebuse esitaja esitatud dokumentaalseid tõendeid analüüsides, et kaebaja ei ole esitanud rendilepingut, millest nähtuks vara, mille rentimise teel kaebaja õiguseellane asutati ning rendilepingust tulenevad poolte õigused ja kohustused, sh rentniku õigus saada renditud vara omanikuks kas selle vara välja ostmise teel või muul viisil. “Rendiettevõtte põhimääruse“ p 23 alusel on rendiettevõte selle ettevõtte õigusjärglane, kelle vara rentimise teel ta on asutatud ning rendiettevõttele üleminevad õigused, kohustused ja vastutus sätestatakse rendilepingus. Asjas ei ole tõendatud, et rendiettevõte oleks omandanud rendile võetud vara. Samuti leiab MKM, et Tootmiskoondise „Eesti Kalatööstus“ valdusesse anti riigile kuuluv vara ning tõendatud ei ole, et kaebaja õiguseellane Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõte oleks Nõlva 7 ehitised õiguslikul alusel omandanud.
  12. 10.10.2008 esitatud seisukohtades ( II kd tl 218-226) kaebuse eseme täiendusele, s.o. kaebusele rahandusministri majandus- ja kommunikatsiooniministri ülesannetes 10.augusti 2007.a. käskkirjale nr 283 leiab vastustaja , et kaebus on põhjendamatu ja palub jätta see rahuldamata. Kaebuse esitaja on kaebuse täienduses toonud välja fakitlised asjaolud ja õigusliku põhistuse, tõendamaks Nõlva 7 hoonetele omandiõiguse olemasolu. Samasisulised väited on kaebaja esitanud ka seoses kaebusega linnavalitsuse korraldusele , mille osas MKM on esitanud varasemalt oma seisukohad.
  13. Vastustaja hinnangul ei ole Nõlva 7 hooned kaebaja omandis. Seoses kaebuse väidetega, mille kohaselt ei ole kõnealused ehitised kunagi kuulunud Eesti Vabariigile ning rendiettevõte oli iseseisev äriühing, kelle põhivahendid moodustusid riigilt Ookeani vahendusel saadud varast ning rendiettevõttele kuuluvale varale Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 29.08.1991.a. otsus ei laienenud , on vastustaja esitanud täiendavalt vastuväited, mille kohaselt : 29.
  14. „Rendiettevõtte põhimääruse” p 2 kohaselt on rendiettevõte asutatud renditud vara baasil.Viidatud põhimääruse p 38 tulenevalt on rendiettevõttel võimalik ka omandada renditud vara, ent esitatud dokumentidest rendiettevõtte poolt vara omandamist ei nähtu 29.
  15. Vaidlusalune vara ei ole kunagi olnud RAS Ookean ega tema väidetava õiguseellase Rendikoondise „Eesti Kalatööstus” omandis. Tootmiskoondise valdusesse anti riigile kuuluv vara ja ei ole tõendatud, et kaebaja õiguseellane Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõte oleks Nõlva 7 ehitised õiguslikul alusel omandanud. 29.3.”Eesti Kalatööstuse”(„Eströbprom”) ettevõtete näol oli tegemist NSV Liidu riigiorganite juhtimisel, alluvuses või halduses olnud ettevõtetega, mille vara jäi pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist viimase omandisse. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 29.08.1991 otsusega kuulutati ettevõte Eesti Vabariigi omandiks ja anti Vabariigi Valitsuse 12.09.1991.a. määrusega nr 182 Keskkonnaministeeriumi haldusesse. Iseenesest ei ole välistatud selliste ettevõtete õigus vara omandada, kuid omand peab olema tekkinud õiguslikul alusel. 7 29.
  16. Kooperatiivsete ja ühiskondlike organisatsioonide vara taasriigistamise ja erastamise seaduse § 3 lg 1 kohaselt võib taasriigistamisele kuuluda kohustatud subjektidele tasuta üleantud riigivara. Asjaolu, et kaebaja õiguseellast ei ole kantud Vabariigi Valitsuse 02.09.1992 määrusega nr 258 kinnitatud kohustatud subjektide nimekirja, ei tähenda, ei vaidlusalune vara oleks antud tasuta rendiettevõtte omandisse . Omand tekib seaduses sätestatud kindlate aluste esinemisel.
  17. Tallinna Linnavalitsusele esitatud maa riigi omandisse jätmise taotlusel on maa riigi omandisse jätmise õigusliku alusena märgitud MRS § 31 lg 1 p 1 ja põhjendusena asjaolu, et maal asuvad riigile kuuluvad hooned. Nõlva 7 asuvad hooned on MKM valitsemisel 24.novembrist 2005.a., milline asjaolu on kaebajale teada ning mida ta vaidlustanud ei ole.Vaidlustatud käskkirjaga on MRS § 29 ja § 31 lg 1 p 1 alusel ning kooskõlas „Maa riigi omandisse jätmise korra” p 5 alap 2 otsustatud jätta riigimaana Eesti Vabariigi omandisse MKM valitsemisel olevate hoonete alune ja neid teenidav maaüksus Nõlva tn 7 maaksutuse sihtotstarbega tootmismaa.
  18. Vaidlustatud käskkiri on kooskõlas HMS § 54 ja 56 sätestatuga. Riigi omandisse jätmise alused selguvad ka kohtutoimikus oleva maa riigi omandisse jätmise toimikust. Vastustaja tugines käskkirja andmisel teadmisele, et hooned ei ole kaebaja omandis.
  19. Kaebuse väide subjektiivsete õiguste rikkumisest seeläbi, et käskkirjaga on jäetud vastuolus maa riigi omandisse jätmise korraga kaebuse esitajale kuuluvad ehitised tuleneb asjaolust, et kaebaja peab end hoonete omanikuks. Käesoleval ajal on jõus Tallinna Ringkonnakohtu 12.11.2003 otsus, millega jäeti rahuldamata kaebaja hagi Nõlva 7 hoonete omandiõiguse tuvastamise nõudes. Vastustaja on käskkirja andmisel tuginenud asjas kogutud tõenditele, mis kaebaja omandiõigust hoonetele ei kinnita. Kaebaja on saanud sisuliselt ärakuulamisõigust realiseerida, kaebaja seisukoht hoonete kuuluvuse kohta on vastustajale teada.Isegi kui vastustaja oleks kaebajalt enne käskkirja andmist veel eraldi vormis palunud esitada arvamuse ja vastuväited maa riigi omandisse jätmise kohta, võib kindlalt eeldada, et kaebaja oleks sellele vastu vaielnud ja teinud seda kõnealuses menetluses esitatu põhjal. V KOHTU PÕHJENDUSED
  20. Käesolevas haldusasjas on kohtu menetluses järgmised kaebuse esitaja nõuded: 1)Tühistada Tallinna Linnavalitsuse 02.05.2007.a. korraldus nr 785-k, millega määrati Nõlva tn 7 asuvate, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitseda olevate hoonete teenindamiseks vajalik maa ja katastriüksuse otstarve ning leiti, et kõnealust, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi taotletavat maad on võimalik jätta riigi omandisse tootmismaa sihtotstarbega; 2) kohustada Tallinna Linnavalitsust läbi vaatama kaebuse esitaja taotlus Nõlva tn 7 ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamiseks; 3) tuvastada Rahandusministri majandus- ja kommunikatsiooniministri ülesannetes 10.augusti 2007.a. käskkirja nr 283 , millega otsustati jätta Nõlva 7 asuvate hoonete alune ja neid teenindav maaüksus pindalaga 13 200 m² riigimaana Eesti Vabariigi omandisse , õigusvastasus. Kaebuses toodud taotlused põhinevad kõik eeldusel, et esitaja on Nõlva tn 7 hoonete omanik . Ülaltoodust tulenevalt on nii kaebuse esitajal kaebeõiguse olemasolu tuvastamiseks kui ka kogu kaebuse lahendamiseks oluline kaebuse esitaja staatus Nõlva tn 7 asuvate ehitiste suhtes. Kaebuse esitaja omandiõigus 34.Harju Maakohtu registriosakonna andmetel on OÜ Z-End Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõtte ( ettevõtteregistri registreerimisnumber 01007518) õigusjärglane ning nimetatud asjaolus ei ole ka menetlusosaliste vahel vaidlust. Kohtule esitatud 8 Harju maavalitsuse arhiivis asuvate Eesti Vabariikliku ettevõtete, asutuste, organisatsioonide registri registrikaardi andmetel on viimatinimetatud rendiettevõtte asutamiskuupäev 07.06.1991.a. ning ettevõtteregistris registreeriti see 28.10.1991.a.( II kd tl 47). Ülalnimetatud registri registrikaardi andmetel asutati Remondi- ja Ehitusvalitsus, mille kõrgemalseisva organina on märgitud koondis „Eesti Kalatööstus“ 07.02.1968 ja ettevõtteregistrisse kanti 15.10.1990.a. 35.Alljärgnevalt selgitab kohus, kas asjas esitatud dokumentidega on tõendatud, et kaebaja õiguseellane Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõte oleks Nõlva 7 ehitised õiguslikul alusel omandanud. Tallinna Linnavalitsuse ettevõtluse osakonnas 28.10.1991 registreeritud Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ remondi-ehitusvalitsuse rendiettevõtte põhikirja ( II kd tl 49-54) p.2.2 kohaselt ettevõte valdab, kasutab ja käsutab tema omanduses olevat vara oma äranägemise järgi, renditud vara aga rendilepinguga kehtestatud alustel, sealjuures renditud vara jääb p.2.3 kohaselt kuni tema väljaostmiseni riigi omandiks. Vabariigi Valitsuse 21.01.1991.a. määrusega nr 17 kinnitatud „Rendiettevõtte põhimäärus“määrab kindlaks rendiettevõtte asutamise korra, õigusliku seisundi, juhtimise ja tegevuse põhimõtted ning tegevuse lõpetamise alused ja korra. Nimetatud põhimääruse p 2 kohaselt on rendiettevõte vastavalt ettevõtteseadusele üks ettevõtte liike, olles ettevõtlusega tegelev ning liikmeksolekul põhinev majandusüksus, mis on asutatud renditud vara baasil. Põhimääruse p 5 kohaselt rendilevõetud vara valdamise, kasutamise ja käsutamise piirid ja kord sätestatakse rendilepingus. Põhimääruse p 23.kohaselt on rendiettevõte selle ettevõtte õigusjärglane, kelle vara rentimise teel ta on asutatud.Rendiettevõttele üleminevad õigused, kohustused ja vastutus sätestatakse rendilepingus. Punkti 38 kohaselt vastavalt Eesti Vabariigi omandiseadusele on rendiettevõtte poolt rendilevõetud vara kasutamisel saadud või valmistatud viljad, toodang ja tulu, samuti saadud tulu eest omandatud vara rendiettevõtte omand, kui seaduses või rendilepingus ei ole ette nähtud teisiti. Selle ning muul viisil omandatud vara suhtes on rendiettevõttel kõik omanikuõigused. Lisaks rendilevõetud ning rendiettevõtte enda omandiks olevale varale võib tema tiitlipärases valduses olla ka muud vara. Rendiettevõtte asutamisdokumentideks p 17 kohaselt on tema põhikiri, rendileping ja asutamise luba. Määruse kohaselt võis rendiettevõtte asutada ka riigi vara rentimise teel. Eeltoodust tulenevalt ainuüksi põhikiri kaebuse esitaja omandiõigust kõnealustele hoonetele ei kinnita. 36.Milline oli vara, mida rendiettevõte rentis ning kas esitatud dokumentidest nähtub rendilevõetud vara väljaostmine rendiettevõtte poolt kui selle vara suhtes omandiõiguse omandamine? NSV Liidu Kalamajanduse Ministeeriumi ja Eesti Kalatööstuse Tootmiskoondise „Eesti Kalatööstus“ töökollektiivi vahel sõlmiti 01.11.1989.a. leping Eesti Kalatööstuse töö tingimuste kohta rendipõhimõtete alusel ( II kd tl 56-61). Viidatud lepingu punkti 1 kohaselt olid lepingu objektiks põhitootmisfondid ja mittetootmisfondid ning käibevahendid, mille riik kui Tootmiskoondise „Eesti Kalatööstus“ vara omanik rendileandjana annab rentijale rendile alates 1990.a. 01.jaanuarist kuni 1995.a. 31.detsembrini. Samas lepingupunktis on rõhutatud, et rendile antud vara jääb riiklikuks omandiks ja seda kasutatakse toodangu tootmiseks ning kasu saamiseks. Lisaks nähtub käsitletavast lepingust, et rentija kohustub võtma üleandmisakti alusel rendile, hoidma korras ja ekspluateerima vajalikul viisil põhifonde(tootmishooned, rajatised, laevad, masinad ja muud seadmed, elamufond, sotsiaal- ja kultuuriobjektid, inventar ja muud bilansis arvel olevad põhifondid), samuti käibevahendid renditava ettevõtte bilansis kajastatud ulatuses ja mahus seisuga 01.01.90.a.Sealjuures rendileandja kohustus p.2.11 alusel andma akti alusel rentijale kuueks aastaks kasutusse põhifondid ja käibevahendid ulatuses ja mahus, mis on 9 kajastatud rendile antava ettevõtte bilansis seisuga 01.01.90.a. lepingu punktist 5 nähtub, et rentijate organisatsioon tegutseb täieliku isemajandamise ja omavalitsuse põhimõttel vastavuses põhikirjaga, mis on välja töötatud Rendileandjaga kooskõlastatult. Lepingus renditasu, majandustegevust ja muid tingimusi käsitlevatest sätetest ei tulene, et rendile võetud vara muutuks selle lepinguga rentija varaks või et isemajandamise põhimõtted eeldaksid vara kuulumist ettevõttele omandiõiguse alusel . Nimetatud lepingu p.2.2 tuleneb, et rentija Tootmiskoondis „Eesti Kalatööstus“ kohustus kandma igal aastal Rendileandjale üle renditasu fikseeritud summade ulatuses ja tagastama vara ( kui Rentija seda välja ei osta) pärast lepingu lõppemist samas seisus, milles ta oli saadud, kulumit arvesse võttes. Sama lepingu p. 8.
  21. kohaselt oli rentijal rendileandja nõusolekul õigus vahetada, müüa, anda allrendile, anda tasuta ajutiselt kasutada või võlgu rendivara koosseisu kuuluvaid üksikuid objekte, seadmeid, transpordivahendeid, inventari, toorainet ja muid materiaalseid väärtusi. Lisaks nähtub lepingu muudest tingimustest, et rentijal on õigus rendileandja nõusolekul rendile võetud vara täielikult või osaliselt välja osta ning edaspidi arendada tegevust kooperatiivi, aktsiaseltsi või ükskõik mis muus NSV Liidu ja Eesti NSV seadusandlusega lubatud vormis. Rendivara väljaostmine toimub vastavuses NSV Liidu seadusandluse normidega. Lepingu p.8.3 kohaselt on lepingu lahutamatuks osaks Eesti Kalatööstuse rendipõhimõtetel tegevuse ajutine põhimäärus ja ettevõtte bilanss ning vara vastuvõtu ja üleandmise akt. Seega 01.11.1989.a. lepingust Eesti Kalatööstuse töö tingimuste kohta rendipõhimõtete alusel nähtub Tootmiskoondise „Eesti Kalatööstus“ poolt riikliku omandi rendile võtmine ning selle vara omandamise võimalused, ei nähtu aga vara ettenähtud korras omandamine. 37.Kaebuse esitaja on viidanud Eesti Kalatööstuse Tootmiskoondise „Estrõbprom“ 22.märtsi 1988.a.otsusele ( II kd tl 107), millega viidi Eesti Kalatööstuse Tootmiskoondise „Estrõbprom“ Remondi- ja Ehitusvalitsus täielikult isemajandamisele ja omafinantseerimisele alates 1.jaanuarist 1988.a. , ent eeltoodust ei saa järeldada vaidlusaluste hoonete omandamist. Kohus märgib, et isemajandamine kujutas endast sotsialistlikule tootmisele omast plaanilise juhtimise erimeetodit, mille puhul isemajandav majandusüksus tegutses isetasuvuse põhimõttel, sealjuures tema tegevus oli rajatud tema operatiivsel haldamisel oleva riigivara ratsionaalsele kasutamisele. Seega on isemajandamine majandamise meetod ning eelduseks on, et ettevõttele oleks operatiivseks haldamiseks eraldatud vara, ent sellise meetodi kasutamine ei toonud iseenesest kuidagi kaasa riigi vara omandivormi muutumist. Ükskõik millisele riiklikule organisatsioonile eraldatud vara jäi ikkagi riigi ainuomandiks. Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse töökollektiivi 10.09.1990.a. üldkoosoleku otsusega asutati Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõte, millele anti asutamisluba Tallinna Linnavalitsuse 07.06.1991.a. määrusega nr
  22. ning registreeriti rendiettevõttena Tallinna linnavalitsuses 28.10.1991, Rendikoondise „Estrõbprom“ Remondi- ja Ehitusvalitsus nimetati ümber Rendikoondise „Estrõbprom“ Rendiettevõtteks Remondi- ja Ehitusvalitsus REV ülema 31.09.1991 käskkirjaga nr197-k.
  23. Kohtuasja dokumentide hulgas on tootmisfondide ja muude väärtuste ühtse varakompleksi Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsusele rendile andmise rendileping nr 36 ( I kd tl 80-82, venekeelne II kd tl 54-56), mis on sõlmitud Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“( rendileandja) ja Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse( rentija) vahel 01.07.1990.a. Osundatud lepingust nähtuvalt on see sõlmitud eesmärgiga efektiivsemalt kasutada riiklikku vara ja tõsta töökollektiivi huvitatust Eesti Kalatööstuse Tootmiskoondise Rendikoondise „Estrõbprom“ Riiklikus Remondi- ja Ehitusvalitsuses toodangu suurendamisest ja selle kvaliteedi parandamisest. Viidatud lepingu p.2.1.1.kohaselt kohustus rentija võtma rendile endise Eesti Kalatööstuse Toomiskoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse tootmisfondide ja muude väärtuste ühtse varakompleksi 01.07.1990 bilansi seisuga kuueks aastaks alates 01.07.1990 kuni 10 01.07.
  24. Sama punkti kohaselt on rendile antud vara loetelu toodud ära lisas nr 1, mis on lepingu lahutamatu osa. Viidatud rendilepingu p.2.1.6 kohaselt kohustus rentija tagastama rendileandjale vara pärast lepingu lõppemist selles seisukorras, millises rentija selle sai, arvestades kulumit. Punkti 2.1.10 kohaselt kohustus rentija tasuma rendileandjale renditasu.Viidatud rendilepingu p.4.1 sätestab, et rentijal on õigus renditud vara ja seadmed välja osta või saada renditud vara endale tasuta vastavuses seadusandlusega. Seega nähtub nimetatud rendilepingust rentniku õigus saada renditud vara omanikuks, ent ainuüksi eeltoodust ei saa järeldada vara Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõtte omandisse kuulumist. Siinkohal märgib kohus ka, et kaebuse esitajale oli teada, et lepingu lahutamatu osaks olevat lepingu lisa nr 1, milles oli toodud rendile antud vara loetelu, kohtule esitatud ei ole ning et kinnitamaks kaebuse esitaja väidet, et 01.07.1990 rendilepingu alusel renditavate varade hulka Nõlva 7 hooned ja rajatised ei kulunud, on vajalik nimetatud lisa esitamine. Seda kaebuse esitaja teinud ei ole, kuid kaebaja on eeltoodud seisukoha kinnituseks väitnud, et Nõlva 7 hooned ja rajatised olid Remondi- ja Ehitusvalitsuse iseseisvas omandis juba selle asutamisest alates ning on viimatinimetatud väite kinnituseks esitanud Eesti Kalatööstuse Tootmiskoondise „Estrõbprom“Remondi- ja Ehitusvalitsuse põhimääruse koos Eesti Kalatööstuse Tootmiskoondise peadirektori 16.05.1977.a. kinnitusega ( I kd tl 150-155 venekeelne, tl 178-183 eestikeelne tõlge)).Viidatud dokument kaebuses väidetut ei kinnita. Nii nähtub põhimääruse p.1.1., et remondi- ja ehitusvalitsus on loodud Eesti Kalatööstuse Tootmisvalitsuse 07.02.1968.a. käskkirjaga nr 35 kooskõlas Lääne Basseini Kalatööstuse Peavalitsuse 20.12.1967.a. käskkirjaga nr
  25. Vastavalt NSV Liidu Kalamajanduse Ministeeriumi 08.07.1970.a. käskkirjale kuulub Remondi- ja Ehitusvalitsus tootmiskoondise Estrõbprom koosseisu ja on selle vahetus alluvuses iseseisva bilansiga. Punkti 1.2 kohaselt juhindub REV oma tegevuses kehtivast seadusandlusest, NSVL Gosstroi määrustest, NSVL Kalamajanduse Ministeeriumi, Lääne basseini Üleliidulise Kalatööstuskoondise „Zaprõba“ ja Koondise Estrõbprom käskkirjadest, sotsialistliku ettevõtte põhimäärusest ja käesolevast põhimäärusest. Punkti 1.6 kohaselt on REV juriidiline isik ja temale laieneb NSVL MN 04.10.1965.a. määrusega nr 731 kinnitatud Sotsialistliku ettevõtte põhimäärus. Punkti 1.3 kohaselt kuuluvad remondi- ja ehitusvalitsuse koosseisu iseseisvat bilanssi mitte omavad abimajandi objektid: saetsehh, tisleritöökoda ja mehhaanikatöökoda. Punkti 4.7 kohaselt teostab remondi- ja ehitusvalitsus valdamise, kasutamise ja käsutamise õigust tema operatiivjuhtimise all oleva vara suhtes ja kasutamisõigust temale eraldatud maa osas seadusega sätestatud piirides, kooskõlas ettevõtte tegevuse eesmärkidega, plaaniülesannetega ja vara sihtotstarbega. Seega tuleneb eeltoodust, et Tootmiskoondise „Eesti Kalatööstus“Remondi- ja Ehitusvalitsus loodi korralduskorras, ta oli juriidiliseks isikuks ning temale laienes Sotsialistliku ettevõtte põhimäärus, milliseid asjaolud kaebaja väiteid omandi tekkest ei kinnita. Asjaolu, kas REV oli juhtimisel allutatud vahetult riikliku juhtimise organile või toimus see tootmiskoondise kaudu, seoses tema omandiga tähendust ei oma. Samuti on ekslik omandiõiguse kinnituseks rõhutada asjaolu, et Remondi- ja Ehitusvalitsusele kuulus muude omandiõigusesse kuuluvate õigustuste kõrval ka vara käsutamisõigus. Riik teostas omaniku õigustusi oma varale riiklike organisatsioonide kaudu, kellele olid varad eraldatud ja kes omandasid sellega riigi omandiõigusest tuletatud operatiivse haldamise õiguse, mis koosnes samanimelistest õigustustest nagu riigi subjektiivne omandiõigus. Seega läks koos riigi vara ettevõtete operatiivsesse haldusesse andmisel üle ka selle vara kasutamis- ja käsutamisõigus, kuid nende õigustuste, eriti aga käsutamisõigustuse maht ja teostamise kord olid piiratud , mis nähtub ka eespoolviidatud põhimääruse p.4.
  26. sätestatust ja olenesid eraldatud varast ning sellest,millised on operatiivse haldaja ülesanded. Seega „Sotsialistliku ettevõtte põhimääruse“ alusel tegutsevale Remondi- ja Ehitusvalitsusele temale eraldatud riigi vara suhtes piiratud ulatuses käsutamisõiguse kuulumine ei ole erandlik, vaid selline õigus oli omane riiklikele ettevõtetele ning riigi omandiks jäi vara olenemata, millise riikliku ettevõtte operatiivsele haldamisele see oli antud. 11
  27. Kaebuse esitaja on veendumusel, et vaidlusaluste hoonete omandiõigus anti tema õiguseellasele üle Vabariigi Valitsuse 07.01.1992.a. määrusega nr 2 ja selle täitmiseks 05.01.1993 vormistatud protokolli alusel. Viidatud määrusega nr 2 anti rendiettevõtte-koondise „Eesti Kalatööstus“ Tallinna Merekalasadama varad seisuga 01.01.1992 üle riigiettevõtte „Tallinna sadam“ koosseisu ja sealjuures säilitati Merekalasadam iseseisva majandusliku struktuuriüksusena.Teede- ja sideministri ning majandusministri poolt 05.01.1993 kinnitatud protokollist põhivara ja territooriumi jaotamise kohta RAS Ookean ja Kopli Sadama vahel nähtub, et territoorium, kus asuvad ÜE Esva, AS Estmorstroi , REJ Estrõbprom ja AS Gramus anti üle nimetatud ettevõtete valdusesse, ülejäänud territoorium aga Kopli sadama valdusesse. Eeltoodust ei järeldu, et Nõlva 7 territoorium või sellel asetsevad ehitised oleks antud Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõtte omandisse. Põhjendatud on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi viide Tallinna Ringkonnakohtu 21.06.2000.a. otsusele kohtuasjas nr II-2/739/99, milles ringkonnakohus tuvastas, et vaidlusalune vara ei ole olnud RAS Ookean ega rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ omandis. Eeltoodust järelduvalt anti Tootmiskoondise „Eesti Kalatööstus“ valdusesse riigile kuuluv vara ning halduskohtule esitatud dokumentidega ei ole tõendatud Nõlva tn 7 asuvate ehitiste õiguslikul alusel omandamist kaebuse esitaja õiguseellase Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõtte poolt.
  28. Eespoolviidatud dokumentaalsetest tõenditest nähtuvalt oli Rendikoondis „Eesti Kalatööstus“ NSV Liidu riigivalitsemisorganite alluvuses tegutsenud ettevõte. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 29.08.1991.a. otsusega „NSV Liidu riigiorganite alluvuses ja halduses olevate või nende juhtimisel tegutsevate Eesti Vabariigis asuvate ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide vara ja juhtimise kohta“ punkti 2 kohaselt, vastavalt Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991.a. 20.augusti otsusele „Eesti riiklikust iseseisvusest“ ja tuginedes Eesti Vabariigi omandiseaduse § 35, on Eesti Vabariigi territooriumil asuvate NSV Liidu riigivalitsemisorganite alluvuses või halduses olevate või nende juhtimisel tegutsevate ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide vara Eesti Vabariigi omand. Eeltoodust tulenevalt loeti ka Nõlva tn 7 hooned alates 29.08.1991 kuuluvaks Eesti Vabariigile ning nende võõrandamine sai toimuda vaid õigusaktidega sätestatud korras. Siinkohal vajab märkimist ka , et kaebuse väitel on eespoolviidatud Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“( rendileandja) ja Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse( rentija) vahel 01.07.1990.a. sõlmitud leping nr 36 kehtetu, mille kinnituseks on esitatud RAS „Ookean“ vastav kiri Riikliku Koondise „Eesti Kalatööstus“ Rendiettevõttele Remondi- ja Ehitusvalitsus 16.12.1994.a. ( I kd tl 159), mille kohaselt REV-i põhivarad ei olnud rendile andmise momendil ega ka enne seda „Eesti Kalatööstuse“ bilansis, mistõttu „Eesti Kalatööstuse“ peadirektoril juriidilist õigust nimetatud lepingu sõlmimiseks ei olnud . Kuna Rendikoondis „Eesti Kalatööstus” oli NSV Liidu riigivalitsemisorganite alluvuses tegutsenud ettevõte, loeti tema valduses või halduses olev vara vastavalt Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 29.08.1991.a. otsuse p-le 2 kuuluvaks Eesti Vabariigile, olenemata sellest, kas Nõlva 7 hooned olid rendilepingu nr 36 objektiks või mitte. 41.Vajab märkimist, et vastavalt Vabariigi Valitsuse 06.11.1996.a. määrusega nr 274 kinnitatud „Riigile kuuluvate ettevõtete, riiklike fondide ja rendiettevõtete ümberkujundamise, ühinemise ja jagunemise kord“ punkti 8 kohaselt ettevõtte ümberkujundamise, samuti ettevõtete ühinemise ning vastava menetluse tulemusena äriregistrisse või mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse kantavale juriidilisele isikule riigivara üleandmise otsustab käesoleva korra punktides 6 ja 7 nimetatud juhtudel oma korraldusega Vabariigi Valitsus ministeeriumi ettepanekul, kelle valitsemisalas ettevõte asub või kes oli rendiettevõtte asutamisel rendileandjaks. Korraldust loetakse ümberkujundamis-või ühinemisotsuseks äriseadustiku paragrahvide 397 ja 480 tähenduses ning selles tuleb ära näidata ümberkujundamise või ühinemise läbiviimiseks 12 vajalikud andmed. Ümberkujundamisotsuses tuleb märkida äriseadustiku paragrahvi 480 lõike 3 punktides 1, 2 ja 4-6 nimetatud andmed, ettevõtte ümberkujundamisel aktsiaseltsiks ka aktsiaseltsi aktsiate arv. Rendiettevõtte ümberkujundamisel tuleb Vabariigi Valitsuse korralduses märkida aktsiate või osade jaotus riigi ning teiste aktsionäride või osanike vahel. Sellist Vabariigi Valitsuse korraldust, millega oleks otsustatud Rendikoondise “Eesti Kalatööstus” Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõtte ümberkujundamisel viimatinimetatule riigivara, s h vaidlusaluste ehitiste üleandmine, ei ole.Seega on põhjendamatud väited Rendikoondise “Eesti Kalatööstus” Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõtte ümberkujundamisel temale riigivara üleandmisest. 42.Kaebuse väitel on vallanud Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõte ja selle õigusjärglane OÜ Z-End vaidlusaluseid ehitisi ja nende alust maad alates 1991.a. ning ehitised ja maa sisaldusid nii kaebuse esitaja kui ka tema õiguseellase bilansis. Vabariigi Valitsuse 06.07.1990.a. määrusega nr 142 kinnitatud „Raamatupidamise põhimääruse“(kehtestatud 1.jaanuarist 1991.a.) p.11 sätestab, et andmete raamatupidamisregistritesse kirjendamisel on aluseks majandusoperatsioone tõestavad algdokumendid või algdokumentide põhjal koostatud koonddokumendid. Raamatupidamise algdokument on kirjalik tõend, mis kinnitab majandusoperatsiooni toimumist. Sama on sätestatud 01.01.1995 jõustunud Raamatupidamise seaduse § 7 lg 2 ning 01.01.2003 jõustunud Raamatupidamise seaduses. Selliseid dokumente kaebuse esitaja esitanud ei ole. Siinkohal märgib kohus, et Nõlva tn 7 asuvate hoonete osas omandiõiguse tunnustamiseks esitatud hagis tugines kaebuse esitaja omandiõiguse tõendamiseks muu hulgas bilanssidele. Nii Tallinna Linnakohtu 31.07.2003.a. otsuses tsiviilasjas nr 2/3/24-2231/01 ( I kd tl 72-75) kui ka Tallinna Ringkonnakohtu 12.11.2003.a. otsuses kohtuasjas nr 2-2/1313/03 ( I kd tl 76-79) on leitud, et vara rendiettevõtte bilansis kirjendamine ei ole omandi tekkimise aluseks ning seega ei saa ka esitatud bilanss ilma tehingut tõendava alusdokumendita olla käsitletav omandiõigust tõendava dokumendina . 43.Samuti leiab kaebuse esitaja, et tema omand kõnealustele hoonetele on muu hulgas tõendatud asjaoluga, et Tallinna Hooneregistris oli kuni 1999.a. jaanuarini Nõlva tn 7 hoonete omanikuna märgitud Rendikoondis„Eesti Kalatööstus” Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõte. Andmed omaniku kohta kantakse registrisse omandiõigust tõendava dokumendi alusel, ent Hooneregistritoimikus Nõlva tn 7 asuvate hoonete ja rajatiste kohta ei sisaldu andmeid hoonete kuuluvusest. Kohtutoimikus olevast Rendikoondise „Eesti Kalatööstus” Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõtte 10.12.1993.a. avaldusest Tallinna Tehnilise Inventariseerimise büroole nähtub, et Nõlva 7 asuvad hooned ja rajatised on kaebaja õiguseellane palunud registreerida bilansitõendi alusel ( I kd tl 83-84). Tallinna Hooneregistri 13.04.1998 teatises nr 21450/11171 Nõlva 7 hoonete ja ehitiste kuuluvuse ja maksumuse kohta on märgitud, et vara kasutaja kohta andmed puuduvad ning teatisel on märkus selle kohta, et hooneregistrile on 1993 esitanud Rendikoondis„Eesti Kalatööstus” Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõte bilansitõendi, esitamata hoonete vastuvõtukomisjoni aktid- kasutusload ( I kd tl 86). Tallinna Hooneregistri 07.01.1999 teatisest 21450 nähtuvalt kõnealuste Nõlva 7 ehitiste omaniku ja omandiõiguse kohta andmed puuduvad, samuti on teatisele analoogiline märge eelneval teatisel olevaga, lisaks on märgitud, et esitamata on ka inventariseerimine ( I kd tl 87). Ülalnimetatud kahe teatise sisu kohta on Hooneregister 15.05.2001.a. kirjas kaebuse esitajale selgitanud, et Tallinna Hooneregistris Nõlva tn 7 asuvate ehitiste omandiõiguse kohta üheselt tõlgendatavad dokumendid puuduvad, samuti on märgitud, et 13.04.1998 teatises nr 21450/11171 on ekslikult kasutatud sõna „kasutaja“ ( I d tl 90). Vabariigi Valitsuse 20.12.1990.a. korraldusega nr 378-k „Eesti Riikliku Hooneregistri põhimääruse kohta“ kinnitatud „Eesti Riikliku Hooneregistri põhimääruse“ ( kehtetu alates 01.09.2000.a.) p 2 kohaselt on hooneregister andmekogum, mille asutamise ja pidamise 13 eesmärgiks on usaldusväärse teabe saamine Eesti Vabariigi territooriumil asuvate hoonete kohta, olenemata nende kuuluvusest ja kasutamise otstarbest. Põhimääruse p 4 sätestab, et hooneregister on Eesti Vabariigi haldusinfo süsteemi koostisosa, milles sisalduvaid andmeid riigivõimu- ja -valitsemisorganid, kohaliku omavalitsuse organid, samuti ettevõtted, asutused ja organisatsioonid ning üksikisikud kasutavad sotsiaalsete ja majandusprotsesside analüüsimisel,juhtimisel ja prognoosimisel, samuti teadustöös ning kommertstegevuses. Käsitletava põhimääruse p 11 näeb ette, et varem valminud hoonete registris arvelevõtmise aluseks on omandiõigust tõendav dokument ja tehnilise inventariseerimise dokumentatsioon. Punkti 13 kohaselt ümberehitatud (juurdeehitatud) hoonete registris arvelevõtmise aluseks on hoone vastuvõtnud riikliku komisjoni akt ja tehnilise inventariseerimise dokumentatsioon. Eeltoodust tulenevalt oli riiklik hooneregister ennekõike informatiivse tähendusega ning omandit ei tekitanud hooneregistris hoone registreerimine, mistõttu ei ole hooneregistritõend vara omandamist õiguslikul alusel tõendavaks dokumendiks, vaid selleks saab olla omandiõigust tõendav dokument. 44.Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebuse esitaja tõendanud omandiõiguse olemasolu vaidlusalustele ehitistele.

§ 7

lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Riigikohtu halduskolleegium asus 17.09.2008 kohtuotsuses kohtuasjas nr 3-3-1-39-08 seisukohale, et maa ostueesõigusega erastamist taotlenud juriidilisel isikul , kes väidetavalt ei ole tõestanud hoone omandiõiguse olemasolu, on kaebeõigus sama maa riigi omandisse jätmise käskkirja vaidlustamiseks . Maa riigi omandisse jätmise otsus riivab maa ostueesõigusega erastamist taotleva juriidilise isiku õigust erastamisavalduse menetlemisele, kuna maa riigi omandisse jätmise tagajärjeks on maa ostueesõigusega erastamise menetluse eeltoimingute lõpetamine linna-või vallavalitsuse otsusega, erastamise taotlus jäetakse sel juhul sisuliselt läbi vaatamata. Sealjuures leidis halduskolleegium, et menetluse lõpetamisel ei oma tähtsust see, kas erastamist taotleva isiku omandiõigus on tõendatud või mitte, sest menetlus lõpetatakse erastamise võimatuse tõttu ning erastamise korraldajad ei kontrolli maa ostueesõigusega erastamise aluseks olevaid asjaolusid, sh omandiõigust. MRS § 20 lg 1 kohaselt kuulub erastamisele maa, mida käesoleva seaduse alusel ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse. Kui maad taotletakse riigi omandisse käesoleva seaduse § 31.1.lõike punkti 8 alusel või munitsipaalomandisse käesoleva seaduse § 28 2.lõike alusel, on selle maa omandamisel eesõigus füüsilisel isikul, kes taotleb maa ostueesõigusega erastamist käesoleva seaduse §-s 22.1 sätestatud ulatuses. Eeltoodust tulenevalt saab maad erastada vaid juhul, kui seda ei jäeta riigi omandisse ning erand on sellest tehtud vaid seaduses sätestatud juhtudel füüsiliste isikute osas. 45.Käesoleval juhul ei ole aga lisaks kaebaja poolt Nõlva tn 7 asuvatele hoonetele omandiõiguse tõendamata jätmisele tõendatud kaebuse esitaja poolt erastamisavalduse esitamine. Vabariigi Valitsuse 06.11.1996.a. määrusega nr 267 kinnitatud ” Maa ostueesõigusega erastamise korra” p 8 kohaselt algab maa ostueesõigusega erastamise menetlus avalduse esitamisega erastatava maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele. Kohalik omavalitsus on kohustatud esitatud avaldused registreerima ning väljastama avalduse esitajale tõendi avalduse vastuvõtmise kohta. Tõendis peab olema näidatud avaldaja nimi, avalduse registreerimise aeg ja registreerimisnumber ning avalduses näidatud erastatava maa asukoht ja pindala. Viidatud korra p 10 sätestab maa ostueesõigusega erastamise avalduses märgitavad andmed, p 11 aga avaldusele lisatavad dokumendid, sealjuures p 1 kohaselt ehitise omandiõigust tõendavad dokumendid. Kaebuse esitajal kohtule tõendit erastamisavalduse vastuvõtmise kohta esitada ei ole. 14 Kohtule esitatud dokumentidega ei ole tõendatud kaebuse esitaja poolt erastamisavalduse esitamine. „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse juhataja poolt 15.05.1995 esitatud taotlus hoonestusõiguse seadmiseks Nõlva tn 7 territooriumile ( I kd tl 38) sellise avaldusena käsitletav ei ole, lisaks on avalduse esitanud mitte kaebaja õiguseellane. Samuti ei tõenda erastamisavalduse esitamist Tallinna Omandireformiameti 26.09.2000 kiri Tallinna Hooneregistrile ( I kd tl 39). Viidatud kirjaga on palutud võimaldada Nõlva tn 7 toimikust koopiat seoses maa ostueesõigusega erastamise taotluse lahendamisega, ent kirjast ei nähtu, kes ja millise maa ostueesõigusega erastamiseks on avalduse esitanud. Tallinna Maa-Ameti 16.03.2007.a. õiendi nr 5-5/1085 kohaselt Nõlva tn 7 maa ostueesõigusega erastamiseks avaldust seisuga 15.03.2007 esitatud ei ole ( I kd tl 105).

  1. Tallinna Linnavalitsuse 02.05.2007.a. korraldus nr 785-k, millega määrati Nõlva tn 7 asuvate, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitseda olevate hoonete teenindamiseks vajalik maa ja katastriüksuse otstarve on antud maa riigi omandisse jätmise menetluses, kuhu Tallinna Linnavalitsus oli kaasatud kooskõlas „Maa riigi omandisse jätmise korra” punktidega 8 ja 9, mille kohaselt pidi linnavalitsus esitama arvamuse maa riigi omandisse jätmise kohta ning määrama taotletavale maale sihtotstarbe. Tallinna Linnavalitsus võttis korralduse nr 785-k „Nõlva tn 7 ehitiste teenindamiseks vajaliku maa ja sihtotstarbe määramine ning arvamuse andmine maa riigi omandisse jätmise kohta” vastu MRS § 31 lg 1 p 1 alusel , sealjuures tugines linnavalitsus järgmistele asjaoludele: Majandusja Kommunikatsiooniministeerium esitas 27.11.2006.a. Tallinna Linnavalitsusele taotluse maa asukohaga Nõlva tn 7 riigi omandisse jätmise kohta MRS § 31 lg 1 p 1 alusel; Rahandusministeeriumi 24.11.2005.a. õiendi kohaselt kuuluvad Nõlva tn 7 asuv puutöökoda, laohoone, administratiivhoone ja töökoda Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemise alla; Tallinna Maa-Ameti 16.03.2007 õiendi kohaselt, mis on koostatud Tallinna maaregistri andmete alusel, ei ole seisuga 15.03.2007 esitatud Nõlva tn 7 suhtes taotlust maa ostueesõigusega erastamiseks. Riigivara registri 27.02.2007 väljavõtte kohaselt kuuluvad Nõlva 7 asuv puutöökoda, laohoone, administratiivhoone ja töökoda Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemise alla. Kuigi AÕS § 90 lg 1 kohaselt loetakse vallasasja valdaja oma valduse ajal asja omanikuks, mis ei vabasta valdajat kohustusest esitada haldusmenetluses tema omandiõigust kinnitavad tõendid, siis käesoleval juhul ei olnud kaebuse esitaja taotlenud maa ostueesõigusega erastamistning puudusid igasugused tõendid tema omandiõiguse kohta. Nõlva 7 asuvad hooned on MKM valitsemisel 24.novembrist 2005.a., milline asjaolu on kaebajale teada ning mida ta vaidlustanud ei ole. MRS § 22 lg 1 kohaselt saavad ostueesõigusega maad erastada muuhulgas isikud, kellel on õigus osta maad ehitise omanikuna. Kohus leiab eeltoodut arvesse võttes, et linnavalitsusel puudus alus kahelda Nõlva 7 ehitiste ja rajatiste kuulumises Eesti Vabariigile ning kaebuse väited uurimisprintsiibi ja ärakuulamisõiguse rikkumisest on põhjendamatud. Kuna eeltoodust tulenevalt on täitmata ka kohustamisnõude rahuldamise üks eeldustest, ei kuulu rahuldamisele ka kohustamisnõue .
  2. Rahandusministri majandus- ja kommunikatsiooniministri ülesannetes 10.augusti 2007.a. käskkirja nr 283 on MRS § 29 ja § 31 lg 1 p 1 alusel ning kooskõlas „Maa riigi omandisse jätmise korra” p 5 alap 2 otsustatud jätta riigimaana Eesti Vabariigi omandisse MKM valitsemisel olevate hoonete alune ja neid teenindav maaüksus Nõlva tn 7 maakasutuse sihtotstarbega tootmismaa. Vaidlustatud käskkiri on kooskõlas HMS § 54 ja 56 sätestatuga ning kohtu hinnangul oli vastustaja õigustatud antud juhul tuginema käskkirja andmisel teadmisele, et hooned ei ole kaebaja omandis, tuginedes asjas kogutud tõenditele, mis kaebaja omandiõigust hoonetele ei kinnita. Kohus nõustub vastustajaga selles, et isegi kui vastustaja oleks kaebajalt enne käskkirja andmist veel eraldi vormis palunud esitada arvamuse ja vastuväited maa riigi omandisse jätmise 15 kohta, ei oleks see mõjutanud asjas tehtud otsust, arvestades sealjuures kohtumenetluse vältel menetlusosalistele antud võimalust vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks, mille kestel sai kaebuse esitaja esitada ka kõik oma argumendid. 48.

§ 7

lg 1 kohaselt võib kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Isiku põhjendatud huvi olemasolu saab hinnata lähtudes kahest aspektist: esiteks peab haldusaktil või toimingul peab olema vahetu mõju selle isiku õigustele ning teiseks peab soovitud tuvastus andma isikule ka selge eelise ehk õigusliku kasu. Põhjendatud huvina on kaebuse esitaja märkinud ,et ta soovib õigusvastasuse tuvastamise kaudu saavutada olukorda, kus majandusja kommunikatsiooniminister tunnistab käskkirja kohtuotsusele tuginevalt kehtetuks omal algatusel kaalutlusõiguse alusel, millist põhjendust põhjendatud huviks pidada ei saa. Kui aga käskkirja kehtetuks ei tunnistata, on kaebaja õiguslikuks huviks õigusvastasuse tuvastamine selleks, et taotleda käskkirja kehtetuks tunnistamist HMS § 68 lg 1 alusel. Lisaks märgib kaebuse esitaja, et kui temale kuuluvate hoonete juurde maa erastamise võimalust ei teki, on tal õigus kahju hüvitamise nõude esitamiseks . Kuna kaebuse esitaja omandiõigus kõnealustele hoonetele tõendatud ei ole ja tõendatud ei ole, et ta oleks taotlenud maa ostueesõigusega erastamist, puudub kaebuse esitajal põhjendatud huvi vaidlustatud käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks. VI MENETLUSKULUD 49.

§ 92

sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 93

lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kohus jätab kaebuse rahuldamata, ent kuna Tallinna Linnavalitsus ega Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ei ole kulude nimekirja ega kuludokumente esitanud, siis jäävad kaebuse esitaja kanda tema enese menetluskulud . Lea Kuuse kohtunik 16

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.