← Eesti

3-10-1155/29

Obsah (5)§ 11§ 14§ 18§ 23§ 25

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 30. juunil 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-10-1155 Haldusasi Politsei- ja Piirivalveameti taotlus A.V’i vä

) § 23 lg 1 alusel väljasaatmiskeskusesse kuni väljasaatmiseni. Tartu Halduskohtu 05.05.2010 määrusega asjas nr 3-10-1155 rahuldati taotlus ning anti luba isiku paigutamiseks väljasaatmiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. 2. 29.06.2010 saabus Tallinna Halduskohtule Politsei- ja Piirivalveameti taotlus A.V’i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kahe kuu võrra vastavalt

§-le

  1. POLITSEI- JA PIIRIVALVEAMETI TAOTLUS
  2. A.V on
  3. aastal lahkunud Eesti Vabariigist ning asunud elama Vene Föderatsiooni ja saanud selleks väljarändetoetust 2500 krooni. A.V omas tähtajalist elamisluba Eestis alates 14.09.2005 kuni 13.09.
  4. Isik esitas Murru Vanglas 26.03.2008 tähtajalise elamisloa taotluse nr.
  5. 09.04.2008 saadeti isikule kiri nr. 18166 sisuga tagastada migratsioonifondile 2100 krooni. 22.12.2008 saadeti isikule kiri nr. 65188 sisuga esitada Vene Föderatsiooni kodakondsust tõendav dokument. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet jättis 25.03.2009 numbriga 2022155744 isiku taotluse läbi vaatamata, kuna puuduseid ei oldud kõrvaldatud tähtajaks. 30.03.2009 esitas isik vaide 15.3-18/16210-1 KMA otsusele. 29.04.2009 otsusega 15.3-18/16210-2 tagastati vaie isikule puuduste kõrvaldamiseks. Isik puudusi ei kõrvaldanud. Karistusregistri andmetel on A.V korduvalt kriminaalkorras karistatud. Ida-Viru Maakohtu 11.12.1997 otsusega on isikule mõistetud tingimisi 1-aastane vabadusekaotus 2aastase katseajaga. Ida-Viru Maakohtu 14.02.2005 otsusega on isikule mõistetud 3-aastane vangistus tingimisi 1 aasta ja 6-kuuse katseajaga. Viru Maakohtu Kohtla-Järve kohtumaja 07.12.2006 otsusega on isikule mõistetud vangistus 3 aastat 2 kuud ja 27 kalendripäeva. Isik vabanes viimati Viru Vanglast 04.03.
  6. A.V esitas 04.03.2010 Politsei- ja Piirivalveametile sooviavalduse nr. 2022002642 erandina tähtajalise elamisloa taotlemiseks. 20.04.2010 jättis PPA sooviavalduse tähtajalise elamisloa siseriigis taotlemiseks rahuldamata ning elamisloa taotluse läbi vaatamata. 04.03.2010 on A.V’ile vastavalt

§ 11lg 1, § 7 lg 1, § 8 lg 2, § 10 lg 2 p-d 1-4 tehtud ettekirjutus nr.

1016886954 Eestist lahkumiseks 59 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 02.05.

  1. Ettekirjutus kuulub sundtäitmisele alates 03.05.
  2. A.V ettekirjutuse sundtäitmise tähtaja saabumisel Eesti Vabariigist ei lahkunud.

§ 14

lg 1 alusel saadetakse välismaalane Eestist välja lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaja saabumisel. Hinnanud tõendeid ja kaalunud faktilisi asjaolusid ei pidanud PPA proportsionaalseks A.V’i viibimist vabaduses, kuna oli alust arvata, et isik võib väljasaatmismenetlusest kõrvale hoiduda. 05.05.2010 Tartu Halduskohtu määrusega anti luba isiku paigutamiseks väljasaatmiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. 19.05.2010 esitas PPA kodakondsus- ja migratsiooniosakonna migratsioonijärelevalve büroo Välisministeeriumi vahendusel Vene Föderaalsele Migratsiooniteenistusele tagasivõtutaotluse A.V’i suhtes palvega dokumenteerida isik Euroopa Liidu ja Vene Föderatsiooni vahelise tagasivõtulepingu art 2 lg 1 alusel. Käesolevaks ajaks ei ole veel PPA tagasivõtutaotlusele vastust saanud. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et kehtiva reisidokumendi tõttu ei ole võimalik väljasaatmist lõpule viia, taotleb PPA Tallinna Halduskohtult luba A.V´i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kahe kuu võrra vastavalt

§-le

  1. A.V´I SEISUKOHT TAOTLUSE OSAS
  2. A.V selgitas, et kuna ta on sündinud Kohtla-Järvel, ei saa mingist Eesti Vabariigist väljasaatmisest juttugi olla. A.V’il oli NL pass, kuid Vene Föderatsiooni saatkonna konsul ütles, et ta ei ole Venemaa kodanik ning PPA-l vastav tõend puudub. Lisaks on A.V’i Eestis elav ema kirjutanud taotluse, et ta on 82-aastane ning tal on raske enda eest hoolitseda, mistõttu vajab abi. A.V leidis ka, et VSK-s toimub omavoli ja puuduvad sisekorrareeglid. KOHTU PÕHJENDUSED
  3. Välismaalaste seaduse § 51 lg 1 kohaselt peab välismaalasel Eestisse saabumiseks ja Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. Vaidlus puudub selle üle, et A.V´il puudub seaduslik alus 2 Eesti Vabariigis viibimiseks.

§ 14

lõike 3 kohaselt võib ebaseaduslikult Eestisse saabunud välismaalase Eestist välja saata ilma ettekirjutust tegemata ja halduskohtu loata.

§ 18

lg 1 kohaselt viiakse väljasaatmine lõpule 48 tunni jooksul välismaalase kinnipidamisest arvates.

§ 23

lg 1 kohaselt, kui väljasaatmist ei ole võimalik lõpule viia käesolevas seaduses sätestatud tähtaja jooksul, paigutatakse väljasaadetav väljasaatmist taotlenud või väljasaatmist täideviiva valitsusasutuse taotlusel halduskohtuniku loal väljasaatmiskeskusesse kuni väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Tartu Halduskohtu

  1. mai
  2. a. kohtumäärusega paigutas kohus A.V’i VSK-sse kuni tema Eesti Vabariigist väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Seega lõpeb A.V’i kohtu loal väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaeg
  3. juulil 2010.

§ 25

kohaselt, kui väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja jooksul ei ole võimalik väljasaatmist täide viia, pikendab halduskohus Politsei- ja Piirivalveameti taotlusel väljasaadetava väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kahe kuu kaupa kuni väljasaatmise täideviimiseni või välismaalase vabastamiseni käesoleva seaduse § 24 lõike 2 või 3 järgi. PPA taotlusest nähtuvalt on PPA edastanud Välisministeeriumi vahendusel Vene Föderaalsele Migratsiooniteenistusele A.V’i suhtes tagasivõtutaotluse palvega dokumenteerida isik Euroopa Liidu ja Vene Föderatsiooni vahelise tagasivõtulepingu art 2 lg 1 alusel. Käesoleva kohtumääruse tegemise aja seisuga ei ole PPA tagasivõtutaotlusele veel vastust saanud. Seega esineb alus isiku VSK-s kinnipidamise tähtaja pikendamiseks. VSK-s kinnipidamise tähtaja pikendamisel ei saa kohus hinnata neid asjaolusid, mida hinnatakse isikule elamisloa andmisel ning Eestist lahkumise ettekirjutuse tegemisel. PPA taotlusest nähtub, et A.V talle tehtud ettekirjutust Eestist lahkumiseks ei vaidlustanud ning tema tähtajalise elamisloa taotlus jäeti seoses tähtajaks puuduste kõrvaldamata jätmisega läbi vaatamata. Kohus peab isiku VSK-s kinnipidamise tähtaja pikendamisel kaaluma vaid seda, kas isiku kinnipidamine on lähtudes Põhiseaduse §-s 20 sätestatud igaühe õigusest vabadusele ja isikupuutumatusele ebaseadusliku Eestisse asumise tõkestamise ning Eestist väljasaatmise eesmärgil proportsionaalne meede. Käesoleval juhul ei esine selliseid asjaolusid, millega seonduvalt saaks väita, et tegemist oleks ebaproportsionaalse sekkumisega PS § 20 lg 2 p-ga 6 kaitstud õigustesse. Arvestades asjaolu, et A.V ei ole vabatahtlikult kehtiva lahkumisettekirjutusega määratud tähtaja jooksul Eesti Vabariigist lahkunud, on piisav alus kahtluseks, et isik võib väljasaatmiskeskusest vabastamisel väljasaatmismenetlusest kõrvale hoiduda. Kahtlust A.V’i seaduskuulekuses süvendab ka asjaolu, et isikut on korduvalt kriminaalkorras karistatud. Kuna A.V’i vabastamine väljasaatmiskeskusest võib seetõttu saada tõsiseks takistuseks väljasaatmismenetluse lõpuleviimisel, on põhjendatud isiku jätkuv kinnipidamine Väljasaatmiskeskuses kuni isiku väljasaatmiseni. Eeltoodud kaalutlustel rahuldab kohus PPA taotluse. Tiina Pappel kohtunik 3

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.