← Eesti

3-09-614/27

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-09-614 Otsuse kuupäev

  1. detsember 2009 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Anita-Alide Selg´i ja Helju Nikker´i kaebus Kõpu Vallavalitsuse 11.11.2008.a korralduse nr 83, Kõpu Vallavalitsuse 20.05.2008.a korralduse nr 45 ja Viljandi maavanema 22.08.2008 otsuse nr 609 õigusvastaseks tunnistamiseks Asja läbivaatamise kuupäev 24.03.2009; 22.09.2009; 04.12.2009 Menetlusosalised Kaebuse esitaja Anita-Alide Selg ja Helju Nikker, esindaja Eerik Entsik Vastustaja Kõpu Vallavalitsus, esindaja Margo Normann Vastustaja Viljandi maavanem Kolmas isik Rain Laumets Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so kuni 28.jaanuar
  2. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik
  3. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Viljandi maakonnakomisjoni
  4. märtsi
  5. a otsuse nr 32-8611 punktiga 1 on tunnistatud omandireformi objektiks Kõpu vallas Sollu-Veski 113 maa pindalaga 67,10 ha ja ebaseaduslike otsuste alusel võõrandatud hooned.
  6. Kõpu Vallavalitsuse 05.oktoobri 1995 korralduses nr 111 otsustati: p.1 – Sollu-Veski 113 vesiveski hoone ei ole säilinud endisel individualiseeritud kujul, p.2- mitte tagastada 1 vesiveski hoonet ORAS § 12 lg 3 p 2 alusel, p.3 – eelpooltoodud vara kuulub kompenseerimisele.
  7. Kõpu Vallavalitsuse 05.oktoobri 1995 korraldusega nr 112 otsustati alustada vara (vesiveski) kompenseerimise menetlusega.
  8. Kõpu Vallavalitsuse
  9. jaanuari
  10. a korraldusega nr 9 tühistati Kõpu Vallavalitsuse
  11. oktoobri
  12. a korraldus nr 111 täies ulatuses.
  13. Kõpu Vallavalitsuse
  14. veebruari
  15. a korralduses nr 44 tunnistati, et vesiveski hoone ei ole säilinud endisel individualiseeritud kujul (p.1) ja otsustati mitte tagastada subjektidele vesiveski hoonet (p.2)
  16. Kõpu Vallavalitsuse
  17. mai
  18. a korraldusega nr 72 tühistati Kõpu Vallavalitsuse 22.veebruari 1999 korraldus nr
  20. Kõpu Vallavalitsuse 28.mai 1999 korraldusega nr 73 „Kõpu Vallavalitsuse korralduse nr 9 06.01.1999.a muutmine“ muudeti korraldust nr 9 järgmiselt: p.1 –tühistada Kõpu vallavalitsuse korraldus nr 111 p 3 ja Kõpu Vallavalitsuse korraldus nr 112 05.10.1995.a..
  21. Kõpu Vallavalitsuse 17.02.2000 korraldusega nr 11 tühistati järgmised Kõpu Vallavalitsuse korraldused: 28.05.1999 korraldus nr 73, 06.01.1999 korraldus nr 9, 05.10.1995 korraldus nr 112 ja 05.10.1995 korralduse nr 111 p
  23. 18.07.2000 sõlmiti RE Eesti Kütus (pankrotis) ja Mark Masso vahel ehitise ostumüügileping, mille alusel RE Eesti Kütus müüs Mark Massole Sollu-Veski 113 asuva puhkebaasi ( endine vesiveski). Tallinna Linnakohtu 07.03.2001 otsusega tunnustati ostu-müügilepingu tühisus ning ennistati rikkumiseelne olukord. Tallinna Ringkonnakohtu 12.juuni 2001 otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu 7.03 2001 otsus osas, millega ennistati ostu-müügilepingu sõlmimisele eelnenud olukord.
  24. Kõpu Vallavalitsuse 20.04.2001 korraldusega nr 46 tagastati õigustatud subjektidele 44,23 ha maad, sama korraldusega ei kuulunud tagastamisele 21,4 ha maad. Tagastamisele mittekuuluv maa 21,4 ha on subjektidele kompenseeritud.
  25. Kõpu Vallavalitsuse 07.10.2005 korraldusega nr 95 tühistati Kõpu Vallavalitsuse 5.oktoobri 1995 korraldus nr 111 p 1 ja
  26. Tartu Ringkonnakohtu 12.märtsi 2007 otsusega haldusasjas 3-06-123 tühistati Kõpu Vallavalitsuse 07.oktoobri 2005 korraldus nr
  28. Kõpu vallavalitsus 20.mai 2008 korraldusega nr 45 otsustas erastada 13833 m2 suuruse maaüksuse puhkebaasi omanikule Mark Massole. Viljandi Maavanema 22.augusti 2008 korraldusega erastati Mark Massole 13833 m2 suurune maa. 04.septembril 2008 on Mark Masso ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud maa müügileping asjaõigusleping ja hüpoteegi seadmise leping. 15.01.2009 on Mark Masso müünud kinnistu Rain Laumetsale. 2
  29. Kõpu Vallavalitsuse 11.novembri 2008 korraldusega nr 83 määrati Helju Nikkerile ja Anita Selg-le 1,47 ha eest kompensatsioon kokku 5502- krooni.
  30. H.Nikker ja A-A. Selg esitasid 23.detsembril 2008 kaebuse Kõpu Vallavalitsuse 11.novembri 2008 korralduse nr 83 tühistamiseks. 24.märtsil 2009 esitati kaebuse Kõpu Vallavalitsuse 20.mai 2008 korralduse nr 45 ja Viljandi Maavanema 22.augusti 2008 korralduse nr 609 tühistamiseks. Kohtu 25.märtsi ja 29.mai 2009 määrustega on kaebused liidetud ühte menetlusse (haldusasi nr 3-09-614).
  31. 22.09.2009 kohtuistungil esitas kaebajate esindaja taotluse kaebuse muutmiseks ning taotles Kõpu Vallavalitsuse
  32. mai
  33. a korralduse nr 45, Viljandi Maavanema
  34. augusti
  35. a korralduse nr 609 ning Kõpu Vallavalitsuse
  36. novembri
  37. a korralduse nr 83 õigusvastaseks tunnistamist. Kaebuse esitaja taotlus ja põhjendused
  38. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise osas on varasemalt olnud osapoolte vahel väga palju erinevaid kohtuvaidlusi, mille puhul on olnud peamiseks vaidlusaluseks küsimuseks asjaolu, kas Kõpu Vallavalitsuse
  39. oktoobri
  40. a korralduse nr 111 alusel on lõplikult otsustatud Kõpu vallas Vanaveski külas asuva Sollu-Veski 113 vesiveski hoone tagastamise küsimus. Kõikides nimetatud vaidluste raames tehtud jõustunud kohtuotsustes on asutud seisukohale, et Kõpu vallas Vanaveski külas asuva Sollu-Veski 113 vesiveski hoone tagastamise küsimus ei ole lõplikult otsustatud, kuivõrd Kõpu Vallavalitsuse
  41. oktoobri
  42. a korraldus on Kõpu Vallavalitsuse poolt tunnistatud kehtetuks Kõpu Vallavalitsuse järgnevate haldusaktidega. Nii asus Tallinna Linnakohus
  43. märtsi
  44. a kohtuotsuses tsiviilasjas nr 2/4/29-6502/00, seisukohale, et „hagejate seletuste ja toimikus olevate dokumentidega on tõendatud, et Kõpu vallas Vanaveski külas asuva Sollu-Veski 113 maa ja ebaseaduslike otsuste alusel võõrandatud hoonete tagastamise küsimus ei ole otsustatud”. Tartu Halduskohtu
  45. detsembri
  46. a kohtuotsuses haldusasjas nr 3-11/2001 on kohus tuvastanud sarnaselt, et „Sollu-Veski 113 kinnistul asuva vesiveski tagastamise küsimus ei ole otsustatud ORAS § 18 lg 1 mõttes”.
  47. Pärast Tartu Halduskohtu
  48. detsembri
  49. a kohtuotsuse jõustumist ei ole Kõpu Vallavalitsus andnud välja haldusakte, millega oleks otsustatud õigustatud subjektidele vesiveski hoone tagastamine või mittetagastamine. Järelikult oli Kõpu Vallavalitsusel õiguslik kohustus asuda Kõpu vallas Vanaveski külas asuva Sollu-Veski 113 vesiveski hoone tagastamise küsimuse lahendamisele.. Kõpu Vallavalitsusel pidi olema eeltoodud jõustunud kohtulahenditest üheselt ilmne, et Kõpu Vallavalitsus peab asuma lahendama Kõpu vallas Vanaveski külas asuva Sollu-Veski 113 vesiveski hoone tagastamise küsimust. Kõpu Vallavalitsus ei asunud aga vesiveski hoone tagastamise küsimuse lahendamisele ega määranud ekspertiisi vaidlusaluse vesiveski hoone endisel individualiseeritaval kujul säilimise kindlakstegemiseks. 3
  50. Kõpu Vallavalitsus on aga
  51. mail
  52. a vastu võtnud korraldus nr 45 „Maa ostueesõigusega erastamine" ning Viljandi Maavanem
  53. augustil
  54. a korraldus nr 609 „Maa ostueesõigusega erastamine". Kaevatavad haldusaktid rikuvad kaebajate subjektiivseid õigusi ja vabadusi sellega, et korraldustega on erastatud Kõpu vallas Vanaveski külas asuva Sollu-Veski 113 vesiveski hoone alune ja teenindamiseks vajalik maa, kuigi nimetatud vesiveski hoone ja maa tagastamise küsimus on kuni käesoleva hetkeni lahendamata. Samas on kaebajad esitanud Kõpu Vallavalitsusele selge taotluse nii Kõpu vallas Vanaveski külas asuva Sollu-Veski 113 vesiveski hoone ning selle aluse ning teenindamiseks vajaliku õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamiseks, millise taotluse suhtes ei ole Kõpu Vallavalitsus kuni käesoleva hetkeni oma seisukohta võtnud. Tähelepanuväärne on asjaolu, et maa ostueesõigusega erastamise kavatsusest ei olnud õigustatud subjekte ei eelnevalt ega peale haldusaktide vastuvõtmist informeeritud. Kuivõrd maad on ostueesõigusega erastada võimalik üksnes juhul, kui maal asub kolmandale isikule kuuluv ehitis, mis ei kuulu õigustatud subjektidele tagastamisele, siis oleks kaevatavas haldusaktis pidanud sisalduma vähemalt motiivid, miks on Kõpu Vallavalitsuse arvates siiski vaidlusaluse Kõpu vallas Vanaveski külas asuva Sollu-Veski 113 vesiveski hoone tagastamise küsimus lõplikult otsustatud. Käesoleval hetkel ei ole kaebajatele teada põhjused, millest tulenevalt pidas Kõpu Vallavalitsus võimalikuks asuda koheselt maa ostueesõigusega erastamise juurde.
  55. Kõpu Vallavalitsus andis
  56. novembril
  57. a välja korralduse nr 83 „Sollu-Veski 113 talumaade ees lisakompensatsiooni määramine“, mille punktiga 1 otsustati määrata lisakompensatsioon 1,47 ha eest, kokku summas 5502 krooni. Kuna kaebajate huviks on vesiveski ja maa tagasi saamine, on see haldusakt üheks osaks, miks kaebajad vara tagasi ei saa.
  58. 22.septmebril 2009 esitas kaebajate esindaja taotluse kaebuste taotluste muutmiseks haldusasjas nr 3-09-614 ning taotluse Kõpu Vallavalitsuse
  59. mai
  60. a korralduse nr 45, Viljandi Maavanema
  61. augusti
  62. a korralduse nr 609 ning Kõpu Vallavalitsuse
  63. novembri
  64. a korralduse nr 83 õigusvastaseks tunnistamiseks Taotluses märgitakse, et Tartu Halduskohtule esitatud kaebustes on õigustatud subjektid taotlenud kaevatavate haldusaktide tühistamist. Vastavalt elektroonilise kinnistusraamatu andmetele on vaidlusaluse kinnisasja omanikuna Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Viljandi kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriosasse nr 3651439 (kinnistu katastritunnusega 36001:004:0099, sihtotstarbega ärimaa 100%, asukohaga Viljandimaa, Kõpu vald, Vanaveski küla, Puhkebaasi, pindalaga 13 833 m2) kantud Rain Laumets (isikukoodXXXXXXXXXXX). Ülaltoodust tulenevalt eeldaks õigustatud subjektide poolt maareformi käigus hoone ja maa tagastamise menetluse jätkamine seda, et Rain Laumets'a asemel oleks kinnistusraamatusse kantud Eesti Vabariik ning Eesti Vabariigi avalduse alusel oleks kinnistusraamatu kanne kustutatud. Nimetatud õigusmuudatuste tegemine eeldaks õigustatud subjektide Anita-Alide Selg ja Helju Nikker poolt uue hagiavalduse esitamist ning eraldi asjaolu tõendamist, et Rain Laumets on kinnisasja pahauskne omanik. Eelpool nimetatud asjaolude tõendamine ei ole lihtne. Samuti puudub õigustatud subjektidel usk, et peale nimetatud tsiviilvaidluse lõppemist Kõpu Vallavalitsus asuks nõuetekohaselt teostama hoone ja maa tagastamise toiminguid, kuivõrd Kõpu Vallavalitsus ei ole suutnud seda teha enam kui 8 aasta jooksul. Ülaltoodust tulenevalt soovivad õigustatud subjektid oma õiguste kaitseks esitada Kõpu Vallavalitsuse vastu kahjude hüvitamise nõude. Kahjude hüvitamise nõude esitamiseks ei ole 4 vajalik kaevatavaid haldusakte tühistada, vaid piisab nimetatud haldusaktide õigusvastasuse tuvastamisest. Vastustaja Kõpu Vallavalitsuse vastuväited
  65. Vastustaja leiab, et kaebus on alusetu ja ei kuulu rahuldamisele. Kõpu Vallavalitsuse 20.05.2008.a korraldus nr 45 "Maa ostueesõigusega erastamine" on seaduslik ja kooskõlas varasemate haldusmenetluse otsustega, eriti 05.10.1995 aasta korralduse nr 111 punktidega 1 ja
  66. Kõpu Vallavalitsus on seisukohal, et Tallinna Linnakohtu 07.03.2001 a kohtuotsus tsiviilasjas nr 2/4/29-6502/00 ei ole asjakohane väitmaks, et vaidlusaluse objekti tagastamise küsimus ei ole lahendatud.. Vastavalt TsMS § 457 lg 1 on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles otsuse resolutsiooniga lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue, kui seadusest ei tulene teisiti. Tallinna Linnakohus ei ole viidatud tsiviilasjas lahendanud resolutsiooniga mitte ühtegi nõuet, kus menetlusosaliseks oleks olnud Kõpu vald. Nimetatud küsimuse lahendamisel tuleb võtta aluseks HKMS § 19 lg 7, mille alusel kohus vaatab asja läbi kaebuses esitatud taotluse ulatuses.
  67. Kõpu Vallavalitsus asus tagastamise küsimust uuesti otsustama ja arvestades asjaolu, et RE Eesti Kütus tugines oma vastuväidetes pidevalt Kõpu Vallavalitsuse korralduse nr 111 05.10.1995 p-de 1 ja 2 kehtivusele, tühistas oma korraldusega nr 95 07.10.2005 nimetatud korralduse. Tartu Ringkonnakohus asus aga 12.03.2007 seisukohale, et Kõpu Vallavalitsuse 07.10.2005 korraldus nr 95 korralduse nr 111 05.10.1995 tühistamise kohta on ebaseaduslik. Haldusasja lahendamisel Tartu Ringkonnakohtus ei osundanud, et Kõpu Vallavalitsuse korralduse nr 111 05.10.1995 puhul oleks tegemist tühistatud või kehtetu õigusaktiga. Kõpu Vallavalitsuse eesmärk oli kõrvaldada vastuolu haldusakti ja kohtulahendi vahel. RE Eesti Kütus (pankrotis) on alati tuginenud oma vastuväidetes korraldusele nr 111 05.
  68. 1995.a. Tartu Ringkonnakohus vastupidi meie ootustele aga leidis, et Kõpu Vallavalitsuse korraldus nr 95 07.10.2005 rikub RE Eesti Kütuse õigusi ja sellega saab lugeda tuvastatuks asjaolu, et RE-1 Eesti Kütus on õiguspärane ootus eeldada, et korraldus nr 111 05.10.1995 on kehtiv.
  69. Kaebajate poolt ei ole mitte üheski kaebuses taotletud Kõpu Vallavalitsuse 05.10.1995.a. korralduse nr 111 p.l ja 2 tühistamist või kehtetuks tunnistamist. Kohtud ei ole mitte kordagi osundanud korralduse nr 111 05.10.1995 kehtetusele. Vastupidi, Tartu Ringkonnakohus rahuldas RE Eesti Kütuse nõude ja kinnitas tegelikult korralduse nr 111 05.10.1995 kehtivust.
  70. Kõpu Vallavalitsus ei pea põhjendatuks kaebajate seisukohta selles, et puudusid alused maa erastamiseks Mark Massole. Mark Masso oli ehitusregistrisse kantud vara omanikuna ja maa erastatakse ehitise omanikule. Kõpu Vallavalitsusel puuduvad volitused omal äranägemisel registri kandeid muuta. Kaebajad ei esita ka ise viiteid õigusnormile, mille alusel oleks maa erastamine Mark Massole ebaseaduslik. Pole õige kaebajate väide, et Kõpu Vallavalitsusel puudusid igasugused faktilised ja õiguslikud motiivid maa erastamiseks. Kuna Tartu Ringkonnakohus tunnistas 12.03.2007 aastal kehtetuks Kõpu Vallavalitsuse katse tühistada 05.10.1995 korralduse nr 111 p 1 ja 2, siis oli vastustajale selge, et Sollu-Veski hoonete mittetagastamist ei ole enam võimalik muuta. 5
  71. Alusetud on kaebajate etteheited selles osas, et Kõpu Vallavalitsus oleks eraldi pidanud andma haldusakti hoonetealuse maa tagastamata jätmise kohta. Jõus on Kõpu vallavalitsuse korraldus nr 111 05.
  72. 1995 p 2 millega otsustati mitte tagastada Sollu -Veski 113 veski hoone ja puudub alus eeldada, et lahendamata jäeti veski hoonealuse maa tagastamise küsimus. Vastavalt MaaRS § 6 lg.2 p 3 maad ei tagastata osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised, sealhulgas aiandus-, suvila-, elamu- või garaažiühistu hooned või rajatised ühistu ringpiiri sees, ning ei lepita kokku hoonestusõiguse või kasutusvalduse seadmises, rendileandmises või muul viisil vastavalt käesoleva seaduse §-dele 7, 9 ja
  73. Hoonete mittetagastamisega on lahendatud ka hoonetealuse maa mittetagastamine ja kellelgi ei saa olla õiguspärast ootust, et kuigi hoonet ei tagastata, võidakse tagastada hoonetealune maa. Sollu-Veski 113 veskihoone mittetagastamise korralduses on viidatud ORAS vastavatele lõigetele ja punktidele. Vastustaja Viljandi maavanema seisukoht
  74. Maavanem on seisukohal, et vaidlustatud korraldus on vastu võetud maareformi seadusandluses maa ostueesõigusega erastamist sätestatut järgides. Juriidiline isik RE Eesti Kütus (pankrotis) esitas 25.03.1997 Kõpu Vallavalitsusele avalduse maa erastamiseks temale kuuluva Puhkebaasi juurde. Vastavalt MRS § 10 lg 1 ja § 20 lg 1 oli RE Eesti Kütusel (pankrotis) õigus taotleda Vanaveski puhkebaasi aluse ja selle teenindamiseks vajaliku maa ostueesõigusega erastamist. Maa ostueesõigusega erastamise ajaks oli Kõpu valla Sollu-Veski 113 õigusvastaselt võõrandatud talumaast tagastatud õigustatud subjektidele Anita-Alide Selg’le ja Helju Nikkerile 44, 23 ha.
  75. Kõpu Vallavalitsus esitas Viljandi maavanemale Puhkebaasi katastriüksuse ostueesõigusega erastamise korraldamiseks: 1) RE Eesti Kütus (pankrotis) 25.03.1997 avalduse, 2)18.07.2000 RE Eesti Kütuse (pankrotis) ja Mark Masso vahel sõlmitud notariaalse ehitise ostu-müügilepingu, 3) väljavõtte ehitisregistri andmestikust seisuga 29.05.
  76. Väljavõtte kohaselt oli Puhkebaasi hoonete omanik Mark Masso. Seadusest tulenevalt kontrollis erastamise korraldaja enne maa ostueesõigusega erastamise otsustamist vallavalitsuse poolt esitatud andmete õigsust. RE Eesti Kütus (pankrotis) väljendas 25.03.1997 Kõpu Vallavalitsusele esitatud avalduses kindlat tahet maa erastamiseks temale kuuluvate hoonete juurde. Pärast 18.07.2000 sõlmitud ostu-müügilepingu tühisuse tunnustamist kohtus jäeti Riiklikus ehitisregistris muutmata andmed Puhkebaasi ehitise omaniku kohta. Erastamise korraldajal ei olnud põhjust kahelda ehitisregistri väljastatud andmete õigsuses, ta ei olnud ega saanudki teadlik olla asjaolust, et andmed riiklikus ehitisregistris puhkebaasi ehitise omaniku kohta ei ole tõesed. Kolmanda isiku seisukoht 6
  77. Kolmas isik Rain Laumets leiab, et kaebused on pahatahtlikud ning tuleb jätta rahuldamata. Hoone tagastamise küsimus on lahendatud Kõpu vallavalitsuse 1995 aasta korraldusega nr 111, mis on kehtiv haldusakt. Kohtu põhjendused ja otsus Kohus, ära kuulanud menetlusosaliste seletused ja läbi vaadanud toimiku materjalid, leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele.
  78. Vaidluse all on küsimus, kas Kõpu Vallavalitsusel ja Viljandi maavanemal oli õigus erastada Kõpu vallas endise Sollu-veski 113 maal asuva puhkebaasi ( endine vesiveski) alust maad. Kaebuse esitajad on seisukohal, et maa erastamiseks puudus nii vallavalitsusel kui maavanemal õigus, kuna selleks ajaks ei olnud Kõpu Vallavalitsus otsustanud õigusvastaselt võõrandatud vara, so endise vesiveski hoone tagastamise küsimust. Kõpu Vallavalitsus vaidleb kaebajatele vastu, märkides, et vesiveski hoone mittetagastamise küsimus oli lahendatud Kõpu Vallavalitsuse 5.oktoobri 1995 korraldusega nr
  80. Kaebajad paluvad tuvastada Kõpu Vallavalitsuse 20.mai 2008 korralduse nr 609 „Maa ostueesõigusega erastamine“, ning Kõpu Vallavalitsuse 11.novembri 2008 korralduse nr 83 „Sollu-veski 113 talumaade eest lisakompensatsiooni määramine“ õigusvastasus. Põhjendatud huvina on kaebajad märkinud, et nad soovivad esitada Kõpu Vallavalitsuse ja Viljandi maavanema vastu kahju hüvitamise nõude.
  81. Maareformi seaduse (MRS) § 222 lg. 1 järgi korraldab maa erastamist maavanem. Kohalik omavalitsus teeb maa erastamisel seaduses ja sellest tulenevates õigusaktides sätestatud erastamise eeltoimingud. Ka nende eeltoimingute tegemine on riikliku haldusülesande täitmine. Seega tuleb riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevus maa erastamisel lugeda ühtseks menetluseks. Kõpu Vallavalitsus tegi vaidlustatud maa erastamise eeltoimingud, ta ei otsustanud selle maa erastamise küsimust. Selle maa erastamise otsustas Viljandi maavanem oma 22.augusti
  82. a. korraldusega nr.
  83. Seetõttu on küsitav ka kaebajate põhjendatud huvi vallavalitsuse korralduste õigusvastasuse tuvastamiseks. Kirjalikus kaebuses on märgitud, et edaspidi on soov esitada kahju nõue just Kõpu Vallavalitsuse vastu. Kõpu Vallavalitsuse 20.mai 2008 korralduse nr 45 vastu võtmisel on vallavalitsus faktiliste asjaoludena aluseks võtnud RE Eesti Kütus 25.03.1997 avalduse ja 18.07.2000 ehitise ostumüügilepingu. RE Eesti Kütus on 25.03.1997 Kõpu vallavalitsusele esitatud avalduses soovinud osta Vanaveski Puhkebaasi juurde kuuluvat maad asukohaga Kõpu vald Vanaveski küla (tlk.121). 18.juuli 2000 aastal sõlmitud ostu-müügilepingu järgi on RE Eesti Kütus müünud puhkebaasi Mark Massole (tlk.122-123). Ehitusregistrist 25.05.2008 tehtud väljatrüki kohaselt on ehitise- puhkebaasi omanikuks Mark Masso.
  84. (MRS) § 22 lg 1 kohaselt saavad ostueesõigusega maad erastada isikud, kellel on õigus maad osta ehitise omanikuna. Vaidlust selles, et endise vesiveski, praeguse puhkebaasi omanikuks oli erastamise ajal Mark Masso, ei ole. Kaebajad leiavad, et veski juurde maa erastamist ei saanud läbi viia, kuna veski hoone oli tunnistatud õigusvastaselt võõrandatud vara hulka ning vallavalitsus ei olnud enne maa erastamisele asumist lahendanud hoone tagastamise küsimust. 7
  85. Õige on kaebuse esitajate väide, et vaidlusaluse vesiveski hoone tagastamisega seonduvates küsimustes on olnud mitmeid kohtuvaidlusi, kus kohtud on jõudnud erinevatele seisukohtadele. Kaebuse esitajad on kaebustes välja toonud ja osundanud mitmetele kohtulahenditele, kus on kohtuotsust motiveerivas osas jõutud seisukohale, et Sollu-Veski 113 vesiveski hoone tagastamise küsimus ei ole lõplikult otsustatud. Samas ei ole varasemates kohtulahendites tuvastatud antud asjas siduv, kuna HKMS § 17 lg 1 kohaselt hindab kohus varasemalt jõustunud kohtulahendi motiivides tuvastatud asjaolusid kogumis teiste tõenditega. Halduskohtu lahendi puhul kohaldub HKMS § 96 kaudu TsMS § 457 lg 1, mille järgi on menetlusosalistele kohustuslik vaid jõustunud kohtuotsuse resolutsioon. ORAS § 12 lg 5 kohaselt otsustab vara tagastamise ja korraldab vara tagastamist valla- või linnavalitsus. Omandireformi objektiks oleva vara mittetagastamise alused on toodu ORAS § 12 lõikes
  86. Kõpu Vallavalitsus on seisukohal, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimus on lahendatud vallavalitsuse 5.oktoobri 1995 korraldusega nr 111, mille punktid 1 ja 2 on jõus ja kehtivad. Kõpu Vallavalitsuse 5.oktoobri 1995 korraldust nr 111 kohtus varasemalt vaidlustatud ei ole, seega ei ole seda korraldust kohtu poolt tühistatud, nagu on märkinud ka Kõpu Vallavalitsus. Samas on aga Kõpu Vallavalitsus ise võtnud hilisemalt vastu mitmeid korraldusi, milledes 1995 a korraldus on tühistatud ning seejärel on asutud tühistama tühistamise korraldusi. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60 lg 1 kohaselt loob õiguslikke tagajärgi ja on täitmiseks kohustuslik ainult kehtiv haldusakt. HMS § 60 lg 2 märgib, et kohustuslik on ainult haldusakti resolutiivosa. HMS § 61 lg 2 sätestab, et haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Lisaks vallavalitsuse 1995 aasta korraldusele nr 111, on vallavalitsus ka 22.veebruari 1999 korraldusega nr 44 tunnistanud vesiveski hoone endisel individualiseeritud kujul mittesäilinuks ning otsustanud hoonet mitte tagastada. Nimetatud korraldus on vallavalitsuse poolt juba 28.mail 1999 korraldusega nr 72 kehtetuks tunnistatud. Seega jääb küsimuse alla ikkagi vallavalitsuse 1995 aasta korralduse nr 111 kehtivus. Vallavalitsus on 6.jaanuari 1999 korraldusega nr 9 tühistanud 1995 aasta korralduse nr 111 ja korralduse nr 112 tervikuna. (5.oktoobri 1995 korraldusega nr 112 on otsustatud alustada Sollu-Veski vara kompenseerimist). 28.mai 1999 korraldusega nr 73 on muudetud 6.jaanuari 1999 korralduse nr 9 p 1 ja sõnastatud järgmiselt: Tühistada Kõpu Vallavalitsuse korraldus nr 111 p 3 ja Kõpu Vallavalitsuse korraldus nr 112 05.10.1995.a. Peale kaebajate poolt Viljandi Maakohtusse pöördumist tühistas Kõpu Vallavalitsus 17.veebruari 2000 korraldusega nr 11 järgmised vallavalitsuse korraldused: 1)
  87. mai 1999 korralduse nr 73 ; 2) 6.jaanuari 1999 korralduse nr 9, 3) 5.oktoobri 1995 korralduse nr 112, 4) 5.oktoobri 1995 korralduse nr 111 punkti
  88. Veelkordselt on Kõpu Vallavalitsus asunud hoone tagastamise küsimust lahendama 07.oktoobril 2005, tühistades korraldusega nr 95 1995 korralduse nr
  89. Tartu Ringkonnakohus tühistas 12.märtsi 2007 otsusega vallavalitsuse 2005 korralduse nr
  90. 8
  91. Kohus nõustub eeltoodu alusel, et Kõpu Vallavalitsuse 5.oktoobri 1995 korralduse nr 111 punktid 1 ja 2 on olnud maa erastamise ajal kehtivad sätted. Haldusakti kehtetuks tunnistamine on haldusorgani tahteavaldus. Nähtuvalt Sollu-Veski 113 maa ja vara tagastamise toimikutest, on vallavalitsus olnud kogu menetluse käigus vähem või rohkem kindel, et hoone tagastamise küsimus on 1995 korraldusega nr 111 otsustatud. Kuna vallavalitsus on tühistanud vallavalitsuse 6.jaanuari 1999 korralduse nr 9, mis on ainus vallavalitsuse korraldus, mis tühistas esialgse korralduse 111, siis saab ka järeldada, et 1995 korraldus on kehtiv. Puudub selline kehtiv vallavalitsuse korraldus, millega oleks tühistatud vallavalitsuse 1995 a. korralduse p-d 1 ja
  92. Tartu Ringkonnakohus on 12.märtsi 2007 otsuses haldusasjas nr 3-06-123 märkinud, et puudub ka selline kohtuotsus, millega oleks tühistatud Kõpu Vallavalitsuse 5.oktoobri 1995 korralduse nr 111 p-d 1 ja 2 ning et kuna vallavalitsus asus 2005 aastal tühistama 1995 korraldust nr 111 p 1 ja 2, on ta eeldatavasti leidnud, et Sollu-Veski 113 vesiveski hoone tagastamata jätmise otsustus on jõus. Tartu Ringkonnakohus ei leidnud, et vallavalitsus asus tühistama juba kehtetut haldusakti. Ringkonnakohus on märkinud samas lahendis, et vallavalitsus on ise oma käitumisega korralduste andmisel (tühistades korralduse ja siis jälle tühistades jms) tinginud selle, et kohtud on tuvastanud asjaolu, kas Sollu-Veski 113 vesiveski hoone tagastamata jätmine on otsustatud või mitte, erinevalt. Ka peale eelpool märgitud Tartu Ringkonnakohtu otsust ei ole ei vallavalitsus ega kohtud tunnistanud kehtetuks ega tühistanud esialgse vallavalitsuse 1995 korralduse nr 111 p 1 ja
  93. Kaebuse esitaja poolt osundatud Tartu Halduskohtu 28.12.2001 otsuses nr 3-11/2001 ei ole kohus tuvastanud, et Sollu-Veski 113 kinnistul asuva vesiveski tagastamise küsimus ei ole otsustatud ORAS § 18 lg 1 mõttes. Vastupidi, kohus on märkinud otsuses, et vallavalitsuse 06.01.1999 korraldusest nr 9 ja 28.05.1999 korraldusest nr 73 võib järeldada, et jõus on Kõpu vallavalitsuse korraldus nr 111 punktide 1 ja 2 osas. Kohtuotsuse järgi oli seda kinnitanud ka vastustaja kohtuistungil (tlk.26). Viide ORAS § 18 lg-le 1 on otsuses tehtud Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi otsusest lähtuvalt. Halduskohus on 28.01.2001 otsuses leidnud, et vallavalitsus on põhjendamatult viivitanud õigusvastaselt vara tagastamise küsimuse lahendamisel ja subjektidele kirjalikele avaldustele vastamata jätmises. Tartu Ringkonnakohus on 12.märtsi 2007 otsuses märkinud, et halduskohtu 28.01.2001 kohtuotsus jõustus ringkonnakohtu otsusega 19.02.2003 ja selles ei antud hinnangut, kas Sollu-Veski 113 kinnistul asuva vesiveski tagastamise küsimus on otsustatud või mitte.
  94. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Kõpu Vallavalitsusel ja Viljandi maavanemal oli seaduslik õigus erastada maad hoone omanikule. Õigusvastaselt võõrandatud vara – vesiveski hoone mitte tagastamise korraldus nr 111, punktid 1 ja 2 5.oktoobrist 1995 olid kehtivad ja omasid õigusjõudu. Nähtuvalt Sollu-Veski 113 maa ja vara tagastamise toimikutest, on vallavalitsus ise olnud seisukohal, et hoone mittetagastamine on otsustatud 1995 aastal. Kogu vara ja maa tagastamise menetluse on teinud keeruliseks ja asjaosalistele segaseks see, et igat vallavalitsuse haldusakti on menetlusosaliste poolt kas kohtus või maakonnakomisjonis vaidlustatud. Vallavalitsuse korralduste tühistamise aluseks on sageli olnud asjaolu, et vallavalitsus on jätnud korraldused motiveerimata, lisaks sellel ei ole vallavalitsus pidanud vajalikuks ka alati vastata kaebajate järelpärmistele. Ka vaidlustatud vallavalitsuse 20.mai 2008 korralduses nr 45 on puudulikult välja toodud maa erastamise faktilised asjaolud, arvestades just seda, et vaidlus ning menetlus vara ja maa tagastamise lahendamisel on olnud eriliselt pikaajaline. Kuna kaebuse esitajad on olnud 9 järjekindlalt seisukohal, et vesiveski hoone mittetagastamine ei ole lõplikult lahendatud, oleks tulnud korralduses või selles viidatud lisas välja tuua kõik faktilised asjaolud, mis said olla korralduse aluseks. Kuid kuna kaebuse esitajad on saanud haldusakte vaidlustada kohtus, korraldus on arusaadav ja kontrollitav, ei anna ainult motiveeringu puudulikkus alust korralduse õigusvastaseks tunnistamiseks. Ka asjaolu, et kaebuse esitajat ei kaasatud vajalikul määral maa erastamise menetlusse ega saadetud ei vallavalitsuse ega maavanema poolt vaidlustatud haldusakte, ei muuda korraldusi õigusvastaseks. Samas ei ole kaebuse esitajad olnud täielikus informeerimatuses hoone juurde maa erastamise menetluse osas, kuna vallavalitsus on 22.augustil 2007 saatnud kaebuse esitajatele piiride kulgemise ettepaneku Vanaveski puhkebaasi teenindusmaa määramiseks (lk.98-101). Kaaskirjas on märgitud, et isikutel on 1 kuu jooksul õigus esitada sellele vastuväiteid. Piiride kulgemise ettepaneku seletuskirjas on osundatud ka vallavalitsuse 05.oktoobri 1995 korralduse nr 111 kehtivusele. Kaebuse esitajad vastuväiteid piiride kulgemise ettepanekule ei esitanud, ega vaidlustanud seda ka kohtus.
  95. Lisaks märgib kohus, et ebaõige on kaebajate seisukoht, et enne maa erastamist tuleb kohalikul omavalitsusel võtta vastu haldusakt maa tagastamise osas, ehk et maa ostueesõigusega erastamise menetlust saab algatada üksnes peale seda, kui kohalik omavalitsus on vastu võtnud haldusakti hoone ja maa tagastamise keeldumise kohta. Kehtiv MRS § 23 lg 2 sätestab, et õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine otsustatakse pärast seda, kui valla- või linnavalitsuse korraldusega on ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid kindlaks määratud. Riigikohtu halduskolleegium on väljendanud varasemates mitmetes lahendites ( 3-3-1-36-99 , 3-3-1-45-99, 3-3-1-55-01) seisukoha, et tagastamise saab otsustada siis, kui kohaliku omavalitsuse korraldusega on erastatava maa suurus ja piirid täpselt kindlaks määratud, sest sellest sõltub, kui palju on võimalik maad tagastada ja kui palju tuleb maad tagastamise võimatuse tõttu kompenseerida. Eda Muts Kohtunik /allkiri/ 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.