KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 07. september 2010, Tallinn Haldusasja number 3-10-1010 Haldusasi FIE T. J. kaebus Koer

) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

§ 56lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud.

Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt peab põhjendus sisaldama haldusakti andmise õiguslikku ja faktilist alust ning lõikes 3 sätestatakse, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Kuigi vaidlusalust otsust ei saa eeltoodud põhjustel käsitada haldusaktina, laieneb haldusakti põhjendamise nõue ka sellisele kirjaliku otsustuse vormis tehtud menetlustoimingule. Otsuse põhjendamise eesmärk on eelkõige tagada selle hilisem kontrollitavus. Kaalutlusotsuse põhjendustest peab seetõttu selguma, millised asja otsustamise seisukohast olulised asjaolud on haldusorgan enne otsuse langetamist tuvastanud, millistele tõenditele tuginedes need tuvastatud on, millise hinnangu haldusorgan neile asjaoludele andis ning millistel kaalutlustel tehti just konkreetse sisuga otsus, mitte aga mõni muu otsus, mille tegemine oleks kaalutlusõiguse kohaselt samuti võimalik olnud.

§ 56

lg 1 teise lause kohaselt peab haldusakti põhjendus sisalduma haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud.

1. Vaidlustatud otsuses on faktilise alusena välja toodud see, et FIE T. J. ja OÜ Abaja Farm on mõlemad esitanud avaldused maa kasutusvaldusesse saamiseks ning antud tähtajaks nad omavahelist kokkulepet saavutanud ei ole. Ainsa kaalutlusena on otsuses välja toodud see, et mõistlikum on anda maa OÜ Abaja Farm kasutusvaldusesse, kuna nimetatud isik on varem sama maad õiguslikul alusel kasutanud. Kohtu hinnangul ei saa sellist kaalutlust pidada asjakohaseks. Nagu eelpool märgitud sätestatakse MRS § 233 lõikes 6 kolm alternatiivset asjaolu, millest lähtudes oleks vallavolikogul alus üht maa kasutusvaldusesse saajat teisele eelistada. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et maa kasutusvaldusesse andmise otsustamise ajal ei kasutanud kumbki taotlejatest taotletavat maad õiguslikul alusel. Samas oli üks taotlejatest füüsilisest isikust ettevõtja ning kasutusvaldusesse taotletava maa piirinaaber (mis iseenesest on muidugi MRS § 233 lg 1 kohaselt füüsilisest isikust taotleja kvalifitseerimise üks tingimustest). Haldusasjas nr 3-31-39-10 tehtud otsuses asus Riigikohus seisukohale, et asjaomastest sätetest ei saa kindlasti järeldada, nagu tuleks füüsilisest isikust ettevõtjat eelistada ainuüksi sellepärast, et tegemist on füüsilisest isikust ettevõtjaga. Nimetatud lahendis käsitles Riigikohus küll MRS § 233 lg 6 varasemat redaktsiooni, mis aga konkreetses küsimuses praegu kehtivast oluliselt ei erinenud, kuna ka varasemas redaktsioonis oli viimase alternatiivse eelistusalusena ära märgitud asjaolu, et taotleja on füüsilisest isikust ettevõtja. Halduskohus leiab siiski, et olukorras, kus üks taotlejatest on füüsilisest isikust ettevõtja, teine aga juriidiline isik, kelle maaomand samas taotletava maatükiga ei piirne ning kes tegelikult seda maad õiguslikul alusel ei kasuta, on vallavolikogul 5 võimalik juriidilisest isikust taotlejat eelistada üksnes juhul kui esinevad mingisugused iseäranis kaalukad põhjused, miks mitte eelistada füüsilisest isikust ettevõtjat. Vastasel juhul kaotaks MRS § 233 lg 6 viiendas lauses sisalduv säte, mille kohaselt on volikogul õigus eelistada füüsilisest isikust ettevõtjat, igasuguse tähenduse.
2. Vaidlusaluses otsuses ei ole Koeru Vallavolikogu aga esitanud ühtegi põhjendust, miks peaks eelistama taotlejat, kes ei vasta ühelegi MRS § 233 lõikes 6 sätestatud eelistamise tingimusele, samas kui teine taotleja neile tingimustele vastab. Põhjendus, et OÜ Abaja Farm on taotletavat maad varem pikka aega kasutanud, ei ole asjakohane, kuna see ei saa olla MRS § 233 lg 6 kohaselt aluseks tema eelistamisel. Täiendavaid kriteeriume, mille alusel üht taotlejat teisele eelistada, võiks volikogu seadma hakata juhul kui seaduses sätestatud kriteeriumite alusel on taotlejad võrdsed. Käesoleval juhul see nõnda aga ei ole.
3. Kohtumenetluses on vastustaja esitanud täiendavad põhjendused, miks eelistati OÜ-d Abaja Farm. Kohus leiab, et sellisel moel kaalutlusotsuse põhjenduste tagantjärele esitamine ei ole võimalik. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on küll teatud juhtudel võimalik kohtumenetluses haldusakti põhjenduste mõningane täiendamine või korrigeerimine, ent kaalutlusotsuse puhul on need võimalused äärmiselt piiratud. Vaidlustatud kaalutlusotsuses esitamata põhjendusi saaks kohtumenetluses otsuse aluseks olevate kaalutlustena käsitelda erandina vaid juhul kui muudest allikatest nähtuks üheselt ja kahtluseta, et just neist kaalutlustest on otsuse tegemisel lähtutud. Käesoleval juhul see nõnda ei ole. Põhjendused selle kohta, nagu ei oleks T. J. tõsiseltvõetav põllumees, töötades palgatööl ning saades põllumajanduslikust tootmisest vaid väga väikese sissetuleku või olles varem müünud enda omandis olevat põllumajandusmaad või rentides seda välja, ise põllumajandusliku tootmisega tegelemata, on esmakordselt esitatud käesolevas kohtumenetluses. Ei vallavolikogu ega volikogu maaelu- ja keskkonnakomisjoni istungite protokollidest ega muudest tõenditest ei nähtu, et vallavolikogu kui otsustuspädev organ oleks neid asjaolusid tegelikult kaalunud. Kaalutlusotsuse põhjendustest peab nähtuma just see, milliseid asjaolusid ja kuidas kaalus otsustuspädev organ, kelleks antud juhul on kollegiaalne vallavolikogu. See, kas või milliseid vähem või rohkem mõistlikke õigustusi leiab vaidlusalusele kaalutlusotsusele organi esindaja kohtumenetluses, ei ole asjassepuutuv, kui ei ole võimalik tuvastada, et nendest kaalutlustest otsuse tegemise ajal tõepoolest lähtuti ning kollegiaalse otsustamise puhul olid just need kaalutlused need, millest lähtudes vallavolikogu liikmed oma hääled andsid.
4. Kohus märgib siiski, et ka kohtumenetluses esitatud põhjendusi ei saa pidada asjakohasteks. Vastustaja ja kolmas isik on kohtumenetluses asunud sisuliselt seiskohale, et FIE T. J. ei ole tõsiseltvõetav põllumajandustootja. Selle väite puhul tuleb esiteks märkida, et MRS § 233 lg 6 kohaselt ei ole põllumajandusliku tootmise maht iseenesest kriteeriumiks, mis õigustaks ühe tootja teisele eelistamist. Teiseks tuleb tähele panna, et füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegelikult põllumajandusliku toomisega ei tegele, ei ole üldse maa kasutusvaldusesse saamise õigustatud subjekt ning sellise isiku kohta tuleks kohalikul omavalitsusel teha põhjendatud otsus vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja mittekandmise kohta vastavalt VV määruse nr 2005/25 § 10 lg 1 viimasele lausele. Andes mitmele taotlejale tähtaja kokkuleppe saavutamiseks, on omavalistus sisuliselt juba otsustanud kõik need isikud nõuetelevastavateks taotlejateks tunnistada. Haldusasjas nr 3-3-1-96-08 tehtud otsuses on Riigikohus selgitanud, et seaduses ei ole sätestatud alampiiri põllumajandussaaduste müügist saadavale tulule ega 6 tootmiseks kasutatava maa suurusele, mis võimaldaks määratleda põllumajanduslikku tootmist MRS § 233 lg 2 tähenduses ning pelgalt realiseeritava toodangu maht ja saadav tulu ei anna võimalust otsustada põllumajandusliku tootmise olemasolu üle ega seda ka välistada. Samas lahendis märkis Riigikohus, et füüsilisest isikust ettevõtja puhul pea põllumajanduslik tootmine olema tema põhiline tegevusala ning põllumajandusliku tootmisega tegeleja nõuetele vastavus ei sõltu sellest, kas olemasolev maa on täielikult kasutuses. Asjaolu, et OÜ Abaja Farm on varem taotletavat maad kasutanud ja seejuures kulutusi teinud, ei saa iseenesest olla aluseks tema eelistamisel maa kasutusvaldusesse andmisel. See asjaolu võiks kriteeriumina arvesse tulla, kui taotlejad muude kriteeriumite kohaselt võrdsed oleksid või kui oleks tuvastatud mingisugused asjaolud, millest võiks teha põhjendatud järelduse, et teine taotleja ei suuda kasutusvaldusesse antavat maad sihtotstarbeliselt ja efektiivselt kasutada. Käesoleval juhul ei ole ka kohtumenetluses selliseid asjaolusid esile toodud. See, et FIE T. J. on varem maad müünud või on selle välja rentinud, ei anna alust väita, et ta ei suudaks kasutusvaldusesse taotletavat maad efektiivselt ja sihtotstarbeliselt kasutada. Viimaks on nii vastustaja kui kolmas isik välja toonud asjaolu, et enamus vallavolikogu liikmeid oli otsuse langetamisel teadlik
5. märtsi 2010 hommikul FIE T. J. ning OÜ Abaja Farm vahel sõlmitud kokkuleppest. See väide on asjakohatu, kuna vaidlustatud otsuses viidatakse sõnaselgelt sellele, et poolte vahel kokkulepet sõlmitud ei ole. Seda, kas või kui paljud vallavolikogu liikmed sellise kokkuleppe olemasolust teadlikud olid või mil määral see nende otsustust mõjutas, ei ole võimalik tagantjärele kindlaks teha. Lisaks sellele märgib kohus, et ühiste kavatsuste protokollina vormistatud kokkulepet ei saa kohtu hinnangul materiaalses mõttes käsitleda ka kokkuleppena MRS § 233 lõike 6 mõttes. Nimetatud sättest tuleneb, et kasutusvaldus seatakse ühe isiku kasuks. See tähendab, et mitme taotleja vaheline kokkulepe saab seisneda selles, et kõik peale ühe taotleja loobuvad maa kasutusvaldusesse taotlemisest. T. J. ja OÜ Abaja Farm vahelisest kokkuleppest ei tulene, et T. J. kohustuks maa kasutusvaldusesse saamise taotlusest loobuma, selles lepitakse kokku üksnes teatud järelmid juhuks kui OÜ Abaja Farm peaks saama kunagi kõnealuse maa erastada.
6. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et Koeru Vallavolikogu
7. märtsi 2010 otsus on põhjendamata ning seetõttu õigusvastane. Põhjendamispuudusi ei saa käsitada vormivigadena, mis ei saanud mõjutada asja otsustamist (

§ 58

). Tunnistades tehtud otsuse õigusvastaseks, tuleb Koeru Vallavolikogule teha ettekirjutus asja uueks otsustamiseks. MENETLUSKULUD 17. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamisega on otsus tehtud vastustaja kahjuks. Kaebuse esitaja on tasunud riigilõivu 250 krooni. Tasutud riigilõiv tuleb vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja mõista. Kristjan Siigur kohtunik 7