3-10-1434/11

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht

1. september 2010, Tallinn Haldusasja number 3-10-1434 Haldusasi A-M. L.i kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kohustamiseks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduse läbivaatamiseks. Asja läbivaatamise viis Kirjalikus menetluses Menetlusosalised Kaebuse esitaja: A-M. L. Esindaja: v.adv Andres Alaver Vastustaja: ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon Esindaja: Paulus ja Aldi Alev RESOLUTSIOON
2. Rahuldada A-M. L.i kaebus.
3. Kohustada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni vaatama A-M. L.i õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avaldus läbi ja võtma Vabariigi Valitsuse
4. veebruari 1993 määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ punktis 19 või punktis 20 nimetatud otsuse vastu kolme kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates, kui ei esine tõendeid, mis selgelt viitavad õigusvastaselt võõrandatud vara eest endisele omanikule (endistele omanikele) hüvitise tegelikult maksmisele.
5. Mõista ÕVVTK Tallinna linnakomisjonilt A-M. L.i kasuks välja menetluskulu 250 (kakssada viiskümmend) krooni. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 28; § 31 lg 4). ASJAOLUD
6. Eestist
7. aastal järelümberasujana Saksamaale lahkunud A-M. L. on esitanud avalduse Tallinnas Kaupmehe 27 asuva õigusvastaselt võõrandatud elamu ning aktsiate tagastamiseks. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (edaspidi ÕVVTK) Tallinna 1 linnakomisjoni
8. märtsi 1994 otsusega nr 2052 jäeti avaldus aktsiate osas rahuldamata. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
9. märtsi 1994 otsusega nr 2053 jäeti rahuldamata avaldus ka elamu ja maa osas. Mõlema otsuse aluseks oli Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (edaspidi ORAS), milles sätestati, et omandireformi õigustatud subjektidele, kes lahkusid Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise küsimused lahendatakse riikidevaheliste lepingutega määratud korras.
11. oktoobril 2006 jõustus Riigikohtu üldkogu otsus nr 3-3-1-63-05, millega tunnistas kehtetuks ORAS § 7 lg 3 ning otsuses nr 3-3-2-1-07 märkis Riigikohus, et varem ORAS § 7 lg 3 alusel rahuldamata jäetud avaldused tuleb uuesti läbi vaadata. Senini ei ole A-M. L.i õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldust uuesti läbi vaadatud, hoolimata sellest, et isik on alates
12. aastast mitmel korral seda nõudnud ning esitanud haldusorganile ka viimase poolt soovitud täiendavaid tõendeid. KAEBUSE ESITAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
13. A-M. L. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb, et kohus teeks ÕVVTK Tallinna Linnakomisjonile ettekirjutuse vaadata õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduse läbi ning langetaks Vabariigi Valitsuse
14. veebruari
15. aasata määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ punkti 19 või punkti 20 kohase otsuse kolme kuu jooksul alates vastava kohtuotsuse jõustumisest, kui ei esine mõjuvaid põhjuseid, mis avalduse lahendamist takistavad.
16. Kaebuse esitaja viitab Riigikohtu lahenditele kohtuasjades 3-3-1-63-05 ja 3-3-2-1-07 ning leiab, et tema kui järelümberasuja avaldus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks tuleb uuesti läbi vaadata. Kaebuse esitaja hinnangul on ta esitanud ÕVVTK linnakomisjonile kõik avalduse lahendamiseks vajalikud dokumendid. Kaebuse esitaja hinnangul on menetluse varasemat kulgu arvestades linnakomisjon ei ole kaebaja avaldust lahendanud mõistliku aja jooksul. Mis puudutab linnakomisjoni põhjendust, et viivitus on tingitud vajadusest hankida täiendavaid tõendeid seoses vara võimaliku kompenseerimisega teiste riikide poolt, siis viitab kaebuse esitaja Riigikohtu otsuse haldusasjas nr 3-3-1-84-09 ning leiab, et viivitamist ei saa õigustada sellega, et kompensatsiooni maksmisele viitavaid andmeid on leitud mõne teise isiku kohta. VASTUSTAJA SEISUKOHT
17. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon peab A-M. L.i kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist, leides, et viivitus A-M. L.i õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse lahendamisel on õigustatud. Vastustaja selgitab, viidates ORAS § 17 lõikele 5 ning sellele Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-84-09 antud tõlgendusele, et kuivõrd vaidlusaluse vara endised omanikud K. A. A. L. ja A. H. L. lahkusid Eestist NSVL Valitsuse ja Saksamaa Valitsuse vahel
18. jaanuaril 1941 saksa kodanike ja saksa rahvusest isikute Läti ja Eesti NSV territooriumilt Saksamaale ümberasustamiseks sõlmitud kokkuleppe alusel, siis tuleb koguda andmeid selle kohta, kas taotletava vara eest on varasemalt kompensatsiooni makstud. Vastustaja selgitab samas, et selliste andmete kogumine on keerukas ning selleks tuleb uurida erinevaid allikaid, kus võib olla viiteid hüvitise maksmise kohta, mis kindlasti ei ole formuleeritud „õigusvastaselt võõrandatud vara eest“.
19. Vastustaja selgitab, et Tallinna Linnavalitsus on pidevalt olnud kirjavahetuses Rahandusministeeriumiga, eesmärgiga saada vajalikku informatsiooni
20. aastal Eestist lahkunud isikute võimaliku kompensatsiooni saamise kohta. Vastustaja kirjeldab asjassepuutuvate andmete kogumist järgmiselt:
    Tallinna Maa-amet edastas
21. septembri 2008 Rahandusministeeriumile ümberasujate nimekirja, kelle kohta sooviti kompensatsiooni saamist kontrollida ning selles olid ka K. A. A. L. ja A. H. L.. 2
    
    
    
    
    
    
    
    Rahandusministeerium edastas
22. veebruaril 2009 Tallinna Linnavalitsusele esimesed materjalid teatud hulga ümberasujate kohta.
23. märtsil 2009 palus Tallinna Linnavalitsus Rahandusministeeriumil jätkata Saksamaal asjaomaste arhiivide kaasaabil ümberasujatele kompensatsioonide maksmise asjaolude väljaselgitamist ning paluti välja nõuda kõik asjassepuutuvad tõendid, et Eestis vara tagastamist korraldavatele omavalitsustele oleks loodud eeldused vara tagastamise avalduste õiguspäraseks lahendamiseks.
24. märtsi 2009 kirjas selgitas Rahandusministeerium Tallinna Linnavalitsusele oma seisukohta olemasolevate tõendite kohta. Tallinna Linnavalitsuse
25. aprilli 2009 kirjas Rahandusministeeriumile märgiti, et Saksamaa Liitvabariigi Riigiarhiivi vastus Rahandusministeeriumi järelepärimisele kinnitab kompensatsiooni maksmise regulatsiooni reaalset toimimist, kuid on liiga pealiskaudne, otsustamaks, kas nimekirjas märgitud isikud on saanud kompensatsiooni. Rahandusministeerium vastas
26. mai 2009 kirjas Tallinna Linnavalitsusele, et Riigiarhiivist koos arhiividokumentidega saadetud Saksa õigusakti koopia on küll oluline infoallikas, mõistmaks ümberasujatele lepingujärgselt ettenähtud naturaalhüvitiste määramise põhimõtteid ja korda, kuid sellest on vähe abi konkreetsete isikute puhul hüvitise saamise tuvastamisel. Rahandusministeerium edastas
27. juunil 2009 Tallinna Linnavalitsusele Saksamaa Riigiarhiivilt saadetud vastuskirja arhiivipäringule koos andmete ja leitud arhiividokumentide koopiatega 117 isiku kohta, teatades ühtlasi, et ministeerium saatis
28. juuni 2009 Riigiarhiivile täiendava nimekirja 28 isiku nimega. Tallinna Linnavalitsuse
29. juuni
30. a kirjas Rahandusministeeriumile märgiti, et hädavajalik on jätkata andmete kogumist konkreetsetele isikutele hüvitiste maksmise asjaolude tuvastamiseks ning Rahandusministeeriumi
31. juuli 2009 kirjas nõustuti sellega. Tallinna Linnavalitsus on Rahandusministeeriumi poole vastavasisuliste küsimustega pöördunud veel
32. detsembril 2009 ja
33. jaanuaril
35. juunil 2010 pöördus Tallinna Linnavalitsus Saksamaa Bundesarchivi poole taotlusega väljastada dokumente, mis sisaldavad Eestisse jäänud varade eest kompensatsioonide taotlemist ja saamist, vastavas nimekirjas on ka K. A. A. L. ja A. H. L..
36. Vastustaja selgitab samuti, et Tallinna Linnavalitsus on sõlminud käsunduslepingu professor P. J.ga Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud varade eest kompensatsiooni maksmise asjaolude väljaselgitamiseks. Vastustaja selgitab, et käesolevaks ajaks on professor P. J. aruanne valminud ning aruande materjalid hulgas leidus dokumente, et õigusvastaselt võõrandatud vara osas on kompensatsiooni taotlenud K. L. ning koostatud on ka kahjude arvestus, ent puuduvad konkreetsed dokumentaalsed tõendid kompensatsiooni maksmise kohta ning seetõttu on vajalik jätkata tõendite kogumist arhiividest. Vastustaja selgituse kohaselt on selleks sõlmitud käsundusleping OÜ-ga Fontes Iuris. Vastustaja leiab, et senine asjassepuutuvate andmete kogumine on olnud tõhus, ent otsuse tegemine on võimatu enne täiendavate andmete saamist. Vastustaja hinnangul on ebareaalne jõuda tõendite kogumisega lõpule kolme kuu jooksul. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
37. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab et A-M. L.i kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kohus teeb ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile ettekirjutuse vaadata A-M. L.i õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avaldus läbi ning teha avalduse kohta otsus kolme kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates, kui ei leita konkreetseid tõendeid selle kohta, et vaidlusalune vara on varem kompenseeritud ORAS § 17 lg 5 mõistes.
38. Käesolevas asjas ei vaidle pooled selle üle, et kaebuse esitaja vanemad lahkusid
39. aastal Eestist Saksa Riigi ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud lepingu alusel nö. järelümberasujatena. Samuti pole poolte vahel vaidlust selles, et kohtuasjades nr 3-3-1-63-05 ja 3 3-3-2-1-07 tehtud Riigikohtu otsustest tulenevalt tuleb ÕVVTK Tallinna Linnakomisjonil AM. L.i õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avaldus uuesti läbi vaadata. Pooled ei vaidle põhimõtteliselt ka selle üle, et Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 17 lg 5 välistab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise õigustatud subjektile, kui vara on juba tagastatud või kompenseeritud. Haldusasjas 3-3-1-48-09 asus Riigikohus seisukohale, et ORAS § 17 lõikes 5 nimetatud kompenseerimisena võib kõne alla tulla ka õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni maksmine välisriigis, Saksamaale ümberasujate puhul eelkõige Saksamaal. Vaidlus on poolte vahel aga selles, kas ÕVVTK Tallinna linnakomisjonil on alust avalduse läbivaatamisega viivitamiseks ning kas seda viivitust saab õigustada sellega, et komisjon soovib koguda täiendavaid tõendeid veendumaks, et vara, mille tagastamist kaebuse esitaja taotleb, ei ole vara võõrandamisaegsele omanikule Saksamaal juba kompenseeritud.
40. Saksamaale ümberasunud isikute vara tagastamise avalduste läbivaatamisega seotud küsimusi on kohtud viimastel aastatel korduvalt lahendanud. Haldusasjades nr 3-09-238 ja nr 3-09-494 on Tallinna Ringkonnakohus määranud vastustajale avalduse läbivaatamiseks kolmekuuse tähtaja. Nimetatud tähtaega on kohtud pidanud igati mõistlikuks ajaks, mille jooksul tuleb vastustajal kas leida tõendid, mis kinnitavad tema arvamust, et vara endine omanik võib olla vara eest kompensatsiooni saanud või siis konstateerida, et selliseid tõendeid ei ole võimalik saada. Käesolevas asjas on vastustaja põhjalikult selgitanud Tallinna Linnavalitsuse ja Rahandusministeeriumi ning Saksamaa arhiivide vahelist suhtlust seoses ümberasunud isikutele vara võimaliku kompenseerimisega. Kohus leiab, et isegi kui möönda, et Saksamaalt saadud andmete põhjal võib oletada, et teatud isikud Eestisse mahajäänud (nõukogude võimu poolt õigusvastaselt võõrandtaud) vara eest mingisugust kompensatsiooni said, siis puuduvad senini mistahes tõendid selle kohta, et reaalselt oleks sellist kompensatsiooni oleks saanud kaebuse esitaja või tema vanemad (vaidlusaluse vara endised omanikud). Samas on vastustaja viidanud Saksamaa arhiividest leitud tõenditele, mis viitavad sellele, et K. L. on vara eest Saksa riigilt kompensatsiooni taotlenud. Kaebuse esitaja ei ole sellele väitele ning vastustaja poolt esitatud tõenditele kohtu poolt määratud tähtaja jooksul vastu vaielnud. Kohus leiab siiski, et andmed selle kohta, et järelümberasujana Eestist lahkunud isik on Saksa riigilt kompensatsiooni taotlenud, ei kinnita seda, et vara on talle kompenseeritud. Kompensatsiooni saamiseks avalduse esitamine ning mingisugused arvutused võimaliku kompensatsiooni suuruse kohta ei ole aluseks vara tagastamata või kompenseerimata jätmisel ORAS alusel. Kohus leiab, et vastustaja poolt esitatud tõenditega õigustada määramatut viivitamist kaebuse esitaja avalduse läbivaatamisel, nagu ei saaks seda õigustada ka väitega, et pole selgesõnalist kinnitust selle kohta, et vara endistele omanikele kompensatsiooni maksmist puudutavad tõendid puuduvad. Selline õigustus haldusakti andmisega viivitamisel tähendaks sisuliselt seda, et haldusorgan soovib otsuse tegemist edasi lükata sooviga leida tõendeid negatiivse asjaolu tõendamiseks. Negatiivse asjaolu tõendamine on aga praktikas sageli võimatu. Seega põhimõtteliselt tuleb nõustuda kaebuse esitaja veendumusega, et vastustaja on otsuse tegemise määramatult edasi lükanud. Pelgalt võimalus, et taotletava vara endine omanik võis selle eest kompensatsiooni saada, sellist viivitust ühelgi juhul ei õigusta.
41. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et vastustajal ei ole põhjust A-M. L.i avalduse läbivaatamisega viivitamiseks. Aega on vastustajal olnud soovitud tõendite hankimiseks piisavalt. Siinkohal märgib kohus, et tõendeid selle kohta, kas vara võidi selle endisele omanikule Saksamaal kompenseerida, oleks vastustajal olnud võimalik asuda hankima kohe pärast vara tagastamise avalduse saamist. ORAS § 17 lõikes 5 sätestatud põhimõte, et varem kompenseeritud vara tagastamisele ega kompenseerimisele ei kuulu, oli sätestatud juba ORAS-e vastuvõtmisel. Lisaks sellele on Riigikohtu poolt haldusasjas nr 3-3-2-1-07 kohtuotsuse, kus sõnaselgelt anti 4 õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohalikele komisjonidele juhis ümberasujate vara tagastamise avalduste (uueks) läbivaatamiseks, tegemisest käesoleva kaebuse esitamise ajaks möödunud üle 2 aasta. Siinkohal viitab kohus ka Tallinna Ringkonnakohtu
42. mai 2010 otsusele nr 3-02-18, kus leiti, et (avalduse läbivaatamise) mõistliku aja pikkus ei sõltu sugugi sellest, kui pikaajaline on arhiividest päringute tegemine või kui keerukas asjakohane uurimistöö, vaid sarnase avalduse lahendamiseks vajalike toimingute tegemiseks tavapäraselt kuluvast ajast.
43. Kohus leiab siiski, et vastustajat ei saa kohustada taotletud otsuse viivitamatuks vastuvõtmiseks, vaid vastustajale tuleb anda otsuse vastuvõtmiseks tähtaeg ehk nii-öelda viimane võimalus asjassepuutuvate tõendite kogumiseks. Kuigi kohus asus eelpool seisukohal, et nüüdseks on vastustajal tegelikult olnud tõendite hankimiseks piisavalt aega, oleks ebaõiglane vastustajalt täiendavate tõendite kogumise võimalus päevapealt ära võtta. Siinkohal ei ole vaidlust iseenesest selles, et alates
44. aasta septembrikuust on Tallinna Linnavalitsus põhimõtteliselt pidevalt tegelenud nende tõendite otsimisega. Varasemates sarnastes asjades on kohtud pidanud mõistlikuks kolmekuulist tähtaega. Nii võiks see olla ka käesoleval juhul. See tähendab, et vastustajal on kolm kuud aega, et koguda kõik asjassepuutuvad tõendid ning teha A-M. L.i avalduse kohta otsus. Kolmekuulise tähtaja ületamine on õigustatud üksnes juhul kui vastustaja on selle aja jooksul saanud uusi tõendeid, mis selgelt ja konkreetselt viitavad sellele, et vaidlusaluse vara eest on endisele omanikule ka tegelikult kompensatsiooni makstud. Selliste tõenditena tulevad kõne alla üksnes tõendid, millest üheselt nähtub, et konkreetne isik on reaalselt saanud hüvitise konkreetse Eestisse maha jäänud vara eest. Mistahes muud andmed selle kohta, et üldiselt võidi sarnaseid kompensatsioone saada või et konkreetse vara endised omanikud on mingisuguseid hüvitisi taotlenud või et kusagil võivad veel olla arhiivid, mille avarustes võib teatud dokumente sisalduda, ei õigusta avalduse läbivaatamisega täiendavat viivitamist. Eeltoodud põhjustel oleks ekslik arvata, et vastustajal ongi kogu menetluse käigus olnud vajalike tõendite leidmiseks aega vaid kolm kuud. Nagu eelpool märgitud, oleks vastavate tõendite otsimisega võimud alustada varem, samuti oleks vajaduse korral pidanud selleks, et menetlus mõistliku aja jooksul läbi viia, rakendama asjaomaste tõendite otsimiseks täiendavaid ressursse. Liiatigi tuleb märkida, et ainuüksi käesoleva kaebuse vastustajale kättetoimetamisest kuni kohtuotsuse kuulutamiseni on möödunud enam kui kolm kuud.
45. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamisega on otsus tehtud vastustaja kahjuks. Kaebuse esitaja on taotlenud kaebuse vastustajalt kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu väljamõistmist. Riigilõivu tasumine on tõendatud. Seega tuleb vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja mõista menetluskuluna 250 krooni. Kristjan Siigur kohtunik 5