Obsah (11)

§ 70§ 11§ 56§ 66§ 67§ 64§ 54§ 51§ 40§ 61§ 58

3-10-1182 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 08. september 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-10-1182 Haldusasi T. T.

) § 51 lg-s 1 toodud tunnustele. Ka

§ 70

lg 1 kohaselt toimub haldusakti kehtetuks tunnistamine eraldiseisva haldusaktiga. Sellest tulenevalt leiab Kaebuse esitaja, et Korra kehtestamisel pidanuks vastustaja läbi viima igakülgse ning „täisväärtusliku“ haldusmenetluse. Seda aga vastustaja ei teinud. Rikutud on menetlus- ja vorminõudeid. Viitega

§ 11

lg 1 p-le 2 ning § 40 lg-tele 1 ja 2 märgib kaebuse esitaja, et haldusmenetluses teda menetlusosalisena menetlusse ei kaasatud ega võimaldatud enne haldusakti andmist esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamust ja/või vastuväiteid. Ilma kahjustatud isiku ärakuulamiseta ei ole võimalik otsustada ka tema usalduse kaitsmisväärsuse üle, samuti on isikute ärakuulamine vajalik diskretsiooniõiguse õiguspäraseks teostamiseks ning võimaldab paremini arvesse võtta kõiki olulisi asjaolusid. Ärakuulamiskohustuse täitmine ei sõltu sellest, kas menetlus haldusakti kehtetuks tunnistamiseks algatati isiku või haldusorgani taotlusel. Vastustaja on jätnud haldusakti põhjendamata (

§ 56

). Täpsemalt, põhjendused ei ole kajastatud haldusaktis, ega ka muudes dokumentides (nt seletuskiri). Seetõttu on kaebuse 2 esitajale teadmata kaalutlused, millest VTA Korra andmisel lähtus. Kaebuse esitaja leiab, et välja toodud menetlusvead on märkimisväärsed, ainiti oli neil määrav mõju asja otsustamisel. Loa Korraga kehtetuks tunnistamine on vastuolus kehtiva õigusega. Üldjuhul on õiguspärase haldusakti (Luba) kehtetuks tunnistamine lubamatu. Isiku kahjuks õiguspärase haldusakti kehtetuks tunnistamise alused on ammendavalt sätestatud

§ 66lg-s 2, loetletud tingimused antud kaasuses täidetud ei olnud.

Eiratud on õiguskindluse ja usalduse kaitse põhimõtet. Õiguskindluse põhimõte nõuab, et haldusorgan oleks oma tegevuses järjekindel ja et kord antud haldusaktidele, mis reeglipärase vaidlustamise tähtaja möödudes on omandanud nn õigusjõu, saab ka tulevikus tugineda. Haldusakti õigusjõud tähendab, et selle reeglipärane vaidlustamine ei ole enam võimalik ning ka haldus ise ei tohi kergekäeliselt seda haldusakti muutma või kehtetuks tunnistama hakata – ta on ise samuti enda haldusaktiga seotud. Isikul tekkinud õiguspärast ootust on avalik võim kohustatud kaitsma. Seetõttu on detailsemad reeglid õiguskindluse põhimõtte kaitseks kehtestatud haldusaktide muutmist ja kehtetuks tunnistamist puudutavas normistikus (

§d 64-70), mille vastustaja on jätnud haldusakti andes järgimata. Kaebuse esitaja leiab, et vaidlustatav haldusakt ei arvesta temal tekkinud põhjendatud õiguspärase ootusega Loa kehtimajäämisesse (luba tegeleda pedagoogilise tööga anti juba 10.2007. a). Viitega

§ 67

lg-le 2 märgib kaebuse esitaja, et Loa kehtima jäämist usaldades on ta muutnud oma elukorraldust ning teinud kulutusi. Vastustaja jättis Korda andes ja Luba tühistades diskretsiooni kasutamata.

§ 64

lg-te 2 ja 3 ning § 67 lg 1 kohaselt on nõutav, et haldusorgan jõuab otsustuseni kaalutlusõiguse õiguspärase teostamise tulemusel - antud kaasuse asjaoludest tulenevalt ei olnud diskretsiooni kasutamine vastustaja subjektiivne õigus, vaid kohustus. Tuginedes eelpool välja toodud haldusakti andmisega seotud asjaoludele (haldusmenetluse puudulik läbiviimine, haldusakti põhjendamata jätmine) asub kaebuse esitaja seisukohale, et VTA jättis diskretsiooni sisuliselt kasutamata. Vastustaja Veterinaar- ja Toiduamet on seisukohal, et kaebuse väited on põhjendamatud ning Korra vaidlustatud säte on õiguspärane

§ 54mõttes.

Korra p 33 ei riku kaebuse esitaja õigusi ning kaebus tuleb seetõttu rahuldamata jätta. Haldusakt piirab subjektiivset õigust, kui haldusakt keelab või välistab õiguse kasutamise osaliselt või täielikult, seab õiguse kasutamisele täiendavaid tingimusi või raskendab oluliselt õiguse kasutamist (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 07.03.2002.a. otsus nr 3-3-1-9-02, p 10). Antud kaasuses ei saa Korra p 33 kaebuse esitaja ettevõtlus- ja eneseteostusvabadust piirata, sest Kord tervikuna näeb ette kõigi VTA teenistujate, sh kaebuse esitaja, õiguse esitada ettevõtlusega tegelemiseks vajaliku loa saamiseks taotlus ning kaebuse esitajal puudub igasugune alus arvata, et taotluse esitamisel talle vastavat luba ei väljastata. Korras sisalduvad menetlustähtajad (vt p 7 ja 12) tagavad enam kui piisavalt selle, et Korra p 33 kohaselt varem väljastatud lubade kehtetuks muutumine ei riku iseenesest ühegi VTA teenistuja ettevõtlusvabadust, sest teenistujal on varasema loa 60-päevase kehtetuks muutumise tähtaja jooksul küllaldaselt aega uue loa taotlemiseks. Korra ja selle p 33 näol on tegemist üldkorraldusega

§ 51

lg 2 mõttes.

§ 40

lg 3 p 6 sätestab expressis verbis, et kui haldusakt antakse üldkorraldusena, võib haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata. Viimatinimetatud asjaolule tuginedes leiab vastustaja, et Korra p 33 kehtestamisel ei rikkunud VTA haldusmenetluse nõudeid, sh

§ 40lg 1 ja 2 sätestatud kohustusi.

Tulenevalt asjaolust, et Korra p 33 ei riku ei kaebuse esitaja ega ühegi teise isiku õigusi, ei olnud VTA kohustatud kõnealust üldkorraldust põhjendama (vt

§ 56lg 4).

Vastustaja soovib märkida, et menetlus, milles üldaktiga määratakse enne üldakti andmist väljastatud lubade jt analoogsete haldusaktide kehtivuse kaotamine teatud aja jooksul koos võimalusega 3 taotleda uut vastavasisulist haldusakti, on praktikas laialdaselt kasutusel erinevatel tasanditel ning selles pole siiani leitud midagi õigusvastast (vt näiteks Ringhäälinguseaduse § 44 lg 3, Kiirgusseaduse § 72 lg 2). See asjaolu kinnitab vastustaja arvates fakti, et Korra p 33 ei saa lugeda kaebuse esitaja õigusi rikkuvaks haldusaktiks. Vastustaja arvates on oluline rõhutada, et Korra p 33 sätestab varem väljastatud lubade kehtivusaja lõppemise, mitte kehtetuks tunnistamise (vt

§ 61

lg 2).

§ 61

lg 2 tulenevalt on kehtetuks tunnistamine ja kehtivusaja lõppemine erinevad haldusakti kehtivuse lõppemise alused. Korra p 33 ei sätesta, et varem väljaantud load tunnistatakse kehtetuks. Seega ei ole õige väita, et Korra punktiga 33 on kaebuse esitajale varem välja antud luba kehtetuks tunnistatud. Järelikult ei saa vastustajale ette heita

-s haldusakti kehtetuks tunnistamisele sätestatud nõuete rikkumist. Kuivõrd Korra kohaselt on kaebuse esitajal enne talle varem väljastatud loa kehtivusaja lõppemist olnud piisavalt aega taotleda uue loa väljastamist, siis on VTA piisavalt arvestanud õiguskindluse ja usalduse kaitse põhimõtet ning pole nende põhimõtetega seotud kaebuse esitaja õigusi rikkunud. Siinkohal on oluline rõhutada, et kui isikule on väljastatud luba mingiks tegevuseks, kusjuures loa kehtivusaega ei ole kindlaks määratud, siis ei saa sellisest loast (antud juhul kaebuse esitajale Harjumaa Veterinaarkeskuse 24.10.

1. a. otsusega väljastatud Loast) tekkida isikul õigustatud ootust, et luba jääb igavesti kehtima. Kaebuse esitaja väide, et VTA on Korra andmisel rikkunud kaalutlusõiguse rakendamise nõudeid, on täiesti alusetu. Kuivõrd Kord ei riku ühegi VTA teenistuja õigusi ja samal ajal teenib VTA sisese teenistusalase halduspraktika ühtlustamise, ametnike poolt ettevõtlusega tegelemise ülevaatlikkuse parandamise, vastava menetluse läbipaistvuse tõstmise ja järelevalve tõhustamise eesmärke, siis ei ole mingisugust alust heita vastustajale ette kaalutlusvigu. Kaebuse esitaja leiab oma vastuväidetes vastustaja vastusele, et vastuses esitatud seisukohad on ebaõiged või alusetud. Vastustaja poolt esile toodud asjaolud ei ole õiguslikult veenvad, käsitlemaks Korra vaidlustatud sätet õiguspärasena. Väär on vastustaja seisukoht, et Korra p 33 ei riku kaebuse esitaja õigusi. Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vaheline erikogu on oma 20.12.
2. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-15-01 sedastanud, et haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel tuleb kaitstavate õiguste ja vabadustena mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi: põhiõigusi ja -vabadusi, seadustest, muudest õigustloovatest aktidest, samuti haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevaid õigusi. Asjakohane on vastustaja viide Riigikohtu halduskolleegiumi 07.03.2002.a. otsusele nr 3-3-1-9-02 (p 10), mille kohaselt haldusakt piirab subjektiivset õigust, kui haldusakt keelab 2 või välistab õiguse kasutamise osaliselt või täielikult, seab õiguse kasutamisele täiendavaid tingimusi või raskendab oluliselt õiguse kasutamist. Antud juhul välistati kaebuse esitajale avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 72 lg-st 1 ning Loast tuleneva ja senini kehtinud õiguse edasine kasutamine. Korra p 33 kehtestamise ja kaebuse esitaja Loast tuleneva õiguse piiramise vahel eksisteerib põhjuslik seos. Põhjuslik seos puuduks, kui kaebuse esitaja õigus riigiametnikuna ettevõtlusega tegeleda olnuks ka ilma Korra p 33 kehtestamiseta piiratud, nagu seda on riigiametnikel, kellel ATS kohane luba puudub. Teisisõnu, Korra p 33 jõustumisega lõpetati varasema haldusakti (Loa) kehtivus, mis ettevõtlusega tegutsemist lubas. Küsimus ei saa taanduda asjaolule, kas või kui lihtsalt kõneksolev õigus on kaebuse esitaja jaoks „taastatav“. Kaebuses väljatoodud asjaoludest (isiku osalust ja kohtulikku kontrolli mittevõimaldava menetluse läbiviimine, kaalutlusõiguse rakendamata jätmine jne) tulenevalt ei olnud kaebuse esitaja õiguste piiramine õiguspärane. Antud kaasuse asjaolusid arvesse võttes on väär vastustaja seisukoht, et kuna Korra ja selle p 33 näol on tegemist üldkorraldusega, siis ei pidanudki haldusmenetluse läbiviimisel menetlusosalist menetlusse kaasama (

§ 40

lg 3 p 6).

kohaselt toimub 4 ärakuulamine mingi kindla, haldusorgani poolt ettevalmistatava otsuse suhtes (haldusakti andmine).

§ 40

lg 3 p-s 6 lubab erandit ärakuulamise kohustusest – kuid ka siinkohal ei saa haldusorgan jätta arvestamata haldusmenetluse üldpõhimõtetega, muu hulgas hea halduse põhimõttega. Antud kaasuses esinesid Korra p 33 kehtestamisel kaalukad põhjused erandi kasutamata jätmiseks - Korra p 33 adressaadiks olev kaebuse esitaja (kui menetlusosaline) tulnuks menetlusse arvamuste ja vastuväidete esitamiseks kaasata. Õiguskirjanduses on väljendatud seisukohta, et

koostamisel kardeti üldkorralduse andmisel suurt menetlusosaliste hulka. Teadupärast on üldkorralduse näol tegemist haldusaktiga, mis reguleerib küll konkreetset elulist üksikjuhtumit, kuid millel puudub kindel adressaat. Adressaatide ring kujuneb vastavalt situatsioonile: adressaatide ring võib, kuid ei pruugi olla sugugi suur, mistõttu üldkorralduse mainimine

§ 40

lg 3 p-s 6 ei ole tegelikult põhjendatud - üldkorralduse puhul saanuks lähtuda vaid massmenetluse (menetlusosaliste arve suurem kui 50) suhtes tehtavast erandist. Viimast tuleb erandi tegemise kaalumisel arvestada: väiksema menetlusosaliste hulga juures nende ärakuulamata jätmist ei saa pidada õiguspäraseks, kui üldkorraldusest tegelikult puudutatud isikute ärakuulamine mingit ülemäärast koormust kaasa ei too. Sarnaselt massmenetlusele tuleb seejuures eristada otsesemalt ja kaudsemalt puudutatud isikuid. Antud juhul ei ole mitte mingisugust põhjust arvata, et menetlusosaliste ärakuulamisega kaasnenuks vastustajale ülemäärane koormus. Antud kaasuses tuleb Korra p 33 (otseselt puudutatud) adressaatideks lugeda need VTA teenistujad, kellele oli enne 29.03.

1. a väljastatud luba teise tööandja juures töötamiseks/ettevõtlusega tegelemiseks ning nimetatud luba kehtinuks ka pärast 60 päeva möödumist Korra kehtima hakkamisest. Kaebuse esitajale ei ole eelnimetatud adressaatide hulk arvuliselt teada, kuid senisest lubade väljastamise praktikast lähtuvalt ei olnud see sedavõrd rohkearvuline, et vastustaja saanuks tugineda nn massmenetluses otstarbekale erandile (menetlusosaliste arv on suurem kui 50, menetlusosaliste kindlakstegemine ei ole mõistliku aja jooksul võimalik jne). Kaebuse esitaja palub kohtul õiglase ja õige kohtulahendi tegemiseks võimalusel välja selgitada, kui suur oli Korra p 33 andmise hetkel eelpool välja nimetatud adressaatide ring, kellele vastustaja oli enne 29.03.
2. a väljastanud pikaajalise või tähtajatud loa teise tööandja juures töötamiseks või ettevõtlusega tegelemiseks. Puudub igasugune alus arvamaks, et kaebuse esitaja ärakuulamisega kaasnenuks haldusakti andmisel sedavõrd pikk viivitus, mis kujutanuks ohtu kolmandate isikute õigustele või avalikele huvidele. Kuna õiguste ja kohustuste puudutatuse tõttu menetlusosaliseks olev isik on üldreeglina ka isikuks, kes võib selle menetluse lõpptulemuseks olevat haldusakti vaidlustada, tulnuks kaasamise otsustamisel püüda ennekõike ette näha, kas on olemas isikud, kes võiksid menetlusobjektiks olevat haldusakti hiljem vaidlustada. Kui sellised isikud on olemas, siis tuleks nad kindlasti menetlusse kaasata. Kaebuse esitaja Korra p 33 andmisele suunatud haldusmenetlusse kaasamata jätmine ei olnud kehtiva õiguse ega hea halduse tavaga kooskõlas. Asjakohatu on vastustaja väide, et kuna Korra p 33 ei riku kaebuse esitaja ega ühegi teise isiku õigusi, ei olnud vastustaja

§ 56

lg 4 alusel kohustatud kõnealust üldkorraldust põhjendama.

§ 56

lg 1 esimese lause kohaselt peab haldusakt olema kirjalikult põhjendatud, kui

1. a)tegemist on kirjaliku haldusaktiga,
2. b)kui keeldutakse soodustava haldusakti andmisest. Kuna reeglina tuleb kõik haldusaktid vormistada kirjalikult, siis on põhjendamiskohustusega hõlmatud praktiliselt kõik haldusaktid – nii koormavad kui ka soodustavad. Vastustaja poolt viidatud

§ 56

lg-s 4 on sätestatud erand, mil haldusakti põhjenduses ei pea faktilist alust välja tooma, s.o kui haldusakti adressaadi taotlus rahuldati ja kolmanda isiku õigusi ega vabadusi ei piirata. Antud kaasuse asjaolusid arvestades ei ole viide nimetatud õigusnormile õiguslikust relevantne. Isiku seisukohalt on motiveerimine vajalik selleks, et haldusakti adressaat mõistaks, miks ja millisel õiguslikul alusel otsus tema kahjuks tehti. Isik peab aru saama, kas tema õigusi on piiratud seaduslikult või mitte. Teadmata 5 haldusakti andmise põhjuseid, on isikul raske argumenteeritult vaidlustada haldusakti andmise asjaolusid. Lisaks võimaldab põhjendamine kohtul teostada efektiivset haldusakti kontrolli (nt kas kaalutlusotsuse puhul on haldusorgan on järginud menetlusnorme). Riigikohtu halduskolleegium on oma 22.03.2007. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-6-07 sedastanud (p 14), et õiguspärase haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistamine on lubatud üksnes

§ 66lg-s 2 loetletud alustel.

Isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamisel tuleb alati kasutada kaalutlusõigust, võttes avaliku huvi kõrval arvesse nii isiku usalduse kaitset kui

§ 64lgs 3 sätestatud asjaolusid.

Kui haldusakti põhjendustest ei nähtu selliste kaalutluste arvessevõtmist ega kaalutlusõiguse teostamist üleüldse, on haldusakt õigusvastane ning tuleb tühistada. Väär on vastustaja seisukoht, et kuna Korra p 33 sätestab varem välja antud lubade kehtivusaja lõppemise, mitte aga kehtetuks tunnistamise, siis ei saa vastustajale ette heita

-s haldusakti kehtetuks tunnistamisele sätestatud nõuete rikkumist. Korra p 33 sõnastuses on kasutatud väljendit „load kaotavad kehtivuse 60 päeva jooksul alates korra teatavaks tegemisest“. Ennekõike omab antud kaasuses tähendust fakt, et Korra p 33 kehtestamise tulemusena 12.06.2010. a minetas esialgu tähtajatu Luba oma kehtivuse. Kaebuse esitaja käsitleb viimast kui Loa kehtetuks tunnistamist

§ 61lg 2 alt I mõttes.

Vastustaja ei ole Korra p 33 andmist põhjendanud, ka vastusest ei nähtu mida ta „kehtivusaja lõpetamise“ all silmas peab. Arvatavasti on vastustaja silmas pidanu haldusakti muutmist s.t Loale lisati täiendav regulatsioon (eritingimus).

§ 64

lg 1 II lause kohaselt kuulub haldusakti kehtetuks tunnistamise suhtes sätestatu kohaldamisele ka juhtudel, kui haldusakti muudetakse või peatatakse selle kehtivus. Haldusakti muutmine ja peatamine kujutavad endast kehtetuks tunnistamise „väiksemaid vendi“. Seega tuleb pidada kaebuses toodud etteheiteid haldusakti kehtetuks tunnistamisele sätestatud nõuete rikkumise kohta õigustatuteks. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Käesolevas haldusasjas on T. T. vaidlustanud VTA peadirektori 29.03.
2. a käskkirjaga nr 57 kehtestatud Korra p 33, mille kohaselt "Enne käesoleva korra kehtestamist väljastatud load kaotavad kehtivuse 60 päeva jooksul alates käesoleva korra teatavakstegemisest". Et kaebajal oli olemas Harjumaa Veterinaarkeskuse poolt väljastatud kehtiv tähtajatu Luba põhitööst vabal ajal lektorina tegutsemiseks, siis kaebuse esitaja väidab, et vaidlustatud haldusakti andmisel on rikutud tema õigusi. Korra kehtestamisel on rikutud haldusmenetluse nõudeid, sh diskretsiooni kasutamise reegleid ning eiratud õiguskindluse ja usalduse kaitse põhimõtet. VTA on aga seisukohal, et Korra p 33 on antud kehtiva õigusega kooskõlas ning selle tühistamiseks puudub alus, sest Korra p 33 ei riku kaebuse esitaja õigusi. Poolte vahel ei ole vaieldavad asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud, sh tõik, et Korra näol on tegemist haldusakti eriliigi - üldkorraldusega.

§ 51

lg 2 kohaselt üldkorraldus on haldusakt, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele või asja avalikõigusliku seisundi muutmisele. 2. Kohus jagab antud juhul vastustaja seisukohta, et Korra p 33 ei riku kaebaja õigusi ega ole ka õigusvastane. Kohus ei pea vajalikuks üle korrata kogu VTA argumentatsiooni, vaid märgib eelkõige järgmist.

§-s 54 on sätestatud haldusakti õiguspärasuse eeldused: haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vastavalt

§ 56

lg-le 1 kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Sama 6 paragrahvi lg 2 nõuab, et haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. VTA peadirektori 29.03.

1. a käskkirja preambulas on toodud Korra kehtestamise õigusliku alusena ATS §-d 72 (osalemine ettevõtluses) ja 73 (töötamine teise tööandja juures) ning põllumajandusministri 13.06.
2. a määruse nr 91 ”Veterinaar- ja Toiduameti põhimääruse (edaspidi – Põhimäärus) § 8 lg 1 p 9 ja lg
3. ATS § 72 lg 1 kohaselt riigiametnik võib tegelda ettevõtlusega ainult teda ametisse nimetanud isiku või ametiasutuse loal, kui ettevõtlus ei takista teenistuskohustuste täitmist ega kahjusta teenistuskoha mainet. Vastavalt ATS § 73 lg-le 1 ametnik võib teise tööandja juures töötada vahetu ülemuse poolt lubatud koormusega ja ajal, kui niisugune töötamine ei kahjusta teenistuskoha mainet. Mõlema paragrahvi lg-d 2 puudutavad ametniku teostatavat järelevalvet ja ei oma antud juhul tähtsust. Põhimääruse § 8 lg 1 p 9 ja lg 2 on pädevusnormid, millest tulenevalt VTA peadirektoril on õigus anda seaduse, Vabariigi Valitsuse määruse või korralduse ning põllumajandusministri määruse või käskkirja alusel teenistusküsimuses käskkirju ning suulisi ja kirjalikke korraldusi, sh kinnitab ta kooskõlas õigusaktidega Ameti sisekorraeeskirja, asjaajamiskorra, raamatupidamise sise-eeskirja ja muu sisemist töökorraldust reguleeriva juhendi ning korra, struktuuriüksuse põhimääruse, teenistuja ametijuhendi ja ametipalga. Et vaidlustatud Korraga on kehtestatud VTA teenistujate jaoks teise tööandja juures töötamise ja ettevõtlusega tegelemise kord, siis on kohtu arvates osundatud asjakohastele õigusnormidele.
4. Kohus ei nõustu T. T. väitega, et vastustaja on jätnud haldusakti (faktiliselt) põhjendamata, st põhjendused ei ole kajastatud haldusaktis. Korra kehtestamise (haldusakti andmise) faktiline alus ei sisaldu küll käskkirja preambulas, kuid see on sõnaselgelt toodud Korra p-des 1 ja 2, mis sätestavad Korra kehtestamise eesmärgi ja aluse. Alati võib vaielda selle üle, kas põhjendus tundub ühe või teise isiku jaoks subjektiivselt piisav, kuid käesoleval juhul puudub igasugune alus öelda, et Korra kehtestamise vajadus ja alus jäävad motiveerimispuuduste tõttu arusaamatuks ja kontrollimatuks. Haldusakti faktiline põhjendamine ei tähenda, et kuskil tuleks esitada iga üksiku sätte just sel kujul kehtestamise üksikasjalik põhjendus, aga just seda näib kaebaja p 33 osas tahtvat. Et kaebajale väljastatud Loaga analoogseid lube andsid ka muude kohalike asutuste juhid, on mõistetav VTA soov sellekohast praktikat ühtlustada (Põhimääruse § 8 lg 1 p 2 järgi VTA peadirektor ka koordineerib ja suunab ameti kohaliku asutuse tööd). Kaebaja on jätnud ka tähelepanuta, et tulenevalt

§-st 58 haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. T. T. ei ole selgitanud ega tõendanud, et väidetavad puudused Korra andmise põhjendamisel viisid vale otsustuseni. Kaebaja on vaidlustanud üksnes Korra viimase punkti, konkreetselt p

1. Kohus märgib, et kaebaja on ekslikul arusaamisel nagu tulnuks kõnealust lõppsätet kuidagi eriliselt (kaebajale) põhjendada ja kaalutlused esitada. On ütlematagi selge, et kui eesmärk oli kehtestada kogu VTA süsteemis ühtsed teise tööandja juures töötamiseks ja ettevõtlusega tegelemiseks vajaliku loa taotlemise, taotluse menetlemise, loa väljastamise, loa väljaandmisest keeldumise ja loa tühistamise protseduurid ja alused, siis ei saanud eri kohalike asutuste poolt enne Korra kehtestamist väljastatud load ja sellealased protseduurid tõenäoliselt sätestatule täielikult vastata. Järelikult tuli võtta seisukoht varem antud lubade kehtivuse osas, mis ei ole midagi ennekuulmatut ka uute seaduste jm õigusaktide või nende redaktsioonide kehtestamise kontekstis. Küsimus võib tõusetuda üksnes õiguspärasest ootusest ja mõistlikust ajast, aga nendel küsimustel peatub kohus edaspidi. Seega ei näe kohus Korra (p 33) puhul 7 motiveerimispuudusi, mis saanuks mõjutada asja otsustamist, rääkimata kaebaja õiguste rikkumisest.
2. Kaebuse esitaja on pannud VTA-le süüks ka seda, et teda kui puudutatud isikut ei ole kaasatud enne Korra kehtestamist arvamuse andmisse. T. T. on jätnud aga tähelepanuta, et üldkorralduse andmise puhul ärakuulamisõigus ja sellele vastav -nõue ei kehti:

§ 40

lg 3 p 6 kohaselt haldusmenetluse võib läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui haldusakt antakse üldkorraldusena. Sealjuures ei oma tähtsust, kas kehtivate lubade omanikke oli kogu VTA süsteemi peale 50 või vähem, kuna uus Kord hõlmas kõiki VTA olemasolevaid ja tulevasi teenistujaid kui potentsiaalseid lubade taotlejaid ehk puudutas määratlemata hulka isikuid. Kaebaja tõlgendab puudutatud isikuid seetõttu alusetult kitsendavalt, üksnes Korra p 33 kontekstis. Järelikult kaebaja menetlusõigusi ei ole rikutud. Liiatigi ei ole kaebaja kuidagi põhjendanud, kuidas tema võimalike vastuväidete ärakuulamata jätmine viis vastustaja lõppjäreldustes väära otsuseni (

§ 58

). Kohus rõhutab, et olukord, kus konkreetsele isikule antud haldusakt tunnistatakse kehtetuks selle isiku kahjuks, ning olukord, kus määramata arvul isikute kohta antud haldusaktid loetakse teatava aja möödumisel kehtivuse kaotanuks, ei ole võrdsustatavad. Eeltoodut arvestades on ekslik ka kaebaja arvamus, et VTA poolt läbi viidud menetlus ei võimalda kohtulikku kontrolli.

1. Mis puudutab konkreetselt Korra p 33 väidetavat vastuolu õiguspärasest ootuse ja õiguskindluse printsiipidega ning T. T. ettevõtlus- ja eneseteostusvabaduse piiramist, siis ka neis küsimustes jagab kohus põhimõtteliselt vastustaja seisukohti. Õiguskindluse põhimõte tähendab, et isikul peab olema võimalik seadusandja/haldusakti andja käitumist teatava tõenäosusega ette näha ja oma elu korraldusel sellega arvestada. Et teenistuja põhieesmärk nii tema enda kui ka asutuse huvist lähtudes peaks olema ikkagi oma põhitöö maksimaalselt tulemuslik tegemine, siis luba teise tööandja juures töötamiseks ja ettevõtlusega tegelemiseks on iseenesest erandlik ja täielikult tööandja diskretsiooniotsus, mis sõltub loa andmiseks/omamiseks ettenähtud tingimuste olemasolust/täitmisest. Juba kõnealuse Loa tingimuslikkusest tulenevalt ei saanud kaebaja arvata, et kohaliku asutuse juhi poolt talle antud töötamisluba kehtib muutumatult igavesti (st et loa väljastamist võimaldav seadus ei muutu, et VTA peadirektor või kohaliku asutuse juht ise ei otsusta teisiti). Neil asjaoludel kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et seda luba kunagi ära ei võeta, kui põhitöö ja muutunud olukord seda nõuavad. Järelikult tuli kaebajal oma elukorralduse planeerimisel eelkõige arvestada, kus ja milline on tema põhitöö. Samas, arvestades seda, et koolitusalane töö planeeritakse pikemaks ajaks ja lektoritööks antud loa ära võtmine või kehtetuks lugemine ei puuduta mitte üksnes luba omavat isikut, vaid ka tema lektoritööst sõltuvaid isikuid, siis kohus möönab, et sellekohastest muudatustest tuleb teavitada isikuid võimalikult aegsasti võimaldamaks teha neil asjakohased ümberkorraldused. Arvestades aga antud juhul Korras sätestatud menetlustähtaegu (nt p 7 järgi tuleb taotlus esitada 10 tööpäeva enne soovitud tegevuse alustamist ja p 12 kohaselt tuleb otsus taotluse kohta langetada 10 kalendripäeva jooksul), on Korra p-s 33 sätestatud varasema loa 60-päevane kehtetuks muutumise tähtaeg nii piisav kui ka mõistlik ja seega igati proportsionaalne Korra andmise eesmärgi suhtes. Korra p 33 ei tähenda, et T. T. peab 60 päeva möödudes lõpetama oma kõrvaltegevuse ettevõtluses, vaid üksnes seda, et tal tuleb varem saadud luba Korra nõuetele vastavalt uuendada. Järelikult Loa kehtetuks muutumine küllaltki pika etteteatamistähtaja järgselt ei riku iseenesest kaebaja ettevõtlusvabadust, sest teenistujale on jäetud küllaldaselt aega uue loa taotlemiseks. Kaebaja õigusi tegeleda ettevõtlusega võib rikkuda üksnes uue loa väljastamisest õigusvastane keeldumine, mitte aga vaidlustatud üldnorm. Vajadus esitada taotlus uue loa saamiseks võib küll olla kaebajale teatavat ebamugavust ja täiendavat asjaajamist valmistav, kuid see ei tähenda, et rikutud on kaebaja neid õigusi, mille kaitseks ta 8 kohtusse on pöördunud. Nagu öeldud, kõnealune võimalik kaebaja õiguste riive toimub avalikes huvides ja on proportsionaalne Korra andmise eesmärgi suhtes. Sellele püüdis kohus vihjata juba määruses, millega jättis rahuldamata kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse. Kokkuvõtlikult on kohus seisukohal, et T. T. kaebus on alusetu ning see ei kuulu rahuldamisele.
2. Et kaebus jääb rahuldamata, siis tulenevalt HKMS § 92 lg-st 1 jäävad kaebaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda ja kohtul puudub vajadus sellel küsimusel pikemalt peatuda. VTA ei ole HKMS § 93 lg 1 korras menetluskulunõuet esitanud. Hurma Kiviloo kohtunik 9