← Eesti

3-09-2125/30

Obsah (6)§ 26§ 92§ 31§ 15§ 3§ 93

3-09-2125 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 02. september 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-09-2125 Haldusasi T. T.

§ 26lg 1 p 6/.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda /

§ 92lg 1, § 93 lg 1/.

Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 02.09.2010, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (

§ 31lg 4).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS 442 lg 6). Edasikaebamise kord ASJAOLUD 1

  1. 10.01.2007 alustas Keskkonnainspektsioon (KKI) T. T. suhtes väärteomenetlust selle kohta, et kala transportimisel ei olnud tal esitada ühtegi kalapüügiseaduse (KPS) § 191 lg-s 1 nimetatud kala päritolu tõendavat dokumenti ning KPS § 20 lg 6 p 3 kohaselt on keelatud müüa, osta või käidelda värsket kala, mille päritolu ei ole tõendatav. T. T. tegu kvalifitseeriti KPS § 231 lg 1 järgi. T. T. allutati Pärnu maakonnas Ikla piiripunktis tolliläbivaatusele. Tolliläbivaatus toimus sõiduki Ford Transil (xxx xxx ) läbivaatusena ning sõidukis olnud kaupade läbivaatusena. Veoki läbivaatuse akti kohaselt kontrolli tulemusena tollirikkumisi ei tuvastatud. Väärteoasjas nr 09001507-28 koostati samal päeval vaatlusprotokoll, mille kohaselt tuvastati T. T. valduses olevas sõidukis kala koos jääga: 876,7 kg jahutatud koha ja 381,4 kg jahutatud ahvenat. Kala anti AS Pärnu Laht jahutuskambrisse vastutavale hoiule /tl 7-8, 75, 79, 84/.
  2. 11.01.2007 avati KKI ametnike poolt eelmisel päeval pitseeritud kalakastid, eemaldati kalade peal olev jää tuvastamaks kalade reaalne kaal. Väärteomenetluse käigus võeti T. T.lt 11.01.2007 koostatud vaatlusprotokolli kohaselt asitõendina konfiskeerimise tagamiseks ära 736,93 kg koha (sh 3,18 kg proovideks) ja 332,85 kg ahvenat /tl 9-10, 76/.
  3. 12.01.2007 esitas T. T. KKI Pärnumaa osakonnale avalduse, milles soovis oma kiirestirikneva kauba koheselt kätte saada. KKI Pärnumaa osakond 16.01.2007 vastuskirjas keeldus kauba väljaandmisest, põhistades seda võimaliku konfiskeerimisega vastavalt karistusseadustiku (KarS) § 83 lg-le 6 /tl 11-12, 80-81/.
  4. T. T. kaitsja poolt 14.03.2007 KKI peadirektorile esitatud kaebus kohtuvälise menetleja tegevusele jäeti 19.03.2007 määrusega rahuldamata kui põhjendamatu /tl 82-83/.
  5. 28.12.2008 määrusega KKI lõpetas T. T. suhtes alustatud väärteomenetluse 0900150728 väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel seoses väärteo tunnuste puudumisega. Sama määrusega otsustati T. T.le tagastada konfiskeeritud asitõendi müügist saadud 39 675,75 krooni /tl 69/.
  6. T. T. postitas 25.09.2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse KKI poolt T. T.le avalikõiguslikus suhtes tekitatud kahju 144 597,65 krooni (kahjuhüvitis 112 971,75 krooni ja viivitusintress 31 625.90 krooni) hüvitamiseks /tl 1-6, 31/.
  7. Kohus võttis kaebuse menetlusse 02.10.2009 määrusega /tl 32/. 04.11.2009 esitas KKl kohtule oma kirjaliku seletuse kaebuse kohta /tl 40-44/.
  8. 14.12.2009 kanti T. T.le üle 39 675,75 krooni äravõetud kala eest /tl 99/. Seetõttu kaebaja 22.12.2009 kohtule esitatud kaebuse täienduses vähendas oma nõude suurust selle summa võrra (144 597,65 - 39 675,75 = 104 921,90 krooni) ja ühtlasi vähendas ka seda nõuet summani 101 750,21 krooni /tl 93-95/.
  9. 25.01.2010 toimunud kohtuistungil kohus määras viia asja arutamine lõpule kirjalikus menetluses /tl 102-103/. 09.02.
  10. a esitas kaebaja kohtule oma kokkuvõtlikud seisukohad (kirjaliku kohtukõne) /tl 113-116/ ja 26.02.
  11. a tegi sama KKI /tl 128- 134/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 2 Kaebuse esitaja T. T. leiab, et talle on põhjustatud varakahju. Tema tahte vastaselt ja ilma õigusliku aluseta on tema omand müüdud, müük on toimunud kahjulikel tingimustel, so, müügist ei ole saadud ei keskmist turuhinda ega ka sellelähedast hinda. Kala turuhinna ja konfiskeeritud vara müügihinna vahe on talle põhjustatud kahju. Kuna kaebaja ei ole algusest peale toime pannud mingit õigusrikkumist, mis annaks aluse kasutada tema omandi sundvõõrandamist, siis aset leidnud konfiskeerimine ja omandi asendamine rahaga on ise olnud õigusvastased toimingud. Sõltumata omandi ebaseaduslikust konfiskeerimisest ka müügitehingust saadu ei vasta tema konfiskeeritud vara väärtusele. Kaebaja ei pea leppima kolmandate isikute poolt läbi viidud võõrandamistehingu tulemiga ja ta on õigustatud nõudma oma omandi tegeliku turuhinna tasumist talle. Kaebaja püüdis kahju vältida/vähendada. Kaebaja oli veendunud, et ta ei ole toime pannud õigusvastast tegu, esitades väärteomenetluses igal võimalikul juhul oma sellesisulise seisukoha. Juba ülejärgmisel päeval (12.01.2007) tegi kaebaja esindaja avalduse anda kauba valdus omanikule tagasi koheselt. Kauba kohene tagastamine võimaldanuks kaebajal kaup turustada ning teenida kasumit. Kala toomine Eestisse oli kaebaja (FIE) majandustegevus. Menetlejal oli võimalus kauba valdus üle anda, kuid ta keeldus sellest põhistades oma seisukohta kaebaja poolt väärteo toimepanemisega. Ka püüdis kaebaja oma avalduste/taotlustega saavutada väärteomenetluse lõpetamist varem kui KKI seda tegi, et saada sellega seonduvalt tagasi ka oma kauba valdus või siis turuhinna suurune hüvitis ja väiksem intress võrreldes siinnõutavaga. KKI peadirektor pidas oma 19.03.2007 määruses kaebaja esindaja 12.03.2007 kaebust põhjendamatuks. Ka juhib esindaja tähelepanu kahju õigusvastasele tekitamisele ja kahju suurenemisele. Pärast 28.12.
  12. a KKI väärteo menetluse lõpetamise määruse saamist asjas 09001507-28 astus kaebaja oma õiguste kaitseks järgmised sammud: 26.01.2009 esitas kaebuse kohtuvälise menetleja juhile menetluse lõpetamise määruse vara hüvitamise otsustuse osas. 23.02.2009, määrusega jäi kaebus rahuldamata; 04.03.2009 esitas kaebuse Pärnu maakohtule (KKI kaudu), milles palus tühistada määruse rahalise hüvise väljamaksmise osa. Kohus jättis oma 04.06.2009 määrusega kaebuse rahuldamata. Kaebajalt võeti ära 332,85 kg ahvenat ja 763,93 kg koha. Osundatud kala kogused on võetud Pärnu Maakohtu määrusest. Kaebaja on ise esitanud oma avaldustes ka kogusteks vastavalt 334 kg ahvenat ja 704 kg koha, sest sellises kogused olid kauba saatedokumentides (proformaarve). Kuna kaebajalt võeti tavapärane võimalus oma kauba ülekaalumiseks ja täpse koguse määramiseks pärast jää eemaldamist, siis lähtub oma siinses nõudes kaebaja nendest kogustest, mida temast sõltumatud kolmandad isikud on määranud. Kahju suuruse määramisel kaebaja korrutab koguse Eestis kauba äravõtmise ajal kehtinud kala turuhinnaga. Keskmise turuhinna kohta pärinevad andmed Eesti Konjunktuuriinstituudi AS-lt /tl 29/. Ahvena keskmine turuhind oli
  13. a esimeses kvartalis 69,80 krooni kilo ja koha keskmine turuhind 117,47 krooni kilo. Sellest tulenevalt oli äravõetud ahvenakoguse turuhind 69,80 x 332,85 = 23 232,90 krooni ja kohakoguse turuhind 117,47 x 763,93-89 = 738,85 krooni. Kogu KKI poolt äravõetud kala väärtus oli seega 23 232,90 + 89 738,85 = 112 971,75 krooni. Vastustajal on seadusest tulenev kohustus VÕS § 113 ja § 94 alusel tasuda ka viivitusintressi. Intressi arvestamisel lähtub kaebaja kala äravõtmisele järgmisest päevast kuni kaebuse koostamise päevani (11.01.2007 kuni 21.09.2009) ja võlgnetavast summast 112 971,75 krooni. Kahju tekitamise juhtumil muutub kohustus sissenõutavaks kahju tekitamisest, siis omandi äravõtmisest. VÕS § 113 kohane viivitusintressimäär on ajas muutuv ja kaebuses osundatud aja jooksul on aluseks võetav alljärgnev viivitusintress alljärgnevatel ajavahemikel: 01.01.07 kuni 30.06.07 oli intressimäär 10,5% aastas, 01.07.07 kuni 31.12.08 11,0%, 01.01.09 kuni 30.06.09 9,5% ja 01.07.09 senini 8,0%. 3 Viidatud ajavahemikel kehtinud intressimäärasid arvestades on viivitusintressi nõue põhinõudelt suurusega 112 971,75 krooni kokku 31 625,90 krooni. Viivitusintressi nõude esitab kaebaja siinse kaebuse koostamise seisuga kokku 985 päeva eest ja see nõue on kohtuotsusega välja mõistetav kindla summana kohtuotsuse tegemise päeva seisuga. TSMS § 367 kohaselt mõistab kohus selle osa intressidest, mis ei ole hagi esitamiseks veel sissenõutavaks muutunud, välja protsentuaalselt põhinõudest kuni kohustuse täitmiseni. Kaebaja ei nõua intressi enam kui arvutatuna 21.09.09 seisuga. Kaebajal puudub oma õiguse taastamiseks võimalus esitada muu nõue kui kahju hüvitamise nõue ja intressi nõue. Kuna kala ei ole enam äravõtja (KKI) valduses, siis kaebaja ei saa esitada nõuet oma vara valdusele. KKI on ise väitnud, et äravõetud kala on realiseeritud (müüdud) ja et müügist saadud ja riigieelarvesse kantud summa on 23.02.2009 määruses näidatud 39 675,75 krooni. Pärnu Maakohus oma määruses on tuginenud asjaolule, et AS Pärnu Laht on riigituludesse kandnud kala eest 39 675.75 krooni ja selle summa on õigustatud kaebaja ka tagasi saama. Pärnu Laht AS poolt riigi tuludesse kantud summa ei ole kala turuhind TsÜS § 65 mõttes. Puudub alus pidada riigituludesse kantud summat vara keskmiseks müügihinnaks (turuhinnaks). Ka seda summat ei ole kaebaja saanud. Vastustaja Keskkonnainspektsioon ei nõustu T. T. kaebuses toodud väidetega üheski punktis, paludes jätta kaebus rahuldamata. KKI on seisukohal, et ta on kogu väärteomenetluse käigus tegutsenud seaduse alusel ja piires ning kaebuse aluseks olev riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ei kuulu menetletavas juhtumis kohaldamisele. Oluline on, et avaliku võimukandja tegevus peab olema õigusvastane. KKI ei ole tegutsenud õigusvastaselt. Saanud tollitöötajatelt informatsiooni riiki saabuva kalakoorma kohta, asusid keskkonnajärelevalve töötajad informatsiooni kontrollima vastavalt keskkonnajärelevalve seaduse § 16 lg-le 1 ja KPS § 191 lg-tele 1, 3 ja
  15. a lähtus KKI oma tegevuses KPS § 191 lg 1 keelelisest tõlgendusest, mille kohaselt kala päritolu tõendavaks dokumendiks loetakse esmakokkuostukviitungit, lossimise deklaratsiooni, kalalaeva kalapüügipäevikut koos kalalaeva kalapüügiloaga või rannapüügipäevikut koos kaluri kalapüügiloaga, kala üleandmise deklaratsiooni või kala transpordidokumenti. Kala transpordidokumendi all mõisteti sel ajal Nõukogu Määruse (EMÜ) nr 2847/93 art 13 lg 1 mõistes vedaja koostatud veodokumenti, mis koostatakse enne kala esmamüüki ja millel on määrusega sätestatud kohustuslik sisu. Seega nõuti
  16. a värske kala puhul, mille esmamüük on juba toimunud (menetletava juhtumi puhul Leedu Vabariigis), kala päritolu tõendava dokumendina esmakokkuostukviitungit või selle koopiat. 10.01.2007, kui T. T.t ja H. T. kontrolliti, ei olnud neil transporditava kala kohta esitada ühtegi eelpool kirjeldatud kala päritolu tõendavat dokumenti. Seega oli olemas nii ajend kui alus väärteomenetluse alustamiseks KPS § 231 lg 1 tunnustel, mis sätestab muuhulgas vastutuse kala, mille päritolu ei ole tõendatav, käitlemise eest. Tõendamata päritolu kala käitlemine on keelatud. KPS § 231 lg 3 kohaselt võib kohtuväline menetleja või kohus kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud väärteo toimepanemise vahendi ning väärteo vahetuks objektiks olnud eseme konfiskeerimist vastavalt KarS §-le
  17. Vastavalt VTMS §-le 2 kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, kui väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti. Kuna VTMS äravõetud asitõendiga toimimist ei reguleeri, tuleb juhinduda kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS)
  18. peatüki
  19. jaos sätestatust. Tuginedes asjaoludele, et transporditava kala kohta puudusid päritolu tõendavad dokumendid, mistõttu kala T. T.le tagasi anda ei olnud võimalik, võttis KKI kala sündmuskoha vaatluse käigus asitõendina ära ja andis üleandmise aktiga AS-le Pärnu Laht vastutavale hoiule. Kuivõrd tegemist oli KrMS § 126 mõistes kiiresti rikneva asitõendiga, mille väärtus oleks ka külmutamisel ja säilitamisel oluliselt alanenud, otsustas KKI asitõendi 4 tol hetkel kehtiva värske kala kokkuostuhinnaga realiseerida ning raha vastavalt KrMS § 126 lg-le 1 riigituludesse kanda.
  20. a tellis KKI Aku Soraineni advokaadibüroolt analüüsi, milles palus hinnata eelkõige Balti riikide värske kala käitlemist reguleerivate õigusaktide erisusi ja kohaldatavust Euroopa Liidu sisese transpordi osas. 02.12.2008 C. G.i poolt Euroopa Majandusühenduse määrusele nr 2847/93 ja Balti riikide kalapüüki reguleerivatele seadustele koostatud juriidilise hinnangu kohaselt loetakse kala transportimisel liikmesriikide vahel ostu-müügidokumendi (arvesaateleht) ja CMR olemasolul kala päritolu tõendatuks. KPS § 2 lg 3 kohaselt reguleerib kalapüügiseadus kalapüüki väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni oleval veealal, kui püük toimub Eesti lipudokumenti omava laevaga või käesolevas seaduses sätestatud juhul Eesti Vabariigi äriregistris registreeritud ettevõtja poolt niivõrd, kuivõrd püügikoha asukohariigi õigusakt või püügikoha kalapüüki reguleeriv rahvusvaheline leping ei sätesta teisiti. Leedu Põllumajandusministri määruse 30.09.2003 Nr. 3D-398 kohaselt ei ole kala esmakokkuostukviitungi olemasolu ekspordil reguleeritud ega nõutav, millest tulenevalt ei ole KPS alustatud väärteos rakendatav. Saadud analüüsi aluseks võttes muutis KKI oma seisukohta, mille tulemusena lõpetati 28.12.2008 T. T. suhtes alustatud väärteomenetlus väärteotunnuste puudumisega. KKI leiab, et kohaldamisele kuulub RVastS
  21. jagu, mis sätestab vastutuse erijuhud. Viitega RVastS §-le 15 on KKI seisukohal, et kriminaalmenetluse tagamise vahendite kohaldamine kohtuvälise menetleja poolt on väärteoasjas tõe väljaselgitamise huvides, seega avalikes huvides, ning kui kohtuväline menetleja kohaldab neid vahendeid õiguspäraselt, siis lasub isikul kohustus teatavat õiguste piirangut taluda ilma selle eest hüvitist saamata. Hüvitise saamise õigus tekib isikul üksnes sel juhul, kui kohtuväline menetleja on menetluse käigus toime pannud kuriteo. Vastustaja osundab Tallina Halduskohtu
  22. novembri 2007 otsuses haldusasjas nr 3-07-1129 toodud RVastS § 15 tõlgendamisele ning leiab, et eeltoodut aluseks võttes on T. T.l õigus vastavalt KrMS § 126 lg 6 alusel kehtestatud Korra §-le 15 tagasi saada väärteomenetluse käigus ära võetud ja kiirestirikneva asitõendina realiseeritud kala eest riigituludesse kantud raha summas 39 675,75 krooni. 24.11.2009 kohtuistungil esitas T. T. taotluse antud juhtumil mitte kohaldada RVastS §
  23. Kaebaja väitel kuuluks kohaldamisele RVastS § 15 lg 2 p 2, kuid see säte tuleks jätta kohaldamata ja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus RVastS § 15 lg 2 p 2 vastavuse kontrollimiseks Põhiseaduse § 11, 15 ja § 32 proportsionaalsuse põhimõttele. 22.12.2009 kaebuse täienduses märkis T. T., et 24.11.2009 toimunud kohtuistungi järgselt on vastustaja menetluse kestel nõude osaliselt rahuldanud, siis vähendab kaebaja oma nõude suurust selle summa võrra. Kaebaja vähendab koha kogus 27 kg võrra ja seega ka seda nõuet summani 101 750,21 krooni. Vähendatud koguse rahaline väärtus on 27 kg x 117,47 krooni = 3 171,69 krooni. Kaebaja lähtub kõige esimesest kala ülekaalumisest, kus koha kogus oli mitte 763,93 kg (nagu Pärnu Maakohus oma määruses osundas) vaid 736.93 kg. Kaebaja on Leedu vabariigis asuvast äriühingust “Tanilla” kala ostnud ja seda Eestis edasi müünud juba mitu aastat. Tegutsedes oma äri alal ja teades jahutatud toorkala maaletoomise dokumenteerimise korda, oli kaebaja ka 10.01.07 kala maale toomise dokumenteerinud kehtiva korra kohaselt. Kaebaja tegutses veendumuses, et ta ei riku kehtivat õigust. Müüjalt Leedus Klaipedas kala vastu võtmine on toimunud nii enne kaebuse aluseks olnud juhtumit kui ka pärast seda nii, et müüja teatab kauba valmispanekust (kala on müüja poolt pakendatud koos jääga termokastidesse) ja kala koguse ostjale, millele võib järele tulla ja ostja viib kala oma transpordiga Eestisse, olles vormistanud vastavusdeklaratsiooni ja veodokumendid. Arveldamine toimus proforma arvete esitamisega ostjale. Püügi kõrgperioodil Kura lahes tõi kaebaja Eestisse kala igal nädalal kindlasti ja suurema püügi 5 korral ka mitu korda nädalas. Kogu kauba liikumine, sh liikumissagedus on dokumenteeritud vastavusdeklaratsioonide ja veodokumentidega. Kala täpne kaalumine toimub ostja valduses pärast jää eemaldamist. Lepingu hinna korrigeerimine toimub ostja ja müüja vahel pärast kalakoguse täpset ülakaalumist ostja poolt. Arveldamisel kasutas müüja nii ette- kui ka järelmaksu ja periooditi tehti tasaarvestus. Siinsel juhul ostja (so. kaebaja) ei saanud tavapäraselt kontrollida proforma arvel näidatud kalakoguse vastavust tegelikkusele. Kala oli võetud vastustaja valdusse juba Ikla tollipunktis. Kaebajale on temalt konfiskeeritud kala koguse osas antud menetleja poolt erinevaid andmeid: 11.01.07 koostatud vaatlusprotokolli kohaselt oli kala koguseliselt ahven 332,85 kg ja koha 736,93 kg; 01.02.07 on Pärnu Laht AS üle kandnud riigieelarvesse konfiskeeritud kala eest: 332,85 kg ahvena eest 6657 krooni ja 733,75 kg koha eest 33 018,75 krooni; Pärnu Maakohtu kohtumäärus asjas 4-09-7939 on T. T. kaebuse menetlemisel lähtunud kogustest: ahven 332,85 kg ja koha 763, 93 kg (ka 736,93 kg). Kaebaja leiab, et juhul kui Pärnu Maakohtu määruses on koha koguse käsitlemisel kirjaviga ja koha kogus oli mitte 763,93 kg, vaid 736,93 kg, nagu juba vaatlusprotokollis ka fikseeritud oli, siis riigieelarvesse kantava summa suuruse kohta õiendis AS Pärnu Laht poolt toodud kogus 733,75 kg jääb kaebajale arusaamatuks ikkagi. Kaebaja leiab, et tema tõendamiskoormis on täidetud sellega, kui ta esitab kontrollmõõtmise andmed, st 11.01.2007 vaatlusprotokolli koostamisel mõõtmise andmed. Vastustaja peab suutma tõendada, milline oli tema poolt konfiskeeritud kauba objektiivselt tõelevastav kogus ja miks menetluse kestel kogused on muutunud. Riigieelarvesse kantud summa ei ole konfiskeeritud kala tegelik turuhind. Vastustaja on nõudele vastuväites tuginenud asjaolule, et kogu konfiskeeritud kala on võõrandatud ja võõrandamistehingust saadud tasu on kantud riigieelarvesse. Vastustaja vastuväite hindamiseks, et kaebajal on õigus saada vaid see summa, mis on konfiskeeritud kala võõrandamisest kantud riigi eelarvesse, tuleb tuvastada, millise koguse kala omandas konfiskeeritud kala omandaja ja millise hinna on omandaja tasunud. Vastustaja esitatud tõenditest selgub, et konfiskeeritud kala müügitehingus on kalakogus teistsugune kui kala valduse võtmisel kaebajalt ning et kala ei ole võõrandatud kehtiva korra kohaselt. Väärteotoimikus asuvast AS Pärnu Laht õiendist nähtub, et seesama äriühing, kellele anti kaebajalt võetud kala vastutavale hoiule, on ise kala eest tasunud riigieelarvesse 39 675,75 krooni /tl 85-86/. Seega on konfiskeeritud kala omandanud AS Pärnu Laht, mis ei ole aga kooskõlas Vabariigi Valitsuse määrusega 30.07.2004 nr 263 kehtestatud „Konfiskeeritud vara võõrandamise, üleandmise ja hävitamise, vara võõrandamisest saadud raha eelarvest seaduslikule valdajale tagastamise, asitõendite arvelevõtmise ja hävitamise, arestitud vara hoidmise, hindamise ja võõrandamise ning kiiresti riknevate asitõendite hindamise, võõrandamise ja hävitamise kord“ (edaspidi – Kord) sätetega. Viitega Korra §-le 19 märgib kaebaja, et antud juhul puudub äravõetud kala konfiskeerimise otsustus vastavalt VTMS §dele 66 ja 67, puudub kala üleandmise akt vastavalt “Korra” §-le 3 ning konfiskeeritud vara valitseja poolt vara hindamine vastavuses “Korra” §-ga 4, puudub riigivaraseaduse § 28 lg 1 tasu eest võõrandamise korral müügiviisi valiku otsustus (valikpakkumine või enampakkumine) ja ka sellekohane teade (riigivara müügi väljakuulutamine) RVS § 30 lg 1 mõttes. Kuna seaduses ettenähtud dokumendid vara müügi kohta puuduvad, siis puudub ka müüdava vara hinna põhistus, mis pidi olema samuti dokumentaalne ning AS Pärnu Laht tasutud hind koha 40 EEK/kg ja ahven 20 EEK/kg ei ole “Korra” §-s 4 viidatud TsÜS § 65 alusel määratud hind. Osundatu alusel väidab kaebaja, et tema vara omandi üleandmine oli toimunud seadusest tulenevaid tingimusi rikkudes, sõltumata sellest asjaolust, kas ta pani toime väärteo või mitte. Kaebaja on tasunud oma äripartnerile 02.01.
  24. a 8 760 LTL, mille kohta on müüja vastava kassa sissetuleku order vormistatud /tl 100/. Tasutud summas sisaldub vastavalt müüja ja 6 ostja kokkuleppele ka selle kala koguse hind, mille andis müüja üle 09.01.2007 ostjale ja mille kohta esitas proforma arve summale 2503,80 LTL /tl 52/ ja mis Ikla piiripunktis 10.01.2007 ära võeti. KOHTU PÕHJENDUSED
  25. Kaebusest nähtuvalt T. T. leiab, et kuna kaebaja ei ole toime pannud ühtki õigusrikkumist, siis on KKI talle põhjustanud varalist kahju seoses sellega, et 10.01.2007 võttis temalt õigusvastaselt ära (konfiskeeris) kaebaja vara, „tema tahte vastaselt ja ilma õigusliku aluseta on tema omand müüdud, müük on toimunud kahjulikel tingimustel, so. müügist ei ole saadud ei keskmist turuhinda ega ka sellelähedast hinda“. Kaebaja on oma nõuet põhistanud alguses RVastS § 7 lg-ga 1, siis asunud seisukohale, et kohaldamisele kuuluks RVastS § 15 lg 2 p 2, kuid see säte tuleks jätta kohaldamata selle väidetava vastuolu tõttu põhiseadusega, lõpuks on kaebaja nõustunud ka RVastS § 16 lg 1 kohaldamisega juhul, kui vastustaja väide, et „kauba äravõtmine oli seaduslik ja selle äravõetud kauba realiseerimisest saadud raha ongi objektiivne kauba rahaline väärtus, millisele summale ei saagi midagi lisanduda“, peaks kohtu silmis õiguslikult olema enam kaitstud. Kaebaja möönab, et siis võib esineda olukord, kus nõue tekkis RVastS § 16 lg 1 alusel.
  26. PS § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse (st varalise) kahju hüvitamist. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud RVastS-s. RVastS § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Sama paragrahvi lg 3 järgi selle paragrahvi lõigete 1–21 alusel hüvitatakse otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Vastavalt RVastS § 8 lg-le 1 varaline kahju hüvitatakse rahas. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. RVastS § 12 lg 1 järgi kahju kannatanud isikule on kahju hüvitama kohustatud avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati, kusjuures lg 2 kohaselt avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahjuks loetakse igasugune selle avaliku võimu kandja ülesandeid täitnud füüsilise isiku poolt vahetult põhjustatud kahju, sõltumata sellest, kas ülesandeid täideti teenistussuhte, lepingu, üksikkorralduse või muul alusel. Vastutuse erijuhud, sh poolte poolt osundatud, on sätestatud RVastS
  27. jaos. Tulenevalt RVastS § 15 lg-st 1 isik võib nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kohaldatakse eelviidatud sätet ka kahju suhtes, mis on tekkinud: vaidluse lahendamisel seadusega vaidluste kohtuväliseks lahendamiseks loodud organi poolt või väärteo kohtuvälise menetlemise käigus. RVastS § 16 lg 1 järgi isik võib nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või -vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt, kui seadus ei sätesta teisiti, ei saa selle paragrahvi lõikes 1 nimetatud hüvitist nõuda ulatuses, milles: 1) põhiõiguste või -vabaduste piiramise põhjustas isik ise või see toimus tema huvides; 2) isikute eriline kohtlemine on ette nähtud seadusega; 3) isikul on hüvitist võimalik saada mujalt, sealhulgas kindlustuselt; 4) hüvitise maksmise küsimus on reguleeritud muude seadustega. Vastavalt RVastS § 16 lg-le 3 hüvitise määramisel arvestatakse kasu, mida põhiõiguste või -vabaduste piiramine avaliku võimu kandjale või avalikele huvidele kaasa tõi, piiramise raskust, kahju tekkimise ettenägematust ja muid olulisi asjaolusid. 7
  28. Seega üldjuhul tuleb varalise kahju hüvitamise kaebuse lahendamisel tuvastada, kas haldusakt või toiming, millega väidetavalt kahju tekitati, on õigusvastane, kas isikul on kahju tekkinud, kas kahju on põhjustanud avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalikõiguslikus suhtes, kas haldusorgan on süüdi kahju tekkimises ning kas esineb põhjuslik seos tekitatud kahju ja õigusvastase haldusakti või toimingu vahel. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, siis kahju hüvitamist ei järgne ja kaebus kahju hüvitamiseks ei kuulu rahuldamisele. Järelikult kohus ei pea kaebuse põhjendatuse üle otsustamiseks alati tuvastama kõiki asjaolusid, vaid piisab sellest, kui kohus teeb kindlaks, et üks või teine kahju hüvitamise tingimus kindlasti ei ole täidetud. Sellisel juhul ei ole kohtu enam kohustust tuvastada, kas ülejäänud kahju hüvitamise koosseisulised elemendid siiski esinevad, kuna see oleks mõttetu. Üks koosseisuline element, olgu tegemist vastutuse üld- või erijuhuga, on aga kindlasti isikul kahju tekkimine/olemasolu.

§ 15

lg 3 ja § 16 lg 2 kohaselt tuleb menetlusosalisel esitada oma väiteid kinnitavad tõendid – niisugusele asjaolule on eelmenetluses poolte tähelepanu juhitud. Et antud juhul on kahju tekkimine ja eriti selle suurus asja materjalidest nähtuvalt enam kui küsitavad, siis alustab kohus kaebuse põhjendatuse kontrolli just nimetatust. Sealjuures omab kõigepealt tähtsust kaebajalt ära võetud kalakoguse õige määratlemine.

  1. Ehkki 09.01.2007 proforma arve nr 02-01/07 järgi oli koha kogus 704 kg ja ahvena kogus 334 kg /tl 52/, siis lähtudes kaebaja seletusest, et tegemist on hinnangulise kogusega, mis täpsustatakse ostja (kaebaja)/kauba saaja poolt kauba hilisema üle kaalumisega, samuti võttes aluseks kala kaalumistulemused pärast jää eemaldamist, peab kohus tõendeid kõrvutades ja analüüsides usaldusväärseks, et T. T.lt võeti 10.01.2007 asitõendina konfiskeerimise tagamiseks ära 736,93 kg koha ja 332,85 kg ahvenat. Sealjuures nõustub kohus kaebajaga, et Pärnu Maakohtu 04.06.2009 määruses märgitud koha koguse 763,93 kg näol on tegemist ilmselt trükiveaga (numbrite järjekorra ära vahetamine) /tl 25-28/. Pärnu Laht AS 01.02.2007 õiendis märgitud ja kaebajale arusaamatuks jäänud koha kogus 733, 75 kg on kohtu arvates aga selgitatav asjaoluga, et 11.01.2007 koostatud vaatlusprotokolli kohaselt võeti küll ära 736,93 kg koha, kuid sh 3,18 kg proovideks. Proovideks võetud/kulunud kala ei saanud Pärnu Laht AS realiseerida.
  2. Kohus, hinnanud asjas kogutud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, peab kaebaja väidet talle kahju tekitamisest summas 101 750,21 krooni paljasõnaliseks ja ebareaalseks järgmistel motiividel. Kohtule täiesti arusaamatuks jääb kust võtab kaebaja näiteks KKI peadirektorile kohtuvälise menetleja tegevusele esitatud kaebuses toodud äravõetud kala omandamisväärtuse 41 825,2 krooni, sh koha ja ahvena omandamisel kilohinnad /tl 15/. 09.01.2007 proforma arvest nähtuvalt oli koha kilohind 2,75 LTL, mis teeb Eesti Panga tolleaegse ametliku kursi järgi 12,46 EEK, samas näidatud ahvena kilohind 1,75 LTL oli Eesti kroonides 7.
  3. Seega oli FIE T. T.lt 10.01.2007 ära võetud kala tegelik kogumaksumus selle ostmisel 11 821,65 krooni järgmise arvutuskäigu järgi: 9182,15 (736,93 x 12,46) + 2639,50 (332,85 x 7,93). Kaebaja sõnul kassasissetuleku orderil näidatud summa (8760 LTL) on sama kuu (jaanuari) ettemaks /tl 102 pöördel/, mis kohtu arvates nimetatud dokumentidest paraku sõnaselgelt ei ilmne. Seda enam, et kaebaja sõnul arveldamisel kasutas müüja nii ette- kui ka järelmaksu /tl 94 pöördel/, mistõttu põhimõtteliselt võis tegemist olla ka varasemalt toodud kalakoguste eest tasumisega. Seega, isegi kui eeldada, et T. T. maksis kassa sissetuleku orderi nr 24 /tl 100, 11-112/ järgi juba nädal varem, s.o 02.01.2007 ka kõnealuse kalakoguse eest ettemaksu, siis oleks tema otsene võimalik kahju 11 821,65 krooni. Äravõetud kala realiseerimisest saadi aga hiljem enam kui kolmekordne ostusumma - 39 675,75 krooni ja osundatud summa on 14.12.2009 T. T.le üle kantud. Sellest 8 summast ei ole maha arvatud hoidmis- jm kulusid. Järelikult saaks võimalik kahju kaebajal seisneda veel ainult T. T.l saamata jäänud tulus, kui see ületaks kala realiseerimisest saadud ja kaebaja poolt varasemalt tasutud ostu-müügi summa vahe (27 854, 10 EEK).
  4. Vastustaja on õigesti osundanud, et T. T. 10.01.2007 antud ütluste kohaselt tegeles ta kala vahendustegevusega Leedu Vabariigis asuva ettevõtte (s. o „Tanilla“) ja Pärnus asuva OÜ Ray Shark vahel, st kaebaja ostis Leedust kala, organiseeris transpordi ja müüs kala edasi OÜ-le Ray Shark /tl 53-54/. Tunnistajana 10.01.2007 üle kuulatud kaubikujuht Elmo Tomingas nimetas samuti kala transpordi alguskohana Leedu firmat „Tanilla“ ja sihtkohana OÜ-t Ray Shark /tl 55-56/. Kaebaja küll väidab oma 26.01.2009 kaebuses KKI-le, et kala fileerimine pidi kaasa tooma lisaväärtuse /tl 21/, kuid kaebaja ei ole tõendanud, et ta töötles ise kala ja/või müüs seda edasi jaehinnaga, st et kala fileerimine pidi võimaldama lisaväärtuse nimelt kaebajale. Samuti ei ole see väide kooskõlas muude tõenditega, sh T. T. enda muude seletustega oma rollist värske kala Eestisse sissetoomisel. Äriregistri väljavõtte kohaselt oli just OÜ Ray Shark tegevusalaks kala töötlemine ja kalatoodete hulgimüük /tl 57-62/. Kaebaja ei ole selgitanud ega tõendanud, millise konkreetse hinnaga tema tavaliselt realiseeris Leedust toodud kala nimetatud hulgimüüjale, st millised hinnalisandid lisandusid kala ostuhinnale seoses FIE T. T. vahendustegevusega. Tähtsust ei oma mitte see, millised kulutused kandis T. T. ühe kuu jooksul (st kuus 4-8 koormat), mida väidetavalt proforma arve tõestabki /tl 103/, vaid see, milliseid kulutusi ta tegi vaidlusalusele kalapartiile. KKI-le 14.03.2007 esitatud kaebuses toodud kaebaja väide, et kala väljamüügihind kogu äravõetud partiile oli ette kokkulepitult 57 633 EEK, millises summas T. T. soovis kauba väärtuse korvamist /tl 15/, ei ole taas millegagi tõendatud. Kohtule ei ole esitatud sellekohaseid lepinguid, arveid, kirjavahetust, hinnapakkumisi vms. Lisaks jääb eelviidatud väite valguses täiesti arusaamatuks väidetavalt kokkulepitud summast tegelikult kaks korda suurema kahjusumma hüvitamise nõue kohtus, eriti olukorras, kus kaebajale on välja makstud 39 675,75 krooni, mistõttu tal jäänuks kala äravõtmise tõttu saamata planeeritud (väidetavalt kokkulepitud) rahast vaid 17 957.25 krooni. Ehk teisiti, kui lähtuda kaebaja poolt samas /tl 11/ esitatud teisest arusaamatust väitest, mille kohaselt äravõetud kala omandamisväärtus oli 41 825.20 krooni, siis olnuks kaebaja planeeritud tulu tehingult 15 807.80 krooni, ehk kahjunõue saaks maksimaalselt olla samuti vaid 17 957.25 krooni = 15 807.80 + (41 825.20 - 39 675,75). Kohus nendib, et kaebaja poolt eri dokumentides väidetavalt KKI poolt tekitatud kahju hüvitamiseks esitatud eri hindade, nõuete ja nende aluste nimetamine viitab sellele, et kaebajal puudub endal selgus, kas ja mis ulatuses talle üldse on kahju tekitatud, kes selle tekitas ning mis sätte alusel ja mis summas peaks väidetav kahju tekitaja vastutama. Kohus jagab täielikult KKI seisukohta, et ei ole tõenäoline, et kala töötlemise ja hulgimüügiga tegelev ettevõte ostab tooraine sisse T. T. poolt nimetatud turuhinnaga. Sealjuures ei arvesta kohus veel kaebaja toodud turuhinna ilmselgelt vildaka arvestusega (”Ahvena keskmine turuhind oli
  5. a esimeses kvartalis 69,80 krooni kilo ja koha keskmine turuhind 117,47 krooni kilo“). Esiteks, mis puutub siia kogu
  6. a esimene kvartal, kui jahutatud koha ja ahvena keskmised kilohinnad Eesti Konjunktuuriinstituudi andmetel kvartali kuude lõikes kõikusid turgudel ja kauplustel olulisel määral, olles siiski madalaimad just jaanuaris 2007, mil vaidlusalune kalapartii ära võeti ja realiseeriti /tl 29/. Sama kehtib ka nende kalade filee, mida kaebaja on samuti kohati kahjunõude alusena arvestanud, hinna kohta. Seega kokkuvõtlikult: kaebaja ei ole oma väidetava kahju tekkimist, väidetavalt saamata jäänud tulu suurust millegagi tõendanud, vaatamata kaebajal vandeadvokaadist esindaja olemasolule.
  7. Täiendavalt peab kohus vajalikuks märkida järgmist.

§ 3

lg 2 kohaselt halduskohtu pädevusse ei kuulu avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra. Väärteomenetluse ja selle raames langetatud otsuste 9 õiguspärasuse kontroll ei kuulu halduskohtu pädevusse (VTMS § 76 lg-d 1 ja 2, § 78, § 114 lg 1 jm), mistõttu kohus jätab antud juhul tähelepanuta kaebaja sellekohased väited. Teisalt ei ole T. T. ka tõendanud, et KKI oleks väärteomenetlust nr 09001507-28 viinud läbi ja/või lõpetanud õigusvastaselt. T. T. esitas küll 14.03.2007 KKI peadirektorile kaebuse kohtuvälise menetleja tegevusele, kuid 19.03.2007 määrust, millega jäeti see kaebus rahuldamata, kaebaja edasi ei vaidlustanud. Samuti jäi Pärnu Maakohtu 04.06.2009 määrusega rahuldamata T. T. kaebus KKI 28.12.2008 määrusele, millega viimane lõpetas T. T. suhtes alustatud väärteomenetluse. Kohtumäärusest nähtuvalt T. T. asus selles kaebuses samuti seisukohale, et talle tuleks määrata asitõendite rahas hüvitamiseks 106 012,10 krooni, kuna antud juhul ei ole talle TsÜS § 65 kohane summa välja makstud. Kohus leidis aga, et KKI on menetlustoimingud läbi viinud seaduslikult ning kala võõrandamisega tegeles Pärnu Maavalitsus /vt ka tl 78/, kes määras ka kala väärtuse. Samas kohus märkis, et millise hinna maavalitsus kiiresti rikneva vara müügi korral määrab, ei ole KKI otsustada. Seega on maakohus halduskohtu arvates sisuliselt andnud hinnangu ka asjaolule, et KKI tegevuse ja kaebajal kala realiseerimisest alla selle tegeliku turuväärtuse väidetavalt tekkinud kahju vahel puudub põhjuslik seos. Ka seda maakohtu määrust T. T. ei vaidlustanud, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et ta nõustus talle kaebustele antud vastustes toodud argumentidega. Kohus ei saa jätta mainimata, et asitõendi võtmine/hoidmine võimaliku konfiskeerimise tagamiseks ja kiiresti rikneva asitõendi võõrandamine või hävitamine (KrMS §-d 124-126) ning konfiskeerimine ise (KrMS 161. peatükk, VTMS §-d 66, 67) ei ole võrdsustatavad, ehkki KKI on oma 28.12.2008 määruses seda sõna ekslikult kasutanud. Seetõttu kaebaja apelleerimine nn konfiskeerimisotsuse (reeglina maakohtu pädevuses) puudumisele KKI toimingute õigusvastasuse tõendusena jääb kohtule arusaamatuks. Neil asjaoludel ei tuleks kõne alla KKI vastutus RVastS § 7 lg 1 alusel isegi siis, kui kaebajal oleks kahju tekkimine tõendatud, sest see eeldab haldusorgani õigusvastast ja süülist tegevust. Et KKI õigusvastast tegu pole tuvastatud, rääkimata sellest et väärteomenetluse käigus oleks menetleja pannud toime kuriteo, siis ei kuuluks kahju olemasolul kohaldamisele ka RVastS § 15. Järelikult ei ole RVastS § 15 lg 2 p 2 näol tegemist asjassepuutuva normiga ja kohtul puudub vajadus analüüsida sätte kooskõla põhiseadusega. KKI ei saa vastutada ja T. T. hüvitist nõuda ka RVastS § 16 lg 1 järgi, kuna kohus on eelnevalt teinud kindlaks, et kaebajal kahju tekkimine, liiatigi kahju tekitamine vastustaja KKI poolt ei ole leidnud tõendamist. Seetõttu puudub kohtul vajadus peatuda ka kaebaja viivitusintressi nõudel. 8.

§ 92lg-s 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastavalt

§ 93

lg-le 1 menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Antud juhul teeb kohus otsuse kaebuse esitaja kahjuks, järelikult pole kohtul vajalik analüüsida T. T. menetluskulude suuruse põhjendatust ja kandmise tõendatust. Kuna KKI ei ole kohtukulude nimekirja ja vastavaid tõendeid kohtule esitanud, siis jäävad poolte võimalikud menetluskulud nende enda kanda. Hurma Kiviloo kohtunik 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.