← Eesti

3-09-1618/69

Obsah (4)§ 4§ 117§ 118§ 121

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Lilianne Aasma ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. september 2010, Tallinn Haldusasja n

§ 4

kohaselt pidi pärija pärimiseks pärandi vastu võtma.

§ 117

ja 171 kohaselt tuli pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks esitada avaldus pärandi avanemise koha notarile. Kui pärandi avanemise koht oli välismaal, pärandvara aga asus Eestis, andis pärimisõiguse tunnistuse välja notar, kelle tööpiirkonnas vara asus. Seega pidanuks H. V. pärijad pöörduma maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks Eesti notari poole;

  1. c)maareformi seaduse muutmise seaduse (MRSMS, vastu võetud 13.11.2002) § 12 kohaselt on maa tagastamise nõudeõigust pärima õigustatud isikul juhul, kui pärand avanes enne MRSMS jõustumist (enne 01.01.2003), õigus esitada avaldus pärandi avanemise koha notarile ühe aasta jooksul MRSMS jõustumisest arvates (so hiljemalt 01.01.2004). Järelikult, kui isikud ei ole tähtaegselt pöördunud maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks Eesti notari poole, on nad kaotanud õiguse nõuda maa tagastamist;
  2. d)maareformi seaduse muutmise seaduse (MaaRSMS, vastu võetud 26.10.2005) § 26 kohaselt kui pärand on avanenud enne MaaRSMS jõustumist 27.11.2005 ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama hiljemalt 27.08.2006. Kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ja kompenseerimise menetlust ei alustata. Seega tuli A. V.l ja E. V.l nõudeõiguse pärimisel pärandi vastuvõtmiseks ja pärimisõiguse tunnistuse saamiseks õigeaegselt pöörduda Eesti notari poole ja hiljemalt 27.08.2006 esitada Jõelähtme Vallavalitsusele pärimisõiguse tunnistus nõudeõiguse pärimise kohta. Kanadas välja antud Ontario Kohtu (üldosakonna) 01.10.1997 tõend testamendi täitja määramise kohta ei ole käsitletav maa nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistusena MaaRS § 192 lg 3 mõttes;
  3. e)MaaRS § 192 lõige 3 ja MaaRSMS § 26 ei anna kohalikule omavalitsusele kaalutlusõigust, kas maa tagastamise menetlust jätkata või mitte, vaid kohustab teda lõpetama tagastamise menetluse ning kompenseerimismenetlust mitte alustama juhul, kui isik pole tähtaegselt esitanud kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta. 9. Vastustaja, Jõelähtme Vallavalitsus, esitatud kaebust ei tunnistanud järgmistel motiividel:
  4. a)puudub vaidlus, et kolmandad isikud on Kanadas esitanud avalduse oma õiguseellase H. V. pärandi vastuvõtmiseks ning nad on määratud testamenditäitjateks. H. V. testamendi kohaselt olid kolmandad isikud võrdsetes osades õigustatud pärima kinnisja vallasvara, mis kuulusid H. V.le Eesti Vabariigis, ka igasugused seaduslikud õigused kinnisvaradele; b)

§ 117

lg 1 ja

§ 118

kohaselt tuli pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks esitada pärandi avanemisekoha kohtule kirjalik avaldus. Ontario kohtule esitatud taotlusega on kolmandad isikud kõnealuse nõude täitnud. Isegi kui kolmandad isikud ei oleks võtnud H. V. pärandit vastu

§ 117

lg 1 kohaselt, on nad pärandi vastu võtnud tegudega.

§ 121

lg 2 kohaselt kui pärija on asunud pärandi vastuvõtmiseks valdama, kasutama või käsutama kasvõi osa pärandvarast, loetakse, et ta on kogu pärandi vastu võtnud. Vastustaja ei nõustu, et nõudeõiguse pärimiseks pidanuks pöörduma kolmandad isikud Eesti notari poole; c) maavanem ei ole põhjendanud, miks tuleb asuda seisukohale, et pärandvara hulka kuuluv nõudeõigus asub Eestis. Nõudeõiguse pärimist kolmandate isikute poolt see ei 3

(11)3-08-1618 mõjuta, sest pärandi vastuvõtmine tegudega on igal juhul võimalik. Maavanem on jätnud tähelepanuta, et kolmandate isikute poolt pärandi vastuvõtmise ajal ei kehtinud maareformi seadusest tulenevat nõuet pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise tingimusena. Kuna ei ole vaidlust, et kolmandad isikud on H. V. pärijad, siis puudus vajadus kolmandate isikute kohustamiseks nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks. Kolmandatele isikutele tagastati H. V. pärijatena vastustaja 16.11.2000 korraldusega nr 580 Ojamäe, Ojamäe I, Ojamäe II ja Ojamäe III maaüksused, mis kinnistati 12.06.2001. Faktiline olukord oli identne käesolevas haldusasjas vaidlusi tekitanud olukorraga ning see ei tekitanud maavanemas mingisugust vastuseisu; d) puudub sisuline vajadus ja põhjendus kolmandatele isikutele õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamata jätmiseks ja menetluse lõpetamiseks ning tegemist ei oleks kohase ja proportsionaalse sammuga haldusmenetluses. Kolmandad isikud leidsid, et protesti rahuldamise korral tekiks olukord, kus 16 aastat
(19922008)väldanud haldusmenetlus lõppeks kolmandatele isikutele ebasoodsalt sellistel alustel, millest enne maavanema järelevalvemenetluse algatamist ei olnud ükski haldusorgan kolmandaid isikuid ega pärandajat teavitanud. Protestis esitatud seisukoht viidi Eesti seadusandlusse alles 31.12.1999 (

§ 117lg 1).

Ekslik on protesti esitaja seisukoht, et kolmandad isikud pidanuks pöörduma tagastamise nõudeõiguse pärimiseks Eesti notari poole, sest kõnealune säte ei kehtinud pärandi avanemise hetkel, so 10.08.

  1. Kanada kohtu poolt väljastatud dokumenti võib lugeda nõudeõiguse pärimist tõendavaks dokumendiks, sest see näitab kolmandate isikute poolt pärandi vastuvõtmist. Riigikohus on tsiviilasjas 3-2-1-12-03 sedastanud, et pärimistunnistus ei tekita tsiviilõigusi ega -kohustusi. Kolmandad isikud saavad pärandvara koosseisu kuuluva nõudeõiguse esialgses sõnastuses kehtinud (perioodil 03.07.2001 kuni 27.11.2005) MaaRS § 192 lg 3 alusel kaotada vaid juhul, kui nad ei esita pärimisavaldust või ei tee ülalnimetatud tegusid ühe aasta jooksul pärandi avanemisest. ORAS § 12 lg-st 7 tuleneb, et õigustatud subjektile tuleb talle kohustusi seadvad tähtajad teatada kirjalikult. Kuna vastustaja ei ole kolmandatele isikutele kordagi teatanud vajalike (lisa)toimingute tegemisest, ei ole kolmandad isikud pidanud vajalikuks täiendavate dokumentide esitamist ega osanud arvata, et nende esitamine oleks tarvilik ning senine dokumentide maht ja sisu võiks ohustada neid kui õigustatud subjekte pärandist ilmajätmisega, sest nendelt ei olnud pärimisõiguse tunnistust nõutud ka Ojamäe maaüksuse tagastamise menetluses. Maavanem ei ole protestis toonud esile korralduse nr 612 tühistamise kooskõla õiguskindluse ega õigusrahu põhimõttega, samuti puuduvad protestis viited võimalikule ülekaalukale avalikule huvile, mis korralduse osalist tühistamist peaks õigustama. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-60-09 asunud seisukohale, et MaaRS § 192 lg 2 ja MaaRSMS § 26 võivad teatavatel asjaoludel olla vastuolus PS-ga. Kui kohus kolmandate isikutega selles osas nõustub, siis tuleb jätta maavanema protest rahuldamata, sest vaidlustatud haldusakti vastuolule muude normidega ei ole maavanem tuginenud. Õigusselguse põhimõtte kohaselt peab isikul olema võimalik piisava selgusega ette näha, missuguse õigusliku tagajärje üks või teine tegu kaasa toob. Õiguskindluse põhimõtet ei järgi vaidlusalused sätted ka sel juhul, kui enne nende kehtestamist on haldusorgan olemasolevate dokumentide põhjal samadele isikutele juba tagastanud õigusvastaselt võõrandatud vara.
  2. Tallinna Halduskohtu 26.11.2009 otsusega jäeti Harju maavanema protest rahuldamata ning mõisteti Harju Maavalitsuselt välja Jõelähtme Vallavalitsuse kasuks menetlusekulud summas 15 000 krooni, A. V. kasuks 10 000 krooni ja E. V. kasuks 10 000 krooni. Kohtuotsust põhjendati järgmiselt: a) H. V. surma ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 130 sätestas: „Välismaine isik käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kelle elukoht (§ 21) või juriidiline isik, kelle asukoht (§ 40) on väljaspool Eestit“. Seega on H. V. välismaine isik, kelle surmast Kanadas tekkisid väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi õigussuhted ning TsÜS § 4

(11)3-08-1618 157 lg 3 kohaselt kohaldatakse vallasvara pärimisele selle maa seadust, kus oli pärandaja viimane elukoht. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 8 lg 1 sätestas: „Kinnisasi on maatükk koos selle oluliste osadega. Asi, mis ei ole kinnisasi, on vallasasi“. Seega saab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõigust pidada vallasasjaks, mille pärimise suhtes kehtis kollisiooninormina TsÜS § 157 lg 3. TsÜS sätestab vaid tsiviilõiguse üldpõhimõtted ning on kohaldatav vaid pärimisseaduse üldosana. MaaRS § 192 lg 2 sätestas: „Kui kohalik omavalitsus ei ole teinud tagastamise või kompenseerimise otsust, on nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise aluseks õigustatud subjektiks tunnistamise otsus“. Muid vara tagastamise seisukohalt tähtsust omavaid nõudeõiguse pärimise sätteid MaaRS ega omandireformi aluste seadus (ORAS) H. V. pärandi avanemise ajal ei sätestanud. 01.01.1997 jõustus pärimisseadus (

), mille § 164 lg 1 sätestas: „Käesoleva seaduse sätteid kohaldatakse pärandi suhtes, mis on avanenud pärast 1996. aasta 31. detsembrit“.

§ 117

lg 1 sätestas: „Pärandi vastuvõtmiseks või pärandist loobumiseks tuleb käesoleva seaduse §-s 118 sätestatud tähtajal esitada pärandi avanemise koha notarile kirjalik avaldus.“; b) H. V. pärand avanes 10.08.1997 Kanadas. Enne kahe kuu möödumist (

§ 118lg 1) on väljastatud Allan ja E.

V. H. V. testamendi alusel testamenditäitja määramise tõend. Testamendiga nimetas H. V. enda pojad A. V. ja E. V. enda testamenditäitjateks ja volinikeks, pärandades ühtlasi kõik oma varad, ükskõik, millest nad koosnevad ja kus need asuvad, nii kinnisvara kui ka isikliku vara, kaasa arvatud varad, mille üle on H. V.l volitus. Kuigi A. ja E. V. pöördusid

-s sätestatud tähtaegu järgides pärandi avanemise koha (Kanada) kohtu poole, ei täitnud nad ORAS § 161 lõike 1 1. ja 2. lausest tulenevaid nõudeid, mille kohaselt tuleb nõudeõiguse pärimise menetluses kohaldada Eesti seaduste sätteid, samuti MaaRS § 192 lõikest 2 tulenevat nõuet, mille kohaselt on nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise aluseks õigustatud subjektiks tunnistamise otsus. ORAS § 161 lõiget 1 tuleb tõlgendada selliselt, et nõudeõiguse pärimise kohta pärimisõiguse tunnistuse taotlemise korral pidid kolmandad isikud pöörduma Eestis asuva notari poole. Tuleb eeldada, et notar, kelle poole pärimiseks avaldusega pöördutakse, järgib enda asukohamaa, mitte mõne teise õigussüsteemi seadusi, mistõttu nõudeõiguse pärimiseks Kanada kohtu poole pöördudes ei kohalda kohus kolmandate isikute nõudeõiguse pärimisele Eesti seaduse sätteid. Seega on protesti esitaja õigesti leidnud, et nõudeõiguse pärijad saavad taotleda pärimisõiguse tunnistust vaid Eestist ning seetõttu ei saa A. ja E. V. väljastatud testamenditäitja tõendit võrdsustada Eestis väljastatava pärimisõiguse tunnistusega;

  1. c)MaaRS § 192 lg 3 sätestas: „Pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks tuleb nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus ühe aasta jooksul pärandi avanemisest arvates.“ Eeltoodud säte ei saanud kehtestada kolmandatele isikutele täitmiseks tagantjärgi kohustusi, kuna sätte selline tõlgendus oleks vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Seega sai selline kohustus kehtima hakata alles 16.07.2000 avanenud pärandi suhtes. Samas jõustus 16.07.2000 ka teine maareformiga seotud õigusaktide muutmise seadus, mille § 26 lg 2 sätestas: „Kui pärand on avanenud enne käesoleva seaduse jõustumist, tuleb nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada avaldus pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks pärandi avanemise koha notarile ühe aasta jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates.“ Nimetatud sätte eesmärgiks oli nõudeõigust pärima õigustatud isikute nõudeõigust tõendavate dokumentide esitamise kiirendamine. Jõelähtme Vallavalitsuse poolt 16.11.2000 korralduse nr 580, millega tagastati Ojamäe, Ojamäe I, Ojamäe II ja Ojamäe III maaüksused, andmise ajal Eesti notari poolt pärimisõiguse tunnistuse mitteväljastamise tõttu tagastamismenetluse lõpetamise kohustust kohalikul omavalitsusel ei olnud. Seetõttu polnud eelnimetatud korraldus seadustega vastuolus;
  2. d)Jõelähtme Vallavalitsuse 10.12.2008 korraldus nr 612 on antud pärast MaaRS § 192 lg 3 jõustumist. Jõelähtme Vallavalitsus ei pidanud nimetatud sättest juhinduma ning pöörduma pärast 27.11.2005 kolmandate isikute poole nõudega esitada Jõelähtme Vallavalitsusele pärimisõiguse tunnistus H. V. nõudeõiguse pärimise kohta. Kuna H. V. 5

(11)3-08-1618 pärand avanes 10.08.1997, siis ei saanud Jõelähtme Vallavalitsus nõuda kolmandatelt isikutelt 27.11.2005 seisuga pärimisõiguse tunnistuse esitamist nõudeõiguse pärimise kohta 9 kuu jooksul alates pärandi avanemisest, kuna ei ole võimalik eeldada, et seadusandja kehtestaks isikutele tagantjärgi õiguskindluse põhimõttega vastuolus olevaid, mittetäidetavaid kohustusi, ning kohtul puudub alus tõlgendada sätet grammatiliselt teisiti kui see kirjas on, mistõttu tuleb sätet tõlgendada selliselt, et see ei saanud puudutada pärijaid, kelle puhul pärand oli avanenud enne sätte jõustumist;
  1. e)Jõelähtme Vallavalitsus pidi küll 27.11.2005 jõustunud MaaRSMS §-st 26 juhinduma ning nõudma isikutelt nõudeõiguse pärimise kohta pärimisõiguse tunnistuse esitamist, kuid nimetatud sätet tuleb tõlgendada kooskõlas sätte eesmärgiga, milleks oli maareformi kiirendamine. Haldusasja materjalidest nähtub, et kolmandad isikud asusid H. V. poolt pärandatud nõudeõigust realiseerima veel enne MaaRSMS § 26 jõustumist, mida kinnitab Jõelähtme Vallavalitsuse poolt Ojamäe 2 maaüksuse tagastamine. Seega puudus Jõelähtme Vallavalitsusel kohustus lõpetada tagastamise menetlus ning seda sätet tuleb tõlgendada kitsendavalt ning see kehtib vaid olukorras, kus nõudeõiguse pärinud isikud ei ole veel asunud oma nõudeõigust realiseerima ja õigusvastaselt võõrandatud maad ei ole jõutud neile nõudeõiguse alusel tagastada. Olukorras, kus sisuline vaidlus isikute nõudeõiguse osas puudub, isikute nõudeõigus on dokumentaalselt tõendatud ning kohalik omavalitsus on jõudnud isikutele juba osa nõudeõiguse alusel tagastamisele kuuluvast maast tagastada, nimetatud säte kohaldamisele ei kuulu ning tagastamismenetlus tuleb ka muu maa osas lõpule viia. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 11. Harju maavanem esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega Harju maavanema protest rahuldada. Apellatsioonkaebuse motiivid:
  2. a)ekslik on kohtu seisukoht, et A. ja E. V. saab lugeda oma tegudega nõudeõiguse pärinuks. 27.11.2005 jõustunud MaaRSMS § 26 sätestab, et kui pärand on avanenud enne MaaRSMS jõustumist ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul MaaRSMS jõustumisest arvates (s.o hiljemalt 27.08.2006). Kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. Seadusandja on 27.11.2005 jõustunud MaaRSMS-ga sätestanud tähtaja pärimisõiguse tunnistuse kohalikule omavalitsusele esitamiseks juhtudel, kus vastav dokument on varem väljastatud või alles väljastatakse tähtaegselt esitatud avalduse alusel. Seega ka juhul, kui H. V. nõudeõigust pärima õigustatud isikud võtsid tegudega muus osas pärandi välismaal vastu, olid nad kohustatud maa nõudeõiguse pärimiseks pöörduma Eesti notari poole pärimisõiguse tunnistuse saamiseks;
  3. b)MaaRS §192 lõike 3 jõustumisest (16.07.2000) arvates oleksid pärijad pidanud pöörduma maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks notari poole hiljemalt 16.07.2001 ehk ühe aasta jooksul teise maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse (2MaaRSMS) jõustumisest. Seadusandja pikendas hiljem seda tähtaega selliselt, et pärimisavaldusega notari poole pöördumiseks oli sellistel isikutel aega kuni 01.01.2004. On ilmne, et enne 01.01.2004 ei ole H. V. nõudeõigust pärima õigustatud isikud nõudeõiguse pärimiseks avaldusega Eesti notari poole pöördunud. Tallinna Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-06-1587 ja haldusasjas nr 3-07-1211 tehtud otsustes asunud seisukohale, et pärast MaaRS § 192 lõikes 3 sätestatud tähtaja möödumist ei ole pärandit maa tagastamise nõudeõiguse osas enam võimalik vastu võtta ega sellest loobuda. MaaRS § 192 lg 3 ning selle rakendussätted, millest käesoleval juhul on oluline eelkõige MRSMS § 12, reguleerivad maa tagastamise nõudeõiguse kui pärandajale kuuluva erilise varaliigi pärimist ning tegemist on erinormidega vara pärimist reguleerivate üldnormide suhtes. 6
(11)3-08-1618 MaaRS § 192 ning MRSMS § 12 sätestatud maa tagastamise nõudeõiguse pärimise eriregulatsiooni sisuks oli ajaliselt ja vormiliselt piiratud võimalus maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks. Seega MaaRS § 192 ning MRSMS § 12 kohaselt ei olnud võimalik maa tagastamise nõudeõiguse pärimine ka muu pärandvara (osa) valdama, kasutama või käsutama hakkamisega;
  1. c)kolmandate isikute sõnul ei ole Jõelähtme Vallavalitsus teavitanud neid kirjalikult pärimisõiguse tunnistuse esitamise vajadusest ja tähtajast. Kui kohalik omavalitsus ei ole täitnud piisava hoolsusega talle õigusaktidega pandud kohustusi ja sellega põhjustatakse kahju õigustatud subjektile, siis vastutab kohalik omavalitsus tekitatud kahju eest vastavalt riigivastutuse seadusele;
  2. d)kohus on jätnud tähelepanuta, et 16.11.2000 korralduse nr 580 andmise ajal kehtis MaaRS § 192 lõige 3, mis sätestas lühendatud tähtaja pärandi vastuvõtmiseks maa tagastamise nõudeõiguse osas. Kuivõrd kolmandad isikud ei pöördunud nimetatud tähtaja jooksul Eesti notari poole, on nad kaotanud õiguse maa tagastamise nõudeõigust pärida ja Jõelähtme Vallavalitsus oli kohustatud lõpetama tagastamismenetluse. Seega kui Jõelähtme Vallavalitsus on eeltoodud korralduse andnud ilma, et sellise korralduse andmiseks oleks materiaalõiguslikku alust, võib korraldus olla seetõttu õigusvastane ja selline korraldus ei anna alust mitteõiguspärase tegevuse jätkamiseks;
  3. e)halduskohus on ebaõigesti välja mõistnud protesti esitajalt vastustaja õigusabikulud. Antud juhul õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise korralduse andmine on toimunud vallavalitsuse igapäevase põhitegevuse raamides. Tegemist ei ole ka materiaal- ega menetlusõiguslikult sedavõrd keeruka asjaga, et vallavalitsuse koosseisulised juristid ei oleks suutelised halduskohtus vallavalitsust esindama. Analoogsetes kohtuvaidlustes (haldusasjad nr 3-09-1606, 3-09-1599) on vallavalitsusi esindanud koosseisulised juristid. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-62-08 väljendanud seisukohta, et haldusorganil ei ole küll halduskohtumenetluses välise õigusabi kasutamine keelatud, kuid selleks, et õigustada halduskohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmist, peab kohtuasi olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv;
  4. f)halduskohus on alusetult protesti esitajalt välja mõistnud kolmandate isikute kasuks õigusabikulud. Kolmandate isikute esindaja poolt on kohtule esitatud OÜ HETA Advokaadibüroo arved nr 29185, 29348 ja 29377. 23.04.2009 A. V. esitatud arve nr 29185 ei ole seotud käesoleva kohtuvaidlusega juba üksnes seetõttu, et maavanem pöördus protestiga halduskohtusse alles 24.07.2009. Arvel nr 29348 on märgitud kulusid, mis kindlasti ei saa olla kantud käesoleva kohtuvaidlusega seoses (arvele lisatud osutatud õigusabi aruande 1023 kohaselt 17.04.2009, 23.04.2009 ja 02.06.2009 osutatud õigusabi). Antud juhul on kohus jätnud kindlaks tegemata õigusabikulu kandmise kolmandate isikute poolt. Kohtule ei ole ka esitatud kuludokumente, mis tõendaksid kolmandate isikute poolt õigusabikulude kandmist käesolevas kohtuasjas. Haldusasjas nr 3-3-1-94-08 tehtud otsuses on Riigikohus märkinud, et õigusabikulusid ei saa välja mõista, kui on esitatud üksnes esindaja arve, sest see ei tõenda kulude reaalset kandmist. Õigusabikulude tasumist saaks ja peaks tõendama kassa sissetuleku orderi või pangakonto väljavõttega. 12. Vastustaja, Jõelähtme Vallavalitsus, vaidleb apellatsioonkaebusele vastu alljärgnevatel motiividel:
  5. a)halduskohus on otsuses asjakohaselt põhjendanud, miks kolmandad isikud ei olnud kohustatud Eesti notari poole pöörduma ning maavanema käsitlus apellatsioonkaebuses on ebaõige. Halduskohus asus seisukohale (p 36), et ORAS ega ka MaaRS ei näinud ette kitsendusi maa tagastamise nõudeõiguse pärimisele tegudega ning leidis, et kolmandad isikud on pärandi, sealhulgas ka maa tagastamise nõudeõiguse vastu võtnud. Maavanem leiab, et MaaRS § 192 lg-st 3 ning MRSMS §-st 12 tulenevalt kehtis maa tagastamise nõudeõiguse pärimise suhtes erikord, maa tagastamise nõudeõiguse pärimine oli võimalik üksnes avalduse esitamisega notarile ning mitte tegudega. Maavanem on tähelepanuta jätnud halduskohtu selgituse, et MaaRS § 192 lg 3 jõustus 7
(11)3-08-1618 16.07.2000 ning sellest ei saanud õiguskindluse põhimõttest tulenevalt tuleneda õiguslikke tagajärgi pärandi tegudega vastuvõtnud kolmandate isikute suhtes;
  1. b)kolmandate isikute jaoks ei saanud kohustus avalduse esitamiseks pärandi vastuvõtmiseks tuleneda ka 2MaaRSMS § 26 lg 2, sest sätte eesmärgiks ei olnud tegudega pärandi vastuvõtmise kitsendamine, vaid nõudeõiguse pärimise kiirendamine. Antud juhul puudus nõudeõiguse pärimise kiirendamiseks aga vajadus, kuna H. V. pärijad olid pärandi vastu võtnud ja see ei olnud tagastamismenetluse läbiviimisel takistuseks – seetõttu ei oleks tagastamismenetluse lõpetamine viitega pärimisõiguse tunnistuse puudumisele vastavuses ka sellekohase regulatsiooni eesmärgiga;
  2. c)halduskohus ei ole eksinud selles, et vallavalitsuse 16.11.2000 korralduse nr 580 andmise ajal ei eksisteerinud tagastamismenetluse lõpetamise kohustust pärimisõiguse tunnistuse esitamata jätmise korral. Maavanema poolt viidatud alates 16.07.2000 kuni 27.11.2005 kehtinud MaaRS § 192 lg 3 nägi küll ette nõudeõiguse pärimiseks notarile avalduse esitamise (samas oli pärandi avanemise ajal võimalik pärandi vastuvõtmine ka tegudega ning neilt hiljem pärimisõiguse tunnistuse nõudmine oleks olnud vastuolus õiguskindluse põhimõttega, nagu kohus on põhjendanud), kuid ei näinud ette tagastamismenetluse lõpetamist, kui avaldust ei esitatud. Tagastamismenetluse lõpetamise regulatsioon jõustus alles 27.11.2005;
  3. d)maavanema viide Tallinna Ringkonnakohtu seisukohtadele haldusasjades nr 3-06-1587 ja 3-07-1211 selle kohta, et pärast MaaRS § 192 lg 3 sätestatud tähtaja möödumist ei ole pärandit võimalik enam vastu võtta ega sellest loobuda, on käesolevas vaidluses mitmel põhjusel asjakohatu. Esiteks ei ole osundatud haldusasjades väljendatud seisukohad käesoleva haldusasja lahendamisel siduvad; teiseks on halduskohus käesolevas haldusasjas asunud seisukohale, et kolmandad isikud olid pärandi tähtaegselt vastu võtnud, mistõttu seisukoht pärandi vastuvõtmise võimalikkuse või võimatuse osas pärast MaaRS § 192 lg 3 sätestatud tähtaega ei oma tähtsust;
  4. e)maavanema protest tulnuks jätta rahuldamata tulenevalt vajadusest arvestada kolmandate isikute õiguspärase ootusega. Maavanem pole protesti esitamisel ega kohtumenetluse käigus põhjendanud, milles seisneb avalik huvi kolmandate isikute suhtes tagastamismenetluse lõpetamiseks ja neile maa tagastamata jätmiseks ning miks avalik huvi kaalub üles kolmandatel isikutel aastate jooksul tekkinud õiguspärase ootuse maa tagastamise suhtes;
  5. f)maavanema poolt esitatud protestis tõstatatud küsimused ei kuulu vallavalitsuse igapäevategevuse hulka. Kohus on õigesti osundanud, et tegemist on küsimusega, mis nõudis õiguse tõlgendamist pärimise, pärimistunnistuse esitamise nõude ning tagastamismenetluse lõpetamise regulatsiooni osas. Vallavalitsusel puudub varasem kogemus sarnaste olukordadega. Samuti on kohus vastupidiselt maavanemale pidanud õigusvaidlust keerukaks ja haldusorgani välise õigusabi kasutamist õigustavaks. 13. Kolmandad isikud leiavad, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 14. 01.09.2010 jõustunud MaaRS § 43 lg 1 kohaselt kui maa tagastamise nõudeõigus on lõppenud MaaRS § 192 lõike 3 või MaaRSMS § 26 kohaselt, kuid maa tagastamise menetlust ei ole lõpetatud, loetakse nõudeõigus taastatuks alates 01.09.2010. Nimetatud sättest ei saa teha järeldust, et protest tuleb muutunud õiguslikus olukorras jätta rahuldamata. Säte ei mõjuta vaidlustatud haldusakti õiguspärasust protesti esitamise ajal. Protesti esitamise alus ei lange ära üksnes seetõttu, et seadust on muudetud ning maa tagastamise nõudeõigus on ringkonnakohtu otsuse tegemise ajal kolmandatel isikutel olemas. Protest tuleb rahuldada, kui vaidlustatud haldusakt oli õigusvastane ning vaidlustatud haldusakti tühistamist ei välista kolmandate isikute usaldus selle kehtimajäämise suhtes. 8
(11)3-08-1618
  1. Halduskohus leidis õigesti, et maareformi reguleerivatest õigusaktidest tulenes nõue pöörduda Eesti notari poole pärimisõiguse tunnistuse saamiseks. See tõlgendus ühtib ringkonnakohtu poolt asjakohasele regulatsioonile antud tõlgendusega 19.12.2008 otsuses nr 3-06-
  2. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks halduskohtu neid põhjendusi korrata.
  3. Halduskohus on aga valesti mõistnud MRSMS § 12 tähendust. Selle sätte kohaselt on maa tagastamise nõudeõigust pärima õigustatud isikul juhul, kui pärand avanes enne MRSMS jõustumist, õigus esitada avaldus pärandi avanemise koha notarile ühe aasta jooksul MRSMS jõustumisest arvates. Sättest ei saa teha järeldust, et kui pärand avanes enne MRSMS jõustumist ja pärija on nõudeõiguse omandanud pärandi vastuvõtmisega, oleks võimalik pärimisõiguse tunnistuse saamiseks notari poole pöördumise õiguse minetamise järel jätkuvalt selle nõudeõiguse olemasolu ja maa pärijale tagastamine. Keeld väljastada pärimisõiguse tunnistust ei omaks sisu ega omaks eesmärki.
  4. Ka juhul, kui asuda seisukohale, et MRSMS § 12 ja MRSMS-ga kehtestatud muudatused MaaRS-s ei toonud kaasa nõuet, et maa tagastamine ei ole lubatud juhul, kui isik pole õigeaegselt pöördunud notari poole pärimisõiguse tunnistuse saamiseks ja seda maa tagastamist otsustavale vallavalitsusele esitanud, on oluline asjaolu, et MaaRSMS § 26 jõustumise ajaks ei olnud vaidlustatud haldusakti antud. MaaRSMS § 26 sätestas, et kui pärand on avanenud enne käesoleva seaduse jõustumist ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates. Kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. Ringkonnakohtu arvates ei saa sellest sättest teha järeldust, et nõudeõiguse pärimise kohta notari tunnistuse esitamine pole igal juhul nõutav. Selline tõlgendus oleks sõnaselgelt vastuolus sätte tekstiga. Ekslik on halduskohtu seisukoht, et keelelise tõlgenduse välistab sättel sellekohase eesmärgi puudumine. Ringkonnakohtu arvates polnud sättel üksnes maareformi kiirendav eesmärk, vaid ka eesmärk tagada maa tagastamise korralduste õiguspärasus: notari poolt väljastatud pärimisõiguse tunnistus tagab, et pärijate ringi ei selgita pärandi valitsemisega selle vastuvõtmist tuvastades valla- või linnavalitsus, kelle igapäevaste ülesannete hulka pärimisõiguse tuvastamine sellisel viisil ei kuulu. Ilma notariaalse pärimisõiguse tunnistuseta pärijate kindlakstegemine on seotud ka suurema võimalusega tuvastada pärijate ring ebaõigesti ning võiks seetõttu tuua vallale või linnale kaasa kahju hüvitamise kohustuse.
  5. Oluline ei ole eelnimetatud põhjusel asjaolu, et MaaRS § 192 ega MRSMS § 12 ei sidunud pärimisõiguse tunnistuse saamiseks notari poole pöördumise tähtaja järgimata jätmisel tagajärjena maa tagastamise menetluse lõpetamist. Ringkonnakohtu arvates saab sellist tagajärge nendest sätetest järeldada seetõttu, et viidatud sätted nägid ette sellises olukorras maa tagastamise nõudeõiguse lõppemise.
  6. Ringkonnakohtu arvates ei ole osundatud sätete selline tõlgendus vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Maa tagastamise korraldused, mis anti enne nõudeõiguse pärimisele erandliku korra (sh tähtaja) kehtestamist, jäid kehtima. Juhul, kui maa tagastamise õigustatud subjekt suri enne viidatud sätete kehtestamist, ent maa tagastamine tema pärijatele oli sätete jõustumise ajaks otsustamata, seati maa tagastamise menetluses täiendav nõue esitada pärimisõiguse tunnistus. Sellise nõude täitmiseks kehtestati tähtaeg, mille järgimine kolmandate isikute poolt oli objektiivselt võimalik. 9
(11)3-08-1618
  1. Eeltoodust ei saa teha järeldust, et maa tagastamine kaebajatele oli sellises olukorras, kus kolmandad isikud ei olnud tähtaegselt notari poole pöördunud ega vastustajale pärimisõiguse tunnistust esitanud, õigusvastane. Määrav on see, et kolmandatele isikutele otsustati 16.11.2000 korraldusega nr 580 tagastada teised maaüksused nõudeõiguse alusel, mille nad olid omandanud pärimise teel H. V.lt, ning selle korralduse alusel tagastatud maa kinnistati
  2. a juunis, kui notari poole pärimisõiguse tunnistuse saamiseks kehtestatud tähtaeg polnud veel möödunud. Ringkonnakohus selgitab, et korraldus nr 580 oli õigusvastane (maa tagastamise eelduseks olevat pärimisõiguse tunnistust polnud väljastatud ega maa tagastamise otsustamisel aluseks võetud), ent lõi kolmandatele isikutele ootuse, et maa tagastamiseks pole vaja muid nõudeõiguse pärimist tõendavaid dokumente esitada ning piisab kolmandate isikute elukohariigis väljastatud testamenditäitja määramise tõendist. Haldusmenetluses, sh maa tagastamise menetluses, lasub menetlust läbiviival organil põhiseaduse §-s 13 sätestatud õigusest heale haldusele tulenev selgitamiskohustus. Selline kohustus on eriti oluline menetlusosaliste õiguste tagamiseks olukorras, kus menetlusnormid menetluse kestel muutuvad. Maa tagastamise menetluse kestel täiendava nõude kehtestamine – pärimisõiguse tunnistuse esitamise nõue kehtestati pärast H. V. surma – toob kaasa haldusorganile kohustuse õigeaegselt maa tagastamise õigustatud subjekte teavitada. Korraldusega nr 580 ja sellele järgnenud Ojamaa, Ojamaa I, Ojamaa II ja Ojamaa III maaüksuste kinnistamisega loodi kolmandatel isikutel aga kaitstav ootus, et nad omavad maa tagastamise nõudeõigust ilma täiendavate pärimist tõendavate dokumentideta ka muus osas. Vastustaja õigusvastase tegevuse tulemusel kujunes seetõttu olukord, kus vallavalitsusel puudus õigus jätta vaidlusalune haldusakt andmata. Seejuures tulenes maa tagastamise nõudeõigus õiguspärasest ootusest maa tagastamisele, kuigi H. V. nõudeõigus oli pärimisõiguse tunnistuse saamiseks notari poole pöördumise ja selle tunnistuse vallavalitsusele esitamise tähtaegade möödumise tõttu lõppenud.
  3. Eeltoodud põhjustel leiab ringkonnakohus, et vaidlustatud korraldus oli õiguspärane ning protest tuleb seetõttu jätta rahuldamata.
  4. Apellatsioonkaebus on aga põhjendatud osas, milles leitakse, et Jõelähtme Vallavalitsuse poolt kantud menetluskulud ei olnud põhjendatud ega vajalikud. Vallavalitsus on haldusorgan ning peab ringkonnakohtu arvates suutma ennast ka menetluses, mille aluseks on maavanema protest, esindada oma ametnike kaudu. Käesolev vaidlus ei ole eriliselt keerukas – maa tagastamise nõudeõiguse pärimist puudutav regulatsioon ei ole mahukas, selle kohta oli protesti esitamise ajaks olemas juba asjakohane kohtupraktika ning maareformi seaduse ja selle muutmise seaduste kohaldamine on vallavalitsuse tavapärane tegevus. Nõudeõiguse pärimise tuvastamine ei ole ka juhul, kui vallavalitsus ei ole varasemates menetlustes seda pidanud tegema, menetlustoiming, mis on seadustega ette nähtud. Seetõttu tuleb vastustaja menetluskulud jätta tema enda kanda. Neil põhjustel tuleb rahuldamata jätta ka Jõelähtme Vallavalitsuse taotlus menetluskulude väljamõistmiseks apellatsioonimenetluses.
  5. Kolmandate isikute kasuks mõistis halduskohus välja menetluskulud arvete nr 29185 (23.04.2009), 29348 (07.09.2009) ja 29377 (30.09.2009) alusel. Ringkonnakohus märgib, et protest saabus halduskohtule 28.07.2009 ja saadeti halduskohtu poolt kolmandatele isikutele 07.08.2009 (kätte toimetatud 12.08.2009). Seetõttu ei saa arve nr 29185 alusel tasutud menetluskulud olla kantud käesolevas kohtuasjas. Arve nr 29348 kuluaruandest nähtuvalt on protestiga seotud kulud summas 800 kr (kulud ajavahemikus 25.08.200904.09.2009). Arved on tasutud M. M. poolt pangaülekannetega (tl 140). Asjaolust, et kui kolmandad isikud poleks enne protesti esitamist pöördunud advokaadi poole ja tasunud talle osutatud õigusabi eest, oleks õigusabikulud olnud selle võrra suuremad, ei saa teha 10
(11)3-08-1618 järeldust, et enne protesti esitamist kantud õigusabikulud on kantud käesolevas kohtuasjas.
  1. Ringkonnakohus selgitab, et halduskohus ei tohtinud kolmandate isikute õigusabikulusid protesti esitajalt välja mõista. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 24.05.2010 otsuse nr 3-3-1-23-10 p-s 18: „Halduskolleegium leidis
  2. aprilli
  3. a otsuses asjas nr 3-3-1-28-03 (p 9), et halduskohtumenetluse seadustik ei näe otsesõnu ette kantud õigusabikulu väljamõistmise võimalust olukorras, kus õigusabi eest ei ole tasunud mitte pooleks olev protsessiosaline ise, vaid muu isik tema asemel. Õigusabikulu väljamõistmine sellises situatsioonis on põhjendatud, kui õigusabi eest tasumist tõendavatest dokumentidest nähtub, kellele ja millises haldusasjas on õigusabi osutatud. Asjas nr 3-3-128-03 oli lisaks tuvastatud, et kaebaja ja õigusabi tasunud isiku vahel oli laenusuhe ning kaebajal oli seega kohustus õigusabikulud nende eest tasunud isikule hiljem hüvitada.“ Seetõttu ei mõistetud nimetatud kohtuasjas, kus menetlusosaline polnud esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et tal on kohustus kolmanda isiku poolt kantud kulud hüvitada, selle menetlusosalise kasuks välja. Käesolevas asjas ei ole kolmandad isikud tõendanud, et nad peavad Mati Mõistlikule kulud tasuma. Seetõttu tuleb halduskohtu otsus tühistada ka selles osas ja jätta kolmandate isikute taotlus halduskohtus kantud menetluskulude väljamõistmiseks rahuldamata.
  4. Kuna ka apellatsioonimenetluses taotlevad kolmandad isikud apellandilt menetluskulude väljamõistmist, tõendades menetluskulude (õigusabikulud summas 4860 kr) tasumist mitte nende endi, vaid M. M. poolt, esitamata aga tõendeid selle kohta, et nad peavad M. M. selle summa tasuma, tuleb jätta kolmandate isikute taotlus menetluskulude väljamõistmiseks rahuldamata. Lilianne Aasma Ruth Virkus Oliver Kask 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.