alusel, mis põhineb Põhiseaduse § 3 ja § 94 lg 2 vastuolus oleval volitusnormil (s.o RdtS § 63 lg 6). Seetõttu on nii
tervikuna kui ka selle alusel kehtestatud kaevatavad haldusaktid põhiseadusega vastuolus; on kehtestatud
alusel, mille § 3 lg-d 4 ja 5, § 6 lg 5 ja § 8 lg 2, § 4 lg 6 punkt 4, § 5 ja § 7 on vastuolus Põhiseaduse § 3, § 13, § 31, § 32, § 94 lg 2 ja § 113; on motiveerimata, seega vastuolus HMS § 56 nõuetega; ei ole kooskõlas kehtiva õigusega, s.h RdtS § 63 lg 3 p 9 ja § 63 lg 4 p 6, RdtS § 59 lg 3 - KonkS § 17 lg 2,
vastuolus nii PS §-ga 32 kui ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni EIÕK
praeter legem määrusega. Kaebaja arvates RdtS § 59 lg 6 ega muud RdtS sätted ei anna ministrile
kehtestamiseks ühtegi sisulist juhist. RdtS § 59 lg 6 delegeerib üldakti andmise ja sellega kaebaja põhiõiguste piiramise pädevuse täitevvõimule igasuguste piirideta ja ühegi lähtealuse määratlemiseta. Kaebuse esitaja on seisukohal, et selline delegatsiooninorm võimaldab täitevvõimul kehtestada uusi seadusega sätestamata reegleid, mis piiravad isikute põhiõigusi,
s sätestatud kasutustasu arvutamise põhimõtted on käsitletavad RdtS täiendamisena, seetõttu RdtS § 59 lg 6 paneb ministrile seadust täiendava määruse andmise õiguse ja kohustuse, selline määrus ei vasta Põhiseaduse § 94 lg 2 nõuetele. Kaebuse esitaja leiab, et vaidlustatud käskkirjad on vastuolus RdtS 63 lg 3 p 9 ja § 63 lg 4 p 6 sätestatud põhimõttega, et vastustaja peab kasutustasu arvutatama kehtiva
ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja raamatupidamisandmete alusel. Kaebaja pool väidab, et vastustaja tegi vea nii kapitalikulu kui 6 mõistliku ärikasumi arvestamisel. Mõistlikku ärikasumit määrates ei ole vastustaja arvestanud kapitali kaalutud keskmise hinna (WACC) arvutamisel kaebuse esitaja kapitali tegelikku struktuuri (oma- ja võõrkapitali suhe 79,18:20,821) ning on lähtunud kapitali teoreetilisest struktuurist (oma- ja võõrkapitali suhe 50:50), muid WACC-i arvutuse sisendeid üldlevinud majandusteooriale vastavalt korrigeerimata. Prognoosides
lg 5 kohaselt kaebuse esitaja otse- ja üldkulusid, ei ole vastustaja lähtunud kaebuse esitaja tegelikest viimase kolme majandusaasta kuludest, vaid on liiklusgraafikuperioodi 2005/2006 kasutustasu määramise menetluses 2005 prognoositud üldkulude summat korrigeerinud 2005 tarbijahinnaindeksiga. Kaebuse esitaja tegelikud 2005 üldkulud olid sellest märkimisväärselt kõrgemad. Vastustaja, tuginedes kapitalikulu komponendi arvutamisel
lg 6 ple 4, jättis prognoositavate kasutustasude arvutamisel arvestamata kaebuse esitaja poolt kooskõlas
§-ga 10 esitatud raamatupidamisandmed ja kaebuse esitaja raamatupidamisandmetes kajastatud põhivara väärtuse, kuigi
lg 3 kohustas vastustajat kapitalikulu komponendi arvutamisel lähtuma kaebuse esitaja põhivara õiglasest väärtusest. Kaebaja on jõudnud järeldusele, et õiglase ja majanduslikult põhjendatud tasu maksmine on kaebuse esitaja omandis oleva raudteeinfrastruktuuri kasutamise (eel)tingimuseks ning raudteeinfrastruktuuri kasutajatelt laekuv tasu peab võimaldama katta raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja raudteeinfrastruktuuri majandamisega seotud kulud ning teenida ärikasumit, kui tasu ei võimalda raudteeinfrastruktuuri majandamisega seotud kulusid katta ning ühtlasi teenida kasumit, peab riik leidma võimaluse lisatasude kehtestamiseks või toetuste maksmiseks. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja poolt kavandatud põhivara ümberhindluse arvestamata jätmine raudteeinfrastruktuuri kasutustasu määramisel oli õiguspärane, kuna põhivara ümberhindluse arvestamise kõigi kasutustasu aluseks oleva raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kogukulu komponentide lõikes välistab
lg 6 p 4, kapitalikulu komponendi osas välistavad ümberhindluse arvestamise täiendavalt
Ümberhindluse arvestamata jätmine ei saanud kuidagi kaebaja õigusi rikkuda, kuna väidetavat põhivarade ümberhindlust ei toimunud. Kaebaja õigete ja lõplike raamatupidamisandmete kohaselt oli kaebaja põhivara 2004 ja 2005 raamatupidamises kajastatud soetusmaksumuses. Vastustaja on kaebaja üldkulud prognoosinud kooskõlas
Tarbijahinnaindeksi kasutamine üldkulude prognoosimisel oli õiguspärane. Vastustaja on kapitalikulu ja mõistliku ärikasumi komponendid arvutanud kooskõlas
ja § 7 nõuetega.
S § 59 lg 4 ega piira kaebaja õigusi iseseisvalt. RdtS § 59 lg 4 koosmõjus § 59 lg 3 välistab abiteenuste osutamisega seotud kasutustasu koostisest kapitalikulu komponendi. Vastustaja arvates
S § 59 lg 5. Vastustaja väitel kaebajal ei jää raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjana sihtotstarbelise ühekordse läbilaskevõime kasutada andmisel midagi saamata. RdtS § 59 lg 6 on formaalselt põhiseaduspärane ning annab majandus- ja kommunikatsiooniministrile volituse intra legem määruse kehtestamiseks. Vastustaja arvates
on formaalselt põhiseaduspärane,
üksnes täpsustas seadusest tulenevaid piiranguid.
lg 5 ja § 8 lg 2 sätestatud reisi- ja kaubavedajate poolt tasumisele kuuluva raudteeinfrastruktuuri kasutustasu diferentseerimise alus tuleneb seadusest. Vaidlustatud käskkirjad on vastustaja väitel faktiliselt ja õiguslikult põhjendatud, käskkirjade põhjendused nähtuvad nii käskkirjadest endist kui ka nende juurde kuuluvatest seletuskirjadest. Kaasatud kolmandad isikud asuvad vastustaja poolel ning toetavad tervikuna vastustaja seisukohti. 7 Käesolevasse kohtumenetlusse arvamuse andmiseks kaasatud isiku Majandus-ja Kommunikatsiooniministeeriumi arvamuse kohaselt vaidlustatud käskkirjad ei ole õigusvastased ja vastavad haldusaktile esitatavatele nõuetele. Käskkirjadest nähtuvad nende andmise õiguslikud alused, kasutustasu määramise põhjalik motivatsioon on toodud käskkirjade seletuskirjas, mis on ilmselgelt vaidlustatud käskkirjade lahutamatud osad. Nii käskkirjad kui ka nende osaks olevad seletuskirjad on kaebajale alati kätte toimetatud koos. Kuna kõik seletuskirjad on kaebajale esitatud, on kaebajale haldusaktide andmise õiguslikud ja faktilised alused tegelikult teada, seega on alusetud kaebaja väited, nagu ei selguks, millest vastustaja on kasutustasu erinevate komponentide ja kogu kasutustasu suuruse leidmisel lähtunud. Raudteeseaduse § 59 lg 6 ja selle alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 01.06.2004.a määrus nr 144 „Raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvestamise
“ ei ole vastuolus Põhiseaduse ega EL direktiividega. Raudteeseaduse § 59 lg 6 ei ole põhiseadusega vastuolus ning annab ministrile volituse intra legem määruse kehtestamiseks. Raudteeseaduse § 59 lg 6 on sätestatud määruse kehtestamiseks pädev haldusorgan, samuti tema pädevuse sisu ja ulatus, mis on tuletatavad ka Raudteeseaduse § 59 lõigete 1 ja 3–6 koostoimes tõlgendamise kaudu. Lisaks sätestab Raudteeseaduse § 63 lg 1 selgesõnaliselt, millistel juhtudel peab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja ennast allutama riigi poolt määratavatele raudteeinfrastruktuuri kasutustasudele. Samuti peab
lähtuma Raudteeseaduse § 50 lõikes 1 sätestatud põhimõttest, et raudteeveo-ettevõtjal on õigus raudteeinfrastruktuuri kasutustasu, kasutusaja ja muude kasutustingimuste osas diskrimineerimata kasutada avalikku raudteed, et osutada raudteeveoteenust.
üksnes täpsustab Raudteeseaduse §-des 50, 59 ja 63, aga samuti §-s 7 (sätestab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja avaliku raudtee diskrimineerimata kasutada andmise kohustuse) ettenähtut. Raudteeseaduse § 59 lg 1 kohaselt võetakse raudteeinfrastruktuuri kasutustingimuste, sh kasutustasu kindlaksmääramisel arvesse teenuse iseloomu ja kestust, turu olukorda ning raudteeinfrastruktuuri kulumi astet, samuti raudteeveeremi koosseisu, seisundit ja veokiirust. Raudteeseaduse § 59 lg 3 ja
lg 3 ja lg 3 järgi hüvitatakse raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjale infrastruktuuri kasutada andmise kulud ja tagatakse mõistlik ärikasum. Kaebaja ei põhista, milles seisneb Raudteeseaduse § 59 lg 6 ja
vastuolu EL direktiividega 91/440/EÜ ja 2001/14/EÜ, vaid viitab üksikutele direktiivide sätetele, jättes tähelepanu alt välja asjaolu, et direktiivid ei ole mitte otsekohaldatavad, vaid harmoneeritakse siseriikliku õigusega direktiivis määratletud eesmärkide saavutamiseks. Eesti on nimetatud direktiivides sätestatud kohustused täitnud, mida tõendab ka Euroopa Komisjoni Transpordi ja Energeetika Direktoraadi peadirektori Francois Lamoureux´ 24.08.2005.a kiri kaebajale. MKM on seisukohal, et reisijateveo ja kaubaveo näol ei ole tegemist võrdsete turusegmentidega, kusjuures neid käsitatakse täiesti erinevalt ka direktiivides. Reisijateveole ja kaubaveole erinevate kasutustasude kehtestamine on tingitud mõlema veo teostamise eripärast -kaubarongi koosseisud- on reisirongi koosseisudest oluliselt raskemad, mistõttu kahjustavad raudteeinfrastruktuuri rohkem; kaubarongid sõidavad reisirongidest üldjuhul aeglasemalt ehk koormavad ka ajaliselt infrastruktuuri rohkem; kaubarongi teljekoormus on rööpale oluliselt suurem reisirongi teljekoormusest; avaliku reisijateveo teenuse pakkujad kasutavad väiksemat osa kaebaja raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimest ning kui on läbilaskevõime osa tellinud, siis kasutavad selle erinevalt kaubaveo-ettevõtjatest ka kindlasti ära; reisirongid liiguvad erinevalt kaubarongidest vastavalt sõidugraafikule, mis tagab neile eraldatud läbilaskevõime kasutamise täies ulatuses ning raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjale püsiva sissetuleku; kaubarongid (maksimaalse pikkusega 798 m, millele lisandub veduri pikkus) on reisirongidest (maksimaalse pikkusega 186,9 m, sisaldab veduri pikkust) kordades pikemad, mistõttu vajavad kaubarongid oluliselt pikemaid jaamateid jne.
viidatud sätetest ei järeldu 8 kuidagi, et kaubavedusid teostavad raudtee-ettevõtjad doteeriksid reisivedusid teostavaid ettevõtjaid. Tulenevalt sellest, et tegemist on erinevate turusegmentidega ning kaubaveol kasutatav veerem mõjutab raudteeinfrastruktuuri võrreldes reisijateveol kasutatava veeremiga oluliselt erinevalt, on põhjendatud, arvestades sealjuures Raudteeseaduse § 59 lõikes 1 sätestatut, et kummalegi veole rakendatavad kasutustasud koosnevad erinevatest osistest. Kokkuvõtvalt leitakse, et kuivõrd
võimaldab raudteeinfrastruktuuri majandamise ja kasutada andmise kõik kulud tagasi teenida, siis ei ole kaebaja õigusi rikutud. Ka Tartu Ülikooli majandusteaduskonna dotsent Priit Sander’i ja lektor Andres Juhkam’i Eesti Raudtee küsimustele esitatud vastustes leitakse, et
ja TJA käsitlusega
st on AS-i Eesti Raudtee tegevust võimalik finantseerida ning teha seda mitmel erineval ja mõistlikul moel. Samuti puudub kaebajal õigus vaielda WACC-i ja ärikasumi suuruse üle, sest ärikasum on eeskätt aktsionäri küsimus ning kui aktsionär (omanik) leiab, et õigusaktide kohaselt määratud ärikasum on õiglane, siis puudub äriühingu juhatusel sisuline õigustus ärikasumi üle vaielda. MKM Eesti Raudtee ainuaktsionärina ei ole kordagi vaidlustanud vastustaja poolt määratud mõistliku ärikasumi suurust ning on sellega täielikult nõus. 2007.aasta jaanuaris ostis Eesti Vabariik BRS-lt kõik aktsiad tagasi, olles sellest ajast alates taas Eesti Raudtee ainuaktsionär. Kuid Eesti Raudtee on käesolevas kohtuasjas kangekaelselt jäänud endiselt kaitsma varsti juba kahe aasta eest lahkunud aktsionäri huve, mida tegelikult enam ei eksisteeri. Kuivõrd ärikasum on aktsionäri küsimus ja olemasolev aktsionär on vastustaja poolt määratud WACC-i ja ärikasumi käsitluse ja arvestusega nõus, siis ei ole siinkohal alust rääkida kaebaja õiguste rikkumisest. AS Eesti Raudtee üldkoosolek kinnitas 2004 ja 2005 majandusaasta aruanded 09.01.2007 ilma ümberhindluseta, s.t põhivarasid kajastati nende soetusmaksumuses. Audiitorid on andnud mõlemale kehtivale majandusaasta aruandele hinnangu, et need kajastavad Eesti Raudtee varasid ja kohustusi õigesti. Ka kaebaja ise on aktsepteerinud põhivarade kajastamist soetusmaksumuses, kajastades neid soetusmaksumuses ka 2007 majandusaasta aruandes. Kuna üleshindlusega 2004 ja 2005 majandusaasta aruandeid ei eksisteeri, ei ole vähimatki põhjust neid käesolevas kohtuasjas üldse käsitleda. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD KAEBUSE MOTIIVID Kaebuse esitaja AS Eesti Raudtee on raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja Raudteeseaduse (edaspidi RdtS) § 3 punkti 12 mõttes, majandades enda omandisse kuuluvat raudteeinfrastruktuuri. Samal ajal on kaebuse esitaja raudteeveo-ettevõtjaks RdtS § 3 punkti 11 mõttes, kasutades endale kuuluvat raudteeinfrastruktuuri raudteeveoteenuse osutamiseks. Kuna kaebuse esitaja kasutab tema omanduses olevat raudteeinfrastruktuuri ettevõtluses, teostab ta kasutuse läbi talle Põhiseaduse §-dega 31 ja 32 tagatud õigusi. Kaebuse esitajal lasub RdtS § 50 lg-st 1 ja Konkurentsiseaduse (edaspidi KonkS) § 18 lg 1 punktist 1 tulenev kohustus võimaldada teistele raudteeveo-ettevõtjatele ligipääs talle kuuluvale raudteeinfrastruktuurile. Ligipääsu võimaldamisel ei tohi raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja raudteeveo-ettevõtjaid diskrimineerida raudteeinfrastruktuuri kasutustasu, kasutusaja ja muude kasutustingimuste osas. Selline seadusega kaebuse esitajale pandud kohustus anda teiste isikute kasutusse omaniku ettevõtluses vajalikku eraomandit kujutab endast Põhiseaduse § 9 lg-s 2 ning §-des 31 ja 32 sätestatud õiguste piiramist. Selline õiguste piiramine on iseenesest võimalik vaid seaduse alusel, arvestades Põhiseaduse §-st 11 tulenevat proportsionaalsuse printsiipi ja tingimusel, et piirang kompenseeritakse adekvaatse tasuga. Kuna kaebuse esitaja tegeleb ise lisaks raudteeinfrastruktuuri majandamisele 9 raudteeveoteenuse osutamisega, täidab tema ülesandeid raudteeinfrastruktuurile ligipääsu võimaldamisel RdtS § 63 lg 1 alusel Tehnilise Järelevalve Amet (edaspidi Amet). Raudteeinfrastruktuurile juurdepääsu võimaldamisel teostab vastustaja kaebuse esitaja kui olulise vahendi omaniku pädevust RdtS § 63 lg-tes 3 ja 4 loetletud ülesannete osas. RdtS § 63 lg 3 p 9 ja lg 4 p 6 kohaselt määrab Amet raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvestamise
ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja raamatupidamisandmete alusel raudteeinfrastruktuuri kasutustasu.
” (edaspidi
) alusel oma 18. aprilli 2006 käskkirjaga nr 58ü (kaebuse lisa 1, kt I kd lk 49) AS Eesti Raudtee infrastruktuuri kasutustasu järgmiselt:
alusel, mis põhineb Põhiseaduse § 3 ja § 94 lg 2 vastuolus oleval volitusnormil (s.o RdtS § 63 lg 6). Seetõttu on nii
tervikuna kui ka selle alusel kehtestatud kaevatavad haldusaktid põhiseadusega vastuolus; on kehtestatud
alusel, mille § 3 lg-d 4 ja 5, § 6 lg 5 ja § 8 lg 2, § 4 lg 6 punkt 4, § 5 ja § 7 on vastuolus Põhiseaduse § 3, § 13, § 31, § 32, § 94 lg 2 ja § 113; on motiveerimata, seega vastuolus HMS § 56 nõuetega; ei ole kooskõlas kehtiva õigusega, s.h RdtS § 63 lg 3 p 9 ja § 63 lg 4 p 6, RdtS § 59 lg 3 - KonkS § 17 lg 2,
vastuolus nii PS §-ga 32 kui ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni EIÕK
majandus- ja kommunikatsiooniminister. RdtS § 59 lg 6 alusel vastuvõetav
on üldkehtiv normatiivakt, mis määratleb otseselt kaebaja rahalised õigused ja kohustused.
piirab kaebaja õigust kujundada turureeglite alusel tasu enda omandisse kuuluva ja enda ettevõtluses kasutatava omandi (raudteeinfrastruktuur) kolmandate isikute kasutusse andmise eest. Seega piirab
põhiseaduse §-st 31 (ettevõtlusvabadus) ja §-st 32 (omandiõigus) tulenevate õiguste vaba teostamist kaebaja poolt. Põhiõiguste ja vabaduste piiramise aluseks on seadus; täitevvõim võib seadusega sätestatud põhiõiguste ja vabaduste piiranguid üksnes täpsustada. Põhiseaduse § 3 kohaselt teostatakse riigivõimu põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. RdtS § 59 lg 6 on oma ulatuse tõttu vastuolus Põhiseaduse § 94 lg 2, kuna annab ministrile õiguse kehtestada
praeter legem määrusega. RdtS § 59 lg 6 ega muud RdtS sätted ei anna ministrile
kehtestamiseks ühtegi sisulist juhist. RdtS § 59 lg 6 delegeerib üldakti andmise ja sellega kaebaja põhiõiguste piiramise pädevuse täitevvõimule igasuguste piirideta ja ühegi lähtealuse määratlemiseta. Selline delegatsiooninorm võimaldab täitevvõimul kehtestada uusi seadusega sätestamata reegleid, mis piiravad isikute põhiõigusi.
s sätestatud kasutustasu arvutamise põhimõtted on käsitletavad RdtS täiendamisena. Seetõttu RdtS § 59 lg 6 paneb ministrile seadust täiendava määruse andmise õiguse ja kohustuse. Selline määrus ei vasta Põhiseaduse § 94 lg 2 nõuetele. Samuti on volitus praeter legem määruse andmiseks ja sellise volituse alusel antud ministri määrus vastuolus põhiseaduse §-s 4 sätestatud võimude lahususe põhimõttega. Riigikohus rõhutas lahendis 3-41-1-01, et delegatsiooninorm määrab täitevvõimu volituste eesmärgi, sisu, ulatused ja raamid (p 13). Täitevvõim saab tegutseda seadusega antud konkreetsete volituste piires (3-4-1-1000). Kui delegatsiooninorm ei määra täitevvõimule antava volituse piire, siis on tegemist volitusega praeter legem määrusandluseks. Seega pole RdtS § 59 lg 6 sisalduv delegatsiooninorm ja selle alusel antud
kooskõlas Põhiseaduse § 94 lg-ga 2 (vt Riigikohtu
piirab Põhiseaduse §-st 31 (ettevõtlusvabadus) ja §-st 32 (omandiõigus) tulenevate õiguste vaba teostamist kaebaja poolt. Kaevatavad haldusaktid ei taga kõikide asjakohaste kulude katmist, mistõttu on põhiseadusevastaselt piiratud kaebaja omandiõigust (raudteeinfrastruktuurile) ja ettevõtlusvabadust (s.h õigust majandada temale kuuluvat raudteeinfrastruktuuri).
S § 59 lg 4 rajanevat kaebuse esitaja õigust saada hüvitist kõigi abiteenuste osutamisega kaasnevate kulude eest, kuna RdtS § 59 lg-st 4 tulenevalt on kasutustasu juurdepääsu abiteenuste eest seotud vaid nende osutamise otseste kuludega.
lg 4 kohaselt on abiteenuste osutamise otsesteks kuludeks nende teenuste osutamise otsekulud ja proportsionaalne osa üldkuludest. Selle normi kohaselt ei hõlma abiteenuste osutamise tasu kapitalikulu. Kapitalikulu hüvitamise välistatuse korral saab teenuse saaja osa põhivara majanduslikest hüvedest, kuid ei osale tema kasutamisest põhjustatud kulumise kõrvaldamises. Seega piirab
S § 59 lg 4 sätestatuga kaebuse esitaja ettevõtlusvabadust.
S § 59 lg-le 5 rajanevat kaebuse esitaja õigust saada hüvitist kõigi sihtotstarbelise ühekordse läbilaskevõime osa kasutada andmisega kaasnevate kulude eest. Seega piirab
S § 59 lg 5 sätestatuga kaebuse esitaja ettevõtlusvabadust.
lg 5 ja § 8 lg 2 sätestatud reisija kaubavedajate poolt tasumisele kuuluva raudteeinfrastruktuuri kasutamise tasu diferentseerimiseks puudub seadusest tulenev alus. Seetõttu on
S § 59 lg 6 alusel kehtestatud
peab 11 tagama kõikide raudteeveo-ettevõtjate võrdse ja mittediskrimineeriva kohtlemise. Vastustaja põhjendab kaubarongidele kehtestatavat suuremat tasu kaubarongi raskusega, suurema teljekoormusega, vedrustuse puudumisega, kaubarongide pikkusega, väiksema sõidukiirusega ning lõpuks ka kaubarongide poolt kasutatavate läbilaskevõime osade rohkusega. Kaebuse esitaja leiab, et eeltoodud põhjused ei anna alust ebavõrdse tasu kehtestamiseks, sest reisijateveoteenuse osutajad vajavad teenuse osutamiseks oluliselt paremas korras olevat raudteeinfrastruktuuri kui kaubarongid. Selleks, et reisirongid saaksid liikuda kiirusega 120 km/h 60 km/h asemel, on vaja teha oluliselt rohkem investeeringuid raudteeinfrastruktuuri. Vastupidiselt vastustaja väidetele võtabki
s toodud muutuvkulu komponent arvesse rongi kaalu - üks brutotonn/km maksab igale vedajale ühe palju ehk 10 korda kergem rong maksabki 10 korda madalamat tasu sama vahemaa läbimise eest.
lg 5 ja § 8 lg 2 kohaselt on avaliku reisijateveoteenuse osutajad vabastatud raudteeinfrastruktuuri kasutamise kulude püsikulude komponendi tasumisest. Kaebaja rõhutab, et
lg 5 kohaselt püsikulu komponendi tasumisest on vabastatud vaid avaliku reisijateveoteenuse osutajad samas kui muu reisijateveoteenuse eest peavad teenuse kasutajad maksma nii püsikui muutuvkulu komponenti. Seetõttu ei ole veenvad vastustaja põhjendused selles osas, mis puudutava kaubarongide ja reisirongide erineva tasustamise aluseid, sest
määrab (kusjuures igasuguse õigusliku aluseta) erinevad kasutustasud ka erinevaks teenusteks kasutatavatele reisirongidele. Kuna
s sätestatud kulude kandmisest vabastus on vastuolus Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Direktiivi 2001/14/EÜ preambuli punktil 11 ja 49 ning artiklitel 4
lg 5 ja § 8 lg 2 ilma seadusest tuleneva õigusliku aluseta ja vastuolus Põhiseaduse § 3 ning § 94 lg 2. Riigikohus on enda lahendis haldusasjas nr 3-3-1-38-06 selgitanud, et vastuolu Euroopa õiguse regulatsiooniga tingib normi mittekohaldatavuse.
lg 5 ja § 8 lg 2 panevad raudteekaubaveo-ettevõtjatele kohustuse maksta kinni samade normide kohaselt reisijateveoteenuse osutajatele antud soodustuse.
lg 5 ja § 8 lg 2 tulenevalt raudteekaubaveo-ettevõtjatele asetatud avaliku sõitjateveo doteerimise kohustusel puudub seadusest tulenev alus. Seega kasutab täitevvõim
lg 5 ja § 8 lg 2 riigil lasuvate rahaliste kohustuste ebaseadusliku vähendamise vahendina.
lg 5 ja § 8 lg 2 asetavad kaubaveo-ettevõtjatele seaduses märkimata avalik-õigusliku rahalise doteerimiskohustuse. Seetõttu on need õigusnormid lisaks vastuolule Põhiseaduse § 94 lg 2 ka otseses vastuolus Põhiseaduse § 113 tuleneva riigi poolt kehtestatud avalik-õiguslik tasu seadusreservatsiooni põhimõttega.
S § 59 lg 3 ning KonkS § 17 lg 2 alusel kaebuse esitajale võimaldatud kapitalikulu komponendi määra alla infrastruktuuri säilitamiseks vajalike ning põhjendatud kasulike kulutuste hüvitamiseks vajaliku määra (vt ka käesoleva dokumendi punktis 2.4.2 toodud põhjendusi). Seega, vaidlust ei saagi tekkida küsimuses, kas vaidlustatav õigusakt on asjassepuutuv, mistõttu kohus peab hindama normi põhiseaduslikkust (PSJKS § 14 lg 2; Riigikohtu lahend asjas nr 3-4-1-6-08). Riigikohus on mitmes lahendis rõhutanud, et haldusakti vastuolu põhiseadusega tingib haldusakti õigusvastasuse (Riigikohtu lahendid haldusasjades 3-3-1-47-03 p. 37; 3-3-1-64-04; 3-3-1-3-04). Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 1 sätestab, et kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Riigikohtu halduskolleegium on oma
HMS § 56 lg 2 kohaselt tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Faktiliste asjaolude kirjeldamise kohta on Riigikohus enda
Nimelt on vastustaja käesoleva kohtumenetluse käigus leidnud, et kaebuse esitaja poolt 2004 läbi viidud põhivarade ümberhindlus ei ole vastustaja arvates toimunud õiguspäraselt ning tegelikult ei ole ümberhindlust üldse toimunud, sest kaebuse esitaja aktsionärid kinnitasid
s sätestatust vaid ka statistilistest näitajatest ning muudest haldusevälistest allikatest, oleks vastustaja pidanud vaidlustatud käskkirjades esitama vähemalt need põhimõtted, millest ta on kasutustasu erinevate komponentide ja seega kogu kasutustasu suuruse leidmisel lähtunud. Asjaolu, et käskkirjades on viide seletuskirjale, ei asenda vastustaja kohustust esitada käskkirjade põhimotiivid käskkirjades endas. Vaidlustatud käskkirjad on vastuolus RdtS 63 lg 3 p 9 ja § 63 lg 4 p 6 sätestatud põhimõttega, et vastustaja peab kasutustasu arvutatama kehtiva
ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja raamatupidamisandmete alusel. Prognoosides
lg 5 kohaselt kaebuse esitaja otse- ja üldkulusid, ei ole vastustaja lähtunud kaebuse esitaja tegelikest viimase kolme majandusaasta kuludest, vaid on liiklusgraafikuperioodi 2005/2006 kasutustasu määramise menetluses 2005 prognoositud üldkulude summat korrigeerinud 2005 tarbijahinnaindeksiga. Kaebuse esitaja tegelikud 2005 üldkulud olid sellest märkimisväärselt kõrgemad. Vastustaja, 13 tuginedes kapitalikulu komponendi arvutamisel
lg 6 p-le 4, jättis prognoositavate kasutustasude arvutamisel arvestamata kaebuse esitaja poolt kooskõlas
§-ga 10 esitatud raamatupidamisandmed ja kaebuse esitaja raamatupidamisandmetes kajastatud põhivara väärtuse, kuigi
lg 3 kohustas vastustajat kapitalikulu komponendi arvutamisel lähtuma kaebuse esitaja põhivara õiglasest väärtusest. Selle vea tegi vastustaja nii kapitalikulu kui mõistliku ärikasumi arvestamisel. Mõistlikku ärikasumit määrates ei ole vastustaja arvestanud kapitali kaalutud keskmise hinna (WACC) arvutamisel kaebuse esitaja kapitali tegelikku struktuuri (oma- ja võõrkapitali suhe 79,18:20,822) ning on lähtunud kapitali teoreetilisest struktuurist (oma- ja võõrkapitali suhe 50:50), muid WACC-i arvutuse sisendeid üldlevinud majandusteooriale vastavalt korrigeerimata. 18. aprilli 2006 käskkirjas nr 58ü antud tõlgendus
lg-le 4 piirab kaebuse esitaja ettevõtlusvabadust, kuna see ei võimalda WACC arvutamist lähtudes kaebuse esitaja tegelikust kapitalistruktuurist. Vaidlustatud käskkirjad on vastuolus RdtS § 59 lg 3 KonkS § 17 lg 2 sätestatud põhimõttega, et raudteeinfrastruktuuri kasutamise tasu peab katma raudteeinfrastruktuuri ettevõtja raudteeinfrastruktuuri kasutada andmisega seotud põhjendatud kulud. KonkS § 17 lg 2 kohaselt võib kaebaja enda omandis oleva raudteeinfrastruktuuri kasutamise eest küsida tasu, mis katab otseselt raudteeinfrastruktuuri kasutada andmisest tulenevad põhjendatud kulud. TsÜS § 63 esitatud kulude liigitust aluseks võttes on KonkS § 17 lg 2 mõttes põhjendatud kuludeks kindlasti kasutusse antava asja, s.o raudteeinfrastruktuuri säilitamiseks vajalikud kulutused. KonkS § 17 lg 2 mõttes põhjendatud kuludeks on ka kasulikud kulud, mis tehakse avaliku võimu poolt kehtestatud nõuete või pandud kohustuste (nt ohutus, keskkonnakaitse jne) täitmiseks ning olulise vahendi efektiivsuse ja kasutamisomaduste mõistlikuks tõstmiseks. Koosmõjus RdtS § 59 lg 3 peab KonkS § 17 lg 2 alusel arvestatav raudteeinfrastruktuuri kasutustasu katma infrastruktuuri kasutada andmisest tulenevad vajalikud kulutused ning põhjendatud kasulikud kulutused, millele lisandub kasutusse antava vara väärtusele vastav mõislik ärikasum. Seega RdtS § 59 lg 3 ja KonkS § 17 lg 2 kohaselt kuuluvad kaebuse esitajale hüvitamisele kõik raudteeinfrastruktuuri kasutusse andmisega majanduslikult kaasnevad põhjendatud kulud ilma piiranguteta. Kuna
sätestab reeglid kaebuse esitaja omandis oleva vara kasutamisele, saavad piirangud tulenevalt PS § 3-st tuleneda vaid seadusest. Kaebuse esitaja raamatupidamisandmetes kajastatud põhivara õiglase väärtuse arvestamata jätmine piirab RdtS § 59 lg 3 ning KonkS § 17 lg 2 alusel kaebuse esitajale võimaldatud kapitalikulu komponendi määra alla infrastruktuuri säilitamiseks vajalike ning põhjendatud kasulike kulutuste hüvitamiseks vajaliku määra. Amet kohustus
rakendamisel arvestama mitte ainult
sätetega, vaid ka raamatupidamist reguleerivate õigusaktide sätetega ning teiste asjakohaste õigusaktide sätetega. Kaebuse esitaja infrastruktuuri korrashoidmiseks on vaja igal aastal investeerida 350-400 milj. krooni. Asjaolu, et kaebuse esitaja on kandnud viidatud suurusjärgus investeeringuid nähtub kaebuse esitaja
§-s 5 kirjeldatud kapitalikulu komponent, mille näol on RdtS § 59 lg 3 mõtte kohaselt tegemist põhivara kasutada andmise kuluga. Kulumi arvestamise aluseks on vara väärtus, vara lõppväärtus ning vara kasulik eluiga. Seega on kulumi (kapitalikulu) suurus otseselt sõltuv vara väärtusest – mida suurem vara väärtus, seda kõrgem on tema kasutamise hind ehk tasu muude 14 komponentide samaks jäämisel. Vastustaja lähtus kapitalikulu komponendi arvutamisel kaebuse esitaja põhivara soetusväärtusest (ajaloolisest väärtusest) jättes seega tähelepanuta asjaolu, et 1990ndate aastate alguses toimunud hüperinflatsiooni tõttu ning hiljem muudel põhjustel on toimunud materjalide ja tööjõu oluline kallinemine ning et raudteeinfrastruktuuri korrashoiuks vajalikud investeeringud tuleb teha praegustes hindades, mitte põhivara soetamise ajal kehtinud hindades. Eeltoodut tõendab ka asjatundjate poolt 11. novembril 20008 kohtule esitatud arvamus, milles asjatundjad märgivad, et AS Eesti Raudtee põhivara soetusväärtuselt (s.o ajalooliselt väärtuselt) seisuga 31.12.2004 arvutatav kapitalikulu komponent ei ole majanduslikult põhjendatud ja see ei taga raudteeinfrastruktuuri säilitamiseks vajalike investeeringute tegemist. Spetsialisti arvamuse kohaselt ei saa vastustaja tõlgenduse kohase
rakendamise puhul kapitalikulu komponent inflatsioonilises keskkonnas osutuda piisavaks põhivarainvesteeringute tegemiseks mitte ühegi võimaliku ajaperioodi jooksul (vt asjatundjate 11. novembri 2008 arvamuse lk 24, küsimuse 6 vastus). Vastustaja väitel erineb varade õiglane väärtus
mõistes varade õiglasest väärtusest raamatupidamise seaduse mõistes (vt vastustaja vastuse kaebusele p 2.4.3). Selline vastustaja seisukoht ei ole õige. Kuivõrd
ei sätesta mõiste “varade õiglane väärtus” tähendust, siis oleks Vastustaja pidanud lähtuma neist õigusaktidest, mis reguleerivad vastavat valdkonda, käesoleval juhul raamatupidamise seadusest. Raamatupidamise seaduse § 16 p 9 kohaselt kohustub ettevõtja raamatupidamise aastaaruande koostamisel lähtuma rahvusvaheliselt tunnustatud arvestuse ja aruandluse põhimõtete osaks olevatest alusprintsiipidest, sh avalikustamise printsiibist, mille kohaselt raamatupidamise aruandes esitatakse kogu informatsioon, mis võimaldab saada raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, majandustulemusest ja rahavoogudest õige ja õiglase ülevaate. Seega
rakendaja ei pea enam hakkama tuvastama, mis on varade õiglane väärtus vaid peab lähtuma kaebuse esitaja raamatupidamisaruannetest ja audiitori kinnitusest, et kaebuse esitaja raamatupidamisaruanded kajastavad õigesti ja õiglaselt kaebuse esitaja finantsseisundit (sh varade väärtust). Kaebuse esitaja audiitorite hinnangul kajastab ümberhindluse meetod põhivara väärtust õigesti ja õiglaselt (vt kaebuse lisad 10 ja 15, kt I kd, tlk 200-217 ja 227242).
tõlgendamisel oleks vastustaja pidanud lähtuma ka
eelnõu seletuskirjast lisa punktist 1.3 (vt kt II kd, tlk 160-170), kus Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium kui
väljatöötanud valitsusasutus on märkinud, et
lg-s 3 viidatud põhivarade raamatupidamisliku väärtuse vastavuse nende õiglasele väärtusele otsustab juhatus või audiitor. Kaebuse esitaja täpselt nii käituski: kõigepealt hindas varade raamatupidamisliku väärtuse vastavaust õiglasele väärtusele juhatus ja seejärel kinnitas selle ka audiitor. Vastuolus seletuskirjas antud seisukohaga ei rakendanud vastustaja
alusel kasutustasu arvestades kaebuse esitaja varade õiglast väärtust, vaid lähtus omavoliliselt kaebuse esitaja põhivarade ajaloolisest väärtusest. RdtS § 59 lg 3 kohaselt on kaebuse esitajal õigus teenida infrastruktuuri kasutusse andmiselt mõistlikku ärikasumit. Mõistliku ärikasumi arvestamise juhendid on kehtestatud
§-s 7. Viidatud paragrahvi lõike 1 kohaselt ei või raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja mõistlik ärikasumi norm (%) ületada kapitali kaalutud keskmist hinda (WACC), mis leitakse samas sättes antud valemi abil. WACC peab tagama äriühingusse tehtud investeeringute tootlikkuse määras, et investorid oleksid äriühinguga seotud riskimäära arvestades huvitatud äriühingusse investeerima. Vaidlustatud käskkirjas vastustaja poolt
lg-le 1 tõlgendus on kaasa toonud olukorra, kus komponent E väärtus
lg 1 alusel WACC protsendi arvutamisel ei vasta kaebuse esitaja omakapitali tegelikule väärtusele. Ameti poolt
lg 6 punktile 4 ja § 5 lg-tele 6 ja 7 koosmõjus
lg-ga 5 antud tõlgendus toob kaasa mõistliku ärikasumi arvutamise üksnes osalt kaebuse esitaja põhivaralt või selle väärtuselt. Vaidlustatud 18. aprilli 2006 käskkirjas nr 58ü on Amet asunud seisukohale, et mõistliku ärikasumi arvutamisel tuleb WACC % korrutada põhi- või lisateenuse osutamiseks 15 kasutatava põhivara väärtusega, mis on arvutatud
Selline tõlgendus piirab kaebuse esitaja õigust teenida mõistlikku ärikasumit kogu oma vara väärtuselt. Sellisel piirangul puudub seadusest tulenev alus. Asjaolu, et vastustaja poolt arvutatud WACC on liiga madal, on kinnitanud ka asjatundjad kohtule
S § 59 lg 3 ja KonkS § 17 lg 2 alusel põhjendatud mõistliku ärikasumi arvutamiseks sobivale WACC määrale. Vastustaja arvates on
kohaselt arvutatav WACC regulatiivne ning selle eesmärk on vajadus vältida raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kui olulise vahendi valdaja võimalikke kuritarvitusi. Asjatundjad on käesoleval juhul üksmeelselt kinnitanud, et vastustaja määratud WACC on liiga madal, seega rikub see kaebuse esitaja ettevõtlusvabadust, sh õigust teenida majanduslikult põhjendatud kasumit. RdtS sätestatud põhimõtete eiramine on viinud kasutustasu määramisel arvestatava kaebuse esitaja vara väärtuse kunstliku vähendamiseni, ebaseadusliku sekkumiseni kaebuse esitaja raamatupidamisarvestusse ning raudteeveoettevõtjatele raudteeinfrastruktuuri tegelikest kuludest oluliselt väiksema kasutustasu määramiseni. Viidatud rikkumised toovad kaasa kaebuse esitaja Põhiseaduse §-des 13, 31 ja 32 sätestatud õiguste rikkumise. Kaebuse esitaja esitatud raamatupidamisandmete ja arvutuste kohaselt pidanuks kasutustasu laekuma 1 396 000 000 Eesti krooni. Vastustaja poolt kehtestatud kasutustasu võimaldas aga saada kasutustasu vaid 790 831 000 Eesti krooni. Seega oli kasutustasu alalaekumine 2006/07 liiklusgraafikuperioodil ca 605 000 000 Eesti krooni. Isegi kui lähtuda üksnes kohtu poolt määratud asjatundja 11.11.2008 arvamusest, on kaebuse esitajal jäänud 2006/07 liiklusgraafikuperioodil saamata raudteeinfrastruktuuri kasutustasu ca 220 000 000 krooni. Vaidlustatud käskkirjad on vastuolus
Vastustaja jättis õigusvastaselt kapitalikulu komponendi arvutamisel kohaldamata
lg 3, mis kohustab kapitalikulu komponendi arvutamisel lähtuma põhivara õiglasest väärtusest, täpsemalt õiglaselt väärtuselt arvutatud amortisatsioonist. Ainsa põhjendusena tõi vastustaja
lg 6 p 4 sätestatud keelu lülitada kogukuludesse varade väärtuse muutust, sest vastustaja arvates kaasnes põhivara ümberhindlusega kulu. Sellise kaebuse esitaja ettevõtlusvabadust piirava sisu omistamine
Juhul, kui selline piirang on
Vastustaja eeltoodud käsitlus ei ole kooskõlas ka
lg 6 p-ga 4, mis loetleb varade muutusena kulu, mis kaasneb varude jääkide muutusega, käibevara allahindlusega, põhivara väärtuse langusega, kahjumiga materiaalse ja immateriaalse põhivara müügist ja likvideerimisest jms). Kulu on RPS § 3 lg 1 p 5 kohaselt aruandeperioodi väljaminekud, millega kaasneb varade vähenemine või kohustuste suurenemine ja mis vähendavad raamatupidamiskohustuslase omakapitali, välja arvatud omanikele tehtud väljamaksed omakapitalist. Põhivara ümberhindlus, mille tulemusena varade väärtus suureneb, kajastatakse bilansis omakapitali real. Kaebuse esitaja poolt teostatud põhivara ümberhindluse tulemusel suurenes põhivara väärtus, seega ei toimunud ümberhindluse tulemusel mitte varade vähenemine, vaid suurenemine. Seega ei ole põhivara üleshindluse puhul tegemist kuluga ja
Nii Raudteeseaduse kui
16 kohaselt tuleb infrastruktuuri kasutada andmise kuludeks (ehk kogukuludeks, mille hulgas on ka kapitalikulu ja mõistlik ärikasum) arvestada kõik kulud, mis raudteeinfrastruktuuriettevõtjal talle kuuluva infrastruktuuri kasutada andmisel tekivad, v.a need kulud, mille arvestamise keeld on otsesõnu õigusaktides sätestatud. Põhiseaduse §-d 3, 11 ja 13 keelavad täitevvõimul omaalgatuslikult kehtestada õigusaktides sätestamata piiranguid. Vaidlustatud käskkirjad on vastuolus
lg-ga 5 ja §-ga 10.
lg 3 kohaselt lähtutakse põhi- ja lisateenuste kasutustasu arvestamisel raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kogukuludest, mis on raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja poolt osutatava teenusega seotud otsekulud, kapitalikulu, proportsionaalne osa üldkuludest ja mõistlik ärikasum.
lg 5 kohaselt prognoositakse raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja otse- ja üldkulud infrastruktuuriettevõtja poolt esitatud
lisades toodud tabelite andmete alusel, mis peavad olema kooskõlas raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja viimase kahe auditeeritud majandusaasta aruannete ja liiklusgraafikuperioodi eelse majandusaasta kulude-tulude täitmise prognoosiga. Vastustaja ei ole otse- ja üldkulude prognoosimisel lähtunud kaebuse esitaja viimase kahe auditeeritud majandusaasta (2003 ja 2004) ja liiklusgraafikuperioodi eelse majandusaasta kulude-tulude täitmise andmete keskmisest. Selle asemel on vastustaja liiklusgraafikuperioodi 2006/2007 otse- ja üldkulude prognoosi aluseks võtnud 2005 9 kuu üldkulude prognoosi ja korrigeerinud seda tarbijahinnaindeksiga. Vastustaja põhjendab oma tegu sellega, et
lg 10 annab Vastustajale õiguse korrigeerida raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja poolt esitatud andmeid, kui need ei vasta
s või teistes õigusaktides esitatud nõuetele.
ei anna vastustajale raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja üldkulusid prognoosides õigust tegelikke andmeid mitte arvestada ning infrastruktuuri-ettevõtja poolt kasutustasu määramiseks esitatud andmeid muuta. Vastustaja ei ole viidanud ühelegi konkreetsele kuluartiklile, mis ei vasta õigusaktides kehtestatud nõuetele.
alusel 2005/2006 liiklusgraafikuperioodi infrastruktuuri kasutustasusid, võttis vastustaja aluseks just kaebuse esitaja poolt esitatud
ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja raamatupidamisandmete alusel kasutustasu määramiseks ning § 63 lõike 3 p 9 kohaselt Ameti peadirektor otsustab kehtiva
ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja raamatupidamisandmete alusel raudteeinfrastruktuuri kasutustasu määramise. Eeltoodust nähtub, et seadus ei näe ette võimalust raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja raamatupidamisandmeid omavoliliselt muuta. Vastustaja on oma eeltoodud tegevusega eiranud PS §-s 4 ja 94 sätestatud võimude lahususe põhimõtet. Vaidlustatud käskkirjad on vastuolus Euroopa Nõukogu Direktiivi 91/440/EÜ art 7
§-s 5 kirjeldatud kapitalikulu komponent, mille näol on RdtS § 59 lg 3 mõtte kohaselt tegemist põhivara kasutada andmise kuluga. - AS Eesti Raudtee 2004 majandusaasta aruanne koos ASi Deloitte Audit Eesti järeldusotsusega (kt I kd, tlk 200-217) tõendab, et kaebuse esitaja põhivara oli 2004. a lõpu seisuga ümber hinnatud ja audiitor on kaebuse esitaja põhivara ümberhindluse heaks kiitnud. -
eelnõu seletuskiri (kt II kd, tlk 160) tõendab, et
mõistes
lg-s 3 viidatud põhivarade raamatupidamisliku väärtuse vastavuse nende õiglasele väärtusele otsustab juhatus või audiitor. - Asjatundja Rita Ilissoni
- Ernst & Young Eesti ASi aruanne seoses kaebaja põhivarade ümberhindlusega (kt I kd, tlk 227-242) tõendab asjaolu, et kaebuse esitaja põhivara ümberhindus oli teostatud kooskõlas raamatupidamist reguleerivate eeskirjadega. - Dokument „AS Eesti Raudtee infrastruktuuri 2005. aasta investeeringud ja remondid; 20062008 indikatiivne investeeringute- ja remondiplaan“ (kt II kd, tlk 54-55) tõendab investeeringute vajadust suurusjärgus 300-400 mln krooni ning et plaanitud tööd on seotud olemasoleva raudteeinfrastruktuuri säilitamisega, st kõige elementaarsemate raudtee korrashoiutööde teotamisega. - Kaebuse esitaja kapitalikulu arvestus (vastavalt
le, inflatsioonimääraga (2%) korrigeeritud investeeringud (359 mln krooni aastas tänastes hindades)) tõendab, et vastustaja käsitlus
st ei võimalda kapitalikulu komponenti tagasi teenida ka põhivara kasuliku eluea vältel. - Ernst & Young Baltic AS koostatud “AS Eesti Raudtee infrastruktuuri
” vastuolus olevaks Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 3, § 12 ja § 94 lg 2 ning jätta need käesolevas haldusasjas kohaldamata või alternatiivselt tunnistada RdtS § 59 lg 6 alusel majandus- ja kommunikatsiooniministri 01. juuni 2004 määrusega nr 144 kinnitatud “Raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvestamise
” § 3 lg-d 4 ja 5, § 6 lg 5 ja § 8 lg 2 vastuolus olevaks Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 3, § 13, § 31, § 32, § 94 lg 2 ja § 113 ning jätta need normid käesolevas haldusasjas kohaldamata ja juhul, kui kohus leiab, et Raudteeinspektsiooni
ga” kooskõlas, tunnistada 20 majandus- ja kommunikatsiooniministri
Kapitalikulu komponendi osas välistavad ümberhindluse arvestamise täiendavalt
lg 1, lg 2 ja lg 3; - Ümberhindluse arvestamata jätmine ei saanud kuidagi kaebaja õigusi rikkuda, kuna väidetavat põhivarade ümberhindlust ei toimunud. Kaebaja õigete ja lõplike raamatupidamisandmete kohaselt oli kaebaja põhivara 2004 ja 2005 raamatupidamises kajastatud soetusmaksumuses; - Vastustaja on kaebaja üldkulud prognoosinud kooskõlas
Tarbijahinnaindeksi kasutamine üldkulude prognoosimisel oli õiguspärane; - Vastustaja on kapitalikulu ja mõistliku ärikasumi komponendid arvutanud kooskõlas
ja § 7 nõuetega; -
S § 59 lg 4 ega piira kaebaja õigusi iseseisvalt. RdtS § 59 lg 4 koosmõjus § 59 lg 3 välistab abiteenuste osutamisega seotud kasutustasu koostisest kapitalikulu komponendi; -
S § 59 lg 5. Kaebajal ei jää raudteeinfrastruktuuriettevõtjana sihtotstarbelise ühekordse läbilaskevõime kasutada andmisel midagi saamata; - RdtS § 59 lg 6 on formaalselt põhiseaduspärane ning annab majandus- ja kommunikatsiooniministrile volituse intra legem määruse kehtestamiseks; -
on formaalselt põhiseaduspärane.
üksnes täpsustas seadusest tulenevaid piiranguid; -
lg 5 ja § 8 lg 2 sätestatud reisi- ja kaubavedajate poolt tasumisele kuuluva raudteeinfrastruktuuri kasutustasu diferentseerimise alus tuleneb seadusest; Vaidlustatud käskkirjad on faktiliselt ja õiguslikult põhjendatud. Käskkirjade põhjendused nähtuvad nii käskkirjadest endist kui ka nende juurde kuuluvatest seletuskirjadest. Alljärgnevalt esitab vastustaja kokkuvõtlikult peamised põhjendused: 1. kapitalikulu ja mõistliku ärikasumi arvestusega, 2. üldkulude prognoosiga ning abiteenuste ja ühekordse läbilaskevõime osa kasutustasuga, 3. RdtS ja
ning PS omavahelise kooskõlaga,
st tuleneb, et raudteeinfrastruktuuri kasutustasu määramine toimub raudteeinfrastruktuuriettevõtja raamatupidamisandmete ja
alusel. Käskkirja andmisele suunatud haldusmenetluses esitas kaebaja
lg 2 tulenevalt vastustajale raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kasumiaruanded, raudtee-ettevõtja kasumiaruanded, raudteeinfrastruktuuri põhivara arvestuse ja raudteeinfrastruktuuri bilansi 2003, 2004 ja 2005 kohta (vastustaja 29.09.2006 kirjaliku seletuse lisad 3 ja 4, toimiku köide 2, lk 132-151). Kui kaebaja poolt vastustajale esitatud 2003 raamatupidamisandmetes oli põhivara kajastatud soetusmaksumuses, siis 2004 ja 2005 andmetest ümberhinnatud väärtuses. Sellest tulenevalt oli kaebaja põhivarade väärtus 2004 ja 2005 raamatupidamisandmetes ca 3 korda kõrgem kui 2003 andmetes. Seejuures ei olnud põhivara väärtuse kasv tingitud mitte kaebaja poolt tehtud täiendavates investeeringutest raudteeinfrastruktuuri, vaid sellest, et kaebaja muutis põhivara arvestuspõhimõtet – senise soetusmaksumuse meetodi asemel kajastati põhivara ümberhindluse meetodil. Kaebuse esitamisel lähtus kaebaja positsioonist, mille kohaselt oleks vastustaja pidanud raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kogukulu kapitalikulu ja mõistliku ärikasumi komponenti arvutamisel lähtuma kaebaja poolt deklareeritud põhivara raamatupidamislikust väärtusest st väärtusest, milles kaebaja põhivarad olid kajastatud vastustajale esitatud kaebaja 2005 raamatupidamisandmetes. Kaebaja väitis seejuures, et tema põhivarade tegelik raamatupidamislik väärtus (st bilansiline maksumus) on põhivarade ümberhinnatud väärtus. Seega toetus kaebaja positsioon eeldusele, et tema poolt vastustajale esitatud raamatupidamisandmed on õiged ja lõplikud. Käesolevaks hetkeks on selgunud, et kaebaja poolt kastutustasu määramise haldusmenetluses vastustajale esitatud raamatupidamisandmed 2004 ja 2005 kohta olid põhivara raamatupidamisliku väärtuse osas ebaõiged. Kaebaja ise on oma raamatupidamisandmeid tagantjärele korrigeerinud ning leidnud, et tema põhivara õige ja õiglane väärtus 2004 ja 2005 ei olnud mitte ümberhinnatud väärtus vaid soetusmaksumus. Vastustaja selgitab, et kaebaja aktsionärid kinnitasid 09.01.2007 kaebaja 2004 ja 2005 majandusaasta aruanded ilma põhivara ümberhindluseta. Kinnitatud aruannetes on kaebaja põhivarad kajastatud soetusmaksumuses. Kinnitatud aruannetest nähtuvalt oli kaebaja põhivarade tegelik õige ja õiglane raamatupidamislik väärtus: - 31.12.2004 seisuga kokku 2,702 miljardit krooni (st 3,497 miljardit krooni vähem kaebaja poolt käesolevas haldusasjas deklareeritud põhivara väärtusest). Raudteeinfrastruktuuri majandamisega seotud põhivara väärtus moodustas sellest 1,656 miljardit krooni; - 31.12.2005 seisuga 2,869 miljardit krooni. Raudteeinfrastruktuuri majandamisega seotud põhivara väärtus moodustas sellest 1,876 miljardit krooni. Kaebaja aktsionäride poolt 09.01.2007 kinnitatud aruanded on koostanud kaebaja juhatus, kontrollinud kaebaja audiitor, heaks kiitnud kaebaja nõukogu ja aktsionärid ning aruannetes esitatud andmete õigsust, sealhulgas põhivara väärtust puudutavas osas, on juhatuse ja nõukogu liikmed kinnitanud oma allkirjadega aruandel. Vastavalt Raamatupidamise seaduse (edaspidi RPS) § 15 lg 1 on raamatupidamise aastaaruande 3 eesmärk õigesti ja õiglaselt kajastada raamatupidamiskohustuslase finantsseisundit, majandustulemust ja rahavoogusid. Seega on raamatupidamise aastaaruande eesmärk kajastada õigesti ja õiglaselt ka põhivara. 09.01.2007 kinnitatud kaebaja 2004 ja 2005 majandusaasta aruandeid auditeerinud kaebaja 22 audiitorid on oma järeldusotsustes kinnitanud, et raamatupidamise aastaaruanded kajastavad olulises osas õigesti ja õiglaselt kaebaja finantsseisundit seisuga 31.12.2004 ja 31.12.2005, aruandeaasta majandustulemust, omakapitali muutusi ja rahavoogusid kooskõlas Eesti Raamatupidamise seadusega ja Rahvusvahelise Finantsaruandluse Standarditega (toimiku köide 6, lk 101 ja lk 67). Vastustaja on seisukohal, et 2004 ja 2005 majandusaasta aruannete kinnitamisega on kaebaja aktsepteerinud, et tema põhivara õige ja õiglane väärtus 2004 ja 2005 oli tegelikult soetusmaksumus ja loobunud oma positsioonist, mille kohaselt kaebaja põhivarade raamatupidamislik ja õiglane väärtus 2004 ja 2005 seisuga oli ümberhinnatud väärtus. Ümberhindlusest loobumisega seoses on ära langenud asjaolu, millele kaebaja poolt esitatud Kaebuse peamiselt tugines. Vastustaja selgitab, et kaebuse punktide 2.2, ja 2.3 kohaselt seisnes vastustaja poolt teostatud kapitalikulu ja mõistliku ärikasumi arvestuse ebaõigsus üksnes selles, et vastustaja ei võtnud arvesse kaebaja põhivarade väidetavat ümberhindlust. Kuna kaebaja põhivarad ei olnud 2004 ja 2005 tegelikult ümber hinnatud, on ilmne, et ümberhindluse arvestamata jätmine kapitalikulu ja mõistliku ärikasumi arvutamisel ei saanud isegi teoreetiliselt kaebaja õigusi rikkuda. Eelnevast tulenevalt ei ole käesoleva haldusasja lahendamise seisukohalt enam asjakohased kaebaja väited seonduvalt põhivara ümberhindluse arvestamata jätmisega kasutustasu määramisel (kaebuse punkt 2.2.) ning mõistliku ärikasumi ebapiisavusega (kaebuse 2.3.). Vastustaja leiab, et kaebaja poolt vaidlustatud käskkirjade õiguspärasuse hindamisel ei saa kaebaja põhivara väärtusena 2004 ja 2005 käsitleda sellist väärtust, mille raamatupidamisliku ja õiglase väärtusena käsitlemisest on kaebaja ise loobunud. Kaebaja õiguste rikkumisele hinnangu andmisel tuleb lähtuda sellest, et kaebaja põhivarade tegelik raamatupidamislik õige ja õiglane väärtus 2004 ja 2005 oli võrdne soetusmaksumusega ja ümberhindlust ei toimunud. Lisaks eelnevale peab vastustaja vajalikuks rõhutada, et seoses kaebaja 2004 ja 2005 majandusaasta aruannete ilma ümberhindluseta kinnitamisega aktsionäride poolt on realiseerunud asjaolu, millele vastustaja juhtis tähelepanu oma 29.09.2006 kirjaliku seletuse punktis 2.4.5. (toimiku köide 2, lk 111). Kirjaliku seletuse punktis 2.4.5. väljendas vastustaja seisukohta, et isegi juhul, kui
ei välistaks sõnaselgelt ümberhindluse arvestamist kasutustasu määramisel (vt käesolevate teeside punktid 5.
ga. Vastustaja juhib siinkohal tähelepanu kaebaja poolt 21.11.2006 kaebuse täpsustuse punktis 11 avaldatule, mille kohaselt ei pea
rakendaja hakkama tuvastama, mis on varade õiglane väärtus vaid peab lähtuma kaebaja raamatupidamisandmetest ja audiitori kinnitusest, et kaebaja raamatupidamisandmed kajastavad õigesti ja õiglaselt kaebaja finantsseisundit (sh varade väärtust). Seega puudub ka kaebaja enda arvates mistahes võimalus põhivarade üleshindluse arvestamiseks, kui see ei ole kajastatud raamatupidamisandmetest. Puudub vaidlus, et lõplikud ja õiged kaebaja 2004 ja 2005 raamatupidamisandmed ümberhindlust ei kajasta. Vastustaja leiab, et kaebaja seisukohtadest ei nähtu sisuliselt, milles seisneb kaebaja õiguste rikkumine olukorras, mis on tekkinud seoses kaebaja 2004 ja 2005 majandusaasta aruannete kinnitamisega ilma põhivara ümberhindluseta. Vastustaja on sellekohased põhjendused esitanud oma 30.07.2008 seisukoha punktis 1 (toimiku köide 9, lk 151-154). Vastustaja jääb nende seisukohtade juurde. Kaebaja põhivarade ümberhindlus oli selle kavandamise ajal tingimuslik ja ümberhindluse tulemuse õigsus kaheldav. Kaebaja on kohtumenetluse käigus olnud läbivalt seisukohal, et 2004.a teostatud põhivara ümberhindluse tulemused olid õiged ning ümberhindlus viidi läbi kooskõlas rahvusvaheliste finantsaruandluse standarditega. Menetlusosaliste (sh kaebaja enda) poolt esitatud dokumentidest aga nähtub, et kaebaja selline väide on eksitav. Kaebaja põhivarade ümberhindlus oli kaebaja juhatuse poolt koostatud 2004.a majandusaasta aruande projekti (18.05.2006.a kaebuse lisa 10) kohaselt tingimuslik. Aruande osaks olevast tegevusaruandest, lisast 10 (materiaalne põhivara) ja audiitori järeldusotsusest nähtub, et aruanne on koostatud eeldusel, et kaebaja võidab kasutustasu määramisega seotud kohtuasjad. Aruandes märgitakse samas, et juhul kui kohtuasju ei võideta, tuleb varade raamatupidamislikku väärtust korrigeerida. Samasugused viited ümberhindluse tingimuslikkusele sisalduvad ka kaebaja 2005 majandusaasta aruande (18.05.2006.a kaebuse lisa 2) tegevusaruandes, lisas 8 (materiaalne põhivara) ja audiitori järeldusotsuses. Seega nägid kaebaja juhtorganid ja audiitor juba ümberhindluse kavandamise ajal 2004 ja 2005 ette võimalust, et hiljem tuleb raamatupidamisandmeid muuta. Käesolevaks hetkeks on vastavad parandused ka tehtud ja ümberhindluse mõju aruannetest välistatud. BDO Eesti AS (toimiku köide 2, lk 207-237) on kaebaja põhivarade ümberhindluse kontrollimise järgselt tuvastanud, et kaebaja põhivarade ümberhindlus baseerus olulises osas amortiseeritud asendusmaksumusel, mis on oma sisult hinnangute andmine. Hinnangute kaudu leitud väärtused sisaldavad alati tõlgendamise riski ning muutused hinnangutes mõjutaksid antud juhul otseselt väärtusi. Hinnangute andmisega seotud riskid väljenduvad reeglina ka selles, kas hinnangu andja näol oli tegemist seotud või sõltumatu osapoolega. Seotud osapoolte poolt (kelleks on antud juhul ka kaebaja spetsialistid) antud hinnangutes on riskide olemasolu tõenäosus kõrgem võrreldes sõltumatute osapoolte poolt antud hinnangutega. Kaebaja olulisemad ümberhindlused teostatud peamiselt kaebaja sisemiste ressurssidega (st seotud osapoolte poolt), mis viitavad ka nimetatud riski olemasolule. BDO Eesti AS juhtis ühtlasi tähelepanu asjaolule, et kaebaja juhtkond ei ole teostanud vara väärtuse testi veendumaks, et amortiseeritud asendusmaksumuse meetodil ümber hinnatud põhivarade väärtus ei ületa nende kaetavat väärtust. Nimetatud asjaolu on kriitilise tähtsusega, kuna vastavalt IAS 16 arvestuspõhimõtetele ei tohi põhivara bilansiline maksumus ületada tema kaetavat väärtust. BDO Eesti AS oli arvamusel, et ümberhindluse 25 rahalist suurust ning mõju arvesse võttes saaks vajaliku kindluse ümberhindluse õigsusele anda vaid rahvusvaheliselt tunnustatud ning sõltumatu hindaja poolt antud hinnang. Sellist hinnangut aga antud ei ole. Ümberhindluse tulemus ei olnud usaldusväärne, kuna vara väärtuse testi jäi läbi viimata. Kaebaja põhivarade ümberhindlusele hinnangu andnud BDO Eesti AS on märkinud, et antud juhul tähendab traditsiooniliste meetoditega usaldusväärse vara väärtuse testi teostamise võimatus raamatupidamise aastaaruande seisukohalt seda, et põhivarade kajastamise vastavust hea raamatupidamistava nõuetele ei ole hinnatud sellises mahus ja ulatuses, mida näeksid ette rahvusvahelised finantsaruandluse standardid (vt toimiku köide 1, lk 241, viimane lõik). Nõuetekohase vara väärtuse testi läbi viimata jätmisele on tähelepanu juhtinud ka teised audiitorbürood. Eelnevast tulenevalt vaidles Eesti Vabariik kaebaja aktsionärina põhjendatult ümberhindluse tulemusi kajastava 2004.a majandusaasta aruande projekti kinnitamise vastu. Eesti Vabariigi sellekohased põhjendused ja kaalutlused nähtuvad majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi poolt 30.07.2008.a kohtule esitatud kaebaja aktsionäride üldkoosoleku protokollidest (vt toimiku köide 9, lk 129-146). Majandusja kommunikatsiooniministeerium on kaebaja 2004 majandusaasta aruande kinnitamisega seotud vaidlusi puudutavad selgitused esitanud oma 30.07.2008 seisukoha punktis 4 (toimiku köide 9, lk 124-126). Vastustaja on kapitalikulu ja mõistliku ärikasumi õiguspäraselt arvestanud ümberhindluse äralangemisest sõltumata.
lg 6 p 4 välistab põhivara ümberhindluse arvestamise kõigi raudteeinfrastruktuuri kasutustasu komponentide arvutamisel. Vastavalt
lg 6 p 4 ei või raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kogukuludesse lülitada varade väärtuse muutust.
lg 6 p 4 lahtisest loetelust tuleneb ühtlasi keeld arvestada raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kogukuludesse igasugust varade väärtuse muutust, mis ei ole tingitud raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja poolt tehtud täiendavatest reaalsetest kulutustest põhivarale.
lg 3 kohaselt kuuluvad kogukulude hulka otsekulud (
lg 4), kapitalikulu (
), proportsionaalne osa üldkuludest (
lg 2) ja mõistlik ärikasum (
). Seega keelab
lg 6 p 4 varade vääruse muutuse (sh põhivara üleshindluse) arvesse võtmise mistahes kogukulu komponendi arvutamisel. Vastustaja jättis
lg 6 p 4 tulenevalt kaebaja kavandatud põhivara ümberhindluse arvestamata nii kapitalikulu kui ka mõistliku ärikasumi arvutamisel. Vastustaja osundab, et enne käskkirja andmist pöördus vastustaja
lg 2 juhindudes majandusja kommunikatsiooniministeerium poole
Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium märkis oma 15.04.2005.a kirjas vastustajale (toimiku köide 2, lk 171), et
lg 6 p 4 all on mõeldud ka põhivara üleshindlust st raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kogukuludesse ei või seda lülitada. Ühtlasi osundas ministeerium, et põhivara üleshindlust ei või arvesse võtta ka mõistliku ärikasumi arvestamisel, kuna mõistlik ärikasum on üks osa raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kogukuludest. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi selgitus kinnitab veelkordselt, et kaebaja põhivarade ümberhindluse tulemusena saadud põhivarade väärtuse lülitamine kogukulude hulka kasutustasu arvestamisel oleks vastuolus
ga. Vastustaja on seisukohal, et
lg 6 p 4 eesmärgiks on muuhulgas tagada kasutustasu stabiilsus ning välistada raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja võimalus kasutustasu suurusega manipuleerida. Kaebaja on avaldanud põhivarade ümberhindluse üheks põhjuseks on asjaolu, et varade endise väärtuse baasil arvutatav amortisatsioon ei oleks võimaldanud katta varade asendamiseks vajalikke tulevasi investeeringuid. Seega oli kaebaja sooviks ümberhindluse läbiviimisel koguda raudteeveo-ettevõtjatelt raha ette. See oleks aga selges vastuolus mõistliku kasutustasu põhimõttega ja ebaõiglane, kuna: - tulevased investeeringud võivadki tegemata jääda, 26 - tulevased investeeringud ei suurenda raudteeinfrastruktuuri kasutada andmise teenuse väärtust tänaste vedajate jaoks (tänased vedajad ei pruugi järgnevatel perioodidel enam veoteenust osutada), - mõistlik ärikasum oleks varade üleshindluse arvestamisel oluliselt suurem ja kaebajal tekiks võimalus veel tegemata investeeringute pealt juba täna kasumit teenida. Vastustaja on seisukohal, et tulevaste investeeringute kandmise kohustuse panemine kasutustasu kaudu ainult raudteeveo-ettevõtjatele rikub kasutustasu kehtestamise põhimõtteid ja on ebaõiglane. Kui kasutustasu arvestamisel lähtutaks vaidlusalusel juhul põhivarade ümberhindlusest, mis samas ei põhine raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja poolt tegelikult tehtud investeeringutel põhivarasse, kujuneks kasutustasu suurus ebaõiglaseks ja ebamõistlikuks. Varade väärtuse muutuse kogukulude hulgast välistamise mõtteks ongi varade väärtuse muutuse tagajärjel toimuvate kasutustasu suurust mõjutavate raamatupidamislike kulukirjete moonutustest tuleneva ebamõistlikult suure kasutustasu kehtestamise välistamine.
S-st tuleneva turgu valitseva seisundi kuritarvitamise keeluga. KonKS § 16 sätestab põhimõtte, mille kohaselt on keelatud igasugune otsene või kaudne turgu valitseva seisundi kuritarvitamine kaubaturul. Vastustaja on seisukohal, et turgu valitseva seisundi kuritarvitamine võib muuhulgas seisneda ebamõistlike ja ebaõiglaste kasutustasu suurust mõjutavate andmete määramises. Arusaamatu on kaebaja seisukoht, mille kohaselt on
lg 6 p 4 tulenevalt varade väärtuse muutust keelatud kogukuludesse arvestada vaid siis, kui varade väärtuse muutusest tekib kulu. Seejuures väidab kaebaja, et põhivara ümberhindlusest kulu ei teki. Vastustaja kaebaja sellise seisukohaga ei nõustu. Vastustaja selgitab, et põhivara ümberhindluse (antud juhul üleshindluse) tulemusena suureneb põhivara amortisatsioonikulu st üleshindluse tulemusena tekib täiendav kulu. Vastustaja osundab, et kaebaja poolt kohtule esitatud 2004.a majandusaasta aruande projektist (sisaldab ümberhindlust) nähtub, et ümberhindamise tulemusena kasvas ettevõtte aastane kulum umbes 386 miljoni krooni võrra, mis omakorda tingib oluliselt madalama tegevustulemi (toimu köide 1, lk 203). Eelnevast tulenevalt oli
lg 6 p 4 alusel kaebaja poolt kavandatud põhivara ümberhindluse arvestamata jätmine kapitalikulu ja mõistliku ärikasumi arvestamisel õiguspärane ja põhjendatud. Vastustaja on
lg 6 p 4 kohaldamisega seonduvat täiendavalt käsitlenud oma 29.09.2006.a kirjaliku seletuse punktis 2.4.
lg 1, lg 2 ja lg 3 koosmõjust tulenevalt
lg 3 teine lause sätestab, et juhul kui raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja põhivarade raamatupidamislik väärtus erineb oluliselt nende õiglasest väärtusest või kui kasutatavad põhivara amortisatsiooninormid ei vasta põhivara kasulikule elueale, siis rakendatakse
lg 4-12 kirjeldatud kapitalikulu arvestamise
t. Kaebaja poolt kasutustasu määramise haldusmenetluses esitatud raamatupidamisandmetele tuginedes asus vastustaja seisukohale, et kaebaja põhivarade raamatupidamislik väärtus erineb ümberhindluse järgselt oluliselt nende õiglasest väärtusest kapitalikulu määramise mõttes. Sellest tulenevalt arvestas vastustaja
Vastustaja leiab, et
lg 3 tõlgendamisel on oluline eristada mõisteid “raamatupidamislik väärtus” ja “õiglane väärtus”. Erinevalt kaebajast on vastustaja seisukohal, et
lg 3 kasutatud mõiste “õiglane väärtus” sisustamisel ei saa juhinduda selle mõiste raamatupidamislikust tähendusest. Vastustaja selgitab, et selline käsitlus ei ole kooskõlas
Mõiste “õiglane väärtus” sisustamisel lähtuda
enda mõttest ja eesmärgist, eelkõige
lg 1 ja lg 2.
lg 3 teises lauses sätestatud õiglase väärtuse 27 tuvastamisel analüüsitakse põhivarade raamatupidamislikku väärtust
Seda seetõttu, et põhivarade raamatupidamislik väärtus sõltub suuresti põhivarade hindamisel kasutatud hindamismeetodist ning ei pruugi seetõttu anda objektiivset ülevaadet põhivara väärtusest kapitalikulu arvestamiseks. Kaebaja kasutas põhivarade ümberhindamisel 2004.a senise soetusmaksumuse meetodi asemel ümberhinnatud väärtuse meetodit, mis tingiski põhivarade väärtuse olulise muutuse võrreldes varasemaga. On ilmne, et kapitalikulu arvestus ei saa sõltuda raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja poolt kasutatavast põhivarade hindamise meetodist. Kapitalikulu arvestus peab olema kooskõlas kapitalikulu mõistega ning eesmärgiga kehtestada mõistlik kasutustasu. Sellest tulenevalt ei ole mõeldav põhivara raamatupidamisliku väärtuse ning õiglase väärtuse automaatne samastamine olukorras, kus põhivara raamatupidamislik väärtus on tuvastatud formaalses vastavuses raamatupidamise seaduse nõuetega. Vastustaja pädevuses on hinnata põhivara raamatupidamisliku väärtuse vastavavust põhivara õiglasele väärtusele
mõttes.
lg 1 ja lg 2 tulenevalt on kapitalikulu seotud põhivara soetamisega ja selle eesmärgiks on hüvitada põhivara soetamiseks tehtud kulutused põhivara kasuliku eluea vältel. Seega on kapitalikulu arvestamise mõttes põhivara õiglaseks väärtuseks põhivara soetusmaksumus.
lg 1 sisustamisel koosmõjus soetusmaksumuse olemusega ilmneb, et kapitalikuluna on käsitletavad kulud, mis on tehtud põhivara omandamise või ehitamise ajal vara eest makstud raha või üleantud mitterahalise tasu õiglane väärtus. Seega ei hõlma kapitalikulu mõiste kulusid, mida ei ole veel kantud. Eelnevast tuleneb, et põhivara raamatupidamisliku väärtuse ja põhivara õiglase väärtuse vastavuse tuvastamisel võrreldakse põhivara raamatupidamislikku väärtust põhivara soetusmaksumusega. Juhul, kui põhivara raamatupidamislik väärtus erineb oluliselt põhivara soetusmaksumusest, tuleb rakendada
Selline arusaam on kooskõlas ka
lg 3 esimese lause mõttega, kuna kapitalikulu arvestamisel põhivara amortisatsioonist juhindumine on põhjendatud üksnes siis, kui põhivara amortisatsiooni arvutamise aluseks olev põhivara väärtus on võrreldav põhivara soetamiseks tehtud kuludega. Vastustaja tõlgendust
lg 3 toetavad ka järgmised kohtule esitatud dokumendid: - BDO Eesti AS-i poolt koostatud kokkuvõte AS Eesti Raudtee infrastruktuuritasude vastavusauditist. Kokkuvõtte kohaselt viitab
lg 2 sellele, et kapitalikulu suurus peab kompenseerima infrastruktuuri teenuse osutamiseks soetatud põhivara soetusmaksumuse (vastustaja 29.09.2006.a kirjaliku seletuse lisa 10, punkti 4.1 esimene lõik). Vastustaja möönab, et tegemist on õigusaktile audiitorite poolt antud tõlgendusega, kuid samas kinnitab see seisukoht, et majandus- ja finantsala eriteadmistega isikud mõistavad kapitalikulu olemust vastustajaga sarnaselt; -
eelnõu seletuskirjas on rõhutatud põhimõtet, et raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja saab investeeringukulu tagasi kulumiperioodi lõpuks ning sarnasest põhimõttest lähtutakse ka teistes majandusvaldkondades (vastustaja 29.09.2006.a kirjaliku seletuse lisa 7, lk 1). Seega lähtus
looja sellest, et kapitalikulu kaudu hüvitatakse investeeringu soetusmaksumus selle kasuliku eluea jooksul; - Euroopa Komisjoni Transpordi ja Energeetika Direktoraat 24.11.2005.a kirjast kaebajale nähtub, et põhivara ajaloolisest väärtusest (soetusmaksumusest) juhindumine põhivara puhul ei ohusta iseenesest pikaajalist raudteeinfrastruktuuri ettevõtja bilansi tasakaalustamist (vastustaja 29.09.2006.a kirjaliku seletuse lisa 6). Sama on Euroopa Komisjon kinnitanud ka kaebajale 24.08.2005.a saadetud kirjas (vastustaja 29.09.2006.a kirjaliku seletuse lisa 5). Teisisõnu on Euroopa Komisjon pädeva institutsioonina seisukohal, et raudteeinfrastruktuuri kasutustasu määramine põhivara soetusmaksumusest lähtuvalt ei ole Euroopa Liidu õigusega vastuolus. Kaebuse punktis 2.2.9. väidab kaebaja, et vastustaja lähenemine vara raamatupidamisliku ja õiglase väärtuse mõistetele välistab sisuliselt kõik muud raamatupidamislikud 28 arvestusmeetodid raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja põhivarade hindamiseks peale soetusmaksumuse. Vastustaja kaebaja nimetatud seisukohaga ei nõustu.
ei piira kaebaja õigusi põhivara väärtuse kajastamiseks sobiva meetodi valikul. Asjaolu, et kapitalikulu arvestamise mõttes on põhivara väärtuseks põhivara soetusmaksumus, ei tähenda seda, et kaebaja peab ilmtingimata oma põhivara soetusmaksumuses kajastama.
annab juhised kasutustasu arvutamiseks mitte kaebaja raamatupidamise korraldamiseks. Kaebuse punktis 2.2.4. illustreerib kaebaja kapitalikulu komponendi olulisust näitega 1000 kilomeetrisest raudteelõigust, mille keskmine eluiga on prognoositud veomahtude juures 20 aastat. Kaebaja selgitab, et toodud asjaoludel kulub infrastruktuur igal aastal 5% võrra ning see 5% tuleb infrastruktuuri kvaliteedi ja ohutuse säilimiseks igal aastal asendada. Seega tuleb igal aastal välja vahetada 50 km raudteed. Vastustaja märgib, et
võimaldab selle 50 km väljavahetamiseks tehtud kulutuste tagasi teenimist. Juhul, kui raudteeinfrastruktuuriettevõtja teeb kulutusi 50 km raudtee asendamiseks, siis need kulutused teenib ta tagasi asendatud raudteelõigu kasuliku eluea jooksul kasutustasu kaudu, mida maksvad raudteeveoettevõtjad, kes selle aja jooksul asendatud raudteelõiku reaalselt kasutavad. Kui raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja igal aastal 50 km raudteed välja vahetab, siis sisuliselt jõutaksegi olukorda, kus kapitalikulu komponendi kaudu laekub raudteeinfrastruktuuriettevõtjale summa, mis kajastab aktuaalselt 50 km raudtee asendamiseks vajalikke kulusid. Kui 50 km raudtee väljavahetamine läheb aja jooksul kallimaks, suureneb vastavalt ka kapitalikulu komponent, kuna selle kaudu hakatakse hüvitama ka kallima raudteelõigu väljavahetamise kulusid. Seetõttu on ekslik kaebaja väide, mille kohaselt eraldatakse igaks aastaks 50 km raudtee väljavahetamiseks summa, millega sai selle 50 km lõigu välja vahetada lõigu ehitamise ajal ehk ca 20 aastat tagasi. Kaebuse punktis 2.2.5. väidab kaebaja, et infrastruktuuri säilitamiseks vajalike kulutuste alafinantseerimise jätkumine toob kaasa kaebaja füüsilise kapitali seisundi halvenemise. Vastustaja rõhutab veelkord, et
alusel arvutatav kapitalikulu komponent võimaldab põhivarasse tehtud investeeringud tagasi teenida nende kasuliku eluea jooksul. Juhul, kui kaebaja jätkab põhivarana käsitletavate investeeringute tegemist stabiilses mahus, jõuab kapitalikulu komponent keskmise põhivara investeeringutega samale tasemele. Kaebaja on kapitalikulu ebapiisavuse illustreerimiseks esitanud tabeli (toimiku köide 1, lk 34). Vastustaja rõhutab esmalt, et kõik nimetatud tabelis kasutatavad lähteandmed on suvalised ja tõendamata. Selle vaatamata on kaebaja poolt koostatud tabeli täiendamise tulemusena võimalik ära näidata kapitalikulu komponendi jõudmine keskmise investeeringuga samale tasemele. Vastustaja esitas koos oma 29.09.2006.a kirjaliku seletusega kohtule kaebaja poolt koostatud tabeli muudetud variandi (toimiku köide 2, lk 238). Muudatusena on kaebaja poolt vaadeldavat ajavahemikku (2005 – 2013) pikendatud 2027.aastani. Muudetud tabelist nähtub, et isegi kaebaja poolt kasutatud suvalisi lähteandmeid kasutades, jõuab kapitalikulu komponent investeeringutega samale tasemele investeeringu kasuliku eluea jooksul (2024.a on väidetav investeeringute vajadus 350 miljonit krooni ja kapitalikulu komponent 357 miljonit krooni). Vastustaja esitas kohtule ka kaebuse leheküljel 9 toodud tabeli täiendatud variandi (toimiku köide 2, lk 239). Täiendatud tabelisse on 0 perioodina lisatud 2004.a ehk piiraasta
mõttes. Vastavalt
aasta algust ja pärast seda soetatud põhivara kohta ning sellest tulenevalt arvestab eraldi kapitalikulu. Seetõttu on õige näidata andmed ka 2004.a seisuga. Kuivõrd vaba konkurentsi tingimustes kasutab ettevõtja muude vahendite ebapiisavuse korral ka ärikasumit investeeringute tegemiseks, on täiendatud tabeli osas “Finantseerimine” kaebaja laenuvajaduse tuvastamisel lisaks investeeringute ja kapitalikulu erinevusele arvestatud ärikasumit. Selle tulemusena selgub, et kaebaja laenuvajadus kaob 2008.a. Ärikasumi kujunemist kajastavad täiendatud tabeli osa “Kapitalikulu” read “PV ärikasumi arvutamiseks,” “WACC,” ja “Ärikasum”. Seejuures on tabeli lihtsustamise huvides WACC alates 2005.a näidatud konstantsena. Kaebuse punktis 29 2.2.5. väidab kaebaja, et finantsturud ei ole valmis talle laenama pikemaks perioodiks kui 10 aastat. Vastustaja on seisukohal, et arvestades kaebaja kui raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja finantsmajanduslikku seisukorda ning asjaolu, et kaebaja kui raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja bilansis on üle 1 miljardi krooni jaotamata kasumit, ei tohiks finantsturgudelt laenu saamine ka pikemaks perioodiks kui 10 aastat erilisi raskusi valmistada. Sellest tulenevalt leiab vastustaja, et raskused finantsturgudelt täiendava kapitali kaasamisel seonduvad mitte niivõrd kaebaja kui raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja finantsmajandusliku olukorraga, kuivõrd asjaoluga, et kaebaja on oma laenuvõimet seni kaebaja kui raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja ressursse ära kasutades kasutanud peaasjalikult raudteeveonduse huvides. Vastustaja osundab, et täiendavate laenude võtmine ei ole ainus võimalus põhivarasse investeeringute tegemiseks. Kaebajal on investeeringute tegemiseks võimalik kasutada ka eelmiste perioodide jaotamata kasumit. Kaebaja poolt vastustajale esitatud raudteeinfrastruktuuri bilansi (seisuga 31.12.2005) kohaselt on raudteeinfrastruktuuri eelmiste perioodide jaotamata kasum 1 470 148 000 krooni (toimiku köide 2, lk 151, raudteeinfrastruktuuri bilanss 2005.a, alt kolmas rida tulp “raudteeinfrastruktuur kokku”). Nimetatud summa arvel investeeringute tegemise kaudu on kaebajal võimalik parandada tema poolt osutatava teenuse kvaliteeti ja raudteeinfrastruktuuri seisukorda. Kasutustasu kaudu teeniks kaebaja tehtud investeeringud koos mõistliku ärikasumiga nende kasuliku eluea jooksul tagasi. Vastustaja on
tõlgendamise ja kohaldamisega seotud küsimusi täiendavalt käsitlenud oma 29.09.2006 kirjaliku seletuse punktis 2.4.3 (toimiku köide 2, lk 108-109), 30.07.2008.a seisukoha punktis 1.
S § 50 lg 6 alusel
. Vastavalt
lg 1 ei või raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja mõistlik ärikasumi norm ületada kapitali kaalutud keskmist hinda (WACC).
lg 5 ja lg 6 tulenevalt leitakse mõistliku ärikasumi summa WACCi ja vastava teenuse osutamiseks kasutatava põhivara korrutisena. Vastustaja on
sätestatud valemit kohaldades arvestanud kaebaja kapitali kaalutud keskmiseks hinnaks 9,4843% ja mõistliku ärikasumi suuruseks kokku 186,135 miljonit krooni, mis kaebaja turguvalitsevat seisundit arvestades on mõistlik ja piisav. Asjaolu, et teatud osa kaebaja aktsionäridest soovis näha oluliselt kõrgemat tootlust, ei muuda
alusel arvutatud ärikasumit ebamõistlikuks. Turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja (st kaebaja) puhul ei saa ärikasumi mõistlikkust hinnata üksnes investorite ootustest lähtuvalt. Vastasel korral satuks turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja poolt küsitav müügihind sõltuvusse investorite suvast, mis tooks omakorda kaasa konkurentsireeglite rikkumise. Vastustaja osundab siinjuures veelkord Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma 18.12.2002.a otsusele nr 3-3-1-66-02, mille kohaselt võib turgu valitseva ettevõtja poolt kehtestatud teenuse hind olla ebaõiglaselt kõrge ka juhul, kui kasu
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.