Obsah (10)

§ 65§ 1043§ 1053§ 128§ 101§ 113§ 94§ 138§ 139§ 137

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Tiit Kollom, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 15.09.2010, Tallinn Ts

) § 113 lg-s 1 ja § 94 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudelt iga tasumisega 4 viivitatud päeva eest kuni kohtuotsuse kohase täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 32 020.78 krooni. Menetluskulud jättis kohus solidaarselt kostjate kanda.

1. Pooled ei vaidle hagi aluseks olevate faktiliste asjaolude üle, muu hulgas selle üle, et alaealised M. S., M. L. ja E. S. kasutasid hageja mobiiltelefoni ning saatsid sellelt sõnumeid erinevate suhtlusportaalide kontodele, kogusummas 37 820.78 krooni, millest on kostjate A. S. ja L. S. poolt hüvitatud 5800 krooni. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kostjad vastutavad hageja ees solidaarvõlgnikena või osavõlgnikena.
2. Kohtuistungil ära kuulatud tunnistaja M. S. ütlustest selgus, et ta saatis tasulisi sõnumeid, mille eest sai internetiportaalides krediiti või mänguaega enda ja oma õe nimele registreeritud kontodele internetiportaalidesse XXXX.XX; XXXX.XX ja XXXXX.XX. Tunnistaja M. L.u ütluste kohaselt saatis ta tasulisi sõnumeid, mille eest sai internetiportaalides krediiti, enda nimele registreeritud kontole internetiportaalidesse XXXX.XX; XXXX.XX ja tavalisi sõnumeid oma tuttavale. E. S. saatis sõnumeid nii enda kui ka M. S. kontole. E. S. saatis tasulisi sõnumeid, mille eest sai internetiportaalides krediiti või mänguaega, enda, V. P. ja M. S. nimele registreeritud kontodele internetiportaalidesse XXXX.XX; XXXX.XX ja XXXXX.XX, samuti saatis M. S. sõnumeid M. L.ule, kes omakorda saatis neist osa edasi E. S.ale. 13.

§ 65lg 3 sätestab, et solidaarkohustus tekib samuti siis, kui kohustus on jagamatu.

Kohus asub seisukohale, et hagejale tekitati kahju solidaarselt. Kahju tekitati sõnumite saatmisega, kusjuures M. S., M. L. ja E. S. saatsid sõnumeid nii endale kui ka üksteisele, saates omakorda sõnumeid edasi. Seega tekitati kahju ühiselt, sest alaealised tegutsesid üksteise huvides ning ei ole võimalik vahet teha, kes millisel määral täpselt kahju tekitas. Kahju tekitajaks saab pidada nii isikuid, kes otseselt sõnumi saatis, kui ka seda isikut, kes sellest kasu sai, seega võib pidada kahju tekitamist jagamatuks kohustuseks. 14.

§ 1043

sätestab, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kostjad vastutavad tekitatud kahju eest

§ 1053

lg 1 alusel, mis sätestab vanema või eestkostja vastutuse alla 14 aastase isiku poolt kahju tekitamise eest. Alaealised olid õigusvastase teo sooritamise ajal alla 14 aastased. Kui alaealised ei oleks sõnumeid saatnud, ei oleks hagejal telekommunikatsiooniteenuse osutaja ees rahalist kohustust tekkinud. 15. Elion Esindus AS-i ja AS-i EMT arvetega on leidnud tõendamist hagejale tekitatud otsese varalise kahju suurus, mille hüvitamist saab hageja

§ 128

lg 3 ja

§ 101lg 1 p 3 alusel kostjatelt välja nõuda.

Vaidlust ei ole selle üle, et hageja tasus sõnumite eest 37 820.78 krooni, kostjad on sellest hüvitanud 5800 krooni. Seega tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista 32 020.78 krooni. 16.

§ 113

lg 1 alusel on hageja õigustatud nõudma kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist seadusega määratud viivitusintressi määras, milleks on

§ 94sätestatud intressi määr, millele lisandub 7% aastas.

Kostjad peavad hüvitama viivised alates ajast, mil nad said kahju tekkimisest teada või pidid teada saama. Kahju tekitati 08.12.2007, seega algas viivitus mitte 08.12.2007 nagu on märkinud hageja, vaid 09.12.

1. Perioodil 09.12.2007 - 30.06.2008 on viivise määr 11% aastas, see on 2336.59 (37820.78*0,11/365*205 päeva) krooni. Perioodil 01.
2. -31.12.2008 on viivise määr 11% aastas, see on 2097.23 (37820.78*0,11/365*184) krooni. Perioodil 01.
3. -07.01.2009 on viivise määr 9,5% aastas, see on 68,90 (37820.78*0,095/365*7) krooni. Perioodil 08.
4. - 15.02.2009 on viivise määr 9,5% aastas, see on 355.48 (35020.78*0,095/365*39) krooni. Perioodil 16.02.2009-31.03.2010 on viivise määr 8% aastas, see on 3222.73 (32820.78*0,08/365*448) krooni. 5
5. Alates 01.04.2010 sissenõutavaks muutuv viivis tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel välja mõista

§ 113

lg-s 1 ja

§ 94lg-s 1 nimetatud määras, kuid mitte rohkem, kui põhivõlg.

Apellatsioonkaebus 18. L. S. palub tühistada Harju Maakohtu otsuse ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud vastustaja kanda. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei ole maakohtu otsus vastavalt TsMS § 436 lg-le 1 seaduslik ja põhjendatud. Kohus ei põhjenda, miks ei ole tegemist

§ 138ehk osavastutuse regulatsiooniga.

Samuti ei ole maakohus arvesse võtnud apellandi seisukohta, et vastustaja ei ole vältinud kahju tekkimist ning M. S. ütlust, mille kohaselt võttis ta omaks umbes 2000 sõnumi saatmise. Apellant juhtis kohtu tähelepanu kolme tunnistaja ütlustes olevatele vastuoludele. Kohus jättis tunnistajate ütlused põhjalikult analüüsimata. 19. Tegemist ei ole jagamatu kahjuga. Maakohus oleks pidanud kohaldama

§ 138

ning sellest tulenevalt välja mõistma igalt isikult eraldi kahjusumma, mis vastab tõenäosusele, mil määral isik võis kahju tekkimise põhjustada. Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1-56-02 leidnud, et kui on tõendatud kohustuse rikkumine, sellest tekkinud kahju ning põhjuslik seos kohustuste rikkumise ja kahju vahel, tuleb selgelt tuvastamata vastutuse jagunemise korral mitme isiku vahel kohaldada osavastutust. Kuna M. S. on tunnistanud, et saatis suurema osa sõnumitest ise, on ilmselge, et tema tekitas võrreldes teiste isikutega ka suurema kahju. 20. Maakohus ei ole asjassepuutuvaks pidanud ka

§ 139

, mille lg 2 sätestab, et kahju tuleb vähendada ka juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. Vastustaja pidi aru saama, et PIN-koodi vahetamata jätmine annab telefoni SIM-kaardi sattumisel kolmandate isikute kätte neile võimaluse seda kaarti kasutada ning vastustajale kahju tekitada. Samuti paneks mõistlik isik alaealise kasutuses olevale kõnekaardile maksimaalse kuulimiidi, vähendamaks tarbetut kulutamist. Ka limiidi olemasolul oleks vastustaja kahju olnud tunduvalt väiksem.

§ 139ei eelda, et vastustaja oleks mingit kohustust rikkunud.

Piisab, et ta jättis tegemata selle, mida sarnases olukorras olnuks mõistlik teha. Kuna vastustaja ei teinud midagi selleks, et kahju tekkimist ära hoida, tuleb kahjuhüvitist vähendada nullini. Vastustaja seisukoht

1. Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt oli ta teinud kõik mõistlikult võimaliku, et välistada kahju tekkimist. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
2. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks, kuid vajalik on otsuse põhjendusi täiendada. Maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ringkonnakohus nõustub ja tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda neid. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võttis ringkonnakohus kaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
3. Esmalt ei nõustu apellant maakohtuga solidaarvastutuse rakendamise osas ja on seisukohal, et rakendada tuleb

§ 138regulatsiooni.

Kolleegium apellandiga ei nõustu.

§ 138

lg 1 sätestab, et kui tekkinud kahju eest võivad vastutada erinevad 6 isikud ja on kindlaks tehtud, et kahju võis tekitada neist igaüks, võib kahju hüvitamist nõuda neilt kõigilt. Sama sätte lg 3 kohaselt võib sellisel juhul igalt isikult nõuda kahju hüvitamist määral, mis vastab tõenäosusele, mil määral isik võis kahju tekkimise põhjustada.

§ 138

sätte eesmärgiks on kannatanule kahju hüvitamise nõude ühe eelduse – põhjusliku seose – tõendamise lihtsustamine ja seda olukorras, kus on selge, et vähemalt ühe isiku tegu tõi kaasa kahju tekkimise, kuid kahjustatud isikul ei ole võimalik tõendada, millise konkreetse isiku käitumine oli põhjuslikus seoses kahju tekkimisega või on problemaatiline, kui suur osa kahjust on põhjustatud ühe või teise kahju tekitaja poolt. Vastutuse tekkeks ei pea olema tõendatud põhjuslik seos ja see asjaolu eristab

§ 138

kohaldamisala § 137 omast: §-s 138 on tegemist juhtudega, kus ei ole selge, millise kahju tekitaja käitumine on põhjuslikus seoses kahju tekkimisega.

§ 137

kohaldamine eeldab, et iga kahju tekitaja käitumise ning kahju tekkimise vahelise kausaalseose osas kahtlusi ei ole.

1. Käesolevas asjas ei ole maakohus tuvastanud kahtlusi, et iga kostja tegevuse puhul eksisteerib põhjuslik seos hagejale tekitatud varalise kahjuga. Ka apellatsioonkaebuses ei ole seda vaidlustatud. Käesolevas asjas võib küsimus tekkida vaid solidaarvastutajate omavahelises suhtes kahjusumma võimalikul jaotamisel, aga see asjaolu ei saa mõjutada kannatanu õigust saada temale tekitatud kahju hüvitamist.
2. Kolleegium nõustub apellandi väitega, et maakohus ei ole võtnud sõnaselget seisukohta tema taotluse kohta vähendada kahju suurust, kuna vastustaja oleks saanud kahju tekkimist ise vältida järgmiste mõistlike abinõudega: 1) vastustaja oleks pidanud SIM-kaardi saamisel vahetama selle koodi, kuna kood „0000“ on kõigile teada; 2) vastustaja oleks pidanud panema alaealise lapse kasutusse antavale kõnekaardile maksimaalse kululimiidi; 3) vastustaja oleks pidanud SIM-kaardi sulgema varem kui viis päeva peale kadumist. Nimetatutest nr 1 ja nr 3 all välja toodud väited oli apellant esitanud ka maakohtus (t lk 44-46), nr 2 all nimetatu on esitatud esmakordselt alles apellatsioonkaebuses (kaebuse p-s 4). Kaebuses puudub põhistus, miks ei olnud nimetatud asjaolu võimalik esitada maakohtus ja seega jätab kolleegium selle uue asjaolu TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta.
3. Kolleegium on seisukohal, et maakohtus esile toodud asjaoludele toetudes saab ringkonnakohus ise kõrvaldada otsuse eelmises punktis esile toodud puuduse, sest maakohtu lõppjäreldus (nähtub väljamõistetud kahju hüvitise suurusest) on õige --kostja väited ei anna alust väljamõistetud hüvitise suurust vähendada.

§ 139

lg 2 sätestab kahjustatud isikul lasuva kahju vältimise ja vähendamise kohustuse: kahjustatud isik, kelle võimuses oleks omapoolsete mõistlike pingutustega kahju tekkimist vältida või vähemalt kahju suurust vähendada, ei tohi jääda kahju tekkimise või suurenemise ohu korral tegevusetult kahju tekkimist või suurenemist ootama.

1. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et A. S. leidis hageja poja kasutuses olnud telefoni kas reedel või laupäeval (tunnistaja A. S. ütlused (t lk 117), mille kohaselt leidis reede hommikul; kriminaalasja lõpetamise määrus (t lk 13-15), mille kohaselt leidis 08.12.2007, seega siis laupäeval). Puudub vaidlus, et telefonist võetud SIM-kaarti kasutati 08.12.
2. Hageja väidete kohaselt avastas ta telefoni kadumise 12.12.2007 ja sulges koheselt kaardi. Kostja ei ole tõendanud oma väidet, et hageja pidi juba varem saama teada lapse kasutuses oleva telefoni kadumisest. Kolleegium on seisukohal, et ka alaealise lapse puhul ei kontrolli mõistlikud vanemad igal päeval kõigi lapse kasutuses olevate asjade olemasolu. Hageja on selgitanud, et telefon oli vajalik, et ta saaks vajadusel lapsele helistada (t lk 128). Seega on arusaadav, et nädalavahetusel sellist vajadust ei tekkinud ja isegi kui vajadus oleks tekkinud juba esmaspäeval koolinädala alguses, oli selleks ajaks kahju juba tekitatud. 7
3. Maakohtus ei vaielnud hageja vastu kostja väitele, et hageja poja kasutuses olnud SIM-kaardi PIN-koodiks oli algne „0000“. Väide, et tegelikult oli kood vahetatud ja selleks oli kasutaja sünnipäev, on esile toodud esmakordselt alles vastuses apellatsioonkaebusele ja TsMS § 652 lg 4 alusel jätab kolleegium selle väite tähelepanuta. Samas on kolleegium seisukohal, et nimetatud asjaolu ei anna alust tekitatud kahju vähendamiseks. Hageja väidete kohaselt oli poja kasutuses olnud telefonil aktiveeritud koodlukk, kuid kaart võeti telefonist välja ja kasutati teistes telefonides. Lapse kasutuses oleva telefoni koodlukk hoiab ära telefoni ja selles oleva PIN-kaardi tahtmatu kasutamise (näiteks telefoni klahvide juhuslikul aktiveerumisel koolikotis või lapse ja tema kaaslaste mänguhoos) ja seeläbi kahju tekkimise. Samuti olukorra, et telefoni leides saaks võõras isik seda suuremate pingutusteta kasutada. Hageja mõistliku inimesena ei saa ega peagi eeldama kõigilt teistelt isikutelt pahauskset ja õigusvastast käitumist ehk siis seda, et telefoni leides võetakse sellest SIM-kaart välja ja hakatakse seda teadlikult ja korduvalt kasutama ning seda isegi siis, kui kasutajatele oli teada, kelle kaardiga tegemist oli (apellandi tütre poolt tunnistajana antud ütluste kohaselt arutasid nad omavahel, et „see võiks olla T. telefon, kuna olime seda varem ekskursiooni ajal näinud T. käes“; t lk 115).
4. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda (TsMS § 171 lg 1). Ande Tänav Tiit Kollom Imbi Sidok