3-10-977/12

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-977 Otsuse kuupäev 08.09.2010 Kohtunik Mai Saunanen Kohtuasi Tartu Vangla 16.02.2010 käskkirja nr 1-4/242 tühistamise ja kahju hüvitamise nõudes. Asja läbivaatamise kuupäev 25.08.2010 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Margis Sõõru ja vastustaja Tartu Vangla esindaja Marju Altsaar Resolutsioon

1. Jätta kaebus Tartu Vangla 16.02.2010 käskkirja nr 1-4/242 tühistamise taotluses rahuldamata.
2. Jätta kaebus kahju hüvitamise taotluses läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Asjaolud ja menetluse käik Tartu Vangla 18.01.2010 käskkirjaga nr 1-4/111 kohaldati kinnipeetav Margis Sõõru suhtes alates 18.01.2010 vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga tegelemise keelamist, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ning väljaspool kinnipeetava elukambrit ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamist. Tartu Vangla 01.03.2010 vaideotsusega nr E5 31 jäeti M. Sõõru vaie rahuldamata. Tartu Vangla 16.02.2010 käskkirjaga nr 1-4/242 karistati kinnipeetav Margis Sõõrut kartserisse paigutamisega 15 ööpäevaks. Tartu Vangla 22.03.2010 vaideotsusega nr E5 82 jäeti M. Sõõru vaie rahuldamata. 16.04.2010 esitas Margis Sõõru Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 18.01.2010 käskkirja nr 1-4/111 ja Tartu Vangla 16.02.2010 käskkirja nr 1-4/242 tühistamiseks ning talle tekitatud kahju õiglaseks hüvitamiseks. 28.04.2010 tegi kohus päringu Tartu Vanglale. Tartu Vangla 29.04.2010 vastusest nähtub, et M. Sõõrule tehti Tartu Vangla 01.03.2010 vaideotsus nr E5 31 allkirja vastu teatavaks 05.03.
3. Kuna kaebus Tartu Halduskohtu Tartu kohtumajja on esitatud 15.04.2010, on ületatud HKMS § 9 lg-s 3 sätestatud 30 päevane kaebetähtaeg. 29.04.2010 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse ning andis kaebajale võimaluse kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks. 04.05.2010 esitas M. Sõõru taotluse Tartu Vangla 18.01.2010 käskkirja nr 1-4-111 tühistamise nõudes kaebetähtaja ennistamiseks. Tartu Vangla esitas seisukoha selle taotluse kohta 15.06.
4. 21.06.2010 kohtumäärusega jättis kohus kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse Tartu Vangla 18.01.2010 käskkirja nr 1-4/111 tühistamise nõude osas rahuldamata, kuna puudusid mõjuvad põhjused kohtule kaebuse esitamise tähtaja möödalaskmiseks. Kohus lõpetas Tartu Vangla 18.01.2010 käskkirja nr 1-4-111 tühistamise nõudes menetluse. Menetlus jätkus Tartu Vangla 16.02.2010 käskkirja nr 1-4/242 tühistamise ja kahju hüvitamise nõudes. Kaebuse taotlus ja põhjendused Kaebuse esitaja taotleb Tartu Vangla 16.02.2010 käskkirja nr 1-4/242 tühistamist ning kahju õiglast hüvitamist kohtu äranägemisel. Vaidlustatud käskkirjaga karistati kinnipeetav Margis Sõõrut kartserisse paigutamisega 15 ööpäevaks füüsilise vägivalla kasutamise eest kaaskinnipeetav V. Brusnitsõn suhtes. Kaebuse esitaja väitel ei ole ta distsiplinaarüleastumist, milles teda süüdistatakse, toime pannud. Tekitatud kahju hüvitamise nõue tuleneb kaebaja põhjuseta karistamisest tekkinud pingetest ja piirangutest. Kaebuse esitaja leiab, et distsiplinaarmenetlust ei ole läbi viidud objektiivselt ja faktipõhiselt. Ainuke fakt, mis konflikti tõendab, on kaastööteade, mis on salastatud ja milles olevaid väiteid ei saa salastatuse tõttu ümber lükata. Kaebaja arvates on kaastööteade kas fabritseeritud või levitab keegi lihtsalt laimu. Seda, et konflikti ei ole toimunud, kinnitavad kolm inimest, kaks on väidetava konflikti osapooled ja kolmas on V. Brusnitsõni kambrikaaslane Margo Solnik, kes oli ainukesena juures kambris ajal kui väidetav konflikt toimus. Vangla loeb tõendiks ka meditsiiniosakonna poolt antud tõendit kaebaja kaelal oleva marrastuse kohta. Kaelal oleva marrastuse sai kaebaja tõenäoliselt korvpalli mängides ning kuna vigastus oli nii tühine, ei pannud ta selle tekkimist ise tähelegi. Konflikti mittetoimumist tõendab ka see, et kontrolliti koridori turvakaamera salvestusi, sealt ei olnud võimalik tuvastada konflikti toimumist koridoris ning kellaaega. Väidetavalt aga tekkis konflikt just koridoris ja seejärel mindi seda lahendama kambrisse. Kamber 473 asub koridori lõpus esimesena seal asuva kaamera all. Kokku näitavad koridoris toimuvat kolm kaamerat, seega on alusetu väita, et koridoris oleks midagi toimunud. Kui vanglal oleks mõni tõsiseltvõetav fakt konflikti toimumise tõendamise kohta (pealtnägija, - kuulja või videosalvestis), siis oleks ka teada konflikti täpne kellaaeg. Vangla väidab, et konflikt toimus lõuna ja õhtusöögi vahelisel ajal, seega 4, 5 h ajavahemiku jooksul. Väidetav situatsioon avastati järgmisel päeval, seega ei saa öelda, et tunnistaja ei mäleta konflikti toimumise aega. Kaebuse esitaja leiab, et teda on süüdi mõistetud isikliku veendumuse põhjal ja ilma tõenditeta. Kaebaja väitel oli distsiplinaarmenetluse läbiviimine algusest peale kallutatud ja otsus oli tema kahjuks ette ära tehtud. Peale esimese distsiplinaarmenetluse käskkirja saamist soovis kaebaja anda lisaütlusi ja taotles, et võetaks ütlused Margo Solnikult, kuna seda ei olnud senini tehtud. Kontaktisik Ilona Poljatrenko väitis selle peale, et see ei muuda midagi. Samuti on protokolli lisas kirjas, et kaebaja ei ole esitanud uusi asjaolusid, mis annaks alust menetluse uuendamisele. Kaebaja väitel on tema põhjalikud ütlused ja Margo Solniku seletuskiri uued asjaolud ja tõendid. Kohtuistungil lisas kaebaja, et distsiplinaarmenetlust ei ole korralikult läbi viidud ka seetõttu, et spordisaali turvalinte oleks olnud võimalik läbi vaadata, et näha, kuidas vigastused on tekkinud. Spordisaalis juhtub kogu aeg midagi, alles üks murdis ninaluu ja üks jalaluu. Vahepeal oli 2 2 loendust, kus vanglaametnikud oleksid pidanud vigastusi nägema. Tartu Vangla ei tahtnud asjaolusid kontrollida, vaid tahtis kiiresti karistada. Vastuseks kohtule selgitas kaebaja, et sel hetkel olid tal kehtivad distsiplinaarkaristused kaklemise ja keelatud asjade omamise eest. Kaebaja on neli korda karistatud, teistel kordadel on ta eksinud ja on tunnistanud oma süüd, seekord süüdi ei ole ja sellepärast esitas kohtule kaebuse. Vastustaja vastuväited Tartu Vangla arvates on Margis Sõõru kaebus põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et Tartu Vangla 16.02.2010.a käskkirja nr 1-4/242 tühistamiseks puudub alus, käskkiri on välja antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Tartu Vangla Kodukorra p 7.2.4 kohaselt on kinnipeetavatel keelatud kasutada teiste isikute suhtes füüsilist vägivalda. Tartu Vangla peaspetsialist üksuse juhi Janekc Juhkasoni 16.02.2010.a käskkirjaga nr 1-4/242 määrati M. Sõõrule distsiplinaarkaristusena 15 ööpäevaks kartserisse paigutamine Tartu Vangla Kodukorra p 7.2.4 sätestatud nõude süülise rikkumise eest. Käskkirja kohaselt seisnes kaebaja distsiplinaarsüütegu selles, et 16.01.2010.a toimus süüdimõistetute eluhoone
5. osakonnas tema ning teise kinnipeetava vahel füüsiline arveteklaarimine, mille tagajärjel tekkisid kinnipeetavatel kerged kehavigastused ning kaasnes füüsilise valu tekitamine. Kaebaja distsiplinaarsüüteo toimepanemist tõendasid julgeolekuosakonna ametniku poolt juhtumit kajastav 18.01.2010.a koostatud kaastööteade nr 14 ning mõlema füüsilises konfliktis osalenud kinnipeetava välised vigastused, mis fikseeriti meditsiiniosakonna töötaja poolt. 18.02.2010.a esitas M. Sõõru distsiplinaarkaristamise käskkirja peale vaide, milles taotles käskkirja tühistamist põhjusel, et tema ei ole süüks arvatavat tegu toime pannud. M. Sõõru arvates on keegi tahtlikult esitanud julgeolekuosakonnale vale informatsiooni ning pelgalt kaastööteade ei saa olla temale distsiplinaarkaristuse määramise aluseks, samuti on distsiplinaarmenetlus läbi viidud menetlustähtaega rikkudes. Tartu Vangla direktori 22.03.2010.a vaideotsusega nr E5 82 jäeti M.Sõõru vaie rahuldamata. Vaideotsuses toodud põhjenduste kohaselt ei ole alust kahelda julgeolekuosakonna ametniku poolt koostatud kaastööteate tõelevastavuses, kuna kaastööd tegevatel isikutel on kohustus edastada ainult tõest informatsiooni ning samuti kinnitavad füüsilise konflikti toimumist kinnipeetavatele olevad välised vigastused. Menetlustähtaega rikutud ei ole, kuna rikkumisest teadasaamine oli 18.01.2010.a. Tartu Vangla jääb vaideotsuses esitatud selgituste ja põhjenduste juurde. Halduskohtusse esitatud kaebuse kohta märgib vastustaja täiendavalt, et ei nõustu kaebaja arvamusega, et kolme kinnipeetava kinnitused, et mingit füüsilist arveteklaarimist ei ole olnud rohkem tõenduslikku väärtust, kui julgeoluosakonnas kaastööd tegevalt isikult saadud ja nõuetekohaselt kajastatud info. Nagu kaebaja kinnitab, on üheks selle väite, et konflikti ei toimunud; kinnitajaks tema hea tuttav Margo Solnik ning teine tunnistaja on füüsilises konfliktis osalenud kaaskinnipeetav. Kinnipeetavad on üksteise kaebuste suhtes väga toetavad ning altid andma oma tuttavatele, seda nii heas, kui ka halvas mõttes, kas siis kartusest või sõprusest, tunnistusi, mis on valed. Selliste tunnistuste esitamise eest neile iseenesest mingit karistust järgne, seetõttu tuleb nendesse ütlustesse alati suhtuda tõsise eelarvamusega. Kui ülejäänud tõendid kinnitavad pigem juhtunu 3 toimumist, kui et vastupidist, siis on tõsikindel alus arvata, et tunnistusi andnud kinnipeetavad valetavad. Kaebaja poolt nimetatud Margo Solnikul on põhjus esitada valeütlusi ka seetõttu, et juhul, kui ta tunnistaks juhtunu toimumist, siis on ise ta toime pannud vangistusseaduse § 67 p 3 nimetatud kinnipeetavale pandud kohustuse rikkumise. Ta on jätnud vanglateenistuse ametnikule viivitamatult teatamata asjaoludest, mis võisid ohustada vangla julgeolekut ja sisekorda ning teise isiku elu ja tervist, milleks iseenesest kinnipeetavate omavaheline füüsiline arveteklaarimine kindlasti on. Samuti ei oma tähtsust distsiplinaarmenetluse käigus inspektor-kontaktisik Ilona Poljatšenko poolt avaldatud arvamus menetluse võimaliku tulemuse või kaebaja poolt antavate täiendavate seletuste mõttekuse kohta, kuna I. Poljatšenko ei olnud kaebaja distsiplinaarsüüteo asjaolusid väljaselgitav isik, selleks oli inspektor-kontaktisik Terje Lukk, kes on kogunud kokku asjas tähtsust omavad tõendid ja koostanud distsiplinaarmenetlust kokkuvõtva protokolli, milles on tehtud ka ettepanek distsiplinaarkaristuse määramiseks. Vastustaja leiab, et kaebaja poolt esitatud nõue, et kohus mõistaks omal äranägemisel vanglalt tema kasuks välja mittevaralise kahju, tuleb jätta tähelepanuta Kohus ei saa menetleda kaebaja kahju hüvitamise nõuet, sest kaebaja ei ole vangla poole kahjunõudega pöördunud ja seega on läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Asjaolu, et kaebaja on märkinud kahju hüvitamise soovi vanglale esitatud vaides, et tähenda, et kahjunõude menetlus vanglas oleks läbitud, kuna vaidemenetluses ei ole võimalik kahju taotleda Seda kaebajale vaide rahuldamata jätmisel ka selgitati. Kohtu põhjendused ja otsus Kohus on seisukohal, et Tartu Vangla 16.02.2010.a käskkirja nr 1-4/242 tühistamiseks puudub alus. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja väidetega, et distsiplinaarmenetlus on viidud läbi ebaobjektiivselt ning et ta on süüdi tunnistatud üksnes isikliku veendumuse põhjal ja ilma tõenditeta. Tartu Vangla julgeolekuosakonna ametnike poolt on kindlaks tehtud, et kinnipeetavate Margis Sõõru ja Venjamin Brusnitsõni vahel toimus 16.01.2010 kambris 473 füüsiline arveteklaarimine (tl 11). Kohtu veendumusel tõendab kinnipeetavate Margis Sõõru ja Venjamin Brusnitsõni vahel füüsilise konflikti toimumist ka asjaolu, et nii Sõõrul kui Brusnitsõnil on fikseeritud kaklusele viitavad kehavigastused – M. Sõõrul marrastused kaelal ja rinnal ning Brusnitsõnil turse ja punetus vasaku sarna piirkonnas (tl 15 ja tl 16). Asjaosaliste väited, et vigastused tekkisid spordisaalis palli mängides ei ole usaldusväärsed. Kaebaja väitel kinnitavad seda, et konflikti ei ole toimunud, kolm inimest. Nendeks isikuteks on väidetava konflikti osapooled ja V. Brusnitsõni kambrikaaslane Margo Solnik. Kohus nõustub vastustajaga, et nii konfliktis osalenud kinnipeetavatel kui ka M. Sõõru sõbral Margo Solnikul on distsiplinaarkaristuse vältimiseks põhjust intsidenti varjata ja selle toimumist eitada. Kohus on seisukohal, et Tartu Vangla poolt on läbi viidud nõuetele vastav distsiplinaarmenetlus ning M. Sõõru süü distsipliinirikkumises – füüsilise vägivalla kasutamises kaaskinnipeetav V. 4 Brusnitsõni suhtes on leidnud tõendamist. M Sõõru paigutamine kartserisse 15 ööpäevaks on proportsionaalne karistus arvestades toimepandud distsipliinirikkumise ohtlikkust vangla julgeolekule ja sisekorrale ning asjaolu, et kaebuse esitajal oli kehtiv distsiplinaarkaristus analoogilise rikkumise eest. HKMS § 23 lg 1 p 1 sätestab, et kohus jätab kaebuse läbi vaatamata, kui kaebuse esitaja ei ole kinni pidanud seda liiki asjade eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust korrast ja selle korra rakendamise võimalust ei ole minetatud. Kohtumenetluses on ilmnenud, et kaebaja ei ole vangla poole kahju hüvitamise taotlusega pöördunud. Kaebaja on küll kahju hüvitamise soovi märkinud vanglale esitatud vaides, kuid see ei tähenda, et kahjunõude menetlus vanglas oleks läbitud, kuna kahju hüvitamist ei ole vaidemenetluses võimalik taotleda. Kahju hüvitamiseks tuleb esitada vanglale taotlus, mis lahendatakse riigivastutuse seaduse alusel. Seda on kaebajale vaide rahuldamata jätmise otsuses ka selgitatud. Vastavalt riigivastutuse seaduse § 17 lg-le 3 tuleb taotlus kahju hüvitamiseks esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Seega ei ole kahju hüvitamise asjade eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustusliku korra rakendamise võimalust veel minetatud. Lähtudes eeltoodud põhjendustest ning juhindudes HKMS § 26 lg 1 p-st 6 jätab kohus kaebuse Tartu Vangla 16.02.2010 käskkirja nr 1-4/242 tühistamise taotluses rahuldamata ning kahju hüvitamise taotluses läbi vaatamata. Mai Saunanen kohtunik 5