ÄRAKIRI KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Mare Krull Otsuse tegemise aeg ja koht 20. september 2010.a, Jõhvi kohtumaja Haldusasja number 3-09-2884 Haldusasi A.N kaebus

) § 22 lg-st 1², xx Vallavalitsusele taotluse xx alevikus asuva ja (ühis)eraomandis oleva xx (alates 01.09.2009

1. xx)kinnisasjaga (registriosa nr xx, katastritunnus
2. xx)3-09-2884 piirneva avalikult kasutatava tee ja kinnisasja vahelise kiilukujulise maatüki erastamiseks ja liitmiseks oma kinnisasjaga ning liitmiseks sobiva maa piiride väljaselgitamise menetluse algatamiseks vastavalt Vabariigi Valitsuse 22.02.2007 määruse nr 50 “Maareformi seaduse § 22 lg-s 12 sätestatud maa erastamise korra“ (edaspidi Kord) § 3 lg-le 1 ja 5. Taotluse esitamisel tugineti eelkõige vajadusele tagada juurdepääsutee xx krundile, kuna nimetatud tänavate piirkonnas on tänav ainult ühe sõiduraja laiune ning kruntide piirid kulgevad vahetult tänava äärest. Teehoiu korrastamiseks mõeldud teemaa (teeseaduse (edaspidi TeeS) § 3 tähenduses) puudub. Otstarbekust ning planeeringu ja maakorralduse nõudeid arvestades tehti taotluses xxx Vallavalitsusele ettepanek kinnistuga liitmiseks sobiva maa piiride väljaselgitamise menetlemisel määrata erastatava maa liitmisel olemasoleva kinnistuga krundi läänepoolsel küljel kinnistu uueks piiriks maatükil asuv tugipostiga tänavavalgustuspost. Ettepaneku tegemisel on arvesse võetud 3 olulist aspekti, millest tulenevalt ei ole taotlejate hinnangul vaidlusalusel maatükil võimalik iseseisvalt kasutatavat kinnisasja moodustada. Esiteks, vaidlusalune maa on elamumaa sihtotstarbega, mistõttu peab maa olema kasutatav elamu haldamiseks ja majandamiseks. Suurema maatüki erastamisel on võimalus sattuda vastuollu AS-i Eesti Energia huvidega, kes on elektriliini kui avalikes huvides paigaldatud tehnovõrgu (asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) § 158¹ tähenduses) omanikuks. Nimetatud sätte kohaselt tekib kinnistu omanikul kinnisasja sundvõõrandamise seaduses (edaspidi KASVS) sätestatud korras sundvalduse seadmisega tehnovõrgu/rajatise talumiskohustus. Elektriohutusseaduse (edaspidi ElOS) § 12 sätestab kinnistu valdaja kohustuse kooskõlastada oma tegevused liini omanikuga, milline asjaolu piirab kinnistu valdaja õigusi liini kaitsevööndis asuva maa kasutamisel ja käsutamisel. Teine oluline põhjus, mis takistab kiilukujulise maatüki tervikuna võõrandamist, on seda keskelt (elektriposti kõrvalt) läbiv avalikult kasutatav (roobas)tee AÕS § 155 mõistes, mis sätestab, et omanik, kelle kinnisasja läbib avalikult kasutatav tee, ei või takistada ega lõpetada selle tee kasutamist ka siis, kui tee ei ole kantud kinnistusraamatusse avalikult kasutatava teena. Kõnealune tee peab jääma avalikuks kasutamiseks ka tulevikus, kuna tegemist on ainsa ühenduskohaga Põllu ja Liiva tänavate vahel. Kolmas oluline takistus on maatüki kolmnurkne kuju, mis on keskelt läbi lõigatud avalikult kasutatava teega ning mille läänepoolne tipp moodustab kitsa teravnurga. Nimetatud teravnurgast tuleb enamus maad arvestada teemaa (TeeS § 3 mõistes) alla tee koosseisus olevate rajatiste paigutamiseks ja teehoiu korraldamiseks. Kaebuse põhjendustes märgitakse, et Ida-Viru maavanema xx.xx.xxxx korraldusega nr xx otsustati mitte anda xx Vallavalitsusele luba xx asuva kinnistu kõrval oleva maatüki erastamiseks kinnisasjaga liitmiseks põhjendusel, et iseseisva katastriüksuse moodustamine Liiva ja Põllu tänava ning xx kinnistu vahelisel ca 920 m² suurusel maa-alal on võimalik. Kaebaja on seisukohal, et maavanema korraldus on motiveerimata, kaalutlemata ega ole kooskõlas kehtiva õigusega, mistõttu tuleb maavanema korraldus tunnistada õigusvastaseks. Nimetatud haldusaktiga on rikutud kaebaja õigust loa saamiseks

§ 22

lg-s 1² sätestatud maa erastamiseks kinnisasjaga liitmiseks, samuti on rikutud taotluse esitaja xx Vallavalitsuse õigust otsustada, kus, millise suurusega ja millisel otstarbel kasutatavat maatükki on omavalitsusel oma edasise arengu ja ülesannete täitmise seisukohalt lähtudes vaja. Maavanema korraldus nr xx vaidlustatakse alljärgnevatel põhjendustel.

§ 22

lg 1² sätestab, et kui eraomandis oleva kinnisasjaga piirneval maal ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja, on piirnevate kinnisasjade omanikel õigus taotleda selle maa erastamist liitmiseks oma kinnisasjaga. Käesoleval juhul on piirneva kinnisasja omanikul selline seadusest tulenev õigus taotleda vaidlusaluse maa erastamist oma kinnisasjaga liitmiseks kuna täidetud on seaduses toodud tingimus, et eraomandiga piirneval maal ei ole eelloetletud põhjustel võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnistut. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) §-s 3 märgitakse, et haldusmenetluses võib piirata isiku põhiõigusi ja -vabadusi ning tema muid subjektiivseid õigusi ainult seaduse alusel. Halduse õigusakt ja toiming peab olema kohane, 2

§ 22

lg 1² eesmärgiks on seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt maareformi lõpuleviimiseks ja maa kui vallasasja kinnistamiseks arvestades põhimõttega võimaldada vähemalt ehitise teenindusmaa erastamine. Kaebuses on esitatud väljavõte seletuskirjast maareformi seaduse muutmise seaduse eelnõu juurde, mille kohaselt maareformi läbiviimisel on vajalik jälgida asjaolu, et seadusega on kohalikule omavalitsusele pandud terve rida ülesandeid, mille täitmiseks omavalitsusel on maad vaja või mille korraldamine on maa kohalikule omavalitsusele kuulumise korral lihtsam ja odavam. Otsustamine, kus, millise suurusega ja millisel otstarbel kasutatavat maatükki on omavalitsusel oma edasise arengu ja ülesannete täitmise seisukohalt lähtudes vaja, eeldab igakülgset ja põhjalikku kaalumist. […] Üheks kohaliku omavalitsusüksuse ülesandeks on korraldada territoriaalplaneerimist, mille kaudu on omavalitsusel võimalik suunata ja ellu viia omavalitsuse arengusuundi.”. Eeltoodut arvestades ei ole uute kinnistute moodustamine olnud seaduse eesmärgiks omaette, mistõttu maavanema korralduses toodud seisukoht, et iseseisva katastriüksuse moodustamine Liiva ja Põllu tänava ning xx kinnistu vahelisel ca 920 m² suurusel maa-alal on võimalik, on vastuolus HMS §-s 3 sätestatud põhimõtetega. Oma sisult on haldusakt ainetu ja kaalutlemata. Haldusorgan ei ole haldusakti väljaandmisel järginud HMS §-des 54 ja 56 sätestatud nõudeid, mille kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta. Kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Haldusakti andja ei ole oma seisukohta kirjalikult põhjendanud, selles ei ole märgitud faktilist alust, millest nähtuks, et kõnealuse maatüki suurus oleks 920 m². Sellised mõõtmistulemused puuduvad. Haldusaktis eneses on märgitud maatüki ligikaudne suurus. Haldusakti lisana on toodud vaid asendiplaan aerofotona, millest ei nähtu vaidlusaluse maatüki suurust, vaid üksnes selle paigutus. Haldusorgan on jätnud tähelepanuta asendiplaanil nähtavad eelkirjeldatud üksikasjad Seega ei ole haldusaktis märgitud andmed põhjendatud ega tõendatud ning haldusakti seisukohad on kaalutlemata. Väide, et 920 m² suurusel maa-alal on võimalik moodustada eraldi katastriüksus, peab teoreetiliselt paika, võttes arvesse, et mingil ajajärgul oli elamu haldamiseks ettenähtud maaüksuse suuruseks maksimaalselt lubatud 600 m². Kuid selline põhjendus on vastuolus

§ 22

lg-ga 1², mis ütleb, et katastriüksus peab olema kasutatav iseseisva kinnisasjana. Iseseisva kinnisasjana ei ole aga vaidlusalune maa kasutatav kolmel eelpool loetletud põhjendusel. Samuti ei ole haldusorgan maatüki suuruse hindamisel arvestanud maa-ala, mis tuleb arvestada teemaa hulka TeeS mõistes. Haldusorgan ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu Lohusuu Vallavalitsuse põhjendustega selle kohta, et niivõrd tiheda asustuse ja kitsaste tänavatega piirkonnas ei ole olemasoleva hoonestuse tihendamine enam mõistlik. 28.01.2010 esitas kaebaja nõude täpsustuse, milles sedastas, et

§ 22

lg 1² ning § 23 lg-te 5 ja 6 alusel kehtestatud Korra §-s 1 on märgitud, et Kord reguleerib

§ 22

lg-s 1² sätestatud eraomandis oleva kinnisasjaga piirneva maa, millest ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja (kinnisasjaga liitmiseks sobiv maa), erastamist liitmiseks piirneva(te) kinnisasja(de)ga, tingimusel, et maa ei kuulu tagastamisele või ostueesõigusega erastamisele muul

-s sätestatud alusel ning et see maa ei kuulu riigi omandisse jätmisele või munitsipaalomandisse andmisele. Nimetatud tingimused on käesoleval juhul täidetud. Samuti on täidetud Korra § 1 lg 2 p-s 3 nimetatud tingimused, et kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana käsitatakse muuhulgas kiilukujulist iseseisva kasutusvõimaluseta maatükki, mis on kinnisasja ja avalikult kasutatavate teede vahel ning mida ei ole tee omaniku või valdaja arvates otstarbekas arvata teemaa hulka. Xx Vallavalitsus 3

-e ja Korra kohaselt maavanemale kinnistu omaniku avalduse edastanud xx Vallavalitsusel maa erastamiseks loa andmise pädevust ei ole ning ta teostab üksnes erastamise eeltoiminguid, siis riivab erastamistaotluse rahuldamata jätmine maavanema õigusvastase haldusakti alusel eelkõige kaebuse esitanud kinnistu omaniku põhjendatud huvi vaidlusaluse maatüki erastamiseks. Nõude täpsustuseks sedastab kaebaja, et Korra § 3 lg-s 1 märgitakse, et kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamine toimub maavanema loal. Ida-Viru maavanema xx.xx.xxxx korraldusega nr xx otsustati luba erastamiseks mitte anda. Kuna kaebaja on seisukohal, et keeldumiseks seaduslik alus puudub, on kohtule esitatud taotlus tunnistada vaidlustatud haldusakt õigusvastaseks. Kui kohus on tuvastanud, et maavanema välja antud haldusakt on õigusvastane, peab haldusorgan erastamismenetluse uuendama ja taotluse uuesti läbi vaatama ning tegema uue otsuse. Vastustaja Ida-Viru maavanem palub jätta Agne Niido kaebus Ida-Viru maavanema xx.xx.xxxx korralduse nr xx tühistamiseks ja maavanemale kohustava ettekirjutuse tegemiseks asja uueks läbivaatamiseks rahuldamata ning menetluskulud kaebaja enda kanda. Vastustaja vastusest nähtub alljärgnev. Xx Vallavalitsus esitas 06.10.2009 maavanemale kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamise taotluse xx vallas xx alevikus xx asuva kinnistuga piirneva ca 470 m2 suuruse maa-ala erastamiseks. Tegelikult piirneb xx kinnistuga ca 920 m2 suurune kolmnurkne maatükk, mis on kahest teisest küljest piiratud Liiva ja Põllu tänavatega ning mis käesoleval ajal on valla poolt jäetud munitsipaalomandisse vormistamata. Vastustaja viitab

§ 22

lg-le 12, mille kohaselt, kui eraomandis oleva kinnisasjaga piirneval maal ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja, siis on piirnevate kinnisasjade omanikel õigus taotleda selle maa erastamist liitmiseks oma kinnisasjaga. Ida Viru maavanema xx.xx.xxxx korraldusega nr xx keelduti xx kinnistu kõrval asuva maatüki erastamisest kinnisasjaga liitmise eesmärgil kuna iseseisva katastriüksuse moodustamine Liiva ja Põllu tänava ning xx kinnistu vahelisel ca 920 m2 suurusel maa-alal on võimalik. 07.12.2009 esitas xx Vallavalitsus vaide nr 5-3-3/469-1 maavanema xx.xx.xxxx korraldusega nr xx mittenõustumise kohta, milles põhjendas oma seisukohta vajadusega arvata osa ca 920 m2 suurusest maatükist tulevikus teemaa hulka. Xx Vallavalitsus taotles uuesti maavanema luba eelnimetatud ca 470 m2 suuruse maatüki erastamiseks kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana. 18.12.2009 vastuses vaidele nr 1.2-25/4223-4 teatas maavanem, et xx valla taotlus Liiva ja Põllu tänava ning xx vahele jääva maa erastamiseks kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana vaadatakse läbi pärast teemaa munitsipaalomandisse andmise otsustamist. Seega maavanem ei ole vastu xx kinnistuga piirneva maatüki liitmisega eelnimetatud kinnistuga, kuid kuna xx vald ei ole vormistanud vallale vajalikku teemaad munitsipaalomandisse, siis ei vasta nimetatud ca 920 m2 suurune maatükk

§ 22lg-s 12 sätestatud kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa tunnustele.

Korra § 5 lg-st 2 tulenevalt erastamise korraldaja loa sisuks on hinnang ja otsustus, kas linna- või vallavalitsuse poolt väljaselgitatud kinnisasjaga liitmiseks sobiv maa vastab seaduses sätestatud kriteeriumidele ja käesoleva määruse § 1 lg-s 2 sätestatud tunnustele. Korra § 1 lg 2 kohaselt kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana käsitatakse riba, siilu või kiilukujulist või muu kujuga iseseisva kasutamisvõimaluseta maatükki, mis on looduses tekkinud maareformi läbiviimise käigus või selle järgselt. Antud juhul ei ole Põllu ja Liiva tänava ning xx kinnistu vahele tekkinud 470 m2 suurust maatükki, mille erastamist kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana vald maavanemalt taotles.

ega Kord ei näe ette võimalust, et kohalik omavalitsus võib ise hakata tekitama riba, siilu või kiilukujulisi või muu kujuga iseseisva kasutusvõimaluseta maatükke. Xx Vallavalitsus ei ole 4

§ 22

lg-st 12 tulenevat õigust kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamiseks kuna käesoleval ajal ei ole Põllu ja Liiva tänava ning xx kinnistu vaheline maa-ala käsitletav maana

§ 22lg 12 mõttes.

Maavanem on seisukohal, et pärast valla poolt avalikuks kasutamiseks vajaliku teemaa vormistamist tekib teemaa ja xx kinnistu vahele kinnisasjaga liitmiseks sobiv maa

§ 22lg 12 mõttes ning siis tekib kaebuse esitajal ka õigus maa erastamiseks.

Eelkõige peavad saama tagatud avalikud huvid. Esitatud vaides põhjendas xx Vallavalitsus vajadust Vene külas asuvate tänavate maa-alade laiendamiseks. Seega peaks valla jaoks olema prioriteetne tänavate maa-alade laiendamine ning elanikkonna liiklusohutuse ja turvalisuse tagamine. Eeltoodu eeldab maa munitsipaalomandisse vormistamist, mille tulemusena selgub, kas ja kui suur maatükk ca 920 m2 suurusest maa-alast osutub teemaaks mittevajalikuks ning mille osas tekib piirneva kinnisasja omanikul õigus taotleda selle maa erastamist liitmiseks oma kinnisasjaga. Kaebuses on viidatud asjaolule, et maavanema korralduses puudub viide faktilisele alusele, millest nähtuks, et kõnealuse maatüki suurus on 920 m2. Kuna nimetaud maatükk on mõõdistamata ning maakatastris registreerimata, siis saab maa ligikaudset pindaala määrata Maa-ameti kaardiserveri rakenduse abil, mille mõõdistustulemustest on antud juhul ka lähtutud. Eeltoodud põhjusel on maa suuruse käsitlemisel kasutatud väljendit „ligikaudu“. Maavanem on seisukohal, et xx.xx.xxxx korraldus nr xx ei riku kaebuse esitaja õigusi ega piira tema vabadusi kuna kaebuse esitajale kuuluva kinnistuga ei piirne käesoleval hetkel iseseisva kasutusvõimaluseta maatükki. Korra § 2 lg 1 kohaselt kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamine toimub maavanema loal. Loa andmiseks peab maavanem tulenevalt Korra § 5 lg-st 2 andma hinnangu, kas linna- või vallavalitsuse poolt väljaselgitatud kinnisasjaga liitmiseks sobiv maa vastab

-es ja Korras sätestatud kriteeriumidele. Käesoleval juhul andis maavanem vaidlustatud korraldusega hinnangu selle kohta, et maatükk, mille osas xx Vallavalitsus taotles luba kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamiseks, ei vasta

§ 22

lg-s 12 sätestatud tunnustele ning kaebajal tekib talle kinnistuga piirneva iseseisva kasutusvõimaluseta maatüki erastamise võimalus alles siis, kui maavanem on hinnanud maatüki vastavaks seaduses sätestatud kriteeriumidele. Kaasatud isiku kohaliku omavalitsuse esindaja Xx Vallavalitsuse arvamusest A.N kaebuse Ida-Virumaa maavanema xx.xx.xxxx korralduse nr xx tühistamiseks kohta nähtub järgnev: xx katastriüksuse (katastritunnus xx) omaniku A.N taotlust kaaludes pidas xx Vallavalitsus vajalikuks algatada lähtuvalt Korrast kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa väljaselgitamise menetlus ning määras xx alevikus aadressil xx asuva kinnisasjaga liitmiseks sobiva ca 470 m2 suuruse maa-ala piirid. 06.10.2009 taotles xx Vallavalitsus kirjaga nr 5-3.3/469 Ida-Viru maavanemalt luba kõnealuse maa erastamiseks kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana. Vallavalitsus märgib, et

§ 22

lg 12 kohaselt on piirnevate kinnisasjade omanikel õigus taotleda maa erastamist liitmiseks oma kinnistuga juhul, kui eraomandis oleva kinnisasjaga piirneval maal ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja. Tulenevalt Korra § 1 lg-st 2 käsitatakse kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana riba, siilu või kiilukujulisi või muu kujuga iseseisva kasutusvõimaluseta maatükki, mis on looduses tekkinud maareformi läbiviimise käigus või järgselt, muuhulgas ka juhul, kinnisasja ja teise isiku omandis või valduses oleva avalikult kasutatava tee ja kinnisasja vahelist maatükki ei ole tee omaniku või valdaja arvates otstarbekas arvata teemaa hulka (Korra § 1 lg 2 p 3). TeeS 5

§ 22

lg-le 12, xx valla uue taotluse läbivaatamisega pärast teemaa munitsipaalomandisse andmise otsustamist. Xx Vallavalitsus märgib, et ei

§ 22

lg-s 12 ega ka Korrast ei ole võimalik üheselt välja lugeda, et avalikult kasutatav teealune maa peaks ilmtingimata olema kinnisasi või et see peaks olema enne loa taotluse läbivaatamist antud riigi- või munitsipaalomandisse. Xx Vallavalitsus on seisukohal, et põhimõtteliselt ei ole vahet, kas koostada asendiplaan Liiva ja Põllu tänavate munitsipaliseerimiseks või nende tänavate vahel paratamatult tekkiva riba erastamiseks, sest ca 470 m2 suurune iseseisva kasutusvõimaluseta maa-ala Liiva ja Põllu tänava ning xx katastriüksuse vahel jääb mõlemale asendiplaanile nii või teisiti. Arvestades, et haldusmenetluse põhiprintsiibiks on selle läbiviimise eesmärgipärasuse põhimõte ning xx valla kohalike teede aluste maade munitsipaalomandisse taotlemine viibib erinevatel põhjustel ja tõenäoliselt veel mõnda aega, siis Ida-Viru maavanema xx.xx.xxxx korraldusega nr xx on vaidlusaluse maa erastamise menetlus lõpetatud iseseisva katastriüksuse moodustamise võimalikkuse tõttu maa-alal, kus see pole võimalik ega otstarbekas, peab Lohusuu Vallavalitsus A.N kaebust põhjendatuks. Kaasatud järelevalvepädeva riigiasutuse Maa-ameti arvamusest A.N kaebuses IdaVirumaa maavanema xx.xx.xxxx korralduse nr xx tühistamiseks nähtub järgnev: kinnistusraamatu veebiversiooni (E-kinnistusraamat) ja Maa-ameti veebilehe (Kaardiserver (X-GIS) › Kiirpäring maaregistrist) andmete kohaselt on xx (end xx) kinnistu puhul tegemist Ida-Virumaal xx vallas xx alevikus asuva 1635 m² suuruse elamumaa sihtotstarbega katastriüksusega, mis registreeriti maakatastris 08.04.1999 (kt xx) ning kanti kinnistusraamatusse (reg. osa nr xx (uus nr xx)) 02.11.1999. xx kinnistu on (omandatud 30.01.2007 võõrandamistehinguga E.K-lt ja kantud sama kuupäeva asjaõiguskokkuleppe alusel kinnistusraamatusse 14.02.2007 ning on) R.N ja A.N ühisomandis. A.N esitas augustis 2007 xx Vallavalitsusele taotluse, milles märkis, et juhindudes

§ 22

lg-st 1² taotleb ta tema ja abikaasa R.N (ühis-) eraomandis oleva kinnisasjaga (nr xx, asukoht xx alevikus

1. xx)piirneva avalikult kasutatava tee ja kinnisasja vahelise kiilukujulise maatüki erastamist liitmiseks nende kinnisasjaga (katastritunnus
2. xx)ning liitmiseks sobiva maa piiride väljaselgitamise menetluse algatamiseks vastavalt Korra 50 § 3 lg-le 1 ja 5. Otstarbekust ning planeeringu ja maakorralduse nõudeid arvestades tegi ta ettepaneku kinnistuga liitmiseks sobiva maa piiride väljaselgitamise menetlemisel määrata erastatava maa liitmisel olemasoleva kinnistuga läänepoolsel küljel kinnistu uueks piiriks maatükil asuv tugipostiga tänavavalgustuspost. Xx Vallavalitsuse 06.10.2009 kirjas nr 5-3.3/469 “Kinnisasjaga 6

§ 20lg-s 1² nimetatud erastamisele mittekuuluva kaitstava maa hulka.

Xx valla üldplaneeringu järgi on kõnealuse maa-ala sihtotstarve elamumaa. Saanud xx Vallavalitsuse taotluse, informeeris Ida-Viru Maavalitsus sellest Maaameti kinnisvara haldamise osakonda, paludes seisukohta, kas riigil on huvi nimetatud maaüksuse riigi omandisse jätmiseks. Maa-ameti kinnisvara haldamise osakond informeeris Ida-Viru Maavalitsust, et alustab Keskkonnaministeeriumi volitatud asutusena xx vallas xx alevikus xx kinnistuga piirneva maaüksuse riigi omandisse jätmise menetlust, kuna A.N poolt erastamiseks taotletud maa-ala (tingituna selle suurusest, paiknemisest ja tekkimisest) ei vasta

§ 22

lõikes 1² sätestatud kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa tunnustele ning samuti ei saa selle maatüki osas väita, et see oleks iseseisva kasutusvõimaluseta, mistõttu ei kuulu nimetatud maaüksus reformimisele läbi kinnisasjaga liitmise. Maa-amet, võttes aluseks

§ 38

lg 3, mis annab (

§-s 2 sätestatud eesmärgi saavutamiseks ning §-s 3 sätestatud ülesannete täitmiseks) Maa-ametile õiguse välja selgitada ka riigi omandisse jätmiseks sobivad maad ning lähtudes katastrikaardilt nähtuvatest andmetest, et riigi omandisse jätmiseks väljaselgitataval maal ei asu ehitisi, algatas 04.11.2009 Ida-Virumaal xx vallas xx alevikus xx kinnistuga piirneva maaüksuse riigi omandisse jätmise menetluse, koostades 04.11.2009 riigi omandisse taotletava xx vaba maa asendiplaani nr xx, millest tuleneb, et katastrikaardilt graafiliselt mõõdetuna on nimetatud maaüksuse suuruseks 737 m². Xx maaüksuse paiknemine xx kinnistu ning Liiva ja Põllu tänavate suhtes nähtub katastrikaardi väljavõtetelt. Maa-ameti kinnisvara haldamise osakonna seletuse kohaselt xx Vallavalitsus tutvus vaba maa asendiplaaniga nr xx Maa-ameti kaardirakenduse vahendusel ning informeeris Maa-ametit, et xx vald soovib nimetatud maad tulevikus kasutada transpordimaana ja taotleda selle andmist munitsipaalomandisse, mistõttu palus xx Vallavalitsus nimetatud maad mitte jätta riigi omandisse riigi maareservina. Eeltoodust tulenevalt peatas Maa-amet xx vallas xx alevikus xx kinnistuga piirneva maaüksuse riigi omandisse jätmise menetluse ega esitanud xx Vallavalitsusele veel ka Keskkonnaministeeriumi maa riigi omandisse jätmise taotlust. Maa-ametile teadaolevalt ei ole xx vald esitanud Ida-Viru maavanemale taotlust nimetatud maaüksuse munitsipaalomandisse andmiseks. Ida-Viru Maavalitsuse 11.11.2009 kaaskirjaga nr 1.2-25/4223-2 “Maareformi seaduse § 22 lõikes 1² sätestatud maa erastamine” saadeti nii xx Vallavalitsusele kui ka A.Nle Ida-Viru maavanema xx.xx.xxxx korraldus nr xx, milles (kooskõlas

§ 22

lg-ga 1² ja Korraga ning lähtudes xx Vallavalitsuse 06.10.2009 taotlusest nr 5-3.3/469 “Kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamise taotlus” ja lisatud ning kogutud dokumentidest) otsustati mitte anda xx Vallavalitsusele luba xx alevikus xx asuva kinnistu (registriosa nr xx) kõrval oleva maatüki erastamiseks kinnisasjaga liitmise eesmärgil, kuna Liiva ja Põllu tänava ning xx kinnistu vahelisel ca 920 m² suurusel maa-alal on võimalik iseseisva katastriüksuse moodustamine. A.N Ida-Viru maavanema korraldusega nr xx ei nõustunud ning esitas 02.12.2009 Tartu Halduskohtule kaebuse maavanema haldusakti tühistamiseks ja 7

§ 20

sätestab, milline maa kuulub erastamisele

-e alusel ja milline mitte.

§ 20

lg 1 järgi, erastamisele kuulub vaid see maa, mida

alusel ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse. Üksnes juhul, kui maad taotletakse riigi omandisse

§ 31

lg 1 p-i 8 alusel või munitsipaalomandisse

§ 28

lg 2 alusel, on selle maa omandamisel eesõigus füüsilisel isikul, kes taotleb maa ostueesõigusega erastamist

§s 22¹ sätestatud ulatuses.

§ 22

lg 1 sätestab, et ostueesõigusega saavad maad erastada isikud, kellele maa on antud põliseks kasutamiseks taluseaduse (edaspidi TaS) alusel või kellel on õigus osta maad ehitise või istanduse omanikuna vastavalt

-le, arvestades §-s 21 sätestatud kitsendusi.

§ 22

lg 1² annab aga nn juurdeerastamise võimaluse, kuid sedagi üksnes teatavate konkreetsete tingimuste olemasolul.

§ 22lg 1² kehtestati esmakordselt 13.11.2002 vastu võetud ja 01.01.2003 jõustunud. Planeerimisseaduse (edaspidi Plan

S) § 35 p-ga 3

§ 22

lg 1² esmasõnastus (mis kehtis kuni 27.11.2005) sätestas, et kui eraomandis oleva kinnisasjaga piirneval maal ei ole võimalik või otstarbekas maakorraldusnõuetele vastava iseseisva katastriüksuse moodustamine, on piirnevate kinnisasjade omanikel õigus seda maad oma krundiga liitmiseks ostueesõigusega erastada maavanema loal ja kehtestatud detailplaneeringu alusel. PlanS eelnõu (941 SE) menetlemise juhtivkomisjoni, Riigikogu majanduskomisjoni 11.11.2002 istungi protokollist nr 125 nähtub, et eelnimetatud

-e täiendus esitati PlanS-e eelnõusse muudatusettepanekuna Vabariigi Valitsuse poolt alles teise lugemise jätkamiseks. Samas ei nähtu PlanS-e eelnõu seletuskirjast, Riigikogu täiskogu istungite stenogrammidest ega ka majanduskomisjoni istungite protokollidest, millega põhjendatakse eelnimetatud sätte sisseviimist

-sse. Maareformi seaduse muutmise seadus (edaspidi

MS) § 12 p-ga 2 muudeti

§ 22

lg 1² sõnastust ning alates 27.11.2005 sätestab

§ 22

lg 1², et kui eraomandis oleva kinnisasjaga piirneval maal ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja, on piirnevate kinnisasjade omanikel õigus taotleda selle maa erastamist liitmiseks oma kinnisasjaga. Maa erastamisel

§ 22

lg 1² alusel määratakse erastamishind maa ostueesõigusega erastamisega samadel alustel ning erastamine toimub maavanema loal Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.

MS-e eelnõu (681 SE) algatajate (Riigikogu keskerakonna, reformierakonna ja rahvaliidu fraktsioon) poolt esitatud § 12 p-i 2 algsõnastuse kohaselt olnuks

§ 22

lg 1² sõnastus järgmine (tsit): “Kui eraomandis oleva kinnisasjaga piirneval maal ei ole võimalik moodustada kinnisasja, mis saaks olla iseseisvas kasutuses, on piirnevate kinnisasjade omanikel õigus taotleda selle maa erastamist liitmiseks oma kinnisasjaga. Maa erastamisel käesoleva lõike alusel, määratakse erastamishind maa ostueesõigusega erastamisega samadel alustel ning erastamine toimub maavanema loal Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.”. Seletuskirjas

MS eelnõu juurde märgiti § 12 osas, et (tsit): “Olulisimaks täpsustuseks (p 2) on nn erastamispraagi likvideerimine ehk nn ribade probleemi lahendamine. Majanduslikult ei oleks, erinevalt

-e kehtivast redaktsioonist, otstarbekas nõuda nimetatud ribade erastamiseks detailplaneeringu koostamist. Maavanema roll on tagada järelevalve selle üle, et nn ribade nime all ei toimuks iseseisvalt kasutatavate maaüksuste kontrollimatut (täiendavat) erastamist. Sedastan, et

§ 40

lg-s 1 määratakse ka vastavate erastamisavalduste esitamise tähtaeg ning erastamisobjekti määratlemiseks moodustatakse iseseisev katastriüksus.”.

MS-e eelnõu (681 SE) menetlemise juhtivkomisjoni, Riigikogu maaelukomisjoni 13.10.2005 istungil (protokoll nr 156, pp 2) vaadati läbi

MS eelnõu 681 SE muudatusettepanekud ning otsustati § 12 (

§ 22

) p-s 2 asendada sõnad “kinnisasja, mis saaks olla iseseisvas kasutuses” sõnadega “iseseisvalt kasutatavat kinnisasja”. X Riigikogu VI istungjärgu 20.10.2005 stenogrammi kohaselt oli kolmanda päevakorrapunktina päevakorras

MS-e eelnõu (681 SE) teine lugemine, mille läbirääkimiste voorus käsitles nn ribade probleemi üksnes Helir-Valdor Seeder, märkides muuhulgas (tsit): “Aga probleeme on tegelikult teisigi. 8

MS-e eelnõu seletuskirjast, Riigikogu täiskogu istungite stenogrammidest ega ka maaelukomisjoni istungite protokollidest ei nähtu muid seisukohti, selgitusi ega põhjendusi. Eeltoodu põhjal saab Maa-amet asuda seisukohale, et seadusandja kehtestas

§ 22

lg 1² ja täiendas hiljem seda sätet ilmse eesmärgiga anda võimalus läbi viia maareformi “vigade parandus” (likvideerida nn erastamispraak ehk lahendada nn ribade probleem), st anda võimalus maareformi käigus moodustatud kinnistute vahele mitmesugustel põhjustel looduses tekkinud või jäänud maaribade, -siilude ja -kiilude teatavatel tingimustel erastamiseks piirnevate kinnisasjade omanikele liitmiseks nende omandis olevate kinnisasjadega ehk maaribade, -siilude ja -kiilude nn juurdeerastamiseks. Maa-amet osundab et eelnõude menetluse käigus ei tõusetunud kordagi küsimust ega tekkinud isegi mõtet, et

§ 22

lg 1² alusel nn juurdeerastatava maa puhul oleks silmas peetud eraomandisse antud kinnistu(te)ga piirneva(

1. te)endis(t)e õigusvastaselt võõrandatud kinnistu(
2. te)(või selle/nende osa(de)), mille kohta ei olnud esitatud restitutsiooninõuet või mis oli(
3. d)kompenseeritud või nõukogudeajal kasutusse antud kruntide, mille ostueesõigusega erastamiseks ei olnud esitatud avaldusi või mistahes teistest nõuetest vabade maade täiendava erastamise võimalust liitmiseks piirnevate kinnisasjadega. Maa-amet on seisukohal, et eelnimetatud endiste kinnistute, nõukogudeaegsete kruntide ja mistahes teistest nõuetest vabade maade nn juurdeerastamine oleks otseses vastuolus

§-des 2 ja 3 sätestatud maareformi eesmärgi ja sisuga (mille kohaselt saab õigusvastaselt võõrandatud maad tagastada ja nõukogudeaegseid krunte erastada, lähtudes vastavalt endiste omanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest ning ülejäänud maast määratakse kindlaks riigi omandisse jääv ja munitsipaalomandisse antav maa) ning

§ 31

lg-s 2 sätestatud jätkuvalt riigi omandis oleva maa määratlusega (mille kohaselt maa, mida ei tagastata, erastata ega anta munitsipaalomandisse või mis ei ole jäetud riigi omandisse

§ 31lg 1 alusel, on samuti riigi omandis).

Osundame siinkohal, et

-e sätete ja mõtte kohaselt kuulub maa, mille osas tagastamise, erastamise ja munitsipaliseerimise nõuded puuduvad, riigi omandisse jätmisele riigi maareservina, mille käsutamise ja kasutamise kaudu tagab riik temale seadusega pandud ülesannete ja rahvusvaheliste lepingutega võetud kohustuste täitmise. Seadusandja poolt

§ 22

lg-s 1² sätestatu rakendamiseks on Vabariigi Valitsus samas sättes sisalduva volitusnormi alusel 22.02.2007 andnud määruse nr 50 “Maareformi seaduse § 22 lõikes 1² sätestatud maa erastamise kord” Kord), mis jõustus 11.03.2007. Seletuskirjast Korra eelnõu juurde nähtub, et (ref): määruse eesmärk ja peamine tähtsus seisneb selles, et selle rakendamisega on võimalik likvideerida maareformi käigus tehtud vead (praak) ehk siis lahendada maareformi käigus maade omandisse andmisel (so nii tagastamisel, erastamisel, munitsipaliseerimisel kui ka riigi omandisse jätmisel) kinnisasjade vahele mitmesugustel põhjustel või asjaoludel looduses tekkinud või jäänud väikeste maatükkide ehk nn ribade probleem. Seega on

§ 22

lg 1² ja määruse objektiks eraomandis oleva kinnisasjaga piirnev maa, millest ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja ehk siis kinnisasjaga liitmiseks sobiv maa. Sellise maana käsitatakse riba-, siilu- või kiilukujulist või muu (eeskätt ebakorrapärase) kujuga maatükki, mis on looduses tekkinud maareformi läbiviimise käigus või maareformi järgselt ning selline maa erastatakse tingimusel, et see ei kuulu tagastamisele, riigi omandisse jätmisele, munitsipaalomandisse andmisele või erastamisele muul

-s sätestatud alusel. Korra § 1 lg-s 2 on sätestatud mõningad praktikas enim probleeme tekitanud olukorrad, millistel juhtudel võiks tegemist olla maaga, mida oleks võimalik taotleda erastamiseks

§ 22lg-s 1² sätestatud alustel.

Selliseks juhuks on kinnisasja piiriks määratud situatsioonielemendi asukoha muutumine maastikul (näit reformimata maal asuv tee ehitatakse ümber ja tee ning 9

MS-e jõustumist (27.11.2005) kehtestatud detailplaneeringu alusel rajatav või olemasolev ehitis või selle osa paikneb nii eraomandis oleval kinnisasjal kui ka sellega piirneval

§ 31

lg-s 2 nimetatud maal, siis saab sellist maad taotleda erastamiseks detailplaneeringuga määratud kinnisasja juurde. Samas ei ole toodud loetelu kaugeltki ammendav ning erastamise korraldajale on maa erastamiseks loa andmise menetluse kaudu jäetud võimalus igal konkreetsel juhul asjaolusid hinnates, langetada otsus selle kohta, kas tegemist on

§ 22lg 1² alusel erastamisele kuuluva maaga või mitte.

Nii näiteks ei kuulu

§ 22

lg 1² ja määruse alusel erastamisele maaüksused, mis moodustavad osa suuremast jätkuvalt riigi omandis olevast maast ning mille puhul reformimata maad tervikuna käsitledes on võimalik moodustada üks või mitu iseseisvalt kasutatavat ja planeeringu või maakorralduse nõuetele vastavat kinnisasja. Mitmetel juhtudel on maareformi käigus praagi ehk nn ribade tekkimine olnud paratamatu, sest erinevatel aegadel on katastriüksuste moodustamise alusmaterjalina kasutatud eri aegadest pärit erinevat plaani- ja/või kaardimaterjali, samuti on eri aegadel kasutusel olnud erinevad mõõdistamisviisid ja koordinaatsüsteemid. Kuivõrd katastriüksusi on olnud võimalik moodustada nii olemasoleva plaani- või kaardimaterjali alusel (Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud “Maa ostueesõigusega erastamise korra” punktid 20 ja 21), plaani- või kaardimaterjali alusel (Vabariigi Valitsuse 29.04.1997 määrusega nr 88 kinnitatud “Plaani- või kaardimaterjali alusel katastriüksuse moodustamise kord”) kui ka mõõdistamise teel, kusjuures ka mõõdistamisel on eri aegadel kasutatud erinevaid mõõdistamisviise, siis ongi paljudes kohtades, kus samaaegselt kasutati alustena erinevaid plaane ja/või kaarte või erinevaid mõõdistamisviise, tekkinud vead. Maa-amet märgib siinkohal täienduseks, et maareformi läbiviimise käigus on ilmnenud, et näiteks Tartu linnas ja selle lähiümbruses on piirkondi, kus eri aegadel kasutusel olnud erinevatest plaanija/või kaardimaterjalidest, koordinaatsüsteemidest ja mõõdistusviisidest tulenevalt on olemasoleva katastrikaardiga võrreldes viga ehk nihe kohati kuni 50 m, Narva linna lähiümbruse suvilapiirkondades kohati kuni 25 m jms. Seletuskirjas märgitakse veel, et (ref): nii nagu mistahes muu maa erastamisel maareformi käigus, on ka kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamise korraldajaks maavanem ning erastamise eeltoimingud teeb kohalik omavalitsus. Eeltoimingud algavad kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa väljaselgitamisega kohaliku omavalitsuse poolt kas taotleja avalduse alusel või kohaliku omavalitsuse algatusel, misjärel esitatakse vastavad dokumendid maavanemale loa saamiseks. Kuna kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa ehk nn ribade väljaselgitamine (kui protsess) on seotud eeskätt maareformi lõpuleviimisega, siis võib väita, et viimane riba selgub alles siis, kui kõik katastriüksused on moodustatud. Just seetõttu asusidki eelnõu autorid seisukohale, et kohalikul omavalitsusel on õigus ja kohustus ning neile peab jääma jätkuvalt võimalus algatada nn ribade ehk kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa väljaselgitamist ja sellised maad ka välja selgitada ning kohalikule omavalitsusele ei ole selle menetluse algatamiseks kehtestatud tähtaega. Selleks, et maavanem saaks hinnata kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa loataotluse põhjendatust, tuleb kohalikul omavalitsusel esitada asendiplaan, mis on koostatud lähtudes planeeringu ja maakorralduse nõuetest. Detailplaneeringu olemasolul esitab kohalik omavalitsus maavanemale selle väljavõtte koos teiste dokumentidega. Maavanem peab loa andmisel hindama, kas väljaselgitatud kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa puhul on tegemist maaga, millest ei ole võimalik või otstarbekas moodustada planeeringu ja maakorralduse nõuetele vastavat iseseisvalt kasutatavat kinnisasja. Kui taotlus on põhjendatud, annab 10

MS eelnõu seletuskirjas) maavanema kui erastamise korraldaja rolli, kelle ülesandeks on tagada järelevalve selle üle, et nn ribade nime all ei toimuks iseseisvat kasutamist võimaldavate maaüksuste kontrollimatut ehk täiendavat erastamist. Erastamiseks saab katastriüksust moodustada üksnes katastrimõõdistamise teel. Nimetatud nõue on põhjendatav sellega, et

§ 22

lg 1² ja määruse alusel erastatava maa puhul on sageli tegemist just erinevate mõõdistamis- ja katastriüksuse moodustamisviiside kasutamisest tuleneva nn praagi likvideerimisega, mis ilma täpse mõõdistuseta, mille käigus tuleb kontrollida ka olemasolevate mõõdistusandmete täpsust, ei oleks reeglina võimalik. Kuivõrd

§ 22

lgst 1² tuleneb, et maa erastatakse vaid olemasoleva kinnistuga liitmiseks, näeb määrus ette, et asjaõiguslepingusse lisatakse ostja taotlus ühendada moodustatav kinnistu tema omandis oleva piirneva kinnistuga. Kinnistamisavaldus peab sisaldama tingimust, et ühte kannet ei tehtaks teist kannet tegemata. Sellist toimingut võimaldab kinnistusraamatuseaduse § 42 lg 2. Vastavalt

§ 22

lg-le 1² määratakse erastamishind maa ostueesõigusega erastamisega samadel alustel, mis tähendab, et lähtutakse

§ 22³ lg-st 1, mille kohaselt on erastatava maa müügihinnaks maa maksustamishind.

Metsamaa erastamisel lisatakse maa müügihinnale kasvava metsa maksumus. Seega, sisuliselt saab ja tuleb, vastavalt Korra § 1 lgle 2, käsitleda eraomandis oleva kinnisasjaga piirneva maana, millest ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja ehk siis kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana eeskätt riba-, siilu- või kiilukujulist või muu ebakorrapärase kujuga iseseisva kasutusvõimaluseta maatükki, mis on looduses tekkinud maareformi läbiviimise käigus või järgselt järgmistel põhjustel või asjaoludel: 1) kinnisasja piiriks määratud situatsioonielemendi asukoha muutumine maastikul; 2) piirilõik kulgeb ranna- või kaldajoonel ning ranna- või kaldajoon on muutunud seoses katastri aluskaardi muutumisega; 3) kinnisasja ja teise isiku omandis või valduses oleva avalikult kasutatava tee ja kinnisasja vahelist maatükki ei ole tee omaniku või valdaja arvates otstarbekas arvata teemaa hulka; 4) enne

MS-e jõustumist (27.11.2005) kehtestatud detailplaneeringu alusel rajatav või olemasolev ehitis või selle osa paikneb nii eraomandis oleval kinnisasjal kui ka sellega piirneval

§ 31lg-s 2 nimetatud maal; 5) muudel juhtudel.

Maa-amet on seisukohal, et kuivõrd seadusega ei ole täpsustatud, kuidas tuleb mõista

§ 22

lg-s 1² nimetatud iseseisvalt kasutatava kinnisasja moodustamise võimatust, siis on Korra § 1 lg 2 selliseks täpsustavaks normiks ja see säte vastab

§ 22

lg 1² eesmärgile ning Korra seda sätet ei saa mõista täiendavat erastamise õigust sätestava normina. Sedastame, et kui seadusandja ning määrusandja (seaduseelnõu algatajana) oleksid

§ 22

lg 1² alusel nn juurdeerastatava maa puhul silmas pidanud, et nimetatud sätte ja Korra alusel on nn juurdeerastamise objektiks ka nii eraomandisse antud kinnistutega piirnevad endised õigusvastaselt võõrandatud kinnistud või nende osad (mille kohta ei olnud esitatud restitutsiooninõudeid või mis on kompenseeritud), nõukogudeajal kasutusse antud krundid (mille ostueesõigusega erastamiseks ei olnud esitatud avaldusi) kui ka mistahes teistest nõuetest vabad maad, siis oleks eelnimetatu ka sõnaselgelt sätestatud nii

§ 22lg-s 1² kui ka Korra § 1 lg-s 2.

Märgime, et seadusandja ja määrusandja mõte ja tahe oli ja on, kui nad välistasid

§ 22

lg 1² ja Korra § 1 lõike 2 alusel nn juurdeerastamise objektidena endised õigusvastaselt võõrandatud kinnistud või nende osad, nõukogudeaegsed krundid ja mistahes teistest nõuetest vabad maad, kooskõlas

i-e mõtte ja sätetega, so

§des 2 ja 3 sätestatud maareformi eesmärgi ja sisu ning

§ 31lg-s 2 sätestatud jätkuvalt riigi omandis oleva maa määratlusega.

Maa-amet on eelpool märkinud, et alates 27.11.2005 sätestab

§ 22lg 1², et kui eraomandis oleva kinnisasjaga piirneval maal ei ole 11

§ 22

lg 1² alusel määratakse erastamishind maa ostueesõigusega erastamisega samadel alustel ning erastamine toimub maavanema loal Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Korra § 1 lg 1 sätestab otsesõnu, et Kord reguleerib

§ 22

lg-s 1² sätestatud eraomandis oleva kinnisasjaga piirneva maa, millest ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja, erastamist liitmiseks piirneva(te) kinnisasja(de)ga, tingimusel, et maa ei kuulu tagastamisele või ostueesõigusega erastamisele muul

-s sätestatud alusel ning et see maa ei kuulu riigi omandisse jätmisele või munitsipaalomandisse andmisele.

§ 22lg 1 sätestab, et ostueesõigusega saavad maad erastada isikud, kellele maa on antud põliseks kasutamiseks Ta

S-e alusel või kellel on õigus osta maad ehitise või istanduse omanikuna vastavalt

-le. Eeltoodust tuleneb, et

§ 22

lg-s 1² sätestatud maa nn juurdeerastamise puhul ei ole tegemist maa ostueesõigusega erastamisega ei sisus ega vormis. Järelikult, kuivõrd erastamiseks taotletaval maal ei paikne A.N-le ja R.N-le kuuluvaid ehitisi, siis ei ole tegemist maa ostueesõigusega erastamisega ning neil puudub seadusest tulenev õigus nõuda, et riik peab jätkuvalt tema omandis oleva, neile kuuluva kinnisasjaga piirneva maa neile erastama ostueesõigusega

-e alusel.

§ 22

lg-st 1² tuleneb, et piirnevate kinnisasjade omanikel on õigus taotleda eraomandis oleva kinnisasjaga piirneva maa, millest ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja, erastamist liitmiseks oma kinnisasjaga. Korra § 2 lg 2 järgi, kohalik omavalitsus teostab kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamisel

-s ja Korras sätestatud eeltoiminguid, selgitades välja kõik kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamise seisukohalt tähtsust omavad asjaolud ning Korra § 3 lõike 1 kohaselt, vallavalitsus algatab kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa piiride väljaselgitamise menetluse kas omal algatusel või eraomandis oleva kinnisasja omaniku taotlusel, kelle arvates tema kinnisasjaga piirneval maal ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja. Eeltoodust tuleneb, et kui isik arvab, et tema kinnistuga piirneva maa puhul tegemist on

§ 22

lg-s 1² nimetatud maaga, siis on tal õigus üksnes taotleda selle maa erastamist, esitades selleks kohalikule omavalitsusele taotluse seaduses sätestatud tähtajaks. Järelikult, isiku subjektiivsest arvamusest lähtuv kohalikule omavalitsusele esitatud taotlus on käsitletav vaid kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa piiride väljaselgitamise menetlust algatava taotlusena, mis kaugeltki ei tähenda seda, et nimetatud maa üldse kuuluks erastamisele

§ 22lg 1² alusel.

Kuivõrd Korra § 2 lõige 2, § 3 ja § 4 lõige 1 kohustavad kohalikku omavalitsust selgitama välja kõik kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamise seisukohalt olulist tähtsust omavad asjaolud, st algatama kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa piiride väljaselgitamise menetluse, koostama kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa plaani, esitama loataotluses kohaliku omavalitsuse motiveeritud seisukohale lisaks ka väljaselgitatud kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa ligikaudse suuruse, sihtotstarbe ja muud andmed, siis on neist sätetest tulenevalt kohalikul omavalitusel ka õigus kõigepealt hinnata seda, kas taotluses märgitud maa üldse vastab

§ 22lg-s 1² ja Korra § 1 lg-s 2 sätestatud tunnustele või mitte.

Maa-amet peab vajalikuks märkida ja rõhutada, et nii nagu mistahes teises maa erastamise menetluses, teostab kohalik omavalitsus Korra § 2 lg-st 2 tulenevalt ka kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamisel

-s ja Korras sätestatud eeltoiminguid. See tähendab, et ka erastamiseks taotletud maa

§ 22

lg-s 1² ja Korra § 1 lg-s 2 nimetatud tunnustele vastavuse väljaselgitamine kuulub kohaliku omavalitsuse pädevusse. Kui kohalik omavalitsus leiab, et taotletav maa vastab

§ 22

lg-s 1² ja korra § 1 lg-s 2 sätestatud tunnustele, siis jätkab ta erastamismenetluse eeltoimingutega Korras sätestatut järgides, kui aga kohalik omavalitsus leiab, et taotletav maa ei vasta

§ 22

lgs 1² ja Korra § 1 lg-s 2 nimetatud tunnustele, siis on tal õigus ja kohustus lõpetada taotluse menetlus HMS-s sätestatud korras. Tulenevalt HMS-e 2. jaos sätestatud haldusmenetluse üldpõhimõtetest peavad halduse toimingud olema kohased, vajalikud ja proportsionaalsed 12

§ 22

lg-s 1² ja Korra § 1 lg-s 2 nimetatud tunnustele, st et kinnisasjaga liitmiseks sobiv maa puudub. Maa-amet on seisukohal, et sellisel juhul tuleks pidada õigustatuks taotluse menetlus haldusorgani poolt lõpetada taotluse läbi vaatamata jätmisega HMS § 43 lg 4 p-i 4 alusel, põhjendusega, et taotlust ei saa rahuldada seaduses sätestatud aluse puudumise tõttu. Samuti on Maa-amet seisukohal, et haldusmenetluse läbiviimisel kehtivate otstarbekuse, efektiivsuse ja eesmärgipärasuse nõuetest tulenevalt ei saa pidada mõistlikuks olukorda, kus

§ 22

lg 1² alusel ja Korras sätestatud korras toimuva maa erastamisel ei ole erastamise eeltoimingute tegijal endal õigust hinnata, kas erastamise taotluses märgitud maatükk üldse saab olla

§ 22

lg 1² ja Korra § 1 lg 2 järgi erastamise objektiks või mitte, vaid et seda saab esmakordselt hinnata alles erastamise korraldaja maa erastamiseks loa andmise menetluse käigus pärast seda, kui kohalik omavalitsus on kohustuslikus korras igas esitatud taotluses märgitud ja erastada soovitud maatüki osas teostanud Korra §-des 3 ja 4 märgitud eeltoimingud. Selliselt talitades läheks haldusorgani tegevus vastuollu HMS-e 2. jaos sätestatud haldusmenetluse üldpõhimõtetega, mille kohaselt peab haldusmenetlus olema kohane, vajalik, lihtne, efektiivne, proportsionaalne ja eesmärgipärane ning vältida tuleb üleliigseid kulutusi. Maa-amet rõhutab, et maa nn juurdeerastamise eeldus saab tekkida üksnes juhul, kui maavanem annab vastava loa, kuid loa andmise saab maavanem otsustada vaid siis, kui kohalik omavalitsus on välja selgitanud kõik kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamise seisukohalt olulist tähtsust omavad asjaolud ja teostanud kõik vajalikud eeltoimingud. Seega ei saa taotluse esitanud isik enne maavanema loa andmist väita ega ka loota, et nn juurdeerastamiseks taotletud maa üldse kuuluks erastamisele ja et maavanema loa saamisel nimetatud maa liidetakse üksnes tema kinnistuga. Maavanema loa andmine on vaid eelduseks, mis annab kõigile piirnevate kinnisasjade omanikele õiguse ja võimaluse esitada kohalikule omavalitsusele vastav avaldus, millele järgneb maa jagamine kõigi taotlejate kokkuleppel. Maa-amet selgitab siinkohal täiendavalt, et maavanem erastamise korraldajana on loa andmise menetluse käigus kohustatud (juhul, kui kohalik omavalitsus pole seda Korra § 3 lõike 3 alusel varasemalt teinud), Korra § 5 lg-st 1 tulenevalt, välja selgitama riigi võimaliku huvi nimetatud maatüki riigi omandisse jätmiseks. Antud maatüki osas xx Vallavalitsus riigi võimalikku huvi varasemalt välja ei selgitanud. Käesolevast arvamusest nähtub, kuidas toimus riigi huvi väljaselgitamine ning ka see, et Maaamet algatas maa riigi omandisse jätmise menetluse, koostades riigi omandisse taotletava vaba maa asendiplaani nr xx ning peatas maa riigi omandisse jätmise menetluse, kuna xx vald soovis seda maad taotleda munitsipaalomandisse andmiseks, kuid vastavat taotlust ei ole maavanemale siiamaani esitatud. Eeltoodust tuleneb, et kuivõrd Maa-amet on algatanud maa riigi omandisse jätmise menetluse, siis puudub Ida-Viru maavanemal võimalus

§ 22lg-s 1² nimetatud loa andmiseks.

Seega ei anna taotleja poolt xx Vallavalitsusele menetluse algatamise taotluse esitamine talle veel õigust selle maa omandamiseks, sest maa omandamise õigus tekib alles maavanema erastamise otsuse alusel. Kuna kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa piiride väljaselgitamise menetlust algatava taotluse esitamine ei loo taotlejale subjektiivset õigust selle maa omandamiseks, siis ei saa erastamismenetluse algatamata jätmine, katkestamine ega ka lõpetamine rikkuda taotleja subjektiivseid õigusi talle huvipakkuva maatüki omandamiseks, sest seda õigust ei ole tal veel tekkinud. Lisaks 13

§ 22

lg-s 1² sätestatud maa erastamisõiguse ning maavanema loa andmisest keeldumisega seonduvaid küsimusi on Riigikohtu halduskolleegium käsitlenud oma 14.10.2009 otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-49-09 (OÜ Esimene Mai vs keskkonnaminister) ning Tallinna Ringkonnakohus oma 14.07.2009 (jõustunud 14.08.2009) otsuses haldusasjas nr 3-07-2557 (E.T vs Harju maavanem). Maaamet märgib siinkohal täiendavalt, et ei

-s ega üheski teises seaduses pole sätestatud, et riik oleks kohustatud ilmtingimata kogu tema omandis oleva maa andma eraomandisse

-e alusel. Vastupidi,

sätestab alused vaid maa tagastamiseks, ostueesõigusega, vaba maana ja enampakkumisel erastamiseks, st alused maa eraomandisse andmiseks maareformi käigus üksnes

-s sätestatud konkreetsetele tingimustele vastavatele isikutele, st et ka soodustingimustel. Ülejäänud maa jäetakse reeglina riigi maareservina riigi omandisse ning selle maa arvel täidab riik temale seadusega pandud ja rahvusvaheliste lepingutega võetud kohustusi, mille hulka kuulub ka riigimaa võõrandamine ja/või kasutusse andmine (teistele, st neile isikutele, kellel ei ole õigust ega võimalust maad saada

-e alusel) riigivaraseaduses (edaspidi RVS) sätestatud reeglite kohaselt. Isegi

§ 36

lg-s 1 sätestatu, mille kohaselt senine maakasutusõigus lõpeb maakasutuse ümbervormistamisega

-s või RVS-s sätestatud alustel, ei tähenda kaugeltki seda, et isegi kõik senised maakasutajad saaksid kogu nende senises kasutuses oleva maa tingimusteta enda omandisse

-e alusel, veel vähem on selline õigus kinnistu omanikul, kelle kinnistuga piirneb iseseisvat kasutamist võimaldav kinnisasi. Rõhutame, et A.N ja R.N ei ole taotletava maa osas tagastamise õigustatud subjektideks ega ka selle maa senisteks õiguspärasteks kasutajateks, mis annaks neile maa ostueesõigusega erastamise õiguse. Eeltoodust tulenevalt saab Maaamet asuda seisukohale, et käesoleval juhul on kaebaja eesmärgiks omandada tema kinnistuga piirnev iseseisva kasutusvõimalusega hoonestamata maatükk

§ 22lg 1² alusel soodushinnaga.

Maa-amet märgib, et juhul, kui nimetatud maa jäetakse riigi omandisse ja riik otsustab tulevikus selle maa võõrandada, siis on kaebajal võimalik huvialune maa omandada RVS-s sätestatud alustel ja korras. Kui aga nimetatud maa antakse munitsipaalomandisse ja kohalik omavalitsus otsustab tulevikus selle maa (kas osaliselt või tervikuna) võõrandada, siis on kaebajal võimalik taotleda maa omandamist kohalikult omavalitsuselt munitsipaalvara võõrandamiseks kehtestatud korra kohaselt. Lisaks eelkäsitletud eraomandis oleva kinnisasjaga piirneva maa, millest ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja ehk siis kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa väljaselgitamise sisulisele käsitlusele, peab Maa-amet vajalikuks osundada asjaolule, et A.N esitas xx Vallavalitsusele taotluse xx alevikus eraomandis oleva xx kinnisasjaga liitmiseks sobivate maade piiride väljaselgitamise menetluse algatamiseks ning nende maade erastamise võimaldamiseks augustis 2007. Avalduse esitamise ajal sätestas

§ 22

lg 1², et kui eraomandis oleva kinnisasjaga piirneval maal ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja, on piirnevate kinnisasjade omanikel õigus taotleda selle maa erastamist liitmiseks oma kinnisasjaga ja et erastamine toimub maavanema loal Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Vastavalt Korra § 14

i § 40 lg 1 viimane (4.) lause sätestab, et avaldusi maa erastamiseks

§ 22lg 1² alusel võetakse vastu 2006.

aasta 1. juunini. Korra § 1 lg 4 sätestab, et

§ 40

lg-s 1 kehtestatud avalduste esitamise tähtaega kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamiseks kohaldatakse Korra § 3 lg-s 1 nimetatud kinnisasja omaniku taotluse esitamisele. Eeltoodust tuleneb, et A.N esitas xx Vallavalitsusele taotluse xx alevikus eraomandis oleva xx kinnisasjaga liitmiseks sobivate maade piiride väljaselgitamise menetluse algatamiseks ning nende maade erastamise võimaldamiseks seaduses sätestatud tähtaega oluliselt rikkudes. Järelikult, xx Vallavalitsus ei oleks saanud seda taotlust menetlusse võtta ja oleks pidanud A.N taotluse jätma läbi vaatamata ja selle tagastama HMS § 14 lg 6 p-i 1 alusel, mille kohaselt haldusorgan tagastab taotluse läbi vaatamata, kui taotluse esitamise tähtaeg on möödunud. Eeltoodust tulenevalt, Maa-amet on seisukohal, et A.N´l puudub maa erastamise õigus

§ 22

lg 1² alusel, sest taotlus maa erastamiseks oli esitatud seaduses sätestatud tähtaega oluliselt rikkudes, erastamiseks taotletud maa ei vasta

§ 22

lg-s 1² ja Korra § 1 lg-s 2 sätestatud tunnustele ning Maa-amet on algatanud erastamiseks taotletud maa osas riigi omandisse jätmise menetluse, millest tulenevalt ei saa Ida-Viru maavanema xx.xx.xxxx korraldus nr 1218 xxx rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi tema kinnisasjaga piirneva maatüki omandamiseks ehk nn juurdeerastamiseks. Maa-amet ei pea kaebust õigeks ega põhjendatuks ning on seisukohal, et see on alusetu ja see tuleks jätta rahuldamata. Maa-amet peab võimalikuks asja lahendamist kirjalikus menetluses. KOHTU PÕHJENDUSED Käesoleva haldusasja toimikust nähtub, et kaebuse esitaja A.N esitas 2007. aasta augustikuus (kuupäev puudub) xx Vallavalitsusele taotluse, milles märkis järgmist: juhindudes

§ 22

lg-st 12 taotlen minu A.N ja abikaasa R.N (ühis-)eraomandis oleva kinnisasjaga (reg. osa nr xx, asukoht xx xx alevik xx vald Ida-Virumaa) piirneva avalikult kasutatava tee ja kinnisasja vahelise kiilukujulise maatüki erastamist liitmiseks oma kinnisasjaga (katastritunnus

1. xx)ning liitmiseks sobiva maa piiride väljaselgitamise menetluse algatamiseks vastavalt Vabariigi Valitsuse 22.02.2007 määruse nr 50 § 3 lg-tele 1 ja 5. Taotluses märgitakse ühtlasi, et otstarbekust ning planeeringu ja maakorralduse nõudeid arvestades teeb kaebaja ettepaneku kinnistuga liitmiseks sobiva maa piiride väljaselgitamise menetlemisel määrata erastatava maa liitmisel olemasoleva kinnistuga krundi läänepoolsel küljel kinnistu uueks piiriks maatükil asuv tugipostiga tänavavalgustuspost (t.lk.8). 06.10.2009 esitas xx vallavanem Urmas Soosalu Ida-Viru maavanemale kirjaga nr 5-3.3/469 kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamise taotluse, milles taotles maavanemalt luba xx vallas xx alevikus asuva ca 470 m2 suuruse maaala erastamiseks, mis vastab kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa tunnustele (t.lk 9). Vaidlustatud Ida-Viru maavanema xx.xx.xxxx korraldusega nr xx otsustas maavanem mitte anda xx Vallavalitsusele luba xx alevikus xx asuva kinnistu (reg. osa nr
2. xx)kõrval asuva maatüki erastamiseks kinnisasjaga liitmise eesmärgil kuna iseseisva katastriüksuse moodustamine Liiva ja Põllu tänava ning xx kinnistu vahelisel ca 920 m2 suurusel maa-alal on võimalik. Maa-ameti arvamusest nähtub, et Maa-amet peab vajalikuks osundada asjaolule, et A.N esitas xx Vallavalitsusele taotluse zz alevikus eraomandis oleva zz kinnisasjaga liitmiseks sobivate maade piiride väljaselgitamise menetluse algatamiseks ning nende maade erastamise võimaldamiseks augustis 2007. Avalduse esitamise ajal sätestas

§ 22

lg 1², et kui eraomandis oleva kinnisasjaga piirneval maal ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja, siis on piirnevate kinnisasjade omanikel õigus taotleda selle maa erastamist liitmiseks oma kinnisasjaga ja et erastamine toimub maavanema loal Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras. Vastavalt Korra § 3 lg-le 1 algatab vallavalitsus 15

§ 40

lg 1 viimane (4.) lause sätestab, et avaldusi maa erastamiseks

§ 22lg 1² alusel võetakse vastu 2006.

aasta 1. juunini. Korra § 1 lg 4 sätestab, et

§ 40

lg-s 1 kehtestatud avalduste esitamise tähtaega kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamiseks kohaldatakse Korra § 3 lg-s 1 nimetatud kinnisasja omaniku taotluse esitamisele. Eeltoodust tuleneb, et A.N esitas xx Vallavalitsusele taotluse zz alevikus eraomandis oleva zz kinnisasjaga liitmiseks sobivate maade piiride väljaselgitamise menetluse algatamiseks ning nende maade erastamise võimaldamiseks seaduses sätestatud tähtaega oluliselt rikkudes. Järelikult, xx Vallavalitsus ei oleks tohtinud seda taotlust menetlusse võtta ja oleks pidanud A.N taotluse jätma läbi vaatamata ja selle tagastama HMS § 14 lg 6 p-i 1 alusel, mille kohaselt haldusorgan tagastab taotluse läbi vaatamata, kui taotluse esitamise tähtaeg on möödunud. Kohus nõustub käesolevas asjas Maaameti poolt antud arvamuses esitatud selgituste ja seisukohtadega, et seadusandja kehtestas

§ 22

lg 1² ja täiendas hiljem seda sätet ilmse eesmärgiga anda võimalus läbi viia maareformi “vigade parandus” (likvideerida nn erastamispraak ehk lahendada nn ribade probleem), st anda võimalus maareformi käigus moodustatud kinnistute vahele mitmesugustel põhjustel looduses tekkinud või jäänud maaribade, -siilude ja -kiilude teatavatel tingimustel erastamiseks piirnevate kinnisasjade omanikele liitmiseks nende omandis olevate kinnisasjadega ehk maaribade, -siilude ja -kiilude nn juurdeerastamiseks. Eelnõude menetluse käigus ei tõusetunud kordagi küsimust ega tekkinud isegi mõtet, et

§ 22

lg 1² alusel nn juurdeerastatava maa puhul oleks silmas peetud eraomandisse antud kinnistu(te)ga piirneva(

1. te)endis(t)e õigusvastaselt võõrandatud kinnistu(
2. te)(või selle/nende osa(de)), mille kohta ei olnud esitatud restitutsiooninõuet või mis oli(
3. d)kompenseeritud või nõukogudeajal kasutusse antud kruntide, mille ostueesõigusega erastamiseks ei olnud esitatud avaldusi või mistahes teistest nõuetest vabade maade täiendava erastamise võimalust liitmiseks piirnevate kinnisasjadega. Eelnimetatud endiste kinnistute, nõukogudeaegsete kruntide ja mistahes teistest nõuetest vabade maade nn juurdeerastamine oleks otseses vastuolus

§-des 2 ja 3 sätestatud maareformi eesmärgi ja sisuga (mille kohaselt saab õigusvastaselt võõrandatud maad tagastada ja nõukogudeaegseid krunte erastada, lähtudes vastavalt endiste omanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest ning ülejäänud maast määratakse kindlaks riigi omandisse jääv ja munitsipaalomandisse antav maa) ning

§ 31

lg-s 2 sätestatud jätkuvalt riigi omandis oleva maa määratlusega (mille kohaselt maa, mida ei tagastata, erastata ega anta munitsipaalomandisse või mis ei ole jäetud riigi omandisse

§ 31

lg 1 alusel, on samuti riigi omandis).

-e sätete ja mõtte kohaselt kuulub maa, mille osas tagastamise, erastamise ja munitsipaliseerimise nõuded puuduvad, riigi omandisse jätmisele riigi maareservina, mille käsutamise ja kasutamise kaudu tagab riik temale seadusega pandud ülesannete ja rahvusvaheliste lepingutega võetud kohustuste täitmise.

§ 22

lg 12 rakendamiseks andis Vabariigi Valitsus 22.02.2007 määruse nr 50 „Maareformi seaduse § 22 lõikes 1² sätestatud maa erastamise kord”, mis jõustus 11.03.2007. Nimetatud Korra § 1 lg 2 kohaselt tuleb käsitleda eraomandis oleva kinnisasjaga piirneva maana, millest ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja ehk siis kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana eeskätt riba-, siilu- või kiilukujulist või muu ebakorrapärase kujuga iseseisva kasutusvõimaluseta maatükki, mis on looduses tekkinud maareformi läbiviimise käigus või järgselt järgmistel põhjustel või asjaoludel: 1) kinnisasja piiriks määratud situatsioonielemendi asukoha muutumine maastikul; 2) piirilõik kulgeb ranna- või kaldajoonel ning ranna- või kaldajoon on muutunud seoses katastri aluskaardi muutumisega; 16

MS-e jõustumist (27.11.2005) kehtestatud detailplaneeringu alusel rajatav või olemasolev ehitis või selle osa paikneb nii eraomandis oleval kinnisasjal kui ka sellega piirneval MRSi § 31 lõikes 2 nimetatud maal; 5) muudel juhtudel. Kohus nõustub Maa-ametiga ka selles, et kuivõrd seadusega ei ole täpsustatud, kuidas tuleb mõista

§ 22

lg-s 1² nimetatud iseseisvalt kasutatava kinnisasja moodustamise võimatust, siis on Korra § 1 lg 2 selliseks täpsustavaks normiks ja see säte vastab

§ 22

lg 1² eesmärgile ning Korra seda sätet ei saa mõista täiendavat erastamise õigust sätestava normina. Kui seadusandja ning määrusandja (seaduseelnõu algatajana) oleksid

§ 22

lg 1² alusel nn juurdeerastatava maa puhul silmas pidanud, et nimetatud sätte ja Korra alusel on nn juurdeerastamise objektiks ka nii eraomandisse antud kinnistutega piirnevad endised õigusvastaselt võõrandatud kinnistud või nende osad (mille kohta ei olnud esitatud restitutsiooninõudeid või mis on kompenseeritud), nõukogudeajal kasutusse antud krundid (mille ostueesõigusega erastamiseks ei olnud esitatud avaldusi) kui ka mistahes teistest nõuetest vabad maad, siis oleks eelnimetatu ka sõnaselgelt sätestatud nii

§ 22lg-s 1² kui ka Korra § 1 lg-s 2.

Seadusandja ja määrusandja mõte ja tahe oli ja on, kui nad välistasid

§ 22

lg 1² ja Korra § 1 lg 2 alusel nn juurdeerastamise objektidena endised õigusvastaselt võõrandatud kinnistud või nende osad, nõukogudeaegsed krundid ja mistahes teistest nõuetest vabad maad, kooskõlas

-e mõtte ja sätetega, s.o

§-des 2 ja 3 sätestatud maareformi eesmärgi ja sisu ning

§ 31lg-s 2 sätestatud jätkuvalt riigi omandis oleva maa määratlusega.

Kuna käesoleval juhul erastamiseks taotletaval maal ei paikne A.N-le ja R.N-le kuuluvaid ehitisi, siis ei ole tegemist maa ostueesõigusega erastamisega ja kaebajal puudub seadusest tulenev õigus nõuda, et riik peab jätkuvalt tema omandis oleva kaebajale kuuluva kinnisasjaga piirneva maa kaebajale erastama ostueesõigusega

-e alusel. Tulenevalt

§ 22

lg-st 12 on piirnevate kinnisasjade omanikel õigus taotleda eraomandis oleva kinnisasjaga piirneva maa, millest ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja, erastamist liitmiseks oma kinnisasjaga. Korra § 2 lg 2 järgi teostab kohalik omavalitsus üksnes kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamisel

-s ja Korras sätestatud eeltoiminguid, selgitades välja kõik kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamise seisukohalt tähtsust omavad asjaolud ning Korra § 3 lg 1 kohaselt vallavalitsus algatab kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa piiride väljaselgitamise menetluse kas omal algatusel või eraomandis oleva kinnisasja omaniku taotlusel, kelle arvates tema kinnisasjaga piirneval maal ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja. Järelikult isikul, kes leiab, et tema kinnistuga piirneva maa puhul on tegemist

§ 22

lgs 12 nimetatud maaga, siis on tal õigus taotleda ainult selle maa erastamist, esitades selleks kohalikule omavalitsusele taotluse seaduses sätestatud tähtajaks. Selline taotlus on käsitletav vaid kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa piiride väljaselgitamise menetlust algatava taotlusena, mistõttu peab taotleja arvestama ka sellega, et nimetatud maa ei kuulu üldse erastamisele

§ 22lg 12 alusel.

Kohus nõustub vastustaja Ida-Viru maavanema seisukohaga, et xx valla taotluse Liiva ja Põllu tänava ning xx vahele jääva maa erastamiseks kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana saab läbi vaadata pärast teemaa munitsipaalomandisse andmise otsustamist. Korra § 5 lg-st 2 tulenevalt on erastamise korraldaja loa sisuks hinnang ja otsustus, kas linna- või vallavalitsuse poolt väljaselgitatud kinnisasjaga liitmiseks sobiv maa vastab seaduses sätestatud kriteeriumidele ja käesoleva määruse § 1 lg-s 2 sätestatud tunnustele. Kuna xx vald ei ole vormistanud vallale vajalikku teemaad munitsipaalomandisse, siis ei vasta nimetatud ca 920 m2 suurune maatükk

§ 22lg-s 12 sätestatud kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa tunnustele. Korra § 1 lg 2 kohaselt kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana 17

ega Kord ei näe ette võimalust, et kohalik omavalitsus võib ise hakata tekitama riba-, siilu- või kiilukujulisi või muu kujuga iseseisva kasutusvõimaluseta maatükke. Xx Vallavalitsus ei ole 06.10.2009 esitatud kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamisloa taotluses viidanud, missugusel põhjusel on Põllu ja Liiva tänava ning xx kinnistu vahelisest maa-alast taotletud kinnisasjaga liitmist 470 m2 suuruse maa-ala osas, kui maatükk ise on praktiliselt kaks korda suurem. Samuti puudub täpne teave selle kohta, mis saab ülejäänud maast. Kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamisloa taotluse läbivaatamisel peab maavanem lähtuma maatükist tervikuna, mitte selle ühest osast. Seega ei andnud valla taotlus maatükile lahendust tervikuna, vaid sellega lõigati olemasolev eraldi kinnisasjana kasutust leida võiv kinnistu pooleks ilma igasuguste põhjendusteta. Järelikult ei saa vaidlustatud korraldus rikkuda kaebuse esitaja

§ 22

lg-st 12 tulenevat õigust taotleda kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamist, kuna käesoleval ajal ei ole Põllu ja Liiva tänava ning xx kinnistu vahelise maa-ala suurus 470 m² suurune ega seega käsitletav ka

§ 22lg 12 sätestatud maana.

Maavanem on seisukohal, et pärast valla poolt avalikuks kasutamiseks vajaliku teemaa vormistamist võib teemaa ja xx kinnistu vahele tekkida kinnisasjaga liitmiseks sobiv maa

§ 22

lg 12 mõttes, kuid eelkõige peavad saama tagatud avalikud huvid, s.o tänavate maa-alade laiendamine ning elanikkonna liiklusohutuse ja turvalisuse tagamine, mis eeldab maa munitsipaalomandisse vormistamist, mille tulemusena selgub, kas ja kui suur maatükk ca 920 m2 suurusest maa-alast osutub teemaaks mittevajalikuks. Kohus peab veel vajalikuks märkida, et Korra § 5 lg-st 1 tulenevalt on maavanem erastamise korraldajana loa andmise menetluse käigus kohustatud (juhul, kui kohalik omavalitsus pole seda Korra § 3 lõike 3 alusel varasemalt teinud), välja selgitama riigi võimaliku huvi nimetatud maatüki riigi omandisse jätmiseks. Antud maatüki osas ei ole xx Vallavalitsus riigi võimalikku huvi varasemalt välja selgitanud. Maa-ameti arvamuse p-dest 4-6 nähtub, et Maaamet algatas 2009. aasta novembris maa riigi omandisse jätmise menetluse, koostades riigi omandisse taotletava vaba maa asendiplaani nr xx, kuid peatas maa riigi omandisse jätmise menetluse, kuna xx Vallavalitsus teatas, et kavatseb esitada taotluse maa munitsipaalomandisse andmiseks, kuid vastavat taotlust ei ole vald maavanemale seni esitatud. Seega, kuna Maa-amet on leidnud, et käesoleval juhul on tegemist iseseisvat kasutamist võimaldava maatükiga ja algatanud maa riigi omandisse jätmise menetluse, siis puudub Ida-Viru maavanemal võimalus

§ 22lg-s 12 nimetatud loa andmiseks.

Kuna kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa piiride väljaselgitamise menetlust algatava taotluse esitamine ei anna taotlejale subjektiivset õigust selle maa omandamiseks, siis ei saa ka erastamismenetluse algatamata jätmine, katkestamine ega lõpetamine rikkuda taotleja subjektiivseid õigusi. Kohus nõustub Maa-ameti seisukohaga, et isik ei saa loota ega tugineda usalduse kaitse ja õiguspärase ootuse põhimõtete rakendamisele, kui kohalik omavalitsus on teinud maa erastamise eeltoimingute käigus vea ning koostanud maa erastamiseks sellise piiride kulgemise ettepaneku, mida seaduses sätestatud tingimustele mittevastavuse tõttu erastada ei saa. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et A.N`l puudub maa erastamise õigus

§ 22

lg 1² alusel, sest taotlus maa erastamiseks oli esitatud seaduses sätestatud tähtaega oluliselt rikkudes, erastamiseks taotletud maa ei vasta

§ 22

lg-s 1² ja Korra § 1 lg-s 2 sätestatud tunnustele ning Maa-amet on algatanud erastamiseks taotletud maa osas riigi omandisse jätmise menetluse, millest tulenevalt ei saa Ida-Viru maavanema xx.xx.xxxx korraldus nr xx rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi tema kinnisasjaga piirneva maatüki omandamiseks ehk nn juurdeerastamiseks. 18