Obsah (8)

§ 88§ 97§ 107§ 131§ 87§ 100§ 109§ 43

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Egon Konsand, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 31. mai 2010 Tartu Tsiviilasja number 2-09-49183 Tsivi

§ 88lg l p 3 ja p 5, s.o kostja korralduste eiramine ja vargus.

Hageja leidis, et töölepingu ülesütlemine on vastuolus seadusega, sest ta ei ole nimetatud rikkumisi toime pannud. Varem ei ole teda distsiplinaarkorras karistatud. Töölepingu ülesütlemisel rikkus kostja

§ 97lg 2 p l ja § 100 lg 4 sätestatud nõudeid.

Kuna kostja täitis töövaidluskomisjoni otsuse osaliselt, summas 1960 krooni, siis palus hageja tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks ning välja mõista kostjalt hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest 3 kuu keskmise palga ulatuses summas 17 220 krooni ja töölepingu ülesütlemise tähtaja rikkumise eest hüvitis 60 päeva eest 8400 krooni, kokku 25 620 krooni. 2. OÜ Häcke hagi ei tunnistanud. Hagejaga sõlmitud tööleping öeldi üles

§ 88

lg l p 3 ja p 5 alusel, kuna 15.06.2009 lahkus hageja töölt, rikkudes sellega töölepingust ja ametijuhendist tulenevaid töökohustusi (pidev hoolealuse hooldus). Nimetatud teo tulemusena jäid hoolealused ilma hooldajata. Juhul, kui kellelgi neil oleks tekkinud mingeid probleeme, oleks vastutajaks jäänud kostja, mis omakorda oleks kaasa toonud kolmandate isikute usaldamatuse kostja vastu. Kostja võttis hagejalt seletuskirja, millest selgus, et hageja lahkus omavoliliselt ja põhjuseta töölt. Hooldekodu endise asuka surmast, kelle hauale hageja oma väitel läks, möödus 40 päeva mitte

1. juunil, vaid
2. juunil. Kui hageja tõepoolest soovis kellegi hauale või mujale minna, oleks ta pidanud selleks luba küsima ning kindlustama hoolealuste turvalisuse. Hageja käitumine ja tegu põhjustasid tööandja usaldamatuse hageja vastu, kuna tööandja ei julge enam hoolealuseid hageja hooldada jätta kartuses, et hageja võib igal ajal töölt lahkuda ning hoolealuseid üksi jätta. Oma avalduses töövaidluskomisjonile tunnistas hageja oma rikkumist, mistõttu puudub vaidlus teo toimepanemise osas. Puudub vaidlus ka selles osas, et teo toimepanemise ajal oli hagejal tööaeg ning kellegi luba töölt lahkumiseks ei olnud. Hagejat on eelnevalt mitmel korral hoiatatud ning noomitud erinevate rikkumiste eest. Antud raske rikkumise puhul ei olnudki eelnevat hoiatamist lepingu ülesütlemise eeldusena vaja.

§ 97

lg 3 alusel kostja ei pidanud lepingu ülesütlemiseks etteteatamistähtaega järgima, sest olukorras, kus töötaja vastu kaotati täielikult usaldus, ei saanud kostja seda lubada. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ning välja mõista hagejalt kostja kasuks töövaidluskomisjoni otsuse alusel hagejale väljamakstud 1960 krooni ja kostja menetluskulud. 2 MAAKOHTU LAHEND 3. Tartu Maakohus rahuldas 1. veebruari 2010 otsusega hagi osaliselt, tuvastas OÜ Häcke ja T. Semjonova vahel sõlmitud töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse ja luges töölepingu lõppenuks

§ 107lg 2 alusel alates 10.07.2009 ning mõistis OÜ-lt Häcke T.

Semjonova kasuks välja saamata jäänud töötasu 1960 krooni, hüvitise töölepingu ülesütlemise etteteatamistähtaja järgimata jätmise eest ühe kuu keskmise töötasu 5740 krooni ja hüvitise töölepingu lõpetamise eest summas 5740 krooni. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt poolte vahel 09.08.2004 sõlmitud töölepingu nr 152 alusel asus hageja kostja juurde tööle hooldaja ametikohale. Lepingu punktis 2.2. leppisid pooled kokku, et töö sisu määratakse kindlaks ametijuhendiga ning, et ametijuhend ja töösisekorra eeskirjad on töölepingu lahutamatuks osaks. Kohus ei nõustunud hageja väidetega tööandja poolt hagejat hooldaja ametijuhendiga mittetutvustamise kohta. Asjaolu, et hageja poolt esitatud töölepingu eksemplaril puudub selle kohta hageja allkiri, ei tähenda, et hageja ei ole ametijuhendiga tutvunud. Olukorras, kus hageja töötas peaaegu 5 aastat hooldajana, eeldas kohus, et ta oli ametijuhendiga tutvunud, mille kohta on saadud ka hageja allkiri kostja poolt esitatud töölepingu eksemplarile. Hageja esitatud töölepingu eksemplaril ei ole täidetud lepingu punkt 9 (töölepingu muudatused) ja punkt 11 (lepingu lõpetamine). Kuna hagejal ei ole vaidlust palga osas lepingu muutmise ja 10.07.2009 lepingu lõpetamise üle, siis puudub alus kahelda kostja poolt esitatud töölepingu ehtsuses. Tööandja 10.07.2009 käskkirjaga otsustati lõpetada hagejaga sõlmitud tööleping

§ 88

lg l p-de 3 ja 5 alusel põhjusel, et 15.06.2009 kell 19.00 paiku, olles töövahetuses, lahkus hageja koos teise töötajaga tööpostilt, selleks luba küsimata, ja naasis tagasi 10-15 minuti möödudes. Tööandja leidis, et sellega pani hageja ohtu ligi 168 hooldusel viibiva hoolealuse elu. Lisaks võttis hageja omavoliliselt sanitaride ruumist puskarit, mis oli nädalavahetusel sissevalvetöötaja poolt konfiskeeritud. Tööandja leidis, et hooldajad ei pea kinni kehtestatud reeglitest ja ettekirjutustest, millest annab tunnistust sigarettide kadumine. Kuna mõlema töötaja suhtes on esitatud hulgaliselt kaebusi, otsustas tööandja öelda nendega sõlmitud töölepingud üles. Tulenevalt TsMS § 230 lg l esimesest lausest peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tõendada ei ole vaja asjaolu, mida kohus loeb üldtuntuks (TsMS § 231 lg l). Pooled ei ole tõendamiskoormises seadusest sätestatust erinevalt kokku leppinud, mistõttu käesolevas vaidluses on tõendamiskoormis mõlemal poolel. Hagiavalduse täies ulatuses rahuldamiseks pidi hageja tõendama, et ta ei ole töökohustusi üldse rikkunud, mistõttu töölepingu ülesütlemine on ebaseaduslik või, et rikkumise laadi arvestades töölepingu ülesütlemine ei olnud õigustatud. Tööandja aga pidi hagi rahuldamata jätmiseks tõendama nii töötaja poolt töökohustuse rikkumise fakti kui ka seda, et teisi alternatiive töölepingu ülesütlemisele tööandjal ei olnud. Alates 01.07.2009 kehtima hakanud

§ 131

lg l alusel enne 01.07.2009 sõlmitud töölepingule kohaldatakse alates 01.07.2009 töölepingu seaduses sätestatut. Seega uut töölepingu seadust kohaldatakse ka poolte vahel sõlmitud töölepingu ülesütlemisele.

1. peatüki
2. jagu reguleerib töölepingu korralise ja erakorralise ülesütlemise.

§ 87

kohaselt võib töölepingu erakorraliselt üles öelda üksnes samas seaduses ettenähtud mõjuval põhjusel, järgides samas seaduses ettenähtud etteteatamistähtaegu. Kostja on töölepingu üles öelnud

§ 88

lg l p-de 3 ja 5 alusel.

§ 88

reguleerib töölepingu erakorralise ülesütlemise tööandja poolt töötajast tuleneval põhjusel.

§ 88

lg l p-de 3 ja 5 järgi võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja on hoiatusest hoolimata eiranud tööandja 3 mõistlikke korraldusi või rikkunud töökohustusi ja/või on pannud toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu.

§ 88

lg l p 3 alusel töölepingu erakorralise ülesütlemise hindamisel ja ülesütlemise seadusega kooskõlas olevaks tunnistamisel on oluline tuvastada, et töötaja rikkus töökohustusi eirates tööandja korraldusi. Töölepingust lähtudes ei ole võimalik tuvastada, kus täpsemalt hageja tööülesandeid täitma pidi, kas ainult hooldekodu sees või ka selle territooriumil. Muid dokumentaalseid tõendeid (ametijuhend, töösissekorra eeskirjad jne), millega saaks seda tuvastada, ei ole kohtule ega kohtuvälisele menetlejale esitatud. Hageja poolt tööandjale 19.06.2009 kirjutatud seletuskirja järgi saatis hageja oma töökaaslast hooldekodu endise asuka juurde surnukuuri ja tuli tagasi. Ka tööandja käskkirja järgi puudus hageja töölt 10-15 minutit. Kohtuistungil teatas hageja, et ta ei ole hooldekodu territooriumilt lahkunud. Et suvisel ajal hoolealustel ja nende eest hoolitsema pidanud hagejal ei olnud lubatud hooldekodu territooriumil viibida, ei ole tuvastatud. Kuna tööülesannete täitmise täpsemat kohta ei ole võimalik tuvastada, siis põhjendamata on tööandja väide töötaja poolt omavoliliselt töökohalt lahkumise kohta. Isegi kui hageja ei täitnud 10-15 minuti jooksul oma töökohustusi, saaks kostja teda selle eest karistada üksnes siis, kui hageja ja temaga koos olnud teise hooldaja lahkumise tõttu jäi hooldekodu üldse ilma hooldajata. Kostja ei tõendanud töötaja poolt tööandja mõistlike korralduste eiramist, mistõttu

§ 88lg l p 3 alusel töölepingu ülesütlemine on ilmselt põhjendamatu.

Mis puutub töölepingu

§ 88

lg 1 p 5 sätestatud õiguslikul alusel ülesütlemist, siis tööandja käskkirja järgi tekitas usaldamatuse töötaja suhtes viimase poolt sanitaride ruumis omavoliliselt puskari võtmine. Hagejal ei ole vaidlust selle üle, et ta puskari võttis, oma seletuskirjas ta seda kinnitab. Samas ka see asjaolu ei olnud piisavaks aluseks töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, sest tööandja ise ei ole rakendanud meetmeid hoolealustelt äravõetud puskari kättesaamatus kohas hoidmiseks. Käskkirja järgi võeti puskar ära nädalavahetusel. Kui see nii oli, siis pidi tööandja kas või esmapäeval 15.06.2009 tegema kõik selleks, et äravõetud puskar ei oleks enam teistele kättesaadav. Kui tööandja oleks seda teinud, ei oleks ka töötajal 15.06.2009 olnud võimalik puskarit kasutada. Kuigi käskkirjas väitis kostja, et hageja töövahetuses 26.06.2009 on kadunud hoolealuste tarbeks jäetud sigaretid, ei ole kostja ega kohus nende hageja poolt varastamist tuvastanud. Seega selles osas ei ole võimalik hagejat varguses süüdistada. Tööandja käskkirja punkti 7 järgi on hageja töö kvaliteedi suhtes tööandjale esitatud hulgaliselt kaebusi hooldajate ja vanemõe poolt. Kostja ei ole seda väidet tõendanud. 06.06.2009 väljastas kostja Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolile hageja kohta soovituskirja, mille kohaselt töötab hageja kostja juures alates 01.06.2004 ja ametis oldud aja jooksul on ta saanud korrektselt hakkama oma tööülesannetega, on hea suhtleja nii patsientidega kui ka kaastöötajatega. Kostja ei ole väitnud, et pretensioonid hageja suhtes hakkasid saabuma pärast 05.06.2009. Seega esinevad olulised erinevused kahe dokumentaalse tõendi vahel. Kui töötaja suhtes esineksid käskkirjas toodud alused töölepingu ülesütlemiseks, oli kostjal kohustus pakkuda hagejale teist töökohta. Kostja ei täitnud

§ 88

lg 2 sätestatud kohustust, mille kohaselt enne töölepingu ülesütlemist, eelkõige sama paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud alusel, peab tööandja pakkuma töötajale võimaluse korral teist tööd. Hageja tööülesannete hulka ei kuulunud äravõetud puskari käitlemine. Hageja, kasutades puskarit, on rikkunud

§ 88lg l p 5.

Kuna selles rikkumises esineb ka tööandja süü, siis ei olnud tööandjal õigust töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks ja ülesütlemine on tühine.

§ 107

lg l alusel kui kohus tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühistatud, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Sama paragrahvi 4 2. lõike kohaselt

§ 107

lg l sätestatud juhul lõpetab kohus tööandja või töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise korral.

§ 100

lg 5 alusel kui tööandja või töötaja teatab ülesütlemisest ette vähem, kui on seaduses sätestatud või kollektiivlepingus kokku lepitud, on töötajal või tööandjal õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. Hagiavalduse ja ka kostja 05.06.2009 soovituskirja järgi töötab hageja kostja juures alates 01.06.2009. Kuna kohtule esitatud tööleping hagejaga on sõlmitud 09.08.2004, siis eeldab kohus, et poolte vahel varem sõlmitud tööleping lõppes tähtaja saabumisega enne uue lepingu sõlmimist. Seega

§ 97

lg 2 p 2 alusel on põhjendatud hageja nõue töölepingu ülesütlemise etteteatamise tähtaja rikkumise tõttu kostjalt 30 päeva eest hüvitise väljamõistmiseks summas 5740 krooni. Hüvitise suuruse arvestamisel lähtus kohus hageja poolt toodud palgaandmetest, s.o 5740 krooni kuus, 280 krooni päevas või 35 krooni tunnis, millele ei ole kostja vastu vaielnud.

§ 109

lg l alusel kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu käesoleva seaduse § 107 lõikes 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Töötaja tööülesannete hulka ei kuulunud erikonfiskeerimiseks ettenähtud puskari käitlemine. Kuna töölepingu ülesütlemise üheks põhjuseks on hageja poolt omavoliliselt puskari käsutamine ja kasutamine, siis seda luges kohus aluseks

§ 109

lg l teise lause alusel hüvitise määra vähendamiseks kuni hageja ühe kuu keskmise töötasu 5740 krooni ulatuses. Töövaidluskomisjoni otsuse alusel on kostja hagejale välja maksnud saamata jäänud töötasu seitsme päeva eest summas 1960 krooni. Oma vastustes ei ole kostja vastuväiteid saamata jäänud tasu maksmisele ega saamata jäänud tasu suurusele esitanud. Seega ka selles osas kohus rahuldas hagi, kuid otsuse täitmisel tuleb arvestada, et 1960 krooni osas ei ole otsuse täitmist võimalik nõuda. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ Häcke esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu
2. veebruari 2010 otsuse tühistamist ja asja uueks arutamiseks saatmist esimese astme kohtule. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et saab asja sisuliselt arutada ning teha otsuse asja esimese astme kohtule tagasi saatmata, taotleb apellant apellatsioonkaebuse rahuldamist, Viru Maakohtu
3. veebruari 2010 otsuse tühistamist, 10.07.2009 töölepingu ülesütlemise T. Semjonovaga

§ 88lg 1 p 3 ja p 5 alusel seaduslikuks lugemist, jättes kõik T.

Semjonova rahalised nõuded rahuldamata ning T. Semjonovalt OÜ Häcke menetluskulude väljamõistmist. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kohus põhjendamatult asunud seisukohale, nagu poleks tõendatud T. Semjonova poolt töökohustuste täitmata jätmine sellega, et ta lahkus hooldekodust ning jättis hooldekodu hooldajata. Selles osas puudus poolte vahel vaidlus, sest T. Semjonova on ise (nii kohtuistungil kui ka oma töövaidlusavalduses) kinnitanud, et hooldajaid majja ei jäänud, jäi vaid turvamees. T. Semjonova töölepingus on selgelt kirjas, et tema töökoha asukohaks on Aa Hooldekodu. Töölepingus ei ole märgitud, et T. Semjonova töökohaks on ka hooldekodu läheduses olev väliterritoorium, mistõttu ei saa seda ka väita. Samuti ei saa eeltoodust tulenevalt väita seda, et täpset töökoha asukohta pole võimalik kindlaks teha. Kohus on sellega rikkunud TsMS § 436 lõiget 1, mille järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud, samuti lõiget 2, kus on sätestatud, et kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Maakohtu poolt on rikutud ka TsMS § 232 lõiget 1, kus on sätestatud, et kohus peab hindama seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustama oma siseveendumuse 5 kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Kohus on seega ka valesti tõlgendanud ja kohaldanud

§ 88lg 1 punkti 3, sest antud juhul on täielikult tõendatud see, et T.

Semjonova ei täitnud oma töökohustusi, kui jättis hoolealused ilma hooldajata ning lahkus oma töökohalt, kusjuures siinkohal ei olegi tähtis aeg, mil hoolealused omapead olid, vaid fakt iseenesest. Kohus oleks pidanud arvestama tõendamist mittevajavat asjaolu, et T. Semjonova võttis omavoliliselt puskarit. Taoline T. Semjonova käitumine ja tegu põhjustasid apellandi usalduse kaotuse T. Semjonova vastu, kuna pärast seda ei saanud apellant enam hoolealuseid T. Semjonova hooldada jätta; 2) on OÜ Häcke algusest peale saamatajäänud töötasu väljamaksmise nõudele vastu vaielnud ja seda ka oma vastuses hagiavaldusele, kus on selgitatud, et taoline T. Semjonova nõue jääb OÜ-le Häcke mõistmatuks, sest töö tegemist vastavalt graafikule on vastustajale alati võimaldatud. Seega 1960 krooni väljamõistmine on olnud täiesti põhjendamatu ja alusetu.

1. T. Semjonova palub jätta OÜ Häcke apellatsioonkaebuse Viru Maakohtu
2. veebruari 2010 otsuse peale rahuldamata ning menetluskulud apellandi kanda. Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) on apellatsioonkaebuses toodud väide, et vastustaja töökoht oli Aa Hooldekodu, õige vaid selle sõnastuses, kuna Aa Hooldekodu koosneb nii hooldekodu, kontori ja surnukuuri ehitistest kui ka seda ümbritsevast territooriumist, kus hoolealused võisid jalutada ja vastustaja pidi neid jälgima; 2) on väär apellandi väide, et poolte vahel puudus vaidlus töölepingu lõpetamise osas. Selline nõue esitati nii Töövaidluskomisjonis kui ka maakohtus. Vastustaja ei lahkunud oma töökohalt, saatis oma töökaaslase vaid surnukuurini, mis asub peaehitisest 10-15 m kaugusel ja samas jälgis vastustaja õues olevaid hoolealuseid. Mitte ühtegi momenti ei jäänud ükski hoolealune järelevalveta. Kui vastustaja läks 29.06.2009 tööle (oli haiguslehel nädal aega), hoiatati teda, et graafiku kohaselt peab ta ilmuma tööle 10.07.
3. Varem teda tööle ei lubatud ega kutsutud. Eeltoodu alusel vastustaja leiab, et antud juhul apellant lihtsalt venitab menetlust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu
5. veebruari 2010 otsus muutmata. Kuna Viru Maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ning kohaldanud materiaalõiguse normi ning ükski apellandi poolt apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda teisele seisukohale.
6. Apellandi väite kohaselt kuna töölepingus oli märgitud hageja töökohana Aa Hooldekodu, siis lahkumise korral hooldekodu ruumidest ta lahkus ka töökohast ning kuna hoolealused jäid valveta, siis oli tegemist töökohustuste jämeda rikkumisega. Hageja vastuväite järgi võisid hoolealused viibida väljaspool hooldekodu ruume asuval territooriumil ning tema tööülesannete hulka kuulus ka nende hoolealuste jälgimine, kes viibisid välisterritooriumil. Ringkonnakohus leiab, et apellant ei ole tõendanud oma väidet, kuid vaidluse korral oli ta kohustatud seda tegema. Asjaolu, et töölepingus on märgitud töökohana Aa Hooldekodu, ei 6 tõenda seda, et silmas peeti ainult Aa Hooldekodu ruume, mitte aga ka Aa Hooldekodu välisterritooriumi. Asjas ei ole esitatud hageja ametijuhendit ega ka töösisekorra eeskirju, mis aitaksid täpsustada, millised olid hageja töökohustused ja kus ta pidi neid täitma. Lähtudes eeltoodust on maakohus õigesti leidnud, et ei ole tõendatud hageja omavoliline lahkumine töökohalt. Vaieldav on asjaolu, kas hageja täitis vaidlusaluse aja jooksul oma tööülesandeid või mitte. Hageja väite kohaselt ta näitas oma tuttavale teed surnuaiale, kuid samal ajal jälgis ka territooriumil olevaid hoolealuseid ning ise ta hooldekodu territooriumilt ei lahkunud, s.o ka vaidlusalusel perioodil ta täitis tööülesandeid. Kostja vastuväite kohaselt lahkudes Aa Hooldekodu ruumidest lahkus hageja omavoliliselt töökohast ning tööülesandeid ei täitnud. Ringkonnakohus leiab, et kuna ei ole tõendatud hageja omavoliline lahkumine töökohalt, siis ei ole tõendatud ka see, et ta ei täitnud tööülesandeid hooldekodu välisterritooriumil viibides.
7. Isegi kui lugeda 16.06.2009 hageja lahkumist hooldekodu ruumidest 10-15 minutiks töökohustuste rikkumiseks, ei ole tegemist sellise rikkumisega, mis oleks aluseks

§ 88lg 1 p 3 järgi töölepingu erakorralisele ülesütlemisele tööandja poolt.

Vastavalt

§ 88

lg 1 p-le 3 võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda, kui töötaja on hoiatusest hoolimata eiranud tööandja mõistlikke korraldusi või rikkunud töökohustusi. Antud juhul ei ole tõendatud, et hageja oleks hoiatusest hoolimata rikkunud töökohustusi, s.o et hagejat oleks eelnevat hoiatatud töökohustuse rikkumise eest. Kostja väitel ei olnud eelnev hoiatamine vajalik, sest tegemist oli eriti raske rikkumisega, kuna hoolealused jäid ilma hooldajata ja see oleks võinud kaasa tuua raske tagajärje.

§ 88

lg 3 kohaselt võib tööandja töölepingu töötaja kohustuste rikkumise või töövõime vähenemise tõttu üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus. Eelnevat hoiatamist ei ole ülesütlemine eeldusena vajalik, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei ole kostja tõendanud, et tal oli õigus tööleping üles öelda ilma eelneva hoiatuseta rikkumise erilise raskuse tõttu ning kostja vastavad väited on jäänud paljasõnaliseks. Tõendamata on kostja väide, et hageja lahkumine ruumidest 10-15 minutiks oli selline raske töökohustuste rikkumine, mis välistas eelneva hoiatuse vajaduse. Kuna ei ole hagejat eelnevalt hoiatatud töökohustuste rikkumise eest ning hageja lahkumine hooldekodu ruumidest 10-15 minutiks ei olnud raske töökohustuste rikkumine, mis välistas eelneva hoiatuse vajaduse, siis on kostja seadusevastaselt erakorraliselt üles öelnud töölepingu

§ 88lg 1 p 3 alusel.

9. Samuti on tööandja seadusevastaselt töölepingu erakorraliselt üles öelnud

§ 88lg 1 p 5 alusel.

Vastavalt

§ 88

lg 1 p-le 5 võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda, kui töötaja on pannud toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu. Vaidlust ei ole selles, et hageja võttis hoolealuselt äravõetud puskarit, mis seisnes sanitaride ruumis. Hageja väite kohaselt võttis ta hoolealuselt äravõetud puskaripudelist veidi puskarit surnu mälestamiseks kalmistul (kalmule valamiseks). Kostja väitel nädalavahetusel sisevalvetöötaja poolt äravõetud puskar tuli edasi anda politseile ning hagejal puudus õigus seda võtta. Ringkonnakohus nõustub kostjaga selles, et hagejal puudus igasugune õigus võtta hoolealuselt äravõetud puskarit, kuid samas arvestades rikkumise laadi ja asjaolusid, ei saanud selline 7 rikkumine hageja poolt olla aluseks tööandja usalduse kaotusele ja sellega seoses töölepingu erakorralisele ülesütlemisele. 10. Maakohus on õigesti välja mõistnud kostjalt hageja kasuks saamata jäänud töötasu ning apellatsioonkaebuses esitatud vastupidine väide on alusetu. Kostja väite kohaselt on hagejale alati võimaldatud töö tegemist vastavalt graafikule ning seega on saamata jäänud töötasu 1960 krooni väljamõistmine põhjendamatu. Hageja väitel ei võimaldatud talle perioodil 01.07.2009-10.07.2009 tööd ja sellega jäi tal saamata töötasu 1960 krooni. Poolte vahel sõlmitud töölepingu p 3 kohaselt kohaldus tööaja summeeritud arvestus. Vastavalt

§ 43

lg-le 3 summeeritud tööaja arvestuse korral arvestatakse töötaja kokkulepitud tööaega seitsmepäevase ajavahemiku kohta arvestusperioodi jooksul. Kuna hagejaga ei olnud kokku lepitud lühemas tööajas, siis kohaldus

§ 43

lg 1, mille kohaselt eeldatakse, et töötaja töötab 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul. Kostja ei ole tõendanud seda, et hageja oleks pidanud olema graafikujärgselt mingil ajal tööl perioodil 01.07.2009 - 10.07.2009, kuid hageja ei ilmunud ise tööle. Seega on õigustatud hageja nõue saamata jäänud töötasu 1960 krooni väljamõistmiseks ja maakohus on selle õigesti rahuldanud.

1. Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud vastuväiteid seoses maakohtu poolt vaidlustatud otsusega väljamõistetud hüvitistega ja nende suurusega ning seetõttu ringkonnakohus ei kontrolli selles osas maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust.
2. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Andra Pärsimägi Egon Konsand 8 Viivi Tomson