) § 188 lg 3 ja PankrS § 117 lg 2 järgi.
lg 2 kohaselt tuleb eeldada, et kostja I teadis, et müügilepinguga kahjustatakse hageja huvisid, ka seetõttu, et müügileping sõlmiti pärast täitemenetluse alustamist.
lg-st 2 tulenevalt võib hageja esitada hagi kostjate vastu müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks
Kuna OÜ Gerund on kantud kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna, ei ole enam võimalik kinnisasja välja anda kohtutäituri käsutusse. Seega peab kostja I hüvitama
S § 119 järgi hagejale kinnisasja väärtuse, mida kajastab müügileping, s.o 1 550 000 krooni.
§-s 187 sätestatud eeldused täitemenetluses tagasivõitmise nõude esitamiseks.
lg 1 kohaselt võib sissenõudja esitada hagi võlgniku ja tehingu teise poole vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks täitemenetluse seadustiku IV osas sätestatud alusel ja korras kehtetuks tehingu, mis kahjustab sissenõudjate huvisid (edaspidi tagasivõitmine). Võlgniku teadmist, et tema tegevus kahjustab võlausaldajaid, või võimalust võlausaldajate kahjustamist ette näha, saab järeldada tema tahtest. Tuvastatud asjaoludega on tõendatud, et müügilepinguga on kahjustatud hageja huve: võlgnik teadis jõustunud kohtuotsuse alusel temalt hageja kasuks väljamõistetud summast, ta ei ole asunud pärast otsuse jõustumist otsust vabatahtlikult täitma, ta on võõrandanud kõik eelmise tsiviilasja menetluse käigus kohtuliku hüpoteegi alt vabastatud kinnisasjad ja ainsaks varaks, 3 millele oli veel sissenõuet võimalik pöörata, jäid kolm hüpoteegiga koormatud kinnisasja. Müügilepingu sõlmisid kostjad juba siis, kui täitemenetlus oli alustatud. Kinnisasjade müügist laekunud summad ei ole laekunud kostja II pangakontole ja ta ei ole kasutanud ka vabatahtlikult müügist saadud summasid hageja kasuks väljamõistetud summa hüvitamiseks. Maakohus nõustus hagejaga selles, et hagi tagamisel ei pruugi kohtulike hüpoteekide suurus olla vastavuses kinnisasjade tegeliku väärtusega ning kinnisasjade tegelikust olukorrast ja võimalikust realiseerimisväärtusest oli kostjal II kinnisasjade omanikuna parem ülevaade kui hagejal ja kohtul. Ainuüksi asjaolu, et hageja ei vaidlustanud kohtumenetluses hagi tagamiseks seatud kohtulike hüpoteekide kustutamist ega ka kohtuotsust osas, milles kustutati vaidlusalusele kinnisasjale seatud kohtulik hüpoteek, ei andnud kostjale II alust mõistlikult eeldada, et eelnimetatud kolm kinnisasja ka tegelikult katavad täielikult hageja nõude.
lg 1 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal. Sama paragrahvi lõike 2 järgi eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool on võlgniku lähikondne või kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist. Võlgniku lähikondsed määratakse PankrS § 117 kohaselt. Kuna müügileping sõlmiti täitemenetluse ajal, siis
lg-st 2 tulenevalt eeldatakse, et ka tehingu teine pool – kostja I teadis või pidi teadma hageja kui kostja II võlausaldaja huvide kahjustamisest. Võlausaldaja huvide kahjustamist eeldatakse ka siis, kui teiseks pooleks oli võlgniku lähikondne. Müügilepingu sõlmimisel oli kostja I esindajaks kostja II kui juhatuse liige ja ainuosanik. TsÜS § 123 lg-s 1 sätestatakse muu hulgas, et kui tehingu õiguslikud tagajärjed sõltuvad sellest, kas isik teadis mingeid asjaolusid või pidi neid teadma, siis tuleb nende asjaolude hindamisel lähtuda esindaja, mitte esindatava isikust. Sisuliselt on kostja II vaidlusaluse tehingu teinud iseendaga ning tema teadlikkus hageja kui võlausaldaja huvide kahjustamisest on omistatav ka tehingu teisele poolele – kostjale I. PankrS § 117 lg-st 3 tulenevalt tuleb lugeda tuvastatuks, et kostja I on kostja II lähikondne.
lg 1 kohaselt, kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud andma sissenõudja kasuks täitemenetluse toiminguid tegeva kohtutäituri käsutusse tehingu alusel saadu koos vilja ja muu kasuga. Kohtutäitur korraldab saadu jaotamise sissenõudjate vahel nõuete esitamise järjekorrast lähtudes. Kuna praegu on kinnisasja omanikuks OÜ Gerund, ei ole võimalik kinnisasja tagastada.
S § 119 lg-tes 2-4 sätestatut. PankrS § 119 lg 3 kohaselt peab teine pool tagasivõidetud tehingu alusel saadu hävimise või kahjustumise korral, samuti juhul, kui saadu väljaandmine on muul põhjusel võimatu, hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Hageja seisukoht, et teise tehingu järgi saadud ostuhinna (1 550 000 krooni) saab välja nõuda TsÜS § 62 lg-le 2 tuginedes, on ekslik. TsÜS § 62 lg 2 kohaselt on asja vili asjast loodusjõul või inimese kaasabil tulenevad saadused, samuti tulu, mida asi annab õigussuhte tõttu. Hageja väide, et tegelik kinnisasja väärtus kajastus teise tehingu järgi saadus ning sama hinna oleks tagasivõidetud tehingu korral kinnisasja võõrandamisel saanud ka kohtutäitur, on paljasõnaline ja tõendamata. Hageja ei ole kostja I ja OÜ Gerund vahel sõlmitud kinnisasja müügilepingut vaidlustanud. Ostja ja müüja vaheliste rahaliste võimaluste, motiivide ning erihuvide tõttu ei pruugi kinnisasja hind olla seotud selle väärtusega. Hind väljendab konkreetsetes tingimustes konkreetse ostja ja müüja poolt asjale omistatavat suhtelist väärtust. Turuväärtusest erinev hind sõltub pooltevahelistest suhetest, samuti eriväärtustest, mida pooled asjale omistavad. 4 Maakohtu tellitud kinnisvaraeksperdi hinnangust nähtub, et vaidlusaluse tehinguga võõrandatud kinnisasja turuväärtus tehingu tegemise ajal oli 24 000 krooni. Ekspert on hinnangu andmisel lähtunud sobivatest võrdlustehingutest ja rakendanud nende erinevate tunnuste kohandamist. Kinnistu (2,4 ha, hoonestamata) turuväärtust suurendavaid tegureid hindaja ei leidnud; kinnistu turuväärtust vähendavateks teguriteks on otsese juurdepääsu puudumine, kitsendustega koormatus (elektriliini-, kaevanduse- ja maaparanduskitsendus), samuti vähendab väärtust põllumaa kehv kvaliteet. Ekspert leidis ka, et kuigi nimetatud kinnisasja hinnaks müügilepingus oli 1 550 000 krooni, ei mõjuta see objekti turuväärtust. Hageja väide, et kostja on vaidlusaluse tehingu järgi võõrandanud kinnisasja alla selle tegeliku väärtuse, ei ole põhjendatud. Eeltoodud hinnangu kohaselt on müügilepingu järgi ostuhind kõrgem keskmisest samal ajavahemikul müüdud sarnaste kinnisasjade ostuhinnast. Kuna tagasivõidetava tehingu järgi on ostuhinnaks 90 000 krooni ning kostjate vahel sõlmitud müügilepingu ja asjaõiguslepingu p 5.2 järgi oli see summa ka ostjale lepingu sõlmimise hetkeks täielikult tasutud, siis on põhjendatud PankrS § 119 lg 3 järgi nõuda tehingu tagasivõitmise korras saadu väärtuse hüvitamist tehingu teiselt poolelt samas summas, s.o 90 000 krooni. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
lg 1 pinnalt üld- ning erinormi vahekorrast.
lg 1 sätestab võrreldes pankrotiseadusega mõningad erisused täitemenetluse jaoks, kuid nimetatud olukorraga ei ole käesoleval juhul tegemist, kuivõrd saadut ei ole võimalik tagastada. Tagastamise võimatuse korral viitab
S § 119 lg-tele 2-
§-s 187 nimetatud eeldused tehingu tagasivõitmiseks ning et võlgniku teadmist, et tema tegevus kahjustab võlausaldajate huve, saab järeldada tema tahtest, kuna kinnistute müügist laekunud summad kostja II pangaarvele ei laekunud ja vabatahtlikult ta müügist saadud summasid hageja kasuks välja mõistetud summa hüvitamiseks ei ole kasutanud. Maakohus on õigesti järeldanud, et kostja II teadis või pidi teadma vaidlusaluste kinnisasjade väärtust paremini kui hageja, samuti, et tehingu tagasivõitmise hagi esitamise eelduseks ei ole hagi tagatus. Pelgalt asjaolust, et kinnisasju asuti võõrandama 09.07.2007, ei saa järeldada, et kostja II ei teadnud ega pidanudki teadma, et kinnisasjade võõrandamisest ei saa hageja nõue tõenäoliselt täies ulatuses rahuldatud. Tehingu alusel saadu väärtus on vähemalt 90 000 krooni. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja II sai vaidlusaluse tehinguga tegelikult 90 000 krooni. Seega oli see summa tehingu alusel saadu väärtuseks PankrS § 119 lg 1 mõttes. Seadusest ei tulene, et tehingu alusel saadu PankrS § 119 lg 1 mõttes peaks olema turuväärtus, nagu seda väidavad kostjad. Vastupidi – PankrS § 119 lg 3 eesmärk on selles, et antakse tagasi saadu väärtus ja hüvitatakse selle väärtuse vähenemine (seega ka võimalik turuväärtuse vähenemine). Asjaolu, et kohus ei lähtunud otsuse tegemisel üksnes eksperdi poolt tuvastatud väärtusest, ei saanud olla kostjatele üllatuslik – pooled vaidlesid saadu väärtuse üle ning kostjad pidid arvestama, et TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS 6. Tartu Ringkonnakohus jättis 24.04.2009 otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja poolte apellatsiooniastmes kantud menetluskulud apellantide kanda. Ringkonnakohus ei pidanud kooskõlas TsMS § 654 lg-s 6 sätestatuga vajalikuks korrata oma otsuses kõiki esimese astme kohtu põhjendusi. TsMS § 651 lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohus leidis õigesti, et müügilepinguga kahjustas kostja II teadlikult hageja huvisid ning see tehing on kehtetu
Ringkonnakohus ei nõustunud kostjatega selles, et 6 kuna Viru Maakohtu 26.02.2007 otsusega kustutati kohtulik hüpoteek kostjale II kuuluvalt kinnisasjalt, oli tal õigus seda võõrandada ja ta ei pidanudki teadma, et ta kahjustab sellega hageja huvisid. Kostja II teadlikkus sissenõudja huvide kahjustamisest tuleneb järgmistest asjaoludest: Viru Maakohus mõistis 26.02.2007 otsusega kostjalt II hageja kasuks välja 981 140 krooni ja täitemenetlust alustati tema vastu 788 885.85 krooni nõudes. Pelgalt asjaolust, et kolmele kostja II kinnisasjale jäi kohtulik hüpoteek püsima, ei saanud kostja II järeldada, et selle arvel hageja nõue rahuldatakse. Müügilepingu järgi müüdi kinnisasi 90 000 krooni eest ja müüja (kostja II) kinnitas, et ta on selle summa kätte saanud. 29.05.2007 müüs kostja I (kelle osanik ja juhatuse liige on kostja II) kinnisasja OÜ-le Gerund 1 550 000 krooni eest. Kostja II ei ole kinnisasja müügist saadud 90 000 krooni pangakontole kandnud ega hagejale kohtuotsuse täitmiseks üle andnud. Kinnisasja müügileping, mis sõlmiti kohe pärast kohtuotsuse jõustumist ja täitemenetluse ajal, tõendab, et kostja II eesmärgiks oli vältida kohtuotsuse täitmist ja kahjustada sellega hageja huvisid. Kostja II kinnisasjade omanikuna pidi teadma kinnisasjade tegelikke väärtusi ja arvestama, et kohtulike hüpoteekide suurus ei tarvitse olla vastavuses kinnisasjade tegeliku väärtusega, samuti seda, et 26.02.2007 kohtuotsusega jäeti 68% menetluskuludest tema kanda. Maakohus on põhjendatult tuvastanud ka asjaolu, et müügilepingu teine pool oli müügilepingu sõlmimise ajal teadlik sissenõudja huvide kahjustamisest.
kohaldamise eelduseks ei ole see, kas kinnisasjale oli eelneva kohtumenetluse käigus seatud hagi tagamise abinõu või mitte. Asja materjalidest nähtub, et hageja nõudest on rahuldamata kokku 711 235.92 krooni ja kohtutäitur ei ole enampakkumise nurjumise tõttu müünud ainult Liivakünka kinnisasja, mille alghinnaks on 94 500 krooni. Seega on alust eeldada, et ka eelnimetatud kinnisasja müügi korral jääb hageja nõue valdavas osas rahuldamata.
Samuti ei ole vaidlusaluse lepingu kehtetuks tunnistamisel tähendust sellel, et kostja II kontod arestiti mais 2007. Oluline on hageja huvide kahjustamine ning vastupidist ei ole kostja II tõendanud. Maakohus on kohaldanud õigesti
S § 119 lg-t 3 ning põhjendatult mõistnud kostjalt I välja tehingu alusel saadu väärtuse 90 000 krooni. Maakohus on hinnanud TsMS § 232 lg-st 1 tulenevalt kõiki esitatud tõendeid ja põhjendatud ei ole apellandi väide, et maakohus ei ole pööranud tähelepanu ekspertiisiaktile. Vaidlusaluse kinnisasja müügihind 90 000 krooni väljendab kõige täpsemalt selle turuväärtust, kuna kostja II kinnisasja omanikuna oli eelduslikult kõige täpsemalt teadlik kinnisasja turuhinnast. Samuti arvestab ringkonnakohus sellega, et kostja II ei ole hilisemas kohtumenetluses tõendanud, et tal oli põhjust müüa kinnisasja selle tegelikule väärtusele mittevastava hinnaga. 7. Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas 18.11.2009 otsusega Tartu Ringkonnakohtu 24.04.2009 otsuse ning saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas kostjad on müügilepinguga kahjustanud teadlikult hageja huve ja kas seetõttu on alust rahuldada hageja nõue tehingu tagasivõitmiseks
lg 1 alusel.
lg 1 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal. Sama paragrahvi lõike 2 järgi eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool on võlgniku lähikondne või kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist. Võlgniku lähikondsed määratakse PankrS § 117 kohaselt.
lg 1 kohaldamiseks tuleb esmalt tõendada võlausaldajate huvide kahjustamine (vt
Kolleegiumi arvates võiks hageja huvide kahjustamisega tegemist olla 7 siis, kui kinnisasi müüdi alla turuhinna. Praegusel juhul on kohtud tuvastanud, et kinnisasja müügihind 90 000 krooni väljendab kõige täpsemalt kinnisasja turuväärtust. Sellest asjaolust tulenevalt oli väär lugeda müügilepingut kostja II võlausaldajate huve kahjustavaks. See, et kostja II ei kasutanud kinnisasja müügist saadud raha hageja kasuks väljamõistetud summa hüvitamiseks, ei ole
lg 1 kohaldamise jaoks tähtis, st selline tegevusetus ei muuda müügilepingut kostja II võlausaldajate huve kahjustavaks. Kui müügihinda tegelikult ei tasutud, on kostjal II kostja I vastu müügilepingust tulenev täitmise nõue, millele saab muu hulgas pöörata sissenõude täitemenetluses. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus muu hulgas hindama maakohtu tellitud ekspertiisiakti kinnisasja väärtuse kohta, mille ringkonnakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta.
S § 119 lgs 2-4 sätestatut. Tagasivõitmise kohustusele tuleb lisaks kohaldada VÕS §-des 1032-1035 sätestatut niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus PankrS § 119 lg-tes 2-4 sätestatuga. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL
lg 2 eeldus, mille kohaselt sissenõudja võib tagasivõitmist nõuda, kui tal on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. 11.
lg 1 esimese lause kohaselt võib sissenõudja esitada hagi võlgniku ja tehingu teise poole vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks käesolevas osas sätestatud alusel ja korras kehtetuks tehingu, mis kahjustab sissenõudjate huvisid (edaspidi tagasivõitmine).
lg 1 kohaselt kohus tunnistab kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal. 8 Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et vaidlusalune tehing toimus
Menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas kostja II kahjustas tehingu tegemisega teadlikult sissenõudja huve. Riigikohtu lahendi kohaselt võiks hageja huvide kahjustamisega tegemist olla siis, kui kinnisasi müüdi alla turuhinna. Käesolevas asjas sellekohast väidet pooled esitanud ei ole. Asja materjalide kohaselt müüs kostja II pärast täitemenetluse alustamist 03.05.2007 kostjale I kinnisasja XXX vallas, müügihinnaks märgiti 90 000 kr. Kinnistu võõrandati kostja I poolt edasi väidetavalt hinnaga 1 550 000 kr. Kostja II poolt esitatud kinnisvara hinnangu kohaselt oli tehingu tegemise ajal kinnistu turuväärtus 35 000 kr ( I kd lk 192) ja kohtu määratud ekspertide arvamuse kohaselt 24 000 kr ( II kd lk 40). Ringkonnakohus märgib, et kuna muid tõendeid asjas esitatud ei ole ning kolm kinnisvara hindajat on andnud kinnisasja turuväärtuse samas suurusjärgus hinnangu, siis on alus tuvastada, et kinnistu turuväärtus ei saanud olla suurem kui 35 000 kr. Asja ei ole vaidlust selle üle, et kostja I ja ka kostja II võõrandasid kinnisasja oluliselt suurema summa eest. Kostja I ei ole kohtule esitanud usutavaid selgitusi kinnistu turuväärtuse ja müügihinna väga suure erinevuse osas. Kostja II väite kohaselt on tegemist tehingust saadud kasumiga. Ringkonnakohus märgib, et eeltoodud asjaolude alusel ei saa tugineda sellele, et kostja II võõrandas sel põhjusel, et teadlikult hageja huve kahjustada kinnistu turuhinnast madalama hinnaga. 12. Asjas puuduvad ka muud hageja poolt esile toodud asjaolud, mis annaksid alust kostja II poolt kinnistu võõrandamist pidada teadlikuks hageja huvide kahjustamiseks. Kostja II võõrandas talle kuulunud ja koormamata kinnistu olukorras, kus tema vastu rahuldatud haginõude tagamiseks oli kohaldatud hageja poolt taotletud hagi tagamise abinõud. Seega võis ta hüpoteetiliselt eeldada, et nimetatud abinõud on piisavad hageja nõude täitmiseks. Kostja II poolt tehingu tegemise tagajärjel tema vara suurenes, kuna ta tegi võrreldes turuväärtusega väga soodsa tehingu. Asjaolud, milleks kostja II müügist saadud vahendeid kasutas või kas müügihind kokkulepitud ulatuses tasuti, ei ole käsitletavad
Kohtutäituril on täitmismenetluse käigus õigus nõuda võlgnikult teavet ning võtta tarvitusele abinõud täitmise tagamiseks. Kostjale I saab ette heita võõrandamistehingust saadud vahendite deklareerimise ja kasutamise kohustuse täitmata jätmist täitemenetluse ajal. 13. Ringkonnakohus jätab oma otsusega hagi rahuldamata, mistõttu tuleb muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust ja arvestades seda, et apellatsioonkaebused tuleb rahuldada, tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta kõik asjas kantud menetluskulud hageja kanda. Üllar Roostoja Viivi Tomson 9 Andra Pärsimägi
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.