lg-st 1 ja 4 tuleneb, et liisinguvõtjal tuleb hüvitada liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, sh liisinguandjale liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud. Hageja kahjunõue koosneb lepingust tulenevast nõudest, millest on lahutatud vara realiseerimisest saadud summa (käibemaksuta) - hageja lepingust tulenev nõue kostja vastu oli 65 360,04 krooni, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 50 653.68 krooni (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas 9 424.55 krooni ning vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kuludest kokku summas 5 281.81 Eesti krooni (käibemaksuta). Vara realiseeriti hinnaga 32 000,00 Eesti krooni (käibemaksuta). 65 360,04 – 32 000,00 = 33 360,04 krooni. Hageja palus mõista L. Mägilt välja mõista lepingust nr 0148980L tulenev võlgnevus 33 360,04 krooni ning viivise protsendina põhinõudelt (EKP intress + 7% aastas summalt 33 360,04 krooni) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni.
Kuna kostja on lepingujärgset maksekohustust rikkunud ning hageja on järginud seadusega ettenähtud ülesütlemistoiminguid, oli hageja õigustatud
Kostja ei ole liisingulepingut täitnud nõuetekohaselt ning võlgneb hagejale perioodi 31.12.200730.05.2008 eest tasumata liisingumaksetena 5125.13 krooni ja intressimaksetena 1653,46 krooni. Seega on kostja kohustust rikkunud ning hageja on õigustatud nõudma tasumata liisingumaksete summas 5125.13 krooni ja maksmata intressi summas 1653.46 krooni tasumist. Pooled sõlmisid kindlustusleppe (standardkaskokindlustus), millega kostja võttis endale kohustuse sõlmida liisitud sõiduki suhtes kindlustusleping AS-ga Hansa Varakindlustus ning tasuda iga kuu hageja arvelduskontole kindlustuspoliisil nimetatud summa. Kohus leidis, et eelnimetatud kindlustuslepest ei tulene hageja õigust nõuda kindlustuslepingu järgsete kohustuste täitmist kostjalt, sest need kindlustuslepped oma olemuselt fikseerivad vaid tingimused, millistel liisinguvõtja (kostja) kohustub sõlmima vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu liisinguandja poolt määratud kindlustusandjaga. Kindlustuslepingute järgsed õigused-kohustused tekivad aga kindlustusvõtja ja kindlustusandja vahel ning vaid nendel lepingupooltel on õigus nõuda lepingust tulenevate kohustuste täitmist. Hagejal on võimalik rakendada õiguskaitsevahendeid vaid liisinguvõtja poolt liisingulepingus ja/või liisingulepingu üldtingimustes sätestatud kindlustuskohustuse täitmata jätmise korral, samuti juhul, kui kostjal oli lepingust tulenev kohustus maksta kindlustusmakset hageja eest ja selliselt lõpetada hageja kohustus kindlustusandja vastu. Liisinguleping ega selle üldtingimused kostja taolist maksekohustust ette aga ei näe, mistõttu ei lasu kostjal kohustust tasuda hagejale kindlustusmakseid hagejaga sõlmitud liisingu- ja/või kindlustuslepete järgi. Kohus ei lugenud tõendatuks hageja poolt liisingulepingu objektiks oleva sõiduki kindlustusmaksete tasumist kindlustusandjale, sest hageja poolt esitatud tõenditest nähtus vaid hageja ja kindlustusfirma vahelise määratlemata koodkohustuse olemasolu ja selle täitmine, kuid need tõendid ei kajastanud kostja eest väidetavalt täidetud kohustuse tekkealust ega konkretiseerinud kohustuse objekti. Kaskokindlustuse poliisil nr AK1011047307 on fikseeritud kindlustusandjana AS Hansa Varakindlustus ja kindlustusvõtjana L. Mägi ning kindlustushüvise soodustatud isikuna hageja, kuid poliis ei sätesta kindlustusvõtja kohustust tasuda kindlustusmaksed soodustatud isikule (hageja), mistõttu pole tõendatud ka hageja nõudeõigus
Kuna hageja ei ole tõendina esitanud liisingulepingu objektiks oleva sõiduki vabatahtliku- ja/või kohustusliku liikluskindlustuse lepingut ega ka tõendanud temal kostja vastu kindlustusmaksetel põhineva nõudeõiguse olemasolu muul alusel, ei lugenud kohus põhjendatuks ja tõendatuks hageja nõuet 4 kindlustusleppest tuleneva võlgnevuse summas 2646 krooni väljamõistmiseks, mistõttu kohus jättis hagi nimetatud nõuetes rahuldamata. Hageja on nõudnud vara tagastamise ja võõrandamise kuludena 5281.81 krooni väljamõistmist. Kohus luges need kulutused põhjendatuks ning mõistis kostjalt hageja kasuks 5281.81 krooni. Kohus leidis, et kostja peab hagejale hüvitama lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud
Kohus luges põhjendatuks hageja poolt liisingueseme tagastamistoimingu sooritamiseks kantud kulu summas 2500 krooni, samuti tagastatud liisingueseme müügieelse tehnoülevaatuse ning pisiremondi ja hoolduse läbiviimisega kantud kulud summas 1104.69 krooni ning põhjendatud müügikulud summas 1627.12 krooni. Hageja on nõudnud kostjalt sõiduki võõrandamisest tekkinud väärtuste vahe väljamõistmist. Kohus leidis, et hageja on nimetatud arvestusel (eeskätt sõiduki hind) kohaldanud ebaõigeid lähtealuseid.
lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Riigikohus on oma lahendites nr 3-2-1-1-07 p-d 14,26,29; nr 3-2-1-33-08 p-d 16-18; nr 3-2-1-77-08 p 17 asunud seisukohale, et lubatuks ei saa pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi ning riigikohtu otsuste kohaselt on liisingulepingu taoline tüüptingimus tarbijat ebamõistlikult kahjustav
lg 3 p 5 ja § 44 järgi ning seetõttu tühine
Seega lähtub kohus sellekohase kahju suuruse kindlaksmääramisel mitte liisingulepingu tingimustest ja hageja poolt teostatud arvestuse lähtealustest (vara realiseerimishinnast 32 000 krooni), vaid liisinguesemeks olnud sõiduki turuväärtusest sõiduki tagastamise hetkel. Asja materjalidega on tõendatud, et liisinguesemeks olnud sõiduki tagastamise ajal 13.06.2008 on AS Saksa Auto hinnanud sõiduki väärtuseks 60 000 krooni (ilma käibemaksuta). Samuti ei ole hageja tõendanud, et liisingueseme tegelik väärtus tagastamise ajal oli väiksem aktis märgitust. Võttes aluseks sõiduki liisingulepingujärgse jääkväärtuse 50 653.68 krooni ja sõiduki turuväärtuse selle tagastamise hetkel summas 60 000 krooni (summad ilma käibemaksuta), hinnavahel põhinevat kahju hageja saanud ei ole ning selles osas jätis kohus hagi rahuldamata. Hageja on nõudnud kostjalt põhivõla summalt 33 360.04 krooni
järgi arvestatava viivise väljamõistmist alates hagi esitamisest kuni põhikohustuse täitmiseni. Kohus leidis, et hageja on viivisenõude esitamisel lähtunud ebaõigetest lähtealustest. Seadusjärgne viivisemäär on rakendatav üksnes juhul, kui pooled pole lepingus viivisemäära kokku leppinud. Antud juhul on pooled liisingulepingu p-s 5.1 kokku leppinud viivisemäärana 7% aastas, mistõttu on põhjendamatu hageja nõue kostjatelt seda määra ületavas määras viivise väljamõistmiseks. Samuti on ebakorrektne nõuda viivist protsendina põhivõlast alates hagi esitamisest kuni põhikohustuse täitmiseni, sest TsMS § 367 lg 2 kohaselt mõistetakse viivis välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kuna
lg 6 välistab intressinõudelt viivise arvestamise võimalikkuse ning arvestades lepingujärgset viivisemäära (7% aastas) ja rahuldatud nõuete suurust kogusummas 10 356,94 krooni, kujuneb viivise suuruseks 1,98 krooni päevas (7% 10 356,94-st : 365 päevaga) ning viivisesummaks alates hagi esitamisest (01.04.2009) kuni kohtuotsuse tegemiseni (27.01.2010) 597,96 krooni (1,98 krooni x 302 päeva), milline summa tuleb kostjatelt hageja kasuks viivisena välja mõista. Antud juhul esineb alus
Kuna käesoleval juhul on kostja kohustatud hagejale tasuma liisingumaksed ja maksma suhteliselt kõrget intressi, siis on
lg 1 sätestatu valguses kostjatelt jätkuva viivise väljamõistmine kostjaid ebamõistlikult kahjustav. Samuti arvestas 5 kohus kostjate majanduslikust olukorrast tulenevat suutmatust tasuda viivist hageja poolt nõutavas määras. Seega jättis kohus hageja nõue kostjalt jätkuva viise väljamõistmiseks rahuldamata. Kohus leidis, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 10 356.94 krooni võlgnevuse katteks ja viivis seisuga 27.01.2010 summas 597.96 krooni. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
Kindlustusmakseid tasub klient kindlustusandjale liisingufirma vahendusel, kandes poliisil nimetatud kindlustusmakse osamakse liisingufirmale kindlustusleppes nimetatud tähtajaks ja korras (kindlustuslepe). Kostja on kohustatud tasuma kindlustusmakseid ja muid kindlustusega seotud kulusid ning hüvitama hagejale kindlustuslepingu täitmisega kantud kulusid. Hageja nõue rajaneb
lg-tel 1 ja 4, samuti on järelmaksuga müügilepingu üldtingimuste p-s 6.3.2 kokku lepitud, et kui kindlustusest tulenevad kulud kandis liisingufirma, on kostja kohustatud hüvitama liisingufirmale vastavad summad liisingufirma poolt nimetatud tähtajaks ja korras; 4) ei ole kostja kindlustusnõudele vastu vaielnud ega taotlenud selle rahuldamata jätmist. Kostja väitis, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt; 5) ei nõustu hageja kohtu seisukohaga, et hageja ei ole tõendanud kostja vastu kindlustusmaksetel põhineva nõudeõiguse olemasolu. Hageja on nii hagivalduses kui ka hagiavalduse täpsustuses esitanud kindlustusleppest tuleneva nõude aluse ja täpse arvestuse. Kui maakohus ei pidanud seda piisavaks, siis oleks kohtu ülesanne olnud juhtida hageja tähelepanu sellele. Samuti on hageja nõue esitatud piisavalt täpselt ja tõendatud kindlustusleppe, kindlustuspoliisi AK1011047307 ja arvetega; 6) ei nõustu hageja kohtu otsusega osas, milles kohus jättis kostjalt välja mõistmata jätkuva viivise (alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhivõla täieliku tasumiseni). Kostja ei ole kohtumenetluse jooksul vastu vaielnud hageja esitatud viivisenõudele. Samuti ei ole kostja 6 esitanud kirjalikku vastust hagiavaldusele ega esitanud taotlust viivisenõude vähendamiseks või selle rahuldamata jätmiseks. Kohus ei tohi viivist alandada omal algatusel, vaid
Seega on maakohus ebaõige kohaldanud
lg 8 ja § 162; 7) on kohus tuleviku viivisenõude rahuldamata jätmisel tuginenud otsuse reaalse täidetavuse printsiibile. Hageja on seisukohal, et kehtivast tsiviilkohtumenetluse seadustikust ei tulene otsuse reaalse täidetavuse printsiipi, mistõttu kohtu poolt nimetatud printsiibi kohaldamine on asjakohatu ja põhjendamatu.
lg 8 kohaselt viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. Märgitud sättest tulenevalt ei või kohus viivist alandada omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel. Põhjendatud on apellandi väide, et kostja ei esitanud maakohtus taotlust viivise vähendamiseks ega selle rahuldamata jätmiseks. Eelnevat kinnitab ka kostja vastus apellatsioonkaebusele, milles kostja kinnitas, et ta vaidlustas hagi üksnes osas, mis puudutas hinnavahel põhinevat kahju nõuet. Viivise vähendamist ei ole kostja taotlenud ka ringkonnakohtult. Seetõttu puudus maakohtul seadusest tulenev alus jätta viivis välja mõistmata (või seda vähendada). Seetõttu tuleb hageja nõue ka selles osas rahuldada ning välja mõista kostjalt alates 27.01.2010 viivis 7 % aastas kuni põhinõude täitmiseni. Lisaks märgib ringkonnakohus, et maakohtu tuginemine viivisenõude rahuldamata jätmisel nn reaalse täidetavuse printsiibile ei tulene seadusest ja on seetõttu põhjendamatu. 10. Seoses kohtuotsuse osalise tühistamisega tuleb muuta menetluskulude jaotust. Hageja nõue 33 360.04 krooni rahuldati 13 002.94 krooni ulatuses (10 356.94 + 2646 = 13 002.94), s.o 38,97 % ulatuses. Seega tuleb maakohtus kantud menetluskulud jätta 38,97 % ulatuses jätta kostja kanda. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega jäävad apellatsiooniastmes kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Egon Konsand Andra Pärsimägi 8 Üllar Roostoja
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.