lg kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud.
lg 2 hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte.
lg 1 kohaselt kohus uurib tõendeid vahetult ja hindab neid lahendi tegemisel.
lg 8 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohus võttis hageja esitatud tõendid (06.06.2005 kohtumääruse, CMR saatelehed) vastu, kuid läks neist vaikides mööda, millega rikkus
Ebaõige on ka maakohtu järeldus, et tõendamiskoormus lasub ainult hagejal. Veoks üleandmist pidi tõendama kostja. Saatja, AS Lavesta ei tõendanud kauba vedajale veoks üleandmist. Seega oleks pidanud maakohus tuvastama vedaja vastutuse eelduseks oleva 6 kauba üleandmise. Kostja jättis esitamata kaks olulist tõendit - CMR saatelehe ja ekspordideklaratsiooni originaalid, millistele tuginedes oleks kostja saanud tõendada kauba veoks üleandmist ja seeläbi hageja kui vedaja vastutuse olemasolu. Kostja esitas väidetavalt IFÖ SANITAR AB poolt faksi teel saadetud CMR saatelehe, milline ei lange kokku hageja poolt esitatud ja samalt isikult saadud saatelehega. Kostjal oli võimalus esitada kohtus vaidluse olemasolul CMR saatelehe originaal. CMR konventsiooni artikli 5 p 1 kohaselt koostatakse saateleht kolme eksemplaris, mille esimene eksemplar antakse saatjale, teine on kaubaga kaasas, kolmas aga jääb vedajale. Seega oli saatjal AS-il Lavesta olemas saatelehe originaal. Kohtutoimiku lk 131 asuv CMR saatelehe eksemplar on ärakiri, mitte originaal. Kostja seadis hagejaga veose lepingu nr 876 sõlmimisel tingimuseks, et vedaja autojuht pidi pealelaadimiskohas võtma vastu ekspordideklaratsiooni, toimetama selle registreerimiseks Stockholmi ja seejärel Narva linna Rahu 4a. Hageja omakorda seadis sama tingimuse tegelikule vedajale 29.09.2004 sõlmitud lepingus. Selles lepingus oli täpsustatud tolliformaalsuste tegemine - vedaja autojuht pidi võtma vastu ekspordideklaratsiooni, toimetama selle Stockholmi DHL Expressi, seal registreerima ja seejärel toimetama Narva linna Rahu 4a. Ekspordideklaratsioon koostatakse samuti vähemalt kolmes eksemplaris, millisest saatjale jääb üks eksemplar. Saatja andis vedajaga kaasa ühe eksemplari, milline jäi pärast tolliformaalsuste tegemist tolliagendi juurde. Arve kohaselt oli ostjaks AS Lavesta, kes asub Eestis, mitte kolmandas riigis, seega võib eeldada, et AS-il Lavesta on olemas nii ekspordideklaratsiooni originaal kui ka andmed, kuhu see kaup deklaratsiooni andmetel tuli kohale viia. Seega juhul, kui kostja soovis tõendada, et kaup anti üle vedajale ja et see kaup veeti ka Rootsist välja, oleks kostja pidanud esitama nii CMR saatelehe kui ka eksperdideklaratsiooni originaali. Antud asjas omavad samuti tähendust veoki ja haagise registrimärkidega seonduvad asjaolud. Registriandmete väljatrüki kohaselt auto registrimärgiga nr XXX on tegelikul kallurauto, millise omand kuulus OÜ-le Akaato. Haagis nr XXX kuulus OÜ-le Kiili Betoon ja see kanti esmakordselt autoregistrisse alles 21.12.2005, seega enam kui aasta pärast vaidlusalust vedu. Hagejale on arusaamatu, kuidas sai saatja AS Lavesta või siis kauba müüja - pealelaadija IFÖ SANITAR AB märkida CMR saatelehe lahtrisse 17 sõiduvahendi registrimärgid XXX /XXX Arvestades registrimärkide erisusi, soovis hageja, et kohus nõuaks IFÖ SANITÄR AB-lt välja dokumendid, mis tõendavad, kuidas toimus kauba pealelaadimine (koopiad auto tehnilisest passist ja autojuhi isikut ja volitusi tõendavatest dokumentidest vms). Samuti taotles hageja kohtu kaudu päringu tegemist CMR saatelehel märgitud saajale Tiekimo Baze Lätis Šiauliai linnas, küsides, kas vaidlusalune kaup sinna jõudis ja millise sõiduvahendiga. Tiekimo Baze-st teatati hagejale suuliselt telefoni teel, et kaup jõudis kohale, kuid teise sõiduvahendiga. Nad keeldusid hageja päringule kirjalikult vastamast. Maakohus jättis hageja taotlused rahuldamata ning sellega jäi hageja ilma oluliste väidete tõendamise võimalusest. Põhja Politseiprefektuuri 08.10.2004 kirjas kinnitatakse, et 04.10.2004 registreeriti veoautolt Volvo FL7 registrimärgi XXX vargus. Viivise nõue on esitatud suure hilinemisega ja hea usu põhimõtte vastaselt. Kostja esitas vastuhagi 26.10.2005 ning alles 17.07.2008 hagiavaluse muudatuse ning nõudis lisaks põhivõlale 600 000 krooni ka viivist 162 000 krooni. Maakohus märkis oma otsuses ekslikult, et kostja esitas hagejale nõude 07.10.2004 kirjaga nr 83 ja et hageja ei ole seda vaidlustanud. Viidatud dokument kannab pealkirja maksegraafik. Hageja on kostja nõude suhtes selgelt väljendanud oma keelduvat seisukohta. Kostja ei pidanud vajalikuks alates 07.10.2004 nõude esitamisest kuni 17.07.2008 vastuhagi muutmiseni vajalikuks hagejale viivisenõuet esitada. Riigikohus on oma lahendis 7 nr 3-2-1-100-07 ning Tallinna Ringkonnakohus on oma 02.02.2008 lahendis tsiviilasjas nr 2-05-13580 avaldanud, et pikka aega esitamata viivisenõude osas võib kõne alla tulla viivisenõude lõppemine hea usu põhimõtte alusel. OÜ Õnneratas vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt vastavalt CMR artiklile 17 lg 1 vastutab vedamise käigus kaotsiläinud veose eest vedaja, kes kannab vastutust veose vastuvõtmise hetkest kuni veose üleandmiseni kaubasaajale. Veose kohaletoimetamise tõendamise otsene kohustus lasub vedajal, kelleks on Trans Ekspeditsioonide OÜ. Asja materjalid peavad sisaldama CMR-saatelehte koos veose kohaletoimetamise märkega, kuid nimetatud dokument asja materjalides puudub. Vedaja, Trans Ekspeditsioonide OÜ poolt nimetatud veose transportimiseks etteantud veoki laadimine toimus vedaja poolt aktsepteeritud ja allkirjastatud ühekordse veolepingu alusel. Kõik andmed auto kohta esitas vedaja. OÜ-le Õnneratas jääb arusaamatuks, kuidas apellant tunnistab veolepingu sõlmimist, CMR-saatelehe ja arve väljastamist, veose pealelaadimist, kuid ei tunnista vedaja vastutust nimetatud veoteenuse osutamise eest ning ei soovi tõendada veose edasist saatust pärast selle vedamiseks vastuvõtmist. Vedaja vastutusest vabastamise normide kohaldamise tõendamine on vedaja kohustus (CMR konventsiooni artikkel 18 lg 1). RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED 1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kuna maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes täielikult esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas
2. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski selles esitatud põhjendus ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Apellatsioonkaebuses on apellant esitanud põhiliselt samu väiteid, milliseid ta esitas ka asja läbivaatamisel esimese astme kohtus, ning maakohus on nende osas võtnud põhjendatud seisukohad. Maakohus on poolte esitatud asjaolusid otsuses vajalikul määral käsitlenud, hinnanud õigesti kõiki asjas olevaid tõendeid ning on põhjendatult leidnud, et vastuhagi tuleb osaliselt rahuldada ning hagi jätta rahuldamata. Vaidlustatud otsus vastab
lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatud põhjendamisnõuetele ning tõendite hindamises
Apellandi väited ei anna alust hinnata tõendeid ning tuvastada asjaolusid maakohtu otsuses toodust erinevalt. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et veose saatekirjast (koopiad I kd tl-del 36; 51; 52; 131) selgub, et veoautole numbrimärgiga XXX , haagis XXX , on 30.2004 laaditud 48 dušikabiini ning sellega on tõendatud Trans Ekspeditsioonide OÜ kui vedaja poolt kauba veoks vastuvõtmine. Kuigi nimetatud koopiatest nähtuvalt on need mõnevõrra erinevad - näiteks tl-l 51 oleval eksemplaril puudub vedaja allkiri, tl-l 52 oleval eksemplaril on see aga olemas koos juurdekirjutatud märkusega alumises lahtris – ei ole see aluseks järeldada, et antud koopiad tõendaksid kõnesoleva saatelehe võltsitust ning et pigem oleks aluseks võetav vaid apellandi poolt kohtule esitatud, ilma vedaja allkirjata olev eksemplar (I kd tl 51). Ringkonnakohtu arvates saab eelkõige usaldusväärseks lugeda tl-l 131 olevat saatelehe eksemplari, kuna see on värviline valguskoopia saatelehe originaalist ning puudub alus kahelda selle vastavuses originaaliga. Toimikust ka ei nähtu, et Trans Ekspeditsioonide OÜ oleks pärast vastaspoole poolt kohtule selle dokumendi esitamist nõudnud saatelehe originaali esitamist. Kuna CMR art 9 lg 1 kohaselt on saatekiri veolepingu 8 sõlmimise, lepingutingimuste ja vedaja poolt kauba vastuvõtmise tõend prima face, siis tõendab eeltoodud saateleht kauba Trans Ekspeditsioonide OÜ-le kui pooltevahelises õigussuhtes vedajale veoks üleandmist ning Trans Ekspeditsioonide OÜ-l tekkis sellest hetkest CMR art 17 lg 1 kohane vastutus (riskivastutus) kauba täieliku või osalise kaotsimineku eest. Apellandi poolt esitatud kahtlused selle kohta, kas Eestis kallurautona registreeritud sõiduk reg nr-ga XXX , mille tagumise numbrimärgi varguse kohta oli 04.10.2004 esitatud Lõuna Politseiprefektuurile avaldus, ja haagisega nr XXX , mis kuuluvad Eestis registreeritud erinevatele äriühingutele, said faktiliselt osaleda Lätis registreeritud äriühingu SIA Jactus poolt veo teostamisel, ei ole asjakohased ega lükka ümber CMR-saatelehes märgitut äriühingu SIA Jactus poolt kauba veoks vastuvõtmise kohta. CMR art 17 lg 2 sätestab, et vedaja vabaneb vastutusest, kui kauba kaotsiminek, vigastamine või kohaletoimetamisega viivitamine leidis aset nõude avaldaja ebaõige toimingu või hooletuse tõttu, nõude avaldaja juhiste tagajärjel, mida ei olnud ajendanud vedaja ebaõige tegevus või hooletus, kaubale omasest defektist või asjaoludest, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. Vastavalt CMR art 18 lg-le 1 lasub selle tõestamine, et kauba kaotsiminek, vigastamine ja kohaletoimetamisega viivitamine oli esile kutsutud artikli 17 punktis 2 toodud asjaolude tõttu, vedajal. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tõenditele kogumis antud hinnanguga, et Trans Ekspeditsioonide OÜ ei ole oma vastuväidet, et vaidlusalune kaup on Rootsis laaditud ja saadetud läbi Šiauliai Venemaale ning kaup on saabunud kauba omaniku juurde, tõendanud. Apellant ei olnud esitanud maakohtule ühtegi tõendit selle kohta, et kauba saaja oleks kauba kätte saanud, samas nähtub kohtule esitatud CMR-saatekirjade eksemplaridest, et neil puudub saaja märge lahtris nr 24 kauba vastuvõtmise kohta. Ka ei ole vastustaja OÜ Õnneratas menetluses omaks võtnud asjaolu, justkui oleks kauba saaja (Eastdale Industries Ltd) kauba oma Šiauliais asuvas baasis kätte saanud. Põhjendatud ei ole samuti apellandi väited, et tema kui vedaja vastutust välistab see asjaolu, et teda ei olnud saatja (AS Lavesta ega OÜ Õnneratas) poolt algselt kokkulepitud sihtkoha andmete (Venemaa St. Peterburg asemel Leedu Šiauliai) muutmisest teavitatud. Antud juhul nähtub esitatud tõenditest, et vedu teostas faktiliselt Läti äriühing SIA Jactus apellandiga sõlmitud veolepingu alusel ning viimane pidi kauba pealelaadimisel ja CMR-saatelehe eksemplari saades kohe sihtpunkti muutumisest teadlik olema, samas puuduvad andmed, et SIA Jactus (tema autojuht) keeldunuks veost CMR art 12 p-de 5b ja 6 kohaselt. Kuna CMR art 17 p-st 3 tulenevalt vastutab vedaja ka oma agentide (käesoleval juhul äriühingu SIA Jactus) tegevuse eest, siis ei saa apellant viidata vastustaja poolsele lepingurikkumisele talle veo sihtkoha kohta käiva juhise muutmisest mitteteavitamisel. Ringkonnakohus märgib siinjuures, et tõendatud ei ole ka see, et saatja antud juhise muutmine sihtkoha osas olnuks veose kaotsiminekuga põhjuslikus seoses. Maakohus on otsuses õigesti tuvastanud ka selle, et AS Lavesta on oma nõude loovutanud kehtivalt OÜ-le Õnneratas. Apellandi vastupidised väited ei ole põhjendatud. Apellandi viited I kd tl-del 16 ja 18 olevatele Tallinna Linnakohtu 09.05.2005 määrusele tsiviilasjas nr 2/27-2488/05 ja 06.06.2005 määrusele tsiviilasjas nr 2/109-3506/05 OÜ Õnneratas avalduste alusel pankrotimenetluse algatamata jätmise kohta ning tl-del 57-59 olevale Tallinna Ringkonnakohtu 02.09.2005 määrusele nr 2-2/1483/05 ei ole asjakohased, kuna neis tuvastatud asjaolud ei ole käesolevas tsiviilasjas kohtule siduvad. 4. Põhjendatud ei ole apellandi väited, et maakohus on rikkunud menetlusnorme sellega, et on jätnud rahuldamata Trans Ekspeditsioonide OÜ poolt 01.10.2008 esitatud taotlused (I kd tl 175), milles Trans Ekspeditsioonide OÜ palus kohtu abi IFÖ SANITÄR AB-lt 9 dokumentide väljanõudmisel, mis tõendaksid, kuidas toimus kauba pealelaadimine (koopiad auto tehnilisest passist ja autojuhi isikut ja volitusi tõendavatest dokumentidest vms), ning päringu tegemisel CMR saatelehel märgitud saajale Šiauliais, kuna viimane on Trans Ekspeditsioonide OÜ-le küll telefonitsi kinnitanud vaidlusaluse kauba sinna jõudmist, kuid keeldunud sellekohaste dokumentide esitamisest Trans Ekspeditsioonide OÜ-le. I kd tl-del 88-93 olevast kohtuistungi protokollist nähtub, et maakohus oli nimetatud istungil andnud pooltele tähtaja täiendavate tõendite ja taotluste esitamiseks 16. mai 2008, apellant aga oli osundatud taotlused tõendite nõudmiseks esitanud vahetult 02.10.2008 toimunud kohtuistungil, seega oluliselt hiljem maakohtu antud tähtajast. Kuna taotlus tõendite kogumiseks oli esitatud hilinemisega, Trans Ekspeditsioonide OÜ ei olnud põhistanud hilinemise mõjuvat põhjust ning taotluse rahuldamine tinginuks asja lahendamise viibimise pikema aja vältel, siis oli maakohus õigustatud kooskõlas
lg-ga 1 jätma Trans Ekspeditsioonide OÜ taotluse tõendite kogumiseks 02.10.2008 toimunud kohtuistungil rahuldamata. Kuna menetlus maakohtus kestis piisavalt pikka aega ja maakohus oli juba esimestel kohtuistungitel selgitanud pooltele nende tõendamiskoormuse jagunemist, siis oli Trans Ekspeditsioonide OÜ-l piisavalt aega asjaomaste tõendite (sh eelviidatud tõendid, ekspordideklaratsioon) õigeaegseks nõutamiseks (sh oma lepingupartnerilt, äriühingult SIA Jactus, kes vedu vahetult teostas) ja kohtule esitamiseks. 5. Ringkonnakohus jätab
lg 4 tähelepanuta apellandi väited seoses otsuse ebaõigsusega viivise väljamõistmisel (viivise nõude vastuolu hea usu põhimõttega jms). Asja materjalidest nähtuvalt ei olnud apellant asja läbivaatamisel maakohtus nimetatud asjaolusid esile toonud ega esitanud sisulisi vastuväiteid OÜ Õnneratas poolt esitatud viivisenõudele. Apellant ei ole kaebuses põhjendanud nimetatud uute asjaolude esitamise lubatavust. 6. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja ei ole
lg 3 (kuni 01.01.2006 kehtinud redaktsioonis) kohaselt esitanud ringkonnakohtule kohtukulude nimekirja, siis tuleb mõlema poole menetluskulud apellatsioonikohtus jätta nende endi kanda. Üllar Roostoja Viivi Tomson 10 Egon Konsand
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.