§-s 113 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude lõpliku täitmiseni. Menetluskuludena palus hageja välja mõista kostjatelt solidaarselt hageja poolt hagi esitamise tasutud riigilõiv summas 12 500 krooni.
lg 1 sätestab, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja aga kohustub maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. On tõendatud, et liisinguandja (hageja) täitis lepingujärgsed kohustused, sest andis liisingueseme liisinguvõtjale üle. Asjaolu, et liisinguvõtja (väidetavalt) andis liisingueseme kasutada kolmandale isikule, ei mõjuta menetluspoolte vahelisi lepingutejärgseid õigusi ja kohustusi, sest kostja(te) ja kolmanda isiku vahel on sellisel juhul tegemist iseseisva õigussuhtega. Poolte vahel puudus vaidlus, et kostja 1 ei täitnud liisingulepingut nõuetekohaselt. On tõendatud, et hageja on lepingu ülesütlemisavalduse tegemisel
Kuna kostja 1 on liisingulepingu järgset maksekohustust rikkunud ning hageja on järginud seadusega ettenähtud ülesütlemistoiminguid, oli hageja õigustatud
Asja materjalide, hageja seletuste ja kostjate poolt vastava fakti õigeksvõtuga on tõendatud, et kostja 1 ei ole liisingulepingut täitnud nõuetekohaselt ning võlgneb hagejale perioodi 30.05.2008-30.07.2008 eest tasumata liisingumaksetena 8 189.36 krooni ja intressimaksetena 4 629.11 krooni. Seega on kostja 1 kohustust rikkunud ning hageja on õigustatud nõudma tasumata liisingumaksete summas 8 189.36 krooni ja maksmata intressi summas 4 629.11 krooni tasumist. Asja materjalide, hageja seletuste ja kostjate poolt vastava fakti õigeksvõtuga on tõendatud, et kostja 1 ei ole teenustelepingut täitnud nõuetekohaselt ning võlgneb hagejale „Statoil“ kütusekaardiga perioodil 01.05.2008-30.08.2008 ostetud kütuse eest 1 784.79 krooni ja kaardi kasutamise kuumaksete näol 60 krooni. Seega on kostja 1 kohustust rikkunud ning hageja on õigustatud nõudma „Statoil“ kütusekaardi kasutamisel tekkinud võla, kogusummas 1 844.79 krooni, tasumist. Hageja ja kostja 1 vahel oli sõlmitud kindlustuslepe (standartkaskokindlustus), millega kostja 1 võttis endale kohustuse sõlmida liisitud sõiduki suhtes kindlustusleping AS-iga Hansa Varakindlustus ning tasuda iga kuu 30. kuupäevaks hageja arvelduskontole kindlustuspoliisil nimetatud summa ning ka liikluskindlustuslepe, mille kohaselt hageja kohustus sõlmima kostja 1 eest ja –nimel liisitud sõiduki suhtes liikluskindlustuslepingu ning millega kostja 1 võttis endale kohustuse tasuda kindlustusandjale (AS Hansa Varakindlustus) kindlustusmaksed vastavalt viimase poolt esitatud arvetele. Kohus leidis, et nimetatud kindlustuslepetest ei tulene hageja õigust nõuda kindlustuslepingute järgsete kohustuste täitmist kostjalt 1, sest need kindlustuslepped oma olemuselt fikseerivad vaid tingimused, millistel liisinguvõtja (kostja 1) 4 kohustub sõlmima vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu. Kindlustuslepingute järgsed õigused ja kohustused tekivad aga kindlustusvõtja ja kindlustusandja vahel ning vaid lepingupooltel on õigus nõuda lepingust tulenevate kohustuste täitmist. Hageja saaks esitada kindlustusmaksetel põhineva nõude üksnes juhtudel, kui kindlustusandja ja –võtja vahel sõlmitud leping näeks ette kindlustuslepingu täitmist tema kasuks (
) või kui kindlustusandja on loovutanud hagejale kindlustuslepingust tuleneva nõude (
) või kui hageja on täitnud kindlustusvõtja kohustuse kindlustusandja ees (
). Kohus ei lugenud tõendatuks hageja poolt liisingulepingu objektiks oleva sõiduki kindlustusmaksete tasumist kindlustusandjale, sest hageja poolt esitatud sellekohastest tõenditest nähtub vaid hageja ja kindlustusfirma vahelise määratlemata koodkohustuse olemasolu ja selle täitmine, kuid need tõendid ei kajasta kostja 1 eest väidetavalt täidetud kohustuse tekkealust ega konkretiseeri kohustuse objekti. Kohus jättis rahuldamata hageja nõude kostjatelt vabatahtliku kindlustusleppe (kaskokindlustus) järgse kindlustusmaksete võlgnevuse summas 4 611 krooni ja kohustusliku liikluskindlustusleppe järgse võlgnevuse summas 2 107 krooni väljamõistmiseks. Kohus leidis, et hageja liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud kulude hüvitamise nõue on põhjendamatult kõrge. Hageja on nõudnud sellekohaste kuludena 15 009.96 krooni, sealhulgas liisingueseme tagastamisteenuse eest tasutu summas 2 500 krooni (käibemaksuta) ning liisingueseme müügieelse tehnoülevaatuse teostamise eest tasutud 433.69 krooni (käibemaksuta) ja liisingueseme realiseerimisteenuse eest makstud 12 076.27 krooni (käibemaksuta). Riigikohus on oma varasemates lahendites (nr 3-2-1-112-06 p. 9-11; nr 3-2-1-77-08 p.16,17 jt) korduvalt rõhutanud, et vastavad müügikulud peavad olema mõistlikud ja põhjendatud. Kohus luges põhjendatuks hageja poolt liisingueseme tagastamistoimingu sooritamiseks kantud kulutust summas 2 500 krooni (käibemaksuta). Samuti peab hageja ise kandma liisingueseme müügieelse tehnoülevaatuse läbiviimisega kantud kulutus summas 433.69 krooni (käibemaksuta). Kohus luges ebamõistlikult suureks ja põhjendamatuks tagastatud liisingueseme müügiteenuse kulutusi summas 12 076.27 krooni. Sõiduk tagastati AS Saksa Auto müügiplatsile 07.08.2008 ning realiseeriti 27.08.2008 hinnaga 201 271.19 krooni (käibemaksuta). Müügikulu, mis moodustab 6% sõiduki müügihinnast, on põhjendamatult kõrge. Kohus luges mõistlikeks ja põhjendatud müügikuludeks 7 000 krooni, millise summa mõistis kostjatelt hageja kasuks ja jättis rahuldamata hageja nõude 5 076.27 (12 076.27 – 7 000) krooni ulatuses. Hageja on nõudnud kostjatelt sõiduki võõrandamisest tekkinud kahju kogusummas 303 488.08 krooni ja sõiduki realiseerimistulu 201 27119 krooni vahe väljamõistmist summas 102 216.89 krooni. Kohus leidis, et hageja on arvestusel kohaldanud ebaõigeid lähtealuseid.
lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Riigikohus on oma varasemates lahendites (nr 3-2-1-1-07 p-d 14, 26, 29; nr 3-2-1-33-08 p-d 16-18; nr 3-2-1-77-08 p 17) sedastanud, et lubatuks ei saa pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Riigikohtu otsuste kohaselt on liisingulepingu taoline tüüptingimus tarbijat ebamõistlikult kahjustav
lg 3 p 5 ja § 44 järgi ning seetõttu tühine
lg 1 alusel, sest taoliste lepingupunktidega võetakse kostjatelt võimalus tõendada hageja kui tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude (kahju) suurust. Seega lähtus kohus sellekohase kahju suuruse kindlaksmääramisel liisinguesemeks olnud sõiduki turuväärtusest sõiduki tagastamise hetkel. Sõiduki tagastamise ajal (15.08.2008 seisuga) on AS Saksa Auto hinnanud sõiduki väärtuseks 250 000 krooni (koos käibemaksuga), mis teeb sõiduki hinnaks ilma käibemaksuta (18%) 211 864.40 krooni. Võttes aluseks sõiduki liisingulepingujärgse jääkväärtuse 267 096.86 krooni ja sõiduki turuväärtuse selle tagastamise hetkel summas 211 864.40 (summad ilma käibemaksuta), kujuneb hinnavahel põhineva hageja kahju suuruseks 55 232.46 krooni, 5 milline summa mõistis kohus kostjatelt hageja kasuks välja ning jättis rahuldamata hageja nõude 10 593.21 (267 096.86 – 201 271.19 = 65 825.67 – 55 232.46) krooni ulatuses. Hageja on nõudnud kostjatelt põhivõla summalt 97 587.78 krooni (s.o põhinõudest 102 216.89 krooni lahutatud intress 4 629.11 krooni)
järgi arvestatava viivise väljamõistmist alates hagi esitamisest kuni põhikohustuse täitmiseni. Kohus leidis, et hageja on viivisenõude esitamisel lähtunud ebaõigetest lähtealustest. Pooled on liisingulepingu punktis 5.1 kokku leppinud viivisemäärana 7% aastas, seega tuleb viivisemäära arvutamisel lähtuda lepingus sätestatust. On ebakorrektne hageja poolt nõuda viivist protsendina põhivõlast alates hagi esitamisest kuni põhikohustuse täitmiseni, sest TsMS § 367 lg 2 kohaselt mõistetakse viivis välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Viivise summaks 75 200.20 kroonilt kujuneb alates hagi esitamisest (13.02.2009) kuni kohtuotsuse tegemiseni (02.10.2009) 3 331.02 krooni, milline summa tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista. Antud juhul esines alus
Kuna kostjad on kohustatud hagejale tasuma liisingumaksed ja maksma suhteliselt kõrget intressi, siis on
lg 1 sätestatu valguses kostjatelt jätkuva viivise väljamõistmine kostjaid ebamõistlikult kahjustav. Samuti arvestas kohus kostjate majanduslikust olukorrast tulenevat suutmatust tasuda viivist hageja poolt nõutavas määras. Seega pidas kohus otstarbekaks ja õiglaseks mitte rakendada kostjate suhtes jätkuva viivise väljamõistmist. Hageja ja J. Riiki vahel sõlmitud käenduslepinguga võttis viimane endale kohustuse solidaarselt kostjaga 1 täita liisingulepingust ja sellega seonduvatest lepingutest tulenevad liisinguvõtja kohustused 440 614.05 krooni ulatuses, kui kostja 1 jätab need kohustused täitmata. On tuvastatud, et käendaja põhivõlgniku lepingujärgseid kohustusi ei täitnud. Seega on kostja J. Riik kohustust rikkunud.
lg 1 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt. Käenduslepingu punkt 1sätestab käendaja solidaarvastutuse ning hageja poolt kostja 2 vastu suunatud nõue ei ületa käenduslepingujärgse käendaja vastutuse piirsummat. Seega on hageja õigustatud nõudma kostja 2 suhtes solidaarvastutuse kohaldamist. Kohus leidis, et antud juhul on mõistlik ja põhjendatud jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja on hagiavalduses nõudnud kostjatelt 102 217.82 krooni väljamõistmist, kuid kohus rahuldas hagi 79 829.41 krooni ulatuses, milline moodustab 78,09% esialgsest nõudest. TsMS § 165 lg 3 alusel jättis kohus menetluskulud kostjate 78.09% ulatuses solidaarselt kanda. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. AS Swedbank Liising esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb tühistada Tartu Maakohtu 2. oktoobri 2009 otsuse osas, milles kohus jättis hageja nõude 22 387.48 krooni ulatuses ja kestva viivisenõudes rahuldamata ning pani menetluskulud osaliselt hageja kanda. Samuti taotleb hageja tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega välja mõista kostjatelt hageja kasuks täiendavalt 22 387.48 krooni ning viivis protsendina põhinõudest (102 217.82 krooni) alates otsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni
Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) ei vaielnud kostja vastu hageja poolt esitatud kindlustusmaksete nõuetele. Vaatama sellele ei lugenud kohus tõendatuks hageja poolt liisingulepingu objektiks oleva sõiduki kindlustusmaksete tasumist kindlustusandjale; 2) ei nõustu hageja kohtu seisukohaga, et hageja poolt esitatud tõendid ei kajasta kostjate eest väidetavalt täidetud kohustuse tekkealust ega konkretiseeri kohustuse objekti. Samuti ei nõustu hageja kohtu seisukohaga, et sõlmitud kindlustuslepingud fikseerivad vaid tingimused, millistel 6 kostja 1 kohustub sõlmima vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu. Kindlustuslepingutes fikseerisid hageja ja kostja 1 peale sõlmitavate kindlustuslepingute tingimuste ka kostja 1 kindlustusmaksete tasumise kohustuse. Kindlustusleppe p 2 kohaselt kohustus kostja 1 tasuma kindlustusmakseid kindlustusandjale hageja vahendusel, kandes poliisis nimetatud kindlustusmakse osamakse hageja kindlustusleppes nimetatud tähtajaks ja korraks. Hageja teatas kostjale 1 22.05.2007 kirjaga, et sõiduki kindlustamiseks on sõlmitud kindlustusleping ning edastas kostjale 1 kaskokindlustuse poliisi AK1012235307. Kaskokindlustuse poliisi väljastamine tõendab kindlustuslepingu sõlmimist kostja 1 ning kindlustusandja vahel. Samuti on oluline, et hageja on regulaarselt väljastanud kostjale 1 kindlustuse arveid, milliseid kostja 1 oli kohustatud tasuma; 3) jättis kohus põhjendamatult hageja sõiduki realiseerimisega seotud kulutused osaliselt välja mõistmata. Kohus rikkus TsMS § 436 lg 1, sest ei andnud hagejale võimalust tõendada kantud müügikulutuse põhjendatust. Vastavalt kasutatud sõidukite müügiturul väljakujunenud tavadele võetakse komisjonitasu sõiduki müügihinnast. Müügiteenuse suurus ei sõltu vara müügiperioodist. Hageja lisab, et hagejad ei ole sõiduki realiseerimisega kantud kulutusi vaidlustanud ega esitanud omalt poolt tõendeid tõendamaks müügikulutuste ebamõistliku suurust; 4) ei nõustu hageja kohtu seisukohaga, et vara tagastamise ajal on Saksa Auto AS hinnanud sõiduki väärtuseks 250 000 krooni (koos käibemaksuga). Vara müüki suunamise akt on eelkõige orientiiriks turuväärtuse suurusjärgu määramisel. Hageja leiab, et tuleb lähtuda sõiduki võõrandamise hinnast, s.o 201 271.19 kroonist, kuivõrd tegeliku müügihinna ja aktis märgitud hinna vahe jääb alla 10%. Riigikohus on 29.04.2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 leidnud, et kuigi
lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest selle tagastamise hetkel, sõltumata võõrandamise hinnast, on siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiirem tulemus. Riigikohus leidis, et hinnaerinevus kuni 10 % võrra turuväärtusest on sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima taseme tasu saamiseks sel juhul täitnud. Kuivõrd käesoleval juhul on müügihinna erinevus võrreldes AS Saksa Auto poolt koostatud hindamisaktis toodud hinnaga alla 10 %, on hageja täitnud vara võõrandades oma hoolsuskohustuse ning seega tuleb kahju arvestamisel võtta aluseks sõiduki tegelik müügihind 201 271.19 krooni (käibemaksuta). Hageja seisukohta toetab ka Tallinna Ringkonnakohtu 17.03.2009 otsus tsiviilasjas nr 2-06-17543. Hageja leiab, et sõiduki müügist saadud hind vastas selle turuväärtusele. Kohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta leidis, et sõiduki reaalne müügihind 201 271.19 krooni (käibemaksuta) ei ole sõiduki turuväärtus, mida tuleb hagejale tekkinud kulude suuruse kindlaksmääramisel arvesse võtta. Samuti ei ole asjas olemasolevate tõenditega tõendamist leidnud, et hageja saaks sõiduk realiseerida kõrgema hinnaga; 5) ei nõustu hageja kohtu seisukohaga, et viivise nõude kuni võlgnevuse tasumiseni tuleb jätta rahuldamata, kuivõrd see on kostjaid ebamõistlikult kahjustav. Kostja 1 kohustus tasuma intressi vaid liisingulepingu kehtivuse ajal ning seega on asjakohatu kohtu viide liisingulepingu intressi summale tervel perioodil. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, nagu oleks viivisel vaid sanktsioneeriv funktsioon. Viivis kannab eelkõige kompensatsioonilist iseloomu ning samuti väljendab minimaalset eeldatavalt kahju hüvitamise nõuet. Lepingu ennetähtaegne lõppemine tekitas hagejal otsest kahju ning põhjustas saamata jäänud tulu. Hageja viivise nõue ei ole ebamõistlikult suur (mis on
lg 1 kohaldamise eelduseks), vaid on hagejale tagatiseks, et kostjad oma kohustuse täidavad; 7 6) puudus kohtul alus kohaldada
, kuivõrd hageja kestva viivisenõue ei ole muutunud sissenõutavaks, seega ei ole võimalik ka selle vähendamine. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale (liisingulepingu) ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Praegusel juhul ei ole vaidlust selle üle, et liisingulepingu ülesütlemine oli tingitud kostjapoolsest lepingu rikkumisest. Üldtingimuste p 3.7 kohaselt on liisinguvõtja kohustatud ülesütlemise korral hüvitama liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud ja kulud (sh liisingueseme valduse ülevõtmine, liisingueseme hoidmine, liisingueseme müügikõlblikuks seadmine). Sõiduauto müügikulud on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ning seetõttu on need kulud lisakulud
Iseenesest õige on maakohtu seisukoht, et müügikulud peaksid olema
lg 4 mõttes mõistlikult põhjendatud, kuid kostjad ei ole kohtumenetluses esitanud väiteid müügikulude ebamõistliku suuruse kohta. Käesoleva otsuse punktis 6 toodud põhjenduste kohaselt võttis kostja R. Visnapuu hagi õigeks ning seetõttu oleks tulnud hageja poolt nõutud müügikulu summa välja mõista talt tervikuna. Kostja J. Riik nõustus hageja poolt esitatud nõude suuruse arvestusega ning ei esitanud samuti vastuväiteid. Kuna kostjate poolt ei esitatud vastuväidet müügikulude ebamõistliku suuruse kohta, siis puudus kohtul alus hinnata, kas müügikulud olid mõistlikult põhjendatud. Eeltoodust lähtudes tuleb rahuldada ka hageja nõue kostjate vastu sõiduki müügikulu summas 5 076.27 krooni väljamõistmiseks. 8. Maakohus jättis rahuldamata ka hageja nõude kostjate vastu sõiduki hinnavahest tuleneva kahju 10 593.21 krooni väljamõistmiseks. Maakohus on õigesti leidnud, et üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1 on kostjaid ebamõistlikult kahjustavad
lg 3 p 5 ja § 44 järgi ning tühised
lg 1 järgi, sest nende punktidega võetakse kostjatelt võimalus tõendada hageja kui tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude (kahju) suurust. Kuna üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1 on tühised, kohaldub
. Vastavalt
lg-le 3 kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Antud juhul on hageja kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestanud liisingueseme tegelikku müügihinda. Kostjad ei ole sellele hageja arvestusele vastuväiteid esitanud ning seetõttu ei saanud ka maakohus ise asuda seisukohale, et liisingueseme väärtuseks sõiduki tagastamise ajal oli hageja enda initsiatiivil koostatud hindamisaktis märgitu, mitte aga võõrandamise hind. Kuna kostjad vastuväiteid ei esitanud ning ka kohus ei juhtinud hageja tähelepanu vajadusele esitada veel tõendeid liisingueseme väärtuse kohta selle liisinguandjale tagastamise hetkel, siis puudus hagejal vajadus tõendada, et liisingueseme tegelik väärtus oli 9 tagastamise ajal madalam tema enda initsiatiivil koostatud hindamisaktis märgitust, s.o et liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel oli turuväärtus, millega reaalselt liisinguese müüdi. Lähtudes eeltoodust, on maakohus ebaõigesti jätnud rahuldamata hageja nõude kostjate vastu sõiduki hinnavahest tuleneva kahju 10 593.21 krooni väljamõistmiseks. 9. Maakohus on ebaõigesti jätnud rahuldamata hageja nõude välja mõista kostjatelt solidaarselt viivis 7% aastas alates 02.10.2009 kuni põhinõude 97 587.78 krooni täitmiseni ning ka selles osas tuleb maakohtu vaidlustatud otsus tühistada. Apellatsioonkaebuses on hageja märkinud põhinõude suuruseks, millelt viivise arvestamist taotleb, 102 217.82 krooni. Nähtuvalt asja materjalidest, on hageja poolt nõutava võlgnevuse summaks 102 216.89 krooni, mitte aga apellandi poolt apellatsioonkaebuses märgitu. Arvestades seda, et võlgnevuse kogusummas sisaldub intress 4629.11 krooni ning kuna vastavalt
§-le 113 lg-le 6 ei ole lubatud viivist nõuda intressi tasumisega viivitamise korral, siis on põhinõude suuruseks, millelt on võimalik nõuda viivist, 97 587.78 krooni. Hageja on apellatsioonkaebuses nõustunud maakohtu seisukohaga, et viivisemääraks on liisingulepingu punktis 5.1 kokkulepitud määr 7% aastas.
lg 8 kohaselt viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. Vastavalt
lg-le 1 kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja J. Riik on taotlenud viivise vähendamist, kuna ta on töötu ja puuduvad rahalised vahendid selle maksmiseks. Lähtudes
Antud juhul ei ole viivis 7% aastas ebamõistlikult suur, vaid tegemist on mõistlikus suuruses viivisega ning seetõttu puudub alus selle vähendamiseks. Samuti ei ole isiku töötus selline asjaolu, mis oleks aluseks viivise vähendamisele. 10. Kuna hagi rahuldatakse, siis jäävad menetluskulud maakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel solidaarselt kostjate kanda. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel samuti solidaarselt kostjate kanda. Egon Konsand Andra Pärsimägi 10 Viivi Tomson
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.