) § 473 alusel üle riigile, sest ettevõtted, millistes töötamise tagajärjel hageja haigestus kutsehaigusesse, olid lõpetatud ilma õigusjärgluseta. Alates 31.01.2007 jõudis hageja vanaduspensioniikka ning hakkas saama vanaduspensioni. Tartu Pensioniamet arvestab hageja vanaduspensioni maha igakuisest hüvitisest, mida hagejal on õigus saada kutsehaigusest tingitud terviskahjustuse tõttu, toetudes Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määrusega nr 172 kinnitatud „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötaajtele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra“ (edaspidi Ajutine kord) p-dele 2 ja 7 lg
§-le 466, mille kohaselt toimub kahju hüvitamine täies ulatuses juhul, kui isikule ei ole seoses tervisekahjustusega üldse toetust või pensioni määratud; 2) alates 01.01.2000 kehtib riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) alusel põhimõte, et vanaduspensioniikka jõudnud töövõimetuspensionärid viiakse üle vanaduspensionile ehk õigus töövõimetuspensionile kehtib kuni vanaduspensioniikka jõudmiseni. Hageja leiab, et nimetatud seaduse eesmärk ei olnud muuta seni kehtinud põhimõtteid tööst põhjustatud tervisekahju hüvitamises ega tuua kaasa olukorda, kus vanaduspensionieas isikutele tagatakse täies ulatuses nii tervisekahju hüvitis kui vanaduspension. Vanaduspensioni arvestamata jätmine tervisekahju hüvise suuruse määramisel (selle hüvisest maha arvatamata jätmine) seaks tervisekahjustusega vanaduspensionärid põhjendamatult eelistatud olukorda võrreldes teiste vanaduspensionäridega; 3) eelpoolviidatud seisukohta toetab ka Ajutise korra p 7 lg 3, mille kohaselt pensionid, mis on määratud kannatanule muudel alustel nii enne kui pärast töövigastust, võetakse hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel arvesse selles invaliiduspensioniga võrdses osas, mida kannatanul on õigus saada seoses töövigastusega. 4) RPKS-s sätestatud põhimõtted töövõimetuspensioni ja vanaduspensioni arvestamiseks on sarnased. Juhul, kui isikule arvestatud vanaduspension osutus väiksemaks, kui seni saadud töövõimetuspension, määrati vanaduspension varem makstud pensioni ulatuses. Seega sisuliselt ei ole ka kostja olukorras toimunud vanaduspensioniikka jõudmisel tema saadava pensioni osas mingit muutust; 5) V.U. lõpetas töötamise OÜ-s Tex Põlva 28.04.2000 seoses asutuse pankrotiga ning alates sellest ajast ta tööle asunud ei ole. Ajavahemikul aprill 2001 kuni 31.03.2005 oli V.U. määratud kahele isikule hooldajaks, mille eest sai Tartu Pensioniameti vahendusel hooldajatasu. Nimetatud periood on arvestatud pensionikindlustusstaaži hulka, milline on võetud aluseks V.U. nii töövõimetuspensioni kui ka vanaduspensioni määramisel. Kostja on esitanud hageja nõudele ka vastuväite, et hageja ei ole tõendanud, et ta töötaks juhul, kui poleks kutsehaige. Esitatud tõenditest ei nähtu, et töö mittesaamine on seotud kutsehaigusega. MAAKOHTU LAHEND 3 3. Tartu Maakohtu 19. oktoobri 2009 otsusega jäeti V.U. i hagi rahuldamata. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud hagejal kahju esinemine käesoleval ajal kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse tõttu. Kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt ei ole kostja hüvitise arvestamise aluseks olevat sissetuleku suurust ega hüvitise arvestamise metoodikat vaidlustanud, hageja ei ole vaidlustanud aga asjaolu, et tema töövõime kaotuse astmele vastav töövõimetuspension kattis täielikult hüvitatava osa kutsehaiguse tõttu kaotatud sissetulekust.
sätestas, et kui riiklikule sotsiaalkindlustusele kuuluvale kodanikule ei ole seoses temale vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitamisega toetust või pensioni määratud, siis on tekitatud kahju eest vastutav organisatsioon või kodanik kohustatud hüvitama kodaniku poolt kantud kahju täies ulatuses.
lg 1 kohaselt kuulus tööandja süü läbi tekitatud tervisekahjustuse tõttu kannatanule tekkinud kahju hüvitamisele osas, mis ületab tema poolt saadava toetuse või temale pärast tema tervisekahjustust määratud ja tema poolt tegelikult saadava pensioni summa. Hageja nõue tulenes asjaolust, et pärast vanaduspensionile jäämist ei ole kostjal alust vanaduspensioni vastavalt
Riigikohus on 13.02.2002 otsuses nr 3-2-1-14-02 tõlgendanud
lg-s 1 sätestatut selliselt, et
järgi on tööandja vastutuse eelduseks kannatanul kahju tekkimine ulatuses, mis ületab tervisekahjustuse tõttu saadava toetuse ja pensioni summa, seega vanaduspensioni ei tule hagejale arvestatavast hüvitisest maha arvata. Otsuses nr 3-2-1-109-02 asus Riigikohus seisukohale, et ajutine kord ei muuda seadusega – tsiviilkoodeksiga – sätestatud kahju mõistet ega selle hüvitamise eesmärki. Seega, kui hageja jõudis vanaduspensioni ikka ning temale määrati vanaduspension, ei ole temale enam seoses tervisekahjustusega pensioni määratud ning järelikult tuleks hüvitada tervisekahjustusest tekkinud kahju täies ulatuses. Kohus leidis, et selline seisukoht on vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Tulenevalt VÕS § 127 lg-st 1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kohus oli seisukohal, et nimetatud põhimõte kehtis ka tsiviilkoodeksi kehtivuse ajal ning see tuleb aluseks võtta hageja nõude põhjendatuse üle otsustamisel ning kohus peaks lahendama küsimuse milline oleks hageja olukord käesoleval ajal, kui tal ei oleks 2000. a kindlaks tehtud tervisekahjustust kutsehaiguse näol ning sellest tulenev töövõime kaotus 50 % ulatuses. Hageja poolt esitatud asjaoludel V.U. töötaks ja saaks lisaks vanaduspensionile täiendavat sissetulekut vähemalt oma säilinud 50 % töövõime ulatuses. Ta soovib töötada, kuid ei ole leidnud endale oma säilinud töövõimele vastavat tööd. Kostja on seisukohal, et hagejal ei esine kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse tõttu kahju, mis kuulub hüvitamisele, kuna tema majanduslik olukord ei ole pärast vanaduspensionile jäämist seonduvalt tervisekahjustusega muutunud. Igakuise hüvitise suurus, mille väljamõistmist hageja taotleb, on alates 01.02.2007 - 30.09.2009 1052 – 1507 krooni. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et ta on sellises suuruses sissetulekust ilma jäänud just kutsehaiguse tõttu, ehk kui temal tervisekahjustust ei esineks, siis oleks tal võimalik teenida igakuuliselt vähemalt 1507 krooni. 4 Hageja ei ole vaidlustanud kostja poolt esitatud asjaolu, et alates 28.04.2000 ei ole ta töötanud ning töötamise lõpetamise põhjuseks oli tema viimase tööandja pankrotistumine. Vahetult enne seda oli kindlaks tehtud ka hagejal kutsehaiguse esinemine. Pärast töötamise lõpetamist on V.U. olnud nelja aasta jooksul hooldaja ning saanud selle eest hooldajatasu, nimetatud periood on arvatud pensionikindlustusstaaži hulka. Kohtule esitatud tõendite põhjal on võimalik teha järeldus, et hagejal kindaks tehtud tervisekahjustus kutsehaiguse näol ei halvenda käesoleval ajal tema olukorda – tema sissetulekud ei ole selle tõttu vähenenud ning ka majanduslike võimaluste halvenemine ei ole tõendatud. Ainuüksi tööotsijana arvelolek ei tõenda käesoleva aja Eesti majandusolukorras, et isik saaks kindlasti töötada, kui tal ei esineks kutsehaigust, - pigem tõendab ligi aasta jooksul positiivse tulemuseta töö otsimine vastupidist – et tööd ei ole pakkuda. Seega ei esine käesoleval ajal kostjal hageja suhtes kahju hüvitamise kohustust
lg 1, 473 lg 1 ja 464 lg 1 alusel tulenevalt asjaolust, et vanaduspensionieas mittetöötava hageja sissetulek ei ole tervisekahjustuse tõttu vähenenud. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
Käesolevas asjas esinevad kõik deliktilise vastutuse eeldused, mis on vajalikud tervisekahju hüvitamise kohustuse tekkimiseks
Kohus on valesti tõlgendanud „sissetuleku vähenemise“ mõistet, käsitledes sissetulekuna üksnes pensioni ning on asunud otsuse põhjendava osa lõpus väärale seisukohale, et kostjal ei esine kahju hüvitamise kohustust, kuna puuduvat üks vastutuse eeldusi (kahju); 8) on kohus valesti tõlgendanud ja kohaldanud
lg 1 sätet, ehkki Riigikohus on arvukates lahendites (3-2-1-107-02, 3-2-1-109-02, 3-2-1-114-02, 3-2-1-62-03, 3-2-1-63-03) asunud järgmisele seisukohale: „
lg 1 ja § 463 lg 1 alusel tuleb varaliseks kahjuks lugeda tervisekahjustuse tõttu kaotatud sissetulekut. Ka vanaduspensioniikka jõudnud isikul on tervisekahjustuse tõttu tekitatud kahju see osa sissetulekust, mis tal jääb saamata seoses tervisekahjustusega.
järgi on tööandja vastutuse eelduseks kannatanul kahju tekkimine ulatuses, mis ületab seoses tervisekahjustusega saadava toetuse ja pensioni summa. Vanaduspension on määratud muul alusel kui seoses tervisekahjustusega ja seega puudub selle mahaarvamiseks kahjust seaduslik alus.“
MS § 230 lg 1 kohaselt peab hageja tõendama muu hulgas temal tekkinud kahju. Hageja on esitanud kohtule Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti 21.07.2005 otsuse nr 283 (t.l 8-9), mille alusel määrati talle alates 02.03.2005 tervisekahjustusest tingitud hüvitis. Asja materjalidest nähtub ka see, et kostja ei ole menetluse kestel vaidlustanud hagejal kahju tekkimist seoses tervisekahjustusega. Sellest tulenevalt on ebaõige maakohtu järeldus, et ei ole tõendatud hagejal kahju esinemine kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse tõttu. Seetõttu on põhjendatud apellandi väide, et maakohus rikkus TsMS § 436 lg-s 4 sätestatut. 8. Vastavalt
lg-le 1 peab tööandja, kes on kohustatud töötaja eest maksma riikliku sotsiaalkindlustuse makseid ja kelle süü läbi on töötajale seoses tema töö- või teenistuskohustuste täitmisega tekitatud vigastus või muu tervisekahjustus, hüvitama kannatanule kahju osas, mis ületab tema poolt saadava toetuse või temale pärast tervisekahjustust määratud ja tema poolt tegelikult saadava pensioni summa. Seega on
järgi tööandja vastutuse eelduseks kannatanul kahju tekkimine ulatuses, mis ületab seoses tervisekahjustusega saadava toetuse ja pensioni summa. Järelikult saab kahjust maha arvata vaid need toetused ja pensionid, mis on määratud seoses tervisekahjustusega.
sätestab, et kui isikule ei ole seoses tervisekahjustuse tekitamisega toetust või pensioni määratud, siis on kahju tekitaja kohustatud hüvitama täies ulatuses. Kuna hagejale määrati vanaduspension muul alusel kui seoses tervisekahjustusega, siis puudub selle mahaarvamiseks kahjust seaduslik alus. Sarnasele seisukohale on asunud ka Riigikohus mitmetes otsustes (näiteks Riigikohtu 07.11.2002 otsus nr 3-2-1-107-02, 13.02.2002 otsus nr 3-2-1-14-02). Vaidlustatud otsuses (t.l 48) on maakohus jõudnud samale seisukohale, märkides, et kui hageja jõudis vanaduspensioni ikka ning temale määrati vanaduspension, ei ole temale enam seoses tervisekahjustusega pensioni määratud ning järelikult tuleks hüvitada tervisekahjustusest tekkinud kahju täies ulatuses. Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada, et maakohtu nimetatud seisukohta ei ole kostja vaidlustanud, kuigi see asjaolu oli kostja peamiseks vastuväiteks hagile. 9. Kuigi maakohus on leidnud, et pärast vanaduspensioni määramist tuleks hagejale tervisekahjustusest tingitud kahju hüvitada täies ulatuses, on ebaõige maakohtu järeldus, et selline seisukoht oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga.
lg-st 1 tuleneb ka kahju hüvitamise eesmärk, s.o isiku asetamine olukorda, mis oleks võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Antud asjas tähendab see hageja asetamist olukorda, milles ta oleks olnud siis, kui ta ei oleks seoses kutsehaigusega töövõimet osaliselt kaotanud. Tervisekahjustuse tekitamisel määratleb
lg 1 varalise kahjuna töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud täiendavaid kulutusi. Sellest järelduvalt on vanaduspensioniikka jõudnud isikul tervisekahjustuse tõttu tekitatud materiaalne kahju see osa sissetulekust, mis tal jääb saamata seoses tervisekahjustusega. 7 Asja materjalidest nähtub, et hageja kaotas kutsehaiguse tõttu 50 % töövõimest. Kuna hagejal muid haigusi peale kutsehaiguse ei esine, on tal säilinud 50 % töövõimest. Seega on hageja tõendanud, et ta kaotas 50 % sissetulekust just kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse tõttu. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Maakohus on nimetatud sättes märgitud poolte tõendamiskoormist ebaõigesti kohaldanud ja ekslikult leidnud, et hageja peab tõendama, et ta on võimeline teenima kuus vähemalt 1507 krooni. Riigikohus on mitmes lahendis (näiteks 07.11.2002 otsus nr 3-2-1-107-02, 14.10.2003 otsus nr 3-2-1-92-03) asunud seisukohale, et kostjal on võimalus tõendada, et hageja on kaotanud sissetuleku muul põhjusel (vanuse tõttu) kui kostja süül toimunud töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel. Samuti on kostjal võimalik tõendada, et hageja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui ta poleks kostja süül töövõimet kaotanud või see poleks vähenenud. Kostja ei ole selliseid asjaolusid tõendanud. Vaidlustatud otsuses märgitud asjaolud, et hageja on pärast töötamise lõpetamist töötanud nelja aasta jooksul hooldajana ning et alates 25.11.2008 on ta registreeritud tööotsijana, viitavad sellele, et hageja on suuteline töötama säilinud 50 % töövõime ulatuses. 10. Eeltoodud põhjendustel tuleb hagi rahuldada ning kostjalt hageja kasuks välja mõista tervisekahju hüvitis ühekordse summana 42 526 krooni ja alates 01.10.2009 igakuiselt 1507 krooni. 11. TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel tuleb menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda. Egon Konsand Viivi Tomson 8 Üllar Roostoja
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.