) §-de 35 lg 43 ja 44; 37; 40 lg 3; 41 lg 1 p 2; 46 lg 1 ja 2 alusel FIE A. L.ile sõidukikaardi väljastamisest, tunnistati alates 20.07.2009.a. kehtetuks temale 9.02.2005.a. väljastatud taksoveoluba XXXXXXXXX ning kohustati tagastama tegevusluba ja sõidukikaart transpordiametile 5 tööpäeva jooksul alates käskkirja kättetoimetamisest. Käskkirja kohaselt selgus sõidukikaardi taotleja andmete kontrollimisel karistusregistris, et teda on viimase aasta jooksul karistatud erinevate liiklusseaduse(LS) ja
-i sätete alusel rahatrahviga ning need otsused on jõustunud. Kuna A. L. tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana, on ta ühtlasi vedude eest vastutav isik. A. L. osales küsimuse arutamisel transpordiametis 7.05.2009.a.
kohaselt peab tegevusloa taotleja või selle omanik vastama hea maine nõudele.
-i mõistes peetakse isiku mainet heaks, kui teda pole seoses varasema majandustegevusega viimase kolme aasta jooksul üle kahe korra karistatud maksu- ja tollikorraldust, hinnakujundust, tarbijakaitset ning töö- ja puhkeaega reguleerivate õigusaktide nõuete rikkumise eest või käesolevas seaduses ettenähtud tegevusloa või sõidukikaardita veo korraldamise või riiklikku registrisse andmete esitamise korra rikkumise eest 1
lg 4 järgi tegevusloa alusel vedajale väljastatav dokument, mis tõendab vedaja õigust kasutada sõidukikaardile kantud sõidukit tegevusloaga lubatud sõitjateveol. 31.
Diskretsiooni üheks oluliseks komponendiks on isiku vastuväidete arvestamine ja nende kaalumine väärtusotsustuse tegemisel. Käskkiri on nii faktiliselt kui õiguslikult puudulikult motiveeritud ning pole seetõttu kontrollitav. Õigusliku alusena viidatud transpordiameti 11.05.2009.a. käskkirjaga nr 1.-1/09/68 pole kaebajal ega tema esindajal võimaldatud tutvuda vaatamata esitatud taotlusele. Lakoonilised ja valikulised põhjendused on vaid eneseõigustamine. Käskkirjast ei selgu, milline on see erahuvi, mille avalik huvi ülekaalukalt üles kaalub. Avalike huvidena on märgitud ainult ohtu kaasliiklejatele ja taksoteenuse kasutajatele. Pole selge, kuidas vastustaja on jõudnud järeldusele, et kontrollijale sõidukikaardi originaali esitamata jätmine muudab kaebaja liikluses ohtlikuks ning see ohtlikkus taksoveoloa kehtetuks tunnistamisega väheneb - kuna kaebaja juhtimisõigust pole peatatud, on tal õigus jätkuvalt liikluses osaleda. Haldusaktiga tekitatud tagajärg pole isiku suhtes sobiv, vajalik ega proportsionaalne. Kaebajalt tegutsemisõiguse äravõtmine on äärmiselt ebaproportsionaalne meede selle eest, et kaebajal polnud teda kontrollivatele ametnikele esitada sõidukikaardi originaali olukorras, kus ta oli esitanud taotluse uue sõidukikaardi väljastamiseks, kuna eelmine oli kadunud. Samas ei väljasta ametkond talle vajalikku dokumenti seetõttu, et teda on karistatud selle eest, et tal polnud vajalikku dokumenti kontrollimise korral kaasas. Elukutse- ja töökohavaliku vabaduse kui põhiseaduslike õiguste piiramine on õigustatud vaid võimaliku tõsise ohu korral. Seega ei saa väita, et haldusorgan oleks otsustuse tegemisel kaalutlusõigust teostanud ning et otsus oleks kaalutlusvigadeta. Haldusmenetluse toimingute läbiviimisel toimepandud rikkumiste ning haldusakti andmise ajendiks on ametnike isiklik ebasoosiv suhtumine kaebajasse ning nende huvi kaebaja taksoteenuse osutamiselt kõrvale tõrjuda. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Tõele ei vasta kaebaja väide, et ta avastas sõidukaardi puudumise alles 31.03.2009.a. Juba 2008.a aprillis avastasid transpordiameti töötajad kaebaja kontrollimisel sõidukikaardi puudumise ning teda hoiatati
lg 1 p 7 alusel, et vedaja on kohustatud tagama taksoveol ühissõidukijuhi poolt politseiametnikule või muule kontrollimisõigusega ametiisikule kontrollimiseks sõidukikaardi esitamise, et kaardi puudumisel ei tohi taksoteenust osutada ning et edaspidi rakendatakse tema suhtes kaardi puudumisel väärteomenetlust. Selgitati ka, et transpordiametile tuleb esitada taotlus uue sõidukikaardi saamiseks. Kaebaja aga ei ilmutanud mingit huvi sõidukikaardi saamiseks ning jätkas taksoteenuse osutamist. Kaebajale määrati sõidukikaardi puudumise eest
2008.a. ja 31.03.2009.a. Kaebaja tasus trahvid vaidlustamata, jätkas sõidukikaardita taksoteenuse osutamist ega pöördunud vastustaja poole teenuse osutamiseks nõutavate dokumentide saamiseks. Lisaks on kaebajale Põhja Politseiprefektuuri poolt määratud karistused 4.04.2008.a. LS § 7415 alusel, 16.08.2008.a. LS § 7435 lg 1 alusel ja 6.02.2009.a. LS § 7435 lg 1 alusel. Vastavalt
§-le 35 lg 43 peab tegevusloa taotleja või selle omanik vastama hea maine nõudele.
-i mõistes peetakse isiku mainet heaks, kui teda pole seoses varasema majandustegevusega viimase kolme aasta jooksul üle kahe korra karistatud maksu- ja tollikorraldust, hinnakujundust, tarbijakaitset ning töö- ja puhkeaega reguleerivate õigusaktide nõuete rikkumise eest või nimetatud seaduses ettenähtud tegevusloa või sõidukikaardita veo korraldamise või riiklikku registrisse andmete esitamise korra rikkumise eest ning kui tema vedude eest vastutav isik vastab §-s 37 kehtestatud nõuetele.
p 2 kohaselt peetakse vedude eest vastutava isiku mainet heaks, kui teda pole viimase kolme aasta jooksul karistatud liiklusalaste õigusaktide nõuete sellise rikkumise eest, mille eest on ette nähtud mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine. Kaebajat on seoses varasema majandustegevusega viimase kolme aasta jooksul karistatud üle kahe korra sõidukikaardita veo korraldamise eest ning ta on pannud toime liiklusalaste õigusaktide nõuete sellise rikkumise, mille eest on ette nähtud mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine, seega ei vasta ta hea maine nõudele. Vastavalt
§-le 46 lg 1 ja 2 tunnistati kaebajale väljastatud taksoveoluba kehtetuks, mistõttu puudus ka õiguslik alus sõidukikaardi väljastamiseks. Kaebaja on haldusmenetluses ära kuulatud 7.05.2009.a., mil talle selgitati kujunenud olu3
-s sätestatud hea maine nõuetele. Samuti on kaebaja olnud ära kuulatud väärteomenetluste raames. Karistusregistri andmetel on kaebajal kehtivad karistused, mis välistavad temale taksoveoloa andmise. Kaebajale pole väljastatud väärinformatsiooni. Väärteomenetlustes selgitati kaebajale korduvalt sõidukikaardi olemasolu vajalikkust. Kaebaja pole esitanud teabenõudeid või päringuid, millest võiks järeldada, et kaebajale jäi midagi arusaamatuks. Kaebajale selgitati, et tema suhtes rakendatakse haldusmenetlust ning selle tulemusel tunnistatakse kehtetuks tema taksoveoluba ning keeldutakse sõidukikaardi väljastamisest. Vaidlustatud haldusaktis on põhjendatud, miks kaebajale taksoveoluba ei väljastatud kaebaja ei vastanud
nõuetele ja kujutab ohtu tarbijale kui ka teistele kaasliiklejatele kuna tema suhtes on jõustunud vastavad karistusotsused. Kaebaja on leidnud ekslikult, et
lg 1 on diskretsiooni kehtestav õigusnorm.
lg 1 sätestab, et tegevusluba antakse isikule, kes vastab käesolevas paragrahvis esitatud nõuetele. Kui isik ei vasta nõuetele, siis luba ei anta mittevastavuse tõttu. Samas paragrahvis on kirjas, et tegevusloa taotleja või selle omanik peab vastama hea maine nõudele. Kaebaja on vedude eest vastutav isik
-i mõttes.
p 2 kohaselt kontrollitakse ainult karistuse olemasolu või puudumist formaalsest küljest, seadus ei näe ette, et vastustajal tuleks hinnata rikkumistega seonduvaid asjaolusid sisuliselt.
lg 1 p 7 sätestab vedaja kohustuse tagada, et ühissõidukijuht esitab taksoveol politseiametnikule või muule kontrollimisõigusega ametiisikule kontrollimiseks sõidukikaardi, et vältida võltsitud sõidukikaartide kasutamist, mistõttu pole lubatud sõidukikaardi dublikaadi või koopia väljastamine vastustaja poolt. Tänaval kontrolli teostavatel ametnikel pole võimalik arvutist kontrollide sõidukikaardi kehtivust ja originaalile vastavust. Sõidukikaardi kadumisel väljastatakse uue numbriga uus kaart. Kaebaja kontrollimise käigus ilmnesid asjaolud, mis ei võimaldanud isikule sõidukikaarti üldse anda ning nägid ette taksoveoloa tühistamise. Kaebaja õigusi pole rikutud, tema suhtes rakendatud ajutine piirang taksoteenuse osutamise keelamisega on kooskõlas seadusega ja avaliku huviga ning sellise otsuseni on jõutud kohase haldusmenetluse tulemusel. Kui kaebaja karistused on kustunud, vastab ta hea maine nõudele ja saab taksondusse tagasi tulla. KOHTU PÕHJENDUSED Vastavalt
§-le 31 lg 1, 3, 4 käsitatakse teeliikluses korraldatava sõitjateveo tegevusloana taksoveoluba, mis tõendab vedaja õigust korraldada taksovedu; sõidukikaart on tegevusloa alusel vedajale väljastatav dokument, mis tõendab vedaja õigust kasutada sõidukikaardile kantud sõidukit tegevusloaga lubatud sõitjateveol.
sätestab, et tegevusloa taotleja või selle omanik peab vastama hea maine nõudele, mis tähendab, et teda pole seoses varasema majandustegevusega viimase kolme aasta jooksul üle kahe korra karistatud maksu- ja tollikorraldust, hinnakujundust, tarbijakaitset ning töö- ja puhkeaega reguleerivate õigusaktide nõuete rikkumise eest või
-s ettenähtud tegevusloa või sõidukikaardita veo korraldamise või riiklikku registrisse andmete esitamise korra rikkumise eest ning kui tema vedude eest vastutav isik vastab § 37 nõuetele(lg 43). Füüsilisest isikust tegevusloa taotleja või selle omaniku mainet peetakse heaks, kui ta lisaks lõikes 43 sätestatule vastab § 37 nõuetele(lg 44). Tegevusloa andjal on õigus loa kehtivusaja jooksul vajaduse korral kontrollida tegevusloa omaniku vastavust käesoleva paragrahvi nõuetele ning loa omanik peab sellist kontrolli võimaldama(lg 6). 10.01.2009.a. jõustus paragrahvi 7. lõige, mis kohustab tegevusloa andjat kontrollima karistusregistrist tegevusloa omaniku vastavust lõikes 43 ja §-s 37 sätestatud nõuetele tegevusloa kehtivuse ajal vähemalt kord aastas.
lg 1 p 7 kohustab vedajat tagama, et taksoveol sõidukijuht esitab politseiametnikule või muule kontrollimisõigusega ametiisikule kontrollimiseks sõidukikaardi. Seadus ei luba sõidukikaardi asemel dublikaadi esitamist. Kaebajat kontrolliti taksoveol ajavahemikul 2008.a. aprillist kuni 2009.a. märtsini kolmel korral ning määrati sõidukikaardi puudumise eest
ja 31.03.2009.a. Seega ei vastanud kaebaja vaidlustatud haldusakti väljaandmise ajal
lg 43 nõudele.
kehtestab rea nõudeid vedude eest vastutava isiku mainele, üheks hea maine kohustuslikuks eeltingimuseks on, et isikut pole viimase kolme aasta jooksul karistatud liiklusalaste õigusaktide nõue4
Kuna
lg 43 sätestab, et tegevusloa taotleja või omanik peab vastama hea maine nõudele ning samas lõikes ja §-s 37 loetleb hea maine kohustuslikud tingimused, puudub seadust kohaldaval haldusorganil igasugune diskretsiooniõigus, otsustamaks, kas nendele tingimustele mittevastava isiku maine võiks siiski
-i mõttes hea olla. Kuna kohustus teostada järelevalvet tegevusloa omaniku hea maine üle tuleneb seadusest - on
§-ga 35 lg 7 pandud tegevusloa andjale, ei pidanud vastustaja kaebajat sellest eraldi teavitama. FIE-st taksojuhina pidi kaebaja tundma
i nõudeid ja seega teadma, et tema vastavust hea maine nõudele kindlasti vähemalt korra aastas kontrollitakse. Samuti pidi kaebaja olema teadlik, et omades
lg 1 järgi kolme ja LS § 7417 lg 1 järgi üht kehtivat karistust, järgnevad sellele
§-s 46 lg 1 p 1 ja 2 üheselt ja siduvalt ette nähtud meetmed.
lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt võib tegevusloa andja loa omanikule teha puuduste kõrvaldamiseks ettekirjutuse või tegevusloa või selle alusel antava sõidukikaardi kindlaksmääratud ajaks peatada või tunnistada kehtetuks, kui: 1)loa omaniku tegevuses ilmnevad § 41 lg 1 punktides 1–5 nimetatud asjaolud või 2)loa omanik ei täida ametialases tegevuses LS-i või
-i või nende alusel vastuvõetud õigusaktidega kehtestatud nõudeid. Käskkirjas on viitamisel ekslikult märgitud § 46 lg 1 ja 2(käsitleb liiniloa omaniku vastutust), kuid see iseenesest ei saa põhjustada haldusakti tühistamist, sest käskkirjas on asjakohaste sätete sisu lahti kirjutatud, kust nähtub, et kohaldatud on siiski § 46 lg 1 punkte 1 ja 2 ning kaebusest nähtuvalt on ka kaebaja sellest õigesti aru saanud.
lg 1 p 2 sätestab, et tegevusloa andja võib keelduda loa andmisest, kui loa taotleja ei vasta § 35 nõuetele. Osundatud sätete sõnastusest lähtuvalt puudub vastustajal ka siin kaalumisruum, otsustamaks, kas lubada kaebajal edasi tegutseda või mitte. Kuivõrd kaebajale määratud karistuste kõrvaldamine ja sellega ühtlasi hea maine omandamine pole kaebaja võimuses, siis ei saanud vastustaja teha talle ka mingit ettekirjutust. Vastustajal oli ruumi kaaluda üksnes tegevusloa peatamise või kehtetuks tunnistamise vahel, sõidukikaardi väljaandmisest tuli igal juhul keelduda, sest see antakse välja üksnes kehtiva taksoveoloa alusel. Kuid kaalumisvõimalus tegevusloa peatamise või kehtetuks tunnistamise vahel oli üksnes teoreetiline - kuivõrd
§-st 43 lg 2 tulenevalt võib taksoveoluba anda maksmimaalselt viieks aastaks, lõppeks kaebajale 9.02.2005.a. väljastatud luba 9.02.2010.a., mil kaebaja ikka veel ei vasta
-i mõttes hea maine nõudele. Seega polnudki vastustajal muud võimalust kui taksoveoluba kehtetuks tunnistada. Kaebaja kinnitusel haldusmenetlusse teda ei kaasatud, kuna kaebaja seisukohti pole kirjalikult fikseeritud ning 7.05.2009.a. Ei kutsunud teda transpordiametisse mitte vastustaja, vaid ta läks sinna omaalgatuslikult. Vastustaja väitel on kaebaja haldusmenetluses ära kuulatud 7.05.2009.a., mil talle selgitati kujunenud olukorda ning kaebaja mõistis, et ei vasta
-s sätestatud hea maine nõuetele. HMS § 40 lg 1 kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Kohus leiab, et kaebajale oli 7.05.2009.a. antud võimalus oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks, mingit tähtsust pole sellel, kas kaebaja läks vastustaja juurde vastustaja kutsel või omal algatusel. Käskkiri on õiguslikult ja faktiliselt piisavalt motiveeritud. Asjaolu, et vastustaja pole võimaldanud kaebajal tutvuda käskkirja preambulas viidatud transpordiameti juhataja 11.05.2009.a. käskkirjaga nr 1.-1/09/68, ei anna alust vaidlustatud haldusakti tühistamiseks. Kohaldatud meede on eesmärki silmas pidades sobiv, vajalik ja proportsionaalne.
§des 35 lg 43 ja 37 p 2 sätestatud piirangud pole vastuolus põhiseadusega(PS). Põhiseaduse § 29 lg 1 kohaselt on Eesti kodanikul ja üldjuhul ka välisriigi kodanikul ning kodakondsuseta isikul küll õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta, kuid seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Tegemist on lihtsa seaduse reservatsiooniga põhiõigusega, mille kasuta5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.