) § 142 lg 1 ja käenduslepingus sätestatud kohustust tasuda hagejale põhivõlgniku poolse lepingurikkumise korral võlgnetavad summad.
lg 1 alusel vastutavad käendajad ja põhivõlgnik võlausaldaja ees solidaarselt ning sama paragrahvi lõikest 2 tulenevalt vastutavad käendajad käendatava kohustuse eest täies ulatuses, sealhulgas kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise, leppetrahvi maksmise ja kahju hüvitamise eest, lepingu muutmise, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Kostjad ei asunud lepingut korrektselt täitma hoolimata meeldetuletuskirjadest ning hageja ütles lepingu 20.09.2007 üles. Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista 29 798.57 krooni, millest 16 541.94 krooni moodustab tagastamata krediidisumma, 3235.92 krooni sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 3308.39 krooni leppetrahv, 1400 krooni võla sissenõudmisega seotud kulud, 300 krooni lepingu sõlmimise tasu ja 5012.32 krooni sissenõutavaks muutunud viivis. Ühtlasi palus hageja kostjatelt solidaarselt alates 16.06.2008 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni välja mõista viivise 30,98% tagastamata krediidisummalt aastas. Kostja T. Erikson hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt sõlmis hageja A. Vauga tarbijakrediidilepingu 10.12.2004. 12.05.2007 sõlmis hageja uue krediidilepingu, millega tasaarvestati eelmine summa 16 541.94 krooni. Võlasuhe lõppes tasaarvestusega vastavalt
§-le 186 p 2 ja käendus lõppes
§-le 153 lg 1 p 1 käendusega tagatud kohustuse lõppemisega. Seega oleks hageja 2007. a pidanud sõlmima uue käenduslepingu, sest vastavalt
§-le 144 lg 2 peab tarbijakäenduslepingu puhul käendaja avaldus, millega ta võtab 3 endale käendusest tuleneva kohustuse, olema kirjalikus vormis.
Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Võib, tähendab eelkõige seda, et selline käendusleping on kehtiv ning tekitab poolte vahel seaduses ja lepingus sätestatud õiguslikke tagajärgi. Tulevase kohustuse käendamine on lubatav juhul, kui käendatav kohustus on piisavalt määratletav. Piisav on määratletus juhul, kui käendatav kohustus on individualiseeritav selle võlgniku, võlausaldaja ja sisu osas. Kuigi seadus ei täpsusta otseselt, millise hetke seisuga tulevaste nõuete käendamise puhul piisavat määratletust hinnata, tähendab piisav määratletus tulevaste nõuete puhul eelkõige seda, et tulevase kohustuse tekkimise hetkeseisuga peab olema selge, et sellise kohustuse käendamine oli hõlmatud käendaja käendustahtega lepingu sõlmimise hetkel. Tarbijakrediidileping nr 0700433/45kt sõlmiti 12.05.2007. T. Erikson allkirjastas samal päeval käenduslepingu. Antud lepingut sõlmides kinnitas käendaja, et käesoleva lepinguga võtab ta endale krediidiandja ees vastutuse kõigi krediidiandja ja A. Vau vahelisest tarbijakrediidilepingust nr 0700433/45kt ning võimalikest krediidiandja ja krediidisaaja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest käesolevas lepingus toodud ulatuses. Kuna antud lepingus on apellant ja käendaja kokku leppinud, et käendaja vastutab tarbijakrediidilepingust nr 0700433/45kt ning samuti apellandi ja krediidisaaja vahel tulevikus sõlmitavatest lepingutest tulenevate kohustuste täitmise eest, on apellandi nõue käendaja vastu õigustatud. Käendusleping on sõlmitud kirjalikus vormis, käenduse tähtaeg on kokku lepitud ja see ei ole möödunud ning ka käendaja vastutuse ulatus on kokku lepitud ja apellandi nõue ei ületa seda. Ka lähtuvalt
§-dest 143 lg 2 ja 144 lg 2 on käendaja vastu antud nõude esitamiseks olulised tingimused täidetud. Kui kohus siiski jääb seisukohale, et teine käendusleping on sõlmitud samuti 10.12.2004, siis vastutab T. Erikson 12.05.2007 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr 0700433/45kt tulenevatest nõuetest. Vastavalt tarbijakrediidilepingus nr 0700433/45kt sätestatud eritingimusele tasaarvestatakse tarbijakrediidilepingust nr 0400737/45kt tulenevad krediidiandja nõuded krediidisaaja vastu tarbijakrediidilepingu nr 0700433/45kt järgse krediidisummaga. Seega, lepingust nr 040073 7/45kt tulenev võlasuhe on lõppenud ning sõlmitud on uus leping tarbijakrediidileping nr 0700433/45kt. 12.05.2007 sõlmitud käenduslepingust (lepingus ekslikult jäänud programmivea tõttu kuupäevaks 10.12.2004) tulenevalt on käendaja kohustatud hiljemalt 30 päeva pärast käenduslepingu sõlmimist nõudma endale krediidiandja ja krediidisaaja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr 0700433/45kt koopa. Juhul kui käendaja ei ole endale õigeaegselt nõudnud krediidilepingu koopiat, ei ole tal vaidlustes krediidiandjaga õigus tugineda väidetele, mis rajanevad krediidilepingu tingimuste mitteteadmisel. Ebaõige on kohtu seisukoht, millest tulenevalt ei ole võimalik leppetrahvi nõuda, kui lepingu ülesütlemine ei ole tõendatud. 5 Tarbijakrediidileping on 20.09.2007 üles öeldud. Apellant on kostjatele saatnud 20.09.2007 tarbijakrediidilepingu nr 0700433/45kt ülesütlemisavalduse. Lepingu ülesütlemisavaldus on vastustajatele saadetud tähitud kirjaga. Apellant on Eesti Postilt saanud kirjalikud kviitungid selle kohta, et nimetatud asutus on tähitud kirjad vastustajatele edastanud. See on piisavaks tõendiks selle kohta, et ülesütlemiskiri on vastustajatele saadetud tähtkirjana ning vastavalt eeltoodule sisaldab 20.09.2007 kiri ülesütlemise avalduse nõudeid
§-de 195 lg 1 ja 416 kohaselt. Üldtingimuste p-i 9.1 kohaselt kohustub krediidisaaja krediidiandjat informeerima kõigest, mis võib takistada lepingust tulenevate kohustuste nõuetekohast täitmist. Informatsioonivahetus toimub lepingus sätestatud rekvisiitidel. Krediidisaaja kohustab krediidiandjat viivitamatult informeerima rekvisiitide muutumisest. Nimetatud kohustuse mittetäitmine võtab krediidisaajalt õiguse tugineda nendele asjaoludele vaidlustes krediidiandjaga. Seega kui krediidisaaja on oma elukoha aadressi muutunud ning pole sellest apellanti informeerinud vastutab kostja selle eest ja ei saa tugineda nendele asjaoludele vaidlustes krediidiandjaga. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 70 kohaselt, kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi. Asjaolu, et ülesütlemisavaldus ehk krediidiandja tahteavaldus lepingu üles ütlemiseks on võlgnikule edastatud, on kinnitatud Eesti Posti poolt. AS-i Eesti Posti koduleheküljel (aadress: http://www.post.ee) kättesaadava dokumendi „AS Eesti Posti universaalse postiteenuse üldtingimused“ p 4.1.13 kohaselt peab tähtsaadetise kättetoimetamisel saadetise vastu võtnud isik esitama isikut tõendava dokumendi. Isikut tõendavate dokumentide loetelu on toodud sama akti p-s 4.2.1. Seega, tuginedes AS Eesti Posti poolt kehtestatud reeglitele postisaadetiste üleandmiseks, järeldab apellant, et kostjad said apellandi poolt edastatud kirjad kätte pärast postitöötaja poolt nende isikute tuvastamist. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, millest tulenevalt ei ole võimalik võla sissenõudmisega seotud kulusid nõuda, kui nimetatud kulud on tõendamata. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 4 ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Kohus ei viidanud 06.11.2008 toimunud kohtuistungil, et jätab apellandi nõude võla sissenõudmise osas rahuldamata. Sellest tulenevalt ei olnud apellandil võimalust täiendavalt oma nõudeid tõendada. Krediidilepingu sõlmimisel tutvustatakse vastustajale ka apellandi hinnakirja. Samuti on vastustajad tutvunud lepingu üldtingimustega, kus on viidatud, et sissenõudega seotud kulude rahaline suurus on sätestatud hinnakirjas. Seega olid vastustajad teadlikud sellest, kus sissenõudega seotud kulude rahaline suurus on märgitud, neile oli lepingu sõlmimisel hinnakiri tutvustatud ja soovi korral oli neil igal ajal võimalus sellega uuesti tutvuda. Arvestades menetlusosaliste vahelist üldtingimuste p-st 9.3 tulenevat kokkulepet, on hagiavalduses võla sissenõudmisega seotud kulude nõude puhul sisuliselt tegemist apellandi tasulise teenusega, mille tasu osas on menetlusosalised kokku leppinud, et lähtutakse apellandi hinnakirjast. Vastava kokkuleppe sõlmimisel on pank lähtunud kliendile teenuse selguse ja läbipaistvuse tagamise huvidest, sätestades saadetavatele kirjadele konkreetses suuruses tasud, millega kliendil on võimalik tutvuda juba enne lepingu sõlmimist. Ettenähtud tasud sisaldavad muuhulgas selliseid apellandi kuluartikleid nagu sideasutusele makstav tasu, ümbrike maksumust, töötajatele makstavaid tasud, ajakulu, mida töötaja oleks saanud võla sissenõudmise asemel suunata ettevõttele kasu teenimiseks, töövahendite soetamise ja 6 kulumisega kaasnevad kulud jms. Kuna tegemist on apellandi poolt kantavate kuludega, on nende tegelik suurus apellandi poolt umbkaudu väljaarvutatav, kuid kliendil selle kohta ülevaade puudub. Eeltoodust tulenevalt ongi krediidiandja ja krediidisaaja üldtingimustes sätestatuga kokku leppinud kindlad tasu suurused. Vastavalt üldtingimuste p-le 9.3 ja hagiavalduses palus apellant nimetatud tasude väljamõistmist
Seega lähtus apellant menetlusosaliste kirjalikust kokkuleppest, millest tulenes vastustajate kohustus tasuda neile saadetavate kirjade saatmise eest kokkulepitud tasu ning nõudis vastavalt
MS § 436 lg 2 teise lause kohaselt kui kohus lahendab asja kohtuistungil, rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti. 06.11.2008 toimus antud tsiviilasjas kohtuistung, kuid kohtuistungil ei viidatud asjaolule, et apellant ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta on vastustajatele nii meeldetuletuskirju kui ülesütlemise kirja saatnud. Vastavalt TsMS §-le 436 lg 3 võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Kohus ei juhtinud istungil apellandi tähelepanu asjaolule, et kohus võib jätta hagi tervikuna rahuldamata käendaja suhtes. Eeltoodust tulenevalt on kohus rikkunud TsMS § 436 lg-tes 2 ja 3 sätestatud õigusnormi. Menetluskulude jaotus on ebaõige. Kohus kohaldas ebaõigesti TsMS § 165 lg 3, kui jättis menetluskulud ainult vastustajal kanda. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 165 lg 3 sätestab, et kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. T. Erikson vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt palub apellant kostjatelt välja mõista 29 798.57 krooni, kuid väljamõistetava summa suuruse juures ei ole arvestanud, et A. Vau tasus 06.11.2008 apellandile 11 000 krooni. Apellant sõlmis A. Vauga 10.12.2004 tarbijakrediidilepingu nr 0400737/45kt. 12.05.2007 sõlmis hageja A. Vauga uue tarbijakrediidilepingu nr 0700433/45kt, millega loeti krediidisumma 16 541.94 krooni tasaarvestatuks krediidiandja nõuetega krediidiandja vastu, mis tulenesid tarbijakrediidilepingust nr 0400737/45kt. Nimetatud tasaarvestust reguleeriv punkt on tarbijakrediidilepingus nr 0700433/45kt (eritingimused). Apellant ei ole õigustatud nõudma tulevast kohustust, kui võlasuhe võlgniku ja võlausaldaja vahel on lõppenud. Võlasuhe lõppes tasaarvestusega vastavalt
§-le 186 p 2. Käendus lõppes vastavalt
§-le 153 lg 1 p 1- käendusega tagatud kohustuse lõppemisega. Käenduslepingu lõppsätete kohaselt lõpeb käendus tagatud kohustuste täitmisega või käenduslepingu tähtaja möödumisel. Kui
sätte mõte on käendaja vastutus ainult ühe lepingu rikkumisest tulenevad tagajärgede osas. 2007. aastal oleks hageja pidanud vastustajaga sõlmima uue käenduslepingu, kuna vastavalt
§-le 144 lg 2 peab tarbijakäenduslepingu puhul käendaja avaldus, milles ta kohustub võtma endale käendusest tulenevad kohustused, olema kirjalikus vormis.
lg-le 1 kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. T. Eriksoniga 10.12.2004 sõlmitud käenduslepingust tuleneb, et kõnesoleva lepinguga võtab käendaja endale krediidiandja ees vastutuse kõigi krediidiandja ja A. Vau vahelisest tarbijakrediidilepingust nr 0700433/45kt (faktiliselt nr 0400737/45kt) ning võimalikest krediidiandja ja krediidisaaja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest käesolevas lepingus toodud ulatuses. Eelnimetatud lepingusõnastusest tuleneb selgelt, et käendaja vastutab ka krediidiandja ja A. Vau vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest tulenevate kohustuste täitmise eest. Kuna käenduslepingus on ära näidatud ka käendaja vastutuse rahaline ulatus ning ajaline kestus ja A. Vauga sõlmitud hilisemast tarbijakrediidilepingust nr 0700433/45kt tulenevad nõuded ei ületa käenduslepingus kokkulepitud käendaja vastutuse määra, siis on T. Eriksoni käendatav tulevane (tarbijakrediidilepingu nr 0700433/45kt järgne kohustus
Eriksoni vastutus käendajana tarbijakrediidilepingust nr 0700433/45kt tulenevate krediidiandja nõuete eest on kehtiv. Kostja T. Eriksoni vastuväide, et
lg 1 p 1 kohaselt on tema käendus lõppenud seoses 12.05.2007 käendatava kohustuse tasaarvestamisega krediidiandja ja A. Vau vahel, ei ole põhjendatud, kuivõrd tulenevalt käenduslepingust ei olnud T. Eriksoni vastutus käendajana piiratud vaid tarbijakrediidilepingust nr 0400737/45kt tulenevate kohustustega. Siinjuures on oluline märkida ka seda, et A. Vau kohustus varasema krediidilepingu järgi lõpetati seoses tema laenu refinantseerimisega hageja poolt, mistõttu on ilmne, et hageja seadis ka uue laenu andmise A. Vaule sõltuvusse T. Eriksoni käenduse jätkumisest. 9 4. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et hageja poolt krediidilepingu nr 0700433/45kt ülesütlemine ei ole tõendatud. Vastavalt
lg-le 1 võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine).
lg 1 kohaselt taganeb lepingupool lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele.
lg 1 sätestab, et kestvuslepingu võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Tähtaja määramine ei ole vajalik käesoleva seaduse § 116 lõike 2 punktides 2-4 sätestatud juhtudel. Erisätte,
lg 1, kohaselt võib krediidiandja osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Tl-del 36, 38 ja 40 olevatest hageja kirjadest A. Vaule nähtub, et hageja on 3-l korral (26.06.2007, 24.07.2007, 29.08.2007) teavitanud A. Vaud krediidilepingust tulenevast võlgnevusest ning teinud ettepaneku see tasuda, seejuures on hageja 29.08.2007 kirjas A. Vaud hoiatanud, et võlgnevuse mittelikvideerimisel kahe nädala jooksul või hagejaga teistsuguse kokkuleppe mittesaavutamisel on hageja sunnitud lepingu üles ütlema. 20.09.2007 on hageja saatnud A. Vaule kui krediidilepingu teisele poolele kirja (tl 42), milles teatab lepingu ülesütlemisest seoses krediidisaaja poolse lepingurikkumisega. A. Vau ei ole menetluses esitanud väidet, et ta poleks kõnesolevaid hageja kirju kätte saanud, samuti ei ole pooltel vaidlust, et 20.09.2007 seisuga ei olnud A. Vau teinud ühtegi graafikujärgset laenu tagasimakset. Ringkonnakohus leiab, et 20.09.2007 hageja teade A. Vaule sisaldab endas ülesütlemisavaldust ning täidetud olid
§-des 188 lg 1 ja 196 lg 1 sätestatud formaalsed ja materiaalsed eeldused lepingu ülesütlemiseks. Asjaolu, kas ka kostjale T. Eriksonile kui käendajale oli hageja poolt ülesütlemisteade edastatud, ei oma ülesütlemise kehtivuse hindamisel õiguslikku tähtsust, kuna
lg-st 1 tulenevalt on oluline ülesütlemisteate edastatus krediidilepingu teisele poolele (A. Vau), mitte käendajale. Siinjuures märgib ringkonnakohus, et hageja kirjad teavitamisega võlgnevusest ja lepingu ülesütlemisest (vt tl-d 37, 39, 41 ja 43) saab lugeda ka T. Eriksonile kui käendajale edastatuks ning põhjendatud ei ole T. Eriksoni vastupidised väited. Hageja on esitanud kohtule nii eelviidatud (T. Eriksonile adresseeritud) teated kui ka kviitungid nimetatud kirjade postiasutusele üleandmise kohta (hageja on põhistanud nende ringkonnakohtus esitamise lubatavust vastavalt TsMS § 652 lg-tele 3 p 2 ja 4). Vastavalt TsÜS §-le 70 kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et tema poolt esitatud teated T. Eriksonile võlgnevuste olemasolu, nende tasumise tähtaja, lepingu ülesütlemise kavatsuse ja lepingu ülesütlemise 10 kohta tuleb lugeda T. Eriksoni poolt vastavalt TsÜS §-le 70 kättesaaduks, kuna apellant on kõnesolevad tahteavaldused oma kirjades T. Eriksonile väljendanud ja valinud nende edastamiseks mõistliku viisi, s.o AS Eesti Post poolt nende tähtkirjadena kohaletoimetamise. 5.
lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele, ning vastavalt
lg 1 p-le 1, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda võlgnikult kohustuse täitmist, kahju hüvitamist, lepingu üles öelda ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.
lg 1 järgi, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Tulenevalt tarbijakrediidilepingu nr 0700433/45kt osaks oleva Krediidilepingute üldtingimuste p-st 5.3 on tarbijaga sõlmitud lepingu lõppemisel krediidisaaja kohustatud krediidiandjale koheselt tasuma tagastamata krediidisumma, lepingu lõppemise hetkeks sissenõutavaks muutunud intressi, viivise, leppetrahvi ja muud võimalikud kohustused.
lg 1 sätestab rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja õiguse nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Vastavalt
lg-le 1 vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Pooltel ei ole sisulist vaidlust selles, et hagi esitamise aja seisuga 16.06.2008 võlgnes A. Vau tarbijakrediidilepingu nr 0700433/45kt järgi hagejale 16 541.94 krooni tagastamata krediidisumma, 3235.92 krooni lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud intressina, 300 krooni lepingu sõlmimise tasuna ja 5012.32 krooni sissenõutavaks muutunud viivistena. Vastustaja T. Erikson ei ole tõendanud oma väidet, et A. Vau oleks justkui 06.11.2008 osa võlast, 11 000 krooni, hagejale tasunud. Kuna tulenevalt
Erikson solidaarselt põhivõlgnikuga eelnimetatud võlgnevuste ja viiviste eest, siis on põhjendatud ka nende väljamõistmine temalt solidaarselt A. Vauga. 6. Maakohus on jätnud ebaõigesti rahuldamata hageja nõude kostjate vastu võla sissenõudmisega seotud kulude 1400 krooni väljamõistmiseks. Nagu nähtub tarbijakrediidilepingust nr 0700433/45kt ja selle osaks oleva Krediidilepingute üldtingimuste p-st 9.3, on hageja ja kostja A. Vau kokku leppinud krediidiandja õiguses nõuda krediidisaajalt lepingu rikkumisel võla sissenõudmisega seotud kulude, sh krediidisaajale, käendajatele ja teistele lepinguga seotud isikutele saadetud kirjalike teadetega seotud kulud, hüvitamist vastavalt krediidiandja hinnakirjas sätestatule.
lg 2 teine lause sätestab, et võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Vastavalt viidatud hinnakirjale (tl-d 44-45) võetakse tasu esimese meeldetuletuskirja eest võlgnikule ja käendajale 100 krooni, teise või järgneva meeldetuletuskirja eest võlgnikule 200 krooni, lepingu ülesütlemisteate eest võlgnikule 400 krooni ning teise või järgneva meeldetuletuskirja eest või lepingu ülesütlemisteate eest käendajale 150 krooni. Hageja on käesoleval juhul saatnud nii võlgnikule kui ka käendajale kummalegi kolm meeldetuletusteadet ning lepingu ülesütlemisteate, milliste edastamine, nagu ringkonnakohus 11 juba eelnevas tuvastas, on lisaks A. Vaule tõendatud ka T. Eriksonile. Kostja T. Eriksoni väited, et nimetatud kulud on ülemäära suured (T. Erikson on maakohtus nõustunud nõutavatest kuludest poole hüvitamisega), ei ole põhjendatud. Üksnes tähitult saadetud kirjade postiteenuse maksumuse arvestamine ei ole põhjendatud. Hinnakirjas kokkulepitud tasud ei sisalda ainult postiteenuse maksumust, vaid ka töövahendite, töö ja ajakulu maksumust. Seega on hageja õigustatud nõudma kostjatelt võla sissenõudmisega seotud kuludena kokku 1450 krooni (100+200+200+400+100+150+150+150) solidaarset hüvitamist. Kuna hageja on esitanud nõude võla sissenõudmisega seotud kuludena kokku 1400 krooni hüvitamiseks, siis rahuldab ringkonnakohus selle nõude hageja poolt taotletud suuruses. 7. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud on summaliselt kindlaks määrata ka kostjate poolt tasutav viivis arvates hagi esitamisest kuni käesoleva otsuse tegemiseni ja sealt edasi protsendina põhinõudest. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kostjad on käesoleva ajani viivituses põhivõla 16 541.94 krooni, lepingu sõlmimise tasu 300 krooni ja võla sissenõudmisega seotud kulude 1400 krooni, millistelt saab viivist arvestada, tasumisega. Krediidilepingus kokkulepitud viivise määr on 30,98% aasta kohta, s.o 0,0848% päevas. Kostjate viivitus nimetatud maksete tegemisel ajavahemikul 17.06.2008 kuni 18.02.2010 on olnud kokku 612 päeva, seega tuleb nimetatud perioodi eest arvestada kostjatele viivist 9467.13 krooni ((16 541.94 + 300 + 1400) x 612 x 0,0848% : 100). Kokku tuleb kostjatelt välja mõista solidaarselt viivist kuni käesoleva otsuse tegemiseni
MS § 367 alusel tuleb viivis arvates 19.02.2010 kostjatelt solidaarselt välja mõista kuni kohustuse täitmiseni 30.98% tagastamata krediidisummalt aastas. 8. T. Erikson on esimese astme kohtus taotlenud viivise vähendamist (tl 60), viidates sellele, et viivis on ebamõistlikult suur ja et lepingus kindlaksmääratud intress peaks katma ka viivised. Asja läbivaatamisel (tl 90) on T. Erikson viidanud lisaks ka asjaoludele, et ta saab kehtestatud miinimumpalka, novembrikuus 2008 lõpeb tal töö ning et tema ülalpidamisel on tema naine ja 2 õppivat last. Ringkonnakohus leiab, et T. Eriksoni taotlus viivise vähendamiseks tema suhtes ei ole põhjendatud. Vastavalt
lg-le 1 kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Ringkonnakohus leiab, et T. Eriksoni poolt maakohtus esiletoodud asjaolud ei ole aluseks
Hageja ja A. Vau vahelises krediidilepingus kokkulepitud viivitusintressi määr - 30.98% aastas – ei ole ülemäära suur, ka on laenuintress tulenevalt
lg-test 1 ja 4 tasu krediidi kasutamise eest ning see ei välista ega piira lepingupoolte õigusi viivise osas. Samuti on laenu tagastamise kohustus kostjate poolt tervikuna täitmata ning ainuüksi T. Eriksoni poolt esiletoodud tema majanduslikku olukorda iseloomustavad andmed ei anna ka nende tõesuse korral alust järeldada, et tema majanduslik 12 olukord ei võimaldaks kõrvuti A Vauga krediidilepingust tulenevaid põhi- ja kõrvalkohustusi täita. 9. Kuna ringkonnakohtu poolt osaliselt tehtavat uut otsust arvestades kuulub hagi kostjate vastu rahuldamisele 35 955 krooni ulatuses ja rahuldamata jääb hageja lepetrahvinõue 3308 krooni väljamõistmiseks, siis on põhjendatud TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud maakohtus jagada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, s.o hageja kanda jääb 9% ja kostjate kanda solidaarselt 91% menetluskuludest. Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse sisuliselt täielikult, siis tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta TsMS § 171 lg 1 järgi tervikuna vastustajate kanda. Andra Pärsimägi Viivi Tomson 13 Egon Konsand
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.