3-09-2524/16

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. detsember 2009, Jõhvi 3-09-2524 T. T kaebus Viru Vangla 04.04.2008 käskkirja nr 55 õigusvastaseks tunnistamiseks ja toidulisandi võimaldamisele kohustava ettekirjutuse tegemiseks
2. detsember 2009 T. T ja Viru Vangla esindaja Jaanika Kõrgmaa Resolutsioon 1.Jätta T. T kaebus täies ulatuses rahuldamata. 2.Jätta poolte võimalikud menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 04.04.2008 andis Viru Vangla direktor kinni peetavatele isikutele keelatud esemete ja ainete loetelu kehtestamiseks käskkirja nr 55 (tl. 8) ning nimetas selle punktis 1.5 ära käsimüügiravimid, vitamiinid, mineraalained ja toidulisandid, juhul kui neid ei ole vangla tervishoiutöötajate poolt ette kirjutatud. 05.11.2009 saabus Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja T. T kaebus (tl. 1-3), milles palutakse Viru Vangla direktori 04.04.2008 käskkirja nr 55 õigusvastaseks tunnistamist ning ettekirjutuse tegemist toidulisandi „Artrostop Plus“ või muu samalaadse võimaldamiseks. Kaebaja väitis, et tal on diagnoositud mitmed liigesehaigused, ta on pöördunud vangla meditsiiniosakonna poole sooviga saada haigusnähte leevendavat toidulisandit, kuid seda ei määrata. Seejuures viitas ta õigusele hoolitseda oma tervise eest enda parema äranägemise järgi ja väitis, et soetades preparaati vangla vahendusel või saades vangla poolt kontrollitava kirja teel, pole seda võimalik kasutada keelatud ainete vanglasse toimetamiseks. Vaidlustatud käskkirja pidas ta õigusvastaseks põhjusel, et see pole arusaadav ega sisalda vajalikke kaalutlusi. Seejuures ta leidis, et keelatud ainete ja esemete loetelu on ammendavalt üles tähendatud vangla sisekorraeeskirja § 64’ ning täiendavat keeldu oleks pidanud vangistusseaduse § 15 lg 2 tingimustele vastavuse seisukohalt lähtudes põhjendama. Viru Vangla kirjalikus vastuses (tl. 27-28) peeti kaebust alusetuks, paluti seda mitte rahuldada, kirjeldati kaebaja diagnoosi ja talle osutatud ravi ning märgiti, et meditsiinitöötajad pole kaebaja puhul glükosamiini tarvitamist vajalikuks pidanud. Veel väideti, et toidulisandite ja muu sarnase 1 1 keelamine oli vajalik kinnipeetavate ja vangla julgeoleku tagamiseks. Seejuures kirjeldati oma seisukohti nii toidulisandite vajalikkuse kui ohtlikkuse suhtes ning märgiti, et kinnipeetavatele on sotsiaalministri 31.12.2002 määruse nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ alusel tagatud vajalikus koguses toitained ja otsest vajadust nende täiendavaks tarbimiseks ei ole. Kohtuistungil jäid nii kaebaja kui Viru Vangla esindaja kirjalike väidete ja taotluste juurde. T. T palus hüvitada riigilõivude tasumisega tekkinud menetluskulu, oli nõus piirduma vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks tunnistamisega ainult punkt 1.5 osas ja väitis, et loodab seeläbi saavutada käskkirja muutmist. Jaanika Kõrgmaa leidis, et käskkirja järgi on võimalik aru saada, et seal nimetatud asjad on julgeolekut ohustavad ning väitis, et vanglas on igasuguse ravimi tarvitamine kõrgendatud tähelepanu all ja nende lubamise puhul pole olukorda võimalik kontrollida. KOHTU PÕHJENDUSED Kinnipeetava isiklike asjadega seonduv on reguleeritud vangistusseaduse § 15, mille teises lõikes on sätestatud, et kinnipeetavale on keelatud ained ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut, sobivad vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut. Sama paragrahvi kolmanda ja neljanda lõike kohaselt antakse justiitsministrile õigus kehtestada kinnises vanglas keelatud asjade loetelu ning vanglale õigus keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis vastavad keelatud ainete ja esemete kohta sätestatud tingimusele. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja § 64’ sisalduvas keelatud esemete ja ainete loetelus on viiendas punktis ära nimetatud ainult retseptiravimid. Lisaaineid käsitleb Viru Vangla direktori 04.04.2008 käskkirja nr 55 (tl. 8) punkt 1.5, milles sätestatu kohaselt on vanglas kinni peetavatele isikutele keelatud ka käsimüügiravimite, vitamiinide, mineraalainete ja toidulisandite omamine, kui need pole vangla tervishoiutöötajate poolt ette kirjutatud. T. T poolt 03.09.2009 glükosamiini sisaldava toidulisandi saamiseks esitatud taotlusele (tl. 11) on vangla meditsiiniosakonna juhataja 14.09.2009 vastanud (tl. 12), et kuna vastav ravi pole hädavajalik, seda vanglas ei määrata. Toidulisandit lubava ettekirjutuse olemasolu ei kinnita ka kaebaja tervisekaart (tl. 30-52) ja 26.11.2009 koostatud meditsiiniline õiend (tl. 29). Seega puuduvad T. T suhtes tingimused, mis võimaldaksid tal toidulisandit saada ning selle võimaldamisest keeldumine rajaneb õiguslikul alusel. Kaebaja väide, et toidulisand pole ravim (tl. 63), on iseenesest küll õige, kuid ei muuda kuidagi asjaolu, et Viru Vangla direktor on seadnud selle vanglasse lubamise tingimuseks meditsiinitöötaja ettekirjutuse. Seega pole toidulisandite keeld absoluutne ning tegemist on kaalutlusõiguse alusel langetatava otsustusega, mille otstarbekust pole halduskohtul pädevust kontrollida. Lisaks ettekirjutuse tegemise nõudele on T. T esitanud veel ka Viru Vangla 04.04.2008 käskkirja nr 55 õigusvastaseks tunnistamise nõude. Halduskohtumenetluse seadustiku § 7 lg 1 kohaselt saab haldusakti või toimingu õigusvastaseks tunnistamise nõuet esitada ainult juhul, kui kaebajal on selleks põhjendatud huvi ja sama seadustiku § 26 lg 1 p 3 kohaldamiseks peab see huvi leidma kohtumenetluses tuvastamist. T. T põhjendab oma huvi lootusega, et kaebuse rahuldamise korral muudab vangla vaidlustatud käskkirja ise ära (tl. 63). See viitab selgelt, et tema tegelikuks eesmärgiks on hoopis selle käskkirja lisaaineid puudutava osa kõrvaldamine. See oleks antud juhul ka ainus tõhus vahend oma õiguste kaitsmisel, sest vastasel juhul jääb käskkiri kehtima ja on täitmiseks kohustuslik. Vastavat taotlust pole ta justiitsministeeriumile ega halduskohtule esitanud. Kuna juba hiljemalt 03.09.2009 märgukirja koostades pidi kaebuse esitajale olema selge käskkirja vastava osa puutumus tema õigustesse, on haldusmenetluse seaduse § 75 kehtestatud vaide esitamise 30 päevane tähtaeg käesolevaks ajaks möödas, vangistusseaduse § 1’ lg 5 aga ei võimalda tühistamisnõuete esitada ilma, et eelnevalt oleks vaidemenetlust läbitud. Haldusakti muutmise või kõrvaldamise eesmärgiga ei saa tuvastamisnõude rahuldamiseks vajalikku huvi põhjendada, ühtegi muud põhjendus pole T. T oma kaebuses ega kohtuistungil antud seletustes väljendanud ning neid ei ole tuvastanud halduskohus ka iseseisvalt. 2 2 Eeltoodud järeldustel tuleb T. T kaebus halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata jätta. Kuna Viru Vangla oma kulude kohta dokumente ja taotlust ei esitanud (tl. 64), jäävad kaebaja poolt tasutud riigilõivud (tl. 4 ja 56) ja vastustaja võimalikud menetluskulud sama seadustiku § 92 lg 1 ja § 93 lg 1 kohaselt nende endi kanda. Raili Randlane Kohtunik 3 3